Ankara juhtumised

Türgi-Iraani bussis, 24 tundi juba sõidetud, mingi 7 tundi veel
Bussi sisetemperatuur +40 ºC

Lugu „Topelt õhtusöök”

Otsisime Ankara linnas toreda õhtusöögikoha tänaval. Tom otsustas taaskord kohaliku tundmatu söögiga eksperimenteerida ning valis pildi järgi tundmatu nimega pitsamoodi toidu. Kuna Marika ei olnud näljane, siis piirdus ta ühe kohaliku jogurti-vee-soola kokteiliga (ayran, siinkandis väga populaarne ja meenutab maitselt petti). Kiiresti toodigi meile lauale väikese pannkoogi mõõtudega lavash ning kausiga midagi tomati-pipra kastme taolist. Vaatasime suurte silmadega üksteisele otsa, sest see toit tundus veidi niru võrreldes sellega, mida pildi peal esitati. Aga noh, paljud asjad ongi pildi peal ilusamad ja nii Tom asus siis veidi pettunud näoga oma õhtusöögi kallale – ikka kindla järjekindlusega tükike saia ning tulist salsa moodi kastet peale. Igasugused pagaritooted on alati väga kõhtutäitvad (nt proovige korraga ära süüa päts kirde saia!) ning Tomil saigi saiast-salsast kõht täis. Vaatasime ringi, et ettekandja leida ja arve küsida. Ettekandja tuligi – aga mitte arve, vaid suure pitsamoodi asjaga - sellisega nagu pildil oli olnud. Ohhoo! Lavash-pannkook oli selle koha vaikimisi eelroog, nii et päris õhtusöök tuli veel otsa pugida. Ehk siis võtsime aja maha ja jäime sinna tänavamelu ja türgi pitsat kohe pikemalt nautima.

Lugu „Lõputu saaga Iraani viisaga”

Iraani viisade tegemine võttis meil aega kolm nädalat, mis on tavatingimustes (st näiteks Eestist läbi Helsingi viisat tehes või isegi Istanbulis otse konsulaadis viisat tehes) täiesti normaalne aeg, aga rahuliku ootamise asemel muutus see viisa taotlemise protsess meie jaoks lõputuna näivaks saagaks. Kõik algas sellest, et me soovisime Türki jõudes viisasid jube kiiresti saada ning loobusime Istanbuli Iraani konsulaadi teenustest ja taotlesime e-viisad, mille hankimine pidid konsulaadi ametnike sõnul kiirem olema. Tegime siuh-säuh internetis kõik ära ja siuh-säuh maksime Türgi panka rahad ära ja jäime ootama. Siis selgus, et olime panka maksnud vale summa ja üldsegi meile soovitati teha kallimad kiirviisad, mida me peale välkkoosolekut ka teha otsustasime. Üks peamiseid loosungeid meie reisil on olnud „vaatame, mis saab” ja nii viljelesime seda mõttetera ka Iraani viisadega. Niisiis kui saime e-maili vale summa tasumise kohta, siis samal päeval me panka raha juurde maksma küll ei kiirustanud. Kuna vahepeal olime otsustanud üldse Süüriasse minna, ja Türgis tuli peale nädalavahetus koos suletud pankadega, siis selgus kirjavahetuses Iraani viisasid ajava agentuuriga, et Süüriast ei saa viisa teenuste eest maksta ning meil ei jäänud muud üle, kui teha läbi internetipanga rahvusvaheline maksekorraldus, mis võttis omakorda aega 3-5 päeva (jälle nädal juures). Soh, kui meie raha Iraani kohale jõudis, siis samal ajal algas islamimaades ramadaani järgne nädalane püha ja keegi meie asjadega ei tegelenud (veel üks nädal juures). Selleks ajaks oli kokku juba kulunud 2,5 nädalat ja me sõitsime Ankarasse nö viisat ootama. Samal nädalavahetusel saabus lõpuks ka e-mail, et meie viisataotlus on aktsepteeritud ning kui esmaspäeval saatkonda läheme, siis peaks 1-3 päevaga viisatempli ka passi saama. Oh üllatust, kui saatkonda jõudes selgus, et nad ei tea meie viisast midagi ja nad ei saa meid MITTE KUIDAGI aidata. Helistasime tulutult e-viisa poolt antud telefoninumbrile ja saatsime kurja e-kirja e-viisa korraldajatele. Järgmisel hommikul seadsime sammud taaskord saatkonna poole ning seekord olid meie andmed leitud, kuid meilt nõuti veelkord viisade eest maksmist. Kui konsulaarametnik mainis veel, et kui me taotlesime kiirviisat, siis oleksime pidanud selle saama mõne tööpäevaga, siis oh-oh-oh, needsime Iraani innovaatilise e-viisa süsteemi maapõhja. Marika proovis viisaametnikele teha maailma kõige kurvemaid silmi (a’la saabastega kass Shreki filmist) ning Tom rääkis kõigist meie vintsutustest – mispeale lubasid viisaametnikud, et kui kohe lisaraha pangas ära maksame, siis teevad nad meile viisad 1 tunniga. Hoidsime hingi kinni – ning kõik see nii lõpuks juhtuski – täpselt kolm nädalat hiljem olid meil viisad passis! Hiljem Lonely Planetist sõrmega järge ajades saime jah aru, et www.iranianvisa.com taga ei ole mingi riiklik asutus, kes e-viisasid väljastab, vaid üks tavaline turismiagentuur, kellele makstud raha oli kõik tavaline vahendustasu... Kogu selle loo peale tõdesime, et ilmselt igal sündmusel on ikka oma aeg ette määratud ehk siis viisa saad siis kui... in sha’ Allah - ehk kui Allah tahab!!

Lugu „Rahavahetus”

Peale Iraani-viisa-saaga õnnelikku lõppu, tormasime otsima kohta, kus saaks kõigist oma Türgi liiridest lahti ja natuke Iraani raha asemele. Meile suure üllatusena ükski Türgi pank Iraani raha ei vahetanud. Olime oma arust loovad ning proovisime igaks juhuks ka Kuveidi panka, aga ka see käik lõppes tulemuseta. Lõpuks juhatati meid pangast kuhugi juurvilja/kaltsuturu kõrval asuvasse rahavahetuspunkti. Sel ajal kui Marika suu ammuli rahavahetuspunktis ringi vaatas, et sotti saada, kuidas seal asjad käivad, oli Tom enesekindlalt sammud seadnud otsejoones rahavahetuspunkti „kunni” kabinetti. Kunn oli soliidses eas meesterahvas, kuldsõrmuse, kruviprillide ning tavapärase vuntsipuhmaga. Kui Marika Tomile sinna järele jõudis, siis pugistasid Tom ja raha-kunn koos juba komme ja pähkleid ja rääkisid mehejuttu (kumbki omas keeles). Raha-kunni kabinet oli nagu päris direktori kabinet - suur Atatürgi pilt, suur kirjutuslaud koos telefoni, hiiglasuure kuldse pastakahoidjaga ning arvutiga lauanurgas. Tom proovis kunnile selgitada, et soovime Iraani raha ja raha-kunn muudkui toksis erinevaid kursse ning rahasummasid oma kalkulaatorile. Kabineti uks oli kogu aeg avatud ja nii vooris sealt läbi igasuguseid tegelasi, mõni neist surus ka meil kätt ja mõni tõlkis meie juttu kunnile, mis pani kunni telefoni teel korraldusi jagama ja meile uusi summasid lipikule kirjutama. Kuna meil oli kodutöö halvasti tehtud, siis ei olnud meil õrna aimugi, kui palju raha me peaks saama, aga lootsime, et raha-kunn annab meile ikka parema kursi kui šaakal-ärimehed Türgi-Iraani piiril. Peale seda kui Tom oli kinnitanud, et oleme nõus selle kursiga raha vahetama, vaatasime kunniga mõnda aega tõtt, krõbistasime veel veidi pähkleid ning äkitselt ilmus kunni pea kõrguselt seina sees olevast luugist suur pakk raha, mille raha-kunn vastu võttis ja Tomile ulatas. Selgus, et kurss oli küll veidi kehvem algselt pakutust aga kuna me saime nii piduliku ja külalislahke vastuvõtu osaliseks ning äkitselt ka miljonärideks (1 Iraani raha on 0,0011 Eesti raha), siis lahkusime raha-kunni impeeriumist õnnelikena.

Lugu „Ankara bussijaam tuttavaid täis”

Olime oma kaasaskantavate „korrusmajadega” ilusti Ankara otsatusse bussijaama jõudnud ja isegi oma bussi üles leidnud, kui ühtäkki märkasime tuttavat nägu. Tomile tundus hetkeks, et tegu on tema endise Leedu kolleegiga, kuid Marikal tekkis näoga seoses tunne, et selle mehe juuresolekul tuleb korralikult käituda. Peale murdosa sekundeid kestnud segadust tundsime ära ametniku Ankara Iraani saatkonnast, kellega me olime kaks päeva käinud viisa läbirääkimisi pidamas. Jõudsime juba kergelt ehmatada, et kas meie viisad on ikka lõplikud, või tuleb veel ametnikule selgitusi jagada või lisaraha maksta või on mõni väike vale meie ankeedis päevaga ilmsiks tulnud või .... Siiski selgus, et sellel saatkonnamehel on ka eralelu ning ta tuli hoopis oma ema ja õde meiega sama bussi peale saatma. Pidasime sõbralikku, kuid reserveeritud vestlust (mille käigus kramplikult mõtlesime, et me ei jääks vahele oma väikeste valedega viisataotluses – näiteks, et me tegelikult ei olegi abielus ja et me sõidame Teherani asemel Tabrizi, jne). Kui olime omavahelise vestlusega põhimõtteliselt ilmani välja jõudnud, märkasime meie poole sammuvaid naerunägusid – nimelt olid meie Ankara sõbrad, Melody ja Gökhan, otsustanud meile üllatuse teha ning meid bussijaama saatma tulla. Iraanlasest Melody külaliste eest hoolitsemise refleksid hakkasid kohe tööle, sest ta käis meie bussijuhtidele ja –stjuuarditele sõnu peale lugemas, et viimased meie eest ikka hästi hoolitseksid ja õiges kohas meid maha paneksid, sest need on tema, Melody külalised. Lehvitasime oma bussijaama maha jäänud saatjaskonnale ja asusime teele kauaoodatud Iraani poole.

Ja väike viktoriiniküsimus ka: Kuna oleme Türgi bussiga praktiliselt vasakult paremale ja ülevalt alla läbi sõitnud, siis oleme tuttavaks saanud siinse bussisõidukultuuriga kui nii võib öelda:). Ja mis seal salata, oleme täheldanud mõningaid erinevusi võrreldes sellega, mida Eestis näha saab. Paljuski on see põhjustatud asjaolust, et Türgi erinevalt Eestist on väga suur riik ja bussisõit ühest punktist teise võtab oluliselt rohkem aega. Nüüd aga küsimusest. Bussisõidu juurde kuuluvad siinmaal stjuardid, kes siis toimetavad reisijatega, sahmivad kottidega ja mida iganes nad kõike veel teevad. Sealhulgas kuulub korraliku bussisõidu juurde see, et stjuard (oleme ainult meessoost reisisaatjaid näinud) pakub reisijatele reisi alguses ja peale iga pikemat peatust teed, kohvi, colat või vett ja ägedamatel marsruutidel saab ka küpsist või keeksi või muud sellist. Tavaliselt eelneb aga joogi serveerimisele veel üks rituaal, mida stjuard reisijatele pakub. Küsimegi, mis see on? Esimesena kõige õigemini kommentaaridesse vastajale lubame teele panna tervituskaardi Iraanist (kuna mis seal salata, Ankarast meil postkaarte pole...).

Tervitades,
Marika ja Tom

Vanad tuttavad Ankarast

Ankara hotellitoas pidu kohaliku imehea veiniga
+ 22 ºC

Esimese päeva lühikese Ankara vaatlemise tulemusena lahkusime täna hotellist ilma eriliste ootusteta linna suhtes, kuid plaaniga saada turismiinfost enamat teada Ankaras toimuvast. Samuti huvitas meid, kuidas võõrast transpordisüsteemist leida üles õige uks, kust saaks infot Iraani sõidu kohta.

Aga juhusel olid meiega teised plaanid... Nimelt turismiinfopunkti me ei jõudnudki, sest meie juurde tulid abi pakkuma kaks kahel jalal infokandjat - Melody ja Gökhan, kes osutusid informatiivsemaks ja huvitavamaks infokanaliks kui internet, bussijaam ja infopunkt kokku. Nimelt nägid nad eemalt, et türgi mees seletab türgi keeles kahele turistile midagi linnakaardi taga ja järeldasid, et turistid on ilmselt hädas. Kuuldes ära meie miljon küsimust, millele me turismiinfost vastust lootsime saada, leidsid nad, et nemad on paremad kui avalik infopunkt ja kutsusid meid oma sealsamas lähedal asuvasse kontorisse kaasa. Mõeldud-tehtud, läksimegi.

Melody on 24-aastane Iraanist pärit aser ning oma vanemate ainuke laps. Tema vanemad olid nii ägedad, et otsustasid, et nende tütar väärib paremat tulevikku kui ahistava poliitilise korraga Iraan pakkuda suudab ning leidsid võimaluse, kuidas oma tütar saata Türki ülikooli õppima tootedisaini. See juhtus viis aastat tagasi ning kaks aastat tagasi otsustasid vanemad ise ka järgi kolida, et saaks nõnda rohkem oma tütart näha. Melody on intelligentne, konkreetse maailmavaatega ning üllatuseks on ta muuhulgas mitte-usklik. Melody selgitas, et vaatamata sellele, et Iraan on ametlikult Islami vabariik, sekkub praegune võimuaparaat islami sildi all väga jõuliselt inimeste igapäevaellu, mis omakorda on põhjustanud selle, et Iraani inimesed on võõrandunud usust. Ehk siis kuigi enamik Iraani inimestest on ametlikult moslemid, ligikaudu 80% riigi elanikkonnast ennast mitteametlikult usklikuks ei pea. Melody kindel otsus on mitte kunagi enam Iraani tagasi kolida ja aserina ei olnud tal ka Türgi keele selgeks õppimine probleemiks (keeled olevat põhimõtteliselt sama sarnased nagu itaalia keel hispaania keelega). Iraani kohta saime veel väga palju huvitavat infot, aga need lood jätame juba Iraani sissekannete jaoks.

Gökhan on 36 aastane türklase/itaallase välimusega pesueht Ankara poiss, suur vuntsipuhmas nina alla. Hariduselt elektrik, käinud isegi Moskvas tööl ning oskas vene keelt niipalju, et öelda „ja hatshu s taboi paznakomitsa” ning „ja hatshu s taboi spat”. Oma olemuselt ei vasta ta aga kindlasti eestlase stereotüüpsele ettekujutusele türgi mehest: ta on laia silmaringiga, abivalmis ja sõbralik, mitte libekeelne macho-mees lõunaosariikidest. Elektriku ameti jättis ta maha ning oli mõnda aega Türgis, sh Kapadokias (meie eelmises sihtkohas), giidiks. Ta oleks meile hea meelega kogu Türgi ajalooliste kohtade tutvustuse kiirkorras ära teinud ning oli veidi pettunudki, et me suuremad asjad ajaloofännid ei olnud. Täna on tal oma ühe-mehe-firma, mis toodab väikseid videoreklaame. Ettevõte on seitse aastat vana ning praegu läheb ta äril väga hästi. Aga Gökhanil on juba ka uus unistus. Nimelt on ta isal Ankarast mitte kaugel talu, mille ümber on palju põllumaad. Gökhan unistab kunagi sinna kolimisest ning oma viinamarja istanduse rajamisest. Gökhan on veendunud amerikaniseerumise vastane – nii näiteks ei vaata ta põhimõtteliselt Hollywoodi filme, tahaks vähem internetti kasutada ning proovib hoida oma maa kultuuri ja keelt. Et ka meie Türgi osas oma taset tõstaksime, pakkis ta meile kontorist lahkudes kaasa kaks mahukat ajaloolist/arhitektuurialast fotoraamatut Türgi kohta. Samuti lubas ta teha meile koopiad mitmest kaasaegsest Türgi filmist, mille annab meile üle siis, kui järgmise nädala alguses lähme talle kontorisse raamatuid tagasi viima. Nii et meil tuleb siin kõvasti kodutööd vahepeal teha! Lisaks meeldib Gökhanile reisida – nii mõtleb ta teha autoga ringsõidu mööda Horvaatia rannikut, samuti on Ungari tema lemmik ning muidugi pinnisime me välja, et seejärel peab ta Eestisse tulema. Gökhani kõige suuremaks kireks on aga Melody:)

Meie põige nende kontorisse lõppes sellega, et veetsime nendega ühiselt kogu päeva: käisime koos kaubanduskeskuses Melodyle tosse ostmas, jalutasime Ankara kindluses ja vanas linnaosas, jõime teed ning sõime koos õhtust. Imetlusväärne on see, et veetsime selle toreda paariga koos umbes kaheksa tundi, aga selline tunne tekkis, nagu oleks meid Ankaras ees oodanud vanad head tuttavad. Nii ei peljanud me õhtu edenedes esitada küsimusi ei mošees toimuva kohta kui ka Türgi või Iraani igapäevaelu kohta. Ja kuuldu oli väärt rohkem, mida seni Lonely Planetitest kokku olime lugenud.

Kohtumine selliste inimestega on olnud meie rännaku suureks sooviks. Need, kes palju käinud, teavad, et kohapealset nähtut-kuuldut ise oma kogemuste-teadmiste pinnalt interpreteerides võib oma tõlgendustega täitsa rappa panna. Kui mõni kohalik sulle asja selgitab, tekib asjadest parem, kui mitte öelda õigem arusaam ja lõppkokkuvõttes saab ka see koht hoopis teise hõngu külge. Jääb ainult loota, et selliseid inimesi meie teele üha enam satuks.

Kohalikku eluolusse paremini sisse sulandumiseks tegelesime õhtul hotellituppa jõudnuna veidi intensiivsemalt ka Türgi telemaastiku analüüsiga – kaubanduskeskusest kuue kohaliku raha eest ostetud väga hea türgi veini (Arya 2006, Kalecik Karasi ja Boğazkere viinamarjadest) saatel jälgisime Türgi lõpututel telekanalitel toimuvat. Nii näiteks on üks telekanal puhtalt keskendunud kohalikele rahvalauludele (need on laulud seeriast: „kogu aeg on sama laul, ainult lauljad vahetuvad”), samuti sattusime Türgi versioonile saatest „Võta või jäta” (tädi pildil on saatest!) ning õhtu krooniks olid kaks türgikeelset mängufilmi – „Kariibi mere piraadid” ja „Mr. and Mrs. Smith”. Ja uskuge või mitte - Vanish reklaamib ennast ka Türgis:)

Õhtu tipnes rõõmusõnumitega Iraani saatkonnast: saime kinnituse, et meie Iraani viisad on valmis - nüüd veel paar päeva, et need passi saada ja minek!!! Jeee!!!

Marika ja Tom

Ilusate hobuste maal

Kapadokia koobaste vahel, Göreme külas
Päeval päikesega +20 ºC, õhtul +10 ºC

Oleme teisipäevast saadik olnud turistid. Ega muidu vist seda tunnet nii väga ei olekski aga vaatamata sellele, et oleme imeilusas kohas, ei ole kohalikke inimesi peaaegu nähagi (küll aga siseturistest türklasi) ning ümberkaudu veel tuhandeid meiesuguseid ja rikkaid pensionipõlve nautivaid inimesi. Oleme usinalt koos teiste turistidega külastanud kohalikke vaatamisväärsusi ja nii nagu teised turistidki, lasknud ka end turistikombel tõmmata.

Tegu on niisiis Kapadokiaga, mis tõlkes tähendavat ilusate hobuste maad. Ei tea, kust see nimi pärit on, sest peamiselt oleme näinud küll eesleid, vaipu, paari turistide jaoks kohale toodud kaamelit, restorane ning ok, üksikuid hobuseid ka. Piirkond on aga tuntud just oma maastiku poolest ja siin elanud inimeste (kummalise?) elustiili poolest. Maastiku kujunemise osas kuulasime ära giidi versiooni (vulkaanipurse ei-tea-kui-palju-tuhat-aastat-tagasi ja laava poolt loodud kanjonid, mida hiljem tuul ja vesi on kujundanud, jms) aga kuna see tundus liiga tavaline, siis töötasime uute teooriate kallal, mille otsustasime saata Discovery Channelile, National Geographicule ja ajakirjale Anne, lootuses saada kunagi Nobeli preemia avastuse eest. Nimelt me arvame, et me oleme avastanud meie hädas olevale kinnisvaraturule lahenduse – nimelt siin elanud inimestel tundus olevad kummaline seeme, millest lihtsalt kasvab kinnisvara – sisuliselt küll kivikorstnad, aga puha akende ja ustega. Tegeleme uurimistööga edasi ja mine tea, äkki naaseme koju Eesti majanduse päästerõngaga.

Inimeste elustiil kummalisus seisnes selles, et nende linnad asusid mäe sees või siis maa all. Sadade kilomeetrite ulatuses on siin piirkonnas kaljusid, mille sisemusse on uuristatud mitmekordseid linnu, kloostreid, imeilusaid kirikuid, kööke, magamistube jne. Maa-alused linnad on lausa kuni 20 korrust allapoole. Kohalike teadlaste versiooni järgi elasid piirkonnas kristlased, kes sellist eluviisi viljelesid põhjusel, et end vaenlase pealetungi eest kaitsta. Neil õnnestuski see uskumatult kaua, nimelt asustati need alad juba 6.-7. aastasajal ning viimastest koobastest lahkusid inimesed alles 1920-ndatel (Türgi iseseisvussõja tulemusel, mil kristlased Türgist ära kolisid/välja aeti).

Ühe sellise maa-aluse linna turistilõksu me end siin püüda lasimegi. Nimelt korralike turistide kombel ostsime ka meie endale ühe päevase ekskursiooni. Ekskursiooni üheks osaks oli 20 korruselise maa-aluse linna külastus. Kui kohale jõudsime, selgus, et atraktsioon oli talvisele režiimile üle läinud ning sel kellaajal enam sisse ei lastud. Meie geniaalne giid seisis ligi tund aega koopasuu ees ning ütles, et ta ajab hetkel meile eriluba välja. Ja mõne aja pärast teatas rõõmusõnumi, et meil õnnestus eriluba saada, aga ühte teise maa-alusesse linna. Kui sinna teise linna jõudsime, siis nägi kogu asi välja kahtlaselt kellegi kodukeldri moodi. Giid ise selgitas, et see on värskelt leitud ja ei ole veel lõpuni kaevatud. Mis iganes, tegemist oli selge tüngaga, mida bussitäis turiste kaasa mängisid (oli juba hiline aeg ka, oldi omajagu ära nähtud ja mõeldi juba kojujõudmisele...). Vähemasti leidsime sellest päevasest väljasõidust terve rida kurikavalaid äriideid Eesti reisikorraldajate konsulteerimiseks ning kui rahatuna tagasiteel ainult Türgini peaksime jõudma, siis leiaksime endale siinsetest koobastest endale ka tasuta öömaja.

Kui nüüd aga asjalike nootidega lõpetada, siis on Kapadokia näol tegemist Türgi tõelise loodusimega (olgu fotod selle kinnituseks!). Ehk siis soovitaks kõigil, kes armastavad loodust ja kergekaalu matkamist, võtta see oma järgmiste aastate reisiplaanidesse. Siinsetes kanjonites on väga kerge iseseisvalt ringi jalutada ja avanevad vaated on võrratud. Ja piirkond on suur, seega 3-4 päevaga võiks vabalt arvestada. Ja kui oma fantaasia saab ammendatud, siis on kohalikud reisikorraldajad siin kohe varnast võtta – võib kasvõi õhupallil minna ümbruskonnale tiir peale teha (ühe sõidu hind oli mingi 1,200 krooni ringis).

Neid ridu kirjutame juba Ankarast, kuhu eile jõudsime. Oleme seljakotirändurite kohta sattunud suhteliselt luksuslikku hotelli ja naudime siin veidi sooja tuba, kuuma vett ja türgi lõputute telekanalite toodangut. Eile jõudsime muuhulgas käia ka kinos (ok, film oli küll Hollywoodi toodang) ja kaasa elada Ankara 4. korruse kohvikus kohalikule Kadi Toomile. Ja mis eriti uskumatu – eile hilisõhtul saime kirja Iraani saatkonnast, mis ütles, et seoses pühadega (Türgis on kogu see nädal olnud riiklikud pühad seoses ramadaani lõpuga) on meie viisataotlus viibinud, kuid nädalavahetusel peaksime vajalikud kinnitused saama. Nii et loodame peagi oma rännakut ida suunal jätkata.

Tervitades,
Marika ja Tom

Harilik Süüria kõhugripp ehk põgenemine Damaskusest

Rock Valley Hostel, Göreme

+15ºC, pilves ja vihmane vahelduva eduga

Kõik algas reede õhtul, kui otsustasime minna oma viimasele õhtusöögile Damaskuse vanalinna. Valisime välja ühe viisaka koha, kus olime ainukesed turistid ning ülejäänud laudades olid kirjudes rättides, mustades burkades või teksades ja nabapluusides kohalikud naised ja tavalised õlitatud juustega kohalikud mehed, kes olid sinna kogunenud sööma mitmekäigulist ramadaani einet (päike oli juba loojunud). Meie hindasime, et nii palju toitu meile sisse ei mahu ning otsustasime, et võtame menüüst kaks lihtsat salatit, grillitud baklažaani ning veidi hummust lambalihaga.

See õhtusöök jäi kohe tükiks ajaks viimaseks, sest peale seda olime sunnitud vaatama 2 päeva oma Süüria hosteli toa ilusat araabiapäraste joonistustega lage (võiksime sellest laest terve pika blogi loo kirjutada:), sest meid mõlemaid tabas miski vastikumat sorti haigus, millele ka ise diagnoosi panime - „harilik Süüria kõhugripp”. Arutasime, et selle põhjuseks saab olla ainult üks variant, et Allah annab meile märku, et meie reisitempo on siiski liiga kiire ning peame veelgi hoogu maha võtma:). Laupäeva keskpäevaks otsustasime, et oleme nii nirud, et lahkumine tuleb vähemalt päeva võrra edasi lükata. Pühapäeva õhtuks olime pool oma kaasavõetud apteegist tühjaks söönud ning kuna meil sai oma hosteli toas vedelemisest juba nii kõrini, siis otsustasime vaatamata kummitavatele kõhuhädadele/palavikule/tasakaaluhäiretele Süüriast põgeneda. Võtsime end oma nõrkuses kokku ning venitasime oma tohutu kotikoorma Türgi ööbussi peale. Nende bussidega on siin juba kummaline lugu – igatahes pärast 5 bussivahetust ja ühe taksojuhi poolt sisuliselt meie paljaksröövimist jõudsime järgmise päeva pärastlõunaks oma sihtpunkti – Türgi keskosas asuvasse Kapadookiasse. Kapadookia võttis meid vastu +15 kraadiga ning õhtuse paduvihma ja äikesega. Imelik oli saabuda kuumast Süüriast sisuliselt Eestimaa sügisesse, nii et Marika venitas kotist kohe vanaema villased sokid välja (aitäh, vanaema!) ja Tom pani kõik oma kotis leiduvad soojad riided selga ja sai veel Marikalt ühe polo lisakski. Ei oleks arvanud, et kogu seda sooja varustust nii pea (kui üldse!) vaja läheb.

Tom on tänaseks „harilikust Süüria kõhugripist” paranenud ning Marika paranemas ehk varsti on lootust ka mõned Kapadookia muljed teele panna.

Seniks olge Te kõik ise ka seal terved!

Marika ja Tom

Muljed Süüriast

Damaskus, Al-Rabie hosteli erinevates paikades ja erinevates asendites

+30ºC, päike

Nüüd kui oleme taas pakkimas asju, püüaks lühidalt kokku võtta ka oma muljeid Süüriast. Õigem oleks küll öelda vist Damaskusest, kuna muud osa riigist sai nähtud ennekõike läbi bussiakna.

Ilmselt on paljud rändurid kogenud sarnast tunnet, et Türki jõudes tundub see väga Aasiana ja rännates edasi muudesse Aasia riikidesse, tundub Türgi väga Euroopa. Minu meeleolu on just selline. Võrdluses Türgiga on Süüria selgelt vaesem. Samuti on siin oluliselt kuivem ja/või palavam, sest suur osa riigist oli nagu üks suur tühi looduseta liivakivine maastik, kusagil taustal kõrgumas liivakivised mäed. See, et siin on väga räpane ja palju prügi kõikjal vedelemas, oli ka juba juttu, kuid sellest ei saa üle ega ümber üldmulje kirjeldamisel.

Damaskus on suur linn. Siin on ligi 5 miljonit elanikku, mis moodustab ühe neljandiku kogu Süüria rahvastikust. Samas iseloomustab Süüriat üldisemalt see, et enamik inimesi elab linnades, mistõttu on siin veel mitmeid teisi väga suuri linnu. Ja linnade vahelisel alal viliseb tuul ja asuvad tühjad väljad.

Meie jalutuskäigud Damaskuses kulgesid ennekõike mööda kesk- ja vanalinna. Siiski linna sisse ja linnast välja sõites jätsid tee äärde jäävad kortermajad trööstitu ja halli mulje. Võimalik, et kuiva perioodi lõpp on see, mis Damaskuse oluliselt värvitumaks muudab, sest kuulu järgi pidi juba kuu aja pärast siin pidevalt vihma sadama ja detsembris võib siin isegi lund näha (loodan, et see polnud mitte meie hosteli IT-poisi halb nali või halb inglise keel, kuid nii ta ütles; praegu siin olles tundub see küll uskumatu, et siinsed tänavaid võiks valge vaip katta...).

Linnapilt on ilmselt suhteliselt tüüpiline paljudele teistele Aasia linnadele: tänavad on täis autosid, palju ummikuid, õhk on palav ja kergelt tolmune, inimesed siblivad autode vahelt üle tee ja roolikeeraja jaoks on signaal gaasi ja piduri kõrval samavõrd aktiivses kasutuses. Muuhulgas kostub palju signaalitamist ka seetõttu, et niiviisi annavad taksod (mis moodustavad suure osa kogu linna autopargist) teada, et nad on vabad ja võiks Sind edasi viia. Ja ilmselgelt on jalutav eurooplane (kes mõistagi on rikas!) nende jaoks midagi kummalist. Enamus taksosid on paljude mõlkide tõttu kaotanud oma ümaramad vormid, kuigi samas endal ei õnnestunud selles suhteliselt segases tänavapildis ühegi kokkupõrke tunnistajaks olla.

Kindlasti on siinse viibimise üheks märksõnaks araabia tähestik - alles sellistes olukordades hakkad taipama, milline vägi on kirjaoskusel! Rändurina ringi liikudes oli siin iga kohatud ladinatähestikulise sõna üle siiras heameel. Enamikud kirjad linnaruumis jäävad kahjuks aga müstiliseks saladuseks. See piiras teatud määral tegutsemisvabadust ning tihti tuli kuulata oma sisemist häält või intuitsiooni erinevate märkide tõlgendusel või vaistu orienteerumisel. Aeg-ajalt sai pöördutud ka „kirjaoskajate” poole abipalvega, kuid kohalike kesine keeleoskus seadis siin omad piirid. Ega me ju ka Türgis kohalikust keelest aru ei saanud, kuid vähemasti suutsime me võõrad kohanimed välja lugeda ja pärast teatud harjutamist selle ka välja hääldada näiteks teed küsides.

Siin Süüriast tunneb ka rohkem puudust oma süürlasest. Türgis oli ilma oma türklaseta nagu kergem läbi ajada. Vaatamata sellele, et turiste pole Damaskuses üldse palju ja need, kes linna peal ringi liiguvad saavad nädalaga Sulle praktiliselt teretuttavateks, siis neilt vähestelt, kes siia satuvad, püüavad kohalikud kaubitsejad ja teenindajad järjekindlalt mitu nahka koorida. Turistide pideva lollitamise varjupoolena kaob usaldus ka nende kohalike osas, kes tõesti tahavad Sulle midagi rääkida või näidata, ilma et midagi selle eest vastu tahaksid. Mõned korrad nädala jooksul olime olukorras, kus hiljem tõdesime, et see mees (nädala jooksul oli meil vaid paar suhtlust kohalike naistega) lihtsalt tahtis meile oma teadmisi jagada ilma igasugu omakasupüüdlikkuseta. Samas olen veendunud, et „väike Süüria kool” on meile tulevikus reisides ainult kasuks, sest külastame kindlasti veel riike, kus turisti koorimises ollakse veel osavamad. Süüria puhul on hea see, et üldiselt on siin elu väga odav, mistõttu isegi turistihinda makstes ei tee see Sind vaeseks. Aga nagu arutasime oma hispaania sõpradega (p.s. toredatest inimestest, keda oma teel kohanud oleme, tuleb peagi eraldi sissekanne!) – küsimus on siin põhimõttes!

Rääkides turistidest oleks oluline ka tunnistada, et aasia riikide rahvaste määramisel oleme veel täiesti algajad. Ehk siis ei suuda me tegelikult vahet teha kohalikel ja neil, kes on muudest aasia riikidest (ennekõike teistest araabia riikidest) pärit, kes siin samuti turistid on.

Siiski pole Süüria pelgalt üks tolmune ja räpane riik Lähis-Idas, kus kohalikud on liigkasuvõtjad. Me kohtasime oma teel ka toredaid ja abivalmeid damaskuslasi, kes aitasid meil teed leida, internetti arvutisse saada või rääkisid meile oma käsitöökunsti saladustest ja -poe pikast ajaloost. Mitmed lapsed astusid vanalinna kitsastel tänavatel ligi ja tahtsid meiega mõnd selgeksõpitud inglisekeelset lauset harjutada ja olid sellest võimalusest silmatorkavalt elevil. Ja valge turist peab muidugi arvestama kõrgendatud tähelepanuga, mis teda pidevalt saadab tänavatel ringi liikudes. Tere asemel ütlevad kohalikud tänaval sageli Welcome to Syria (ehk siis teretulemast Süüriasse)!

Süüria reisi pärliks kujunes kindlasti Umayyadi mošee külastus. Raske isegi kirja panna, mis selles nii erilist oli; sest arhitektuuriliselt ei olnud see juba 705. aastal ehitatud pühakoda midagi enneolematut ja uhkuselt jäi kindlasti alla Istanbulis nähtud mošeedele. Lisaks oli ka tema siselahendus täiesti erinev sellest, mida mina Türgi mošeede põhjal arvasin mošeed olevat. Aga seal õhus oli midagi väga erilist! Alustades imelisest ja avarast sisehoovist, mida kattis peegelsile põrandaplaat ja minarettidest, mis kõrgusid tornidena mošee müüri seest (mitte ei seisnud eraldi peahoonest nagu Istanbuli suuremate mošeede puhul). Ennekõike tegid selle olemise aga huvitavaks inimesed, kes olid sinna mošeesse kokku tulnud ja kelle käitumist, olekut ja väljanägemist oli äärmiselt põnev jälgida. Tundus, et paljud moslemid olid seda külastama sõitnud kaugematest paikadest ja muuhulgas teistest riikidest. Ja selleks oldi ennast tavapärasest rohkem „ehitud”. Samas kohtas ka vaatepilti, et mõned mehed lihtsalt sisehoovi varjulises seinaorvades magasid. Lisaks tuli mulle üllatusena, et kogu see mošees olemine tundus siin kuidagi vabam kui Türgis kogetu (ma ise eeldasin vastupidist). Näiteks külastasime mošees ruume, kus asusid pühad (haua?)kambrid (kurb tõsiasi, et ei saanudki teada, mis või kes seal täpselt oli), ja kus moslemid käisid puutumas kindlaid seinu, esemeid jms ning mille juures valitses paras tunglemine (kuna ruumid olid väiksed) ja kus moslemi naised kõvahäälselt nutsid. Sellist püha riitust pealt nähes poleks ma küll söandanud videokaamerat kotist välja võtta ja toimuvat filmida. Aga kuna paljudel moslemitel olid sealsamas väljas nii video- kui fotokaamerad (sh naistel), siis filmisin seal minagi. Sama meeleolu valitses ka mošees endas: kohale tulnud moslemid tegid pilti nii endast kui ümbritsevast. Türgis nägin ma mošees palvust filmimas vaid üht televisioonigruppi (ilmselgelt kooskõlastatud lubadega) ja üht turisti, kel oli selline taskuformaadis fotoaparaat, mille siis sai „unustada” vaibale filmimisrežiimile.

Päris põhjalikult töötasime siinveedetud aja jooksul läbi Damaskuse vanalinna. Vanalinna iseloomustamisel valitsevad vastuolulised tunded: ehk siis materjali on siin kõvasti, kuid paljud majad on räämas ja ripakil. Samas nägi siinseal ka hiljuti tehtud või tegemisel renoveerimistöid. Põnevaks teevad vanalinna selle kitsad tänavad, mis kohati meenutavad labürinti (seda juhul, kui peamistest tänavatest kõrvalisematesse põigata) ja mida mööda kõndides kunagi ei teagi, kas tänav lõppeb ummikuga või viib ka kuhugi välja. Nähtavust piiravad pidevalt ka majade seinad, mis on nagu müürid või siis erinevad võlvid ja tulemuseks on see, et vaatamata lauspäikesele, vanalinnas päikese käes Sa praktiliselt kõndima ei pea. Müüride taga on aga enamasti kodud. Mõnest tänavale avatud lahtisest uksest sisse vaadates sai aimu, et müüri taga oli tihtipeale avar sisehoov; kohati andis majaelanike staatusest aimu halli määrdunud seinaauku ehitud uhke uks.

Inimesi on kõikjal palju. Et vanalinna üldse pääseda, tuleb mitmest suunast sisenedes kõigepealt läbida rahvarohked turukaubandustänavad. Kõige rahulikum aeg oli vanalinnas (ja linnas tervikuna) ringi liikuda pärast päikeseloojangut, sest siis oli linn pooltühi, kuna seoses ramadaaniga istusid kohalikud moslemid kodudes või söögikohtades lookas laudade taga. Samas täitusid tänavad kümne paiku uuesti, mil tuldi perekondade kaupa tänavatele jalutama, ennast näitama ja teisi vaatama, samuti sisseoste tegema. Ärid vanalinnas tegelesid aktiivselt kauplemisega ka veel südaööl.

Paari lausega püüaks ka kirjeldada, kuidas kohalikud riides käivad, kuigi pilt on väga kirju. Süüria ei ole pelgalt moslemiriik, siin on esindatud ka rida teisi religioone. Riietusest rääkides on oluline vahe sellel, kuidas näeb välja mees ja kuidas naine. Nagu Türgiski (ja kuuldavasti kogu islami kultuuriruumis) kannavad mehed reeglina pikki pükse. On need siis teksad või mingist muust materjalist. Ehk siis vaatamata palavusele paneb lühikesed püksid siin jalga vaid turist, aga kuna turistid on niikuinii üks kummaline rahvas, siis ei tee keegi sellest suuremat numbrit. Samas olen ise püüdnud siin siiski kohalikku konteksti sisse elada ja nii mu põlvedeni ulatuvad püksipaarid leiavad kasutust vaid ennekõike hosteli sisehoovis aega veetes või kui pikad püksid pessu olen andnud. Seljas on meestel tavaliselt mingi pluus või T-särk. Selliseid pikkades hõlstides või eriliste peakatetega mehi siin Damaskuses küll on, kuid mitte palju ja need võivad vabalt ka turistid teistest araabia riikidest olla. Naistega on lood keerulisemad. Nimelt võivad naised välja näha nii, et ainult silmad paistavad musta burka alt välja (kuigi nägi ka selliseid naisi, kes olid täiesti musta burka all, nii et ka silmad välja ei paistnud ja mustad kindadki käes), järgmine tase on lihtsalt rätikandjad, kel seljas nt mantel või mingi muu pikem hõlst, siis rätikandjad, kes muus osas riietavad end suhteliselt vabalt ja lõpuks täiesti euroopalikult riietuvad naised. Usun, et Süürias jäid domineerima rätikandjate erinevad variatsioonid.

Mida veel Süüriast rääkides ei saaks mainimata jätta, on tohutu presidendi kultus. Praegune president, Bashar al-Assad, on olnud võimul alates 2001. aastast. Enne teda valitses riiki tema isa Hafez al-Assad, ja tegi seda juba 1970. aastast peale. Seega on linnapildis palju nii poja kui isa suuri pilte. Ja tavaline on ka vaatepilt, et väike juuksurisalong või kullaäri on oma tillukesele uksele kinnitanud suure pildi presidendist. Midagi sarnast torkas ka Türgis silma, kuid seal on kangelane mitte tänane riigipea, vaid Mustafa Kemal Atatürk, kes oli Türgi Vabariigi esimene riigipea ja kes viis 1920-ndatel Türgis läbi palju põhjalikke reforme, mis oluliselt moderniseerisid senist ühiskonnakorraldust. Arvestades kui palju fotosid Atatürgist avalikes kohtades välja oli riputatud, paistab ta olevat väga au sees tänini.

Kokkuvõttes oli meil igati põnev vahepõige Süüriasse. Paljud rändurid jätkavad siit oma teekonda Jordaaniasse, meie sedakorda eristume neist ja vaatame tagasi Türki ning võtame suuna Kapadookia piirkonda Kesk-Türgis. Pole vist mõtet lisadagi, et loodame ikka kunagi ka Iraani viisad passi saada, kuigi sellel rindel hetkel uudiseid pole – raha ilmselt liigub ühest pangast teise!

Toomas

Meeleolukad lood Süürias

Al-Rabie hostelituba - neli tuhandest vineeritükist ehitatud seina, kaks akent sisehoovi ja tiivik laes

+32ºC, päike

Lugu „Kuidas õppisin Araabias raha lugema”. Olime värskelt kätte saanud oma esimesed süüria liirid (kus number ilusti peal oli), kui Marikal oli ühes bussipeatuses vaja vetsu minna. Ega siin vetsu eest konkreetset summat igakord ei küsita, vaid ise annad. Kuna kõige väiksem rahatäht oli 50-ne, siis ulatas Marika selle vetsuturvamehele, kes 50-se vastu ainult sendid viskas. Sentide peal ilutsesid aga ainult araabia numbrid ning Marika arvas, et vetsuturvamees võttis hunniku raha ja viskas hädised sendid tagasi. Marika otsustas, et seda asja ta nii ei jäta. Kahmas viiekümnese vetsumehelt tagasi ja läks raha lahti vahetama. Kui ta aga 50-se vastu sai samamoodi hunniku loetamatute numbritega münte ning rahavahetaja (asus vetsuturvamehe kõrval) sealt vetsu osa maha võttis, siis jäid Marika suureks pettumuseks taaskord järele mõned hädised tundmatute märkidega mündid. Selle peale õppisime ruttu araabia numbrid ühest kümneni selgeks.

Lugu „Magusad viljad tänavalt”. Me polnud veel omapäi Süüriasse lahtigi lastud, kui meie bussisõbrast Iraagi kurd (kes muidu elab UK-s ja on töötab seal autojuhina) meid hoiatas Damaskuse süürlaste eest, et need püüavad turistilt kümme nahka koorida. Ja tema tegelikult organiseeris meile ka takso bussijaamast hostelisse – ju ta mõistis, millised abitud välismaalased me oleme ja milline hea saak me sealsetele taksojuhtidele oleksime:). Mitu nädalat ei peaks see taksojuht mööda tolmust ja ummikuid täis linna sõitma, kui meiesugused gringod peale korjaks ja „läbi siinse Maardu Harkusse viiks” (tsiteerides klassikalisi Tallinna šaakal-taksojuhtide lugusid). Kuid ega me ei saanud ühte sellist kurdi kogu aeg taskus hoida. Pidime ikka ise Damaskuse-küpseks saama! Nii me siis läksime peale hostelisse asjade jätmist pärastlõunasesse linna, et midagi hamba alla leida. Kiirelt saime aru, et ramadaan on tapnud eos võimaluse mingi avatud söögikoht leida (olgu siiski öeldud, et linnas on sellised kohad täiesti olemas, aga 1-päeva turisti nina pole veel nii treenitud!), seega asusime läbi töötama kohalikku tänavakaubandust, ehk siis väikeseid putkapoode. Tänavanurgal torkasid meile silma põnevad puuviljad, mida mäletan end nägevat Stockmanni puuviljaletist ja kus sarnased viljad nägid alati sellised pussatanud-poolrohelised-poolmädanenud välja, et mingit sügavamat huvi nende vastu ei tekkinud. Nüüd siis originaalvärvis ja –kujul sarnaseid vilju nähes elavnesime silmnähtavalt ja pidasime aru, kuidas neid kena kutsuda oleks. Kohalikule müügimehele ei jäänud meie tähelepanu muidugi märkamata ja hetkega oli üks vili (mis nägi välja nagu kaktuse vili; kas seal isegi mingid väikesed ogad koore küljes ei olnud?) ja seejärel teine vili noaga koorest vabastatud ja ulatas meile küpsed viljad maitsmiseks. Kuna meil tõepoolest oli huvi selle tundmatu eluka vastu, siis võtsime peale esmast kõhklust ka viljad vastu ja pistsime nahka. Maitse meenutas midagi kiivist, samas olid selle sees väikesed seemned suuremad kui kiivil on. Kuna asi maitses, siis mõeldud-tehtud, valisime neli vilja välja ja püüdsime välja selgitada, mis see meile maksma läheb. Müüja mõistagi inglise keelt ei rääkinud ja nii me siis püüdsime kehakeeles hinna osas kokkuleppele saada. Mäletamata, mis hinda ta meilt küsis (ja kuidas täpselt), pidasime pakkumist ilmselgelt röövellikuks (kohalikus kontekstis). Andsime 30 kohalikku raha ja ütlesime, et rohkem ei saa. Kuna suhtlus kujunes araabia-eesti keele laulusillaks, siis vaatasime üks hetk, et aitab, me ei võta siit mingeid puuvilju ja küsisime oma raha tagasi. No aga loomulikult - mis hundi käes see hundi oma - ja vanamees näitab sõrmega suhu ja annab mõista, et see on nende eest, mis me juba ära sõime. Ei jäänudki meil muud üle, kui aktsepteerida kohalikke kaubandustavasid ja lahkusime žestikuleerides. Olgu öeldud, et meie „häving” polnud mitte rohkem kui 8 Eesti krooni, kuid edaspidi hakkasime sisseoste tegema ainult nende müüjate käest, kus hinnad (muidugi araabia numbritega!) olid välja pandud.

Lugu „Magusad viljad tänavalt. Uus tase!”. Kuna teiseks päevaks olime omad õppetunnid kohalike kaubitsejatega juba kätte saanud ning selgeks õppinud ka araabia numbrid, siis tundsime end peterselli-, kurgi-, viinamarja-, meloni-, õuna-, banaani-, tomati- ja muude puu- ja köögiviljade müüjate riiulite vahel kruiisides juba päris kindlalt. Ehk siis raiusime rahvahulga vahelt teed selliste lettide juurde, kus hinnad olid väljas ja kaup meeldis ja tegime sisseostud. Aga meie enesekindlus pandi järjekordsele proovile! Ehk siis valinud välja müügiputka, kus muuhulgas kaubeldi kenade viinamarjade ja isuäratavate melonitega ning dešifreerides araabia numbrid kiirelt ladina numbriteks, asusime viinamarjakobaraid kotti tõstma. Melonit valides astus ligi ka noor müügimees ja hooletu liigutusega tõmbas melonikastilt ära hinnasildi. Panime meloni kaalule ja kilo hind oli 35 kohaliku raha asemel nüüd juba 60 kohalikku raha! Sellist nahaalsust oma silmade all nähes andsime sisse kõvahäälse protesti! Kaalu taga seisev vanamees (võimalik, et noorema isa?) noogutas heasoovlikult ja muutis kilohinna tagasi 35-ks... Kuna olime nende gringo-testi edukalt läbinud, siis viinamarjade kilo osas meil eriarvamusi ei olnud. Aga ei imestaks, kui vanamees oli kaalule (mis oli muuseas elektroonne ja ladina numbritega) ka oma pöidla, kivi, vms unustanud, sellised kelmid on nad juba siin:)

Lugu „Julge hundi rind on rasvane”. Damaskuse vanalinna kristlaste linnajaos tõmbas meie tähelepanu uksele kirjutatud silt „FREE WIRELESS”. Selgus, et see juhtus olema restoran, mida meie suure ramadaani varjus mööda linna otsisime. Hiilisime hämarasse ruumi sisse, kus dzhödessääni hääl juba uksel meid lummas (olgu öeldud, et Süüria oli mõnda aega Prantsuse koloonia) ja küsisime süüa. Peale läbirääkimisi kokaga otsustas Tom kohaliku köögi kulinaarsetesse saladustesse sukelduda ning tellis kaks tundmatu nimega sööki. Marika piirdus veidi traditsioonilisema kreeka salati ja kana tiibadega. Algatuseks ilmus lauale Tomi esimene eksootiline eelroog – mis oli kohalik piimatoode, midagi paksu hapukoore/kohupiima sarnast, mille peale oli veidi õli valatud. Peagi saabus ka Tomi pearoog, mis oli khaki värvi paks soolase hapukoore sugulane, mille peale oli puistatud üksikuid lambaliha pallikesi. Ehk siis selgus, et ettekujutatud lihaliudade asemel olid mõlemad road põhimõtteliselt võidekreemid... Marika tellitud kanatiivad nägid välja nagu arheoloogilistel kaevamistel leitud kana küljest: nõnda nirud ja hallikarva olid need. Õnneks oli Marika kreeka salat korralik ja võidekreemide nahka pistmiseks toodi ka terve kandikutäis kohalikku leiba (mis on meie mõistes lavash) ja nälga me ei jäänud.

Lugu „Kuidas minust Süüria seebiooperi kangelanna pidi saama”. Süürias olemise teisel õhtul istus Marika „ilma Tomi valveta” meie hosteli imeilusas sisehoovis, kus talle lähenes kohalike naiste traditsioonilist väljanägemist arvestades väga julgelt liibuvate teksade ja maikaga neiu. Ettepanek, mille ta Marikale tegi, oli ka suhteliselt ootamatu ja julge. Nimelt tulgu Marika kohaliku seebiooperi filmimise võtetele, minek poole tunni pärast, mehi ei ole lubatud kaasa võtta ning aega võtab neli tundi ja tasu 1000 kohalikku raha. Marika ebaleva õlakehituse peale nõudis neiu, et „Miks ometi mitte?”. Marika kaalus veidi - mõtles siis võimalusele teenida lisa kitsasse reisieelarvesse ja ok, natuke ka võimaliku feimi peale Süüria telekanalites ning tormas siis Tomile häid uudiseid teatama. Marika suureks üllatuseks pööritas Tom uudise peale silmi, manas näole ülitõsise „isa hoiaku” (Marika isa võib rahulik olla, sest tütar on heades kätes ja karmi kontrolli all) ja hakkas ülimalt diplomaatiliselt esitama suunavaid märkusi: „Oled sa kindel, et see ei ole mingi pettusskeem?”, „Kas see tüdruk on meie hostelist?” ja võttis teema enesekindlal häälel kokku: „ise tead, aga mina igatahes ei läheks”. Kohe hakkas ka Marika peas jooksma pilt varem Türgi-Süüria bussis nähtud must-valgest õudusfilmist ja ilmselt ei tule Teil mitu korda arvata, kuidas lugu lõppes ja miks üleöö sülle kukkuda võinud tuntus Marikal sedapuhku saamata jäi.

Traditsiooniline viktoriiniküsimus: sedakorda oleme tõstnud oma tehnoloogilist taset küsimuse väljatöötamisel ja tegemist on piltmõistatusega! Süüria postkaart sügeleb saatmise järele inimesele, kes arvab ära, mida eile sõime ja palju selle eest maksma pidime (vt allolev arve)?

Vastuseid ootame nagu ikka blogi kommentaaridesse!

Marika ja Tom

Inimkatsed ehk mis meiega toimub vol 1

Damaskus, +30 ºC kandis tagasi

Loetamatu tänavanimega seljakotiränduritest ülerahvastatud internetipunkt

Damaskusest on paari päevaga kogunenud juba rida mahlakaid muljeid, aga enne kui sellest kokkuvõtte teeme, tahaksin meie igapäevasest rutiinsest elust ja meiega toimuvatest muudatustest ka märku anda.

Kindlasti kujutate ette, et kuna aastasel reisil olles on iga päev nagu pühapäev, siis me põõname poole lõunani, aga peate pettuma. Tõuseme iga päev üles umbes 7.30 - 8.30 (siin on sama aeg, mis Eestis) lihtsal põhjusel kuna uni läheb ära ja enamusel õhtutest oleme umbes kell 12 ajal magama kukkunud, sest hull väsimus on uutest emotsioonidest peal. Nüüdseks oleme mõlemad ära harjunud ka hommikuse kutsega palvusele läbi valjuhääldite – on olnud hommikuid, kui arutame, et kas täna varahommikul ikka valjuhääldi kutsus palvusele või mitte. Peale tõusmist ja dušši on rutiiniks saanud hommikusöögid: sai + juust + muna + tee. Ainuke ootusärevus võib tekkida muna osas - kas see tuleb praetud või keedetud kujul.

Peale hommikutoimetusi oleme üldiselt läinud linna avastama. Kui aus olla, siis terve esimese nädala kestis mul endiselt ja järjekindlat nö pika puhkusereisi tunne, mis seisnes selles, et Istanbulis hoidsime kogu aeg parajat „turisti tempot”. Mingi krõks käis aga eile Süüria tähtsaimas ja uhkeimas Umayyadi mošees, mille läikivkividest põrand tekitas mingi kummalise aura ja musta riietatud naised koos heledate hõlstidega meestega pakkusid jälgimist kauemakski. Ja siis me seal muudkui istusime ja istusime ja istusime.... Otsustasime, et kuna meil aega on, siis istume seal nii kaua kui tahame ja et võime järgimine päev ka tagasi tulla istuma ja kui tahame istume seal mošees terve nädala ning et kuhugi mujale justkui ei olegi vaja lähiajal minna. Ja nii me seal siis lihtsalt istusimegi pool päeva ja nautisime ja jälgisime ja mõlgutasime mõtteid... Ehk tempo hakkab vaikselt maha käima ning kohale hakkab jõudma, et me ei jaksa aasta aega turistid olla, vaid et me elame aasta aega erinevates kohtades. See tähendab, et kohtade vaatamas käimise asemel me lihtsalt voolame kohaliku eluga ühes rütmis ja proovime sulanduda.

Tavaliselt peale esimest päevatuuri logeleme hotellis – kirjutame blogi või loeme raamatuid või lihtsalt teeme pealelõuna uinakut. Anneli küsis blogis, et mis tunne on mitte tööl käia. Jällegi, et täpselt veel aru ei saa, aga omamoodi märk on vast see, et olen jõudnud nädalaga läbi lugeda juba 3 raamatut, mõelda nädalaga rohkem filosoofilisi mõtteid kui vahest terve aastaga ning sama portsu ja jaburaid mõtteid – ehk need on asjad mida tavalises elus teha ei jõuaks. Imelik on, et päevad mööduvad ning mobiil ei hüüagi koguaeg ning enamus e-maile võib mailboxist lihtsalt ära kustutada. Üllatuseks on aga see, et päevad saavad ootamatult ruttu otsa (isegi kiiremini kui tööpäevad), aga samas on paljalt nädalaga kogutud muljetepagas võimas. Õhtuti siis kas teeme veel ühe ringi ööhämaras ja tuledesäras linnas või siis siin Süürias oleme hosteli imelist sisehoovi nautinud.

Tuleb mainida, et vähemalt minu elustiil on muutunud ka tervislikumaks. Sellest annab tunnistus minu taskus olev väike usin pedomeeter (kes ei tea veel mis see on? Ai-ai), mis tavapärasel päeval Eestis peale teadlikku ekstra jalutuskäiku näitas tavaliselt 10 000 sammu päevas, on meile viimasel ajal hakanud tablool näitama üle 20 000 sammu (no maraton-bussisõidupäeval tuli muidugi vähem). Minu sandaalid (mida ma 3 kuud järjekindlalt keeldusin ostmast, sest minu arvates olid need lihtsalt ühed koledad jalanõud) on seejuures osutunud maailma parimateks käimadeks ning jalad ei anna mitte kuidagi nii suurest sammude hulgast märku.

Tervisele mõjub hästi ka see, et nimelt nüüdseks juba üle nädala ei ole me kohvi puutunud. Tomi puhul ei ole tegu just eneseületusega, kuna ta kohvi ka varem praktiliselt ei joonud, aga mina ei kujutanud sellist asja oma nö tava-elus ettegi, sest ilma kohvita möödus päev täieliku zombina. Ei tea, kas see on kliimast või millestki muust, aga kohvi nagu kohe ei tahagi ja tee tundub täitsa ok jook. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis otsustasin peale Eesti „valge-veini-suve” teha ka 100% alkoholi vaba perioodi, aga juba esimese nädala reedel rikkusin seda väikese valge veiniga ja otsustasin kohe uue reegli teha, et kord nädalas reedeti ikka võib. Tundub, et siin Süürias ja loodetavasti ka Iraanis on lihtne alkoholivabale teele tagasi pöörduda, sest ilmselt (täpselt veel ei tea) alkohol lihtsalt ei ole kättesaadav.

Mina emantsipeerunud naisena olen saanud siinsest kultuurist ka korraliku kultuurišoki. Šokk on põhjustatud sellest, et see siin on läbi-lõhki patriarhaalne ühiskond – naine ei ole mitte keegi (kunagi kirjutan sellest täpsemalt loos „Islam ja naised”). Ükskõik kui kõrge enesehinnang sul naisena ka ei oleks, siis igal pool (s.t tänaval ja restoranis jne) lihtsalt teenindatakse mehi enne, mehed kõnetavad ja räägivad meestega (kohalikud naised ei suhtle turistidega) ja vaatavad naisterahvast suhtlusprotsessis lihtsalt läbi (kuigi tänaval niisama järgi vaatama on küll mihklid). Sellest tulenevalt on meie väikeses reisiseltskonnas toimunud ka rollide jaotus, kus Tom on enamus rolle endale saanud. Peasuhtleja roll on niisiis Tomil ja ta on absoluutselt superhea suhtleja, aga kes mind teab, see kujutab kindalasti ette ka minu rääkimisvajaduse mahtu. Sellega on absoluutselt jama siin. Isegi kui ma küsin mõnelt mehelt mõne küsimuse, siis vastab ta ikkagi Tomile silma vaadates. Ilmselt on see märk ning mulle teadmata toimub mulle mingi vajalik „vähem rääkimise teraapia” ning ma olengi sellega leppinud ning sellistel puhkudel lihtsalt eemale vaikima kõndinud:). Loodetavasti see tuleb kasuks:)

Lisaks sellele on Tom endale saanud peakaardilugeja rolli. Kui täpsem olla, siis Tom on nii COOL kaardilugeja, et tal ei ole kaarti vajagi. Mind on ta ilmselgelt juba mitmeid kordi oma suunatajuga suutnud rabada. Oleme juba tunde muudkui läinud ja läinud ning jõudnud „eiteakuhu” ja seepeale Tom teatab stoilise rahuga käega paremale viidates – hotell on sealpool. Ja mis kõige imelikum – TAL ONGI ÕIGUS.

Mulle on Süürias jäänud tagasihoidlik peavarahoidja roll – nimelt kohalikele meestele „ärategemiseks” otsustasime, et igal pool maksan traditsioonide vastaselt arveid mina. Teiseks rolliks on ka kõiksugu kaasasolevate cadgetitega (loe: vidinatega) tegelemine; nimelt minu hoole all on ka kogu meie mobiilse kontori asjad ehk arvuti ja fotoaparaat ja välised mälud ja iPod ja CD-lugeja jne, jne. Mann, äkki isegi omandan sinuga sarnased oskused kui tagasi tulen.

Riietuse suhtes me veel päris hipiks ära ei ole pööranud – ikka hommikuti veel täiesti vaatame mida selga paneme. Ainuke vahe on aga selles, et Eestis ma küll teist nädalat järjest samade valgete pükstega ei käiks... ehk riiete määrdumisastme osas oleme teatud mööndusi juba teinud. Tom ei ole ka veel kordagi habet ajanud. Kokkulepe on, et enne ei ajagi, kui ma ütlen, et NÜÜD (loe: „nüüd-näed-küll-juba-kole-välja”). See-eest ise harrastan endiselt punase küünelakiga varvaste kallal mässamist ja näomaskidega hullamist. Riputame meelega blogisse ikka oma pilte ka aeg-ajalt üles, et ise hiljem ja Teie jooksvalt saaksite meie hipistumise astmest aimu (lähedased inimesed võivad isiklikes e-mailides märku anda, kui asi täiesti käest ära läheb).

Meie psüühilise tervise seisundist annab vast veidi aimu see, et aeg-ajalt jääme lihtsalt mõlemad õnneliku näoga kuhugi lõpmatusse vaatama - ja see vist räägib iseenda eest.

Marika

Teekond Istanbulist Damaskusesse

Damaskus, Al-Rabie hostel

+30ºC, lauspäikene

Ohhoo, olemegi jõudnud oma reisi esimese boonus-trackini, ehk siis ootamatu lisalooni, nagu Süüria seda on. Sõit Süüriasse sai siis võimalikuks tänu Iraani saatkonna mitteoperatiivsele tegevusele meie riiki laskmisel ja olgu öeldud, et oleme jätkuvalt nende kirjasõbrad ja meie taotlused pole vist veel ikka töösse võetud, kuna algselt sai neile veidi vähem Türgi pangas raha makstud, siis tuli aga juba nädalavahetus peale (ja pangad Türgis pandi kinni), siis sõitsime juba Türgist ära ja siis puudusid meil rahvusvaheliseks maksekorralduseks kõik vajalikud andmed. Seega Iraani viisa teema on meil jätkuvalt kuum:)

Ühes eelmistes sissekannetes sai juba räägitud eksirännakutest mööda Istanbuli selleks, et leida moodus Süüriasse sõitmiseks. Nii siis läksimegi oma muret kurtma meie Istanbuli kodu administraatorile, Uğurile (türgi keeles hääldatakse U’ur). Uğur oli lahke sell ja tema igapäevaseks tegevuste hulka kuulus muuhulgas ka oma hosteli külastajatele kuldaväärt info jagamine, kuidas midagi teha või kuhu minna, mis kell ja palju selle eest õige maksta oleks. Uğuri soovituse kohaselt ei läinudki me siis järgmisel päeval mitte rahvusvahelist bussijaama otsima (mis asus kesklinnast tükk maad eemal), vaid jalutasime Sultanahmetist Laleli piirkonda, kus marssisime sisse reisbüroosse ja ostsime bussipiletid Süüriasse. Maksime küll veidi juurde, kuid säästsime aega ja saime inglise keeles oma jutud räägitud.

Ja meie rännak Süüriasse algas pühapäeval kell 13.00 just selle reisibüroo eest, kust piletid ostsime. Sealt noppis tellitud mikrobuss meid peale ja toimetas rahvusvahelisse bussijaama. Viimane nägi küll seesugune välja, et iseseisvalt oleks olnud päris keeruline õigesse nurgatagusesse jõuda, kust meie buss väljus. Et me ikka õige bussi peale jõuaks pandi meile reisibüroo poolt kaasa „sherpa”, kes siis aitas meil kotte tassida ja jälgis, et meie dokumendid saaksid õigetele meestele, et me ootaksime õiges kohas bussi ja et meie ja meie kandam ikka õige bussi peale jõuaks. Kõike seda emaliku jälgiva pilgu saatel, kuna inglise keelt mees ei rääkinud.

Buss, millega sõitsime, nägi välja nagu keskmine Eesti kaugsõidubuss. Vaatamata 22-tunnisele sõiduajale polnud bussis tualetti, kuid selleks tehti teel ca iga viie tunni tagant mingi pikem peatus, kus siis muuhulgas oleks jõudnud nii tualetis käia kui oleks saanud keha kinnitada. Bussis lõi korda bussisaatja, kes kiivalt kontrollis, et kõik reisijad istuksid neile määratud kohtadel (ehk siis ta ei lubanud mul istuda tagumisele vabale istekohale!) ja serveeris peale igat pikemat peatust kuuma teed või kohvi ja jälgis, et buss oleks korras (nii rabas ta ära meie poolikud veepudelid mingi hetk! aga ok, peatselt selgus, et jõudsime piirilinna ja vahetasime bussi). Põnev oli see, et näiliselt täiesti juhuslikest kohtadest nopiti peale veel täiendavaid reisijaid. Nii näiteks sisenes kusagilt Istanbuli lähistelt silla alt bussi üks pintsaklipslane, ei-tea-kust-bensiinijaamast lisandusid meie taga olevasse pinki kaks noort ja sama müstilistes kohades toimusid hiljem paljude inimeste väljumised. Vaatamata müstilistele sisenemistele-väljumistele, olid saabujatel-lahkujatel reeglina keegi saatmas-vastas, seega mingi meile tabamata süsteem seal ses osas valitses.

Kogu bussisõidu vältel olime bussis ainsad eurooplased. Enamasti paistsid reisijad olevat türklased, kes ühest riigi otsast teise sõitsid. Juba Istanbuli bussijaamast tekkis meil tutvus Iraagist pärit kurdiga, kes sõitis Lähis-Idasse puhkama ja muuhulgas plaanis külastada ka oma sugulasi Iraagis. Nii et meie rännak on ikka õige leebe marsruudiga:) Temast sai ka meie „turvamees” kogu järgnevaks sõiduks, kes siis jagas ka meiega infot, kui kaua kuskil peatus on ja mis edasi saama hakkab. Bussijuhid ja reisisaatja inglise keelt ei rääkinud. Lisaks oli bussis veel mitu inimest, kes meile aeg-ajalt julgustavaid naeratusi jagasid, sest põhjalikumaks suhtluseks puudus keel, mida mõlemad pooled mõistnud oleksid.

Sõit ise kulges Istanbulist Ankarasse ja sealt Türgi piirilinna Antakya suunas. Kusagil õhtul kella 22-ks jõudsime Ankarasse (mis vaadates kaarti tundub küll uskumatult hilja, aga palju ootamist ja erinevate bussijaamade külastust jäi juba Istanbuli; rääkimata sellest, et Istanbul on ikka selline lahmakas linnastu, et läks kõvasti aega enne kui mõlemal pool teed majad otsa said) ja järgimise päeva hommikul 7-8 kandis jõudsime Antakyasse. Bussisõidu saatjaks olid must-valged Türgi seiklusfilmid, kus igast ühest jooksis läbi mingi väga paha mafiooso, kes häid nottis. Mis neist pahadest lõpuks sai, ei teagi, sest minu tähelepanekute kohaselt ükski film päris lõpuni ei jõudnudki – kusagil veidi varem „katkesid ära”... või siis läksid kusagilt keskelt uuesti kordusele vms. Aga arvestades filmide üldist tonaalsust, siis eks nad ikka oma karistuse said! Mis nüüd magamisse puutub, siis Marika stiil oli a’la Okasroosikese õnnis uni: pakkis oma magamist soodustavad atribuudid lahti (kaelatugi ja soe magamiskott), pani pimeduse saabudes iPodi kõrva ja ärkas hommikuses Türgi piirilinnas. Mina midagi sarnast kõrvale ei suutnud pakkuda: paariks tunniks sõba silmale öises Türgis ja väsimus murdis mind alles läbi Süüria sõites järgmisel päeval.

Antakyas tuli meil esimene buss maha jätta ja teise ümber kolida. Meid, gringosid, anti pidulikult üle uue bussifirma töötajale. Buss Antakyast Süüria poole asus teele alles paari tunni pärast. Uus bussijuht (sain aru, et ka türklane, kuigi mul on siin nende rahvuste ja keelte eristamisega veel tõsiseid raskusi) oli tõeline showmees: kuna olime ainsad reisijad, kel Süüria viisat polnud passis, siis korraldas ta meile piiril tõelise paraadkäigu Süüria piirivalvesse (tema tormas ees ja me lehvisime tal lihtsalt järgi), siis valuutavahetusse ja siis tagasi piirivalvurite juurde. Suhtlus käis kohalikus keeles, millele pikkis vahele mõned ingliskeelsed sõnad ja vürtsitas kõike seda väljendusrikka žestikuleerimisega. Igatahes lõppes see tseremoonia meile võidukalt: 12 dollari eest ilutses meie passides araabiakeelne tempel, mis meid riiki lubas!

Süüria paistis läbi bussiakna vaesem, kui seda on Türgi. Samuti kuluks siin igati ära Eesti kevadine „Teeme ära” kampaania, kuna paljud teeääred on mattunud prügi alla. Rohelus ja oliivisalud vähenesid iga kilomeetriga, mida põhjast lõunasse sõitsime. Lõuna-Süüriat iseloomustavad juba liivased mäed ja tühi kivine-liivane maastik.

Damaskusesse jõudsime õhtul kell neli. Ehk siis 27 tundi pärast seda, mil olime teele asunud. Samas oli sellest puhast sõiduaega vast kusagil 18 tundi. Kõlab ikka päris kurnavalt, aga jooksvad muljed ja uued kohad/inimesed muutsid selle aja tegelikust palju lühemaks.

Süüria tundub olevat juba tõsisem islamiriik, sest pärast bussis nälgimist oli meil kange soov midagi süüa saada, aga.. hmmm kuna on Ramadan, siis loomulikult olid kõik söögikohad kuni õhtul kella kaheksani suletud. Õnneks müüdi poes proviante ning me tegime luksusliku eine oma askeetlikus hotellitoas – lavash, soolane juust ja kurk + viinamarjad.

Seiklusi lisab ka asjaolu, et siin maal räägitakse araabia keelt, mis tähendab, et kõik sildid ja numbrid on arusaamatutes konksudes. Olgu aga öeldud, et õppisime ära juba numbrid ühest kümneni:).

Täna läheme Damaskuse vanalinna avastama, in sha’ Allah. Ehk siin riigis käib kõigele juurde repliik „kui Jumal soovib”. Et siis järgmises sissekandes juba sellest, mis plaanid kõige kõrgemal meiega olid.

Marika ja Tom

Noppeid meie esimesest reisinädalast

Ikka Istanbul, (sajab ja nagu oleks Eesti sügis),

+18 ºC

Lugu „Nuga”. Nalja hakkas saama juba Tallinna lennujaamas, kui turvakontrolli töötaja ja Marika vahel oli järgmine dialoog:
Turvatöötaja: „Teie kotis on nuga.”
Marika: „Ei, mul ei ole nuga!”
Turvatöötaja surfab Marika kotis ja korrutab järjekindlalt: „Teie kotis on nuga”.
Marika raiub edasi: „Ei, minu kotis ei saa nuga olla, mis te räägite, mmmm....” ja samal hetkel tõmbab turvatöötaja Marika kotist välja noa...
Marika oli igatahes äärmiselt pettunud, et ta juba Tallinnas paljastati... Ja lennuki kaaperdamine Uus-Meremaale lükkus teadmata kaugusse edasi...

Lugu „Dušš”. Esimesel hommikul dušši alla minnes selgus, et türklased on imelised akrobaadid. Nimelt vee äravooluks oli põrandapinnast u 1 cm kõrgusel 7 cm läbimõõduga toru, mis tähendas, et end oleks vaja olnud pesta selle toru kohal või vastasel juhul oleks vannitoast saanud bassein. Hmm, .. meie saime igatahes hakkama, aga ärge küsige kuidas:)

Lugu „Kuulus laulja”. Üks mees peatas meid tänaval ja peale tavapärast sissejuhatavat küsimust, et „Wheeraarjuufrom?” jäi Marikale otsa vaatama ja ütles, et ta näeb välja nagu üks kuulus Türgi laulja. Marika juba jõudis elevile minna ja suurest liigutusest sammus mehega koos muudkui edasi... aga kohe selgus, nagu ikka, et mees tahab meid oma poodi viia. Nii me lõpetasimegi mingis põiktänava nurgataguse maja teise korruse koridori paremat kätt teises toas nahkjopede vahel...

Lugu „Vaibapood”. Istanbulis on lõputult vaiba-, keraamika- ja lambipoode. Mingil päeval astusime ühte sellisesse sisse, kuna otse akna all kudus tütarlaps imelist siidivaipa. Muster oli sellel nagu Türgi muinasjutus! Veidi tüdruku tegemisi jälgides küsisime, kas saame aidata? ... No tõsiselt rääkides küsisime siiski midagi üldist vaibakudumise kohta. Tüdruk aga inglise keelt ei rääkinud ja vestlusesse sekkus koheselt lipsustatud mees, kes meile mõne hetkega andis kiirülevaate Türgi vaibakultuurist ja märkamatult olime juhatatud poe vaibaosakonda, kust juba naerusuine peremees meid üle võttis, meile ei-tea-kust õunatee toodi ja meid nagu tooteesitlusel diivanile istuma pandi. Saime teada, et erinevalt mitmetest teistest Aasia vaibakudumise traditsioonidest on Türgi vaibad kahepoolse mustriga, et igal värvil ja kujundil vaibas on konkreetne tähendus ja ühe 1,2 meetri pikkuse ja 80 cm laiuse siidvaiba kudumiseks kulub umbes 3,5 aastat. Niisamuti saime teada, et vaibapoed Türgis on peamiselt perekonnaärid ja meiegi ümber toimetasid kaks venda ja nende onu. Naiste tööks oli vaibakudumine. Kuigi kogu asi meie ümber oli võtnud juba väga konkreetse müügitöö kuju („kui palju Te oleksite selle vaiba eest maksma?”), püüdsime jääda rahulikuks ja pommitasime peremeest järjest uute-ja-uute vaibakudumise saladusi puudutavate küsimustega. Peremees aga jällegi viis jutu tagasi vaibamüügile. Üksteise järel lendasid vindiga õhku siidvaibad, näidates kuidas need erineva nurga alt visates põrandal värve vahetavad. Vaatasime meie silme all sündivaid imesid suud ammuli ja saime teada, et peremees on valmis ühe sellise meile 300,000 krooni eest ära müüma. Kuna meie esialgne uudishimu oli rahuldatud, samas aga jätkus agressiivne müügitöö, siis ütlesime peremehele juba selgelt välja, et me ei ole siin poes vaipa ostmas (ja me ju ei näe ostjad välja!?), vaid meid huvitab vaibakudumise traditsioon Türgis üldiselt ja me oleme väga tänulikud, et peremees on meiega oma teadmisi jaganud. Peremees jätkas ja palus meil öelda hind, millega me ise vaiba ära ostaksime. Tom rääkis uuesti üle, et me ei ole ostjad ja meil pole raha millegi sellise ostmiseks ja ütles, et 4,000 krooni oleks maksimum, mis ta sellise asja eest välja käiks. Nad millegipärast ei tahtnud seda uskuda ja ei tahtnud meid ära lasta. Marikale üks vaip nii hullult meeldis, et tundus, et see vaip võikski olla elu õnn... ja ta kaalus juba peas varianti osta oma reisiraha eest hoopis vaip ning kohe koju tagasi pöörduda...:) Lõpuks pääsesime poest tulema vaid tänu sellele, et tegime peremehe vennast foto (paistis, et nagu muinasjutus, sellest rumalamast:) ning lubasime talle saata oma mõne vallalise Eesti sõbranna naiseks. Nii Eesti naised, foto on siin, kes hakkab Istanbuli poole liikuma? Kaasavaraks vaibad! Nobedad näpud (vaibakudumiseks) tulevad kasuks.

Lugu „Hamam”. Igal pool jäid meil näppu bukletid, mis ütlesid, et üks 1000st kohast, mida enne surma tuleb külastada asub just Istanbulis. Nimelt, et see on Türgi saun – hamam. Lasime end nö „ära rääkida” ja külastasime suure raha eest seda 1400. aastast pärit ilmaimet. Sisuliselt sai selle raha eest järgmist:

- voodikesega kambri, kus end paljaks koorida
- suures kõledas kiviruumis endale veidi kopsikuga vett kaela valada
- protseduuri, mida nimetati massaažiks ehk vastavalt naiste- või meestesaunale seebitasid suured türgi naised või mehed meid sisse, libistasid umbes 10 minutit mööda selga ja jalgu ja viskasid veega üle.
- Marikat kammiti, Tom sai lihtsalt märja pai:)
- kingiks anti kaasa venivast materjalist vastavalt püksikud või bokserid.
Meile tundus, et need türklased ei ole korralikku Eesti sauna saanud, sellepärast nad sellist nalja seal teevadki. Igatahes kui muud erilist ei olnud, siis sai kaasa rõõsa jume, mida väljapääsu juures olnud ameeriklased lausa kadestasid.

Viktoriini küsimus: et siin iseend veidi lõbustada, siis kuulutame välja ka väikese konkursi: Istanbuli vaatega postkaardi paneme teele inimesele, kes arvab esimesena ära, mida tähendab türgi keeles Özürlü Asansörü?! Vastused ootame blogi kommentaaridesse!

Järgmises seerias: Istanbul on selleks korraks läbi töötatud ning meie teekond viib meid täna pühapäeval bussiga Süüriasse. Ehk siis meid peaks üks väike 22-tunnine sõit ees ootama! Seda muidugi juhul, kui meid ikka üldse Süüriasse lastakse, sest viisa loodame alles piirilt saada. Ja Iraani riigiga oleme ka pidevas kirja- ja pangaülekannete-vahetuses, et tagasi Türki jõudes võiksime Iraani saatkonnas Ankaras sealsed viisad passi saada.

Marika ja Tom

Viimaks Aasias

Istanbul, Moonlight Pension

Ligi +30 kraadi (aga olgu öeldud, et täna sadas ka veidi vihma!)

Oma reisi kolmandal päeval jõudsin mina ka lõpuks esimest korda elus Aasiasse: nimelt ületasime laevaga Bosporuse väina suudme ja maabusime Istanbuli sellises linnaosas, mis geograafiliselt juba Aasias asub. Senini olime Istanbuli Euroopa-poolses osas aega veetnud. Või kui veelgi täpsem olla, siis ega me vanast Istanbulist ehk siis Sultanahmeti piirkonnast kaugemale pole veel läinudki.

Istanbul on olnud tore algus reisiks. Tõeline lahmakas linn, mis siis erinevates maailmaosades asub ning kuhu ühtekokku ligi 12 miljonit elanikku ära peaks mahtuma. Kuigi üle pole lugenud, siis tore on see, et isegi turistide poolt nõnda ekspluateeritud piirkond nagu Sultanahmet koos oma Hagia Sophiaga ja Sinise mošeega kubiseb õhtuti kohalikest türklastest, kes on tulnud siia pärast päikeseloojangut palvetama/sööma/pidutsema/aega veetma – kes mis põhjusel. Ja peaaegu Sinise mošee kõrval vabaõhulaval on igal õhtul üles astunud erinevad kohalikud artistid. Nimetaksin neid esinejaid seal linnosavalitsuse liikmeteks. Ei mitte sellepärast, et nad nii halvasti laulaksid, aga kõik artistidest vanemapoolsed mehed on seal kandud musta ülikonda valge särgi ja lipsuga, teinud ebalevaid samme muusikataktis ja lava taustal on ilutsenud mingi tohutu pilt ühest lipsustatud vanamehest koos tundmatu tähendusega loosunglausega. Nii et jään oma tõlgenduse juurde peatsetest kohalikest valimistest!

Aga tulles tagasi jutu algusse, siis meie tänase Aasia põike põhjuseks oli, et otsustasime rünnata siinset Iraani konsulaati ja paari osava liigutusega lahkuda passides ilutseva viisaga. Kuna trip.ee foorumist pärines meil teadmine, et keegi eestlane oli Ankarast saanud Iraani viisa 24 tunniga, siis lootsime sama edukalt siin Istanbulis skoorida. Kuid siinsel viisaametnikul oli teine nägemus asjast: uuris kaustikuid ja vihikuid ja küsis lisaks sellele, kust me oleme ka, mis tööd me teeme ja saades vastuseks et tuleme Eestist ja oleme konsultandid (ehk siis kõik need naljahambad, kes Eestis soovitasid meil öelda, et oleme tuumafüüsikud või aatompommiinsenerid, peate meis kahjuks veidi pettuma:), teatas ta meile, et meie passid peavad Iraanis ära käima ja viisa saamine võtab 15 päeva aega... Alternatiivselt võiksime taotleda viisat läbi interneti ja siis võtaks protsess aega 10 päeva. Peale väikest nõupidamist jäime internetiviisa juurde pidama. See ei võtnud kaua aega – pidime veidi luuletama oma peatumispaikade osas (õnneks aitab Lonely Planet sellisest kimbatusest jagu saada), manusena lisama oma passikoopiad – ja homme peaks meie emailidesse potsatama kiri, et viisataotlused on võetud töösse.

Vaatamata sellele, et Istanbul on olnud väga tore ja huvitav linn ja erinevaid tegemisi leiaks siin ka küllaga, siis pole meil siiski praegustes plaanides siin end nii pikalt sisse seada. Ja nagu varrukast oli meil võtta plaan B: mindagu seniks kuni ootame Iraani viisat Türgist Süüriasse! Ei saa mitte alahinnata Marika panust selle idee taga, kes on viimasel ajal mitmeid raamatuid Süüria ja islami teemadel (eriti naiste elust islamiriikides) läbi töötanud ja kes Lonely Planet’is oli ka juba mitmeid rasvaseid ringe erinevatele Süüria lehekülgedele joonistanud. Süüria viisa osas saime vastuse Süüria x ametiasutuse kodulehelt (mida viidati EV Välisministeeriumi viisainfo veebilehelt), mis lubas, et riikide kodanikud, kus puudub Süüria saatkond, saavad viisa piirilt. Sama infot on kinnitanud erinevad reisisellid ka trip.ee foorumis ja loodame, et seekord ka meil õnnestub sarnast mustrit järgida. No ja siis järgmisena tuli välja selgitada, kuidas Istanbulist Süüriasse pääseb. Lennata on võimalik, kuid selle mõtte leidsin ma pigem viimaseks valikuks jätta, kuna lisaks kallimale hinnale näeks nõnda kõige vähem seda, mis teele jääks. Väga hea variant tundus rong – internetist leitud sait lubas lausa luksuslikke magamisvaguneid jne ja sõiduajad tundusid ka mõistlikud. Nii me siis asusimegi Istanbuli Aasia osasse, kus suursugune raudteejaam, millest vastav rong väljuma pidi. Kohapeal aga selgus, et nimetatud rong on mitmeks kuuks liinilt maha võetud... Kuna inglise keele oskusega on kummalisel kombel juba Türgis siin-seal kohalikel tõsiseid raskusi, siis seiklesime veel veidi sama linnaosa bussijaamades (kuhu meid raudteejaamast juhatati) ja saime viimaks telefoninumbri, mis juhtis meid Istanbuli rahvusvahelise bussiterminali infonumbrini (terminal kui selline asub hoopis teises linnaosas) ja kust Marikat kolme mitte-inglise-keelt-rääkiva-töötaja poolt lõpuks mingile numbrile suunati ja kus ta küsimusele: „Kas Te räägite inglise keelt?” sai kiire vastuse: „Ei. Head aega!”. Nii et selleks korraks meie ind rauges ja bussivariant jäi meil välja selgitamata. Ehk siis uurime asja homme edasi.

Vaatamata väikesele jebimisele on hea teada, et pole vaja siin sahmida – aega on meil ju küll veel käes:).Ehk siis kulgeme siin edasi ja hoiame vaimu valmis jooksvalt oma plaane üle vaatama. Nii et plaanid C ja D on väljatöötamisel! Tore on see, et meie hostel on meile saanud mõnusaks koduks ja küll me saame oma siinset viibimist pikendada kui vaja (algsest kahest ööst on juba saanud neli ööd!).

Toomas

Ninahääl minaretist ja sajad sokipaarid

Istanbul, Yeni ja Sinine mošee

+25 C◦, aga ikkagi eelistaks olla varjus

On õhtu, olen veidi haige ja istun ilma Tomita hotellitoas. Akna taga hakkas just üle linna kaikuma mitmetest minarettidest kakofooniana hüüe palvele „Shallelaaaoooooooeeeeeeeeeeeashiejdoieoseijgölsooooaaaaeeeeeeeeullezeereeooooallahh” (proovi laulda hästi üles-alla käiva häälega), kusjuures igal hüüdjal on erinev hääl ja erinev kutse/laul. Islamiusulised palvetavad üldjuhul 3-5 korda päevas (kellaajad erinevad igapäevaselt olenevalt kuu liikumisest ning on spetsiaalsetes kalendrites ära toodud) ning erinevatel päevadel viiakse läbi ka täpselt niipalju palvuseid mošeedes.

Esimene palve on hommikul enne päikesetõusu ehk praegusel ajal nii veerand kuus. See oli meie esimese Istanbuli hommiku tõeline üllatus, sest see 5-10 minutiline kutse lihtsalt ei jää voodis kuulmata ning enne tuleb ikka tublisti vaeva näha kui uni uuesti peale tuleb. See-eest päevased ja õhtused kutsed loovad linnale pigem veidi müstilise aura ümber ja linn on justkui salapärane ja võimas samal ajal.

Kui ma vaid mõtlesin sellele, kui palju on islamiusulisi maailmas, kes kõik samal ajal oma pea Meka poole pööravad ja palvetavad, siis tulevad lausa külmavärinad peale kui suur (positiivne?) energia sellest tekib. Huvitav, kas universum seda vabanevat energiat kuidagi targalt ära ka kasutab? Kui kõik islamiusulised korraga ühel päeval ja kellaajal palvetaks näiteks globaalse soojenemise peatumise eest, siis peaks see ju energia ju kuidagi mõjuma? Äkki saame Tomiga selle asja siin ära ajada ning mõnele imaamile (islami usus nagu preester) idee pähe panna.

Türgi elanikkonnast on Lonely Planeti andmetel 98% islamiusulised, kuid tänu Türgi eelnevate juhtide modernsele meelele on islami tavasid siin tublisti lõdvemaks lastud. Kui koraan nõuab naistelt kombekust, siis Istanbuli tänavatel on igatahes kaugelt üle pooled kohalikud naised ilma pearättideta ning kannavad liibuvaid riided, on meigitud ja vaatavad meestele sügavalt silma. Paljud kohalikud võtavad ka koraani käske palvetamise kohta lõdvemalt (näiteks meie oma hotelli administraator) ja nad ei käi mošees ja ei palveta.

Otsustasime siiski ka mošeedega lähemat tutvust teha. Käisime eile kahes mošees - Yeni mošee ja imeline Sinine mošee.

Esimene reegel on, et nii naised kui mehed peavad enne mošeesse minekut väljas seinaääres olevate kraanide all ära pesema oma näo ja kaela ja käed ja jalad. Jälgisime kuidas nooremad ja vanemad, nii hõlstides kui ka ülikondades mehed tulid, kingad ja sokid jalast krabasid ning end hoolega pesid.

Mošee põrandat katab ilus lilleline vaipkate. Teine reegel on, et mošeesse sisenedes tuleb kingad ära võtta (kõik võtavad omale kilekoti, panevad papud sisse ja viivad sisse spetsiaalsetesse riiulitesse). Lisaks peavad naistel olema juuksed ja keha kaetud. Arutasime omavahel, et kuna enamikule meestest on ilmselt kingad ostnud naine, siis ega nad ei mäleta, et millised need täpselt olid ning kindlasti läheb aastas mitu paari neid ringlusesse.

Niisamuti kõigil on ja peavad olema ka puhtad sokid, sest sinu taga olevad inimesed kummardavad palvuse ajal oma pea eesolija jalgade juurde. Saime sealt kohe uue äriidee: hakkame järgnevatel päevadel mošee ees sokke müüma, sest nende järgi peaks ju nõudlus suur olema.

Kolmas reegel on, et mošee etteossa pääsevad vaid mehed. Naistele on mošee tagaotsas ja rõdudel tehtud pooleldi varjatud ala, kus nemad palvuse rituaalid kaasa teevad. Turistid lasti hea meelega sisse ja tundub, et loeti kohalikest naistest ülemaks, sest istumise järjestus oli järgmine – mehed, turistid ja siis alles naised. Tegime oma tõlgenduse, et kõige tähtsamad on islami kultuuris mehed, siis külalised ja lõpuks naised.

Rituaal ise on järgmine – kõigepealt on kihutuskõne (kuna me midagi aru ei saanud, siis ei tea, mille eest eile noomiti). Siis ronib (sõna otseses mõttes!) imaam kõnepuldist alla ja alustab 30 minutilist kuni 1 h palvust. Meie kahe jälgimise järeldus oli see, et ühte ja sama umbes 10 minutilist rituaali tehakse kordi ja kordi uuesti. Imaam laulab/näitab rituaali ette – palvetatakse kord käsi kõrvade juurde tõstes, siis püsti, siis kummargil, siis pea vastu maad ja tagumik upakil, siis põlvedel istudes. N.ö tagareast avaneb vaade, kui sinu ette ilmuvad korraga sajad sokipaarid ja püksitagumikud ja seljad ja ikka ja jälle ühes rütmis. Leidsime, et selline füüsiliste liigutustega palvetamise vorm on ka piisavalt hea füüsiline treening – 30 minutit-1 tund püsti-pikali-põlvili, vaade paremale-vasakule, mis hoiab palvetajaid vormis. Ei olnud näha, et kellelgi oleks selg või põlved haiged olnud.

Piisavalt omavahelist kõneainet pakkus asjaolu, et palvusele tormasid ka ülikondades ja lipsudes mehed otse töölt. Kui arvestada, et korralik muslim peaks palvetama 3-5 korda päevas keskmiselt 30 minutit, siis on see keskmiselt 2 tundi. Pannes oma (endise) töö islamiusu konteksti, siis oleks küll keeruline päevas mitu korda tunniks ära kaduda ja pärast jälle uuesti järjepeale saada.

Kui võtta seda aga teise nurga alt, et tegu on „vaba-aja” sisustamisega, siis sellel on mitmeid positiivseid aspekte. Inimeste selline „hõivatus” jätab vähem aega millegi halvaga tegeleda – näiteks väheneb kindlasti kuritegevust linnas.

Kui aga tehnilistele rituaalidele mitte tähelepanu pöörata ning proovida kokku võtta meeleolu mošees, siis oli see võimas, just oma lihtsuselt ja ühtsuselt. Kõigepealt hooned ise on oma triljonite kaunistuste ja nikerdustega, ilusa punase vaibaga suur ja võimas. Kui kõik need sajad inimesed ühes rütmis joikuva palve saatel kummardavad ja põlvitavad, siis on vägevalt jõuline tunne. Aga kui iga rituaali lõpus kõik ühe salmi kaasa laulavad, siis tulevad sellest mürinast lausa külmavärinad ihule.

Marika

Teel Türki

Stockholmi lennujaam

+9ºC, sombune

Hej alla pojkar och flickor!

Maandudes Rootsi ja kirjutades neid ridu Stockholmi lennujaamast võib küll pühalikult raporteerida, et oleme pühkinud Eestimaa tolmu oma jalgade alt. Lõpuks ometi oleme ka päriselt reisil:) Kuigi mõtted on veel osaliselt koduses Eestis ja kõigil neil armsatel inimestel, kes meid nõnda soojade ja ilusate sõnadega teele saatsid.

Kuna meie erilises huviorbiidis on ka meie teeloleku ajal see, mis meiega psühholoogiliselt reisil toimub, siis lõpupidude ja hüvastijättudega on juba paar tähelepanekut tehtud.

Esiteks: Kui üldjuhul eestlased hakkavad üksteise kohta ilusaid asju ütlema üldjuhul alles siis, kui inimest enam meie hulgas ei ole, siis pikale reisile mineku puhul on võimalus juba oma eluajal kuulda, kuidas su lähedased sinust tegelikult hoolivad ja mida sinust arvavad ja mida eriti hindavad. Ehk kõik, kes ihkavad väikest „egobuusti” või kes ei mõista, mis nendest kasu on, siis soovitaks soojalt pikale reisile minna – siis te alles kuulete kui toredad te olete. Igatahes meie mõlema jaoks oli see väga imeline kogemus. Omaltpoolt aga suur tänu kõigile neile ilusate sõnade ütlejatele.

Teiseks: Reisile ehk „ära minek” avaldab ka isiklikule psüühikale piisavalt mõju. Kui nö tavaelus on aega reageerida ja pead murda igasugu tühja-tähja pärast, siis „ära minek” annab hoopis sellise signaali, et „ära ärritu, sa lähed nagunii ära ja sellel kõigel ei ole mõtet”. Nii juhtubki, et kõik inimesed tunduvad paremad ja maailm ilusam, sest pisiasjadel ei ole enam tähtsust.

Istudes aga siin Stockholmi lennujaamas, siis võib öelda, et pärast klaasikest veini hakkab mõnus reisimelu maad võtma: näiteks raalisime siin välja, kus me täna öösel Istanbulis ööbime:) Ja kuidas Atatürki lennujaamast sinna pääseb – tsiteerides peast - light metro’ga lõpppeatusesse ja siis üle mingi väljaku ja trammi peale ja sealt edasi Sultanahmeti väljakule (mis kubiseb hostelitest ja muudest majutuskohtadest). Ja väike seiklus õhtuses Istanbulis ja olemegi kohal!

Uued muljed juba järgmisest riigist.

Marika ja Tom

Blogi avalikuks

Tallinn,

Sajab ja sajab, +14ºC

Blogi on oma salajast vaikelu elanud aprillist saadik... Oleme seda laisalt täitnud eesmärgiga, et kui reisile läheme ja tuttavatele lingi laiali saadame, et siis siin midagi juba ka oleks.

Reisimuljeid saab aga lugema hakata siis alates 15. septembrist, kui kell 14:10 Tallinnast läbi Stockholmi Istanbuli stardime. Mis edasi saab, seda ei tea me ise ka ja otsustasime, et oma reisi hakkame planeerima reisil olles:) Kui kedagi üleüldine plaan huvitab, siis lingi: MARSRUUT alt saate seda näha. Aga plaanid on muidugi selleks, et neid muuta!

Head lugemist ja olgu meie kirjanduslikud katsetused väikeseks kompensatsiooniks selle eest, et me Teid silmast silma mõnda aega näha ei saa.

Tervitades,
Marika ja Tom

Tähelepanu! Valmis olla! ...

Lounge Kaheksas Apple Martinil

Pilves, +17ºC

Tegelikult on nüüd stardini ikka mõni nädal aega. Aga avastasime korraga, et meie ühisosa Eestiga on jäänud ikka päris napiks - ehk siis Marika pakib oma töö juba selle nädalaga kokku ja põrutab Tallinnast kodumaise energiasamba alla ja järgmine "töökoosolek" ongi ehk alles lahkumispeol. Ja Tom on veel praegu tööl ja läbib "phase-out" programmi, et ta pika puhkuse esimestel nädalatel kohe stressi ei saaks.

Seega võtsime end kokku ja otsustasime kirja panna ühise postituse:)

Valmisolekust: Marika alustas ettevalmistusi juba suve alguses ja on nagu usin mesilane muudkui toimetanud ja toimetanud. Tom ei mõistnud teda senini, et mida ühe reisi jaoks niipalju ette valmistada on... Tom oli kuni üleeelmise nädalani marurahulik ja alustas alles siis ettevalmistusi, kuid siis suure ehmatusega avastades, et aega enam ei ole, veetis kohe mitu ööpäeva jutti matkapoes. Tom oli nii põhjalik ostja, et tekitas mõnes müüjas lausa kahtluse, et tegemist on test-ostjaga. Aga tulemuseks on tal nüüd palju uskumatutest materjalidest kama kodus. Igaks ilmajuhtumiks! Või siis mitte... tegelikult oli legend, mida ta nagu lintmakilt igas poes ette laulis: "... lähen aastaks Aasiasse reisima (mitte matkama!), see tähendab kuuma ja niiskesse kliimasse. Missuguseid xxx te mulle soovitate?..." Marika ei suuda aga senini omale muid jalanõusid peale kontsakingade ette kujutada... Jätab kasvõi tulemata!

Emotsioonidelt on Marikal sellised lood, et need muudkui käivad üles-alla ja paremale-vasakule - tohutu elevus asendub aegajalt ükskõiksusega ning budistlik rahu omakorda tohutu närvilise ärevusega, kord on õnn ja kord kurbus.

Üllatusena selgus ka see asjaolu, et tegelikult ega me ju ei teagi, kuhu minna... Nimelt oli siiani selge ettekujutus kohast kuhu me läheme - REISILE. Nüüd aga, kui aeg lähemale tiksub, siis on hakanud selguma, et "REISILE- kohta" ei ole olemas. Piletid on küll Istanbuli olemas, aga Istanbul on mõeldud pigem lühikese peatumispaigana, et edasi liikuda... KUHU REISILE on ka seoses Iraani ebaselge poliitilise olukorraga veidi hägusemaks muutunud. Ühesõnaga - lubame, et jälgime poliitilisi uudiseid ja konsulteerime Eesti Välisministeeriumi, NATO ja Al-Qaidaga, et ühel päeval ikka koju tagasi jõuda:) Aga plaani ebatäpsus tähendab loodetavasti põnevamat reisi meile ja ilmselt põnevamat lugemist ka blogi külastajatele.... nagu "eiteamisneistsaanudon" järjejutt.

Viimaste ponnistustena vajas otsustamist ka see, kuidas lahkuda? Kas vaikselt või kärarikkalt? Kuna ja kellega? Kus!!!!???? Oli tore vaidlus, mille tulemusena selgus, et meie väikene reisiseltskond sobib kokku küll - peale arutelusid jõutakse siuh-vilksti mõlemat poolt rahuldava kompromissini... ja seda ilma tülita...

Olgu öeldud, et lahkumisest ei tahaks kindlasti korraldada mingit grandioosset üritust, mis oleks suurem kui reis ise. Tegelikult sõidame me puhkusele nagu paljud meie seast igal aastal teevad. Ja fakt, et meie puhkus kestab teadmata aja, on lihtsalt üks väike nüanss kõige selle juures. Oma rännakuga tahaks aga osati täita ka kõigi nende inimeste unistusi, kes kunagi elus millelegi sarnasele on mõelnud. Ja anda neile omalt poolt väike tõuge ja inspiratsioon; niisamuti nagu julgustada neid tõukama end välja oma igapäeva rutiinist ja teha asju, mis vajaksid selles elus veel ärategemist! Ja see ei pea olema kaugeltki mitte reis.

Me ju ise oleme ka saanud suurt inspiratsiooni just teistelt rändajatelt, kellega me oleme saanud kokku nii silmast silma või oleme platooniliselt kaasa elanud nende seiklustele laias ilmas. Nii oleme kohtunud Erkki ja Katrega, Kristinaga, Merjega, Paavoga, Rünnoga, Tiidu ja Marisega ning kuulanud nende põnevatest juhtumistest maakera erinevates paikades (peamiselt küll Aasias ja Austraalias, mis on olnud meie erilises huviorbiidis). Teisalt on meie sõpradeks saanud ka Triin ja Kristjan, kes meist midagi ei tea, kuid kelle sarnase reisi blogile me viimase aasta jooksul oleme kaasa elanud. Siinkohal tahakski kõigile neile veelkord edasi anda meie südamlikud tänusõnad!

Samavõrd tähtsad meie reisi ettevalmistamisel on olnud meie fännklubi sõprade ja lähedaste näol. Kallid, suured tänud kogu selle toetuse ja heade sõnade eest, mida olete meiega jaganud kogu selle pika perioodi ajal, mil olete olnud teadlikud meie ettevõtmisest! Ja kui tunnete end meie blogi lugedes meiega samal lainel olevat, siis tulge meid vaatama, kus iganes maakera serval me ka ei asuks!

Teie Marika ja Tom