Hommikul ärkan ja
saan aru, et oleme juba rahulikemas vetes. Tegu on küll veel Drake väinaga, aga
Beagle kanal ei ole enam kaugel ja paistab, et meri on siin ka juba rahulikum.
Öö oli aga päris
pöörane. Kuna olin öö varem vaid mingi viis tundi maganud ja päevased
suigatused olid ka sellised üürikesed, siis lahkun eelmisel õhtul baarist juba
kell 22.30 ajal. Baar oli praktiliselt inimtühi juba tund aega varem. Toanaaber
Mark, Julia, austraallane John ja hispaanlane Antonio arutavad veel maailma
asju. Laev kõigub normaalselt, aga ei midagi erakordset. Kogunenud väsimus ja
ilmselt ka merehaiguse tableti mõju panevad mind praktiliselt kohe magama, kui
voodit näen.
Järgnevad
momendid on aga nagu unesegase ja merehaige mälestus toimunust. Kusagil kella 1
ajal laev kõigub ühelt küljelt teisele nii kõvasti, et hoian peatsi äärest kahe
käega kinni ja varbad olen surunud samuti voodiserva vastu. Kord tundub, et pea
on suhtes kehaga nagu vastu maad, samas kui jalad on taevas ja siis jälle
vastupidi. Õnneks meie kajutis on voodid sedasi, et kõikumine toimub
pea-jalgade suunal, seega otseselt sellist tunnet ei ole, et järgmise lainega
voodist välja veereks. Samuti ei aja sellised seljalihaste harjutusi meenutavad
asendid südant pahaks.
Ühe sügavama
kalde peale käib meie kajutis selline mürtsatus, mis paneb mind arvama, et mu
toanaaber kukkus voodist välja. Unesegasena vaatan toas ringi, näengi, et tema
voodi on tühi, aga teda ennast ei paista kusagilt!? Mingid asjad on põrandal
maas, ei saagi aru, kas toanaaber on nüüd nende all või kukkus ta lausa kajuti uksest välja, kuigi tehniliselt
peaks see võimatu olema. Unesegadus ja pimedus teevad asja segaseks, jõuan juba
kergelt muretsema hakata, kui korraga astub kajutiuksest sisse toanaaber.
Selgus, et ta oli nende suurte lainete ajal veel baaris olnud. Tohutu
mürtsatuse põhjustas aga ümberkukkunud metalltool. Uinun uuesti.
Hommikusöögi
lauas võib jälle näha inimesi, kes mitu päeva oma kajutitesse varjunud olid.
Paljud neist pole ka kogu eelmise päeva söönud. Tore tunne, kui toit jälle
rõõmu pakub. Mul endal oli ka eelmisel õhtul just söögilauas praadi oodates
tunne, et kas ma ikka pean üldse sööma. Aga ootasin oma kana riisiga ära, sest
uskusin, et vähemasti riis peaks küll üks turvalisemaid asju olema kergelt
läikiva südamega süüa.
Kokkuvõttes
mööduski Drake väina ületamine minu jaoks lihtsalt veidi unisena olemise ja
pideva istumise tähe all. Eks taoline ootamine oli oma olemuselt igav, aga
suureks kannatuseks oleks seda nüüd ka liig nimetada.
Jason, reisiagent
Austraaliast (30ndates sell, tagasiteel merehaige), provotseeris meid samal ennelõunal küsimusega, et
teades, mida tähendab Drake väina ületamine, kas me oleksime valmis uuesti
Antarktikasse minema. Mõne reisija jaoks oli Drake väin tõesti suur katsumus ja
kui neil oleks võimalus olnud, siis juba tagasi oleksid nad lennanud, hoolimata soolasest piletihinnast.
Küsimus polnudki mitte rahas, lihtsalt enda organiseerimine Tšiili baasi, kust regulaarlennud
Antarktika ja Tšiili vahel toimuvad, oleks logistiliselt olnud keeruline ja
keegi meie laevalt reaalselt seda ette ei võtnud. Ehk siis enamik meist arvas, et
kohe tagasi tõesti ei tahaks sõita. Ma ise olin ka nõus mõttega, et selline
11-päevane kruiis on tegelikult päris paras: ühtpidi kulub ca 5 päeva nagunii
Drake väina ületuseks ära, samas on need 6 kuus päeva, mil normaalsete
ilmaolude korral maale saab, just paras aeg, et erinevates oludes erinevaid asju
näha ja kogeda, kuid ühel hetkel tekib juba kerge korduse tunne. Kui esimestel
päevadel tormasime kõik iga jäämäge nähes tekile, siis viimastel päevadel
mängisime samal ajal kaarte... Inimene harjub kõigega, ka loodusimedega.
Jason torkis
edasi ja uuris nüüd, et arvestades, mida me tegime ja mida nägime, kas me
arvame, et see ekspeditsioon oli oma hinda väärt. Mina jäin seisukohale, et
ratsionaalses plaanis on selline reis ilmselgelt liiga kallis. Mõeldes, mida
maailmas põnevat ja kui pika aja vältel teha saaks – ka reisida! – siis on
Antarktika ekspeditsioon oma 10-12 päevaga kindlasti
pöörase hinna eest. Või võtame näiteks autogi, millega sõidan - see maksab vaid poole selle
reisi hinnast. Aga ma arvan, et nii ongi normaalne. Minu puhul vähemalt. Me kõik
oleme valmis maksma selle eest, mis meid õnnelikuks teeb. Keda teeb auto, keda
tunne jäämägede vahel maailma lõpus olemisest. Ehk siis otsus reisida
Antarktikasse saab olla ainult emotsionaalne. Ja see emotsioon, mida mina siin
tundsin, ei pane mind taga nutma ühelegi makstud eurole. Arvan, et valdav enamus
reisijatest olid ekspeditsiooni lõpus sama meelt.
_ _ _ _ _ _ _ _ _
_ _ _ _ _ _ _
Keskpäeval oleme
juba Beagle kanali suudmes ja siia me end ka ankurdame. Antarktika kruiisid
varuvad tagasitulekuks alati veidi lisaaega, sest Drake väina ei tea kunagi
ette, samuti soovitakse, et inimesed saaksid pärast suuremat raputamist end
viimasel õhtul jälle normaalselt tunda, uuesti sööma hakata ja suudavad nii ehk
viimast õhtutki tähistada, enne kui järgmisel hommikul Ushuaias jalad jälle
maad puudutavad. Lisaks tuleb me laevale siia keskööks vastu loots, et see siis
mööda Beagle kanalit Ushuaiasse juhatada.
Õhtul oli meil
viimane olulisem kogunemine: teejuhid tegid kokkuvõtte reisist, seda nii pildimaterjali kui faktide mõistes ja tore, et kogu see info pandi ka kõigi reisijate jaoks CD-na kaasa. Samuti saime veelkord
näha meid teenindanud personali, kes kõik pälvisid meilt suure-suure
aplausi. Tõesti, meeskond oli väga tore ja me tundsime end igas mõttes heas kätes
olevat. Oma tööd tehti sõbralikult ja muhedalt. Naeratus ja nali käis iga asja
juurde, oli siis tegu teejuhi, tubade teenindaja, restorani personali, arstiga.
Lisaks anti meile
igaühele tunnistus selle kohta, et panime oma jala Antarktika kontinendile. Laevakapteni ja ekspeditsioonijuhi allkirjad
ning pitserid all puha! Kõik 87 reisijat kutsuti nimelisele
kätlustseremooniale ja see võttis omajagu aega. Aga samas oli südamlik ja tore.
Muuhulgas polnud paha veelkord üle vaadata, kellega sellist erakordset kogemust
jagatud sai.
Nagu juba varem kirjutasin, oli reisijate seltskond kindlasti midagi, mis ületas mu ootuseid.
Ei arvanud, et nii lahe punt kokku tuleb. Viimasel päeval oli ka palju
kontaktide vahetust ja olen päris kindel, et nii mõnigi neist kaasteelistest
jõuab ühel päeval mulle Eestisse külla. Ja
vastupidi – mitu uut reisiideed said seemne, et ühendada huvitavate
paikade külastus taaskohtumisega toredate inimestega.
Tunnistuste
üleandmisele ja vahuveinile järgnes kapteni õhtusöök. Kapten, vanem
tüürimees ja teejuhid olid sedakorda meiega samas laevarestoranis (varem sõid
nad eraldi meeskonnale määratud söögiruumides), pearoana sõime Argentiina steiki, võtsime kokku oma muljeid.
Õhtust sai
märkamatult öö ja pole mingi ime, et nii palju rahvast polnud baari tantsu
lööma või lihtsalt sumisema tulnud ühelgi varasemal õhtul. Lõpupidu ju! Tooni andis
küll selgelt noorem seltskond. Aga ka teejuhid, laevaarstist rääkimata, keda
mina nimetasin juba varem ümber DJ-ks, sest arstina ma tema teenuseid ei
kasutanud, aga tema playlist oli üle laeva parim. Jagatud rõõm ühisest seiklusest.
Tom
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar