Hommikune äratus
on kusagil 5.30 ajal. Peaksime läbima vaatemängulist Lemaire kanalit ja
meeskond on eelmisel õhtul soovitanud kõigil seda tekile vaatama minna. Nagu
ikka reisimisel Antarktikas, seda kõike juhul, kui ilmaolud lubavad. Sedakorda
tähendabki teade meie laevaraadios, et „Tere hommikust, aga magage edasi!
Lemaire kanal on jäämägesid ja jääd täis ja meil pole võimalik seda läbida.“
Seega muutub kogu päevaplaan.
Pärast hommikusööki toimub maabumine hoopis Cuverville saarele. Sellel asub suur eeselpingviinide koloonia. Hommikusöögilauas kuulen, et ilm on täna tavalisest külmem ja tuulisem ja valmistan end veidi karmimaks Antarktikaks riiete valikul ette. Vaatan üle oma seljakoti ja otsustan kihtidena lisada ühe T-särgi ja ühe pusa (no mõlemad on küll puhtalt suveriided, aga loodan, et äkki midagi nad ikka kinni peavad). Jalga panen seekord ka viienda paari sokke – sinise ja musta triibuga spordisokid, puhas klassika ja loodan, et need päästavad mind varvaste jäätumisest!
Pärast hommikusööki toimub maabumine hoopis Cuverville saarele. Sellel asub suur eeselpingviinide koloonia. Hommikusöögilauas kuulen, et ilm on täna tavalisest külmem ja tuulisem ja valmistan end veidi karmimaks Antarktikaks riiete valikul ette. Vaatan üle oma seljakoti ja otsustan kihtidena lisada ühe T-särgi ja ühe pusa (no mõlemad on küll puhtalt suveriided, aga loodan, et äkki midagi nad ikka kinni peavad). Jalga panen seekord ka viienda paari sokke – sinise ja musta triibuga spordisokid, puhas klassika ja loodan, et need päästavad mind varvaste jäätumisest!
Paadisõit maale
jätab mulje, et ilmahoiatusega on liiale mindud – tegelik olukord tundub
oluliselt parem. Maabume suhteliselt märjalt, sumpame kaldale jõudmiseks ka
veidi vees, aga no ikka nii, et põlvini ulatuvatest kummikutest jääb vesi
madalamale.
Saar ise on
tõeline eeselpingviinide paradiis. Koloonias olevat üle 4 tuhande linnu ja
tõesti, kuhu ka ei vaata, näed tuterdavaid pingvintšikuid. Saame jälle karmid juhised jätta kaldariba vabaks pingviinidele, samas mitte läheneda kaljunukkidele, kus
linnud pesitsevad. Esimest korda näen siin, et pingviinid tõesti ka ujuvad.
Grupikaupa minnakse vette või tullakse sealt välja. Neil, kes veest väljuvad, on
kõhud kenasti valged, pesitsuspaikades elutsevad loomad on oma valge kõhupealse
korraliku sõnnikukihi alla ära kaotanud.
Vees ei käi pingviinid lõbu pärast või end pesemas, vaid vette ajab
neid tühi kõht. Meie teejuhtidelt kuulen, et pesitsusajal on pingviinide
toidukord nii umbes nädal kuni 10 päeva, kusjuures oma paarilisega käiakse
vaheldumisei siis kas pesal istumas või söömas.
Lisaks pingviinidele
kohtab siin ka änne ehk peamisi röövleid, kes pingviinidele peavalu valmistavad.
Ännid ise on kenad olendid ja erinevalt pingviinidest oskavad nad ka
lennata:D.
Torm tõuseb ja
peagi hakkab sadama midagi vihma ja lume vahepealset. Ehk siis algne hasart
soodsamast ilmast saab peagi otsa ja fotokaga pole sellistes tingimustes enam
midagi teha. Või noh, veidi annab kaalu juurde, et tuul ära ei viiks.
Jõudes meie randumispaika tagasi saan toreda video sellest, kuidas grupp toidujahil käinud
pingviine tagasi kolooniasse saabuvad:
Paadis saan aru,
et seekord oli tõesti külm. Ega miinus polegi nii suur, aga segu vihmast,
lumest ja tuulest teeb asja hullemaks. Paadisõit teeb veel korralikult märjaks
ka, sest lahes on tuul tõusnud ja hüppame kummipaadiga mööda laineid. Kuum tee
rummiga (viimane oma salavarudest) ja kuum dušš sinna otsa pärast jäist jalutuskäiku on parim. Jätan oma „ekspeditsiooniriided“ tuppa kuivama ja riietun end
jälle normaalse inimese moodi.
Pärastlõunane
maaleminek tähendab esimese baasi külastust. Selleks on brittidele kuulunud
baas nimega Port Lockroy. Algselt oli siin vaalaküttimise baaslaager (1910ndest
1930ndateni), mõnda aega toimis siin brittide uurimisjaam, siis jäeti aga ka see maha,
kui 1990ndate keskpaigas otsustasid britid lagunenud baasi täielikult
renoveerida, avasid seal muuseumi, postkontori ja poe ning tänaseks on see
kõige külastatum baas terves Antarktikas. Pole vist ühtki kruiisi, mis siia ei tuleks, kuna pakub see ju täiesti unikaalse võimaluse
saata oma kirjasõpradele postkaart Antarktikast!
Kuna tegu on
briti baasiga, siis liiguvad postkaardid siit laevaga edasi Falklandi saartele,
kust edasi lendavad nad Londonisse ja alles seal jagatakse saadetised kogu
maailma vahel laiali. Meie teejuhtide sõnul võib kaardi saatmisest selle
kättesaamiseni kuluda mitu kuud aega, aga ma arvan, et see oli meeleoluka
briifingu käigus tehtud hoogne liialdus.
Enne aga kui
saame Antarktikasse shoppama või kirju kirjutama minna, külastame vastaskaldal
olevat eeselpingviinide ja kormoranide kolooniat (Jougla Point). Ei saa salata,
et neid pingviine on juba mõnevõrra nähtud, aga selle külastuse teeb eriliseks
see, et vahepeal on maha sadanud terve ports värsket lund ja kogu ümbruskond
näeb välja nagu klassikalise jõulukaardi peal. Kuusk ja ehted on vaid puudu.
Õhtul on baaris
tavapärane päeva kokkuvõte teejuhtide poolt ja uue päeva plaanide tutvustamine.
Mu toanaaber pole mitte ainult oma jope paljudele kaasreisijatele, vaid on ka teejuhtidega
semulikes suhetes. See väljendub muuhulgas naljana, et Mark on korduvalt
rikkunud reegleid ja õnneks meil täna teda korrale kutsuda ei tulnud (või siis
tuli). Kuna olen Margi toanaaber, siis vaikimisi loetakse ka mind nende hulka,
keda eraldi jälgima peab. Teejuhtide huumorisoon meeldib mulle:).
Tom
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar