Eksootikat Kambodža köögist

Vietnamis rannakohvikus

+35 kraadi, eile sain päikesepiste

Kusagil ida-Kambodža külakeses astun ühte hoovi, kus kaks meest toimetavad parasjagu mingi tapetud looma korjuse kallal. „Oo, seatapp on käsil?!”, kilkan ma ning ootan oma kohalikult kaaslaselt heakskiitvat noogutust. Selle asemel raputab ta aga hoopis pead ning ütleb, et see on hoopis koer. Kergitan kulme ning uurin edasi: „Et, tavaline koer? A miks nad ta ära tapsid?” Minu sõber küsib sama küsimuse koeraliha tükeldavatelt meestelt. Vastuseks tuleb, et osa läheb neile endale söögiks ning osa viivad turule müügiks. „Eee...aaa, a mis sööki nad sellest teevad?” esitan küsimuse oma sõbrale, ise peaga märku andes, et ta tõlgiks küsimuse kohalikele meestele. Vastuseks tuleb, et koera curry’t (märkus: curry on indiapärane vürtsikas kaste). Lisaks saan teada, et kambodžalased söövad ise koeraliha harva, sest see on väga kallis ja seetõttu pigem ikkagi justkui pidupäeva söök.

Üle hoovi jooksevad üksteise järel koer ja kass. Proovin enda arvates vaimukas olla ning küsin: „Oo, kas te kassi curry’t ka sööte?” Mulle suureks üllatuseks kostab kohalike meeste käest tõlgi suu läbi: „Jah!” Nüüd vist ei jää kellelegi minu jahmatus üllatuseks, sest kõik minu näolihased on muutunud suureks imestuseks. Vaatamata oma jahmatusele, et seisa aga minu suu kinni ning muudkui uurin edasi: „Aaa, see koer, kes siit üle hoovi jooksis ja nägi lemmikloomana välja, kas tema ka läheb söögiks või on need mingid erilised koerad, keda sööte?” Vastuseks kostub, et süüakse kõiki tavalisi koeri, aga see koer, kes üle hoovi jooksis, oli liiga kõhna selleks, et tema liha turule müüma minna.

Oma naiivsuses üritan uuesti oma mõttelennuga kohalike poolehoidu võita: „Et, kuidas rottide ja madudega on, kas neid ka süüakse?” Minu sõber tõlk teatab omalt poolt, et sõja ajal söödi koguaeg koeri ja rotte ja kasse. Nüüd on linnapiirkondades seda vähem, kuid maal endiselt. Ta suunab küsimuse khmeri keelde tõlgituna meestele edasi. Mehed noogutavad naerul nägudega, et ikka söövad rotte ja madusid ka – kõike, mis kätte saadakse, ka konni (fotol sügavpraetud konnad).

Hoovi ilmub mitu naist. Palun oma sõbral neilt küsida, et mida nad näiteks eile sõid. Selgub, et siin maakohas süüakse kaks korda päevas – nö hommikusöök-lõuna ning siis õhtusöök. Et kõigepealt minnakse hommikul vara põllule tööle ning siis nii 10-11 ajal süüakse esimest korda. Söögiks on tavaliselt riis mõningate juurikatega või nuudlisupp. Õhtusöök on päikeseloojangu ehk nii kella kuue ajal ning siis süüakse jälle riisi muna või juurviljadega. Ehk maakohtades on khmeride menüü järgmine: riis või riisinuudlid, natuke juurvilja ja muna ning pidupäeval saab lihaga rõõmustada.

Mõned päevad hiljem istun ainsa lääne inimesena ühes kohalike bussis ning minu kõrval istub kambodžalanna. Kaugliini buss on äsja teinud pissi- ja sänakipeatuse ning kõik kohalikud on omale peatuspaiga müüjate käest varunud väikeste kilekoti nutsakute kaupa head ja paremat. Kõigepealt avab minu kõrval istuv naine ühe nutsaku, kust seest ilmuvad välja sügavpraetud rohutirtsud. Naine sööb kiiresti ja aplalt neid ära nii oma 30-40. Ma tean, et ma olen ebaviisakas, aga ma ei suuda terve see aeg muud teha, kui hoolikalt iga naise liigutust jälgida, sest mind huvitab, ka ta tõesti pea ka ära sööb ning proovin naise näoilmest välja lugeda, et kas see tõesti ka hea maitseb. Tuvastan rohutirtsu söömise tehnika, mis on järgmine: võta kinni tirtsu jalgadest, seejärel kärista ära mõlemad tiivad. Hammusta ära tirts koos saba ja karvadega ehk pea ja sisikonnaga ning jalad viska bussi aknast välja. Kuna naine naudib ilmselgelt oma snäkki ning tal ei ole minu pilgust sooja ega külma, siis saan rahulikult teda vaadelda ning „imelike asjade” söömise teema üle pikemalt juurelda. Jõuan vaatlemise tulemusena järeldusele, et kui aus olla, siis näiteks krevett ei näe ju pealtnäha sugugi isuäratavam välja kui rohutirts (minu arvates on rohutirts isegi veidi armsam, sest krevett on kohati suure tõugu moodi). Aga krevette ma ju söön?! Ehk see, et mis ja kes ja kuidas on meile söögina vastuvõetav, on kõik meie oma peas tekitatud, mitte aga ei sõltu sellest, kui söödav üks või teine asi on (alloleval fotol autentsed magustoidud).

Lõpuks kui rohutirtsud otsakorral on, siis paotab naine oma teise kilekoti nutsu suud. Sealt paistavad nii tikukarbi suurused süsimustad ämblikud (ilmselt ka sügavpraetud, seetõttu ma ei tea, mis värvi need originaalis võisid olla). Kahjuks on vist naise kõht täis saanud, sest ta sulgeb kilekoti suu kohe uuest ning seetõttu ei saanud ma oma suureks kurvastuseks ämblikusöömise tehnikale jälile. Hiljem näen linnas tänavakaupmeeste lettidel suurte kuhjadena praetud tõuke, prussakaid, konni, ussikesi ning kõike muud head ja paremat. Ise jätsin nende hõrgutiste maitsmise mõneks teiseks korraks ning piirdusin veidi vähem eksootilise valikuga...

Kambodža suurematest linnadest on nõudlikumale läänlasele leida ka ohtralt „normaalse” söögi kohti, kust saab endale tellida kõike alates kiievi kotletist kuni kreeka salatini. Aga kokanduse fännidest blogilugejatele on mul ka üks üllatus, nimelt on Kambodža eriroogi „amoki kala” (alloleval fotol), mida ma paaril korral proovisin ning mis minu maitsemeeltega ülihästi sobis - ehk see on kala kookospiima kastmes..mmm. Annan siinkohal ka retsepti (inglise keeles küll, kes soovib väga eesti keelset, andke märku, ma siis tõlgin)! http://recipes.wikia.com/wiki/Amok_Fish Pean küll tunnistama, et seda kunagi üheski odavas söögikohas ei leidnud, pigem oli tegu läänlastele mõeldud Khmeri söögikohtades.

Hommikul mõnda kohalike kohta hommikusööki sööma minnes tuleb taaskord „süsteemiga” harjuda. Nimelt üldjuhul on kohvikus saadaval vaid kohvi ning rasvast tilkuvad pontšikud – muud süüa ei ole. Sööki st suppi või riisi tuleb osta kohvikust mööduvatelt tänavakaupmeestelt, kes kogu oma „restorani” ratastel kärus enda ees või järel veavad. Ei tea, kas see on win-win (võidan-võidan) ärimudel?!

Odavama ning autentsema söögi otsijatele on aga olemas lõputud plastmasstooli-vakstu sööklad. Nendes kohtades on valikus erinevate variatsioonidena sisuliselt kahte tüüpi sööke. Riis – mis tuleb praetult või keedetult ning seda koos kõikvõimalike vürtsikate juurvilja või siis liha kastmetega. Teine optsioon on nuudlid (ülevaloleval fotol naine nuudleid kaussi tõstmas) - neid on võimalik manustada kas lihaga või lihata (menüü ütleb küll et lehma- või sea- või kanaliha, aga tegelikult ilmselt ei tea keegi, kellest need toidud tehtud on) ning supi sees või praetud kujul. Ja sisuliselt see ongi kõik, mida ka kohalikud naudivad. Selle naudingu eest peab üldiselt loobuma nii 10-20 eesti kroonist.

Lonely Planet annab ka mõned vihjed Kambodža lauakommete kohta:

- süüakse kätega ning pulkadega. Ära jäta kunagi pulki toidu sisse püsti

- pärast sööki kasutavad kambodžalased hambaorke, kattes hambaid urgitsedes suu teise käega!

Marika

Kambodža õuduste minevik

Kommunistlikus Vietnamis
Soe ja sajab

Kambodža üllatavalt arenenud linnapiirkondades ringi kõndides ning vaesemates maakohtades ringi kruiisides ei ole esmapilgul ühtegi märki sellest, mis olukord siin riigis alles 10 aasta eest oli. Kambodža on pealtnäha lihtsalt üks väga vaene riik – ei erine ta suuresti Laose või põhja-Tai maapiirkondadest. Esimene reaalne hoop Kambodža minevikust tabab mind aga Lonely Planetit lugedes. Nimelt see hoiatab mitte omapäi Põhja-Kambodžasse ja Vietnami piiri äärde uitama minna, sest vaatamata suurele demineerimisele, on ikka veel miljoneid (?!) miine maapõues ohvreid ootamas. Mm.. see raputab reaalsusesse... Kuigi linnatänavatel jäävad silma ka ilma käteta või jalgadeta inimesed ning lihtsalt kerjused, siis ei ole neid siiski võrreldes muude riikide tänavapildis nähtud puuetega inimestega liiga palju. Äng ja valu saabuvad aga siis, kui kohalike inimeste lugusid kuulata...kambodžalaste hinged on haiged, väga haiged...

Deas on mootorrattajuht. Päevase mootorratta reisi jooksul saan teada, et Deasil on olnud päris karm lapsepõlv, mis möödus Punaste Khmeeride hirmuvõimu all, kes olid Kambodžas võimul 1975-1979 aastal. Kuigi peale seda nelja aastat nad enam otseselt võimul ei olnud, elasid inimesed siiski kuni 1998. aastani nende hirmuvõimu all, sest Punaste Khmeeride pealik Pol Poth, kes Prantsusmaal õppides kommunismi ideedest vaimustusse sattus, juhtis vägesid metsas redutades. Tema idee oli kogu Kambodža muuta kommunistlikuks riigiks ning suureks kolhoosiks. Algatuseks võtsid nad ära kõigi eraomandi, panid kinni kõik vabrikud, haiglad ja koolid ja mis kõige ülbem, tühistasid raha. Inimestel ei olnud midagi – isegi isiklikku toitu mitte! Süsteem toimis nii, et Punased Khmeerid ajasid kõik linnaelanikud maale, et need töötaks põldudel ning põllumajanduskommuunides (mis sisuliselt olid koonduslaagrid). Kuuldavasti olid surmanuhtlusega karistatavateks süütegudeks nii metsamarjade ja -viljade korjamine, intellektuaal olemine kui ka prillide kandmine jne. Kõigil kästi riietuda sarnastesse pidžaamadesse. Toitu keedeti anti kõigile Pol Poti sõdurite poolt, milleks oli kaks korda päevas mõne riisiteraga riisipuder. Deas mäletab suurt nälga, väga suurt nälga.

Deas mäletab ka, kuidas ta lapsena pidevalt nuttis, sest ema-isa aeti kell 6 hommikul riisipõllule tööle, kust nad pimeduse saabudes alles tagasi võisid tulla. Kogu küla lapsed viidi ühte majja päevahoidu, kus aga kasvataja asemel oli püssiga sõdur. Pidevalt oli hirm, et lähedased tapetakse. Sisuliselt nelja aasta jooksul leidis oma otsa iga viies Kambodža elanik ehk kokku erinevate allikate põhjal 1-3 miljonit (!!) inimest. Phnom Penhi lähedal oli massihauad, kust leiti tuhandeid mehi, naisi ja lapsi. Tapmiseks põhjust ei olnudki vaja – sa kas ei näinud nii välja nagu pidi või olid valel ajal vales kohas. Muuseumis on pildid väga jõhkral viisil imikute ja laste tapmisest, mida ma isegi siinkohal edasi anda ei tahaks. Kui ka tapmisest pääseti, siis tegid paljude kallal oma töö lihtsalt nälg, ületöötamine ning ravimata või valesti ravitud haigused.

Nii ei käinud Deas terve oma lapsepõlve koolis, vaid õppis alles lugema ja kirjutama täismehe eas. Deas maninb, et sellel ajal puudus tulevik, isegi lootust ei olnud, et toimuv võiks lõppeda, elati vaid üks päev korraga. Deas on õnnelik, tema vanemad jäid ellu, kuid igas Kambodža peres on tapetuid või surnuks piinatuid. Eks midagi räägib ka fakt, et tänaseks on kogu Kambodža elanikkonnast 50% alla 16 aastaseid!!

Deas ütleb, et Kambodžalased ei taha sellel teemal eriti rääkida, vaid kõik soovivad seda õuduste aega pigem oma mälust pühkida. Deas ütleb, et igakord kui ta seda meenutab, hakkab ta seniajani nutma - selle õuduse kirjeldamiseks ei ole sõnu. Palun vabandust teema ülesvõtmise eest ja mul on valus....

Oma ringsõidu ajal Kompong Chami ümber, palun Deasil korra peatuda, et saaksin pildistada. Kohe märkan, et ühe puuhüti hoovist viipab mulle vanem naine. Deasi tõlke vahendusel saan teada, et Maghea (fotol, nimi vaid häälduse järgi) on 70 aastane ja hädise tervisega. Punased Khmeerid piinasid ta abikaasa surnuks ning ta eelmine kodu jäi pommirahe alla. Nii hävis kõik, mis tal vähegi oli. Oma 5 lapsega kolis ta külla, kus ta praegu elab ning 2 lastest, kes on nüüdseks täiskasvanud, elavad koos temaga. Maghea käed ja jalad on veidi ebaloomulikus muundunud asendis – selgub, et ta sai pommidest haavata ning mingid luud võeti talt ära, mida enam kunagi tagasi ei pandud. Sellises poolvigases olekus on ta oma lapsed üksi üles kasvatanud ning riisipõldudel rüganud. See on kõik liiga õudne minu jaoks, et lähemalt ja täpsemalt uurida...

Terve Kambodža on täis selliseid lugusid, selliseid inimesi... kuulen siit ja sealt, kuidas kellegi isa on surnuks piinatud, kuidas kellegi vend on surnuks tulistatud, kuidas lapsed on orvud ja kuidas maamiinid on kellegi pereliikme sandistanud.. Ja kellel endal justkui kõik korras on, nagu minu teisel juhil Chonil, siis on ta hinges sellised haavad ja õudsed mälestused, et isegi aeg neid ei paranda...

Mõtlen, et ka mu oma vanaema on sõja üle elanud, aga neid 1940-45 aasta lugusid kuuldes tundusid need kuidagi kauge minevik olevat. Siin jõuab see kõik ehk ka mu oma vanaema lugu palju selgemalt, palju lähemalt kohale... sest siin lõppes see õudus alles aastal 1998, siis kui ma ülikoolis olin?! See oli alles, samal ajal kui muus maailmas valitses rahu ning inimesed nautisid luksust ja tehnoloogia viimaseid arenguid ja vingusid ühe või teise ebamugavuse üle oma elus.... ja osades teistes riikides toimub see kõik just praegu....

Siin Kambodža poisi lugu ja lühike film Punastest Khmeeridest:

http://www.ted.com/talks/sophal_ear_escaping_the_khmer_rouge.html

Marika

Mootorratturi päevik vol 3 - Kompong Chami ümbrus

Aknata hotellitoas

Pilves

Sõidan uudistama Ida-Kambodžat ehk Kompong Chami linna ning selle ümbrust. Lonely Planet kirjeldab linna küll kui suuruselt Kambodža kolmandat, kuid see eest armsat ning külastajasõbralikku. Eh.. Lonely Planet...Leian eest suhteliselt kõleda, suure ja halli moodustise, mistõttu otsustan kohe linnast maale põgeneda. Ringi sõites ning Deasiga vesteldes saan kambodzalastega nö paremini tuttavaks.

Abielu. Teel linnast välja on kogu suure ja võimsa Mekongi äärne maantee täis müüjad, kes kauplevad kalamoosiga ning praekalaga. Mootorratta juhiks on seekord Deas (nimi ilmselt valesti kirjutatud), kes on 35 aastane mees, kuid välimuse järgi võiks öelda 45. Ta elab koos oma vanematega ning ei ole abielus, mis on tema ea kohta veidi iseäralik Kambodžas. Sest siin ei ole tüdrukutega mingit sehkendamist (no, linnades on nüüd elu küll muutumas) enne kui abielus oled. Aga Deasil ei ole pruudiraha veel koos. Nimelt on siin komme, et kui mees soovib abielluda, siis tuleb pruudi vanematele maksta. Linnapiirkondades umbes 30 000 – 50 000 (!!) krooni, maapiirkondades küll veidi või isegi oluliselt vähem. Uurin, et see on ju suur raha, kust Kambodža inimesed sellise raha saavad, sest enamus inimesi tööl ei käi (töökohti, ettevõtteid maakohtades lihtsalt ei ole. Linnades on vähemalt turism)? Deasil ka paremat „äriplaani” ei ole, kui perekonna maa müümine (mida tal ei ole) või siis ennastunustavalt tööd rügada ja säästa.

Pereplaneerimine. Teeäärtes möödume väikestest onnidest, mille hoovis sibab terve jalgpallimeeskonna mõõtu välja andev seltskond. Selgub, et kambodžalastel on tavaliselt nii 4-8 last. Viimastel aegadel on välismaised NGO-d käinud aga külades teavitustööd tegemas, et mida teha selleks, et naised koguaeg rasedaks ei jääks. Deas valgustab mind rasestumise vastastel teemadel enesekindla häälega ning teatab, et tema arvates parim viis mitte rasestuda, on siis, kui mees oma naisele „läheneb” vaid ühe nädala jooksul kuus. Mm.. Ühes maakoha apteegis, mida koos Deasiga külastame, uurin müüjalt, et kuidas kondoomi müük läheb. Kas kohalikud ikka julgevad kondoome osta ning ega need liiga kallid ei ole. Apteegi südikas müüja (fotol) selgitab mulle Deasi tõlke abil, et ostetakse päris agaralt. Viis kondoomi maksab 2.50 krooni väärtuses raha. Kohalikud ei osta haiguste eest kaitsmiseks kondoome, vaid ikka pigem selleks, et naised rasedaks ei jääks. Lähiajal on seega iibe langust oodata.

Kinnisvara. Ükshetk kostab tee peale väga kõva tümps... Läheneme majale, mis on ehitud nagu juudi jõulupuu ning kus ees toolidel istuvad triiksärkides mehed. Palun Deasil peatuda, sest olen siin reisil selgeks saanud, et huvitavatesse kohtadesse tuleb ise ninapidi juurde minna või muidu jääd pika ninaga... Aga enne kui jõuan veel luurama asuda, tuleb valgesse hõlsti riietatud väga kortsus näoga vanahärra, kes selgitab Deasile, et tegu on uue maja sisseõnnistamise peoga. Vanal mees peab mind ilmselgeks õnne märgiks, sest jättes Deasi seljataha, haarab ta minu varrukast ning tõmbab mind enda majja. Keeleoskuse puudumine ei ole ka takistuseks, et mulle kohalikke kombeid õpetada – nimelt tirib ta minu peas olnud rätiku maha, sest kohalik komme ei luba peakattega teise majja siseneda. Plätud taipan ise ära võtta, sest Kambodža kodudes ei käida kunagi ka jalanõudega. Järgmisel hetkel teeb vana mulle oma kodus tuuri – näen 2*2 meetrist magamistuba, 3*1,5 meetrist kööki, kus ei ole ühtegi riiulit või lauda/tooli – lihtsalt bambuse võrest läbipaistev põrand. Järgmisel hetkel haarab papi mul käest ning näitab, et ma pean taskust raha välja võtma. Hangin mõned kohalikud rahad ning papi annab mulle seljale müksu, et roomaksin toa nurgas asuva preestri ette... Istun pühaliku olekuga papi ette.. Vanamees on aga truu assistendina igal hetkel minu kõrval ning nii näitab ta mulle, et ma pean istuma jalad tagumiku all. Muidugi!! Kuidas mulle endale see enne meelde ei tulnud, olin ju küll lugenud, et siinmail on solvav jalgu püha eseme või olendi (seda enam preestri!!) poole sirutada. Valgetele aga antakse nii mõndagi andeks ning minu kombekohatust käitumisest mitte numbrit tehes, lükkab vanapapi minu käed preestri eest matile istuma ilmunud mehe ja naise ette. Järeldan, et need on uue maja peremees ja perenaine... Nemad võtavad kahe käega st kaht kätt ees hoides raha minu käest vastu ning vastutasuks annab preester punased lõngaribad, mida me pererahvaga üksteisele vastastikku ümber randmete sõlmime.

Vaevu on see ilus rituaal läbi saanud, kui tunnen taaskord vanapapi kätt oma õlal ning ta annab märku, et mul on aeg püsti tõusta – sest vastastikune hea õnn on jagatud. Maja perenaine aga on külalislahkus ise ning ta ei lase mind mitte kuidagi enne uksest välja, kui olen lubanud oma kotti valada terve kausitäie kohalikke riisikooke. Ja juba mind välja juhatatakse... ning istun „kiir-soolaleiva-peost” hämmelduses olevana uuesti rolleri selga. Deas selgitab mulle veel, et selline värvitud puidust majake maksab nii 80 000 eesti krooni ning ilmselt need inimesed kogusid seda raha nii oma 10 aastat.

Usk. Ringi sõites, märkan üksteise kõrval kõrguvaid mošeesid, kirikuid kui templeid. Kui uurin veidi riigi ajalugu, siis selgub, et Kambodža sai alguse India ja Java päritolu inimestest ning läbi aastasadade on riik liikunud Tai, Vietnami ja Prantsusmaa vahel käest kätte. Ehk siit võib leida kõikide nende kultuuride ja nendes riikides valitsevate usundite jälgi. Deas on ise tulihingeline kristlane ning temaga ühte usundit jagavaid kaasmaalasi on veel nii 6%. Kompong Chami ümber elab enamus Kambodža muslimi kogukonnast (4% riigi rahvastikust). (Fotol Kambodza pidzaamas muslimi naine). Niipalju hoiavad muslimid end siin tagasi, et üle linna ei kõla muezzin ehk ninahääl, mis palvusele kutsub, vaid kasutatakse nö budismis aktsepteeritud trummide löömist. Enamus rahvastikust on siiski aga budistid - 90%. Selles võib ka veenduda Kambodžas ringi sõites. Nimelt kuigi riik on vaene, siis üle riigi kõrgub Pagodasi ehk budistlike usutempleid nagu seeni peale vihma. Vaeses külakeses võib olla suure ja uhke ja värske kuldse värviga üle võõbatud suur tempel. Uurin, et kes templeid rahastab. Selgub, et kohalikud elanikud!?! Uskumatu fenomen on usk ja selle institutsioonid! See on vist igal pool maailmas, et ükskõik kui vaesed inimesed on, siis kiriku või templi või preestri tarvis säästetakse ning leitakse ikka raha – ja nii need institutsioonid lihtsalt rikastuvad ning hoiavad inimesi oma mõjuvõimu all. Seda ma nägin juba ka Balil, et inimesed olid vaesed, kui sellele vaatamata kulutasid lihtsalt uskumatult suuri summasid preestrite ning igasugu templitseremooniate tarvis.

Poliitika. Mööda Kambodžat ringi sõites jääb hästi tihedalt erinevate majakeste ees silma sinine puidust kokkuklopsitud silt, millel ilutseb kiri „Cambodian Peoples Party” ehk Kambodža Rahvapartei. See on kommunistlik partei ning parasjagu Kambodžas võimul. Selle partei kohta saan ma kahte sorti arvamusi. Põhja-Kambodžas elav Chon, kes oli ka endine sõdur, ütleb, et see on väga halb partei. Choni sõnul võitsid nad viimased valmimised nii, et käisid külast külla ning ostsid inimeste hääli. Kui oli aru saada, et selles külas nende poolt ei hääletata, siis inimesi lihtsalt valima ei lastud. Chonile see partei kohe üldse ei meeldi, sest tema arvab, et nende poolne korruptsioon ei lase Kambodžal kiiremini edasi areneda. Teine mootorratta juht Deas aga naeratab laialt rahvapartei nime kuuldes ütleb, et kõik kambodžalased armastavad Rahvaparteid. Tänu rahvaparteile on Kambodžas kõik areneb, kõik on paremaks läinud. Nimelt on nüüd tasuta kooliharidus ning valitsusel on palju uusi projekte, mis riiki edasi arendavad. Kolmas juht jääb sama küsimust kuuldes väga vaikseks ning... ütleb, et ta ei taha üldse poliitilistest asjadest midagi arvata. Noh, võta nüüd kinni, et siis mis tegelikult on – või siis hoopis on maitse asi – nagu Edgar Eestimaal :)

Äri. Kambodža valitsuse, mõnede kohalike väljavalitud ärimeeste ning jala ukse vahele saanud välismaalaste kullapotiks on kummi äri. Nimelt laiub Kompong Chami ümber kilomeetrite viisi kautšuki puid, kõik ilusti sirgelt reas nagu tinasõdurid. Kautšuk ehk kummi algmaterjal on selle puu mahl. Selleks, et seda korjata, käivad istanduse töötajad umbes kaks korda nädalas teravate nugadega puude kallal ning lõikavad neile spiraali kujulised haavad tüve koore sisse. Mööda seda hakkab välja voolama piimjalt valge vedelik (fotol) ning see kogutakse väikesesse kausikesse. Ühes päevas jõuab üks töötaja umbes 500lt puult mahla koguda. Puud hakkavad mahla andma 6 aastaselt ning elavad umbes 65 aastaseks. Tundub, et selle piirkonna elanikud on õnnega koos, sest siin on vähemalt mingidki töökohad, mida muudes maakohtades ei ole. Ja kummi ärimehed on õnnega koos, sest nemad saavad väga-väga rikkaks – Daes viitab mõnedele teeääres olnud villadele, et need on kummiärimeeste kodud.

Igapäev. Muidu käib aga Kambodža linnades ja külakestes tavaline elu. Tõustakse ja süüakse ja toimetatakse ning nokitsetakse, tehakse ja kasvatatakse lapsi ja lebotatakse võrkkiikedes jne. Lapsed on ka lapsed nagu ikka – näen väikeseid poisse hula-rõngast keerutamas, porilombis „soppa-tegemas” ning laevukesi ujutamas. Mõned loovamad on leiutanud jalgpalli asemel käepäraste vahenditega uue huvitava mängu. Nimelt „plätumäng” (fotol) seisneb selles, et kõik võtavad ühe plätu jalast ära ning oma plätut jalaga edasi tonksates tuleb teiste plätudele pihta saada ning nad väravasse ajada. Teise nurga peal mängivad poisid tänavaplaatidest ruudustikul midagi „kartulikuhja” sarnast. Elu nagu elu ikka:)

Marika

Mootorratturi päevik vol 2

Ikka Phnom Pehnis

Raamatumüüjatest ümber piiratud

Järgmisel päeval päikesetõusu ajal olen taaskord Choni ratta tagaistmel ning vuhiseme uuesti mööda punaseid muldteid. Kahtlen küll ajuti oma terves mõistuses, sest otsustasin ette võtta reisi, mida vaid mõni üksik turist siinkandis teeb – nimelt kaks päeva mootorratta seljas mööda kahtlase väärtusega teid Tai piiri ääres oleva pilvepiiril hõljuva templi juurde. Kuigi minu istmik juba paar tundi peale Siem Reapist lahkumist tuld lööb, ei ole pääsu enam kuhugi. Ebamugavused ununevad teeäärset elu-olu uurides. Kõik on ikka oluliselt teistsugune võrreldes Siem Reapis nähtuga.

Me tuhiseme mööda küladest, majadest ja tühjusest ja loomadest ja riisipõldudest. Põhiliselt jääb silma kolme tüüpi majasid. Suured ja ilusad kivimajad, kus elavad väga-väga rikkad Kambodža inimesed.

Choni sõnul on nad rikkaks saanud maa müügiga, metsa varastamise või müügiga või kummipuudega või töötavad nad korrumpeerunud valitsuse jaoks. Teist tüüpi majad on sellised harilikud jalgadel puumajad, mõned korralikumad (fotol) , vahest isegi värvitud, teised sellised Eesti-vanaema-puukuuri tüüpi.

Uurin Chonilt, et miks isegi piirkondades, kus ei ole üleujutusi, majad ikka vaiadel on. Chon selgitab, et see on vana Khmeri traditsioon, et maja all on hea koduloomi ja muud träni hoida. Kolmandat tüüpi majad on kuivatatud rohukõrtest ja bambusest onnid – ka vaiadel. Need kuuluvad kõige vaesematele inimestele.

Mõne aja pärast oleme nö külavaheteedelt väljas ning punasest mullast katteta sopane tee jookseb ühe lindina läbi maharaiutud metsalagendike nii sirgelt kilomeetrite kaupa, et justkui oleks hiigeljoonlauaga tõmmatud. Chon keerab end mootorratta sadulas pidevalt tagurpidi, et kiivri vahelt mulle selgitusi jagada. Nii räägib ta mulle, et teed põhjapoole on vaid paar aastat vanad, varem läks sinna olematu ja mudane ja auklik rada, mida oli isegi mootorrattaga keeruline läbida. Väga murelikul häälega lisab ta, et varem oli siin piirkonnas palju metsa. Palju, palju kõrgeid, kõrgeid puid. Viis aastat tagasi saatis valitsus siia sõdurid, kes võtsid kõik metsa maha ja valitsus sai palju raha. Ja siis said kohalikud elanikud idee raha teha ning makstes valitsusliikmetele altkäemaksu, võtsid kohalikud talumehed ebaseaduslikult veel metsa maha ning müüsid ka maha. Need inimesed on nüüd rikkad. Aga Chon on õnnetu, sest see piirkond ei ole üldse enam ilma metsata see – kole on. Chon räägib mulle metsa mahavõtmise lugu kahe päeva jooksul umbes veel 100 korda. Ma mõistan ta valu.

Ühtäkki kerkib keset lageraie piirkonda meie ette oma kümmekond maja. Chon selgitab, et see on uus küla. Eesti mõistes on tegu põllupealse uuselamu rajooniga – keset sigri-migri keeratud maapinda on vähe uuematest laudadest püsti pandud tagasihoidlikud onnid. Chon selgitab, et tänu uuele teele, on üle Kambodža inimesed hakanud siia kolima ja külasid rajama, sest siin on võimalik rohkem maad saada, juurvilju kasvatada ja elu on ka lihtsam.

Peatume ühe rohust ja bambusest tehtud onni ees. Selle maja omanik on Choe, kõhna, kuid musklis ja sitke kehaehitusega, 65 aastane endine sõdur. Varem elas ta Phnom Penhi lähedal ning õpetas teisi sõdureid. Ta räägib prantsuse keelt. Nüüd on tal on nooremapoolsem naine, 4 last ning väga tagasihoidlik majapidamine. Tõepoolest, sisuliselt 15 ruutmeetrise kodu ainukeses toas on näha ühes nurgas toidunõusid, ühte võrkkiike, mõnda riideeset ning kahte puitlavatsid. Õue peal on mõned vesi-pühvlid. Neid perekond ei söö, vaid loomi hoitakse põllutöödeks. Vahest ehk kui nad väga vanaks jäävad ehk siis lõpetab üks neist ka supipotis. Choe pere ainus toiduallikas ongi riis, mida nad ise kasvatavad. Kambodžas annab riisipõld vaid ühe saagi aastas (ilmselge ebavõrdsus võrreldes Bali 3 saagiga aastas!), siis kui on vihmaperiood, sest muul ajal ei ole maapind piisavalt märg. Nii nagu enamuses Kambodža peredes (aga ka nii nagu Laoses ja Tai ja Indoneesia vaesemates peredes) riis hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Choel on mure – nimelt on oht, et üks ettevõte tahab siia kummipuu istandust rajada ning et tema maa ja kodu võetakse ära. See on ebaselge, kas ta uue maa valitsuselt saaks. Küll aga kõik laheneb, sest elu on siin lihtsam kui Phnom Penhis.

Choe lapsed koolis ei käi. Kuigi Kambodžas on väidetavalt kooliharidus kuni keskkoolini tasuta, tuleb maksta vaid koolivormi ja raamatute eest, siis on just nendes „uutes-elamurajoonides” palju lapsi, kes kooli ei saa minna, sest koolid on kaugel ning vanematel ei ole mootorratta bensiini jaoks raha. Tihti käiakse ka eemaloleval turul nii, et kogu küla pannakse ühte traktori kasti ning siis minnakse kulude kokkuhoiu mõttes kõik üheskoos. Sõidame Choniga läbi mitmete külade, kus on palju uusi koole, mille kõrval ilutseb välisabi märk (uue kooli ehitust on finantseerinud kas Belgia või Prantsusmaa või Jaapan), aga Chon selgitab, et need koolid on suletud. Miks, ei suuda ma ära imestada?! Põhjus on lihtne, nagu Eestiski – õpetajaid ei ole. Maakohas on õpetaja palk nii vilets ning need noored, kes oskavad juba kirjutada ja lugeda, lähevad linnadesse paremat elu otsima. Minu süda tõmbub valust kokku, sest kui lapsed ei saa haridust, siis see tähendab seda, et suure tõenäosusega jäävadki nad sellist sama viletsat elu edasi elama. Kurb :(!

Uurin oma mootorratta juhilt, et kuidas arstiabiga lood on. Selgub, et arstiabi on nii kallis (ja riik ei toeta seda mitte kuidagi), et see on tavalisele kambodžalasele kättesaamatu. Linnades on küll haiglad ja polikliinikud, aga selleks, et seda endale lubada, siis tõsise haiguse korral peavad kohalikud tavaliselt mõne riisipõllu või lihtsalt maad müüma. Õnneks on mõned välisabi eest tehtud haiglad sünnitamiseks ning väikelastele, kus ei pea midagi maksma ning naised üle Kambodža käivad seal sünnitamas. Kohalikud kasutavad aga oma hädade ravitsemiseks vanarahva pütarkust – süüakse puujuuri ning tehakse muid lehe leotisi kui vaja.

Olen olnud 10 tundi ratta seljas ning kui jõuame imeväiksesse Kor Muy külla, varisen selle seljast maha, sest olen suutnud päeva jooksul saada korraliku päikesepiste, suu ja silmad on tolmu täis ning kõik tagumiku lihased tunduvad olevad närbunud. Kor Muy külas on kaks külalistemaja, sest see on Prasat preah Viheari templi külastamisel ainuke koht, kus ööbida. Ja kohalikud on sellest hästi aru saanud, mis tähendab alternatiivide puudumine, sest hariliku puudekuuri ööbimise eest küsitakse samu hindu mis Siem Reapis või Phnom Penhis!!! Kuna ma ei jaksa sekundit ka enam püsti seista, siis lepin ükskõik millega. Mulle antakse 2*3 meetrises kuubik-toas (kus seinad on ümber voodi ehitatud) magamisase, millel ilutseb lilla satsidega päevatekk. Maksan 50 eeki järgmise luksuse eest: hotelli seep ja kilepakendis hambapasta-hambahari, linu ei ole, WC-ks on auk maas ning dušiks „võta-kopsikuga-tünnist-ise-vett”. Niipea, kui olen oma „tuppa” astunud, lendleb sisse neiu, kes piserdab kogu voodi mingi ainega üle. Jõuan mõelda, et äkki see on mingi kirbutõrje, et jumal tänatud. Palun igaks juhuks purki näha, kuid sellel ilutseb suurte kirjadega silt „Air refereshener” (õhuvärskendaja). Noogutan heakskiitvalt ning mõistan, et see peaks asendama sadu kordi kasutatud padjapüürile ning päevatekile värskust. Teen lühikese meditatsiooni kirpude eemale ajamiseks ning vajun oma kahe sarongi (suure salli) vahel magusasse unne, kuni... ükshetk ärkan selle peale, et toimub maavärin!! Tõusen unesegasena voodist püsti ning olen valmis õue tormama, kuid hõreda puuseina tagant kostab poiste naer. Kell on 3 öösel ning kohe selgub, et minu kõrvaltoas ööbivatel kohalikel noorhärradel ei tule kuni hommikuni und ning kuna kokkuklopsitud puulobudik võbiseb iga liigutuse ja köhatuse peale, siis naudin minagi hommikuni khmeri keelset vestlust, mobiiltelefonist tulevat muusikat ning noorsoo naeruturtseid.

Seistes aga hommikul kell kuus koos oma juhiga ainukeste inimestena 800 meetri kõrgusel asuva kaljunukil 1000 aastase Prasat Preah viheari hindu templi varemetel, mille enda sisse mähkinud suur udupilv teeb veelgi müstilisemaks ja salapärasemaks, siis unuvad kõik läbielamised... (vt fotosid)

Marika

Uudiseid kriisikoldest!

CNN-i uudiste taustal

Juba paistab tükike sinist taevast

Jõuan oma Kambodžas oleku ajal juba teist korda Siem Reapi. Seekordne mulje Siem Reapist ei sarnane isegi vähimal määral sellega, mida eelmine kord lennujaama poolest linna sõites kogesin. Seekord tulen bussiga Phnom Penhist ning lähenen linnale vaesema linnajao poolt. Hetkel sajab ning tundub, et just äsja on hullemini sadanud, sest kõik teeäärsed kodud on üle ujutatud. Bussijaam on vee all ning nii peavad kõik bussis olnud inimesed kõigi oma kompsudegaa väljapääsu poole läbi mudase vee sumpama.

(fotol Siem Reap enne üleujutust ja teine foto samas kohas aga üleujutuse ajal)

Olin Phom Penhis olles veidi tsivilisatsiooni maitsnud ning oma 100 rahvusvahelise kanaliga telekat vaadanud, kust selgus, et ohoo – Filipiinidel on orkaan, Vietnamis on orkaan ning see ohustab ka Kambodžat ning Taid. Vaatan kuidas inimesed sumpavad vees ning kuidas kodud on vee all. Aga teleka uudistega on nagu on – sellised kriisikolded tunduvad olevat justkui teisel planeedil või igatahes kusagil väga kaugel.

Siem Reapis aga hakkab uuesti sadama. Sajab hullult ja on tuul. Mul on taaskord Eestist külaline, seekord Lauri, kes Kambodžas on oma esimesi vaese-Aasia ristseid saamas. Õhtul kõnnime linnas ning oleme üllatunud, sest Siem Reapist läbi voolav jõgi on umbes 1,5 meetrit kõrgem kui minu eelmise siinoleku ajal ning kaldaga peaaegu triiki. Käime jõeäärset elu pildistamas ning selgub, et osad madalamad majad on täiesti vee all. Lapsed ujuvad oma kodu usteni ning inimesed püksisääred ning võrk-kiiged kõrgemale vinnanud. Vihma aga kallab juurde ning spekuleerime selle üle, et mis saab, kui vihm ei lõppe?!

Hommikul on aga vaatepilt veelgi „eksootilisem” – meie hotelli esine tänav ning osa hotelli hoovist on poolde säärde ulatuva vee all. (fotol)

Ilmselgelt on öö jooksul nii palju sadanud, et jõgi on üle kallaste tulnud. Teeme linnas rikšaga tiiru ning on tunne nagu oleks ise CNNi uudistesse sattunud – kõik varem nähtud kaadrid on siinsamas minu silme all. Autod on poolestsaadik vee sees, mootorrataste summutitest tuleb veega kokkupuutumisest tossu, restoranid on vee all, inimesed istuvad kodudes ning vaatavad jalad vees telekat. Kohalikud veavad uste ette liivakotte, et midagigi päästa.

Kuigi olukord ei ole siin nii hull, et kiire vool autosid üksteise peale kuhjaks ning vool inimesed ja kodud kaasa viiks, on kahju omajagu. Üks rikšajuht kurdab, et suurvesi rikub selle korra riisisaagi ära, mis tähendab, et nende perel ilmselt ei ole lähiajal midagi süüa. Riisi ilmselt ei ole võimalik osta ka, sest halb saak viib riisi hinnad üles. Lauri saabub oma jalutuskäigult uudistega, et eile ühes majapidamises nähtud kanad ja pardid on kõik ära tapetud, sest neil ei olnud kusagil olla. Eesti neiult Madlilt, kes siin lapsi õpetab, saabub uudiseid, et koolid on kinni. Üks Madli tuttav, kes jättis ööseks fotoaparaadi ja läppari hotelli põrandale, leidis need sealt hommikul ujumast. Ehk pahandust kui palju.

Lauri, Madli ja mina läheme aga õhtul linnapeale uudistama. Vaatamata sellele, et kõik linna peatänavad on vee all, on baarides siiski palju rahvast, vali muusika ning elu keeb.. Osades baarides istuvad ka külastajad jalgupidi vees. Kõik näeb välja pigem nagu Veneetsia – rikšad on muutunud justkui paatidest ning baaris istudes ja jalgu kõlgutades võib nautida ilusat jõevaadet. Ehk kuigi telepildi ja fotodel järgi tundub, et tegu on katastroofiga, võtavad nii turistid kui ka kohalikud olukorda rahulikult.

Marika

Mootorratturi päevik vol 1

Kohvikus, kuhu ette pargiti parasjagu elevant
Mõnusalt tuuline


„Mis su nimi on?” usutlen mootorratta juhti, kes pakub end mitmepäevasele Põhja-Kambodža ringreisile juhiks.
„John”, vastab kandilise soenguga ja esmalt veidi kurja pilguga Kambodža mees.
„See ei ole ju Kambodža nimi. Mis su päris nimi on?”, ei ole ma vastusega rahul. „John, aga Ch-ga”, ajab mees oma jonni. „Aa, Chon (häälda ikka:John). Kui vana sa oled?”, tuleb mul küsimusi nagu lõputuid-kust-sa-tuled-kuhu-lähed-küsimusi-küsival-Bali-põliselanikul (et kombed hakkavad kiiresti külge).
„34. Ma sündisin laupäeval, 11 päeval, peale Kambodža uut aastat, moonsooni (loe:vihmaperioodi) ajal”, vuristab Chon justkui koolipingis.
Viimase vastuse loomingulise esitlusviisi peale mu süda lausa sulab ja olen nõus Choniga mitmeks päevaks tuuritama minema. Hiljem selgub, et Chon oli aastaid sõdur kuni Punased Khmerid 1998 aastal lõplikult välja surid, sealt ka Choni karm pilk. Punased Khmeerid piinasid ta isa surnuks. Chon ei ole abielus, elab emaga ning viimased 7 aastat on Chon mootorratta juht olnud. Ta sõidab ettevaatlikult ning hoolitseb turistide eest, sest kui midagi peaks juhtuma, jääb ta oma lennujaama sissetoovatest töö-otsadest ilma. Järeldan, et olen vist heades kätes.

Esimene retk viib meid Kompong Phhluki külla, Siem Reapi lähedal. Olen Chonile varem selgitanud, et mind huvitab kõige enam see, kuidas kohalikud inimesed elavad. Oleme juba mõnda aega sõitnud, kui Chon keerab tolmusele ja hirmus auklikule külavaheteele, võtab ratta hoogu maha, keerab end sadulas ümber minu poole ning mulle vaatab kiivri näoaugust vastu maailma suurim naeratus. Chon ütleb: „Ma tahan, et turistid õnnelikud oleksid, seepärast läheme seda väga halba teed mööda. See ei ole mu rattale hea aga ma tahan sind õnnelikuks teha. Kui ma ei tahaks, et sa õnnelik oleks, siis oleksime mööda suurt teed läinud!”. „Tubli, Chon! Oled hea rolleri juht”, itsitan ma vastuseks. Tõepoolest, kulgeme mööda imeilusat punase mullaga kaetud aukliku külavahe teed. Ooo.. ma armastan punast mulda juba kunagisest Aafrika reisist saadik, see teeb õhustiku kuidagi õdusalt sumedaks ja hõõguvaks. Ujuva külani saab ainult paadiga, nojah, kui oleks tee, siis ta vist ilmselt ei ujuks. Tegelikult see küla ei uju, vaid minu hinnangul on pigem justkui uppunud. Nimelt Kambodža suurima järve (Tonle Sap) ja ümberkaudsete jõgede vesi on praeguse vihmaperioodi tõttu (maist kuni oktoobrini ehk pool aastast!) tõusnud umbes kaks meetrit. Kompong Phhluki küla majakesed asuvad kuival perioodil täiesti kindlalt ja tavalisel maal, mis sest et umbes 5-6 meetriste vaiade otsas. Praeguse üleujutuse ajal aga kõrguvad majad justkui kõrkjad suurest järvest välja. Maja trepp või tihtipeale puitredel viib majast otse vette ning ainus viis kuhugi minna on paati kasutades. Külaelanikud on sellega ilmselgelt harjunud – maja rõdudel on näha kogunemisi, lihtsalt mängitakse kaarti või vaadatakse niisama teise maja rõdule või siis peetakse paadis diskot. Ka koduloomad on olukorraga kohandatud ehk nad on elama kolitud parvedele. Nimelt sigadele on tehtud oma ujukid ehk parv-vabaõhu-laudad ning sinna viiakse neile süüa. Märkan kana, kes on omandanud lausa köietantsija omadused ja veelinnu julguse, hüpeldes ühelt vees olevalt palgilt teisele. (vt hoolikalt, fotol paistavad oma parv-laudast sead)

Kõik näivad olukorda lausa nautivat – nimelt lastel on parasjagu koolivaheaeg ning nii küla lähedal metsas puude vahel palju paate, mille lähedal ujuvad päästevestides lapsed ning loobivad üksteise pihta ning ka minu paadi pihta lugematu arvu veepomme. Minu paadijuhil on kuskilt praost kohe peotäis kilekotte võtta ning nii ei jää mulgi muud üle, kui koolivaheaega nautida ning kohalike kamraadidega veepommi-sõda pidada. Kiljun ja itsitan kui kooliplika ning kui olen juba ligemärg, julgustab paadijuht mind suurde ja „puhtasse” (kohalike hinnangul) järve ujuma minema. Niiviisi siis hüppangi kogu oma riietuses järve (sest kohalikud kombed ei luba end paljaks võtta) ja olen nõus, et oo, küll see vihmaperiood on mõnus!!


Marika

Esimesed muljed Siem Reapist, Kambodžast

Mekongi jõe ääres Kompong Chami linnas
Peale päikeseloojangut



Siem Reapi lennujaamas valitseb ühe Aasia riigi jaoks harjumatu kord – taksojuhid on üles reastatud numbrite alusel ning taksosüsteem on ettemaksega – seega keegi ei karju, keegi ei nügi, keegi ei pressi suuremat tasu välja. Kõik on tsiviliseeritud ja rahulik.

Minu suur kott upitatakse väikese rolleri peale juhi jalge vahele, mille tagant juht ise vaevu välja paistab ning juba vuramegi Siem Reapi linna poole. Olen „öö lennujaamas” veetmise tulemusena magamatusest veidi uimane ning olles kalapilgul 10 minutit järjest jälginud teeäärset pilti, olen täiesti segaduses. Kuna ma ei saa aru, kas ma olen alles unine, või olen ma midagi segi ajanud, siis peaaegu tahtmatult lipsab mu huulte vahelt välja küsimus, et kas ma olen ikkagi Kambodžas?! Nimelt Kambodža peaks olema üks maailma vaesemaid riike, kuid terve tee äär on täis suuri, luksuslikke, ilusaid, säravaid, uhkeldavaid hotelle ja ilusaid maju. Neid ei ole mitte ainult üks või kaks, vaid nende hotellidega on ääristatud minu hinnangul 10 kilomeetrit teed... Sildid hotellide esistel „Angkor Inn”, „Angkor Miracles” ning Angkor Wat see ja see ei lase aga minu asukohas kahelda ning rollerijuht vaid itsitab minu ehmunud olemise üle. Nimelt on Angkor Wat maailma suuremaid templeid ning Kambodža suur turismi-magnet. Nii on Angkor Wati lähedal asuv linn Siem Reap „õitsele puhkenud” ning teed on siinkandis korda tehtud ning mitusada dollarit öö eest küsivaid hotelle ja luksuslikke meelelahutuskeskuseid muudkui kerkib.


Taksojuht teab rääkida, et osad hotellid (jaapanlaste omad) küsivad isegi 500 dollarit öö eest, rääkides oma koduleheküljel pikalt, kuidas nad annavad suure osa sissetuleku Kambodža laste toetuseks. Tegelikult on see vaid interneti muinasjutt ning see raha ei jõua omaniku enda taskutest kaugemale...

Mööda teed edasi vurades kimavad meist viuh ja viuh mööda suured Lexuse ja Toyota jeebid. Pungitan taaskord silmi. Mis see siis on? Olen ka varem kuulnud, et siia voolab palju välisabi ning enneolematu arv mittetulundusühinguid muretseb esmalt ise enda mugavuste eest ning alles siis asub nö missioonile. Minu üllatuseks ei istu aga autode roolides mitte valged, vaid kohalikud. Rollerijuht teab mulle selgitada, et kindlast on ka paljudel NGO’del ilusad autod, aga üldiselt on paljud Siem Reapi elanikud rikkaks saanud oma maid hotellidele või teistele turismiasutustele müües.


Minu ajus olnud pilt ülivaesest ning sõjajärgsest Kambodžast hakkab kohanema nö „tegeliku olukorraga”.

Lähen Siem Reapi peale kõndima – hotellist juhatatakse, et elu keeb ümber vana turu. Vana turg on omal kohal – müüakse kõike sea peast, kaladest kuni Kambodža t-särkideni. Uurin, et palju ka õunad ja viinamarjad maksavad. Vana naine toksib usinalt kalkulaatoril ning pistab mulle nina ette numbri, mis on 50 eeki kilo!! Jahmun! See on ilmselge turisti hind, vaevalt, et kohalikud sellist hinda maksavad?! Jätan viinamarjad ja turu sinnapaika ning vaatan, mis ümberkaudsetel tänavatel uudist. Üks euroopa pärane kohvik, vaheldub teise moodsamaga. Linnas on lugematu arv galeriisid, massaaži salonge, ilusaid restorane, kus wifi levib vuhinal. Söögid on enamuses 50-70 krooni ringis ning isegi häid veine on. Olin enne Kambodžasse tulles end varustanud justkui maailmalõppu minekuks – vajalike kreemide ja muude hügieenitarvetega. Poekeste akendest särab mulle aga vastu kõike – Revlonit, Loreali – isegi blondi juuksevärvi (mis Aasias üldjuhul defitsiit on) ning uuemat tehnikat!

Proovin uurida, mis maksavad mootorratta tuurid ümberkaudsetes maakohtades – kahe päevase reisi saab rahulikult 2000 krooniga ning 25 kilomeetrise otsa eest nõutakse 100 krooni väärtuses raha. Olen sõnatu, olen nõutu – arvasin, et tulen Balilt odavasse Kambodžasse, aga olen sattunud täielikku turistilõksu :). Tuk-tuki juhid pakuvad, et võivad mind viia ööklubisse või kinno. Hiljem näengi tänava ääres suurt ostukeskust, mega meelelahutuskeskust kinoga jne. Kuuldavasti on Siem Reap ehk Angkor Wati kodulinn ka kõige tsiviliseeritum koht kogu Kambodžas.

Järgmisel päeval ringi kõndides leian aga peentest kohvikutest 50 meetri kauguselt kohalikud söögikohad, kus plasttoolide ning vakstuga laua taga saab kümneka eest nuudlisuppi ja mangomahl on poole hinnaga. Umbes poole tunni kaugusele jalutades satun piirkonda, kus kogu luksus on kadunud ning kohalike majad kõiguvad bambuse vaiadel ning on kokku klopsitud plekitükkidest ja muust tränist. Lapsed on kräämud ning tänavad on punase mulla tolmused. Ehk ma ei eksinud, õnneks või õnnetuseks selline Kambodža eksisteerib ka ikkagi veel.

Esimestel päevadel jäävad aga korduvalt ja korduvalt silma mõned nähtused, mis minu jaoks on justkui Kambodža tunnussõnadeks.


- Võrkkiiged. Iga onni vaiade vahel, iga träni müüja selja taga, ehitusplatsi torude vahel ripuvad võrkkiiged. Esimestel päevadel võtab mind itsitama, et kas tõesti kohalikud on nii laisad, et peavad kogu aeg võrkkiiges lebotama. Mõne aja pärast taban aga ära, et mm, et ega üheski kodus või muus kohas ei olnud näha ühtegi diivanit, tugitooli või mõne muu istmepehmendusega aset. Onnides oleval bambuse ribadest põrandal on pehmeim asi rohukõrtest matt, millel ka magatakse (sest ühtegi madratsit ma ka kusagil ei näinud). Seega võrkkiik on kättesaadavaim mugav lebotamise ja magamise vahend ja neid ripub tõesti kõikjal. Hiljem näen hamburgeribaari, kus ainukeseks istumiskohaks on paarkümmend võrkkiike.


- Pidžaamades naised. Esimestel päevadel tegi mulle nalja kui palju, kui minust mõnel tänavanurgal või turul mõni kirjus pidžaamas naine mööda tormas. Pidžaama on nagu päris pidžaama – puuvillasest kirevast kangast – pluus pikkade varrukatega, kraega ning eest nööpidega - püksid ülevalt kummiga kinni torud. Turtsatan, et kas ta tõesti unustas selle hommikul lihtsalt voodist tõustes selga, noh nagu vahest arsti juurest tulles unustad sinised kilesussid saapa otsa? Aga ei, pidžaamas naisi on linnapeal selleks liiga palju, et seda kellegi uimasuseks pidada või siis mõne kohaliku moehulluseks pidada. Hiljem kuulen kohalikelt seletusi, et kohalikud naised teavad küll väga hästi, et tegu on pidžaamaga, aga neile meeldib selline kostüüm, sest see on nii lõbus ja värviline ning mis kõige olulisem mugav!!! Kambodžalannadel on aga pidžaamasüsteem. Ega nö tänavapidžaamaga öösel ikka voodisse ei minda, selle jaoks on samasugune öö oma kapist võtta. Tõepoolest, nüüd juba naeran oma piiratud mõttemaailma üle - kes ütles, et värvilisest kangast kostüümiga ei tohi tänavale tulla?! Ja miks mitte kanda seda, mis on mõnus ja mugav. Läheks isegi pidžaamaga tänavale, aga minu oma ei mahu siinsesse kultuuristandardisse – on liiga avatud ning liiga siidine.

- Rollerimajandus. Sellest ei saa üle ega ümber, et peamiseks liiklusvahendiks on siiski roller või roller+käru ehk tuktuk. See on vist kõigis Aasiamaades sama – Balist Indiani, et kohalikud mehed jälitavad sind selleks, et sind oma käru peale saada. Need mehed elavad siin ka ning varitsevad sind igal tänavanurgal ning võsa vahel. Erinevuseks on aga Siem Reapis see, et turistidele on rolleri rent ära keelatud. Nimelt on liiklus Siem Reapis kohalike politseinike hinnangu liiga kaootiline selleks, et turistid sellega hakkama võiks saada. Liiga palju õnnetusi olevat minevikus olnud. Mõistlik, sest näen juba kahel esimesel päevalgi, kuidas mitmete kohalike jalgrattad rolleritega põkkuvad. Mina, elanuna üle poole aasta vasakpoolse liiklusega riikides olen juba jalakäijana veidi segaduses, sest autod tulevad justkui valelt poolt.


- Karaoke ning kolme-teleka-kinod. Linnatänavatel torkab silma lõputu arv kohalikke söögikohti, kus üürgab telekas. Mõnikord kostub laulu, mis kõrvale veidi justkui haiget teeb. Siis on selge – need on karaokebaarid. Kohalikud lausa jumaldavad neid! Ükspäev nägin pilti, kus üks kohalik väga purjus mees laulis mikrofoni, siis astus sammu kõrvale, võttis mikrofoni suu eest ja oksendas ning mõne hetke pärast astus sammukese tagasi ning laulis edasi. Teine nähtus on „videobaarid” või siis „mitme- teleka-kinod.” Süsteem käib nii, et väikeses puudekuuris on ühes seina ääres 2-5 telekat ning ruum on täidetud toolidega. Juba hommikul kell seitse üürgavad kõik telekad korraga, ruum on kohvi või teed joovaid mehi täis, kes igaüks vaatab siis parasjagu seda telekat, kust talle midagi huvitavat tuleb. Profimad tegijad loomulikult jälgivad mitut kanalit korraga – inimvõimetel ei ole piire!


Marika