Kambodzia hotelli aknatrellide vahelt immitseb kohupiimapiruka lõhna Pluss triljon kraadi 
Eks kõikide asjadega on nii, et sõltuvalt, mis nurga alt neid vaadata, võib näha täiesti erinevat pilti. Nii olen ma juba suhteliselt ammu kellegi teise poolseid reisi soovitusi võtnud suhteliselt emotsioonitult, sest alati see, kuidas sulle mõni koht meeldib, sõltub sellest, millal, kellega, mis tingimustes ning meeleolus sa seal parasjagu viibid ning millised inimesed su teele satuvad. Suhteliselt iga reisikoht võib muutuda seiklusrikkaks ning kõikide lemmik rännupunkt aga suureks pettumuseks. Olen siiani blogis avaldanud Bali kui paradiisisaare kohta vaid ülistuslaulu. Nüüd kaks nädalat minu väga armsa Eesti sõbraga Indrekuga Balil ringi sõites, avastasin, et ega igalpool Balil ka nüüd päris paradiis ei ole ning et Bali erilisus minu jaoks piirdub siiski suures osas Ubudiga. Ehk siit tuleb nüüd üks veidi reisikirja moodi kirjutis tulevastele Bali turistidele.
Kui oli selge, et mul on kaheks nädalaks kaaslast oodata, siis valdas mind kerge segadus ning avastasin irooniana, et ega ma ju peale väikese Ubudi, mõnede hipirandade ning ühe suure vulkaani eriti muud näinud ei olegi. 5 kuu kohta päris hea saavutus, mis?! Minu sõbra soov oli peamiselt mereääres peatuda, sest oli ta omaette juba ammugi imestunud, et kuidas üks Saaremaa tüdruk suudab nii kaua sisemaal elada?! Asusin kohe oma Ubudi sõpru, kes olid Ubudis veedetud aja poolest minuga võrreldes juba veteranid, pommima küsimustega, et kus oleks Balil tore romantikapuhkust veeta. Huvitav, aga nii vaimselt valgustunute kui ka lihtsalt hipide seast kõlasid kahtlaselt sarnased vastused ehk minu dilemma oligi lahendatud. Otsustasin kahenädalast „romantika-turisti-elu” alustada Bali turistide mekast ehk Kuta ranna kõrval asuvast Seminyakist.
Need kaks randa on kohad, kuhu ilmselt 90% turiste maandub ning veedab seal tihedat piduderohket ööelu ning päeval grillib rannas. Kuta on selline koht, kus ringi kõndides ei ole Balist mitte kõige õrnemat lõhnagi – see-eest uputab tuntud kaubamärkide butiikidega ning „võtan-elult-kõik” noortega. Soovitus: hoidke parem eemale!! Seminyakis olin küll paar korda varemgi käinud ning tookord energiast tühjaks imetuna saba jalgevahel kodu-Ubudisse tagasi põgenenud, aga seekord lootsin, et meri ja lõputud kulinaarsed võimalused äkki muudavad asja. Jumaldasin küll mereääres karget mere õhku (millest Ubudis on täielik vaakum), kuid visuaalse poole pealt mereäär ka väga palju asja ei muutnud, sest vaatamata kilomeetrite pikkusele liivaribale ning mässavatele lainetele, ei ole keegi vaevaks võtnud sealt prügi ära Huvitav, et mulle see prügivärk Ubudi ümbruskonnas küll nii valusalt silma ei olnud torganud...või siis seda ei olnud seal lihtsalt niipalju. Isegi siinse turismimeka lõputud ilusad ja kallid villad asuvad prügijõgede ning –mägede vahel. Mõtlesin isekeskis, et kui oleksin oma kahenädalase puhkuse kohaks valinud need kaks randa, siis oleksin küll veidi õnnetu olnud, aga ilmselt minu maitse ei ole ka tavalise puhkaja maitse. Aga siiski, Seminyak suutis mind ootamatu nurga alt üllatada. Minu kõige suuremaks elamuseks vast oligi otse rannas asuv KuDeTa rannaklubi, kus imehea klubimuusika, imeilusa atmosfääri, ülihea söögi ning liiga kallite drinkide saatel on imeline vaadelda päikeseloojangut ja nautida glamuurset Balit. Pidin tunnistama, et vaatamata oma hipikarjäärile oli selline keskkond siiski tohutuks (veidi nostalgiliseks) naudinguks!
Minu Ubudi tuttavate üheks soovituseks oli nagu ühest suust: „Gili saared – „õumaigaad, see on nii romantiline” – sinna suundusimegi. Nimelt Balist idapoolt umbes 1,5 tunnise kiirpaadi sõidu kaugusel asuvad kolm täppi ehk saart- Gili Tarawangan, Gili Meno ja Gili Air. Igaühel on oma spetsialiseerumine – kas siis pidudele ja ööelule või siis vaikusele/rahule või snorgeldamisele. Meie valisime vaikuse ja rahu ning snorgeldamise ehk Gili Airi. Saarel seistes ja mere poole vaadates, on tegu tõepoolest paradiisiga – vesi on helesine, millel ulbivad värvilised ämbliku moodi paadid, kalad löövad sulpsu, kohe lähedalt ilutseb Lomboki saar oma mägede ning vulkaanidega ning veest väljuvad õnnelike nägudega snorgeldajad. Snorgeldamine on siin tõesti ilus – nagu suur akvaarium. Vee all on imeväikesed elektrisinised kalad, kollase triibulised kalad ja oranzi mustriga kalad ja siis kirjud kalad ja suured kalad ja väikesed kalad. Ja merepõhi – jumalik, kuidas vetikad ning teokarbid vaikselt oma elu seal hõljuvad. Igale saarele annab umbes 1,5 tunniga mööda koralli-liivasegust kallast tiiru peale teha. Ilu ja romantika aga väheneb kohe mitu kraadi, kui end 180 kraadi keerata ja saare poole vaadata. Saare keskosa on aga kuumusest kuivanud ehk Balile omasest lopsakast loodusest ei ole jälgegi ning hunnikute viisi on teede ääres prügi ehk kes soovib romantilist õhustikku hoida, siis on soovitus oma pilku rohkem mere poole hoida...:) Kui suuta sellest kõigest eemale vaadata, siis võib leida ka omajagu eksootikat. Nimelt saarel (nagu ka kahel teisel Gilil) ei ole autosid, vaid kõik toimetamine käib hobus-eeslitega, kelle taha seatud vankrid turistide ja kotikoormate all lausa ägisevad ning kelle kapjade alt muldtee tolm su üle katab. Rannaääres on palju väikeseid lihtsaid kalarestorane, kes õhtul päikeseloojangu ajal kokteilidele häppihouerit pakuvad ning mille ette laudadele ilmub isuäratav valik värskelt püütud mereande, kust saab omale meelepärast välja valida. (Mmm... Bali parima kala sõin ma seal).
Ubudi sõpradelt saadud soovitus oli kindlasti külastada ka Amedi randa. Saabusime sinna paadiga otse Gilidelt. Eelnevalt eelmisest merehaigust tekitavast paadisõidust oli see lausa nauding ning proovisin kõik mere õhu enda sisse ahmida. Saabusime musta liivaga ehk vulkaanilise liivaga rannale, värviliste paatide vahele. Mmm.. vaade oli imeilus – just nagu oleks sattunud Kreekasse või Lõuna-Itaaliasse. Milline nauding sõita juuste lehvides rolleriga mööda merre kukkuva kalju serval vonklevat teed kulgedes, all sinetav meri. Mööduda töötlemata meresoola müüjatest, snorgeldada vana laevavraki juures ja lebotada hotelli basseini ääres, kust avaneb vaade mere lõputule avarusele. Aga millegipärast lahkusime sealt juba järgmisel päeval, sest rand on sisuliselt ligipääsematu...
Peale nädalat mere-ääre Baliga tutvumist, küsib Indrek ääri-veeri Ubudi kohta, et äkki läheks ja vaataks selle ka ära. Ja nii me sinna lähemegi ning mulle suureks üllatuseks minu mere-lembelise sõbra soovil pea, et terveks järgmiseks nädalaks jäämegi. Minule on see lausa kingitus, sest arvestades, et plaanin Balilt lahkuda, on see justkui boonus aeg nautida veelkord siinset lopsakat loodust, riisipõldude avarust, vee vulinat ning jälgida kohalike inimeste igapäeva toimetusi. Kõik on nii ilus ja sõbralik ja lopsakas ja eksootiline. Ühtäkki mõistan, et teistes kohtades, kus käisime, seal ei olnud kusagil võimalik nii rikkalikult näha kohalike Bali-hindude igapäevalisi usutoimetusi, kui seda on Ubudis. Mulle suureks üllatuseks teatas ka Indrek, et Ubudis on kõige mõnusam atmosfäär.
Vaatamata sellele, et olin 5 kuud Ubudi elanik olnud, suutis see linnake mind peale Bali ringreisi siiski endiselt meeldivalt üllatada. Nimelt olin senini tundma õppinud vaid Ubudi üht kihti – mis oli pigem hipilik ning spirituaalne. Turistina Ubudis olles, õnnestus mul avastada (olin sellest lihtsalt varem teadlik olnud) ka täiesti teistsugust Ubudit. Nimelt peale selle, et Ubud on Bali kultuurikeskus – kus on ohtralt tantsu etendusi ning varem mainitud ligipääsu kohalike elanike igapäeva tegevustele, peale selle, et Ubudis on tohutu lai valik spirituaalseid „meelelahutusi” nagu jooga ja meditatsioon ning muud new age tegevused, on Ubudis olemas nö hipielu vastand - väga eksklusiivsed ja luksuslikud hotellid ning maailmatasemel gurmee-elamused. Ubudis on lai valik imeilusaid hotelle, kust avanevad vaated kas riisipõldudele või troopilise džunglile või mitme meetri sügavusele jõele või on hotellitoad ära peidetud rohelusse uppunud troopilisse aeda, kus on võimalik end täielikult paradiisis tunda. Gurmee söögielamuste võimalusi on piisavalt ning restoranide atmosfäär ning toidu-teeninduse tase ei jää millegi poolest alla Euroopa võimalustele. Ehk minu soovitus on Balile tulles kindlasti ka Ubudis ära käia, sest seal on igaühele midagi ja paradiis kõigile!
Marika, Ubudi andunud fänn
Eks kõikide asjadega on nii, et sõltuvalt, mis nurga alt neid vaadata, võib näha täiesti erinevat pilti. Nii olen ma juba suhteliselt ammu kellegi teise poolseid reisi soovitusi võtnud suhteliselt emotsioonitult, sest alati see, kuidas sulle mõni koht meeldib, sõltub sellest, millal, kellega, mis tingimustes ning meeleolus sa seal parasjagu viibid ning millised inimesed su teele satuvad. Suhteliselt iga reisikoht võib muutuda seiklusrikkaks ning kõikide lemmik rännupunkt aga suureks pettumuseks. Olen siiani blogis avaldanud Bali kui paradiisisaare kohta vaid ülistuslaulu. Nüüd kaks nädalat minu väga armsa Eesti sõbraga Indrekuga Balil ringi sõites, avastasin, et ega igalpool Balil ka nüüd päris paradiis ei ole ning et Bali erilisus minu jaoks piirdub siiski suures osas Ubudiga. Ehk siit tuleb nüüd üks veidi reisikirja moodi kirjutis tulevastele Bali turistidele.
Kui oli selge, et mul on kaheks nädalaks kaaslast oodata, siis valdas mind kerge segadus ning avastasin irooniana, et ega ma ju peale väikese Ubudi, mõnede hipirandade ning ühe suure vulkaani eriti muud näinud ei olegi. 5 kuu kohta päris hea saavutus, mis?! Minu sõbra soov oli peamiselt mereääres peatuda, sest oli ta omaette juba ammugi imestunud, et kuidas üks Saaremaa tüdruk suudab nii kaua sisemaal elada?! Asusin kohe oma Ubudi sõpru, kes olid Ubudis veedetud aja poolest minuga võrreldes juba veteranid, pommima küsimustega, et kus oleks Balil tore romantikapuhkust veeta. Huvitav, aga nii vaimselt valgustunute kui ka lihtsalt hipide seast kõlasid kahtlaselt sarnased vastused ehk minu dilemma oligi lahendatud. Otsustasin kahenädalast „romantika-turisti-elu” alustada Bali turistide mekast ehk Kuta ranna kõrval asuvast Seminyakist.
Need kaks randa on kohad, kuhu ilmselt 90% turiste maandub ning veedab seal tihedat piduderohket ööelu ning päeval grillib rannas. Kuta on selline koht, kus ringi kõndides ei ole Balist mitte kõige õrnemat lõhnagi – see-eest uputab tuntud kaubamärkide butiikidega ning „võtan-elult-kõik” noortega. Soovitus: hoidke parem eemale!! Seminyakis olin küll paar korda varemgi käinud ning tookord energiast tühjaks imetuna saba jalgevahel kodu-Ubudisse tagasi põgenenud, aga seekord lootsin, et meri ja lõputud kulinaarsed võimalused äkki muudavad asja. Jumaldasin küll mereääres karget mere õhku (millest Ubudis on täielik vaakum), kuid visuaalse poole pealt mereäär ka väga palju asja ei muutnud, sest vaatamata kilomeetrite pikkusele liivaribale ning mässavatele lainetele, ei ole keegi vaevaks võtnud sealt prügi ära Huvitav, et mulle see prügivärk Ubudi ümbruskonnas küll nii valusalt silma ei olnud torganud...või siis seda ei olnud seal lihtsalt niipalju. Isegi siinse turismimeka lõputud ilusad ja kallid villad asuvad prügijõgede ning –mägede vahel. Mõtlesin isekeskis, et kui oleksin oma kahenädalase puhkuse kohaks valinud need kaks randa, siis oleksin küll veidi õnnetu olnud, aga ilmselt minu maitse ei ole ka tavalise puhkaja maitse. Aga siiski, Seminyak suutis mind ootamatu nurga alt üllatada. Minu kõige suuremaks elamuseks vast oligi otse rannas asuv KuDeTa rannaklubi, kus imehea klubimuusika, imeilusa atmosfääri, ülihea söögi ning liiga kallite drinkide saatel on imeline vaadelda päikeseloojangut ja nautida glamuurset Balit. Pidin tunnistama, et vaatamata oma hipikarjäärile oli selline keskkond siiski tohutuks (veidi nostalgiliseks) naudinguks! 
Minu Ubudi tuttavate üheks soovituseks oli nagu ühest suust: „Gili saared – „õumaigaad, see on nii romantiline” – sinna suundusimegi. Nimelt Balist idapoolt umbes 1,5 tunnise kiirpaadi sõidu kaugusel asuvad kolm täppi ehk saart- Gili Tarawangan, Gili Meno ja Gili Air. Igaühel on oma spetsialiseerumine – kas siis pidudele ja ööelule või siis vaikusele/rahule või snorgeldamisele. Meie valisime vaikuse ja rahu ning snorgeldamise ehk Gili Airi. Saarel seistes ja mere poole vaadates, on tegu tõepoolest paradiisiga – vesi on helesine, millel ulbivad värvilised ämbliku moodi paadid, kalad löövad sulpsu, kohe lähedalt ilutseb Lomboki saar oma mägede ning vulkaanidega ning veest väljuvad õnnelike nägudega snorgeldajad. Snorgeldamine on siin tõesti ilus – nagu suur akvaarium. Vee all on imeväikesed elektrisinised kalad, kollase triibulised kalad ja oranzi mustriga kalad ja siis kirjud kalad ja suured kalad ja väikesed kalad. Ja merepõhi – jumalik, kuidas vetikad ning teokarbid vaikselt oma elu seal hõljuvad. Igale saarele annab umbes 1,5 tunniga mööda koralli-liivasegust kallast tiiru peale teha. Ilu ja romantika aga väheneb kohe mitu kraadi, kui end 180 kraadi keerata ja saare poole vaadata. Saare keskosa on aga kuumusest kuivanud ehk Balile omasest lopsakast loodusest ei ole jälgegi ning hunnikute viisi on teede ääres prügi ehk kes soovib romantilist õhustikku hoida, siis on soovitus oma pilku rohkem mere poole hoida...:) Kui suuta sellest kõigest eemale vaadata, siis võib leida ka omajagu eksootikat. Nimelt saarel (nagu ka kahel teisel Gilil) ei ole autosid, vaid kõik toimetamine käib hobus-eeslitega, kelle taha seatud vankrid turistide ja kotikoormate all lausa ägisevad ning kelle kapjade alt muldtee tolm su üle katab. Rannaääres on palju väikeseid lihtsaid kalarestorane, kes õhtul päikeseloojangu ajal kokteilidele häppihouerit pakuvad ning mille ette laudadele ilmub isuäratav valik värskelt püütud mereande, kust saab omale meelepärast välja valida. (Mmm... Bali parima kala sõin ma seal).
Ubudi sõpradelt saadud soovitus oli kindlasti külastada ka Amedi randa. Saabusime sinna paadiga otse Gilidelt. Eelnevalt eelmisest merehaigust tekitavast paadisõidust oli see lausa nauding ning proovisin kõik mere õhu enda sisse ahmida. Saabusime musta liivaga ehk vulkaanilise liivaga rannale, värviliste paatide vahele. Mmm.. vaade oli imeilus – just nagu oleks sattunud Kreekasse või Lõuna-Itaaliasse. Milline nauding sõita juuste lehvides rolleriga mööda merre kukkuva kalju serval vonklevat teed kulgedes, all sinetav meri. Mööduda töötlemata meresoola müüjatest, snorgeldada vana laevavraki juures ja lebotada hotelli basseini ääres, kust avaneb vaade mere lõputule avarusele. Aga millegipärast lahkusime sealt juba järgmisel päeval, sest rand on sisuliselt ligipääsematu...
Peale nädalat mere-ääre Baliga tutvumist, küsib Indrek ääri-veeri Ubudi kohta, et äkki läheks ja vaataks selle ka ära. Ja nii me sinna lähemegi ning mulle suureks üllatuseks minu mere-lembelise sõbra soovil pea, et terveks järgmiseks nädalaks jäämegi. Minule on see lausa kingitus, sest arvestades, et plaanin Balilt lahkuda, on see justkui boonus aeg nautida veelkord siinset lopsakat loodust, riisipõldude avarust, vee vulinat ning jälgida kohalike inimeste igapäeva toimetusi. Kõik on nii ilus ja sõbralik ja lopsakas ja eksootiline. Ühtäkki mõistan, et teistes kohtades, kus käisime, seal ei olnud kusagil võimalik nii rikkalikult näha kohalike Bali-hindude igapäevalisi usutoimetusi, kui seda on Ubudis. Mulle suureks üllatuseks teatas ka Indrek, et Ubudis on kõige mõnusam atmosfäär.
Vaatamata sellele, et olin 5 kuud Ubudi elanik olnud, suutis see linnake mind peale Bali ringreisi siiski endiselt meeldivalt üllatada. Nimelt olin senini tundma õppinud vaid Ubudi üht kihti – mis oli pigem hipilik ning spirituaalne. Turistina Ubudis olles, õnnestus mul avastada (olin sellest lihtsalt varem teadlik olnud) ka täiesti teistsugust Ubudit. Nimelt peale selle, et Ubud on Bali kultuurikeskus – kus on ohtralt tantsu etendusi ning varem mainitud ligipääsu kohalike elanike igapäeva tegevustele, peale selle, et Ubudis on tohutu lai valik spirituaalseid „meelelahutusi” nagu jooga ja meditatsioon ning muud new age tegevused, on Ubudis olemas nö hipielu vastand - väga eksklusiivsed ja luksuslikud hotellid ning maailmatasemel gurmee-elamused. Ubudis on lai valik imeilusaid hotelle, kust avanevad vaated kas riisipõldudele või troopilise džunglile või mitme meetri sügavusele jõele või on hotellitoad ära peidetud rohelusse uppunud troopilisse aeda, kus on võimalik end täielikult paradiisis tunda. Gurmee söögielamuste võimalusi on piisavalt ning restoranide atmosfäär ning toidu-teeninduse tase ei jää millegi poolest alla Euroopa võimalustele. Ehk minu soovitus on Balile tulles kindlasti ka Ubudis ära käia, sest seal on igaühele midagi ja paradiis kõigile!
Marika, Ubudi andunud fänn
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar