Kolmapäev, 30. september 2009

Uiguuria lugu

Arslanbobis, kaunil verandal patjadel lebades
+22 ºC




Eellugu.

Uiguuria on läbi ajaloo olnud osa Kesk-Aasia regioonist. Seda nii geograafiliselt, rahvusliku koosseisu kui kultuuritausta poolest. Uiguurid on lähedased sugulased teiste Kesk-Aasia rahvastega. Uiguuri keel on väga sarnane usbeki keelele, olgugi et erinevalt Usbekistanist on Uiguurias kasutusel araabia tähestik. Ka oma välimuselt sarnanevad uiguurid kõige enam just usbekkidele. Teiste Kesk-Aasia rahvastega seob uiguure veel sarnane religioon – islam. Sarnaselt tiibetlastele on ka uiguuridel religioonist kujunenud oluline enesemääramise vahend (lisaks keelele), mis on läbi sajandite aidanud säilitada oma kultuuri ja traditsioone.

Ajalooliselt on Uiguuria aladel elanud erinevaid Kesk-Aasia rahvaid. Ka tänasel päeval võib Uiguuriast leida nii kasahhe, kirgiise, tadžikke kui usbekke. Uiguuriat läbis Siiditee, mis tähendas, et siin said kokku erinevatest rahvustest kaupmehed, segunesid kultuurid, keeled ja kombed. Globaliseerumine sai nendel aladel alguse juba ammu enne seda, kui see sõna tänapäeval kasutusele võeti.

18. sajandi teisel poolel vallutas Hiina armee Uiguuria ja kuulutas need alad oma osaks. Hiina impeeriumis sai Uiguuria endale nimeks Uus Territoorium, hiina keeli Xinjiang. Kui 1911. aastal Qingi dünastia Hiinas kokku kukkus ja Hiina Vabariik välja kuulutati, jäi Uiguuria peamiselt kohalike valitsejate juhtida, sest vabariigi keskvõim oli toona liiga nõrk ja selle mõju riigi lääneserva ei ulatunud. 1940ndatel kuulutati Nõukogude Liidu toetusel välja iseseisev Ida-Türkestani Vabariik ühes väikeses osas tänasest Xinjiangist, kuid selle eluiga jäi väga lühikeseks. Kommunistid võtsid Hiinas võimu ja Hiina Rahva Vabastusarmee marssis Uiguuriasse. Uiguuriast sai uuesti Hiina läänepoolseim provints, ametiliku nimega Xinjiangi Uiguuria autonoomne piirkond.

Autonoomiaga pole sel aga peale nime suurt pistmist. Hiina keskvõim on aastakümnete vältel tegelenud piirkonna järjekindla hiinastamisega. Kui 1949. aastal oli uiguuride osakaal 90%, siis tänaseks päevaks moodustavad 8 miljonit uiguuri vähem kui poole kogu provintsi elanikkonnast. Han-hiinlased saavad riigilt terve rida sotsiaalseid ja majanduslikke soodustusi Uiguuriasse kolimisel. Suurem osa olulisemaid ja paremaid ametikohti provintsis on garanteeritud han-hiinlastele. Koolis peavad uiguurid esimese võõrkeelena õppima hiina keelt, samas kui han-hiinlastest õpilaste programm ei näe ette uiguuri keelt.

Milleks on Hiinale Uiguuriat vaja? Xinjiang on Hiina kõige suurem provints moodustades ühe kuuendiku kogu Hiina pindalast. Provints on rikas maavarade poolest ja ligi 30% Hiina naftavarudest on pärit Uiguuriast. Lisaks on siinsed inimtühjad alad olnud ideaalsed paigad tuumakatsetusteks ja sõjaväepolügonideks. Vähem tähtis ei ole provintsi strateegiline positsioon mitme Aasia suurriigi vahetus läheduses.


Konflikt.

5. juulil 2009 puhkes Xinjiangi provintsi pealinnas Ürümqis konflikt uiguuride ja han-hiinlaste vahel. Ametlikel andmetel sai tänavarahutustes surma ligi 200 inimest.

Siinkohal tõmbaks kuivadele faktidele joone alla.

Olin ise Lõuna-Hiinas, kui need verised sündmused Ürümqis aset leidsid. Kuulsin neist järgmisel hommikul teistelt ränduritelt ja siis juba ise interneti vahendusel erinevaid uudisteportaale jälgides. Minuga samas hostelis viibis vanem abielupaar, päritolult hollandlased, kes olid oma perega viimased 12 aastat Hiinas elanud ja sotsiaaltööd teinud. Sain nende vahendusel teada, et hiinakeelsed telekanalid kajastasid sündmusi Ürümqist üksnes han-hiinlaste poolt vaadatuna. Ühtegi kannatanud uiguuri ei olnud intervjueeritud ega uiguuridepoolset nägemust asjast esitatud.

Tundsin sündmuste vastu Uiguurias teravdatud huvi, sest plaanisin mõne kuu pärast läbi selle provintsi Kõrgõzstani sõita. Et uiguuride elu, tegemiste ja ajalooga end paremini kurssi viia, siis oli mul kindel soov couchsurfida Uiguurias mõne kohaliku uiguuri juures. Nii võtsingi paari sealse liikmega ühendust, kes juba oma sissejuhatavas osas trükitähtedega kirjutasid, et NAD EI OLE HIINLASED, NAD ON UIGUURID. Minu head kavatsused läksid aga vett vedama, sest peale rahutuste puhkemist keeras Hiina keskvõim kogu Xinjiangi provintsis internetikraanid kinni ja nii ei saanud mu potentsiaalsed võõrustajad minu elektronkirju kunagi kätte…

Internetiühendust pole Uiguurias tänaseni taastatud. Samuti nagu pole võimalik teha rahvusvahelisi kõnesid ega saata tekstisõnumeid Hiina kohalike operaatorite vahendusel. Tegu on täiesti tüüpilise Hiina võimude käekirjaga. Olgugi, et selliseid meetmeid põhjendatakse edasiste rahutuste ärahoidmisega, on taolisel käitumisel ka varjatud pool – et kohalikud inimesed ei saaks informatsiooni mitteriiklikest infokanalitest ning raskendada nende infovahetust välismaailmaga sündmustest provintsis. Kõike eeltoodut arvestades oli üldse üllatav, et Hiina võimud praegu välismaalasi provintsi lubasid.

Kui ma augusti lõpus Ürümqisse jõudsin, võtsid mind tänavatel vastu sõdurite kolonnid. Relvade ja kaitsekilpidega varustatud sõdurid patrullisid kõigi peamiste tänavate nurkadel, transpordisõlmedel, strateegiliste hoonete ees. Tundus, et kohalikud inimesed olid armee kohalolekuga linnas jõudnud ära harjuda, sest pealtnäha ei teinud keegi valvelseisakus sõduritest suuremat numbrit.


Asusin koha peal uurima, mis siis ikkagi juuli alguses juhtus ja püüdsin paremini aru saada rahutuste tagamaadest. See osutus aga palju suuremaks väljakutseks, kui arvasin. Väga raske oli leida kohalikke inimesi, kes olid valmis nendel teemadel avameelselt rääkima. “Oma uiguuri” mul Ürümqis ei tekkinudki. Han-hiinlastele oli kergem ligi saada, kuna peatusin hostelis, kus töötasid han-hiinlastest noored. Kuid ka nende arvamust tuli mul neilt välja pinnida ja oli näha, et nad neil teemadel eriti rääkida ei tahtnud.

Han-hiinlastest noored tegid olukorda kirjeldades mulle lühidalt selgeks, et uiguurid tulid juuli alguses tänavatele ja asusid han-hiinlasi tapma. Nende sõnul kõik tapetud olidki han-hiinlased ja armee oli nüüd Ürümqis korda loomas, et kaitsta uiguure han-hiinlaste võimaliku kättemaksu eest. Hosteli töötajate kinnitusel võib internetist leida terve rida klippe sellest, kuidas uiguurid (sh naised) tol päeval turul nugadega han-hiinlasi pussitasid.

Han-hiinlased ei räägi mulle midagi sellest, millest rahutused alguse said. Ometi olen interneti vahendusel juba mõni aeg tagasi lugenud intsidendist, mis toimus väljaspool Uiguuriat, Hiina idarannikul. Ühes sealses tehases, kus töötavad nii uiguurid kui han-hiinlased, tekkis rahvuse pinnal konflikt. Keegi endistest töötajatest (han-hiinlane) kandis uiguuride peale viha ja saatis oma han-hiinlastest kolleegidele alusetu e-maili, süüdistades tehases töötavaid uiguuri mehi selles, et need vägistasid grupiviisiliselt üht han-hiinlasest naist. Sellele järgnes tehases suurem kaklus han-hiinlaste ja uiguuride vahel, mille tulemusel mitu uiguuri surma said. Nimetatud sündmus leidis aset selle aasta juuni lõpus ja umbes nädal aega hiljem tulid uiguurid Ürümqis tänavatele meelt avaldama, et pöörata avalikkuse tähelepanu oma rahvuskaaslaste halva kohtlemise vastu Hiinas. Demonstratsioon kasvas üle rahvarahutusteks, mille tulemusel sajad inimesed kaotasid oma elu. Ametlikel andmetel olid kolm neljandik tapetutest han-hiinlased ja üks neljandik uiguurid.

Millest han-hiinlased mulle veel ei räägi ja millest vaikivad ka Hiina ametlikud infokanalid, on han-hiinlaste kättemaksuaktsioon, mis järgnes Ürümqis paar päeva pärast uiguuride demonstratsiooni. Selle käigus olevat han-hiinlased rünnanud uiguure ja rünnaku tagajärjel olevat omakorda saanud surma sadu inimesi. Raske on infosulus olevast provintsist leida ühtki kanalit, mis selle info ümber lükkaks või seda kinnitaks, kuid erinevates rändurite seltskondades, keda Uiguurias kohtan, tuleb see korduvalt jutuks.

Hosteli töötajad kinnitavad mulle, et linn on praegu turvaline ja välismaalasena pole mul mingit ohtu. Samas tõdevad, et han-hiinlastel pole pimedas soovitav uiguuride linnaosasse jalutama minna. Mina end linnas tõesti ebaturvaliselt ei tunne. Jalutan nii han-hiinlaste kui uiguuride linnaosades ning vaatan ringi turul, kus mõni kuu tagasi kõige verisemad sündmused aset leidsid. Kõikjal on inimesed sõbralikud ja pisut üllatunud eksootilist külalist vastu jalutamas nähes. Üksnes sõdurite rohkus linnapildis tuletab meelde, et midagi on siin teisiti kui tavaliselt.

Tegelikult ei tulnud ma Ürümqisse mingit personaalset detektiivitööd tegema, vaid siin peatuma sundis mind asjaolu, et Ürümqis asub Kõrgõzstani konsulaat ja mul on vaja oma passi saada Kõrgõzstani viisa, et Uiguuriast edasi läände sõita. Viisa taotlemine võttis aega nädala ja nii pea, kui olen oma dokumendid konsulaati sisse andnud, pühin Ürümqi tolmu jalge alt ja põrutan põhja sügist taigat vaatama.


Altai regioon Põhja-Uiguurias on peamiselt asustatud kasahhide poolt. Kasahhe elab Uiguurias kokku umbes 1.5 miljonit, moodustades nii kolmanda suurema rahvusgrupi regioonis. Uurin kasahhide käest, kuidas nemad paljurahvuselises provintsis end tunnevad. Nii hotellipidajast ärimees Hemu külas kui Buerjini väikelinna pargis kabet mängivad mehed toovad välja, et nende regioonis on omavahelised suhted erinevate rahvuste vahel head, SEST neil seal ei ela palju uiguure. Mulle tuleb üllatusena, et kasahhide ja uiguuride omavahelised suhted pole kuigi sõbralikud ja saan aru, et kasahhid iseseisvast Uiguuriast midagi kuulda ei taha. Kõik kasahhidest vestluspartnerid kurjustavad uiguuridega Ürümqis toimunud rahutuste tõttu ja peavad neid vastutavaks kujunenud olukorra pärast provintsi pealinnas.

Kui nädal hiljem tagasi Ürümqisse sõidan, et konsulaadist oma pass kätte saada, mõistan juba bussiaknast linnatänavatele vaadates, et midagi on linnas vahepeal juhtunud. Armee on sulgenud mitmed kesklinna magistraalid, sildadel liiklemine on muutunud väga vaevaliseks, kuna avatud on vaid üksikud sõidusuunad, täisvarustuses sõdureid on tänavatel kordades rohkem. Kuna elasin provintsile omases infosulus, siis alustuseks oletasin, et taolise kaitsetegevuse põhjuseks on asjaolu, et päeva pärast möödub täpselt kaks kuud juulikuistest rahutustest. Hostelisse jõudes kuulen aga, et ajal, mil ma Põhja-Uiguurias muretult kaunist sügist nautisin, olid Ürümqis inimesed uuesti tänavatele tulnud. Sedakorda protesteerisid han-hiinlased, kes nõudsid provintsi valitsuselt suuremat turvalisust. Nimelt levis han-hiinlaste seas paanika, et uiguurid liiguvad ühissõidukites ja muudes avalikes kohtades ringi süstaldega ja süstivad salaja eluohtlikku viirust han-hiinlastesse. Protesteeriv inimmass oli liikunud mööda peamisi tänavaid halvates igasuguse liikluse kesklinnas. Et olukord plahvatusohtlikus piirkonnas uuesti kontrolli alt ei väljuks, oli politsei kasutanud protestijate laialiajamiseks pisargaasi.

Mul ja teistel ränduritel on raske tõsiselt võtta neid süstlarünnakute juttusid. Peame seda pigem järjekordseks konspiratsiooniteooriaks. Kindlasti on aga tõsi, et politsei protestijad pisargaasiga laiali ajas, sest minuga samas hostelis peatus teisi rändureid, kes protestimarssi tänavatel jälgisid ja koos han-hiinlastega gaasipommide eest põgenesid. Tegelikult sattus tol päeval gaasirünnaku alla kogu üks hostel, kus kümmekond rändurit samal ajal peatusid, sest see asus otse provintsi valitsushoone kõrval, kust protestivad inimhulgad lahkuma sunniti. Kõik külalised sellest hostelist lõpetasid rahutustepäeva arestimajas, kus nende isikud tuvastati ja nende fotomaterjalid läbi vaadati.

Teine tuttav rändur jalutas samal päeval uiguuride linnaosas, kuniks politsei ta arreteeris ja mitu tundi jaoskonnas kinni hoidis. Ka tema fotod vaadati läbi ja kõik kaadrid, kus võis näha rahvamasse, politseid või sõdureid, kustutati. Kõik politseisse sattunud rändurid samas kinnitasid, et nendega käituti viisakalt ja üheks arreteerimise põhjuseks võis olla ka lihtsalt soov välismaalased tänavatelt eemal hoida, juhuks kui olukord peaks kontrolli alt väljuma.

Viisa ootuses veetsin veel ühe päeva Ürümqis ja põrutasin siis lõunasse, Kashgari. Ürümqis valitsesid nüüd hoopis teised meeleolud, kui nädal aega tagasi ja siin ei olnud enam tore olla. Linnas võis tunda üldist ärevust ja olgugi, et tegu oli esmaspäevaga, olid kõik ärid oma uksed sulgenud juba kella kuueks, mitmed toidukohad ja baarid ei teinud sel päeval uksi üldse lahtigi. Isegi parki ei lastud mul peale kella kuut minna - kurikatega erariietes mehed tõkestasid mul sinna tee, kui olin alustuseks teinud näo, et ma ei saa aru, mida mulle öelda tahetakse. Kella seitsmeks õhtul nägi kesklinn välja nagu oleks seal kehtestatud komandanditund – üksnes sõdurid seisid valvel oma positsioonidel või liikusid kolonnidena tänavatel.


Hirm.

Kashgaris saatis mind õnn, kui kohe esimesel päeval linnatänavatel uudistades astus mulle ligi üks kohalik uiguur ja soovis juttu ajada. Tegu oli 20ndates noore mehega, kes õppis intensiivselt inglise keelt ja soovis mõne aasta pärast välismaale ülikooli pääseda. Kuna tema huviks oli praktiseerida inglise keelt ja mina otsisin omale uiguurist teejuhti, siis järgnevatel päevadel käisime üheskoos linna peal ringi kondamas. Olin väga rõõmus, et lõpuks ometi saan järele uurida, kuidas uiguurid olukorda omal maal näevad. Tegelikult jäid aga kõik minu küsimused uiguuride olukorrast Hiinas vastuseta, kuna mu sõber kinnitas, et ta ei saa neil teemadel minuga rääkida. Kuulsin, et paljud uiguurid on Ürümqi rahutuste järgselt arreteeritud, ka Kashgaris, ning poliitilistel teemadel oma arvamuse avaldamine võib praeguses olukorras väga kalliks maksma minna.

Vähe sellest, kui olime järgmisel päeval uuesti kokku saanud, siis palus mu uiguurist sõber minult, et ma lubaksin talle, et ma mitte kellelegi ei räägi sellest, mida ta mulle eelmisel päeval rääkinud oli. Kinnitasin, et tal pole mingit põhjust muretsemiseks, sest vaatamata minu aktiivsele huvile erinevate teemade vastu, ta ju ei rääkinudki mulle midagi. Aga ma nägin, kuidas mu sõber on tõeliselt mures, et ta on endale ja oma lähedastele häda kaela toonud. Olin seda enam ehmunud, sest mu kaaslase puhul ei olnud tegu ebakindla ja paranoilise inimesega, vaid laia silmaringi ja hea suhtlemisoskusega noorega. Tajusin, kuivõrd Hiina järelvalveorganid on siinsed inimesed ära hirmutanud, mistõttu kardetakse oma arvamust isegi välismaalasega jagada.

Lõpulugu ei ole. Uiguuriat ma vabaks ei laulnud nagu mõnele sõbrale lubasin. Kindel on see, et Uiguuria ei ole Hiina, kuigi praeguseid arenguid jälgides on see ainult aja küsimus, millal uiguurid avastavad end olevat sama marginaalne rahvas Uiguurias nagu mongolid tänases Sise-Mongoolias on. Kahju. Klassikaline han-hiinlase käsitlus on väga lihtne – oleme kõik üks Hiina rahvas, milleks üldse see vähemuste jutt. Või siis – rahvus ei ole tsivilisatsiooni arenguks üldse oluline – unustame selle. Jõud selliste käsitluste ümberlükkamiseks Hiinas on ebavõrdsed. Aga nagu ikka - lootus sureb viimasena.


Tom

Teisipäev, 29. september 2009

Mootorratturi päevik vol 1

Kohvikus, kuhu ette pargiti parasjagu elevant
Mõnusalt tuuline



„Mis su nimi on?” usutlen mootorratta juhti, kes pakub end mitmepäevasele Põhja-Kambodža ringreisile juhiks.
„John”, vastab kandilise soenguga ja esmalt veidi kurja pilguga Kambodža mees.

„See ei ole ju Kambodža nimi. Mis su päris nimi on?”, ei ole ma vastusega rahul. „John, aga Ch-ga”, ajab mees oma jonni. „Aa, Chon (häälda ikka:John). Kui vana sa oled?”, tuleb mul küsimusi nagu lõputuid-kust-sa-tuled-kuhu-lähed-küsimusi-küsival-Bali-põliselanikul (et kombed hakkavad kiiresti külge).
„34. Ma sündisin laupäeval, 11 päeval, peale Kambodža uut aastat, moonsooni (loe:vihmaperioodi) ajal”, vuristab Chon justkui koolipingis.

Viimase vastuse loomingulise esitlusviisi peale mu süda lausa sulab ja olen nõus Choniga mitmeks päevaks tuuritama minema. Hiljem selgub, et Chon oli aastaid sõdur kuni Punased Khmerid 1998 aastal lõplikult välja surid, sealt ka Choni karm pilk. Punased Khmeerid piinasid ta isa surnuks. Chon ei ole abielus, elab emaga ning viimased 7 aastat on Chon mootorratta juht olnud. Ta sõidab ettevaatlikult ning hoolitseb turistide eest, sest kui midagi peaks juhtuma, jääb ta oma lennujaama sissetoovatest töö-otsadest ilma. Järeldan, et olen vist heades kätes.

Esimene retk viib meid Kompong Phhluki külla, Siem Reapi lähedal. Olen Chonile varem selgitanud, et mind huvitab kõige enam see, kuidas kohalikud inimesed elavad. Oleme juba mõnda aega sõitnud, kui Chon keerab tolmusele ja hirmus auklikule külavaheteele, võtab ratta hoogu maha, keerab end sadulas ümber minu poole ning mulle vaatab kiivri näoaugust vastu maailma suurim naeratus. Chon ütleb: „Ma tahan, et turistid õnnelikud oleksid, seepärast läheme seda väga halba teed mööda. See ei ole mu rattale hea aga ma tahan sind õnnelikuks teha. Kui ma ei tahaks, et sa õnnelik oleks, siis oleksime mööda suurt teed läinud!”. „Tubli, Chon! Oled hea rolleri juht”, itsitan ma vastuseks. Tõepoolest, kulgeme mööda imeilusat punase mullaga kaetud aukliku külavahe teed. Ooo.. ma armastan punast mulda juba kunagisest Aafrika reisist saadik, see teeb õhustiku kuidagi õdusalt sumedaks ja hõõguvaks. Ujuva külani saab ainult paadiga, nojah, kui oleks tee, siis ta vist ilmselt ei ujuks. Tegelikult see küla ei uju, vaid minu hinnangul on pigem justkui uppunud. Nimelt Kambodža suurima järve (Tonle Sap) ja ümberkaudsete jõgede vesi on praeguse vihmaperioodi tõttu (maist kuni oktoobrini ehk pool aastast!) tõusnud umbes kaks meetrit. Kompong Phhluki küla majakesed asuvad kuival perioodil täiesti kindlalt ja tavalisel maal, mis sest et umbes 5-6 meetriste vaiade otsas. Praeguse üleujutuse ajal aga kõrguvad majad justkui kõrkjad suurest järvest välja. Maja trepp või tihtipeale puitredel viib majast otse vette ning ainus viis kuhugi minna on paati kasutades. Külaelanikud on sellega ilmselgelt harjunud – maja rõdudel on näha kogunemisi, lihtsalt mängitakse kaarti või vaadatakse niisama teise maja rõdule või siis peetakse paadis diskot. Ka koduloomad on olukorraga kohandatud ehk nad on elama kolitud parvedele. Nimelt sigadele on tehtud oma ujukid ehk parv-vabaõhu-laudad ning sinna viiakse neile süüa. Märkan kana, kes on omandanud lausa köietantsija omadused ja veelinnu julguse, hüpeldes ühelt vees olevalt palgilt teisele. (vt hoolikalt, fotol paistavad oma parv-laudast sead)

Kõik näivad olukorda lausa nautivat – nimelt lastel on parasjagu koolivaheaeg ning nii küla lähedal metsas puude vahel palju paate, mille lähedal ujuvad päästevestides lapsed ning loobivad üksteise pihta ning ka minu paadi pihta lugematu arvu veepomme. Minu paadijuhil on kuskilt praost kohe peotäis kilekotte võtta ning nii ei jää mulgi muud üle, kui koolivaheaega nautida ning kohalike kamraadidega veepommi-sõda pidada. Kiljun ja itsitan kui kooliplika ning kui olen juba ligemärg, julgustab paadijuht mind suurde ja „puhtasse” (kohalike hinnangul) järve ujuma minema. Niiviisi siis hüppangi kogu oma riietuses järve (sest kohalikud kombed ei luba end paljaks võtta) ja olen nõus, et oo, küll see vihmaperiood on mõnus!!


Marika

Pühapäev, 27. september 2009

Esimesed muljed Siem Reapist, Kambodžast

Mekongi jõe ääres Kompong Chami linnas
Peale päikeseloojangut



Siem Reapi lennujaamas valitseb ühe Aasia riig
i jaoks harjumatu kord – taksojuhid on üles reastatud numbrite alusel ning taksosüsteem on ettemaksega – seega keegi ei karju, keegi ei nügi, keegi ei pressi suuremat tasu välja. Kõik on tsiviliseeritud ja rahulik.

Minu suur kott upitatakse väikese rolleri peale juhi jalge vahele, mille tagant juht ise vaevu välja paistab ning juba vuramegi Siem Reapi linna poole. Olen „öö lennujaamas” veetmise tulemusena magamatusest veidi uimane ning olles kalapilgul 10 minutit järjest jälginud teeäärset pilti, olen täiesti segaduses. Kuna ma ei saa aru, kas ma olen alles unine, või olen ma midagi segi ajanud, siis peaaegu tahtmatult lipsab mu huulte vahelt välja küsimus, et kas ma olen ikkagi Kambodžas?! Nimelt Kambodža peaks olema üks maailma vaesemaid riike, kuid terve tee äär on täis suuri, luksuslikke, ilusaid, säravaid, uhkeldavaid hotelle ja ilusaid maju. Neid ei ole mitte ainult üks või kaks, vaid nende hotellidega on ääristatud minu hinnangul 10 kilomeetrit teed... Sildid hotellide esistel „Angkor Inn”, „Angkor Miracles” ning Angkor Wat see ja see ei lase aga minu asukohas kahelda ning rollerijuht vaid itsitab minu ehmunud olemise üle. Nimelt on Angkor Wat maailma suuremaid templeid ning Kambodža suur turismi-magnet. Nii on Angkor Wati lähedal asuv linn Siem Reap „õitsele puhkenud” ning teed on siinkandis korda tehtud ning mitusada dollarit öö eest küsivaid hotelle ja luksuslikke meelelahutuskeskuseid muudkui kerkib.


Taksojuht teab rääkida, et osad hotellid (jaapanlaste omad) küsivad isegi 500 dollarit öö eest, rääkides oma koduleheküljel pikalt, kuidas nad annavad suure osa sissetuleku Kambodža laste toetuseks. Tegelikult on see vaid interneti muinasjutt ning see raha ei jõua omaniku enda taskutest kaugemale...

Mööda teed edasi vurades kimavad meist viuh ja viuh mööda suured Lexuse ja Toyota jeebid. Pungitan taaskord silmi. Mis see siis on? Olen ka varem kuulnud, et siia voolab palju välisabi ning enneolematu arv mittetulundusühinguid muretseb esmalt ise enda mugavuste eest ning alles siis asub nö missioonile. Minu üllatuseks ei istu aga autode roolides mitte valged, vaid kohalikud. Rollerijuht teab mulle selgitada, et kindlast on ka paljudel NGO’del ilusad autod, aga üldiselt on paljud Siem Reapi elanikud rikkaks saanud oma maid hotellidele või teistele turismiasutustele müües.


Minu ajus olnud pilt ülivaesest ning sõjajärgsest Kambodžast hakkab kohanema nö „tegeliku olukorraga”.

Lähen Siem Reapi peale kõndima – hotellist juhatatakse, et elu keeb ümber vana turu. Vana turg on omal kohal – müüakse kõike sea peast, kaladest kuni Kambodža t-särkideni. Uurin, et palju ka õunad ja viinamarjad maksavad. Vana naine toksib usinalt kalkulaatoril ning pistab mulle nina ette numbri, mis on 50 eeki kilo!! Jahmun! See on ilmselge turisti hind, vaevalt, et kohalikud sellist hinda maksavad?! Jätan viinamarjad ja turu sinnapaika ning vaatan, mis ümberkaudsetel tänavatel uudist. Üks euroopa pärane kohvik, vaheldub teise moodsamaga. Linnas on lugematu arv galeriisid, massaaži salonge, ilusaid restorane, kus wifi levib vuhinal. Söögid on enamuses 50-70 krooni ringis ning isegi häid veine on. Olin enne Kambodžasse tulles end varustanud justkui maailmalõppu minekuks – vajalike kreemide ja muude hügieenitarvetega. Poekeste akendest särab mulle aga vastu kõike – Revlonit, Loreali – isegi blondi juuksevärvi (mis Aasias üldjuhul defitsiit on) ning uuemat tehnikat!

Proovin uurida, mis maksavad mootorratta tuurid ümberkaudsetes maakohtades – kahe päevase reisi saab rahulikult 2000 krooniga ning 25 kilomeetrise otsa eest nõutakse 100 krooni väärtuses raha. Olen sõnatu, olen nõutu – arvasin, et tulen Balilt odavasse Kambodžasse, aga olen sattunud täielikku turistilõksu :). Tuk-tuki juhid pakuvad, et võivad mind viia ööklubisse või kinno. Hiljem näengi tänava ääres suurt ostukeskust, mega meelelahutuskeskust kinoga jne. Kuuldavasti on Siem Reap ehk Angkor Wati kodulinn ka kõige tsiviliseeritum koht kogu Kambodžas.

Järgmisel päeval ringi kõndides leian aga peentest kohvikutest 50 meetri kauguselt kohalikud söögikohad, kus plasttoolide ning vakstuga laua taga saab kümneka eest nuudlisuppi ja mangomahl on poole hinnaga. Umbes poole tunni kaugusele jalutades satun piirkonda, kus kogu luksus on kadunud ning kohalike majad kõiguvad bambuse vaiadel ning on kokku klopsitud plekitükkidest ja muust tränist. Lapsed on kräämud ning tänavad on punase mulla tolmused. Ehk ma ei eksinud, õnneks või õnnetuseks selline Kambodža eksisteerib ka ikkagi veel.

Esimestel päevadel jäävad aga korduvalt ja korduvalt silma mõned nähtused, mis minu jaoks on justkui Kambodža tunnussõnadeks.


- Võrkkiiged. Iga onni vaiade vahel, iga träni müüja selja taga, ehitusplatsi torude vahel ripuvad võrkkiiged. Esimestel päevadel võtab mind itsitama, et kas tõesti kohalikud on nii laisad, et peavad kogu aeg võrkkiiges lebotama. Mõne aja pärast taban aga ära, et mm, et ega üheski kodus või muus kohas ei olnud näha ühtegi diivanit, tugitooli või mõne muu istmepehmendusega aset. Onnides oleval bambuse ribadest põrandal on pehmeim asi rohukõrtest matt, millel ka magatakse (sest ühtegi madratsit ma ka kusagil ei näinud). Seega võrkkiik on kättesaadavaim mugav lebotamise ja magamise vahend ja neid ripub tõesti kõikjal. Hiljem näen hamburgeribaari, kus ainukeseks istumiskohaks on paarkümmend võrkkiike.


- Pidžaamades naised. Esimestel päevadel tegi mulle nalja kui palju, kui minust mõnel tänavanurgal või turul mõni kirjus pidžaamas naine mööda tormas. Pidžaama on nagu päris pidžaama – puuvillasest kirevast kangast – pluus pikkade varrukatega, kraega ning eest nööpidega - püksid ülevalt kummiga kinni torud. Turtsatan, et kas ta tõesti unustas selle hommikul lihtsalt voodist tõustes selga, noh nagu vahest arsti juurest tulles unustad sinised kilesussid saapa otsa? Aga ei, pidžaamas naisi on linnapeal selleks liiga palju, et seda kellegi uimasuseks pidada või siis mõne kohaliku moehulluseks pidada. Hiljem kuulen kohalikelt seletusi, et kohalikud naised teavad küll väga hästi, et tegu on pidžaamaga, aga neile meeldib selline kostüüm, sest see on nii lõbus ja värviline ning mis kõige olulisem mugav!!! Kambodžalannadel on aga pidžaamasüsteem. Ega nö tänavapidžaamaga öösel ikka voodisse ei minda, selle jaoks on samasugune öö oma kapist võtta. Tõepoolest, nüüd juba naeran oma piiratud mõttemaailma üle - kes ütles, et värvilisest kangast kostüümiga ei tohi tänavale tulla?! Ja miks mitte kanda seda, mis on mõnus ja mugav. Läheks isegi pidžaamaga tänavale, aga minu oma ei mahu siinsesse kultuuristandardisse – on liiga avatud ning liiga siidine.

- Rollerimajandus. Sellest ei saa üle ega ümber, et peamiseks liiklusvahendiks on siiski roller või roller+käru ehk tuktuk. See on vist kõigis Aasiamaades sama – Balist Indiani, et kohalikud mehed jälitavad sind selleks, et sind oma käru peale saada. Need mehed elavad siin ka ning varitsevad sind igal tänavanurgal ning võsa vahel. Erinevuseks on aga Siem Reapis see, et turistidele on rolleri rent ära keelatud. Nimelt on liiklus Siem Reapis kohalike politseinike hinnangu liiga kaootiline selleks, et turistid sellega hakkama võiks saada. Liiga palju õnnetusi olevat minevikus olnud. Mõistlik, sest näen juba kahel esimesel päevalgi, kuidas mitmete kohalike jalgrattad rolleritega põkkuvad. Mina, elanuna üle poole aasta vasakpoolse liiklusega riikides olen juba jalakäijana veidi segaduses, sest autod tulevad justkui valelt poolt.


- Karaoke ning kolme-teleka-kinod. Linnatänavatel torkab silma lõputu arv kohalikke söögikohti, kus üürgab telekas. Mõnikord kostub laulu, mis kõrvale veidi justkui haiget teeb. Siis on selge – need on karaokebaarid. Kohalikud lausa jumaldavad neid! Ükspäev nägin pilti, kus üks kohalik väga purjus mees laulis mikrofoni, siis astus sammu kõrvale, võttis mikrofoni suu eest ja oksendas ning mõne hetke pärast astus sammukese tagasi ning laulis edasi. Teine nähtus on „videobaarid” või siis „mitme- teleka-kinod.” Süsteem käib nii, et väikeses puudekuuris on ühes seina ääres 2-5 telekat ning ruum on täidetud toolidega. Juba hommikul kell seitse üürgavad kõik telekad korraga, ruum on kohvi või teed joovaid mehi täis, kes igaüks vaatab siis parasjagu seda telekat, kust talle midagi huvitavat tuleb. Profimad tegijad loomulikult jälgivad mitut kanalit korraga – inimvõimetel ei ole piire!


Marika

Neljapäev, 24. september 2009

Inimkatsed vol 9 ehk harjutused rändurina

Siem Reapi hotelli lobbis karaoke DVD taustal

Talutav temperatuur

Viis kuud Balil – oma kodu; asjad on mööda maja laiali, mitte kotis; oma sõbrad; oma kohad kus söömas käia; oma igapäevatoimetused ja tohutu kodutunne Ubudi vastu. Nojah, millalgi pidigi see ju otsa saama. Ega ma vist seda ise vabatahtlikult ei oleks lõpetanudki, aga minu viisat ei oldud nõus enam pikendama, ilma et ma riigist lahkuksJ Eks ma siis mõtlesin, et kui selline juhus juba kätte langeb, et ma Balilt ära saan, et siis võiks ju vahelduseks proovida uuesti ränduri elu mekkida. Nii pakin oma elu kokku, jätan sõpradega hüvasti (lootuses neid veel näha), käin oma armsates kohvikutes viimase ringi, jätan joogaõpetajaga jumalaga, lehvitan riisipõldudele ja oma nõiamaja ümbritsevale džunglile ning lihtsalt lähen...

Takistus ränduri teel...


„Teie pagasil on 4 ülekilo ja see maksab 25 dollarit!!” teatab mulle entusiastlikul pilgul sõstrasilmadega Air Asia check-ini töötaja peale seda, kui ma olen end kokku võtnud ning üle viie kuu suure jõupingutusena lennujaama jõudnud.

Otsustan kohe ära, et maksta ma küll ei kavatse. Arutan endamisi, et huvitav kas see tekitaks temas kaastunde, kui talle kogu loo otsast peale ette vuristaksin?!

Et noh, vaadaku nüüd, et see on minu poolt isegi hea saavutus, sest minu eelmises rändurielus oli mul sootuks kaks kotti kogukaalus umbes 20+10 kilo ja mind lasti lennukile vaid tänu sellele, et Tom oli nõus osad asjad oma kotti panema. Aga palun saagu aru, et ma niigi äsja loobusin umbes 8 kilost, mille ma just koju saatsin (ma vist jätaks mainimata põhjuse –nimelt kui ma oma 24 kilose ja 8 kilose koti korraga selga võtsin, siis kukkusin ükskord tasakaalutuse tõttu lihtsalt pikali). .. ja pealegi, ma pean nüüd üksi hakkama saama, sest enam ei ole ka Tomi abiks sikutamas ja upitamas (loe:kandmas). Ma ei saa ju sinna midagi parata, et ma olen siiski naine ning aasta jooksul korra võib ju garderoobi uuendada (loe: täiendada), isegi kui sa oled pikaajalisel reisil. Lisaks juhtus veel kogemata nii, et Ubudis neid häid raamatuid kohe ringles ja ringles, millest umbes kahekümne ringis pidin ka endale lugemiseks kaasa haarama, sest oma spirituaalse kõhukinnisuse tõttu ma neid kohapeal lugeda ju ei saanud. Ilmselt kõige suuremaid küsimärke tekitaks minu kosmeetikakott, aga ma võin kinnitada, et selle sisust ei ole suutnud ka kõige karmima „asjade-ära-viskamise-käega” mees mitte midagi eemaldada, sest minu põhjendused, miks mul neid asju vaja on, on olnud lihtsalt liiga iseenesest mõistetavad. Kokkuvõtteks, ma tegin enne Balilt lahkumist umbes 3 proovipakkimist, iga kord iga eset hoolikalt kaaludes, et kas ma suudaksin ilma ühe või teise elemendita elada. Ainukesed asjad, mille suutsin lõpuks ohverdada, olid moskiitovõrk, katkised kingad ning Air Asia tekk. Ja peale seda kui kõik hoolikalt läbi analüüsitud esemed kotti panin, siis suutsin niigi higipiiskadega laubal kotipandlad lõpuks kinni saada. Et isegi hästi ju või mis?

Aga ei, ma ei hakka talle seda kõike rääkima, vaid korraldan oma kotid nii ringi, et lihtsalt 4 ülekilost raamatutest saab teine käsipagas ja ületan oma uue rändurielu esimese takistuse – mind lubatakse lennukile. Aga mis ulmeloogika neil lennufirmadel küll on?! Võtan ju täpselt sama kilode arvu lennukile, tohutu vahe, millises kotis need on. Mõtlen, et tahaks kohe avalduste ja ettepanekute raamatut, et sinna kirjutada soovitus ka reisijaid kaaluma hakata enne pardale minekut ja ülekilode eest raha võtma hakata J

Tuttavad elemendid ränduri elust


Balil ehk Denpasari lennujaamas mul suuri emotsioone ei ole, aga peale maandumist Kuala Lumpuris ning kõndides läbi öise sumeda lennuvälja, tuleb mu hinge elevus... selline vabaduse tunne...et võiksin kasvõi ise lennukikombel õhku tõusta ja lennata sinna kuhu hing ihkab. Mmm... see tunne on mul selle reisi jooksul olnud mul ka varem tihti – kui elus ei ole ühtegi kohustust, lubadust – ja see on super tunne, kuid sa võid ja saad parasjagu ükskõik mida teha - ükskõik kuhu minna!

Teen parasjagu ettevalmistusi selleks, et veeta rändurile kohaselt öö lennujaamas, kui kohe saadetakse mulle sõnumitooja, et ega see rändamine ainult lust ja lillepidu ka ei ole. Nimelt tuleb minu juurde nutetud silmadega vietnamlanna, kellelt on ära varastatud rahakott kogu tema säästudega (ka nendega, mida isa tal lubas vaid väga erakorralisel juhul puutuda). Ja see ei olnud veel õnnetuste lõpp, nimelt politseiga asju ajades jäi neiu ka oma lennukist maha. Kuigi tuttavad ostsid talle uue pileti ja kõik on enam-vähem hästi, väriseb ta ikka veel üleelamistest ning pihib mulle, et ta ei saa kogu sellest loost oma vanematele piiksatadagi, sest need ei laseks teda enam kunagi reisile. Võtan neiu enda kõrvale pingile (et seltsis on segasem), tõmban oma käekoti kõrvalpinglit igaks juhuks omale ihu vastu ning asun My’d lohutama. Mm... tõepoolest, ka minu käekotis on kogu minu elu!! Tuleb ettevaatlikum olla, sest see ei ole Ubud, kus elukorraldus ja turvalisus kui Vanajumala seljataga.

Vastutasuks aga seltsi pakkumise eest, saan vietnamlanna näol sõbranna, kes nõuab, et ma tuleksin Vietnamisse tema poole – ta emal oleks nii hea meel mulle süüa teha ja tema sõpradega oleks tore koos karaoket laulma minna jne. See tore sõprus meenutab mulle reisimise helget poolt – nii tore, et sellised uued juhuslikud tuttavad hakkavadki nüüdsest mu ellu saabuma!!!

Kus on ränduri kodu?


Järgmisel hommikul olen õnnelikult Kambodžias ning kõnnin mööda Siem Reapi linnatänavaid. Kuumus tapab, minu indoneesia keelsed tervituse ja tänusõnad ei toimi siin, kõik on teistmoodi – millist kohvikut valida? kus on postkontor? miks keegi mulle SIM kaarti ei müü? Kuigi see linn mulle meeldib, valdab mind ühtäkki tohutu üksinduse ning kodutuse tunne. Mul on tunne, et mind oleks justkui veidi vägisi kodust või Ubudi-muinasjutust välja aetud ja nüüd hulgun mööda tänavaid lootuses leida midagi tuttavat. Ainuke turvaline koht tundub olevat internet, kus on terve rida sõpru – nad ei ole kuhugi kadunud ja ei kao ka. Istun oma 5 tundi skypes ning räägin ja chattan nii kuis jaksan eesti keelsete häältega kusagilt teisest reaalsusest niikaua kuni tekib südamesse soe tunne (aitäh teile!) Kuna kokteilibaarist ehk olemasolevast reaalsusest ei õnnestu ühtegi mitte-interneti sõpra esimesel õhtul hankida, siis lähen veidi ehmununa ja reisimise mõnusid küsimuse alla seades magama, sest hommikud on ju õhtutest targemad.

Hommikul sean sammud uuesti linna peale – ja nii uskumatu kui see ka ei ole, ööga on muutus toimunud – kõik on justkui uues valguses. See linn on täiesi kodune!!! Ja ma tunnen end ülimalt hästi – vabana, sõltumatuna ja „omana” läbi nende punase mullaga tänavate kõndides ja kohalikega naeratusi vahetades. Naudin järgnevate päevade ja kuude määramatust, olukorra uudsust ja keskkonna vahetust. Naeratan, sest mulle meenub see tunne, et maailm on ju sisuliselt väike kodune küla – kõik on omad ja kõik on lähedal.

Teistmoodi rändur ehk inetu pardipoeg....


Olen Siem Reapis ja oma hotellis olnud 4 päeva. Jooksen kokku samas hotellis viibivate Jaapani turistidega, kes uurivad peale minu pikka Siem Reapis viibimise aega kuuldes, et kuidas Angkor Wat (templid, mille pärast kõik siia linna tulevad) ka oli? Ma vastan ilma paha aimamata, et ma ei ole sinna veel jõudnud. Jaapani turistid jäävad seepeale üllatusest vait, sest neil oli plaanis kogu Siam Reapi linn ja templid ära vaadata 2 päevaga ning siis edasi kihutada. Nüüd on keegi, kes ei ole 5 päevaga isegi mitte Angkor Wati lähedalegi jõudnud ning isegi mitte ei tea, millal ta sinna jõuab?! Lähedal seisev hotelli peremees pööritab minu nägemise peale vaid silmi, sest arvab ta juba mõnda aega, et eks ma üks veidrik ole... Nimelt on ta mult juba saabumise päevast saadik nõudnud, et millal ta mulle mootorratturi organiseerib, et ma saaks Angkor Wati vaatama minna. Minu veidi aeglase oleku ning ebamäärase õlakehituse peale on ta ammu lootuse minu pealt rolleri raha teenida kaotanud ja veendunud, et eks ma paras ohmu ole.

Aga mul on ükskõik, mul on hea meel ja ma olen õnnelik, sest ma ei ole turist, ma olen rändur ning kogu maailma aeg on minu!


Marika – ränduriks transformeerumise protsessis

Esmaspäev, 21. september 2009

Mina olen turist ehk veelkord Balist

Kambodzia hotelli aknatrellide vahelt immitseb kohupiimapiruka lõhna Pluss triljon kraadi

Eks kõikide asjadega on nii, et sõltuvalt, mis nurga alt neid vaadata, võib näha täiesti erinevat pilti. Nii olen ma juba suhteliselt ammu kellegi teise poolseid reisi soovitusi võtnud suhteliselt emotsioonitult, sest alati see, kuidas sulle mõni koht meeldib, sõltub sellest, millal, kellega, mis tingimustes ning meeleolus sa seal parasjagu viibid ning millised inimesed su teele satuvad. Suhteliselt iga reisikoht võib muutuda seiklusrikkaks ning kõikide lemmik rännupunkt aga suureks pettumuseks. Olen siiani blogis avaldanud Bali kui paradiisisaare kohta vaid ülistuslaulu. Nüüd kaks nädalat minu väga armsa Eesti sõbraga Indrekuga Balil ringi sõites, avastasin, et ega igalpool Balil ka nüüd päris paradiis ei ole ning et Bali erilisus minu jaoks piirdub siiski suures osas Ubudiga. Ehk siit tuleb nüüd üks veidi reisikirja moodi kirjutis tulevastele Bali turistidele.


Kui oli selge, et mul on kaheks nädalaks kaaslast oodata, siis valdas mind kerge segadus ning avastasin irooniana, et ega ma ju peale väikese Ubudi, mõnede hipirandade ning ühe suure vulkaani eriti muud näinud ei olegi. 5 kuu kohta päris hea saavutus, mis?! Minu sõbra soov oli peamiselt mereääres peatuda, sest oli ta omaette juba ammugi imestunud, et kuidas üks Saaremaa tüdruk suudab nii kaua sisemaal elada?! Asusin kohe oma Ubudi sõpru, kes olid Ubudis veedetud aja poolest minuga võrreldes juba veteranid, pommima küsimustega, et kus oleks Balil tore romantikapuhkust veeta. Huvitav, aga nii vaimselt valgustunute  kui ka lihtsalt hipide seast kõlasid kahtlaselt sarnased vastused ehk minu dilemma oligi lahendatud.
Otsustasin kahenädalast „romantika-turisti-elu” alustada Bali turistide mekast ehk Kuta ranna kõrval asuvast Seminyakist.
Need kaks randa on kohad, kuhu ilmselt 90% turiste maandub ning veedab seal tihedat piduderohket ööelu ning päeval grillib rannas. Kuta on selline koht, kus ringi kõndides ei ole Balist mitte kõige õrnemat lõhnagi – see-eest uputab tuntud kaubamärkide butiikidega ning „võtan-elult-kõik” noortega. Soovitus: hoidke parem eemale!! Seminyakis olin küll paar korda varemgi käinud ning tookord energiast tühjaks imetuna saba jalgevahel kodu-Ubudisse tagasi põgenenud, aga seekord lootsin, et meri ja lõputud kulinaarsed võimalused äkki muudavad asja. Jumaldasin küll mereääres karget mere õhku (millest Ubudis on täielik vaakum), kuid visuaalse poole pealt mereäär ka väga palju asja ei muutnud, sest vaatamata kilomeetrite pikkusele liivaribale ning mässavatele lainetele, ei ole keegi vaevaks võtnud sealt prügi ära Huvitav, et mulle see prügivärk Ubudi ümbruskonnas küll nii valusalt silma ei olnud torganud...või siis seda ei olnud seal lihtsalt niipalju. Isegi siinse turismimeka lõputud ilusad ja kallid villad asuvad prügijõgede ning –mägede vahel. Mõtlesin isekeskis, et kui oleksin oma kahenädalase puhkuse kohaks valinud need kaks randa, siis oleksin küll veidi õnnetu olnud, aga ilmselt minu maitse ei ole ka tavalise puhkaja maitse. Aga siiski, Seminyak suutis mind ootamatu nurga alt üllatada. Minu kõige suuremaks elamuseks vast oligi otse rannas asuv KuDeTa rannaklubi, kus imehea klubimuusika, imeilusa atmosfääri, ülihea söögi ning liiga kallite drinkide saatel on imeline vaadelda päikeseloojangut ja nautida glamuurset Balit. Pidin tunnistama, et vaatamata oma hipikarjäärile oli selline keskkond siiski tohutuks (veidi nostalgiliseks) naudinguks!



Minu Ubudi tuttavate üheks soovituseks oli nagu ühest suust: „Gili saared – „õumaigaad, see on nii romantiline” – sinna suundusimegi. Nimelt Balist idapoolt umbes 1,5 tunnise kiirpaadi sõidu kaugusel asuvad kolm täppi ehk saart- Gili Tarawangan, Gili Meno ja Gili Air. Igaühel on oma spetsialiseerumine – kas siis pidudele ja ööelule või siis vaikusele/rahule või snorgeldamisele. Meie valisime vaikuse ja rahu ning snorgeldamise ehk Gili Airi. Saarel seistes ja mere poole vaadates, on tegu tõepoolest paradiisiga – vesi on helesine, millel ulbivad värvilised ämbliku moodi paadid, kalad löövad sulpsu, kohe lähedalt ilutseb Lomboki saar oma mägede ning vulkaanidega ning veest väljuvad õnnelike nägudega snorgeldajad. Snorgeldamine on siin tõesti ilus – nagu suur akvaarium. Vee all on imeväikesed elektrisinised kalad, kollase triibulised kalad ja oranzi mustriga kalad ja siis kirjud kalad ja suured kalad ja väikesed kalad. Ja merepõhi – jumalik, kuidas vetikad ning teokarbid vaikselt oma elu seal hõljuvad. Igale saarele annab umbes 1,5 tunniga mööda koralli-liivasegust kallast tiiru peale teha. Ilu ja romantika aga väheneb kohe mitu kraadi, kui end 180 kraadi keerata ja saare poole vaadata. Saare keskosa on aga kuumusest kuivanud ehk Balile omasest lopsakast loodusest ei ole jälgegi ning hunnikute viisi on teede ääres prügi ehk kes soovib romantilist õhustikku hoida, siis on soovitus oma pilku rohkem mere poole hoida...:) Kui suuta sellest kõigest eemale vaadata, siis võib leida ka omajagu eksootikat. Nimelt saarel (nagu ka kahel teisel Gilil) ei ole autosid, vaid kõik toimetamine käib hobus-eeslitega, kelle taha seatud vankrid turistide ja kotikoormate all lausa ägisevad ning kelle kapjade alt muldtee tolm su üle katab. Rannaääres on palju väikeseid lihtsaid kalarestorane, kes õhtul päikeseloojangu ajal kokteilidele häppihouerit pakuvad ning mille ette laudadele ilmub isuäratav valik värskelt püütud mereande, kust saab omale meelepärast välja valida. (Mmm... Bali parima kala sõin ma seal).



Ubudi sõpradelt saadud soovitus oli kindlasti külastada ka Amedi randa. Saabusime sinna paadiga otse Gilidelt. Eelnevalt eelmisest merehaigust tekitavast paadisõidust oli see lausa nauding ning proovisin kõik mere õhu enda sisse ahmida. Saabusime musta liivaga ehk vulkaanilise liivaga rannale, värviliste paatide vahele. Mmm.. vaade oli imeilus – just nagu oleks sattunud Kreekasse või Lõuna-Itaaliasse. Milline nauding sõita juuste lehvides rolleriga mööda merre kukkuva kalju serval vonklevat teed kulgedes, all sinetav meri. Mööduda töötlemata meresoola müüjatest, snorgeldada vana laevavraki juures ja lebotada hotelli basseini ääres, kust avaneb vaade mere lõputule avarusele. Aga millegipärast lahkusime sealt juba järgmisel päeval, sest rand on sisuliselt ligipääsematu...


Peale nädalat mere-ääre Baliga tutvumist, küsib Indrek ääri-veeri Ubudi kohta, et äkki läheks ja vaataks selle ka ära. Ja nii me sinna lähemegi ning mulle suureks üllatuseks minu mere-lembelise sõbra soovil pea, et terveks järgmiseks nädalaks jäämegi. Minule on see lausa kingitus, sest arvestades, et plaanin Balilt lahkuda, on see justkui boonus aeg nautida veelkord siinset lopsakat loodust, riisipõldude avarust, vee vulinat ning jälgida kohalike inimeste igapäeva toimetusi. Kõik on nii ilus ja sõbralik ja lopsakas ja eksootiline. Ühtäkki mõistan, et teistes kohtades, kus käisime, seal ei olnud kusagil võimalik nii rikkalikult näha kohalike Bali-hindude igapäevalisi usutoimetusi, kui seda on Ubudis. Mulle suureks üllatuseks teatas ka Indrek, et Ubudis on kõige mõnusam atmosfäär.

Vaatamata sellele, et olin 5 kuud Ubudi elanik olnud, suutis see linnake mind peale Bali ringreisi siiski endiselt meeldivalt üllatada. Nimelt olin senini tundma õppinud vaid Ubudi üht kihti – mis oli pigem hipilik ning spirituaalne. Turistina Ubudis olles, õnnestus mul avastada (olin sellest lihtsalt varem teadlik olnud) ka täiesti teistsugust Ubudit. Nimelt peale selle, et Ubud on Bali kultuurikeskus – kus on ohtralt tantsu etendusi ning varem mainitud ligipääsu kohalike elanike igapäeva tegevustele, peale selle, et Ubudis on tohutu lai valik spirituaalseid „meelelahutusi” nagu jooga ja meditatsioon ning muud new age tegevused, on Ubudis olemas nö hipielu vastand - väga eksklusiivsed ja luksuslikud hotellid ning maailmatasemel gurmee-elamused. Ubudis on lai valik imeilusaid hotelle, kust avanevad vaated kas riisipõldudele või troopilise džunglile või mitme meetri sügavusele jõele või on hotellitoad ära peidetud rohelusse uppunud troopilisse aeda, kus on võimalik end täielikult paradiisis tunda. Gurmee söögielamuste võimalusi on piisavalt ning restoranide atmosfäär ning toidu-teeninduse tase ei jää millegi poolest alla Euroopa võimalustele. Ehk minu soovitus on Balile tulles kindlasti ka Ubudis ära käia, sest seal on igaühele midagi ja paradiis kõigile!


Marika, Ubudi andunud fänn

Reede, 18. september 2009

Tiibetlaste lood

Ürümqis, hosteli diivani sisse kukkununa

+28 ºC, päikesepaisteline


Eellugu. Tiibet kuulutas end iseseisvaks riigiks, kui 1911. aastal Qingide dünastia Hiinas kukutati. Järgmised 40 aastat tegeles muu maailm ennekõike iseendaga ja Tiibet eksisteeris vaikselt omaette, ilma et keegi oleks kuigi palju teadnud või huvi tundnud, mis elu maailma kõige kõrgemal ja suuremal platool elatakse. Ja siis, 1950. aastal, tungis Hiina Rahva Vabastusarmee Tiibetisse “vabastades” tiibetlased verejanuliste feodalistide ikkest ja kuulutas Tiibeti Hiina osaks (mida ta hiinlaste arvates oli alati olnud). Tiibeti provints sai Hiina riigis täieliku autonoomia ja tiiblastele lubati kohalikus valitsemises ja religioossetes küsimustes vabad käed jätta. Tollasest Dalai-Lamast tehti 1950ndate alguses kogunisti Hiina Kommunistliku Partei asesekretär.

Peagi selgus aga, et sellest sõbralikust ühendusest saavad Dalai-Lama ja tema tiibetlastest toetajad ning Hiina Rahva Vabastusarmee väga erinevalt aru. Nii toimus Tiibetis 1959. aastal ülestõus Hiina ülemvõimu vastu, mis aga ebaõnnestus. Dalai-Lama ja paljud tema lähimad toetajad põgenesid Indiasse ja lõid Dharamsalas Tiibeti eksiilvalitsuse. Järgneva 20 aasta jooksul tapeti või suri vangistuses enam kui 1 miljonit tiibetlast ning kurikuulsa Kultuurirevolutsiooni käigus (1966-1976) hävitati suurem osa Tiibeti rikkalikust kultuuripärandist.

1980ndatel aastatel alguse saanud Hiina majandusedu ja teatud poliitilise sula tagajärjel hakkas ka Tiibeti üldine elujärg paranema. Inimeste sissetulekud kasvasid, ehitati palju uusi teid, haiglaid ja koolimaju, paljusid kloostreid asuti taastama ja mungad lubati neisse uuesti elama. Kiire majandusareng tõi muuhulgas kaasa selle, et Tiibetisse kolis suur hulk han-hiinlasi. Han-hiinlaste ümberasumist soodustas omalt poolt ka Hiina riik spetsiaalsete toetuste ja töökohtade loomisega. Tänaseks on sarnaselt paljudele teistele vähemusrahvustele Hiinas ka tiibetlased jäämas teisejärguliseks rahvaks omal maal.

Ajalooliselt on Tiibet asetsenud palju suuremal territooriumil kui seda on tänane Tiibeti provints. Nii elavad tiibetlased ka Yunnani, Sichuani, Gansu ja Qinghai provintsis. Mõned rändurid soovitavadki Tiibeti provintsi asemel sõita hoopis Qinghai provintsi (mis on ajalooline Tiibeti Amdo provints), et ilma erilubadeta ja hiinlastest järelvalvajateta saada osa dramaatilisest kõrgplatoo maastikust, tiibetlaste traditsioonilisest eluviisist ja näha tiibeti budismi väga sügavat mõju kohalikele elanikele.

Minu Tiibeti lood pärinevad Xiahe väikelinnast, Gansu provintsis. Xiahes elab kokku mõni tuhat elanikku, kellest 50% on tiibetlased, 40% han-hiinlased ja 10% hui-hiinlased. Xiahes asub Labrangi klooster, kus tänasel päeval elab umbes 1,500 munka, kes kuuluvad tiibeti budismi “kollaste mütside” koolkonda. Wikipedia entsüklopeedia peab Xiahet kõige olulisemaks tiibeti budismi keskuseks väljaspool Tiibeti provintsi.

Ma ei taha olla paranoiline, aga tiibetlaste lugude sees olles leidsin, et on parem, kui ma blogis ei kasuta inimeste õigeid nimesid ega lisa siia juurde nendest tehtud fotosid.



Shani lugu. Shan on 26-aastane sell. Ehtne tiibetlane – pikemate tumedate juuste ja uhke olekuga. Ta töötab administraatorina hotellis, kus ma peatun. Ühel hommikupoolikul uurin, kuidas Shan nii head inglise keelt räägib ja saan teada tema loo.

Shan on pärit Qinghai provintsist. Kui Shan oli 18-aastane, põgenes ta Indiasse. Elas kuus aastat Põhja-Indias tiibetlaste kogukonnas ja õppis muuhulgas inglise keele selgeks. Siis elas aasta Nepaalis, õpetas seal tiibeti keelt ja tiibeti budismi. Siis paisus aga koduigatsus nii suureks, et Shan tuli tagasi Hiina. Eks ta oli küll kuulnud lugudest, mis teda võib Hiinas ees oodata, aga soov oma vanemaid ja lähedasi näha oli suurem kui hirm tuleviku ees. Kui 2008. aasta märtsis oli Lhasas Hiina vastane demonstratsioon (Tiibeti 1959. aasta revolutsiooni aastapäevaga seoses), millest kasvasid välja tänavarahutused, oli Shan Lhasas ja ta arreteeriti Hiina võimude poolt. Järgmised kaheksa kuud ja kakskümmend päeva istus Shan vanglas. Teda kui Indiast tagasi Hiina saabunud tiibetlast süüdistati India kasuks spioneerimises. Esimesed kolm kuud elas ta koos kahe teise vangiga imetillukeses kongis, päevaseks toiduks tass teed hommikul, tsamba (jahust ja veest tehtud toit) ja suhkruga tee õhtul. Igal päeval küsitleti samu küsimusi, vahel peksti, piinati. Neljanda kuu alguses viidi Shan üle järgmisse vanglasse, kus lasti mõneks tunniks päevas ka kongist välja jalutama. Mingil hetkel lasti Shan vabaks. Praegu on Shan Hiina järelvalveorganite vaatluse all. Kolm aastat peale vabastamist pole Shanil õigust töötada ega pole tal muid sotsiaalseid garantiisid Hiina riigi poolt. Selles hotellis töötab Shan illegaalselt. Tema liikumisvabadus on piiratud kahe provintsiga ja kui ta soovib oma asukohta muuta, peab ta selleks vastavatelt organitelt loa saama. Märtsis 2009, kui oli Tiibeti revolutsiooni 50. aastapäev, viibis Shan kodus oma vanemate juures. Kuna Hiina võimud kartsid iseseisvusmeelsete tiibetlaste väljaastumisi ja/või Tiibeti vabadust nõudvate lendlehtede levitamist, siis arreteerisid järelvalvejõud Shani (nagu ka teisi “kahtlaseid” tiibetlasi) mõni päev enne aastapäeva ja hoidsid teda kaheksa päeva aresti all. Igaks juhuks. Kuna arreteerimine toimus öösel ilma kõrvaliste isikute juuresolekuta, olid Shani vanemad kõik need kaheksa päeva teadmatuses, kuhu nende poeg kadus.

Shan on ellujääja tüüp. Ta räägib mulle oma lugu, sest ma küsisin ja teeb seda ilma suuremate emotsioonideta. Oma avatud suhtlemise ja hea inglise keelega saab Shanist järgmistel päevadel mu peamine Tiibeti kultuuri ja religiooni lahtiseletaja Xiahes.


Ühe naise lugu. Esimesel päeval, kui olen Xiahe peatänaval “patrullimisest” väsinud, keeran sisse porisesse kõrvaltänavasse. Paistab, et mingi suurem parandustöö on siin käimas, sest tänav on kohati täiesti üles kaevatud. Ahjaa, näen, kuidas madalaid vanu maju kokku lükatakse, sest uutele korrusmajadele on vaja ruumi teha. Eemal seisabki mitu sellist akendeta betoonkeha sisetööde ootel. Ühe tagahoovi ukse ees seisab neiu, kes mulle naeratades tere hõikab. Teretan vastu ja astun lähemale. Ehk õnnestub juttu ajada, mõtlen. Saan teada, et tegu on kõrgkoolis õppiva neiuga, kes on suvevaheaja puhul kodukülas. Tüdruku inglise keel on kesine, aga saame kuidagi ühest ja teisest asjast räägitud. Peagi astub hoovist välja keskealine naine, kes osutub tüdruku emaks. Tema inglise keelt ei räägi, aga ta tervitab mind naeratavate silmadega. Kui ta on meie vestlust mõnda aega kõrvalt vaadanud, siis palub ta oma tütrel minu käest küsida, kas ma Dalai-Lamat tean. Vastan jaatavalt, ütlen Dalai-Lama ja näitan talle ülestõstetud pöialt. Selle peale tõmbab ta oma pluusi alt välja kaelakee, mille kuloniks on Dalai-Lama pilt. Naeratame teineteisele. Olgugi, et Dalai-Lama piltide omamine on tänases Hiinas ebaseaduslik, on see mees sügaval tiibetlaste südames ja olen kindel, et igal tiibetlasel on kusagil Dalai-Lama pilt peidus.


Thurpa lugu. Tulen tiibetlaste linnaosast ja jalutan läbi õhtuste kloostritänavate, kui korraga seisab minu ees Thurpa. Thurpa on säravate silmadega munk, kes annab mulle tervituseks käe. Thurpa õpib iseseisvalt inglise keelt ja tal on hea meel, et minusugust välismaalast kohtas. Kui oleme tuttavaks saanud - see tähendab, et teame juba teineteise nime, vanust ja kust me pärit oleme (ok, mina tegelikult ei tea, kus see küla asub, kus Thurpa vanemad elavad ja Thurpa ei tea, kus asub Eesti), kutsub Thurpa mind enda poole koju. Thurpa kodu on väike, aga hubane. Hoovist astume kõigepealt kööki ja siis tuppa. Toa seinal ripuvad erinevad fotod tema kursusest ja õpetajatest ja väikesel lauakesel on kollasesse riidesse mähitud suutra (tiibeti budismi pühad tekstid). Thurpa pakub mulle teed ja saia. Ise kaevan kotist välja viinamarjad, mis ma päeval tänavalt ostsin.

Thurpa inglise keel on kesine ja nii räägime paljuski minu hiina-inglise keele seletava sõnaraamatu abil. Thurpal on ka endal üks tiibeti-inglise keele seletav sõnaraamat, mille põhjal ta inglise keelt seni õppinud ongi. Tegu on aga väga õhukese väljaandega ja sealsed laused saavad meil peagi otsa. Igatahes on see piisav selleks, et Thurpa suudab mulle selgeks teha, et Hiina võimud ei ole nende vastu head.

Paar päeva hiljem jooksen uuesti kloostritänavatel Thurpaga kokku. Thurpa võtab mul varrukast kinni ja saan aru, et lähme uuesti tema poole. Jälle on sõnaraamatust palju abi, et teineteisele rääkida, mida me vahepeal teinud oleme, kaua ma veel Xiahes peatun, jne. Lisaks sõnaraamatule on seekord abiks ka üks Thurpa sõber, kes õpib siinses keskkoolis ja kelle inglise keel on Thurpa omast tsipa parem.

Thurpa pakub mulle suppi süüa ja annab teada, et samal õhtul on tal üks üritus kloostris ja kutsub mind endaga kaasa. Kuigi ma ei saa kaugeltki aru, kuhu me täpselt läheme, siis asun koos Thurpaga teele, kui õige aeg on käes. Jõuame ühele väljakule kloostris, kuhu on kogunenud juba terve hulk munkasid ja neid tuleb aina juurde. Thurpa näitab mulle, et ma jääksin müüri äärde maha ja kaob ise teiste punaste rüüde sekka, nii et ma peagi kaotan ta silmist.

Olen sattunud debatile. Nagu Shan mulle hiljem selgitab, on tegu teadmiste kontrolli ja kordamisega. Ühed mungad, kes seisavad, küsivad, ja teised mungad, kes istuvad, vastavad. Küsimused on tiibeti budismist. Mungad on koondunud erinevatasse gruppidesse väljakul ja grupid on kokku pandud vastavalt munkade kloostris elatud ajale. Debatt kestab ligi tund aega. Seejärel istuvad mungad väljaku ühte otsa kokku ja hakkavad lugema palveid. Palvete lugemise käigus ühinevad nendega vanemad mungad, kes alles nüüd väljakule aegamööda kogunevad. Kui olen oma poolteist tundi toimuvat jälginud, hakkab mul külm ja lahkun.

Oma viimasel õhtul Xiahes lähen ise Thurpale külla. Mul on talle kingitus, mille tahan talle üle anda enne kui ma siit linnast ära sõidan. Kui pimedatel ja poristel kloostritänavatel komberdades õige ukse taha jõuan, selgub, et Thurpat pole kodus. Naabermunkade käest saan aru, et Thurpa on debatil. Söön vahepeal õhtust ja vantsin veel pimedamaga Thurpa poole tagasi. Seekord on mul rohkem õnne ja saabun Thurpa juurde ajal, kui ta isegi debatilt koju jõuab. Lähme sisse, joome teed ja püüame üksikute sõnade kaupa vestlust arendada. Näitan Thurpale pilte, mida ma debatil tegin. Kuna aeg on hiline, siis asun peagi minekule. Enne lahkumist ulatan Thurpale hiina-inglise keele seletava sõnaraamatu, mille ma ise sain kaasa Hong Kongi sõbrannalt ja mida olin Hiinas aktiivselt kasutanud. Leidsin aga, et Thurpal võib seda raamatut rohkem vaja minna kui mul. Thurpa võtab selle peale oma riiulist ühe tiibetikeelse raamatu – räägib mulle pikalt omas keeles, millest see raamat on ja osutab siis ühele ingliskeelsele luuletusele raamatus – ja kingib selle raamatu mulle. Thurpa kirjutab mulle nii tiibeti kui hiina tähestikus oma aadressi ja mina kirjutan ladina tähestikus talle oma. Jätame hüvasti ja kottpimedas hiilin mööda kloostimüüre tagasi koju.


Tuhongi lugu. Tuhongi kohtan, kui istun Labrangi kloostri kõrval mäel. Tuhong on munk, pakun et kolmekümnendates ja tema punases rüüs kogu märkasin mäkke rühkimas juba mõnda aega tagasi. Ta istub minu kõrvale maha ja hakkame rääkima. Tuhong ei vaata mulle rääkides otsa. Tema pilk on närviline ja hüplik. Peatselt juhib ta mu tähelepanu üksikule mustale autole, mis seisab mäe all haljasalal. Tuhong noogutab ja ütleb, et selles autos istuvad hiinlased, kes valvavad Tiibeti munkade järele. Mulle näib, et nendest munkadest, keda ma kohanud olen, on Tuhong mentaalselt kõige rohkem järelvalvesüsteemi hammasrataste vahele jäänud. Temast ei kiirga sellist rahu ja positiivset energiat, nagu ma olen kogenud teiste munkade juures. Mingil hetkel küsib Tuhong mu emaili aadressit. Annan selle, ta noogutab ja lubab peagi mulle kirjutada. Sel hetkel tekib mul tunne, et Tuhong töötab ehk ise Hiina ametiasutuste kasuks ja kujutan vaimusilmas juba ette minu peatset riigist väljasaatmist.

Järgmisel päeval oma tavalist ringkäiku kloostriala tänavarägastikus tehes põrkan uuesti Tuhongiga kokku. Teretame ja Tuhong uurib, ega politsei mind küsitlenud ei ole. Ma vastan õlgu kehitades, et pole minu vastu keegi huvi tundnud. Tuhong lubab mulle uuesti, et kirjutab. Ja küsib siis, mis ma homme teen. Ütlen, et täpselt ei tea, kondan ilmselt mööda kloostrit ja külatänavaid ringi. Tuhong ütleb, et tal oleks homme aega minuga rääkida ja annab mulle oma mobiiltelefoninumbri.


Gelupa lugu. Tuhongile jääb mul aga järgmine päev helistamata. Olgugi, et tema käitumises oli midagi kummalist, oli mu huvi temaga rääkida suurem, kui minu fantaasiad erinevate vandenõuteooriate osas. Aga tehes oma “vaatan-ringi” jalutuskäiku, saan kokku Gelupaga, mis muudab mu esialgseid kavatsusi.

Gelupa on suure sooja naeratusega munk, nii kolmekümnendates. Ta on parajasti jalutamas koral - palverännaku rajal ümber kloostrimüüride - kui ma talle vastu sammun. Kätleme pikalt ja mulle tundub juba, et Gelupa ei lasegi mu käest enam lahti. Pika kätlemise ajal olen Gelupale selgeks teinud, kust ma pärit olen. Gelupa teab Eestit küll, aga talle on võõras Eesti ingliskeelne hääldus. Kui kordan Eesti hiinakeelset nime mitu korda, saab ta aru, millesest riigist räägin.

Meist möödub Gelupa onu, kes on ka oma palveringi tegemas, Gelupa tutvustab meid ja onu uurib Gelupa vahendusel samuti, kust ma olen ja kas ma Dalai-Lamat tean. Enne kui onu oma palvekäiku jätkab, palub Gelupa mul nendest pilti teha. Kui oleme sissejuhatavate küsimustega maha saanud, käib Gelupa välja, et võiksime tema juurde koju minna. Enne lõpetame palveringi piki palverattaid ja stupasid ära. Teel olles möödume Hiina siseturistidest, kes oma uhkete peegelkaameratega kloostrimüüri ääres inimestele jahti peavad. Gelupa on valmis oma pilguga nad põlema panema ja keegi neist ei söenda kaamerat tõsta. Oleme neist möödunud ja Gelupa teeb mulle selgeks, kuidas ta ei salli neid hiinlasi, kes tulevad Labrangi kloostrisse palveränduritest ja munkadest nagu loomadest pilte tegema.

Gelupa tuli kloostrisse, kui ta oli 11-aastane. Nüüdseks on ta elanud kloostris üle 20 aasta ja praeguseks on ta siin juba ise õpetaja. Gelupa elab koos oma vana onu, õpilase ja kahe kirju kassiga. Tema kodu näeb välja oluliselt uhkem kui see, millises elas mu noorem sõber munk. Gelupa inglise keel on parem kui mitmetel teistel seni kohatud munkadel ja Gelupal on kloostris isegi oma inglise keele õpetaja. Samuti on Gelupal paks inglise-tiibeti keele sõnaraamat ja seda appi võttes saame teineteisega lihtsamini suheldud. Gelupa kodus on ühes seinas suur sektsioonkapp, mille klaasi taga on riiulite kaupa suutrasid. Samuti leiab klaasi tagant suure foto Dalai-Lamast, nagu ka pildid mitmetest Gelupa õpetajatest.

Uurin Gelupalt, millised mõjud olid 2008. aasta rahutustel Tiibetis Labrangi kloostrile. Lonely Planetist olin juba varem lugenud, et ka Xiahes tapeti aasta tagasi tänavarahutuste käigus peaaegu 20 inimest. Gelupa tapmisi Xiahes ei kinnita. Küll aga teab ta rääkida, et Lhasa rahutuste järellainetusena protesteerisid mitmetes teistes tiibletlaste asulates mungad ja tavalised tiibletlased nende halva kohtlemise vastu Hiina võimude poolt ja need protestid aeti Hiina võimude poolt julmalt laiali. Näiteks tapeti Gelupa sõnul Aba külas Sichuani provintsis Hiina sõdurite poolt 23 tiibetlast, sealhulgas kuus munka. Ka Labrangi kloostrielus olid rahutustejärgsetel päevadel ärevad ajad. Paljud mungad viidi arestimajja ülekuulamisele ja toimusid massilised läbiotsimised. Gelupa ise viibis aresti all nädal aega, enne kui ta vabaks lasti. Kui Hiina sõdurid talle koju järele tulid, rebisid nad ta seina pealt maha Dalai-Lama foto, otsisid läbi ta korteri ja võtsid kaasa Gelupa isiklikke asju. Lisaks pole pärast rahutusi Labrangi kloostril lubatud ühtki uut munka oma ridadesse võtta.

Gelupa sõnul hoiavad Hiina ametiasutused tiibeti munkadel pidevalt silma peal ja valitsuse jaoks töötavat ka munkasid kloostris. Nii tuleb alati jälgida, millises seltskonnas avameelselt oma arvamust avaldada ja milleses mitte.

Gelupa räägib samuti mulle oma sõbrast, Šveitsi fotograafist, kes oli oma varasemate Xiahe külaskäikude põhjal välja andnud fotoraamatu Labrangi kloostrist. Sellel aastal soovis ta sõber uuesti Hiina tulla, aga Hiina riik ei andnud talle enam sissesõiduviisat. Hea näide sellest, et Hiina riik ei elimineeri järjekindlalt mitte ainult kohalikke tülikaid isikuid, vaid hoiab silma peal ka välismaalastel, kes Hiina võimude jaoks ebasoovitavaks muutuvad.

Käin Gelupal külas veel teinegi kord. Vaatame koos telerist jalgpalli ja ta räägib hasardiga oma lemmikutest jalgpallimurul. Joome teed ja Gelupa valmistab mulle tsampat. Tutvun tema raamaturiiuliga ja leian sealt õpikuid erinevatest valdkondadest, alustades geograafiast ja lõpetades linnuteadusega. Kogu külaskäigu ajal kirjutab Gelupa endale juhuslikesse kohtadesse üles ingliskeelseid sõnu, mida kasutasin ja mida leiab endale kasulikud olevat.

Jamesi lugu. Ühel päeval kohtasin küla serval mäe peal jalutades britist rändurit. Rääkisime maast ja ilmast ja leppisime kokku, et jätkame oma jutuajamist ühise õhtusöögi käigus. Kui olin teel lubatud kohtumispaika, jooksin kokku Jamesiga. James on alla 30 aasta munk, kes peale kiiret sissejuhatust käib välja, et me võiksime koos kuhugi juttu ajama minna. Olles parajasti teel õhtusöögile, siis kutsun Jamesi endaga kaasa.

James ei ole Labrangi kloostrist, vaid lihtsalt Xiahes käimas. Tema klooster on Qinghai provintsis ja ta õpib seal traditsioonilist meditsiini. Tegelikult elas ja õppis ta mitu aastat ühes Lhasa kloostritest, aga pärast 2008. aasta ülestõusu on Hiina võimud oluliselt vähendanud munkade arvu sealsetes kloostrites – üks osa munkadest on vangis ja üks osa saadetud kloostritesse väljapoole Tiibeti provintsi.

Jamesi inglise keel on vist kõige parem, mida munkade seas kohtan. James on olnud iseõppija ja ta näitab meile oma mobiiltelefonis audioraamatutest inglise keele õpikuid.

Saame Jamesi käest teada, et tiibeti munkadel ei ole passe ja neil ei ole võimalik Hiinast välja sõita. Selgub, et ka James on Hiinas vangis istunud. Aastaid tagasi püüdis ta läbi Nepaali Indiasse põgeneda, kuid ta nabiti piirilit kinni ja pandi vangi.

James loodab väga, et ta saab oma õpingud kloostris lõpetada. Jagame omavahel emaili aadresseid ja teeme koos pilte. Ütleme Jamesile, et ta võib inglise keele harjutamiseks meile alati kirjutada.


Lõpulugu. Lhasa 2008. aasta märtsirahutuste tulemusena on Hiina oluliselt piiranud välismaalaste reisimist Tiibetisse. Kuulu järgi lubatakse praegu Tiibetisse 3 miljonit turisti aastas, kellest 95% on Hiina siseturistid ja 5% välismaalased. Reisimine Tiibetisse on välismaalaste jaoks tehtud mitte ainult keeruliseks, vaid ka kalliks. Nii pole enam võimalik omapäi Tiibetis ringi vaadata, vaid kõik Tiibeti külastajad peavad kuuluma ametlikku turismigruppi, keda saadab kogu reisi vältel Hiina poolt heakskiidetud giid. Paljud giididest on han-hiinlased, mitte tiibetlased. Lisaks tuleb Tiibetisse sõitimiseks hankida Hiina ametivõimudelt spetsiaalne luba ja soovides külastada vähemkülastatavamaid kohti, tuleb selleks hankida täiendavad eriload.

Kui olen Dunhuangis, Põhja-Hiina kõrbelinnas, kohtan Adriani Liechtensteinist. Adrian on tulnud mõni nädal tagasi Tiibetist, kus ta rändas koos oma kolme sõbraga. Ta on oma 10-päevase ringsõiduga väga rahul ja vaatan tema fotoaparaadist kauneid pilte nii Lhasast, erinevatest kloostritest kui Mount Everesti baaslaagrist.

Kuulen Adrianilt, et Lhasa oli näinud välja nagu üks suur armeebaas. Sõdurid olid kõikjal, nii erinevate objektide ees valvamas kui tänavatel patrullimas. Kui Adrian ja ta sõbrad peale Tiibeti ringsõitu uuesti Lhasasse jõudsid, märkasid nad aga imestusega, et sõdurid olid linnast kadunud!? Selle asemel kohtasid nad aga palju erivärvilistes sviitrites mehi mööda linna jalutamas. Nad uurisid oma tiibetlasest giidi käest, et mis sõduritest sai. Selgus, et samal ajal oli linnas üks välismaine filmigrupp tegemas dokumentaalfilmi Tiibetist ja Hiina võimud otsustasid selleks puhuks sõdurid ümber riietada tsiviilelanikeks…

Need olid minu poolt kuuldud tiibetlaste lood Hiinas. Neis võib olla faktivigu, keelebarjääri tõttu tekkinud vääritimõistmisi ja meeleheitest tulenevaid liialdusi, aga nende lugude korrigeerimine ei võtaks vähemaks ühe rahva valu, mida siin olles tundsin.

Tom

Neljapäev, 17. september 2009

Hiina imed, vol. 2

Oshis, hosteli kulunud voodil

+27 ºC


Minu teine kuu aega Hiinas kujunes ootamatult poliitiliseks. Eks ma lasin sellel ise poliitiliseks kujuneda muidugi, kuna poliitiline olukord erinevates riikides on minu jaoks väga haarav teema. Lisaks külastasin teisel kuul Hiinas “poliitiliselt tundlikke” piirkondi ja kohati olin ise tunnistajaks sündmustele, kuidas Hiina oma sisepoliitikat ajab.

Hiinal on poliitikast huvitatud inimesele palju pakkuda, sest kõik mis siin puudutab poliitikat on range kontrolli all ja tavalistel inimestel ei tohiks Hiinas poliitika osas oma arvamust olla (välja arvatud muidugi see, et võimulolevale kommunistlikule parteile kiidulaulu laulda). Mina tundsin end Hiinas kui vaba mees vabalt maalt, mis tähendas, et ma mitte kuidagi ei olnud võimeline poliitikat liigitama tabuteemade hulka ja püüdsin avameelselt kohalike inimestega neil teemadel rääkida. Tuleb aga tunnistada, et see osutus palju suuremaks väljakutseks kui olin arvanud.

Siiski, tegu oli äärmiselt huvitava ja silmaringi avardava kuuga. Selle ajaga sai minust tulihingeline Hiina imedesse mitteuskuja, sõnavabaduse ja inimõiguste eest võitleja. Arvan, et kogu aastase rännaku jooksul tegin sarnasel tasemel valitseva poliitilise partei vastast õõnestustööd veel üksnes Iraanis ja Paapua Uus-Guineas. Mis on aga suur erinevus viimase kahe riigi süsteemi ja Hiina vahel, on see, et nii Iraanis kui Paapua Uus-Guineas olid kohalikud inimesed, kellega ma oma teel kokku puutusin, ise äärmiselt õnnetud oma riigikorra üle, siis Hiinas võitlevad olemasoleva süsteemi vastu vaid allasurutud vähemusrahvad. Viimased on aga süsteemi poolt nii ära hirmutatud, et nad tihti lihtsalt ei julge poliitilistel teemadel oma arvamust avaldada (midagi sarnast ei kohanud ma ei Iraanis ega Paapua Uus-Guineas). Han-hiinlased paistavad aga enamasti olevad uhked oma viimaste aastate majandusedu üle ja poliitika jäägu nende sõnul valitsuse pärismaaks...

Järgnevatel päevadel/nädalatel riputan blogisse üles mõned lood, mis on ajendatud minu külaskäikudest tiibetlaste ja uiguuride juurde. Lisaks lugudele püüan ka oma fotoseeria üleslaadimisega tasa teha selle mõnenädalase internetita elamise perioodi. Luban, et fotod saavad olema palju lillelisemad kui mu lood, sest vaatamata poliitilisele palavusele külastasin selle kuu ajaga Hiina väga erinevaid kliimavöötmeid ja olin võlutud kaunist loodusest ja maastikest, kuhu sattusin.

Tom

Teisipäev, 15. september 2009

Aasta reisil

Aasta jooksul mõtetesse kogutud ja kogunenud

Soe tunne


Soh, aasta ongi teel oldud. 15. september 2008, mil sai õhinal Tallinnas lennukisse tormatud, tundub nagu terve igavik tagasi. Rääkimata sellest, et umbes aasta tagasi sai veel igapäevaselt tööl käidud… Aasta aega elu rännates on möödunud nagu lill ja kohustuslikud rutiinid, mis on tavalised igapäevaelus, paistavad kusagile tundmatusse kaugusesse maha jäänud olevat. Väärika tähtpäeva puhul leppisime Marikaga kokku, et paneme kumbki kirja oma mõtted oma aastasest rändurielust. Eneselegi üllatusena olen täpselt sellel päeval väljunud Hiina internetisulgu lukustatud lääneosariigist ja saan õigeaegselt oma loo üles riputada. Nii et proosit, Marika!

Aasta aega reisimist on aidanud mul aru saada, mida ma üldse reisimisest ootan ja mis on mu peamiseks huviobjektiks mööda ilma rännates. Õige varakult mõistsin, et minu peamiseks kireks sellel teekonnal on kohalik kultuur, eluolu ja kohalikud inimesed. Arvan, et see “krõks” käis Iraanis, kuhu jõudes avastasime end olevat ümbritsetud kohalike inimeste tohutust tähelepanust, nende siirast huvist meie vastu ja agarusest tutvustada meile oma elu. See kogemus pani hiljem juba ise aktiivselt kohalike inimestega kontakte otsima.

Kohalikud inimesed on olnud suurepärased igal pool, kuhu olen selle aasta jooksul sattunud. See ei tähenda, et mind igas bussi- või lennujaamas lillede ja värskelt küpsetatud leivaga oodatud oleks. Kaugel sellest. Selle asemel on mul tavaliselt vastas olnud verejanulised taksojuhid ja saamahimulised reisikorraldajad. Aga selle seltskonna taga tuleb näha tavalist kohalikku inimest, olla ise avatud temaga tuttavaks saamisest ja seeläbi avastada terve uus ja huvitav maailm.

Tänu kohalikelt inimestelt saadud ehedatele emotsioonidele, nendelt kuuldud lugudele, nende poolt võetud ajale, mis nad minusugusele “keele- ja kirjaoskamatule” kulutasid, või lihtsalt lubasid mul vaikselt jälgida omi toimetusi, pole ma selle aasta jooksul kordagi endalt küsinud, miks ma selle rännaku üldse ette võtsin.

Seda aastat võibki vaadata kui äärmiselt huvitavat enese harimise aega. Olen saanud viibida paljudes erinevates paikades, erinevate rahvaste keskel, erinevates keskkondades. Olen saanud nina- ja kõrvapidi olla juures sündmustele ja lugudele, mida on raske kogeda paljalt raamatut lugedes või filmi vaadates. Selle asemel on mulle kohati tundunud, et ma hoopis ise liigun mööda mõne raamatu lehekülgi ja see tunne on olnud äärmiselt haarav.

Muidugi, aeg-ajalt on jäänud just raamatutarkusest (ehk teadmistest) vajaka, et seda, mida näign või kuulsin, õigesti tõlgendada. Mõne seose olen teinud alles hiljem ja palju jääb avastamiseks aega, kui olen ise juba tagasi kodus. Viimane ongi aga järgmine osa põnevast reisimisest – asuda reisi jooksul huvi äratanud teemadega tegelema kodus ajal, mil järgmine reis on kusagil teadmata tulevikus.

Selle eest, et olen aastaga saanud tuttavaks paljude huvitavate kohalike inimestega erinevais maailma paigus, tahan teha sügava kummarduse ka www.couchsurfing.org loojatele. Arvan, et see on parim internetilehekülg, millele ma viimase aasta jooksul olen sattunud. Idee viia omavahel kokku rändurid, kes on huvitatud kohalikest inimestest ja kohalikud inimesed, kes on huvitatud ränduritest, on igati tänuväärt. Elada kohalike inimeste kodudes, jälgida kõrvalt nende igapäevaelu ja omada isiklikku teejuhti ja kohaliku elu lahtirääkijat, on olnud erakordne võimalus lühikese ajaga oluliselt rohkem ühest maast ja selle inimestest teada saada.


Üks Indias kohatud rändur saatis mulle emaili, mille ta lõpetas mõttega: hea rändur ei tea, kuhu ta teel on; ideaalne rändur ei tea, kust ta tuli. Esmalt võib taoline reisimise viis üldse mõttetu tunduda – miks üldse reisida, kui sa ei tea, kuhu sa lähed või veelgi enam, kus sa käisid. Aga usun, et paljusid pikaajalisi rändureid just selline mõtteviis iseloomustab. Ehk vähem tähtsamaks muutub see, mida näha ja kus olla ning rohkem tähtsamaks see, mida kogeda ja teada saada.


Aastase rändamisega kivistus minu arvamus, et vaatamisväärsusi võib ka kodus pildiraamatutest või telerist vaadata, selleks pole mul vaja teise maailma otsa sõita. Aga kui tagahoovi pere mind enda poole koju kutsub, kõik oma 100 võõrkeelset sõna ja käed-jalad omavaheliseks suhtluseks kasutusse võtab ja kauba peale peretütre pulmavideot näitab – taolised ehedad elamused on need, mis mind maailma avastama ajavad.

Samas on juhtunud, et olen pikalt kohalike elanike juures elanud ja kohalikku eluolu korraga endasse liiga palju ahminud. Siis on olnud tore üksi linnaruumis või looduses ringi hulkuda või teiste rändurite seltskonnas aega veeta. Ehk siis pole olemas asju, mida PEAB tegema või PEAB nägema ühes või teises kohas olles ja sellised mõttevälgatused reisiraamatutes või teiste rändurite suudel panevad mind üksnes kergelt muigama. Arvan, et rändamise muudab mõnusaks just mõnus kombinatsioon erinevate tegevuste vahel.

Kui olin juba rohkem kui kuus kuud teel olnud, küsis mu isa minu käest telefonis juttu ajades, et kas ma sellest reisimisest ära ei hakka väsima. Vastasin talle, et ei, kaugel sellest. Aasta aega reisimist ei ole enam reis selle tavapärases tähenduses. Tegu on minu tavalise eluga, lihtsalt pidevalt muutuvates tingimustes ja keskkonnas. Arvan, et rännak ongi kõige tabavam sõna selle oleku kirjeldamiseks. Ja seniks kuniks jätkub huvi ja jaksu haarata seda, mis sinu ümber toimub, ei tule peale ka väsimust.

Samas on loomulik, et ka pikalt rännates kujunevad välja rutiinid, millest mõned võivad rohkem, mõned vähem meeldida. Kindlasti on pika reisi miinuseks, et vaimustus uutest paikadest, tegemistest või kogemustest muutuvad aja jooksul leigemaks, sest pole lihtsalt võimalik aasta aega järjest iga päev vaimustuses olla. Seepärast on pikal reisil tähtis vahepeal aeg maha võtta ja uuteks emotsioonideks endale aega anda. Nii on minu reisimise tempo selle aasta jooksul olnud palju aeglasem kui minu tavaliste (lühikeste) puhkuste puhul. Pika reisi suureks plussiks on aga see, et see tähendab suurt vabadust ja selle vabadusega on võimalik spontaanselt ringi käia. Ma olen nautinud mõnuga, et erinevalt tavalisest puhkusest olen nüüd saanud jooksvalt otsustada, kuna ja kuhu edasi sõita ja koha peal vaadata, kauaks jääda. Liikumine ühest riigist või kultuuriruumist teise on minu jaoks olnud tore vaheldus ja aidanud mind sellel teekonnal värskena püsida. Nii olen igasse uude riiki sõitimisel mõnusat õhinat tundnud ja kui see poleks nii olnud, oleks see pannud mind mõtlema, kas pole ehk õige kuhugi mujale või üldse koju tagasi sõita.



Selle aastase äraolekuga on planeet Maa minu jaoks oluliselt väiksemaks muutunud. Kui varem tundus paljalt Euroopa omajagu suur, 3-4 tundi lennusõitu tähendas üüratut vahemaad ja erinevad Euroopa rahvad väga erinevad, siis Aasiast vaadates olen aru saanud, kuivõrd väikesele maalapile kogu Euroopa ära mahub ja kuivõrd sarnased me seal Euroopas ikkagi omavahel oleme. Ehk siis hoolimata erinevatest keeltest, mida me seal räägime, toitudest, mida sööme, naljadest, mida teeme, on meie kultuuritaust ja käitumisnormid ikka väga sarnased ja suures pildis on meie arusaam ka maailmast suhteliselt sama. Samuti nägi enamik asiaate minus mitte eestlast vaid ennekõike eurooplast. Ehk siis igapäevase elu ja kohalike kommete kirjeldamisel rääkisin alustuseks ikka Eestist, kuid tavaliselt üldistasid kohalikud vestluspartnerid kogu minu jutu sujuvalt Euroopale. Hiljem juba püüdsingi asju seletada Euroopast vaadatuna või siis rõhutasin korduvalt, et mingid asjad on erinevates Euroopa riikides väga erinevad ja tean üksnes Eestist rääkida (aga kahtlustan, et need vahemärkused jäeti siiski tähelepanuta).

Tüüpilise lääne turisti moodi ülehindasin ka mina muu maailma eksootikat ja alahindasin meist kaugele jäävate riikide arengutaset. Tegelikult on meie elud erinevates maailma otstes palju sarnasemad. Olgugi, et India suuremates linnades võib tänavatel kohata ka lehmi, on sealsete noorte ja ilusate elustiil väga sarnane sellele, mida Eesti linnanoored elavad. Või, Paapua Uus-Guinea külades ei pruugi küll olla elektrit ja veesüsteemi, aga sellegipoolest võib läbi bambusmaja seinte kuulda, kuidas (patareidega) raadio mängib viimase nädala USA TOP 10 muusika edetabelit.

Samas saadakse igal pool aru, et eksootika müüb ja nii püüavad ka mitmed arenenumad riigid jätkuvalt “pakendada” turistidele oma eksootilisi hõime jms, mis sageli on aga tühipaljas karneval, mille ainsaks eesmärgiks on turistide pealt teenida. Mulle tundus, et selline atraktsioon läks kaubaks just samal põhjusel, et läänlastena soovime me näha eksootikat ka seal, kus seda juba ammu enam ei ole. See, et erinevad maailma nurgad muutuvad omavahel järjest sarnasemaks, on loomulik protsess ja oleks isekas soovida eilseid loodusrahvaid jäämagi rohuseelikuid kandma ja olla pettunud kaasaegse koolisüsteemi või erinevate tehniliste vidinate imbumise pärast nende igapäevaellu.


See aastane rändamine on minu esimene seljakotireisi kogemus. Olen aasta aega kogu oma elu kandnud turjal ja see on olnud väga värskendav meeldetuletus, kui vähe asju on tegelikult eluks vaja. 15-20 kilo, kui seda numbrites väljendada:). Kuid küsimus ei ole üksnes seljakoti suuruses. Mööda ilma ringi rännates olen pidevalt näinud, kui vähesega kohalikud elanikud sageli hakkama saavad ja sellele vaatamata paljudel neist silmad säravad. Jaguks ka Eestisse samasugust rõõmu meie oluliselt paremal järjel oleva elu üle! Uhh, oleksime siis nagu üks igavesti kestev Laulev Revolutsioon:). Annan endale aru, et erinevate pseudoprobleemide kütkes elava läänemaailmaga kohanemine saabki olema kõige suurem väljakutse taolise rännaku lõppemisel. Aga pole hullu - ega minagi saa igavesti kodus lillelt lillele lendlema jääda:).

Seljakotireis on olnud ka huvitavaks võimaluseks oma mugavustsooni piire kompida. Olen saanud kinnitust, et saan hakkama väga vähesega ja arvan, et paljudest tavaelu mugavustest loobumine on mitmel pool aidanud mul ka kohalikku eluolu paremini tundma õppida. Peale seda rännakut olen veendunud, et vähemarenenud piirkondadesse läheksin ma ka edaspidi ainult seljakotiga ja võimalikult lihtsat elu elama, ükskõik kui palju mul ka parajasti raha oleks. Vastasel juhul leiaksin end olevat nagu mingis kunstmaailmas – elades uhkes hotellis ja nautides igapäevast lääne inimese luksust ja tehes aeg-ajalt konditsioneeritud maastikuautos ekspeditsioone kohalike inimeste juurde... Ei, ei, see ei lähe.

Selles, et paljud inimesed soovivad kolmandas maailmas reisides oma igapäevaseid mugavusi nautida, pole samas midagi valesti. Tahan rõhutada, et pole olemas õigeid või valesid reisimisviise - igaüks leidku ikka ise, mis talle kõige paremini sobib. Küll on aga aastasel reisil teinud mulle haiget kõrvalt vaadata, millise üleolekuga mõned läänlased kohalikesse inimestesse suhtuvad. Põhjuseid kohalikke inimesi naeruvääristida leitakse erinevaid – kas nad näevad “kummalised” välja, ebatavalised on nende uskumused ja kombed või ei suuda nad ennast võõrkeeles samavõrd hästi väljendada, kui puhkusele saabunud läänlane. Sageli mõnitatakse kohalikku inimest avalikult – viimane on ju niikuinii nii loll ja ei saa aru, et tema üle naerdakse… Taolist seltskonda läänlasi kohtas kõige enam Kagu-Aasias rännates. Tegu on Aasia kõige arenenud turismipiirkonnaga ja kahjuks tähendab see ka seda, et sinna sõidab rohkem läänlasi, kelle peamiseks huviks on end mõnusasti tunda ja lahe olla, mitte niivõrd kohaliku elu ja kultuuriga tutvuda, rääkimata selle austamisest. Turism on tänapäeval tohutu äri ja kohalikud elanikud peavad ilmselt leppima, et igal heal asjal on ka oma varjupool.


Tänu aastasele ringirändamisele olen saanud tuttavaks terve hulga huvitavate inimestega maailma erinevatest paikadest. Lisaks kohalikele inimestele on nende hulgas ka rohkesti teisi rändureid või siis välismaalasi, kes on ühte või teise riiki tööle või õppima tulnud. Kontaktid taoliste inimestega pole olnud mitte ainult suurepäraseks võimaluseks omavahel reisimuljeid jagada ja üksteise rännukirge üles kütta, vaid seeläbi olen tegelikult rännanud ka riikides, kust need inimesed pärit on. Selline kogemus on mulle olnud kui ootamatu boonus ja tekitanud pika nimekirja paikadest, kuhu tulevikus sõita sooviksin. Aga mitte ainult. Rännaku käigus olen mind ümbritsevatelt inimestelt saanud soovitusi raamatutest, mida lugeda, filmidest, mida vaadata, muusikast, mida kuulata. Mul on hea meel, et see rännak on olnud palju kihilisem kui ma esmalt arvasin seda olevat.

Lõpetuseks tahaks öelda, et midagi jäi kindlasti ütlemata. Lihtsalt ei tulnud meelde või oli selline tunne, et seekord ei peaks ütlema. Nii on ka reisimisega, et igale poole ei jõua ja midagi jäägu ka järgmiseks korraks. Igatahes olen ma enam kui kindel, et mingil kujul tuleb taoline pikk rändamine uuesti kordamisele. Eks näis, kuna ja kuhu, aga aastaga sai selgeks, et selline rändamine meeldib mulle liiga väga, et seda mitte uuesti kogeda. Jah, rändamisest võib kujuneda sõltuvus, aga arvan, et rännukirg on parim pisik millesse nakatuda.

Tom