Laupäev, 12. detsember 2015

Viies päev. 28. november 2015

Hommikune äratus on kusagil 5.30 ajal. Peaksime läbima vaatemängulist Lemaire kanalit ja meeskond on eelmisel õhtul soovitanud kõigil seda tekile vaatama minna. Nagu ikka reisimisel Antarktikas, seda kõike juhul, kui ilmaolud lubavad. Sedakorda tähendabki teade meie laevaraadios, et „Tere hommikust, aga magage edasi! Lemaire kanal on jäämägesid ja jääd täis ja meil pole võimalik seda läbida.“ Seega muutub kogu päevaplaan.

Pärast hommikusööki toimub maabumine hoopis Cuverville saarele. Sellel asub suur eeselpingviinide koloonia. Hommikusöögilauas kuulen, et ilm on täna tavalisest külmem ja tuulisem ja valmistan end veidi karmimaks Antarktikaks riiete valikul ette. Vaatan üle oma seljakoti ja otsustan kihtidena lisada ühe T-särgi ja ühe pusa (no mõlemad on küll puhtalt suveriided, aga loodan, et äkki midagi nad ikka kinni peavad). Jalga panen seekord ka viienda paari sokke – sinise ja musta triibuga spordisokid, puhas klassika ja loodan, et need päästavad mind varvaste jäätumisest!


Paadisõit maale jätab mulje, et ilmahoiatusega on liiale mindud – tegelik olukord tundub oluliselt parem. Maabume suhteliselt märjalt, sumpame kaldale jõudmiseks ka veidi vees, aga no ikka nii, et põlvini ulatuvatest kummikutest jääb vesi madalamale.

Saar ise on tõeline eeselpingviinide paradiis. Koloonias olevat üle 4 tuhande linnu ja tõesti, kuhu ka ei vaata, näed tuterdavaid pingvintšikuid. Saame jälle karmid juhised jätta kaldariba vabaks pingviinidele, samas mitte läheneda kaljunukkidele, kus linnud pesitsevad. Esimest korda näen siin, et pingviinid tõesti ka ujuvad. Grupikaupa minnakse vette või tullakse sealt välja. Neil, kes veest väljuvad, on kõhud kenasti valged, pesitsuspaikades elutsevad loomad on oma valge kõhupealse korraliku sõnnikukihi alla ära kaotanud.  Vees ei käi pingviinid lõbu pärast või end pesemas, vaid vette ajab neid tühi kõht. Meie teejuhtidelt kuulen, et pesitsusajal on pingviinide toidukord nii umbes nädal kuni 10 päeva, kusjuures oma paarilisega käiakse vaheldumisei siis kas pesal istumas või söömas.

Lisaks pingviinidele kohtab siin ka änne ehk peamisi röövleid, kes pingviinidele peavalu valmistavad. Ännid ise on kenad olendid ja erinevalt pingviinidest oskavad nad ka lennata:D.

Torm tõuseb ja peagi hakkab sadama midagi vihma ja lume vahepealset. Ehk siis algne hasart soodsamast ilmast saab peagi otsa ja fotokaga pole sellistes tingimustes enam midagi teha. Või noh, veidi annab kaalu juurde, et tuul ära ei viiks.

Jõudes meie randumispaika tagasi saan toreda video sellest, kuidas grupp toidujahil käinud pingviine tagasi kolooniasse saabuvad:


Paadis saan aru, et seekord oli tõesti külm. Ega miinus polegi nii suur, aga segu vihmast, lumest ja tuulest teeb asja hullemaks. Paadisõit teeb veel korralikult märjaks ka, sest lahes on tuul tõusnud ja hüppame kummipaadiga mööda laineid. Kuum tee rummiga (viimane oma salavarudest) ja kuum dušš sinna otsa pärast jäist jalutuskäiku on parim. Jätan oma „ekspeditsiooniriided“ tuppa kuivama ja riietun end jälle normaalse inimese moodi.

Pärastlõunane maaleminek tähendab esimese baasi külastust. Selleks on brittidele kuulunud baas nimega Port Lockroy. Algselt oli siin vaalaküttimise baaslaager (1910ndest 1930ndateni), mõnda aega toimis siin brittide uurimisjaam, siis jäeti aga ka see maha, kui 1990ndate keskpaigas otsustasid britid lagunenud baasi täielikult renoveerida, avasid seal muuseumi, postkontori ja poe ning tänaseks on see kõige külastatum baas terves Antarktikas. Pole vist ühtki kruiisi, mis siia ei tuleks, kuna pakub see ju täiesti unikaalse võimaluse saata oma kirjasõpradele postkaart Antarktikast!


Kuna tegu on briti baasiga, siis liiguvad postkaardid siit laevaga edasi Falklandi saartele, kust edasi lendavad nad Londonisse ja alles seal jagatakse saadetised kogu maailma vahel laiali. Meie teejuhtide sõnul võib kaardi saatmisest selle kättesaamiseni kuluda mitu kuud aega, aga ma arvan, et see oli meeleoluka briifingu käigus tehtud hoogne liialdus.



Enne aga kui saame Antarktikasse shoppama või kirju kirjutama minna, külastame vastaskaldal olevat eeselpingviinide ja kormoranide kolooniat (Jougla Point). Ei saa salata, et neid pingviine on juba mõnevõrra nähtud, aga selle külastuse teeb eriliseks see, et vahepeal on maha sadanud terve ports värsket lund ja kogu ümbruskond näeb välja nagu klassikalise jõulukaardi peal. Kuusk ja ehted on vaid puudu.


Õhtul on baaris tavapärane päeva kokkuvõte teejuhtide poolt ja uue päeva plaanide tutvustamine. Mu toanaaber pole mitte ainult oma jope paljudele kaasreisijatele, vaid on ka teejuhtidega semulikes suhetes. See väljendub muuhulgas naljana, et Mark on korduvalt rikkunud reegleid ja õnneks meil täna teda korrale kutsuda ei tulnud (või siis tuli). Kuna olen Margi toanaaber, siis vaikimisi loetakse ka mind nende hulka, keda eraldi jälgima peab. Teejuhtide huumorisoon meeldib mulle:).

Tom

Kommentaare ei ole: