Laupäev, 31. oktoober 2015

Iguazu rahvuspargis


Mu selle reisi esimene loodusime on läbi elatud ja ei hakka siin pikalt keerutama ja ütlen otse välja, et olen vaimustuses. Nagu loodusimedega ikka, siis ei suuda ükski sõna edasi anda seda tunnet ja muljet, mis selle juures tekib, seega oleks kõige mõistlikum Teil hoopis vaadata minu fotoreportaaži (vt linki paremas tulbas). Püüdes tasakaalustada oma liiga ontlikku sissejuhatust Argentiinasse, siis tegin Iguazu rahvuspargis terve seeria lühivideosid ja olen need nüüd ka kenasti vaatamiseks üles riputanud.

Kuna ei arva, et koduses Eestis igaüks gloobusel Iguazu joad peaks oskama üles leida, siis teen Teie elu lihtsamaks ja lisan omapoolsete täiendustega kaardi Argentiina kohta:


Sõitsin sinna Buenos Airesest ööbussiga, aega pidi võtma 18 tundi, no tegelikult läks küll 20 tundi. Aga buss oli mugav, istmed laiad, pakuti süüa ja juua, näidati ära mitu filmi, ilma helita küll, aga hispaaniakeelsed subtiitrid pakkusid võimaluse hispaania keelt tuunida.

Rahvuspargid on Iguazu jugade ümber nii Argentiina kui Brasiilia poolel (Iguazu jõgi on piiriks kahe riigi vahel). Mina käisin ära vaid Argentiinapoolses osas ja soovitaks seda ka kõigile teistele, kuna teha on seal oluliselt rohkem kui vaid kena panoraamvaade saada.

Alustasin päeva rahvuspargis paadituuriga Iguazu jugade alla. Tõsi, tegu polnud just kõige odavama lõbustusega, aga noh, kui nii võtta, siis sarnase summa paigutan pea igal nädalavahetusel Musta Puudlisse (https://www.facebook.com/KOHVIK-MUST-PUUDEL-111264345624930) ja see raha oli mul pea mitmenädalast reisilolekut põhimõtteliselt ju alles:P, siis võis endale lubada väikest priiskamist. Pealegi, ei tea ju, millal siia uuesti satun, seega tuli võtta sellest käigust maksimum! Tagantjärele öeldes soovitaks kõigil, kes siia satuvad, see paadiretk jugade alla ära teha ja just päeva alustuseks, kuna saadud energialaksust jagub õhtuni ja armastus nende jugade vastu saab selle sõiduga garanteeritud.

Paadisõidu sissejuhatuseks oli aga väike autosafari läbi džungli Iguazu jõeni, kus meile veidi seletati pargi tekkelugu, anti ülevaade peamistest seal kasvavatest taimedest ja elavatest loomadest-lindudest, jne. No põhimõtteliselt lubati meile isegi seda, et jaaguarid käivad territooriumilt läbi, mööndusega küll, et vaid öösel. Jõe äärde jõudes pakiti meid päästevestidesse ja igaüks sai ka ühe veekindla koti kaasa, kuna meile lubati juba hostelis tuuri tutvustades, et ühtki kuiva kohta meil pärast Iguazu dušši ei jää.
Või no vaadake ise, kuidas asjad tegelikult olid:


Joad ise on vaatepilt, mis on tuttavad kõigile neile, kes on näinud paradiisi, no näiteks Vahitorni kaanelt:). Tõsi, ilu ei anna patta panna ja kuigi sel päeval oli seda ilu lisaks mulle imetlemas veel tuhatkond inimest (aastas külastab Iguazu jugasid üle 1 miljoni inimese), siis on joad ise nii võimsad, et tegelikult ei pane kõiki neid gruppe koolilaste, pensionäride, resortidest kohale eskorditud kaunisinimestega jne õieti tähelegi.


Olles veetnud Iquazu pargis mitu päeva aega võib öelda, et osati tekib seal veits selline Jurassic Park tunne. Nagu täiskasvanute lõbustuspark või midagi sellist. Lapsemeelseks muudab enamiku täiskasvanutest nii paadiga joa all läbimärjaks saamine kui hiljem joaaluse vaateplatvormi viimasel serval fotode tegemine, mille käigus saad uuesti korralikult märjaks. Õnneks paikneb Iguazu rahvuspark subtroopilises kliimas, mis tähendab, et seal on peaaegu aastaringselt 30 kraadi sooja, lisaks veel aasta keskmine õhuniiskus ca 80%, seega taoline kastmine mõjub mõnusa värskendusena.


Nagu varem öeldud, elab pargis erinevaid loomi ja kuna park ei ole kuidagi kunstlikult piiratud, siis pääsevad nad kenasti liikuma pargiala ja seda ümbritseva tohutusuure džungli vahel. Siiski, puumasid kusagil kohvikus coca-colat rüüpamas ei ole võimalik kohata ja tuukanid ei veeda aega käsipuudel laulu laksutamas. Siiski on üks loom, kellega kohtumist võib ilmselt iga rahvuspargi töötaja garanteerida ja need on koaatid ehk ninakarud. Miksike.ee teab rääkida, et koaatid on sugulased pesukarudega. Tegu on väga julgete loomadega ja nii ei tulnud ka minul mitte midagi erilist teha, et neid oma filmilindile saada: tuli vaid kohvikus nende saabumist mõni minut oodata.


Täpsuse huvides olgu öeldud, et koaatid ei toitu mitte puuviljadest, vaid putukatest, ämblikest ja pisiimetajatest, aga no selles vallas harisin end väikse viibega.

Igauzu joad (hispaania keeles Cataratas del Iguazú) on maailma kõige laiema joakardinaga, mis tähendab 1,6 km pikkusel alal tohutu massina langevat vett. Joad panevad end tõeliselt väikse sipelgana tundma.


See, kuidas oma päev Iguazul kõige mõnusamalt mööda saata, on erinevate soovitajate sõnul tõeline teadus. Millega päeva alustada, millal ette võtta alumine matkarada, millal ülemine ja mis oleks kõige õigem moment minna vaatama Kuradi kõri, üht omaette loodusimet rahvuspargi territooriumil. Meie hosteli liigagi detailidesse laskuv ja dramaatilise jutustamisstiiliga administraator soovitab meil tungivalt jätta Kuradi kõri külastus pärastlõunale, kuna grupid olevat selleks ajaks juba väsinud ja võimalik, et on oma kuumarabanduse saanud kaaslastele vaimseks toeks. Tunnistan, et suures plaanis tema soovitusi järgimegi ja arvan, et need tõesti olid asjakohased (kuigi ega ma teisel päeval teistpidi marsruuti ette võtnud, et oskaks ise väga võrrelda:P). Niisiis kui kaasavõetud lõunavõileib ja puuviljad söödud (ja tunnistan ausalt, et koaatidega ei jaganud me midagi!), alumised ja ülemised matkarajad läbitud, vantsime kohalikku raudteejaama ja sõitsime mängurongiga vaatama rahvuspargi kroonimata iludust, Kuradi kurku.


Kuradi kurk on U-kujuline joastik, 82 meetrit kõrge, 150 meetrit lai ja 700 meetrit pikk. Palju numbreid jällegi, seega parem vaadake tükikest sellest vetemöllust ise:


Korraliku skandinaavia pereisana pole ma loodusesse matkama tulnud mitte tühjade kätega. Eelmisel õhtul mööda Puerto Iguazú linnakest luusides haaran hiinlaste supermarketist (muuseas, paljud nö keskmise suurusega kodupoed on Argentiinas ja ka Paraguais kohalike hiinlaste või korealaste poolt peetud) ühe pudeli Argentiina veini ja ühe hea tüki juustu, sest noh, mine sa tea. Kogu päeva olen pargis ringi luusinud korea tüdruku Kimi ja prantslasest ränduri Benitoga. Oleme väga samas tempos, sellises mõnusas aeglases, et jõuame ikka liblikate lendu minuteid jälgida, sisalikke lohutada jne. Tagasiteel Kuradi kõri juurest käin välja mõtte, et Iguazu jugadega kohtumine väärib tähistamist ja mõistagi ei pea ma oma rännukaaslaseid pikalt selles veenma:


Minu esialgne plaan oli järgmisel päeval Brasiilia poolel ära käia. Olles aga veetnud eelmise päeva Argentiina poolel, sh käinud paadiga jugade all mitmes erinevas „sektsioonis“, paneb mind aga uskuma, et lubatud panoraamvaade Brasiilia poolelt ei suuda mind enam vapustada ja selle asemel, et elust paar tundi ka Brasiilias veeta, parem kaevan hommikupoolikuga end läbi miljonist fotost, mida eelmine päev tegin nii, et alles jääks neist ca mõnisada parimat. Lisaks otsustan ära kasutada Argentiina rahvuspargi soodustuse saada teisel päeval rahvusparki sisse poole hinnaga ja selle sisustamiseks näib ideaalne ette võtta Macuco matkarada. Viimane viib läbi džungli Arrechea joani, mis on ainuke juga Iguazu rahvuspargis, mille alla on lubatud ka ujuma minna. Keskpäevane kuumusest kõrvetav ca tunniajane retk on jäädvustatud siia:


Arrechea juga oli nagu rahulik oaas võrreldes kõige muuga, mis rahvuspargis toimub. Veetsin seal kogu lõuna ja õhtupooliku ja kordagi ei näinud seal rohkem kui paarkümmend inimest. Lahkusime sealt poole kuue ajal ja viimase pooltunni olime koos kaaslastega hostelist täiesti omapäi. Midagi muud seal ei juhtunud, kui sai korduvalt hüpatud jahutava joa alla ja selga veevooga masseeritud. Tõeline chillax päev looduses, me gusta.


Selline lugu siis. Ma ei saa mainimata jätta, et nö vabas ja vahetus meeleolus olles võtan mingi erilise Kass Prostokvašinost hääletämbri, mida on endal ikka väga koomiline kuulata. Õnneks (või kahjuks) on minus peidus ka asjalikum olek ja toon, aga seda teavad vist ainult minu lähisugulased, (endised) töökaaslased ja kliendid:D. Igatahes on selgelt näha, et kaamera käivitamine tekitab minus äratuntava elevuse/ärevuse, seega pean otse-eetri närvi endas veel kõvasti arendama:P.

Olge muhedad,
Tom

PS:  sellele, kes kirjutab esimesena kommentaaridesse õige vastuse, mitu korda ma nende videode käigus kasutan sõnu „ühesõnaga“ ja „põhimõtteliselt“,  luban Boliiviast postkaardi saata:P

Kolmapäev, 21. oktoober 2015

Buenos Aires, esimesed muljed


No ma nüüd siis pajatan veidi. Buenos Airesega on reis käima tõmmatud ja tuleks nagu midagi öelda, kui siin sai juba suure hurraaga kogu ilmale lubatud uuesti blogima hakata. Tegelikult tean küll, et tagantjärele olen endale väga tänulik, et ajal, mil oleks võinud vabalt ka mõnda obeliski imetleda või veini rüübata, istusin mina hoopis ninapidi arvutis, vorpisin kaunislauseid, kontrollisin üle mingite väljakute nimesid või guugeldasin eesti keele õigekirjareegleid, sest see, mis saab kirja, see jääb alles. Muud muljed sulavad peatselt üheks ebamääraseks mälestuseks ja ilma, et herr altzhaimer mind tabama peaks, suudan vaid meenutada, et käisin Lõuna-Ameerikas. Heal juhul aasta välja mõelda ja no midagi veel.

Nii et püüan siin blogi pidamise teemal rohkem mitte vinguda:).

Mu saabumine Buonos Airesesse möödus nagu pehmetele patjadele maandudes. Seda mitte tänu Lufthansa lennule, millest võiks ka hiljem paar sõna muljetada, vaid kohalikele sõpradele, kelle juures ma siin elasin. Argentiina sõbrad leidsin läbi couchsurfingu, olles neid esmalt ise Tallinnas võõrustanud, kui nemad olid oma Euroopa ringreisidel. Seega jäi ära see teatud kogus ebamäärasust, et vaatab, mis nalja saama hakkab, kuna teadsin juba Eestist, et tegu on väga toredate inimestega. Nii et nemad siis kandsid hoolt, et ma ikka kenasti kohale jõuaksin, viisid mind kurssi kohaliku elu iseärasustega, vastasid mu paljudele küsimustele, mis mul tekkisid igapäevaste „vaatlusretkede“ käigus linna peal, olid mu hispaania keele õpetajateks (mida ma teatud mööndustega nimetaksin küll argentiina keeleks, kuna algaja keeleoskaja jaoks pole erinevustega just kokku hoitud), toitsid mind kohaliku köögi hittroogadega ja panid mind oma kodus end koduselt tundma.

Esimesed muljed Buenos Airesest on kui väga suurest linnast. Rääkida temast kui ühest linnast tundubki veits kohatu, sest erinevad linnaosad oma selgete keskustega erinevad üksteisest oluliselt. Mõned südalinna tänavad meenutavad Madriidi või Pariisi avenüüsid, Puerto Madero oma kõrghoonete ja klantsitud olekuga viib mind mõtetes Dubaisse, San Telmo boheemne linnaosa võiks vabalt olla Lissabonis, ja nii edasi. Linna põhiolemuses on aga minu jaoks siiski midagi väga ladina-ameerikalikku. Ma annan endale aru, et tegelikult pole ma kusagil mujal Ladina-Ameerikas veel käinudki, seega jaanuaris siin tagasi olles luban oma esmamuljed vabalt ümber hinnata, aga mingi paras annus kaost ja tahumatust on selles linnas. Need tohutud avenüüd, mis nagu joonlauaga tõmmatult linna läbivad ja mis praktiliselt kogu päev on täis loendamatus koguses autosid ja busse, need erinevas kõrguses ja seisundis majaderivid ning inimesed, kes neil konarlikel kõnniteedel vuravad, oma euroopalike või indiaanipäraste näojoontega pigem ütlevad mulle, et ma pole varem sarnases kohas olnud. Kokkuvõttes tahan ma öelda, et kuigi ma ei tunne, et Buenos Aires võiks mu lemmiklinnade nimekirja jõuda, on siin piisav annus eksootikat, mis paneb mind tundma, et olen reisil. Ja see on äge.


Oktoobri algus Buenos Aireses tähendab, et siia on jõudnud kevad. Kevad on toonud kaasa õitsevad puud – ei hakka sukelduma botaanika sügavustesse, milles ma nagunii väga ei orienteeru  – ja ütlen lihtsalt ära, et puudel võivad olla nii kollaseid, oranže, punaseid kui lillakaid-roosasid õisi. Puud on kenad, aga rohelust võiks selles linnas olla muidugi rohkem. Eks loodus peab siin paratamatult ruumi andma liiklusele, mis püüab teenindada ära neid 15 miljonit elanikku, kes elavad linnas ja seda ümbritsevates rajoonides. Kes ei taha sõita autoga, see saab valida kas metroo või bussi vahel, või siis kõnnib lihtsalt jalgsi. Ja seda viimast torkab silma ka väga palju. Ühistransport on küll äärmiselt odav, aga pärast tööpäeva lõppu on valida kahe halva vahel: kas kolistada tagasi metroos, mida küll ei sega maapealsed liiklusummikud, kuid mille täistuubitud vagunites moodustavad inimesed täiesti enneolematuid tetrise kombinatsioone, sest viisakas olles tuleks paar tundi oodata, mil suurem inimmass on juba koju jõudnud. Variant B on hüpata bussi, kus tavaliselt on küll ruumi ringi keerata, kuid mis tipptundidel jäävad kinni liiklusummikutesse, millele oma suure osa annavad bussid ise, kuna neid lihtsalt on siinsetel tänavatel nii palju. Seega võib vabalt jalutada. Kui vahemaa on vähegi mõistlik, siis paljud ka seda teevad. Orienteerumise mõttes on Buenos Aires tõeline pärl ka neile, kes kannatavad kroonilise suunatajumatuse all. Praktiliselt kõik kesklinna tänavad kulgevad kas põhjast lõunasse või idast läände. Lisaks on majad nummerdatud sajade kaupa ja iga sajase bloki järel saab enamasti kvartal läbi. Lihtsustatult seletuna tähendab see seda, et kui elad näiteks majas numbriga 6200, siis tead, et tänava alguseni on nii enam-vähem 6,2 km. Kohalikus kõnepruugis räägitakse alati, mitu kvartaliblokki kuhugi maad on, millest siis võib kilomeetritega harjunud eestlane kiiresti ümber arvutada, mis see vahemaa meie mõistes tähendab.


Kevad pole linna jõudnud üksnes looduse mõistes (ilma mõistes tähendas see mõnel päeval 20 kraadi sooja, teisel päeval aga külma tuult ja 10 kraadi, mõnel kolmandal päeval vihma - seega kevad Buenos Aireses pole mingi kindla peale minek), vaid uus algus on siin ka poliitilisel maastikul. Nimelt käivad siin praegu presidendivalimised. Üks voor on juba ära olnud, teine tuleb nädala pärast (sõelale on jäänud kuus kandidaati) ja kui seal keegi just märkimisväärset tulemust ei tee, siis ootab viimane voor ees novembri keskel (kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel). President omab Argentiinas sarnast võimu nagu USA-s, seega mäng väärib küünlaid. Räägin kohalike sõpradega palju poliitikast ja püüan aru saada, kes on siin kes. Üldiselt jääb kõlama arvamus, et valida on vaid halbade variantide hulgast see kõige vähem halb... Argentiinat võib küll demokraatlikuks riigiks pidada, kuid korruptsioon on siin suur ja võimule pääsenud poliitikud lahkuvad ametist ikka oluliselt rikkamana. Rääkimata sellest, et ega nad väga lahkuda tahagi, sest siin on ajalooliselt tegu mitme nn poliitilise perekonnaga, mis tähendab, et alguses juhib riiki mees, siis naine, mõni poegadest kindlasti jahib karjääri poliitikas jne. Praegune lahkuv „La Presidenta“ Cristina Kirchner on just näide sellest, kuidas vaheldumisi mehega on neil 12 aastat õnnestunud võimu enda käes hoida. Ilmselt oleks õnnestunud pikemaltki, aga mees suri veidi ootamatult 2010 ära. Hetkel igatahes pr Kirchner taandub. Lisaks käib siin väga aktiivselt ka „keskerakonna tegemine“ nagu Tallinna linnas, kus valitsev partei riigi raha eest inimesi massiliselt „teavitab“, kui edukaid samme nad on ette võtnud ja kuidas teised parteid inimeste elu kihva keeraks. Praegused küsitlused näitavad, et kirchneristide (kes poliitiliselt on välja kasvanud peronistidest ehk teisest kuulsast perekonnast siinses poliitikas) kandidaat mr Scioli omab ligi 40%-list toetust ja väga ilmselt asub detsembri keskpaigast võimule. Omakorda lisab vürtsi fakt, et kuulu järgi ei pidavat tema suhted pr Kirchneriga üldse head olema, seega keegi pole siin päris hästi aru saanud, kes kelle selja taga seisab ja kes uuest aastast päriselt seda riiki juhtima hakkab, kuna Sciolit vaadatakse paljude poolt kui käpiknukku.

Mis valimised Argentiinas veel eriliseks teeb, on see, et valimistest osavõtt on kohustuslik! Ja kodanikud saavad trahvi, kui nad valima ei lähe, kusjuures iga järgmise vooruga trahvisumma tõuseb (olles viimases voorus ca 50 eurot). Päris karm värk, ma ütlen:).

Hoolimata sellest, kes siin ära valitakse, oodatakse suuremaid muudatusi just majanduses. Argentiina on viimastel aastatel kunstlikult kõrge hoidnud oma peeso kursi, samas keelates oma kodanikel hoida oma sääste välisvaluutas ja limiteerinud kodanikel peeso vahetamist välisvaluutaks. See on tekitanud olukorra, kus paralleelselt ametliku peesoga eksisteerib väga aktiivne must turg, kus kaubeldakse dollarite ja eurodega oluliselt kõrgemal kursil. Mitteametlikku rahavahetust nimetatakse „blue dollar“ süsteemiks ja internetis on isegi olemas lehekülg, kus igapäevaselt tuuakse ära kõige värskemad mitteametlikud kursid (http://www.dolarblue.net). Kuigi tegu on illegaalse paralleelsüsteemiga, siis pole riik selle ohjeldamiseks midagi eriti ette võtnud. Kogu see süsteem teeb oluliselt „põnevamaks“ ka siin reisivate inimeste elu. Näiteks oktoobri alguses, kui mina Argentiinasse jõudsin, oli ametliku kursi järgi võimalik 1 euro eest ca 11 peesot saada, samas kui musta turu kursi järgi sai 1 euro eest ca 18 peesot! „Must turg“ pole aga mingi läikiv pangakontor, vaid rahavahetus toimub enamasti kusagil veidi hämaras majasügavuses südalinna tänavatel, kus turiste käib rohkem ja kus siis huvitatud osapoolte vahel asi kiiresti ära aetakse. Minu õnneks aitavad mu siinsed sõbrad ka rahavahetuse mul ära korraldada – nemad on huvitatud eurodest, mina peesodest ja „kodune pangakontor“ teeb valuutavahetustehingu. Jama on muidugi selles, et seljakotitäie sularahaga ei ole mõistlik reisida mitte kusagil maailmas, seega ühel hetkel tuleb ikka hakata ATM-ist raha välja võtma või siis kaardiga maksma ning see tähendab juba seda, et rakendub ametlik kurss. Seega ootan uut presidenti minagi ja seda, et ta ühena esimestest sammudest peeso devalveeriks. Buenos Aireses igatahes arvatakse, et uuel presidendil oleks mõistlik see „korrektsioon“ võimule tulles kiiresti ära teha.

Uhhh, kuidagi hirmus asjalik sai see reisijutt ikkagi. Ei lähe üldse kokku sellega, mida ma siin varasemalt kraaksusin, et rohkem loba ja vähem fakte. Jälle peab paika see, et üle oma varju ikka ei hüppa: kirjutad ikka asjadest, mida ise oluliseks pead.

Väheoluline pole ka ülestunnistus, et esimese nädalaga Buenos Aireses olen ära joonud rohkem matet kui kogu senises elus:). Tegelikult sain matet maitsta juba mais, kui mu Buenos Airese sõbrad mind Tallinnas külastasid – tõeliste argentiinlastena oli neil kogu varustus ka reisil kaasas. Mate populaarsus torkab silma ka siinses igapäevaelus: matet juuakse parkides, autoroolis (ummikutes siis), mate varustuse jaoks on eraldi kotid, rääkimata tohutust valikust mate tassidest, kust seda juuakse ja mis on vist peamine suveniir, mida turist Argentiinast kaasa ostab (vaevalt muidugi, et ta sealt hiljem kunagi küll matet juuakse:P). Mate joomine on mõnus rituaal, kus võetakse aeg maha enda jaoks või siis sõpradega juttu ajamiseks. Saan ka kinnitust, et mate veits ergutab ja täidab kõhtu.


Poliitika kõrval on aga vist vaid ainult üks teema, mis siin lehtedes praegu olulist ruumi saab ja see on mõistagi jalgpall. Pole kahtlustki, et jalgpall on Argentiinas teise religiooni eest (kui mitte esimene) ja jalgpallis tunnistatakse siin ainult võite. Möödunud nädalal toimusid aga esimesed kvalifikatsioonimängud 2018 maailmameistrivõistlusteks, kus Argentiina alustas äärmiselt magedalt, saades esimese kahe mängu peale ühe kaotuse ja ühe viigi. Mõistagi on see suur šokk. Messi oli küll neist mängudest vigastuse tõttu puudu, aga ka teised siinsed põhitegijad on staatuses, mis peaks lubama neil Ecuadori ja Paraguai vastu oluliselt rohkem, kui tegelikult suudeti. Mõne nädala jooksul peetakse veel ka mäng Brasiiliaga, mida oleks mõistagi tore ise staadionile vaatama minna, aga mina tiirlen sel ajal juba kusagil maalähedasemates provintsides.

Lõpetuseks paar sõna lennusõidust ka. Ega muidu räägikski, kui see nii värvikalt poleks alanud. Nimelt polnud Frankfurdist Buenos Airesesse suunduv lennuk veel õhkugi tõusnud, kui minu reas (istusin keskmises neljases reas ühel äärel) kaks naist omavahel kähmlema hakkasid! Vanem üksi reisiv naisterahvas (kellel oli koht teisel äärel) nimelt ärritus alustuseks sellest, et nooremat sorti neiu pani oma koti hoiusahtlis tema koti peale ja seejärel tõmbas sae käima, kui neiu pani istudes oma jala tsooni, mida tädike pidas oma alaks. Mõne hetke pärast käis juba kätega ägedam vehklemine (tädikese poolt) ja kohale kutsuti stjuardess olukorda lahendama. Kuna neiu ja tema poisssõber rääkisid vaid hispaania keelt, samas kui tädike suutis sakslannast stjuardessile inglise keeles oma loo täiesti kallutatult ümber rääkida, pidasin vajalikuks ka omalt poolt sekkuda ja vandusin stjuardessile, et tädi ikka ise tõmbas täiesti tühja koha pealt tüli üles ja vähim mis ta teha saaks, oleks vabandada. Kuna lennuk oli viimse kohani rahvast täis, siis ei õnnestunud vaenujalal reisijaid teineteisest ohutusse kaugusesse istuma panna ja kompromissiks vahetasid noored omavahel kohad ära, nii et kaks naist enam kõrvuti ei istunud... Mina aga sain endale järgmiseks 13 tunniks juurde kaks naeratavat sõpra ja ühe tigeda pilguga muti:). Muidu oli sõit ok. Lufthansa meediaprogramm ja tehnilised lahendused jäid küll kaugelt maha Sebe täistunniekspressidele, aga toit oli söödav, vein oli ok ja enne magamaminekut pakuti Baileyst ja viskit:).

Un abrazo fuerte, Tom