Islami mitu nägu

Dumaguetes, akendeta karptoas
Palav on. Tiivik vuriseb seinal, aga selg on ikkagi märg

Viimased kolm nädalat reisisin ringi Kagu-Aasia islamiriikides - Indoneesias, Malaisias ja Bruneis. Kuna minu esimene vahetu kokkupuude islamiga pärineb Lähis-Idast, siis leidsin siinse islami olevat veidi teist nägu võrreldes sellega, mida varem kogesin.

Erinevused hakkavad silma juba tänavapildis. Üheski Kagu-Aasia moslemiriigis pole naistel rätikandmise kohustust ega pole ka paljudel siinsetel naistel endal nii suurt sisemist soovi avalikus kohas kaetud peaga ringi käia. Päikese kaitseks kantakse siin sageli hoopis kirevaid vihmavarje. Java saarel tekkis mul kohalikke naisi vaadates üldse kahtlus, kas nad on üldse moslemid, aga selle lükkas ümber saklasest rändur, kellega seal lähemalt tuttavaks sain ja kes oli Indoneesias pikemalt elanud. Ta kinnitas, et rätikandmine on Indoneesias naiste vaba valik. Need, kes on konservatiivsematest perekondadest, kannavad rätti igapäevaselt, teised mitte. Samas ei pruugi räti mittekandmine tähendada, et taoline kohalik tüdruk/naine on siis sellevõrra jumalakartmatum. Need naised, kes rätti kandsid, nägid aga muu riietuse osas sageli välja igati läänelikud. Mingi haruldus polnud kohata naist rätiga, kes kandis sinna juurde liibuvaid teksaseid või kitsamaid toppe. Mingit naiselike kehavormide organiseeritud varjamist siin ei kohanud ja riietus sõltus ennekõike ikka naise oma soovist ja võimalustest end riietumise kaudu väljendada. Samuti nägi kõikides neis riikides kohalikke mehi kandmas lühikesi pükse. Lähis-Idas, kus ilm läheb kohati palavamakski, oleks lühikestes pükstes kohalik mees olnud tõeline keigar. Hoolimata ilmast oli Lähis-Idas meestel seljas alati kas kohalik pikk rüü või jalas pikad püksid.

Indoneesia oma ligi 250 miljoni elanikuga on maailma suurim islamiriik. Lonely Planeti andmete kohaselt on riigi elanikest 88% moslemid. Siinne islam on aga oluliselt liberaalsem võrreldes sellega, mida võib kohata Araabia riikides. Kui veetsin aega Yogyakarta lähistel Parangtritise rannas, olin üllatunud, nähes nii palju noori mürgeldamas ülemeelikult rannavees, poisid-tüdrukud läbisegi. Kus on nüüd siis imaamide silmad!? Samuti võis näha noori rannaliival kallistamas, üksteiselt ümber kinni hoidmas, käest kinni pikki randa jalutamas. Taoline käitumine vallaliste noorte puhul oli Lähis-Idas täiesti ennekuulmatu! Isegi abielus mees ja naine ei lubanud seal avalikus kohas endale selliseid "vallatusi". Käest kinni kõndimas võis mitmes Lähis-Ida riigis näha ainult mehi, ja see ei olnud märk nende homoseksuaalsusest, vaid lihtsalt lähedastest sõprussuhetest ja tugevast meie-tundest, mis ühendas samasoolisi (ja lahutas vastassoolisi).

Juhtusin Indoneesia islamist rääkima Manilas, Filipiinidel oma couchsurfingu sõpradega. Üks tüdrukutest seltskonnas oli käinud keskkoolis Jakartas, Indoneesia pealinnas. Ta ütles, et oma esimesed peod elus ja tormilise nooruse elas ta läbi just Jakartas, kus tema indoneeslastest (moslemitest) klassiõed ta kodust välja pidutsema meelitasid. Ta küll tunnistas, et ainuke vahe tema (kes ta oli katoliku taustaga perekonnast) ja ta indoneeslastest sõbrannade pidutsemise vahel oli see, et tema pruukis sinna juurde ka alkoholi, mida tema moslemistest sõbrannad endale ei lubanud.

Kui olin Indoneesias Merapi vulkaanile matkamas, siis möödudes mošeest uurisin meie teejuhi Seby käest, mis keeles nad oma palvuseid loevad. Sain kinnitust, et ka siin on usutalituse keeleks araabia keel. Olgugi, et araabia keelt siin keegi ei räägi, on Seby sõnul neile juba maast madalast selgeks õpetatud, mida need laused tähendavad, mida nad oma palves kordavad. Seby ütles, et ta palvetab keskpäeval ja õhtu saabudes ja tunnistas, et varahommikune palvus (see peab olema tehtud enne päikesetõusu) on tavaliselt hästi kiire, sest uni on lihtsalt liiga magus sellisel varajasel tunnil. Sageli palvetab ta kodus, aga reedeti käib reeglina mošees palvetamas.

Malaisia oma 25 miljoni elanikuga ja oluliselt kõrgema majandusarenguga on religioosses plaanis Indoneesiast konservatiivsem. Seda kinnitas ka Paapua Uus-Guineas kohatud couchsurfer, 28-aastane vallaline tüdruk Malaisiast. Tema sõnul on islamistlikel usujuhtidel Malaisia ühiskonnas oluline roll. Lisaks on Malasias olemas ka usupolitsei (sellist väljendit kohtas ka mitmes Lähis-Ida riigis), kelle ülesandeks on jälgida, et igapäevased käitumisnormid riigis ei eemalduks liigselt islamistlikest tõekspidamisteks (loe: nende tõlgendustest). Ta kinnitas, et usupolitsei võib aeg-ajalt päris tüütu olla, näiteks tehes reide ööklubidesse, kus siis vallalistel moslemi naistel ei ole lubatud viibida. Kuna Malaisia elanike päritolu ja religioosne taust on väga kirju - ca 40% elanikkonnast on hiina ja india päritolu või erinevad kohalikud hõimud Borneol, kes üldjuhul ei ole moslemid - siis tuleb oma usu tõestamiseks seal kohalikel elanikel kaasas kanda ID kaarti, kus muude oluliste isiklike andmete kõrval ka religioosne kuuluvus kenasti kirjas on.

Tänavapildis taoline jälitustegevus küll silma ei hakanud:). Inimesed linnades näevad läänelikud välja ja igaüks paistab käituvat oma sisemiste tõekspidamiste järgi. Borneo Malaisia (kus mina käisin) olevat kohalike sõnul ka vähem fundamentalistlik-islamistlik erinevalt Malaisia poolsaare idarannikust, kus võib kohata kõige konservatiivsemat osa riigi islamistlikust kogukonnast.

Põhja-Borneol Kudati piirkonnas ringi rännates ajasin pikemalt juttu oma staabis logelevate politseinikega. Nende sõnul on Malaisia perekonnas küll mehel olulisem sõna öelda (olgu öeldud, et kõik minu vestluspartnerid olid ise mehed), samas on aga väga tavaline, et kohalikud naised sarnaselt meestele käivad igapäevaselt tööl. Samuti ei jää naised pikaks koju ka peale laste sünnitust. Meeste sõnade kohaselt jätkavad karjäärinaised tööd sageli kohe pärast sünnitust ning teised lähevad tööle tagasi peale 6-kuulist lapsepuhkust. Väga tavaline olevat, et töötava noore ema asemel vaatab väikeste laste järgi palgatud hoidja. Nii nagu paljudes islamistlikes riikides, võib ka Malaisias olla mees abielus samaaegselt nelja naisega, eeldusel, et ta suudab tagada kõikidele oma naistele sarnased elustandardid. Samas tõdesid politseinikud, et praktikas pole see neil sugugi nii kergesti teostatav, kuna sellele teele on ehitatud rida tõkkeid. Nimelt tuleb teiste naistega abiellumiseks saada alustuseks kirjalik nõusolek esimeselt naiselt. Kui see õnnestub välja kaubelda, siis peab politseinikust mees järgmise kinnituse saama oma tööandjalt, tõendamaks, et mehe sissetulekud on piisavalt suured, et ta suudab korraga rohkem kui üht naist üleval pidada. Praktikas ei olevat see tänapäeva Malaisias kuigi tavaline, et ühel mehel on mitu naist, aga seda tulevat siiski ette. Ja loomulikult peab mitme naise pidamiseks sinu usutunnistus kinnitama, et oled moslem. Meestele teistest religioonidest pole sellist võimalust ette nähtud.

Brunei paistis kolmest Kagu-Aasia moslemiriigist kõige konservatiivsem olevat. Väljendus see selles, et siin nägi rohkem naisi rättidega ja rohkeim inimesi palvuse ajaks mošeesse minemas. Samuti valitseb riigis täielik alkoholimüügikeeld. Teel Bruneisse peatus meie laev paar tundi Labuani saarel, Malaisias, mis on tuntud kui maksuvaba piirkond. Muuhulgas tähendas see seda, et osa kangest alkoholist oli seal uskumatult odava hinnaga. Nii ei suutnud ma sealt ostmata jätta (normaalmõõdus) Bacardi rummi pudelit, makstes selle eest vähem kui 80 krooni. Bruneisse sisenemisel tähendas see minu jaoks aga, et pidin kaasasoleva alkoholi deklareerima (turistil on lubatud Bruneisse sisse tuua kuni 2 liitrit kanget alkoholi) ja sain tollitöötajatelt uhke pitsatiga dokumendi kaasa, mille tohtisin ära visata alles pärast seda, kui olin alkoholi ära tarbinud (ehk siis pidin valmis olema selleks, et tõestada, kust ma selle alkoholi sain). Kohaliku giidi sõnul tähendab riigi kuiv seadus aga seda, et siinsed (peamiselt) hiina päritolu elanikud (kes pole moslemid) teevad alkoholiga salaäri ja ebatavalised polevad juhtumid, kui piirivalvurid avastavad riiki sisenevatest autodest salapeidikuid suure koguse alkoholiga. Kõlab nagu lugu nõukaajast!?

Nii uhkeid mošeesid ei õnnestunud mul üheski teises Kagu-Aasia moslemiriigis näha kui Bruneis. Näha oli, et islam ei tähenda siin vaid religiooni, vaid on ka sultanivõimu üheks oluliseks sümboliks. Bruneis lubati turistid ka mošeedesse sisse, kuid erinevalt näiteks Türgist ja Süüriast, ei olnud siin võimalik osaleda kohalikel palvustel - siis oli mošee uksed avatud üksnes moslemitele.

Yogyakartas, Indoneesias kuulsin üle hulga aja taaskord mošeede minarettidest kutset palvusele. Sageli on läänlased üle linna kõlavast kutsest häiritud ja peavad seda mingiks mõttetuks müraks, aga... ma ei saa neist aru. Minu jaoks kõlab kutse palvusele nagu mingi loits, kui see sünkroonis erinevatest linna mošeedest kostub. Müstiline ja märgiline. Kutses palvusele oli minu jaoks ka omajagu nostalgiat, kuna reisi alguses oli see heli meie igapäevaseks saatjaks (kui mitte öelda äratajaks esimesel nädalal:).

Lõpetuseks tahan rõhutada, et ma kindlasti ei jaga seda lääne meedia poolt külvatud arvamust, et islam on üks kole ja hirmuäratav religioon. Ma arvan, et inimesed üle maailma usuvad ikka suhteliselt sarnastesse väärtustesse, olenemata sellest, mis on nende usutunnistusele kirjutatud või kas nad end üldse usklikuks peavad. Samas ei saa ma salata, et liberaalne islam, nii nagu seda Kagu-Aasias näha saab, on mulle kindlasti sümpaatsem Lähis-Ida konservatiivsest versioonist. Minu pealiskaudsel vaatlusel tundub Kagu-Aasia islam lihtsalt palju vähem reguleerivat inimeste igapäevaelu ja lubab inimestel palju enam oma emotsioone ja isikupära välja näidata. Ons seepärast Indoneesia moslem vähem usklik kui moslem Süürias? Ei usu. Lihtsalt erinevates maailma otstes on religiooni külge poogitud rida muid käitumisnorme, millel pole konkreetse usuga aga mingit pistmist.

Tom

Üks asine lugu ka:)

Kota Kinabalus, trendikohvikus tiiviku all, vastasmajaks Hyatti 5-tärni hotell, mille sportlikum osa külastajatest pärastlõunaselt stepib või hantleid tõstab

Ruumis jahe, väljas püsib temperatuur stabiilselt üle +30ºC

Püüan siis Marika palvel vürtsitada meie blogi veidi asisemate teemadega, samal ajal kui ta ise Balil narkot laksab ja spirituaalsetel keerdkäikudel eksleb:). Muuhulgas on ka mõni mu kallis tuttav e-posti kaudu kurtnud, et minust pole blogis ammu midagi kuulda olnud. Eks kõik sedasorti ette- ja tähelepanekud sunnivad mind ennast parandama. Mulle lihtsalt paistis juba, et mu internetikohvikus veedetud aeg pole enam mõistlikus proportsioonis rändamise või kohaliku eluoluga tutvumise ajaga. Nii et saadagu ka ränduri igapäevaelu raskustest ja dilemmadest aru. Lisaks olgu öeldud, et mingit salaelu pole ma siin vahepeal elanud ja kogu huvitava, mida tegin ja nägin olen üles riputanud oma Flickri kontole, kuhu olen ka meie blogist kenad viited teinud. Boonusena olen pildiseeriate juurde lisanud ka kiired kokkuvõtted, millised imed mu kaamerasilma ette jäid. Nii et head lisalugemist ja –vaatamist sealt!

Muidu olen ma oma reisiga Malaisiasse, Borneosse jõudnud. Ma ei väsi kiitmast siinseid odavlennufirmasid (www.airasia.com; www.jetstar.com; www.tigerairways.com), kes siinpool maakera lendamise meeldivalt odavaks muudavad. Maksad 300-400 krooni ja oled peale 2-3 tunnist sõitu ühest riigist teise jõudnud. Malaisia võttis mind vastu maskides lennujaama- ja tollitöötajatega ja lisaks tuli kõigil lennureisijatel enne lennujaama terminali sisenemist täita lisaankeet oma tervisliku seisukorra kohta. Gripp A (H1N1) ehk Swine Influenza, mida Eestis seagripiks kutsutakse, oli kogu sellise tavatu sissejuhatuse nimeks. Malaisia oli niisiis esimene riikidest, kuhu sattusin, kus taolised preventiivsed meetmed riigi Tervishoiuministeeriumi Haiguste Kontrolli Divisjoni poolt on kasutusele võetud. Vähe sellest, mõni päev tagasi külastasin väikest mägiküla osariigi pealinnast mõnisada kilomeetrit eemal ja sealse käsitöömaja seinalt leidsin plakati, mis hoiatas viiruse eest ja kutsus kõiki inimesi (sihtgrupiks küll selgelt turistid) kohe arsti poole pöörduma, kui mingid viiruse tundemärgid peaksid ilmnema. Ei tea, kas seetõttu, aga senini olevat Malaisia sellest viirusest vaba. Kuuldavasti pole uus ehmatav haigus ka Eestisse jõudnud, samas ei kujuta ma ise ette, et sarnaseid flaiereid Setomaal või Kihnus jagatakse. Igatahes elatakse Malaisias viiruse levikule tähelepanelikult kaasa ja ajalehtedest võib leida riikide lõikes statistikat selle leviku kohta. Kohalike valvsust kirjeldab seegi, et kui ma ühel päeval kohalikus ilus-poes müüjate vahel köhima hakkasin, astusid need arglikult minust oma mitu meetrit eemale...

Muidu on Malaisia mind taaskord üllatanud oma modernsusega (see nelja kuu tagune Kuala Lumpuri kogemus on ju tänaseks praktiliselt unustatud ja pealinna järgi ei saa kunagi ka suuri üldistusi kogu riigi kohta teha). Esimesel õhtul Kota Kinabalu tänavatel jalutades tundus nagu oleksin pärast nõuka aega esimest korda Helsingisse sõitnud. Teen vist sellise võrdlusega Indoneesiale veidi liiga, aga selge on see, Malaisia on majanduslikult oma suurest naabrist kaugel ees. Aga eks selle võrra ole siin muidugi jälle vähem ka, mille üle imestada. Noored hängivad siin trendikate riiete ja soengutega linna peal ringi nagu Tallinnas Viru keskuse ümber ja igasugused rahvusvahelised brändid on end kenasti sisse seadnud kaasaegsetes kaubanduskeskustes. Starbucks ja The Coffee Bean & Tea Leaf kohvikuketid on siia igatahes varem jõudnud kui Eestisse. Traadivaba internet levib tasuta igas enesest lugupidavas toidukohas ja inglise keelt räägivad siin inimesed keskmisest sagedamini kui mitmes teises Kagu-Aasia riigis.

Üllatusena tuli mulle tähelepanek, et Malaisia Borneos on sedavõrd olulised hiina mõjud. Hiinlased moodustavad siin olulise rahvusgrupi, mistõttu hiina keelt kohtab tänaval nii kõnes kui kirjas. Samuti jääb silma terve hulk hiinlaste ärisid ja toidukohti, kui KK-s (oh nad siin armastavad igasugu lühendeid, ehk siis Kota Kinabalu lühendatakse mugavalt KK-ks) ringi jalutada. Tagatippu leiab siit ka palju turiste Hiinast ja Singapurist. Mõnusad otselennud KK-sse teevad neile siia reisimise väga mugavaks.

Kuna maikuud on läbi ajaloo Malaisia Borneo põlishõimude poolt tähistatud kui olulist (riisi) saagikoristuskuud, siis leiab siin praegu igasuguseid selleteemalisi üritusi: kohalikes vabaõhumuuseumites tehakse igasugu etteasteid (ehk siis Eesti mõistes on Värska memmed Rocca al Maresse toodud), mängitakse läbi traditsioonilisi pulmapidusid, lauldakse traditsioonilisi laule, kantakse traditsioonilisi riideid, ja kõik see peaks tipnema kuu viimastel päevadel suure festivaliga. Olulisuse mõttes võrreldav meie jaanipäevaga. Ise olen püüdnud siin ennekõike tabada Malaisia tänase päeva elu, mistõttu olen nendest üritustest teadlikult eemale jäänud (Eh-hee, olles selle pärastlõunal kirja pannud sattusin õhtusel linnatänaval KK saagikoristusfestivali avapidustusele kaasa elama:).

Peamiseks põhjuseks, miks turistid Sabahisse tulevad, pole aga ei riis ega tasuta internet, vaid et vallutada Kinabalu mägi (oma 4,095 meetriga on see kõrgeim tipp Himaalaja mäestiku ja Uus Guinea mägede vahel) ja imetleda siinset loodust. Kinabalu mägi on atraktsioon omaette. Elan KK-s hostelis, kus igal päeval keegi on valmistumas mäkke minekut või on just tulnud mäe otsast, kõik mõnusasti elevil. Mäkke ronimisest on siin saanud selline suur äri, et paljude kohalike elanike jaoks pole see finantsiliselt enam kättesaadav. Nii tuleb kahepäevase ekspeditsiooni tarbeks arvestada minimaalselt 1,800 krooniga (tasu ronimise loa eest, tasu giidile, majutus ja toitlustamine poolel mäel), samas kui kohtasin ka rändureid, kes maksid oma matkakorraldajatele sama asja eest kuni 3,000 krooni. Vilunud matkajad on siin nördinud, et mäkke ronimise eest selline tasu välja tuleb käia, samas kui nädalaks-paariks kohalesõitnud puhkajate jaoks pole see suurem asi teema. Olgu kuidas on, ühiselt rõõmsad on kõik, kes tipu vallutasid. Ise mäkkeronimise plaane ei pea – nii riietuse kui jalatsite osas oleks tarvis midagi natuke toekamat kui minu fliis ja tavalised spordisussid. Merapi vulkaan Indoneesias oli ka piisavalt värske kogemus, et Kinabalu mägi mu hinge kriipima ei jää.

Siinne loodus pakub rida “imesid”, mida kohalike reklaammaterjalide järgi kusagil mujal maailmas näha ei saa (mis on küll väike vale): olgu see siis väljasuremise ohus orangutanid, ninaahvid või maailma suurim lill rafleesia. Kuna turism on Malaisia kõige olulisem majandusharu, siis on siin olemas ka kõikvõimalik infrastruktuur, mis toetab igasuguste loodusimedega tutvumist. Kohati on tegu üpris eksklusiivsete tuuridega, kuid leiab ka selliseid, kuhu lihtne rändur ligi pääseb. Nii et jätangi sedakorda blogikirjutamise katki ja sõidan kohtumisele ninaahviga.

Tom

Mida on õnneks vaja?

Austraalias Kullarannikul noortehosteli nari teisel korrusel
On öö. Taustaks „musitseerib” seinatiivik, ilma milleta magada oleks palav

Õnn on üks ütlemata keeruline mõiste. Kõik me tahame olla õnnelikud, kuid asjad ja olukorrad, mis meid õnnelikuks teevad, on väga erinevad. Sageli pole õnneks aga üldse palju vaja. Kui oled pikemalt telkinud, „kapis” või narisid täistuubitud ruumis ööbinud, võib suureks õnneks olla magada ühes kenas hotellitoas. Sellise „õnne” tabamiseks otsustasin realiseerida kinkekaardi, mille mu endised kolleegid mulle kinkisid (aitäh, Deloitte!). Seada end mõnusasti sisse mõnes Kuala Lumpuri (ehk KL-i, nagu kohalikud seda moekalt kutsuvad) hotellis tundus igati tore mõte, sest meie peatumine seal oli mõeldud mitte pikemaks ringivaatamiseks, vaid ennekõike logistiliseks vahepeatuseks teel Singapurist Austraaliasse.

Teadupärast kasvab aga süües isu. Omaette väljakutseks kujunes leida selline ööbimiskoht, mis lisaks kenadele tubadele pakuks nö minimaalset lisavarustust. Arvasin teadvat, et Marika jaoks on õnne lisakriteeriumid, et hotellis oleks piiramatu kasutusajaga WiFi ja vann, mind tegi aga õnnelikuks see, kui hotellil oleks normaalne jõusaal. Loomulikult pidi see hotell asuma heas piirkonnas ja mitte kaugel metroojaamast, et oleks mugav mööda linna liigelda. Mitte vähem oluline ei olnud see, et hotelliaknast võiks olla mingi normaalne vaade, soovitavalt Petronase tornidele:). Nii ma siis ajasingi hulluks Eesti reisiagent Talise oma täiesti segaste ja pidevalt muutuvate soovidega.

Selle tohutu iludusvõistluse võitjaks osutus üks täiesti tavaline (kui mitte öelda igav) hotell KL-i kesklinnas, nimega Melia. Seda paljuski seetõttu, et tema i-toad vastasid kõigile nimetatud kriteeriumitele ja ta oli tegelikult ka üks vähestest hotellidest, mis oli veel saadaval peale mitu päeva kestnud suhtlust Singapuri ja Eesti vahele ehitatud emaili sillal, pluss lisaks arvestades, et operatiivne kirjavahetus oli häiritud juba 6-tunniseks kasvanud ajavahest. Ok, ja lihtsalt seetõttu, et ma olin piisavalt muretu, et aru saada, et sõit KL-i on juba ukse ees ja iga kaotatud päev tähendab ka vähem valikuvõimalusi. Siiski peab KL-i hotellituru kiituseks ütlema, et siit võib saada väga uhkete hotellide pakkumisi vägagi heade hindadega. Samas oli minu jaoks üllatav see, et enamikel nimekatel hotellidel ei kuulunud tasuta WiFi majutuse juurde... Küll reklaamisid paljud hostelid linna peal end muuhulgas tasuta WiFiga. See näitab päris hästi erinevate majutuskohtade klientide erinevaid ootusi.

Meie neli päeva/kolm ööd Kuala Lumpuris möödusidki peaasjalikult oma hotellis: seda nii arvutis surfates, lugedes, kirjutades. Marika käis igal õhtul vannis ja mina rassisin kolmel päeval jõusaalis. Hotellitoas elas lisaks meile ka üks prussakas, aga üldiselt oli meie rännaku keskmist standardit arvestades tegemist ilmse luksusega. Vaade ei olnud küll Petronase tornidele, aga ka Times Square keskus oma peegelakende ja kaubanduskeskusega olid vaateks piisavalt kenad, et me ei raatsinud kardinaid akna ees hoida.

Kogu KL-is viibitud aega me siiski ainult hotellis mööda ei saatnud. Tegelikult sealne mõnusalt soe ja sume õhk lausa sundisid konditsioneeritud ruumist väljuma. Nii tegime igal pärastlõunal jalutuskäike kesklinna piirkonnas, mille käigus vaatasime üle Petronase tornid, mida peetakse kõrgeimateks kaksiktornideks maailmas (taolised rekordeid ei püsi kuigi kaua, seega suhtun nendesse juba ette mööndustega) ja mis on päris kindlasti linna kõige olulisemaks sümboliks. Petronase tornid ja park selle ümber on tõepoolest kaunid, eriti suursuguse mulje jätavad need tornid õhtupimeduses valgustatuna. Kui Petronase torne imetlesime väljast (ok, ekslesime ka selle all olevas uhkes ja lõputus kaubanduskeskuses, aga tornidevahelisele platvormile jätsime sõitmata), siis KL tornis käisime ka sees. KL torn on nagu Tallinna teletorn, ainult et asub otse kesklinnas, on 421 meetrit kõrge ja erinevalt Tallinna teletornist (mis tänaseks on vist täiesti välja surnud) on KL tornist tehtud tõeline turismiobjekt – seal saab audiogiidi abiga hea ülevaate nii linna ajaloost kui arhitektuurist, rääkimata headest vaadetest linnale. Lisaks sellele on seal tornis ka restoran ja torni ümber võib leida igasugu atraktsioone, mis küll ennekõike peaks rõõmustama lapsi (meid jättis poroloonist tehtud Talvemaa oma lumememmede, põhjapõtradega ja muu sellisega igatahes külmaks...:).

Meie igapäevaste jalutuskäikude lahutamatuks osaks said tugevad vihmasajud. Tegu oli sellise sooja suvevihmaga, mida ka Eestis mõned korrad aastas kogeda saab. Et mitte läbimärjaks saada, siis ootasime mitmel korral vihma lõppu erinevates moodsates kaubanduskeskustes. Kui Eestist vaadates tundub kogu Kagu-Aasia üks suhteliselt vähearenenud piirkond (või siis vähemasti viletsam kui meie enda elujärg!), siis uued KL-i kaubanduskeskused näevad välja avarad, moodsad ja multifunktsionaalsed, millisteks nad Eestis meie väikese turu tõttu ilmselt mitte kunagi ei muutu. Seega ei maksaks Kagu-Aasia edukaid „majandustiigreid” sugugi alahinnata.

Kuigi linnaosa, kus meie KL-is ringi vaatasime, Golden Triangle (tõlkes: Kuldne kolmnurk), oli igati moodne ja hoolitsetud, siis jääb KL tervikuna oma elukeskkonna poolest kindlasti Singapurile alla. Eks see kajastub ka selgelt hindades, sest siinne elu oli ikka kordades odavam kui Singapuris. Nendel, kellel on soov leida KL-is kõrget kvaliteeti soodsa hinna eest, soovitaksin minna õhtut veetma Luna lounge’i Pacific Residential ehitises (see on praktiliselt KL torni kõrval). See on kõrghoone katusel asuv suure basseiniga baar, kus lisaks väga maitsvatele ja suurtele Strawberry Daiqiridele avanevad imeilusad vaated tuledes linnale.

Lõpetuseks olgu öeldud, et meie intensiivsel arvutikasutusel olid ka omad selged tagajärjed: nii on meile tänaseks teada, et 11. veebruarist algab meie kolmenädalane automatk Uus-Meremaal. Selleks ostsime ära nii lennupileti Brisbanest (Austraalias) Christchurchi (Uus-Meremaa lõunasaarel) kui rentisime auto. Kusjuures auto sai võetud selline, et saaksime ka toredaid hääletajaid peale võtta:) Avantüristid, kas olete valmis Omaani off-roadile järge tegema? Ajage end aga kohale!

Tom