Kolmapäev, 30. september 2009

Uiguuria lugu

Arslanbobis, kaunil verandal patjadel lebades
+22 ºC




Eellugu.

Uiguuria on läbi ajaloo olnud osa Kesk-Aasia regioonist. Seda nii geograafiliselt, rahvusliku koosseisu kui kultuuritausta poolest. Uiguurid on lähedased sugulased teiste Kesk-Aasia rahvastega. Uiguuri keel on väga sarnane usbeki keelele, olgugi et erinevalt Usbekistanist on Uiguurias kasutusel araabia tähestik. Ka oma välimuselt sarnanevad uiguurid kõige enam just usbekkidele. Teiste Kesk-Aasia rahvastega seob uiguure veel sarnane religioon – islam. Sarnaselt tiibetlastele on ka uiguuridel religioonist kujunenud oluline enesemääramise vahend (lisaks keelele), mis on läbi sajandite aidanud säilitada oma kultuuri ja traditsioone.

Ajalooliselt on Uiguuria aladel elanud erinevaid Kesk-Aasia rahvaid. Ka tänasel päeval võib Uiguuriast leida nii kasahhe, kirgiise, tadžikke kui usbekke. Uiguuriat läbis Siiditee, mis tähendas, et siin said kokku erinevatest rahvustest kaupmehed, segunesid kultuurid, keeled ja kombed. Globaliseerumine sai nendel aladel alguse juba ammu enne seda, kui see sõna tänapäeval kasutusele võeti.

18. sajandi teisel poolel vallutas Hiina armee Uiguuria ja kuulutas need alad oma osaks. Hiina impeeriumis sai Uiguuria endale nimeks Uus Territoorium, hiina keeli Xinjiang. Kui 1911. aastal Qingi dünastia Hiinas kokku kukkus ja Hiina Vabariik välja kuulutati, jäi Uiguuria peamiselt kohalike valitsejate juhtida, sest vabariigi keskvõim oli toona liiga nõrk ja selle mõju riigi lääneserva ei ulatunud. 1940ndatel kuulutati Nõukogude Liidu toetusel välja iseseisev Ida-Türkestani Vabariik ühes väikeses osas tänasest Xinjiangist, kuid selle eluiga jäi väga lühikeseks. Kommunistid võtsid Hiinas võimu ja Hiina Rahva Vabastusarmee marssis Uiguuriasse. Uiguuriast sai uuesti Hiina läänepoolseim provints, ametiliku nimega Xinjiangi Uiguuria autonoomne piirkond.

Autonoomiaga pole sel aga peale nime suurt pistmist. Hiina keskvõim on aastakümnete vältel tegelenud piirkonna järjekindla hiinastamisega. Kui 1949. aastal oli uiguuride osakaal 90%, siis tänaseks päevaks moodustavad 8 miljonit uiguuri vähem kui poole kogu provintsi elanikkonnast. Han-hiinlased saavad riigilt terve rida sotsiaalseid ja majanduslikke soodustusi Uiguuriasse kolimisel. Suurem osa olulisemaid ja paremaid ametikohti provintsis on garanteeritud han-hiinlastele. Koolis peavad uiguurid esimese võõrkeelena õppima hiina keelt, samas kui han-hiinlastest õpilaste programm ei näe ette uiguuri keelt.

Milleks on Hiinale Uiguuriat vaja? Xinjiang on Hiina kõige suurem provints moodustades ühe kuuendiku kogu Hiina pindalast. Provints on rikas maavarade poolest ja ligi 30% Hiina naftavarudest on pärit Uiguuriast. Lisaks on siinsed inimtühjad alad olnud ideaalsed paigad tuumakatsetusteks ja sõjaväepolügonideks. Vähem tähtis ei ole provintsi strateegiline positsioon mitme Aasia suurriigi vahetus läheduses.


Konflikt.

5. juulil 2009 puhkes Xinjiangi provintsi pealinnas Ürümqis konflikt uiguuride ja han-hiinlaste vahel. Ametlikel andmetel sai tänavarahutustes surma ligi 200 inimest.

Siinkohal tõmbaks kuivadele faktidele joone alla.

Olin ise Lõuna-Hiinas, kui need verised sündmused Ürümqis aset leidsid. Kuulsin neist järgmisel hommikul teistelt ränduritelt ja siis juba ise interneti vahendusel erinevaid uudisteportaale jälgides. Minuga samas hostelis viibis vanem abielupaar, päritolult hollandlased, kes olid oma perega viimased 12 aastat Hiinas elanud ja sotsiaaltööd teinud. Sain nende vahendusel teada, et hiinakeelsed telekanalid kajastasid sündmusi Ürümqist üksnes han-hiinlaste poolt vaadatuna. Ühtegi kannatanud uiguuri ei olnud intervjueeritud ega uiguuridepoolset nägemust asjast esitatud.

Tundsin sündmuste vastu Uiguurias teravdatud huvi, sest plaanisin mõne kuu pärast läbi selle provintsi Kõrgõzstani sõita. Et uiguuride elu, tegemiste ja ajalooga end paremini kurssi viia, siis oli mul kindel soov couchsurfida Uiguurias mõne kohaliku uiguuri juures. Nii võtsingi paari sealse liikmega ühendust, kes juba oma sissejuhatavas osas trükitähtedega kirjutasid, et NAD EI OLE HIINLASED, NAD ON UIGUURID. Minu head kavatsused läksid aga vett vedama, sest peale rahutuste puhkemist keeras Hiina keskvõim kogu Xinjiangi provintsis internetikraanid kinni ja nii ei saanud mu potentsiaalsed võõrustajad minu elektronkirju kunagi kätte…

Internetiühendust pole Uiguurias tänaseni taastatud. Samuti nagu pole võimalik teha rahvusvahelisi kõnesid ega saata tekstisõnumeid Hiina kohalike operaatorite vahendusel. Tegu on täiesti tüüpilise Hiina võimude käekirjaga. Olgugi, et selliseid meetmeid põhjendatakse edasiste rahutuste ärahoidmisega, on taolisel käitumisel ka varjatud pool – et kohalikud inimesed ei saaks informatsiooni mitteriiklikest infokanalitest ning raskendada nende infovahetust välismaailmaga sündmustest provintsis. Kõike eeltoodut arvestades oli üldse üllatav, et Hiina võimud praegu välismaalasi provintsi lubasid.

Kui ma augusti lõpus Ürümqisse jõudsin, võtsid mind tänavatel vastu sõdurite kolonnid. Relvade ja kaitsekilpidega varustatud sõdurid patrullisid kõigi peamiste tänavate nurkadel, transpordisõlmedel, strateegiliste hoonete ees. Tundus, et kohalikud inimesed olid armee kohalolekuga linnas jõudnud ära harjuda, sest pealtnäha ei teinud keegi valvelseisakus sõduritest suuremat numbrit.


Asusin koha peal uurima, mis siis ikkagi juuli alguses juhtus ja püüdsin paremini aru saada rahutuste tagamaadest. See osutus aga palju suuremaks väljakutseks, kui arvasin. Väga raske oli leida kohalikke inimesi, kes olid valmis nendel teemadel avameelselt rääkima. “Oma uiguuri” mul Ürümqis ei tekkinudki. Han-hiinlastele oli kergem ligi saada, kuna peatusin hostelis, kus töötasid han-hiinlastest noored. Kuid ka nende arvamust tuli mul neilt välja pinnida ja oli näha, et nad neil teemadel eriti rääkida ei tahtnud.

Han-hiinlastest noored tegid olukorda kirjeldades mulle lühidalt selgeks, et uiguurid tulid juuli alguses tänavatele ja asusid han-hiinlasi tapma. Nende sõnul kõik tapetud olidki han-hiinlased ja armee oli nüüd Ürümqis korda loomas, et kaitsta uiguure han-hiinlaste võimaliku kättemaksu eest. Hosteli töötajate kinnitusel võib internetist leida terve rida klippe sellest, kuidas uiguurid (sh naised) tol päeval turul nugadega han-hiinlasi pussitasid.

Han-hiinlased ei räägi mulle midagi sellest, millest rahutused alguse said. Ometi olen interneti vahendusel juba mõni aeg tagasi lugenud intsidendist, mis toimus väljaspool Uiguuriat, Hiina idarannikul. Ühes sealses tehases, kus töötavad nii uiguurid kui han-hiinlased, tekkis rahvuse pinnal konflikt. Keegi endistest töötajatest (han-hiinlane) kandis uiguuride peale viha ja saatis oma han-hiinlastest kolleegidele alusetu e-maili, süüdistades tehases töötavaid uiguuri mehi selles, et need vägistasid grupiviisiliselt üht han-hiinlasest naist. Sellele järgnes tehases suurem kaklus han-hiinlaste ja uiguuride vahel, mille tulemusel mitu uiguuri surma said. Nimetatud sündmus leidis aset selle aasta juuni lõpus ja umbes nädal aega hiljem tulid uiguurid Ürümqis tänavatele meelt avaldama, et pöörata avalikkuse tähelepanu oma rahvuskaaslaste halva kohtlemise vastu Hiinas. Demonstratsioon kasvas üle rahvarahutusteks, mille tulemusel sajad inimesed kaotasid oma elu. Ametlikel andmetel olid kolm neljandik tapetutest han-hiinlased ja üks neljandik uiguurid.

Millest han-hiinlased mulle veel ei räägi ja millest vaikivad ka Hiina ametlikud infokanalid, on han-hiinlaste kättemaksuaktsioon, mis järgnes Ürümqis paar päeva pärast uiguuride demonstratsiooni. Selle käigus olevat han-hiinlased rünnanud uiguure ja rünnaku tagajärjel olevat omakorda saanud surma sadu inimesi. Raske on infosulus olevast provintsist leida ühtki kanalit, mis selle info ümber lükkaks või seda kinnitaks, kuid erinevates rändurite seltskondades, keda Uiguurias kohtan, tuleb see korduvalt jutuks.

Hosteli töötajad kinnitavad mulle, et linn on praegu turvaline ja välismaalasena pole mul mingit ohtu. Samas tõdevad, et han-hiinlastel pole pimedas soovitav uiguuride linnaosasse jalutama minna. Mina end linnas tõesti ebaturvaliselt ei tunne. Jalutan nii han-hiinlaste kui uiguuride linnaosades ning vaatan ringi turul, kus mõni kuu tagasi kõige verisemad sündmused aset leidsid. Kõikjal on inimesed sõbralikud ja pisut üllatunud eksootilist külalist vastu jalutamas nähes. Üksnes sõdurite rohkus linnapildis tuletab meelde, et midagi on siin teisiti kui tavaliselt.

Tegelikult ei tulnud ma Ürümqisse mingit personaalset detektiivitööd tegema, vaid siin peatuma sundis mind asjaolu, et Ürümqis asub Kõrgõzstani konsulaat ja mul on vaja oma passi saada Kõrgõzstani viisa, et Uiguuriast edasi läände sõita. Viisa taotlemine võttis aega nädala ja nii pea, kui olen oma dokumendid konsulaati sisse andnud, pühin Ürümqi tolmu jalge alt ja põrutan põhja sügist taigat vaatama.


Altai regioon Põhja-Uiguurias on peamiselt asustatud kasahhide poolt. Kasahhe elab Uiguurias kokku umbes 1.5 miljonit, moodustades nii kolmanda suurema rahvusgrupi regioonis. Uurin kasahhide käest, kuidas nemad paljurahvuselises provintsis end tunnevad. Nii hotellipidajast ärimees Hemu külas kui Buerjini väikelinna pargis kabet mängivad mehed toovad välja, et nende regioonis on omavahelised suhted erinevate rahvuste vahel head, SEST neil seal ei ela palju uiguure. Mulle tuleb üllatusena, et kasahhide ja uiguuride omavahelised suhted pole kuigi sõbralikud ja saan aru, et kasahhid iseseisvast Uiguuriast midagi kuulda ei taha. Kõik kasahhidest vestluspartnerid kurjustavad uiguuridega Ürümqis toimunud rahutuste tõttu ja peavad neid vastutavaks kujunenud olukorra pärast provintsi pealinnas.

Kui nädal hiljem tagasi Ürümqisse sõidan, et konsulaadist oma pass kätte saada, mõistan juba bussiaknast linnatänavatele vaadates, et midagi on linnas vahepeal juhtunud. Armee on sulgenud mitmed kesklinna magistraalid, sildadel liiklemine on muutunud väga vaevaliseks, kuna avatud on vaid üksikud sõidusuunad, täisvarustuses sõdureid on tänavatel kordades rohkem. Kuna elasin provintsile omases infosulus, siis alustuseks oletasin, et taolise kaitsetegevuse põhjuseks on asjaolu, et päeva pärast möödub täpselt kaks kuud juulikuistest rahutustest. Hostelisse jõudes kuulen aga, et ajal, mil ma Põhja-Uiguurias muretult kaunist sügist nautisin, olid Ürümqis inimesed uuesti tänavatele tulnud. Sedakorda protesteerisid han-hiinlased, kes nõudsid provintsi valitsuselt suuremat turvalisust. Nimelt levis han-hiinlaste seas paanika, et uiguurid liiguvad ühissõidukites ja muudes avalikes kohtades ringi süstaldega ja süstivad salaja eluohtlikku viirust han-hiinlastesse. Protesteeriv inimmass oli liikunud mööda peamisi tänavaid halvates igasuguse liikluse kesklinnas. Et olukord plahvatusohtlikus piirkonnas uuesti kontrolli alt ei väljuks, oli politsei kasutanud protestijate laialiajamiseks pisargaasi.

Mul ja teistel ränduritel on raske tõsiselt võtta neid süstlarünnakute juttusid. Peame seda pigem järjekordseks konspiratsiooniteooriaks. Kindlasti on aga tõsi, et politsei protestijad pisargaasiga laiali ajas, sest minuga samas hostelis peatus teisi rändureid, kes protestimarssi tänavatel jälgisid ja koos han-hiinlastega gaasipommide eest põgenesid. Tegelikult sattus tol päeval gaasirünnaku alla kogu üks hostel, kus kümmekond rändurit samal ajal peatusid, sest see asus otse provintsi valitsushoone kõrval, kust protestivad inimhulgad lahkuma sunniti. Kõik külalised sellest hostelist lõpetasid rahutustepäeva arestimajas, kus nende isikud tuvastati ja nende fotomaterjalid läbi vaadati.

Teine tuttav rändur jalutas samal päeval uiguuride linnaosas, kuniks politsei ta arreteeris ja mitu tundi jaoskonnas kinni hoidis. Ka tema fotod vaadati läbi ja kõik kaadrid, kus võis näha rahvamasse, politseid või sõdureid, kustutati. Kõik politseisse sattunud rändurid samas kinnitasid, et nendega käituti viisakalt ja üheks arreteerimise põhjuseks võis olla ka lihtsalt soov välismaalased tänavatelt eemal hoida, juhuks kui olukord peaks kontrolli alt väljuma.

Viisa ootuses veetsin veel ühe päeva Ürümqis ja põrutasin siis lõunasse, Kashgari. Ürümqis valitsesid nüüd hoopis teised meeleolud, kui nädal aega tagasi ja siin ei olnud enam tore olla. Linnas võis tunda üldist ärevust ja olgugi, et tegu oli esmaspäevaga, olid kõik ärid oma uksed sulgenud juba kella kuueks, mitmed toidukohad ja baarid ei teinud sel päeval uksi üldse lahtigi. Isegi parki ei lastud mul peale kella kuut minna - kurikatega erariietes mehed tõkestasid mul sinna tee, kui olin alustuseks teinud näo, et ma ei saa aru, mida mulle öelda tahetakse. Kella seitsmeks õhtul nägi kesklinn välja nagu oleks seal kehtestatud komandanditund – üksnes sõdurid seisid valvel oma positsioonidel või liikusid kolonnidena tänavatel.


Hirm.

Kashgaris saatis mind õnn, kui kohe esimesel päeval linnatänavatel uudistades astus mulle ligi üks kohalik uiguur ja soovis juttu ajada. Tegu oli 20ndates noore mehega, kes õppis intensiivselt inglise keelt ja soovis mõne aasta pärast välismaale ülikooli pääseda. Kuna tema huviks oli praktiseerida inglise keelt ja mina otsisin omale uiguurist teejuhti, siis järgnevatel päevadel käisime üheskoos linna peal ringi kondamas. Olin väga rõõmus, et lõpuks ometi saan järele uurida, kuidas uiguurid olukorda omal maal näevad. Tegelikult jäid aga kõik minu küsimused uiguuride olukorrast Hiinas vastuseta, kuna mu sõber kinnitas, et ta ei saa neil teemadel minuga rääkida. Kuulsin, et paljud uiguurid on Ürümqi rahutuste järgselt arreteeritud, ka Kashgaris, ning poliitilistel teemadel oma arvamuse avaldamine võib praeguses olukorras väga kalliks maksma minna.

Vähe sellest, kui olime järgmisel päeval uuesti kokku saanud, siis palus mu uiguurist sõber minult, et ma lubaksin talle, et ma mitte kellelegi ei räägi sellest, mida ta mulle eelmisel päeval rääkinud oli. Kinnitasin, et tal pole mingit põhjust muretsemiseks, sest vaatamata minu aktiivsele huvile erinevate teemade vastu, ta ju ei rääkinudki mulle midagi. Aga ma nägin, kuidas mu sõber on tõeliselt mures, et ta on endale ja oma lähedastele häda kaela toonud. Olin seda enam ehmunud, sest mu kaaslase puhul ei olnud tegu ebakindla ja paranoilise inimesega, vaid laia silmaringi ja hea suhtlemisoskusega noorega. Tajusin, kuivõrd Hiina järelvalveorganid on siinsed inimesed ära hirmutanud, mistõttu kardetakse oma arvamust isegi välismaalasega jagada.

Lõpulugu ei ole. Uiguuriat ma vabaks ei laulnud nagu mõnele sõbrale lubasin. Kindel on see, et Uiguuria ei ole Hiina, kuigi praeguseid arenguid jälgides on see ainult aja küsimus, millal uiguurid avastavad end olevat sama marginaalne rahvas Uiguurias nagu mongolid tänases Sise-Mongoolias on. Kahju. Klassikaline han-hiinlase käsitlus on väga lihtne – oleme kõik üks Hiina rahvas, milleks üldse see vähemuste jutt. Või siis – rahvus ei ole tsivilisatsiooni arenguks üldse oluline – unustame selle. Jõud selliste käsitluste ümberlükkamiseks Hiinas on ebavõrdsed. Aga nagu ikka - lootus sureb viimasena.


Tom

2 kommentaari:

marika ja tom ütles ...

Tom!!

Jee - selliste sündmuste keerises!?

Ma mõtlesin, et saan ise blogisse midagi eksootlist kirjutada, sest täna Siem Reapis üleujutab - jõgi üle kallaste, vihma kallab juurde ja inimeste kodud veel all!! No aga sinu loo peale ei ole minu olukord "kriisiolukorra" sõna isegi mitte väärt :)! Tore, et sealt ise eluga tulema said.
Marika, endiselt sinu fänn!!

marika ja tom ütles ...

Hoi kullakene! Tore, et Sa seal yleujutustega p2ris ookeanile ei parvetanud!

Uiguurias ma ise mingis ohus ei olnud. Kyll aga sain aru, et v6in seal teised inimesed ohtu seada oma (siira) uudishimuga kohaliku eluolu vastu. Seet6ttu j2tsin isegi sellised fotod internetti laadimata, kus olid peal inimesed, kelle pool koos uigurist s6braga kylas k2isime.

Tom