Neljapäev, 17. detsember 2015

Kümnes päev. 3. detsember 2015

Hommikul ärkan ja saan aru, et oleme juba rahulikemas vetes. Tegu on küll veel Drake väinaga, aga Beagle kanal ei ole enam kaugel ja paistab, et meri on siin ka juba rahulikum.

Öö oli aga päris pöörane. Kuna olin öö varem vaid mingi viis tundi maganud ja päevased suigatused olid ka sellised üürikesed, siis lahkun eelmisel õhtul baarist juba kell 22.30 ajal. Baar oli praktiliselt inimtühi juba tund aega varem. Toanaaber Mark, Julia, austraallane John ja hispaanlane Antonio arutavad veel maailma asju. Laev kõigub normaalselt, aga ei midagi erakordset. Kogunenud väsimus ja ilmselt ka merehaiguse tableti mõju panevad mind praktiliselt kohe magama, kui voodit näen.

Järgnevad momendid on aga nagu unesegase ja merehaige mälestus toimunust. Kusagil kella 1 ajal laev kõigub ühelt küljelt teisele nii kõvasti, et hoian peatsi äärest kahe käega kinni ja varbad olen surunud samuti voodiserva vastu. Kord tundub, et pea on suhtes kehaga nagu vastu maad, samas kui jalad on taevas ja siis jälle vastupidi. Õnneks meie kajutis on voodid sedasi, et kõikumine toimub pea-jalgade suunal, seega otseselt sellist tunnet ei ole, et järgmise lainega voodist välja veereks. Samuti ei aja sellised seljalihaste harjutusi meenutavad asendid südant pahaks.

Ühe sügavama kalde peale käib meie kajutis selline mürtsatus, mis paneb mind arvama, et mu toanaaber kukkus voodist välja. Unesegasena vaatan toas ringi, näengi, et tema voodi on tühi, aga teda ennast ei paista kusagilt!? Mingid asjad on põrandal maas, ei saagi aru, kas toanaaber on nüüd nende all või kukkus ta  lausa kajuti uksest välja, kuigi tehniliselt peaks see võimatu olema. Unesegadus ja pimedus teevad asja segaseks, jõuan juba kergelt muretsema hakata, kui korraga astub kajutiuksest sisse toanaaber. Selgus, et ta oli nende suurte lainete ajal veel baaris olnud. Tohutu mürtsatuse põhjustas aga ümberkukkunud metalltool. Uinun uuesti.

Hommikusöögi lauas võib jälle näha inimesi, kes mitu päeva oma kajutitesse varjunud olid. Paljud neist pole ka kogu eelmise päeva söönud. Tore tunne, kui toit jälle rõõmu pakub. Mul endal oli ka eelmisel õhtul just söögilauas praadi oodates tunne, et kas ma ikka pean üldse sööma. Aga ootasin oma kana riisiga ära, sest uskusin, et vähemasti riis peaks küll üks turvalisemaid asju olema kergelt läikiva südamega süüa.

Kokkuvõttes mööduski Drake väina ületamine minu jaoks lihtsalt veidi unisena olemise ja pideva istumise tähe all. Eks taoline ootamine oli oma olemuselt igav, aga suureks kannatuseks oleks seda nüüd ka liig nimetada.

Jason, reisiagent Austraaliast (30ndates sell, tagasiteel merehaige), provotseeris meid samal ennelõunal küsimusega, et teades, mida tähendab Drake väina ületamine, kas me oleksime valmis uuesti Antarktikasse minema. Mõne reisija jaoks oli Drake väin tõesti suur katsumus ja kui neil oleks võimalus olnud, siis juba tagasi oleksid nad  lennanud, hoolimata soolasest piletihinnast. Küsimus polnudki mitte rahas, lihtsalt enda organiseerimine Tšiili baasi, kust regulaarlennud Antarktika ja Tšiili vahel toimuvad, oleks logistiliselt olnud keeruline ja keegi meie laevalt reaalselt seda ette ei võtnud. Ehk siis enamik meist arvas, et kohe tagasi tõesti ei tahaks sõita. Ma ise olin ka nõus mõttega, et selline 11-päevane kruiis on tegelikult päris paras: ühtpidi kulub ca 5 päeva nagunii Drake väina ületuseks ära, samas on need 6 kuus päeva, mil normaalsete ilmaolude korral maale saab, just paras aeg, et erinevates oludes erinevaid asju näha ja kogeda, kuid ühel hetkel tekib juba kerge korduse tunne. Kui esimestel päevadel tormasime kõik iga jäämäge nähes tekile, siis viimastel päevadel mängisime samal ajal kaarte... Inimene harjub kõigega, ka loodusimedega.

Jason torkis edasi ja uuris nüüd, et arvestades, mida me tegime ja mida nägime, kas me arvame, et see ekspeditsioon oli oma hinda väärt. Mina jäin seisukohale, et ratsionaalses plaanis on selline reis ilmselgelt liiga kallis. Mõeldes, mida maailmas põnevat ja kui pika aja vältel teha saaks – ka reisida! – siis on Antarktika ekspeditsioon oma 10-12 päevaga kindlasti  pöörase hinna eest. Või võtame näiteks autogi, millega sõidan - see maksab vaid poole selle reisi hinnast. Aga ma arvan, et nii ongi normaalne. Minu puhul vähemalt. Me kõik oleme valmis maksma selle eest, mis meid õnnelikuks teeb. Keda teeb auto, keda tunne jäämägede vahel maailma lõpus olemisest. Ehk siis otsus reisida Antarktikasse saab olla ainult emotsionaalne. Ja see emotsioon, mida mina siin tundsin, ei pane mind taga nutma ühelegi makstud eurole. Arvan, et valdav enamus reisijatest olid ekspeditsiooni lõpus sama meelt.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Keskpäeval oleme juba Beagle kanali suudmes ja siia me end ka ankurdame. Antarktika kruiisid varuvad tagasitulekuks alati veidi lisaaega, sest Drake väina ei tea kunagi ette, samuti soovitakse, et inimesed saaksid pärast suuremat raputamist end viimasel õhtul jälle normaalselt tunda, uuesti sööma hakata ja suudavad nii ehk viimast õhtutki tähistada, enne kui järgmisel hommikul Ushuaias jalad jälle maad puudutavad. Lisaks tuleb me laevale siia keskööks vastu loots, et see siis mööda Beagle kanalit Ushuaiasse juhatada.

Õhtul oli meil viimane olulisem kogunemine: teejuhid tegid kokkuvõtte reisist, seda nii pildimaterjali kui faktide mõistes ja tore, et kogu see info pandi ka kõigi reisijate jaoks CD-na kaasa. Samuti saime veelkord näha meid teenindanud personali, kes kõik pälvisid meilt suure-suure aplausi. Tõesti, meeskond oli väga tore ja me tundsime end igas mõttes heas kätes olevat. Oma tööd tehti sõbralikult ja muhedalt. Naeratus ja nali käis iga asja juurde, oli siis tegu teejuhi, tubade teenindaja, restorani personali, arstiga.

Lisaks anti meile igaühele tunnistus selle kohta, et panime oma jala Antarktika kontinendile.  Laevakapteni ja ekspeditsioonijuhi allkirjad ning pitserid all puha! Kõik 87 reisijat kutsuti nimelisele kätlustseremooniale ja see võttis omajagu aega. Aga samas oli südamlik ja tore. Muuhulgas polnud paha veelkord üle vaadata, kellega sellist erakordset kogemust jagatud sai.

Nagu juba varem kirjutasin, oli reisijate seltskond kindlasti midagi, mis ületas mu ootuseid. Ei arvanud, et nii lahe punt kokku tuleb. Viimasel päeval oli ka palju kontaktide vahetust ja olen päris kindel, et nii mõnigi neist kaasteelistest jõuab ühel päeval mulle Eestisse külla. Ja  vastupidi – mitu uut reisiideed said seemne, et ühendada huvitavate paikade külastus taaskohtumisega toredate inimestega.

Tunnistuste üleandmisele ja vahuveinile järgnes kapteni õhtusöök. Kapten, vanem tüürimees ja teejuhid olid sedakorda meiega samas laevarestoranis (varem sõid nad eraldi meeskonnale määratud söögiruumides), pearoana sõime Argentiina steiki, võtsime kokku oma muljeid.

Õhtust sai märkamatult öö ja pole mingi ime, et nii palju rahvast polnud baari tantsu lööma või lihtsalt sumisema tulnud ühelgi varasemal õhtul. Lõpupidu ju! Tooni andis küll selgelt noorem seltskond. Aga ka teejuhid, laevaarstist rääkimata, keda mina nimetasin juba varem ümber DJ-ks, sest arstina ma tema teenuseid ei kasutanud, aga tema playlist oli üle laeva parim. Jagatud rõõm ühisest seiklusest.


Tom

Kommentaare ei ole: