Laupäev, 27. veebruar 2010

Alpaca sokkides seikleja Tartu Maratonil

Hei-hei Tartu Werneri kohvikust peale kohvi ja kaht kiluvõileiba!

Ja head Eesti Vabariigi 92. Aastapäeva ka Sulle!

(foto internetist)


Blogis pole Tomist küll enam ammu midagi kuulda olnud, kuid see ei tähenda, et ta Eestis aktiivset seikleja elu ei elaks. Kuna ta mind hoiab oma seiklustega ikka kursis, siis otsustasin (Tom, vabandust, et ilma sinu teadmata) tema Eesti-elu seikluseid ka siin blogis veidi kajastada. Nimelt sai ta minu silmis ühe äärmiselt suure vägiteoga hakkama – TOM KÄIS TARTU MARATONIL. Minu andmetel tegi ta trenni vaid nädala või kaks ning siuh – tulle ta läkski. Tartu maraton ei ole mõne Indoneesia vulkaani otsa ronimine, vaid ikka pika päeva jagu lumes ja külmas rühkimist. Arvestades olematut ettevalmistuse aega, tundub, et sellisteks vägitegudeks on kõige olulisem siiski seikleja meel ning entusiasm, mida Tomil ägedalt loomupäraselt on ning mida ilmselt see aastane reis veelgi suurendas! Müts maha, Tom, et ära tegid!!

Aga maratonil osales veidi ka Peruu hõngu, nimelt pihtis Tom mulle e-mailis, et Tartu maratoni läbisid ilmselt ka esimest korda Peruu alpacad ehk alpaca villast sokid. Lähen kohe uhkusega siinsetele tädidele alpacade vägitegudest rääkima.

Aga siin Tomi enda muljed üritusest (jutt on kopeeritud Tomi flickri fotode juurest. Fotosid ja videosid vaata siit):


Hommikul vaatasin otseülekannet Päris Maratoni stardist ja meelde jäid Raul Olle sõnad: „… lõpetage inimvääriliselt…“. No muidugi, eks see manitsus oli mõeldud ennekõike neile peast sportlastele, kes oma mõtetes on olümpiavõitjad, kuid kelle füüsiline vorm ei lubaks neil hingeldamiseta ka neljandale korrusele kõndida…

Lisaks tarkadele õpetussõnadele jäi silma terve rida värvikaid suusasõpru nagu põder, Muhu rahvariietes näitsik, jne, no ja muidugi see TOHUTU rahvamass. 61 km stardis oli ca 5,000 suusatajat ja see mõjus väga võimsana.

Kui meie ekipaaž – saatemeeskond õde Katrin ja kaasvõitleja Helens – Arula teeristi 31 km stardipaika jõudsime, oli ootusärevus laes. Start anti nii, et ma ei saanud arugi. Tegin veel stardikoridoris hoogsalt pilte, kui korraga märkasin, et ligi 1,500 lühimaratoni startijat olid moodustanud juba pika ussi üle eeslaiuva mäe. Lisasekundid kadusid, et tuletada meelde, mis viguriga suusakepid kätte käisid…;).

Ega maratoni alguses kiirustada saanudki – kõik rajad olid sõitjatest umbes ja hoogsa lükkamise ajal tuli nii mõnigi kord hoopis pidurdada ja hoida silma peal, et selles tohuvabohus suusavarustus ühes tükis püsiks.

Olin tulnud maratonile määrimata suuskadega, et ma ei saaks oma halba esinemist määrdemeeskonna süüks ajada;). Olin kindlas teadmises, et võin ka käte ja kulmude jõul ennast finišisse tõmmata. Nii läkski. No muidugi kaasnesid sellega ka teatud stiililised eripärad minu sõidus. Näiteks kui väiksematel tõusudel võisid korraliku pidamisega suusad kõndida mäest üles, siis mina liikusin nagu masin paaristõugetega või tegin käärsammu. Pikematel tõusudel kirusin vaikselt, et uisusammuga pole lubatud mäest üles liuelda, mõnel korral selle reegli vastu ka salamahti patustades...

Üldiselt oli 31 km rada aga pigem mäest alla kui mäest üles sõitmine. Kuna alles samal ööl tabas Lõuna-Eestit suuremat sorti lumetuisk, siis ei saanud heast sissesõidetud rajast juttugi olla. Valdavalt oli rada lumepudrune. Minusuguseid mittesportlasi see eriti ei seganud. Pudruse raja kompenseeris täielikult suurepärane talveilm. Kui veel hommikul oli Tartus ligi 14 miinuskraadi, siis teeninduspunktides kuulsin korraldajaid rääkimas miinus viiest kraadist. Tuult praktiliselt ei olnud. Kui sinna juurde mõelda veel kaunis Lõuna-Eesti kuppelmaastik, lume alla mattunud kuusepuud, lai ja looklev suusarada ja rõõmsameelsed suusasõbrad, siis polnud mingi ime, et kogu sõit kulges ülevas meeleolus.

Füüsiliselt polnud raske sõita. Üksnes esimesel neljandal-kuuendal kilomeetril tundsin, et oh, lõõtsutan juba kergelt ja tekkis väike muremõte, kuidas nii ülejäänud 25-27 km vastu pidada. Peagi aga organism harjus kestva koormusega ning tekkis ühtlaselt mõnus sõidutempo.

Hoolimata sõidurõõmust, olid parimad osad distantsist ikkagi toitlustuspunktid. Kui „sportlased“ krabasid lennult joogitopsi ja banaani/hapukurgi ning tõttasid edasi, siis meiesugused pühapäevanautlejad võtsid seal mõnusalt aja maha – vabastasime end suuskadest, hängisime erinevate toidu- ja joogilettide juures, ajasime juttu mustikasupi jagajate, hooldemeistrite, ergutajate ja teiste omasugustega. Äärmiselt lahe ja lõbus meeleolu valitses selles seltskonnas – kes pakkus oma šokolaadi süüa ja kes ergutas uuesti rajale minema.

Lisaks sai igas teeninduspunktis kohatud erinevaid naljahambaid, kes olid rajale tulnud kas suusahüppekombinesoonides ja –suuskadel, Baierimaa rahvarõivais (see Muhu tüdruk stardis osutus hoopis Sky Plus DJ-st Gretekeseks:) või mõnes muus jaburas kostüümis.

Ka rajal olles sai kuulatud mitme vana suusahundi memuaare nende 25+ maratonist ja üksteist ergutatud. Aeg-ajalt andsin tööd ka kaelasrippuvale fotoaparaadile.

Pärast Hellenurme toitlustuspunkti (7 km enne finišit) panin pähe iPodi, et päev varem selleks tarbeks kokkupandud playlist mind lisaväega toniseeriks ja meeleolukalt võiduka lõpuni viiks. Madonna „Jump“, Seali „The Right Life“, Sandra „Johnny Wanna Live“ (sic!), Chicane’i (featuring Bryan Adams) „Don’t Give Up“, Sigur Rosi „Med Blodnasir“, Nukitsamehe filmimuusika „Tõeline Jõud“, Fragma „Toca’s Miracle“, Arashi (featuring Helena) „Pure Love“, PostUganda „La Cigale Et La Fourmi Ehk Sipelgate Onnid On Nii Nunnud“ , R.E.M.’i „Nightswimming“, Sigur Rosi „Med Sud i Eyrum“, Laudaukse Kääksutajate „Tuuleloits“, Loreena McKennithi „Prospero’s Speech“, Coldplay „Escapist“, Madonna „Get Together“, Thomas Newmani „Dead Already“, t.A.T.u „Nas Ne Dagonjat“ andsid endast parima ja ma ei pannud enam tähele isegi seda, et mu päev otsa koormust saanud triitsepsid kurjakuulutavalt tulitasid.

Umbes kolm kilomeetrit enne lõppu oli Löfbergs Lila kohvik, kus margitruult üksnes kohvi pakuti (võimalik, et varasemad lõpetajad teavad rääkida midagi ka kohvikoorest ja saiakestest!?). Muidugi ei jätnud ma ka selles punktis peatumata. Kergelt juba hämardus ja kohale saabunud asjapulgad oskasid öelda, et maraton on vaikselt läbi saamas ja tagantpoolt on tulemas veel umbes 200 suusatajat.

Viimased kilomeetrid möödusid mõnusalt nagu oleks teinud lihtsalt üht kolmekilomeetrist suusaringi. Finiši ületasin Roger Sanchezi „Another Chance“ saatel. Viimane foto rajast ja mulle riputati kaela medal eduka maratoni läbimise eest. Rajal olin kokku peaaegu viis tundi. Selle tulemusega ei pääse ma küll ühessegi spordiraamatusse, kuid isiklikus „superlahedate pühapäevade“ nimekirjas saavutas see väga kõrge koha.

Kui juba pimedas ja peaaegu inimtühjal võistlusplatsil parkla poole kõndisime, kuuldus mikrofonist, et finišisse on jõudnud eelviimane suusataja – põder! Selline rahvapidu on kord juba Tartu maraton.

Tom

Kolmapäev, 17. veebruar 2010

Tegelikkus Cusco üleujutatud piirkondades

Akna taga käis just imeilus koolibri

Mõni päev on isegi suve moodi

Cusco peaväljakul, üle mille lendavad põrinal kümneid turiste päästvad helikopterid, on mitu päeva üleval õlletelk, 12 tundi järjest lastakse Michael Jacksoni „Heal the world“ lugu ning hääled valjuhääldites paluvad annetada riideid ja toitu ja medikamente üleujutustes kannatada saanutele. Inimesed voorivad ning riide ja toidukuhjad kasvavad. Kõik tundub toimivat –turistid päästetud ning kohalikke abistatud ning minu pea ja hing ei tegele rohkem selle küsimusega kuni...


Minu juurde saabub eelmisest blogi loost tuttav Shiobhan, kes on siia sõites näinud teeääres külasid, mis olid täiesti üleujutatud, inimesed elasid telkides ning tundus, et neil ei ole seal absoluutselt mitte midagi. Noorukese maailmaparandaja silma tuleb rääkides pisar ning tõdeme, et see on lihtsalt ebainimlik – külmas ilmas olla läbivettinud riietega ning ilma söögita. Ta pakub välja, et me võiksime minna üleujutatud küladesse olukorda kaema ning abi viima. Hommikul kell 7 oleme varustatud toitu pungil täis seljakottide ning kaltsakamate riietega. Mul on kummaline tunne, sest teades, et seal on ilmset sadu peresid hädas, tundub üks kilekotitäis toitu lausa naeruväärne - kuid parem kui mitte midagi. Oleme valmis uksest välja astuma ning „päästeoperatsioonile“ minema, kui selgub, et oleme nagu sõjamehed, kes on unustanud lahingusse relvad kaasa võtta. Nimelt meil kummalgi ei ole töökorras foto- ega videovarustust. Siobhanile meenub viimasel hetkel, et õige, tema fotokas ju varastati Tšiilis ära ning minu tehnikaimede parateid on sootuks tühjad. Lükkame reisi ühe päeva võrra edasi. Aga see tuleb vaid kasuks, sest päeva jooksul on meil nii mitmedki huvitavad vestlused kohalikega, kust ilmnevad veidi ootamatud ja huvitavad faktid.


Selgub, et Peruu valitsus ei ole üleujutatud piirkondi eriti aidanud, sest eelmistel valimistel siinne piirkond praeguse valitsuse poolt ei hääletanud. Loogiline?! Veidi abi saadeti läbi kohaliku omavalitsuse, kes aga enne abi kannatanutele laiali jagamist sealt oma osa võttis. Siobhan on vihast punane, sest kuidas on see mõeldav, et ühe ja sama riigi inimesed ei lähe appi sama riigi hädasolijatele. Kuidas saab olla, et rahvusvahelist abi siia ei jõua? Kogu meedia on viimasel ajal täis olnud lugusid, kuidas turiste Machu Picchu lähistelt Aguas Callientese linnast usinalt päästeti, aga sellest, et kohalikel ei ole kuskil elada ega midagi süüa, ei ilmunud rahvusvahelises pressis suurt ei midagi... Siobhan põleb ning ta teeb teatavaks otsuse teha kogu olukorrast video ning saata selle rahvusvahelisse pressi.


Järgmisel hommikul, enne küladesse minekut, kõnnib Siobhan sirge selja ning pika sammuga Cusco piirkonna omavalitsusse olukorra kohta aru pärima. Tal õnnestub saada kohtumise aeg ühe vastutava ametnikuga, kes aga (ohoo imet) õigel kellaajal lihtsalt unustab koosolekule tulemast! Räägin ühe kohaliku tuttava ajakirjanikuga ning mainin, et meil on plaan üleujutatud piirkonnast ning Peruu valitsuse ükskõiksusest lugu teha. Mees ägestub reageerib ootamatult: „Miks lugu Peruust? Kas teil ei ole midagi mõistlikku hoopis Eestist või Uus-Meremaast kirjutada? Peruus on kõik hästi!“ Mm, see on veidi ootamatu sõbra poolt, kes on varem üles näidanud intelligentsust ning avatud meelt. Järelikult on siin midagi ikkagi varjata või on kohalikud niivõrd Peruu patrioodid, et ei taha laiale maailmale ühtegi halba varju siinsele olukorrale lasta paista. Siobhan keeb veelgi rohkem. Ta räägib, kuidas Uus-Meremaal ei saaks kunagi juhtuda seda, et kui osa riigi inimestest on hädas, et siis teised ei hooli. Proovin teda rahustada ning selgitada, et ka meil ei pruugi olla Peruu olukorrast adekvaatne pilt, sest siin on tegu väga suurte kultuuriliste erinevustega ja ka erineva majandusarengu tasemega. Siobhan ei nõustu – inimlikkus on inimlikkus!


Pärastlõunal haarame oma rasked toidukotid ja filmitehnika kukile ning asume üleujutatud külade poole teele. Vihjete põhjal valime oma sihtkohaks küla, mis on kuuldavasti kõige rohkem kannatanud – Lucre! Teeääres on näha, kuidas põllud on üleujutatud ning kuidas pool ühest ja teisest majast on kuhugi ära kadunud. Lucres on kokku kukkunud nii umbes 7-10 maja ning mõne maja sein on veidi viltu vajunud. Jaotame rollid – mina olen kaameraga operaator ja Siobhan on oma hea hispaania keele tõttu reporter. Siobhanil on isegi küsimused ette valmistatud. Nii läheneme bussipeatuses ühele vanemale vanaemale, kuid tädi räägib vaid ketchua keelt. Meid aitab välja aga üks hakkaja noormees, kes on nõus meile külas ekskursiooni tegema ning meile kogu loo ära rääkima.


Külatee on koos veega minema ujunud, mäeveerel asuva küla alumised majad on kannatada saanud, kuid ülevalpool on küll kõik majad alles, kuid see-eest on minema uhutud kõik sillad ning peaaegu kõik kohalike inimeste põllud ehk nende igapäevane toit ja sissetuleku allikas. Mulle suureks kergenduseks ei ole olukord nii hull kui ma ette kujutasin. Siobhan on veidi justkui üllatunud, et tegelikult ei ole külas katastroofilist midagi. Selle koha peal, kus kunagi tee ja sild olid, on toimetamas suur kamp mehi ja naisi. Tähelepanu – võte! intervjuu! Kohalikud on murest murutud, sest vihm on palju halba teinud, aga hetkel proovivad kõik üheskoos töötades katastroofi tagajärgi likvideerida. Väljastpoolt ei ole neile küll mingit abi saabunud, kuid tundub, et nad saavad kõigega ilusti ise hakkama. Üks kamp vanamehi on aga ülemeelikult rõõmsad ning kutsuvad meid koos kohalikku alkoholi jooma. Vaatame Siobhaniga üksteisele otsa – ei, pressi lugu siin küll ei ole!!

Sama küla tänaval kõnnib vanem mees (fotol). Ta peatub ühe künka ees ning hakkab meile rääkima, et see oli tema kodu. Ta on 85 aastane ning elas selles majas 50 aastat. Katastroofi ööl tuli vesi tema maja peale kahest suunast ning maja kukkus kokku minutitega. Vana oli keeldunud sellest välja tulemast, sest see oli kogu ta elu. Tütar olevat ta lõpuks väevõimuga majast välja tirinud. Vanamees hakkab nutma, Siobhan nutab, minul käib südame alt jutt läbi. Anname talle pool oma toiduvarudest ja veidi raha. Vana kutsub meid koos endaga kohta, kus ta nüüd elab. Tegu on lihtsalt ühe suure katusealusega, kus on mõned telgid ning lisaks tema perele veel paar kannatada saanud peret - katusealuses on riidenutsakud ning voodid. Vana räägib, kuidas nad alles ilmselt juulis (siis lõppeb vihm) saavad uuesti oma maja ehitama hakata, kuid selleks ei ole raha, sest ei ole ju kindlustust ega midagi. Anname teise toidupaki samas katusealuses resideeruvale perekonnale ning lahkume suure südamevaluga.


Lucre küla serval leiame aga eest veel umbes paarkümmend telki – inimesed istuvad maanteeserval ja keedavad ühiselt süüa. Ühes telgis ehk 4 ruutmeetri peal elab keskmiselt 8-9 inimest. Veega läksid ka perede pajad ja pannid, rääkimata kogu muust elust. Kohalik omavalitsus eraldas neile nüüd kamba peale ühe suure poti ja ühe suure panni, et nad saaks süüa teha. Kohalik omavalitsus toob ka kord päevas süüa - milleks on väike ports keedetud riisi. Naised räägivad, et nad seadsid end siia teeäärde sisse, sest nii on mingigi võimalus, et neid kohe paari nädala pärast ära ei unustataks, sest nad peavad ju juuli-augustini niiviisi elama. Hea meel on näha, et teeääres on arsti telk, kus kohalikud vähemalt arstiabi saavad. Selles istub intelligentse ning inimliku olemisega ametnik. Siobhan pommitab teda küsimustega, et miks valitsus ei aita, miks kohalik omavalitsus ei aita, miks ei ole välisabi jne?! Tasakaalukas ametnik selgitab, et kõik asjad ei ole mustad ja valged. Nimelt Peruu avaliku sektori masin on suur ja aeglane – tohutu bürokraatia. Uute paremate ajutiste eluasemete saamiseks vajalik otsustusprotsess käib läbi bürokraatiamasina väga kaua aega. Jaa, aga inimesed peavad ju kogu selle aja telkides elama?! Ametnik noogutab ning lisab, et see ei ole päris tõsi, et siia kanti ei anta abi, kuna siinne piirkond ei hääletanud nende poolt. Lihtsalt mõned inimesed valitsuses on hoolimatud ning sellest võib jääda halb mulje. Hetkel valitsus teeb, mis tema võimuses. Siobhani näoilme muutub mõtlikuks ning mina vahutan jälle juttu kulutuurilistest erinevustest. Mis see muu siis saab olla?!


Otsustame minna veel ühest külast läbi – Huancarpay. Seal jäävad meil mõlemal suud lahti, sest see on kordades hullem kui Lucre. Nimelt kogu linna peatänav on inimtühi, pea, et kõik majad on kas kokku kukkunud või nii suurte pragudega, et kokkukukkumine on päevade küsimus. Peatänav on kaetud mudakihiga ning kõik haiseb. Jääb mulje nagu oleksime suurde tondilinna sattunud. Jõuame majani, kus toimetavad mõned mehed, kes veavad kasutuskõlblikke ehitusdetaile veoauto kasti. Tundub, et see maja oli varem selle tänava ilusaim. Peremees räägib, et maja sai valmis vaid 4 aastat tagasi. Ta olevat ehitanud seda 15 aastat ning sellesse pannud kõik oma säästud.

Mees ohkab, sest nüüd tuleb otsast alata – järgmised 20 aastat?!. Mehed räägivad veel, kuidas katastroofi päeval hommikupoolikul sadas, kuid pärastlõunal jäi vaikseks ja tundus, et kõik on kontrolli all. Kell 6 õhtul aga algas selline vihm, et vesi tõusis minutitega. Kui vesi jõudis keskööks puusadeni, otsustasid nad hakata evakueeruma. Öösel kella kaheks oli vesi 1 meeter ja 60 sentimeetrit ning sisuliselt kogu küla põgenes kõrgemale mägedesse. Kuna majad on sealkandis tehtud muda ja heina blokkidest, siis järgmisel päeval olid majade alumised osad nii läbivettinud, et majad hakkasid ükshaaval kokku kukkuma nagu kaardimajakesed. Veidi eemal, ühe teise maja juures toimetab vanamammi, kelle maja on küll terve, kuid kelle pooled merisead (kohalik levinud toit) hukkusid – nii umbes 50 ringis.

Liigume tühjalt ja mudaselt külatänavalt mägede suunas, kust paistab suur siniste telkide linn. Kogu linna elanikud on kolinud mäeveerele ning igal perel on väike sinine telk. Nimelt kohalik omavalitsus jagas kõigile eluaseme kaotanutele telgid, kus oli suurelt peale kirjutatud, et tasuta abi. Ilus, aga... selgub, et abiks antud telgid ei pea vihma, kuigi hetkel on Peruus vihmaperiood (sajab iga päev) ning märts tõotab tulla veel hullem kui veebruar. See kõlab nagu narritamine? Inimesed istuvad kokkukuhjatud kompsude otsas, siin seal õue peal keedetakse süüa. Mul on tunne nagu oleks põgenike laagrisse sattunud... Süda tõmbub kokku ning kuna meil ei ole enam midagi järele jäänud, millega inimesi aidata, siis tunnen tungimatut soovi põgeneda.. reaalsus on liialt karm. Vaatame mäeveerelt kokku kukkunud külale ning oma suureks üllatuseks avastame, et küla on ehitatud sisuliselt keset järve või sood. Hämming! Isegi turistile on ju selge, et priikonnas, kus üheks aastaajaks on vihmaperiood, siis igal aastal korra ujutab. Seda kinnitavad ka kohalikud, et igal aastal tõuseb vesi ikka vähemalt pahkluuni. Vaatan kohalikke mehi, vaatan nende maju, mille vundamendid on muda ja heina segust ja vaatan uuesti mehi ning ei suuda imestusest isegi peas keerlevat küsimust esitada. Kuidas siis niipalju nuppu teil ei ole, et vähemalt maja alus teha kivist ja mitte mudast, kui ometigi on üldteatud tõde, et siin ujutab. Kuidas näiteks Vietnamis ja Laoses tullakse selle peale, et maja vaiadele ehitada? Ei mõista...Taaskord vist kultuurilised erinevused.

Hiljem räägin ühe teise kohaliku tuttavaga, kes on intelligentsemate peruulaste seast ning tema toob välja, et tegelikult ei saa Peruu valitsusele midagi ette heita, sest Machu Picchu turistide päästeoperatsioon oli nii efektiivne ning sujuv, et paljude riikide valitsused tunnustasid Peruu valitsust selle eest! Julgen küsida: „Jah, aga... kohalikud inimesed...ju kannatavad tänaseni?!“ Selle peale jääb aga minu tuttav vait ning ütleb, et Peruu valitsus tegutseb vastavalt prioriteetidele. Mis mul kosta. Nädala lõpuks hakkab ka Siobhani südikus raugema... Ta monteerib kokku katastroofi piirkonnas tehtud filmi ning tõdeb, et tegelikult seal ei ole lugu. Nüüdseks tunnistab ka tema, et ilmselt meie ränduritena või siin ajutiselt viibivate külalistena, ei mõista kõiki kulutuurilisi ning sotsiaalseid tagamaid ning ilmselt on meil liiga vähe infot, et lõplikke hinnanguid siinse valitsuse ning kohalike tööle anda... Siobhan lahkub kõrvalolevasse linna vabatahtlikuna inglise keelt õpetama ning mina jätkan oma pooleliolevate toimetustega ning jääb üle vaid loota, et juuli-augustini telkides elavaid inimesi ära ei unustata ning neile seniks vähemalt toidu abi antakse.


Marika, poliitika ees võimetu

Laupäev, 13. veebruar 2010

Siobhan - hull-pöörane maailmarändur

Peale roppude sõnade õppimist tänases hispaania keele tunnis

Laua all on jalgu soojendav radiaator

„Kas ma võin sind oma blogi loos hullumeelseks kutsuda?“ küsin oma Cusco kodu laua taga istuvalt blondilt uus-meremaa neiult. „Oh, lahe! Jah, võid küll, sest see on ju tõsi. See olen mina!“ vastab neiu brasiilia muusika saatel end kõigutades ning kulm kortsus illegaalsest kopeeritud Lonely Planetist oma järgmise sihtkoha kohta infot ammutades. See on Siobhan. Kohtusime (mina ja Tom) Siobhaniga Iraanis, kui sattusime ühel ja samal ajal ühe couchsurfari juures elama. Meie Uus-Meremaa reisi ajal teda ennast kodus ei olnud, aga ta smugeldas meid oma imearmsate ja lahkete vanemate juurde elama. (vt blogi lugu) Ja nüüd, tänu couchsurfingule tuvastasime, et oleme üksteisele siin Lõuna-Ameerikas päris lähedal ning tore oleks taaskohtuda.


Ühel õhtul vajus minu Cusco kodu ukse vahelt sisse veidi kahvatu ja nõrga olemisega Siobhan, kes saabus otse Peruu haiglast, kuhu ta oli sattunud dehüdratsiooni tõttu. Haigla, kus voodiks oli kõva puualus ühe sentimeetrise vahtmadratsiga, tekki vaatamata külmale ilmale ei eraldatud ning süüa anti üks kausitäis riisi päevas. Tagatipuks visati ta teise päeva hilisõhtul haiglast lihtsalt välja tänavale, vaatamata sellele, et ta sisuliselt nõrkemas oli. Samal õhtul peteti tal võlts bussipileti müümisega raha välja. Kui Siobhan minu juurde maandub, kutsub ta seda rehabilitatsiooni keskuseks, sest sooja duši ning pehmet puhaste linadega voodit ei ole ta enam ammu näinud. Siobhan reisib uskumatult madala eelarvega – terve eelmise aasta peale kulus tal umbes vaid 25 000 eesti krooni. See õnnestub tal tänu sellele, et ta sisuliselt ei kuluta raha ei ööbimisele (kasutab couchsurfingut ning magab silla all kui vaja), transpordile (sisuliselt terve eelmise aasta ta Lõuna-Ameerikas ainult hääletas) ja sööb väga tagasihoidlikult.


See ongi hull-pöörane Siobhan.... mm, või kuidas teisiti võiks nimetada neiut, kes jättis kooli pooleli, kui ta oli 14-aastane, sest see ei pakkunud talle piisavalt väljakutseid arenguks ning ta otsustas hoopis raha teenima minna. 17-aastaselt lahkus ta kodust ja läks üksinda laia maailma õnne otsima. Tänaseks, olles kõige küpsem ja intelligentsem 21-aastane inimene, kellega mina olen kokku puutunud, on ta üksinda reisinud ja kodust eemal elanud 4 aastat (kodus tagasi olnud vaid ühe korra kaheks nädalaks jõulude ajal). Temast ei ole saanud huligaani ega pätti, vaid hoopis inimene, kes igast riigist omale mõne kohaliku muusikainstrumendi hangib ning ilma suurema vaevata sellelt imelisi noote hakkab välja võluma. Inimene, kes ei joo alkoholi, ei suitseta sigarette ega muud kama, vaid on sotsiaalselt väga tundlik maailmaparandaja, kes on valmis kõige kõrgemate võimudeni välja minema, et õiglus jalule seada. Näiteks minul külas oleku ajal valas Siobhan kibedaid pisaraid siinsete üleujutuse ohvrite pärast ning kulutas täie enesekindlusega ametnike uksi, et tulvavetesse oma kodu kaotanuid aidata. Koos veedetud õhtute jooksul läks ta põlema Brasiilia korruptsiooni ning Boliiva orbude teema peale. Olen täiesti kindel, et selle südika neiu kaasabil saavad kunagi nii mõnedki asjad maailmas tükkmaad paremaks. Kunagi siis, kui ta reisimisest võib-olla ära tüdineb. Hetkel ta end aga ühe koha peal elamas ette ei kujuta. Kuigi taolist elulookirjeldust just väga tihti lääne maailmas 21-aastaste puhul ei kohta, ei tee iseenesest eeltoodud faktid teda hull-pööraseks. Küll teevad seda aga tema lõputud reisilood, mis kohati ihukarvad püsti ajavad, siis jälle pisara silma toovad, siis naerma ajavad ning kokkuvõttes õudusest puhkima ja ahhetama panevad. Nädala jooksul kooruvad Siobhoni juttudest lahti filmi stsenaariumi moodi reisiseiklused ja läbielamised. Juhtub nii, et positiivsetest asjadest räägime kuidagi proportsionaalselt vähem, sest need kogemused kipuvad meil olema suhteliselt sarnased ning nö igavamad, kuid igasugused ekstreemsed juhtumised see-eest jooksevad justkui ise suust välja. Siin mõned Siobhani lood:




Kord Tšiilis ööbis Siobhan ühe keskmisest vanema couchsurfari juures, kes kutsus teda endaga koos kirikusse. Kirikusse jõudes selgus aga, et kogu evangelistide kogudus oli end Siobhani saabumiseks valmis pannud, et teda evangelistiks pühitseda. Nii sattus ta usulahu liikmetest moodustunud ringi keskele ning preester hakkas temast pahasid vaime välja tõmbama ning teda ilma kordagi nõusolekut küsimata evangelistiks pühitsema. Esialgu oli ta ehmunud ning proovis vastu vaielda, kuid kuna pääsu ei olnud, siis kannatas ta kahe tunnise tseremoonia välja ning lahkus kirikust õlgu kehitades. Siobhani couchsurfingu lood on lõputud. Naljakas, minul ja Tomil olid sisuliselt ainult ülipositiivsed kogemused, kuid ilmselt kui seda süsteemi kasutada suisa igapäevaselt, siis satub kokku ka veidi erilisemate inimestega. Nii jätkab Siobhan lugudega, kus on arusaamatused tekkinud just meestega, sest enamus Lõuna-Ameerika couchsurfaritest mehi eeldab, et üksik naine on alati valmis seksima. Lugude sisse mahuvad ka seigad eriliselt hoolimatutest või eriskummalistest inimestest.

Siobhani on Lõuna-Ameerikas kuus korda röövitud ning tema sõnul pole politseinikest midagi kasu. Kui ta ühel korral varguse tõttu politsei poole pöördus, siis tõmbas politseinik oma sahtli lahti, kust vaatasid vastu Siobhani varastatud asjad(?!) ning politseinik küsis, kas Siobhan sooviks talt midagi osa? Ka see pidi tavaline olema, et politseinikud saabuvad õhtul koju päeval varastatud asjadega... Ka narkootikumidega kauplejad on tihtipeale osa politsei võrgustikust. Narkootikumid olid näiteks Tšiilis San Pedro linnakeses nii tavalised, et ühes restoranis ettekandjana töötades, oli ta ainuke, kes kahe prae ette kandmise vahel köögilaualt kokaiini triipu ei tõmmanud – kõigi ülejäänute jaoks on see seal kokaiini tootvas kõrbelinnas ülitavaline.


Siobhan on Lõuna-Ameerikas pettunud, sest võrreldes Lähis-Idaga, kus ta pikalt reisis, on siinsed inimesed ükskõiksed, mitte-abivalmid, valetavad ja varastavad. Ta ütleb, et ta jätkab Lõuna-Ameerikas reisimist vaid põhjusel, et kõik ära näha, et kunagi siia enam tagasi ei peaks tulema. Mmm.. tunnen end Cusco „turvakodus“ kohe poole paremini ning reisikihk jääb kuidagi väiksemaks. Kuigi järgmistel õhtutel selgub, et ka Lähis-Idas juhtus Siobhaniga „asju“.


Kord rongiga Iraanist Süüriasse sõites läks Siobhan akna vahele oliivipuudest fotosid tegema ning oma suureks üllatuseks avastas, et rongi kolm viimast ehk tema vagunist järgmised vagunid on liipritelt maha vajunud, lohisevad mööda maad kaasa ning ajavad suitsu välja. Kuna ees oli tunnel tulemas, siis jooksis Siobhan tagasi vagunisse ning hüüdis oma uutele sõpradele ehk kaasreisijatele, et need tõmbaks hädapidurit. Keegi seda tema suureks üllatuseks ei teinud. Lõpuks kui ta karjudes käratas, siis üks mees siiski tõmbas seda, kuid Siobhani saatsid selle peale kaasreisijate etteheitvad pilgud. Järgi lohisevad vagunid sõitsid vastu tunneli seina... Seal sees olid inimesed... Siobhan jooksis välja, kuid keegi teine välja ei tulnud.... Täielik ignorantsus?! Kui pärast tundi aega lõpuks mõned inimesed rongist välja tulid ning Siobhan ühe rongiga järgmisse peatusesse jõudis, kõndis ta otsejoones jaamaülema juurde ning soovis aru pärida, et miks keegi inimesi ei päästnud kannatada saanud vagunitest? Jaamaülem kuulis õnnetusest Siobhanilt esimest korda, palus Siobhani kaamerast fotosid näha ning ootamatult kustutas kõik fotod. Lisaks selle ähvardas ta ning käskis Siobhani lahkuda ning oma nina mitte nendesse asjadesse toppida... Sellest õnnetusest ei ilmunud mitte kunagi mitte midagi pressis.. ja ei ole ka teada palju inimesi selles hukka sai..


Pärast rongiõnnetust, kui Siobhan Süüriasse jõudis ning end couchsurfari sõbra juurde sisse soovis seada, siis ootas teda ka seal ees üllatus. Nimelt selgus, et Siobhani koduks/öömajaks saab internetipunkt. Noormees teatas täieliku enesekindlusega, et kui internetipunkt suletakse, siis nad lükkavad toolid kokku ning see on Siobhani voodi. Siobhan pakkus, et ta läheb parem hotelli, kuid noormehe ülihooliv isa tuli Siobhaniga jutustama ning minek jäi katki... Isa kutsus Siobhani õhtust sööma, kuid see ei sobinud miskipärast noormehe plaanidega, kes lihtsalt pani Siobhani kiiresti internetipunkti luku taha ning ütles, et homme sööme, homme näeme... Siobhan veetis unetu öö kokkulükatud toolidel luku taga ning hommikul ootas teda ees järgmine üllatus... Nimelt astus sisse noormees ning meelaid liigutusi tehes teatas ta Siobhanile, et ta on armunud ja sooviks blondi neiuga abielluda.... Selle kinnituseks riputas ta Siobhanile kaela kalli kaelakee.... Siobhan värises ning ütles, et tal on hirm... ja et ta tahab lahkuda.. Mees ei lasknud tal minna, vaid flirtis edasi järgmised kaks tundi. Lõpuks võttis Siobhan kasutusele teise taktika – nimelt hakkas vastu flirtima. Tegi noormehele selgeks, et ta tahab duši alla minna ning midagi seksikat mehe jaoks selga panna. Ettekäändega, hotelli duši alla minna, sai lõpuks interneti kohvikust põgenema ning takso peale ning teise linna. Ühel hetkel lendas takso aknast vabaduse hinnaks välja ka noormehe kingitud hinnaline kaelakee...


Taolistel lugudel ei tule nädala jooksul lõppu – lood ohtlikest olukordadest vahelduvad lugudega kokkupuutumistest kummaliste inimestega. Kuna minuga ei ole ilmselt ka 1/10ndikku midagi sellist juhtunud, kahtlustan, et äkki tal on miski needus peal...

Uurin: „Siobhan, aga miks sa üldse reisid?“ Siobhan vaatab hetkeks oma ette ja vastab: „Ma ei tea, miks ma alustasin, aga ma tahan jätkata, sest see on uskumatu kui palju ma olen viimase nelja aasta jooksul arenenud. Ümberringi ehk maailmas on miljoneid väikeseid maailmu, mis eksisteerivad paralleelselt. Ma saan alles nüüd aru, kui väike minu maailm kodus Napieris (Uus-Meremaal) oli - kuni 18 aastani ma teadsin vaid seda ühte ning nüüd nii paljusid. Uskumatu on ka uute keelte omandamine - on täiesti uskumatu kõndida kellegi juurde, kelle elu on nii-nii erinev minu omast ning olla võimeline temaga suhtlema. (Siobhan räägib vabalt nüüd portugali ning hispaania keelt). Ja nüüd mul on sõpru üle kogu maailma!!! Ja nad on nii erinevad, et nad tõenäoliselt isegi ei saaks omavahel läbi... Enamus Uus-meremaa sõpru on aga nüüdseks hoopis kadunud, kuid maailmas on niipalju sõpru juurde tekkinud. Pärast nii pikalt reisimist, kuidas ma saan peatuda? Nii palju väikeseid maailmu on ju veel avastada. Maailm on üks koht, kus kõik ongi õppimine.“ Uurin edasi: „Kuidas sa vaatamata kõigile neile negatiivsetele kogemustele oma positiivset meelt hoiad?“ Siobhanil on vastus kohe varrukast võtta: „Jah, ma olen küll iga kord nii vihane, aga ma proovin selle kohe unustada ning lähen järgmisse kohta positiivse meelega ja ilma eelarvamusteta. Usaldan vist nüüd küll inimesi veidi vähem, aga iga kogemus on õppetund...... olles õppinud oma õppetunni, saan sellest halvast üle ning usun, et igakord on uus ja ilus kogemus mind ootamas..“.


Minu juurest teele minnes on Siobhan veendunud, et vaatamata hirmutavatele guerilla lugudele ja ohtudele, läheb ta siiski Columbiasse läbi Amazonase džungli – justkui seiklusi otsides. Teen suuri silmi. Ta lisab: “Ma tahan elada oma elu täpselt nii nagu ma elan seda praegu! Ma tahan olla vaba ühiskonna käeraudadest! Ja minu seiklused alles nüüd ja just praegu algavad!“


Imetlen sind Siobhan ning hoian pöialt!

Marika, võrreldes Siobhaniga tagasihoidlik seikleja

Kolmapäev, 10. veebruar 2010

Müstika, põlisusu ja kristluse segu Peruus

Pärast kiwi-eesti õhtusööki Peruus koos Brasiilia muusika ja Boliivia šokolaadiga

+10 kraadi

Jeesuse-neegri karneval Huancavelicas

Kuskilt hakkab kostuma mürtsuva puhkpilli orkestri helisid, tänavale voolavad ei tea kust inimesed ning nende vahele ilmuvad sekundi pärast puhvis pluusidega olevused, kelle näod on kaetud musta värvi ning veidi inimahve meenutavate maskidega. Peruu rahvusvärvides (punane ja valge) pluusides šokolaadi värvi nägudega olevused kepslevad kahel jalal – ikka muusika rütmis ning vehivad miskite rättidega. Nende järel ilmuvad nähtavale kaks suurt kulla ja karraga kaetud alust, millel veidi ebakindlalt kõiguvad muusika taktis kaks nukku, kellele on kuusekarrast aupaiste ümber pea konstrueeritud.

Oleme Marikaiga veidi segaduses, sest sattusime Huancavelica linna lihtsalt nö ühe bussi teise vastu vahetamiseks ning kuidas me küll nüüd sellise õnnega kokku sattusime, et meie siin olemise mõne tunni jooksul kohe pidu on. Uurin meie kõrval seisvalt punupatsidega ümaralt tädilt, et mis üritusega tegu on! Maailma kõige lahkemate silmadega tädi noogutab heakskiitvalt ning ütleb, et tegu on pühaga, mille nimi on: „meie lapsukese hea nimi“. Tõlgin hispaania keelseid sõnu oma peas edasi ja tagasi, et mingit mõtet sellest leida, kuid tulutult. Aga noh, pidu on pidu – punaste kuubedega mehed punnitavad põski ning puhuvad õhu pasunate sisse. Üks mees on ilmselgelt rohkem huvitatud minu fotoobjektiivi ette jäämisest kui enda puhkpillist ning nii ta jätab lihtsalt orkestris oma puhumise katki, selleks, et minu kaameras hea välja näha. See on Julio ning ilmselt kõige edevam ja laisem mees orkestrist, sest hiljem leiame ta telgist õlut joomas kui ülejäänud orkestri liikmed oma hingeõhku veel pillidega vahetavad.

Äkki ilmub aga rahvamassi keskele veel üks olevus, kelle neegri maski ilustavad maailma suurimad huuled ja suured kõrvarõngad. Tal on seljas imeilus puhvis punase-valge kirju kleit ning valged lillega väikesed saapakesed. Üks naine sosistab mulle, et tegu on naiseks riietunud mehega. Huvitav küll, aga ma proovin meeleheitlikult aru saada, mis pidustustega tegu on? Loogikaga ei ole siin midagi peale hakata, sest kuidas seostada altaritel olevaid Jeesus lapsi, peo nimeks olevat lapsukese nime ning uhkeis rõivais olevaid neegreid?

Pidu aga jätkub meie segadusele vaatamata edasi... Nimelt liigub Jeesuse-neegri rongkäik mööda linna ringi ning lõpuks jõuab linna peaväljakule. Seal on kogu linnarahvas end aegsasti juba platsi äärtesse sisse seadnud, ostab ennastunustavalt tänavakaupmeestelt hamburgereid, jäätist ja suhkruvatti. Mõni mees on nii pidune, et on platsi ääres sisse võtnud külili asendi. Rongkäik jõuab lõpuks platsile ning minu suureks imestuseks mängib brassbänd ikka veel sama muusikatükki, mis tund aega tagasi ning neegripoisid teevad samu liigutusi, mida tund aega tagasi. Vaatame, imetleme, tüdime, väsime ning vihma vabanduseks tuues, põgeneme.



Müstiliste pidustuste sisu mõistmiseks ei suuda mind aidata ei lihtsad kohalikud katoliiklased, Limast pärit haritlane ega ka internet. Ilmselt olid vanasti kõige suuremateks pidutsejateks Aafrikast kohale toodud orjad? Aga mis seos on sellel ühe katoliiklikul pühal üritusel? Müstika, kuid müts maha, et nii sõbralikult kõike uske ning traditsioone omavahel segatakse.

Loodususk ja katoliiklus


Cuscos on kaks päeva järjest sadanud ning õhtuti, mil sadu on tugevaim, muutuvad tänavad jõgedeks. Huilgame ja kirume Marikaiga, et kuiva jalaga restorani ei saa, kuid me ei tea, et samal ajal mattuvad kümned ümberkaudsed külakesed tulvavee ja muda alla, jõgi viib majad ning kariloomad, Marikai lennuk ei tõusegi lendu ning et Machu Picchule jääb 2000 inimest lõksu.

Järgmistel päevadel imekombel sadu lakkab. Kuigi Cuscot ümbritsevate mägede tagant piiluvad ähvardavad süsimustad vihma- ja äikesepilved jääb Cusco kohale nädalaks sinine taevas ning päike. Alles nüüd hiljem kuulsin, et katastroofi järgsel päeval võtsid kohalikud inimesed pea katedraalist ristil Jeesuse kuju ning marssisid sellega kolm ringi ümber peaväljaku ning palusid apusid ehk mägede vaime, emakest maad ja isakest maad, et vihm peatuks. Ja peatuski - Cusco kohal!

Loodususk ja katoliiklus vol 2


Cusco katedraalides on palju üleelu suuruseid maale, millelt vaatavad vastu veidi hirmutavate nägudega pühakud, kellel on seljas uhked mantlid ning pühameeste rõivad. Kui neid maale aga veidi lähemalt vaadata, siis mõnikord on rõivastel või mõnedel muudel kujunditel imelik vorm. Selgub, et kui katoliku kiriku esindajad Cuscosse jõudsid, siis ei olnud kunstnike kusagilt võtta ning nii õpetati kohalikud indiaanlased maalima. Aga indiaanlased on üks nutikas rahvas – selleks, et säilitada rahu kohalike jumalate ning „import-jumalate“ vahel, joonistasid indiaanlased salamahti oma jumalad ristiusu jumalate sisse. Nii võib leida ristiusu pühakute mantleid, mis on kahtlaselt kolmnurga ehk siis kohalike mägedejumalate APUde kujuga ning teisi elemente, mis on kohalike jumalate sümbolitega kaunistatud. Rahu ülekõige!

Ebausk ja katoliiklus

(fotol ei ole mingit pistmist looga, fotol on 1000 aastane muumia Ica lähistelt surnuaiast)

Ühel tavalisel Cusco tänaval on üks tavaline uks. Ei ühtegi silti, ei tunglevat rahvamassi. Tuleb vaid teada, et selle ukse taga kella helistades, on võimalik imesid kordasaatva laps-muumia-pühaku „jutule“ pääseda.

Legend räägib, et selle maja pere läinud kord mägedesse pikniku pidama ning nende kahe aastane laps läks kaduma. Vaatamata meeleheitlikule otsimisele, ei leitud last kuskilt. Pere oli murest murtud, kuid naases ilma lapseta koju. Mõne päeva pärast oli uksel koputus ning koju ilmus nende kahe aastane laps?! Perekond küsis, et kuidas ta küll üksi kodutee leidis? Laps vastanud, et tema sõber aitas teda. Pere kohe uurinud, et kus ta sõber siis nüüd on? Laps vastanud, et sõber olla hetkel tänaval teda ootamas. Kui perekond tänavale sõpra otsima läks, leidsid nad eest mumifitseeritud väikese lapse surnukeha.

Nüüd on see väike muumia selle perekonna ning ka kogu Cusco inimeste reliikvia ning oluline pühakuju. Väike muumia, mille nägu on poole väiksem kui väikese lapse oma, on täna ilusti rõivastatud ning pandud klaasi taha kappi. Tema ümber on asetatud palju mänguasju ning lilli – nii nagu väikestele lastele just meeldib. Aga kujul usutakse olevat imeline võim imesid korda saata. Eriti tuntud on kuju õigluse taganõudmisel ning patuste karistamisel. Teisipäeviti ning neljapäeviti, mis on ka tuntud kui musta-maagia jaoks soodsad päevad, on väike tempel täis peamiselt naisi, kes panevad altarile põlema musti küünlaid, mis on palveks kujule, et ülekohtused oma karistuse saaksid. Nii teab minu tuttav Jorge, kellega muumiat uudistamas olen, rääkida lugusid, kus mehed, kes on oma naist petnud, on pärast naise poolset musta küünla panemist, tabanud kas surm või mõni väga halb haigus. Meie oleme muumia „jutul“ pühapäeval, mil põlemas on vaid kaks musta küünalt. Lisame kahepeale roosa, kollase, punase, lilla ja valge küünla altarile, mis paluvad muumial tuua meie ellu armastust, jõukust, tervist, edu, loomingulisust!

Marika, the ebausklik

Esmaspäev, 8. veebruar 2010

„Kodulinn“ Cusco


Pärast lõunat, mil mu ette toodi taldrik lihamäega, millest oleks piisanud kolmele mehele
Cusco kohal pilve sees on hetkel auk ja sealt paistab päike



Kui me Marikaiga Cuscosse jõuame - sajab. Õues on külm, hotellitoas veel külmem. 3300 meetri tõttu on tunne nagu südamehaigetel ning hingata pea võimatu. Linn oli paksult turiste täis ning veel paksemalt apaca sokke ning „üks foto apacaga“ teenust pakkuvaid tüütuid müügimehi täis. Armsast linnakesest ei ole lõhnagi. Ikka sajab. Prr... miks küll igalt poolt kostus siis, et Cusco tore on? Siia ma küll peatuma ei jää, olgu ma nii tüdinud sellest koti pakkimisest kui tahes!


Osade kohtadega aga kohe on nii, et jõuad kohale ning nägu venib pikaks, sest noh kohe üldse ei ole ju see, mis.... ette kujutatud sai. Erinevate allikate ning inimeste muljete põhjal võis järeldada, et Peruu ning eriti Cusco ümbrus on üks võimsama energiaga kohti maamunal. Ja mis seal salata, mul oli ju tunne, et sellise kohas oleks ju tore mõnda aega sellest energiast osa saada... Võta näpust... nutuvõre tuleb peaaegu suu ümber ning minu armastatud troopikasaare Bali igatsus järjest süveneb.

Kõik võib ühe ööga muutuda – nagu kõik siin elus. Hommikul paistab päike ning koos sellega paistab ka Cusco uues valguses. Peaväljaku võlvidealused on võluvad, mäkke viivad trepid meeldivad, ilusad kohvikud kutsuvad, käsitööpoed meelitavad ning väljakul ringi hängivad turistid huvitavad... Avastan end mõttelt, et võib-olla ei oleks siiski nii halb siin veidi elada?!

Ja ülejärgmine päev sajab – ma soovin lahkuda.

Üleülejärgmine päev paistab päike - ma soovin jääda.


Lõplikuks otsustusmomendiks saab see, kui Marikaiga avastame Cusco äärelinnas mäe otsas vana Kuutempli varemed koos imelise vaate, imelise loodusega ja miski imelise atmosfääriga/energiaga/võluga ... Ja sea mäe otsas ma tean, et ma jään... Siin on ju tegelikult kõik (peale sooja ilma) olemas, et end koduselt mõnda aega tunda:



*Cusco linn on ajaloohõnguline, salapärane oma väikeste tänavakeste ning nurgatagustega. Linnas on lõputult erinevaid väljakuid, kus inimesed purskkaevude ääres aja möödumist jälgivad. Tänavaid, kus võid end tuhat aastat tagasi seiklema mõelda või siis oma sportlikku vormi treppide abil katsetada. Linnas on trepipealsed, kus saab end käsitöölistega vestlema unustada, kangialuseid, mille sügavuses peidus imelised rohelusse uppunud aiakesed koos kosutava coca-teed pakkuvate kohvikutega. Ja mõnel õhtul on ööklubis isegi mõni huvitav inimene...




* Minule aga kõige olulisemaks avastuseks on see, et 15 minuti autosõidu (ülesmäge) või siis 30 minutilise jalutuskäigu (allamäge) kaugusel on üks imeliselt müstiline koht, kus vesi vuliseb, tuul vihiseb ning loodus sahiseb. Koht, kuhu võib koos lambakarjustega terveks päevaks ära kaduda, salakohtades segamatult mediteerida, sõbraga filosofeerida või lihtsalt pilvede kõrguselt jälgida, kuidas elu omasoodu all linnas või siis metsa sees veereb. Kui sellest väheks jääb, siis on hea teada, et Cusco lähedal on Püga Org, mis paneb oma iluga isegi vähem emotsionaalse inimese südame põksuma...



* Linnas leidus mulle üks sobiv pesa, kus end sisse seada ning mõnda aega oma kotti mitte pakkida ning kogunenud raamatukuhja väiksemaks lugeda.



* Linnas on olemas ränduri elust puhkamiseks või siis pigem tavaliseks elus vajalik infrastruktuur – head restoranid, värske puu-ja juurvilja valikuga turud, ilusad kohvikud, raamatupoed ning kuskil pidavat isegi ujula olema..

Ja justkui boonusena sain ma kingituseks turistidevaba linna, sest Machu Picchu jääb märtsi lõpuni suletuks...




Carramba!
Marika (fotol minu igapäevane Cusco külma vastane vormirõivastus - ponthso ja villane müts, villased sokid fotolt ei paista)

Kolmapäev, 3. veebruar 2010

Peruu bussid ja bussijuhid...

Turistidetühjas Cuscos

Pärast rahesadu

Bussidega seoses on reisi jooksul palju naljakaid lugusid olnud – Iraani bussid oma ülipüüdliku teenindusega ning kohe-kohe koost lagunevad India bussid ning nüüd hiljuti suutsid Ecuadori bussid mind üllatada omapärase reegliga - enne kui pileti raha maksad, käib bussis ringi ankeet, kuhu tuleb kirjutada oma nimi ja vanus ja telefoni number. Mm... Siin aga mõned lõbusad juhtumised Peruu bussidest.

Lugu 1 ehk abivalmid bussijuhid


Ecuadori-Peruu buss peatub Peruu piiril ning piirivalvur kuuleb sõna Estonia esimest korda. Tema kaustas puudub selline riik. Peale poolt tundi selgitamist ning enesekindlalt vastuhakku olemast sloveenlane, piirivalvur lihtsalt usub ja usaldab mind, et iseseisev Eesti riik on täiesti olemas ning et eestlastele on 90 päeva Peruus viisavaba... saabun ööbussiga Peruu linna Piurasse.

Lima piletid on välja müüdud. Nagu ikka ripsmeplõksutamise peale leitakse mulle imekombel üks iste 12 tunni pärast väljuvale bussile. Niikaua otsustan otsida süüa ja dušši. Kohe vaatab bussifirma leti tagant mind pika pilguga üks suurt mõõtu bussijuht, kes ütleb, et siin on ohtlik ning ta tuleb ja saadab mind hotelli.

Jõuan vaevu hotellis endalt öise reisitolmu maha pesta ning uuesti riided selga vedada, kui äkki kostab minu 12 tunni äbariku-uberiku toa uksele vali koputus. Ukse taga ei ole keegi muu, kui... seesama suur bussijuht?! Ehmatan ning uurin: „Soh, kas minu õhtuse bussiga mis lahti?“ Kohe aga selgub, et lahti pole midagi, senjoor bussijuht lihtsalt kutsub mind häbelikult hommikusöögile. Kõik on kangesti koomiline, kuid otsustan härra usaldusväärset nägu usaldada ning seiklema minna. Minu suureks üllatuseks on aga hotelli ette end veel kaks bussijuhti üles rivistunud. Niiviisi siis liigungi kolme suure mehega – Mario, Elvise ja Juaniga mööda ohtliku linna tänavaid.. Mulle tundub, et meestele ei tundu olukord erinevalt minust üldse koomiline. Nad uurivad hoopis isalikult, et mida ma süüa sooviksin. Kohe aga selgub, et peruulased ei söö kohvi ning võileibu hommikuks, vaid kohe hakatakse praega peale..

Räägin oma kehvas hispaania keeles bussijuhtidele Eesti lumest ja miinuskraadidest, nemad küsivad vastu aga vallatuid küsimusi minu kohta. Kuulen Peruu elust - väidetavalt bussijuhina on päris tasuv ja hea töö, kuigi puhkust on vähe – koguaeg peab teel olema. Üldiselt on Peruus tööd raske leida, paljud on töötud ning seetõttu on ka kuritegevus suur. Isalikud suured mehed on justkui oma pühaks kohustuseks võtnud minu turvalisuse Piuras ning nii käin nendega nagu vanade kamraadidega mobiiltelefoni kaarti ning muud trääni ostmas.

Teen oma hotellitoas pärstlõunastuinakut ning jälle koputatakse. Ukse taga on jälle... senjoor bussijuht Mario?! Ta kohmitseb kohmakalt oma kilekotis ning toob siis sealt välja limpsi ja šokolaadi. Noh, ta mõtles, et toob mulle eesootava bussireisi jaoks veidi maiusi... Olen nii ehmunud, et naeratuse asemel vajub lõug pikalt tükkmaad allapoole...

Lugu 2 – austaja bussist

Oleme Marikaiga Peruu linna Huancayo hotellis. Uksele koputatakse ning ukse taga on jalgadega roosibukett. Kohe ilmub buketi tagant välja ka ühe neiu nägu, kes selgitab kelmikalt: „Lilled toodi teile! Teile on vist austaja tekkinud siin linnas!“ Vahime Marikaiga üksteisele arusaamatult otsa – jõudsime ju alles eile öösel ning sellel päeval käisime vaid ümberkaudsetes külades tuuril, kuid peale giidi ei ole me justkui kellegagi suhelnud?! Ega me ometi hallutsinogeensete taimede vastu huvi tundes seda giidi hulluks ei ajanud?! Ei. Ei. Suure roosibuketi juures on aga ka viisakalt sildikene. „Lugupeetud Karibit Marikai või Tamm Marikai. Nägin sind kõigepealt Limas, siis Lima-Huancayo bussipeal ning nüüd siin Huancayo linnas. Ma küll ei tea, kas sa oled Karibit või Tamm, aga sul on nii imeilusad silmad... Sooviksin tuttavaks saada ja kohtuda! Eduardo.“ Kõõksume Marikaiga oma voodites nagu kaks teismelist. Mis Eduardo?! Mis Karibit (Marikai originaalne perekonna nimi on Karilaid)?!


Kohe tekib miljon küsimust: Kust ta meie nimed sai? Kas peaksime bussifirma kohtusse kaebama, et ta meie nimed üles andis?! Äkki see on mingi pervert, sest selleks, et teada, kus me elame, pidi ta meid ju jälitama?! Äkki ta on mingi hull kole mees, sest miks ta siis ometi meid linnas nähes juttu ei tulnud ajama, vaid niiviisi salaja oma asju ajab?! Issand... aga kumba ta meist mõtleb?! Lõbus on. Kuna meil on Eduardotagi lõbus, siis otsustame, et ega meid tegelikult ei huvitagi, milline mees see on... siin Peruus on mehi rohkemgi kui vaja.. ja pealegi meil on mõlemal ilusad silmad!

Lugu 3 – tünga-bussijuhid


„Palun kaks piletit tänaseks Piscosse“ edastan meie soovi bussifirma töötajale. „Meil on üks pilet kella kuuesele bussile ning üks pilet kella seitsmesele bussile“, teatab räppari olemisega piletimüüja. Missssmoodi?! Me Marikaiga ei usu, et peame pika öö bussireisi eraldi bussides ette võtma. Plõksutame silmi, palume nuruvalt – ei mingit tulemust. Ümber leti seisavad veel peale meie politseinik, tema naine, suvaline mees, bussijuht, veel üks mees. Kõik räägivad midagi kiires hispaania keeles – ma ei saa mitte midagi aru. Esitan enesekindlalt veel üks kord oma soovi: „Me soovime samas bussis koos Piscosse minna. Täna!“ Ei, mitte miskit. Ei ole pileteid ja kõik. Lõpuks otsustame, et okei – läheme siis erialdi bussidega. Äkki aga sekkuvad bussijuht ja politseiniku naine ning veenavad meid, et ostaksime ühe pileti ühele bussile ning et siis hiljem bussijuht võtab ühe meist enda kõrvale ette pingile istuma. Rahuneme ja otsustame, et okei, vaatame, mis saab... olen kindel, et mõni kohalik on ikka nõus oma pileti meile müüma.. või vahetama... või siis ei ole nii hull ju tegelikult ka bussijuhi juures ees pingil istuda.

Saabume oma ühe piletiga bussijaama, sama mees, kes piletimüügi juures oli, seisab bussi kõrval... Meil on hea meel, et näe, omad mehed ees – ilmselt meid hätta ei jäeta... Bussijuht käsib meil bussi mina, kutsub meid kõrvale, küsib veel 30 kohalikku raha lisaks ning ütleb, et jaaa-jaa mina saan ette bussijuhi kõrvale istuda. Oleme rahulikud. Buss täitub ning meie suureks imestuseks ei täitu vaid istmed, vaid ka vahekäik ning kõik praod selles bussis. Marikai on pakitud istmele kaabudega tädide vahele. Ootan, et kõik maha rahuneks ning lähen enesekindlalt bussijuhi kõrvale, et sinna maha prantsatada. Bussijuht ning tema ümber olevad mehed vaatavad mind nüüd täiesti suurte silmadega ning selgub, et eiei - senoriita, siin küll sulle ruumi ei ole. Olen juba valmis terve öö püsti seisma, kui aga minu juurde saabub üks noormees, kes peldiku katusel istuvad mehed jalule ajab, lajatab peldiku katusele ühe padja ning ütleb, et see ongi minu iste... Huvitav, aga hea seegi?! Olen surutud vastu bussiakent, tee koosneb aukudest ning kui buss aukudest läbi sõidab, hüppan põrkudes vastu bussi lage.. Minu kõrval on lapsed, kes saavad rahustuseks Tomi saadetud Eesti Oravakese komme ning üks mees, kes soovib aina lisa kuulata minu jutustustele lumest ja külmast...

Kui poole öö ajal Marikai kõrval koht vabaks jääb (see oli ainult tänu meie nõidusele), siis tõdeme koos, et saime ikka korraliku tünga - bussijuht võttis raha aga meile istet ei andnud!! Ikka ei saa kõiki bussijuhte usaldada...


Marika

Esmaspäev, 1. veebruar 2010

Peruu floorat nuusutades vol 2

Oma Cusco kodus

Helikopterid ikka lendamas Matchu Picchu ja Cusco vahet


Peale tädi Dionysia taimeleotiste leti ääres seismist (vt varasem blogi lugu ehk Peruu floorat nuusutades vol 1), on meil aga võimalus olnud veel mõne imetaimega lähemat tutvust sobitada ehk nendest siin loos lähemalt.

Munja.

Varasematest lugudes on läbi käinud, et Peruus on rahvameditsiin väga laialdaselt kasutuses. Nii selgus ühel Titicaca järve saarel, et nemad seal apteegi rohtusid ei kasuta ning arsti juures ei käi, sest pacha mama ehk emake maa on ju meid kõige vajalikuga varustanud. Vaja on vaid ühte. Tavainimese ning ravimtaimede vahel oleks vaid tark kasutada teadjameest ehk šamaani, kes on kõigi loodusandidega kursis. Kui meie pereema Irma kuulis, et ühel meiega ühes majas ööbival ränduril kõht valutab, tõi ta meile kõigile ette suured tassid aurava teega. Tee sees ulpis paar rohelist kõrt ning Irma poetas naeratades – see on munja – see aitab kõhuvalu vastu. Munja tee maitses nagu piparmündi tee, kuid väidetavalt ei ole see piparmünt. Hiljem mööda saart ringi hulkudes peatub peremees Bautista aia ääres, rebib ühel taimel võrsed pealt ning pistab meile kõigile väikese nutsaku pihku. „See ongi munjo“, teatab Bautista uhkelt. Sellega me ravime kõiki kõhuhädasid! Munja saab minu ja Marikai vaieldamatuks lemmikuks ning oleme nii spetsialistid, et oleme valmis Cusco turu-tädidega pikalt vaidlema selle üle, kas nad müüvad ehtsat munjat või lihtsalt piparmünti.



Coca-lehed vol 2 ehk inka cola

Peruu väikestes poekestes seisavad maailmakuulsad coca-cola pudelid kõrvuti veidi koledama ja vähem disainitud etiketiga taaraga, mille sees hõljub kahtlaselt kunstlik kollane vedelik. Kollase joogi nimi ei ole aga vähem uhke kui maailmakuulsal vedelikul – nimelt nii pudelitel kui ka tänavate suurtel reklaamplakatitel ilutseb kohaliku hõnguga uhke nimi – „Inka Cola“. Iga vähegi kohalike juurtega inimese sees peaks midagi olulist see nimi liigutama ning meenutama suure Inca impeeriumi hiigelaegu. Ja seda ta vist teebki, sest restoranis uuriva ajakirjaniku pilguga ringi vaadates võib teha peaaegu et statistilise järelduse – kohalikud eelistavad inka colat tavalisele coca-colale. Kuna Cola tooraineks on coca lehed ning meie inimkatsete projekt on parasjagu täies hoos, siis otsustame meiegi Marikaiga proovida, et mis tüüpi droogiga tegu on. Tähelepanekuid vaata videost:



San Pedro.


Peale tädi Dionysia käest ostetud hallika kaktuse-keedu-vedeliku prügikastile annetamist, oli meie plaan selge – peab toimuma katse number kaks ehk kusagil peame kindlasti koos päris šamaaniga selle imetaime ära proovima. Cuscosse jõudes selgus, et taimeni jõudmiseks ei ole vaja ühtegi pingutust teha, sest taime-reisidele kutsuvaid silte on terve linn täis. Soh – vanad indiaanlased on lasknud oma imetaime muuta turismilõksuks... Meie Marikaiga proovime omaarust olla justkui teadlikumad turistid ning ei lase end tänavatel olevatest siltidest kõigutada, vaid otsime üles minu hea tuttava tuttava, kellega koos plaanime ohutult taimega tutvust teha.

Enne tseremooniale minekut palutakse päev läbi paastuda – ehk mitte liha süüa ja alkoholi juua ning tseremoonia päeval ei tohi toitu üldse puutuda. Järgime kuulekate õpilastena kõiki juhtnööre ning oleme hommikul oma reisiks valmis. Meiega liitub veel üks Austraalia neiu. Meie pettumuseks aga selgub, et tseremoonia läbiviijaks ei ole mitte meie tuttava tuttav, vaid hoopis selle tuttava-tuttava-tuttav. No, mis siis ikka. Sõidame Cuscost välja kõrge mäe otsa ühte majja, kus on imeilus aed ning aia ääres hiigelsuured San Pedro kaktuse hunnikud – see saab meie „kosmodroomiks“ (maja fotol).

Habetunud hipi-joogaõpetaja-itaallane Mino palub meil õue mattidele istuda – laotab enda ette vidinad - kristallid ja mäe-jumala Apu ning teised altarile sobilikud maa-õhu-tule elemendid, toob välja pudeli jälgi rohelist värvi vedelikuga, teeb veidi tähtsat nägu ning tervitab meid meie esimese San Pedro tseremoonia puhul. Ootan põnevusega, et näha milles kogu tseremoonia seisneb. Taaskord viidates Avantüristide „Seitsme maailma“ raamatule tean, et kohe peaks tulema väike riitus taime austamiseks jne. Minu suureks üllatuseks aga ütleb Mino: „Nüüd ma näitan teile, kuidas San Pedrot juua!“ Ta tõstab klaasi ligase rohelise vedelikuga oma huultele ning joob sõõmu. Peab paar sekundit vahet, tõstab klaasi uuesti huultele, joob kaks lonksu. Puhkab ning kordab rituaali veel mõned korrad, kuni klaas tühi. Mino teatab: „See on mul seitsmes tseremoonia kümne päeva jooksul“ ning lisab veidi entusiastlikumalt: „Nüüd teie kord!“ Vaatan arusaamatult ringi!? Mis?! Ongi kogu tseremoonia või – lihtsalt, et jooge nii... nagu ikka klaasist juuakse?! Ma ei jäta oma hämmingut enda teada ning nõuan lisa... Mino võtab vaevaks siis veel veidi seletada, et me võime küsida küsimusi ning San Pedro annab meile vastused... Kuid peame siiski leppima ilma pikema tseremooniata.... ning neelame vastikult kibeda ligase vedeliku oma sisemusse... ja jääme ootama mis saab...

Kõik läheb plaanipäraselt – minul hakkab paha (täiesti loomulik protsess) ning vaatamata sellele, et palusin eelnevalt oma keha see ilge vedelik enda sisse jätta, väljub see pea et 10 minuti pärast siiski minu kehast. Marikai keha on leplikum.

Siis see hakkab peale... helid võimenduvad, värvid kirgastuvad, maailm tantsib muusikarütmis ning kõik on ilusam, pehmem, leebem, armastavam ja mänglevam... Küsin küsimusi – saan vastuseid. Saan vastuseid ka küsimata... Keha on imelikult kerge ja surisev, jalad vetruvad ja tantsivad. Seitsmendat päeva järjest San Pedroga sõprust tegev Mino muutub pööraseks – ta vahetab iga 10 minuti tagant oma riideid, käib kiiresti mööda aeda nagu mõni multifilmi tegelane ja naerab. Meie kolmik on tagasihoidlikum – proovime oma mõistusega aru saada, mis selles mitte-mõistuspärases maailmas toimub ning võtame aega, et imetleda maailma ilu.. ja aeg venib ja venib.

Pärast kuute tundi hakkab San Pedro kaktuse mõju vaikselt vähenema – kärbeste sumin on taaskord tavaline ning ümbritseva looduse roheline värv taandub tagasi tavaliseks roheliseks... hõljumine asendub suure pohmelli tundega ning peavaluga.. Aga imelisuse tunne jääb siiski hinge..

Õhku jäävad küsimused, et ka see kõik oleks olnud teistmoodi, kui meid oleks juhendanud päris šamaan - kas spirituaalne rännak oleks veel intensiivsem olnud, kas vastuseid oleks rohkem olnud? Ilmselt järgiproovimiseks tuleb protsessi vähemalt ühe korra veel koos šamaaniga korrata.

Marikai läks küll ära, aga minu plaan on ka veel ayahuasca järgi proovida.

Marika