Ankara poolt ja vastu

Vahetult pärast Otel Mithati check-outi, lobbys sõbraliku retseptsionisti pilgu all

Pikkade varrukatega pluusi ilm

Katsetame uusi kirjanduslikke võtteid oma blogis, nii et sedakorda sai sissekanne kirja pandud dialoogi vormis:)

Marika: Ankara on minu jaoks selline tavaline suurlinn, kus eriti emotsioone ei teki ning seega eriti midagi kirjutada ei ole. Võite sellest järeldada, et ei ole ka midagi eriti vaadata ega teha. Aga kuna minu huviorbiidis on nagunii rohkem inimesed, siis kogu selle Ankara olemise päästsid meie kohalikud sõbrad Melody ja Gökhan, läbi kelle Iraani ja Türgi telgitagusesse maailma sattusime ning saime teada asju, mida tavaline Türgi turist iial ei kuule.

Tom: No ma ei tea, minu meelest ei saa nüüd küll ühegi paiga kohta öelda, et seal midagi teha ei ole! Mõnes kohas tuleb lihtsalt endal rohkem vaeva näha (pole ka paha, kui appi tuleb juhus!), et seal olemine nauditavaks muuta. Seega mul ei ole ka Ankara kohta midagi paha öelda;) Nõustun sellega, et ta on selline suhteliselt anonüümne suurlinn, samas nt on Kizilay piirkond väga kaasaegne ja seal annaks teha kõike, mis võiks pähe tulla kus iganes Euroopa suuremas linnas. Parim, mis meiega Ankaras juhtus, oli kindlasti kokkupõrge Gökhani ja Melodyga. Nii veetsime nendega veel teiselgi õhtul aega ja oleksime viimasel Ankara õhtul ooperissegi koos läinud (ja Marika oleks esimest korda reisil saanud kontsakingad jalga panna!), kui meil poleks samal hommikul õnnestunud viisad saada. Kuna Ankara peatuse missiooniks oli meil ennekõike passi saada Iraani viisa, siis raalisime operatiivselt välja, et samal õhtul väljuvale bussile Teherani on veel pileteid ning jätsime ooperi mõtte sinnapaika ja kihutasime hotelli asju pakkima.

Marika: Ok, nüüd rääkisid mu sisse, et minu „korrusmaja-seljakott” sisaldab kontsakingi. Aga see selleks. Ma ei mõelnudki, et mul Ankaras igav oli, reisil olles ei saagi igav olla, aga reisikirja on küll Ankara kohta raske kirjutada, pigem soovitaks teistele Türgi muid huvitavaid kohti ja Ankara lihtsalt vahele jätta. Sellest ka minu napisõnalisus antud dialoogis.

Tom: Mind ka veidi üllatas see, et Türgi konkurentsitu keskus number üks on Istanbul. Mitte ainult seetõttu, et ta on kaugelt kõige suurem linn Türgis, vaid kohalike sõnul on ta riigi peamiseks keskuseks ka nii usuliselt, kultuuriliselt kui majanduslikult. Ankara saab hoobelda vaid sellega, et seal asub enamik valitsusasutusi, parlament, president ja muidugi sellega, et Ankaras on Mustafa Kemal Atatürgi mausoleum. Aga kindlasti on Ankara ka palju liberaalsem linn Istanbuliga võrreldes - siin rätiga naist kohata oli suhteliselt harv. Ehk siis jah, ajaloo- või kultuurihuvilisel oleks Türgis oluliselt rohkem ära teha, kui Ankaras peatuda. Ehk siis Ankara võtke ette, kui Teil seal tuttavad ees on või kui neid pole, siis hankige need kiiresti. Muuhulgas on selleks suurepärane võimalus läbi rahvusvaheliste võõrustamise võrgustike, olgu sees siis www.couchsurfing.com või www.hospitalityclub.org. Ka meie jõudsime juba läbi couchsurfingu endale ööbimiseks tugipere leida. Samuti neid, kes omad vabad sohvad olid parajasti ära andnud, kuid kes lihtsalt olid valmis meiega koos linna avastama tulema. Kuna aga asusime võõrustaja otsingule alles Ankaras olles (kõige pessimistlikumate stsenaariumite kohaselt oleksime Ankaras viisat pidanud ootama kogu töönädala) ja meie äraminek toimus endalegi ootamatult kiiresti, pealegi olid meile juba tekkinud kohalikud sõbrad, siis jäid võrgustiku võimalused sedakorda kasutamata.

Marika: Kuna Tom laiendas teema juba Ankara pealt laiemaks, siis kokkuvõtteks võiks Türgi kohta öelda, et kui Tallinnast lahkusime, siis minu mõte oli, et Türgis ilmselt võiks olla 2-3 päeva ning siis jalga lasta. Selles mõttes oli Istanbul äärmiselt positiivne ja üllatav kogemus, kus võib vabalt veeta pika nädalalõpu või nädala – eestlase jaoks palju eksootilisi elamusi. Türgi muud piirkonnad tunduvad ka huvitavad, aga veelkord, Ankara võite südamerahuga vahele jätta:).

Tom: Türgis on tõesti oluliselt rohkem teha, kui vaid Antalya kandis rannas vedeleda. Ja väga lihtne on ka omapäi ringi sõita. Siin olles sai loetud ka Delfi pealkirja, et minister Paet kohtus Türgi välisministriga ja teemaks oli muuhulgas Tallinn-Istanbul lennuliini avamine. Nii et kui see otseliin käima saab, on üks riik jälle palju lähemal kui seni. Viisavabadus Türgiga meil ju juba sellest suvest niigi olemas (üks väheseid riike vist, mis meile teele jääb...).

Marika ja Tom

Ankara juhtumised

Türgi-Iraani bussis, 24 tundi juba sõidetud, mingi 7 tundi veel
Bussi sisetemperatuur +40 ºC

Lugu „Topelt õhtusöök”

Otsisime Ankara linnas toreda õhtusöögikoha tänaval. Tom otsustas taaskord kohaliku tundmatu söögiga eksperimenteerida ning valis pildi järgi tundmatu nimega pitsamoodi toidu. Kuna Marika ei olnud näljane, siis piirdus ta ühe kohaliku jogurti-vee-soola kokteiliga (ayran, siinkandis väga populaarne ja meenutab maitselt petti). Kiiresti toodigi meile lauale väikese pannkoogi mõõtudega lavash ning kausiga midagi tomati-pipra kastme taolist. Vaatasime suurte silmadega üksteisele otsa, sest see toit tundus veidi niru võrreldes sellega, mida pildi peal esitati. Aga noh, paljud asjad ongi pildi peal ilusamad ja nii Tom asus siis veidi pettunud näoga oma õhtusöögi kallale – ikka kindla järjekindlusega tükike saia ning tulist salsa moodi kastet peale. Igasugused pagaritooted on alati väga kõhtutäitvad (nt proovige korraga ära süüa päts kirde saia!) ning Tomil saigi saiast-salsast kõht täis. Vaatasime ringi, et ettekandja leida ja arve küsida. Ettekandja tuligi – aga mitte arve, vaid suure pitsamoodi asjaga - sellisega nagu pildil oli olnud. Ohhoo! Lavash-pannkook oli selle koha vaikimisi eelroog, nii et päris õhtusöök tuli veel otsa pugida. Ehk siis võtsime aja maha ja jäime sinna tänavamelu ja türgi pitsat kohe pikemalt nautima.

Lugu „Lõputu saaga Iraani viisaga”

Iraani viisade tegemine võttis meil aega kolm nädalat, mis on tavatingimustes (st näiteks Eestist läbi Helsingi viisat tehes või isegi Istanbulis otse konsulaadis viisat tehes) täiesti normaalne aeg, aga rahuliku ootamise asemel muutus see viisa taotlemise protsess meie jaoks lõputuna näivaks saagaks. Kõik algas sellest, et me soovisime Türki jõudes viisasid jube kiiresti saada ning loobusime Istanbuli Iraani konsulaadi teenustest ja taotlesime e-viisad, mille hankimine pidid konsulaadi ametnike sõnul kiirem olema. Tegime siuh-säuh internetis kõik ära ja siuh-säuh maksime Türgi panka rahad ära ja jäime ootama. Siis selgus, et olime panka maksnud vale summa ja üldsegi meile soovitati teha kallimad kiirviisad, mida me peale välkkoosolekut ka teha otsustasime. Üks peamiseid loosungeid meie reisil on olnud „vaatame, mis saab” ja nii viljelesime seda mõttetera ka Iraani viisadega. Niisiis kui saime e-maili vale summa tasumise kohta, siis samal päeval me panka raha juurde maksma küll ei kiirustanud. Kuna vahepeal olime otsustanud üldse Süüriasse minna, ja Türgis tuli peale nädalavahetus koos suletud pankadega, siis selgus kirjavahetuses Iraani viisasid ajava agentuuriga, et Süüriast ei saa viisa teenuste eest maksta ning meil ei jäänud muud üle, kui teha läbi internetipanga rahvusvaheline maksekorraldus, mis võttis omakorda aega 3-5 päeva (jälle nädal juures). Soh, kui meie raha Iraani kohale jõudis, siis samal ajal algas islamimaades ramadaani järgne nädalane püha ja keegi meie asjadega ei tegelenud (veel üks nädal juures). Selleks ajaks oli kokku juba kulunud 2,5 nädalat ja me sõitsime Ankarasse nö viisat ootama. Samal nädalavahetusel saabus lõpuks ka e-mail, et meie viisataotlus on aktsepteeritud ning kui esmaspäeval saatkonda läheme, siis peaks 1-3 päevaga viisatempli ka passi saama. Oh üllatust, kui saatkonda jõudes selgus, et nad ei tea meie viisast midagi ja nad ei saa meid MITTE KUIDAGI aidata. Helistasime tulutult e-viisa poolt antud telefoninumbrile ja saatsime kurja e-kirja e-viisa korraldajatele. Järgmisel hommikul seadsime sammud taaskord saatkonna poole ning seekord olid meie andmed leitud, kuid meilt nõuti veelkord viisade eest maksmist. Kui konsulaarametnik mainis veel, et kui me taotlesime kiirviisat, siis oleksime pidanud selle saama mõne tööpäevaga, siis oh-oh-oh, needsime Iraani innovaatilise e-viisa süsteemi maapõhja. Marika proovis viisaametnikele teha maailma kõige kurvemaid silmi (a’la saabastega kass Shreki filmist) ning Tom rääkis kõigist meie vintsutustest – mispeale lubasid viisaametnikud, et kui kohe lisaraha pangas ära maksame, siis teevad nad meile viisad 1 tunniga. Hoidsime hingi kinni – ning kõik see nii lõpuks juhtuski – täpselt kolm nädalat hiljem olid meil viisad passis! Hiljem Lonely Planetist sõrmega järge ajades saime jah aru, et www.iranianvisa.com taga ei ole mingi riiklik asutus, kes e-viisasid väljastab, vaid üks tavaline turismiagentuur, kellele makstud raha oli kõik tavaline vahendustasu... Kogu selle loo peale tõdesime, et ilmselt igal sündmusel on ikka oma aeg ette määratud ehk siis viisa saad siis kui... in sha’ Allah - ehk kui Allah tahab!!

Lugu „Rahavahetus”

Peale Iraani-viisa-saaga õnnelikku lõppu, tormasime otsima kohta, kus saaks kõigist oma Türgi liiridest lahti ja natuke Iraani raha asemele. Meile suure üllatusena ükski Türgi pank Iraani raha ei vahetanud. Olime oma arust loovad ning proovisime igaks juhuks ka Kuveidi panka, aga ka see käik lõppes tulemuseta. Lõpuks juhatati meid pangast kuhugi juurvilja/kaltsuturu kõrval asuvasse rahavahetuspunkti. Sel ajal kui Marika suu ammuli rahavahetuspunktis ringi vaatas, et sotti saada, kuidas seal asjad käivad, oli Tom enesekindlalt sammud seadnud otsejoones rahavahetuspunkti „kunni” kabinetti. Kunn oli soliidses eas meesterahvas, kuldsõrmuse, kruviprillide ning tavapärase vuntsipuhmaga. Kui Marika Tomile sinna järele jõudis, siis pugistasid Tom ja raha-kunn koos juba komme ja pähkleid ja rääkisid mehejuttu (kumbki omas keeles). Raha-kunni kabinet oli nagu päris direktori kabinet - suur Atatürgi pilt, suur kirjutuslaud koos telefoni, hiiglasuure kuldse pastakahoidjaga ning arvutiga lauanurgas. Tom proovis kunnile selgitada, et soovime Iraani raha ja raha-kunn muudkui toksis erinevaid kursse ning rahasummasid oma kalkulaatorile. Kabineti uks oli kogu aeg avatud ja nii vooris sealt läbi igasuguseid tegelasi, mõni neist surus ka meil kätt ja mõni tõlkis meie juttu kunnile, mis pani kunni telefoni teel korraldusi jagama ja meile uusi summasid lipikule kirjutama. Kuna meil oli kodutöö halvasti tehtud, siis ei olnud meil õrna aimugi, kui palju raha me peaks saama, aga lootsime, et raha-kunn annab meile ikka parema kursi kui šaakal-ärimehed Türgi-Iraani piiril. Peale seda kui Tom oli kinnitanud, et oleme nõus selle kursiga raha vahetama, vaatasime kunniga mõnda aega tõtt, krõbistasime veel veidi pähkleid ning äkitselt ilmus kunni pea kõrguselt seina sees olevast luugist suur pakk raha, mille raha-kunn vastu võttis ja Tomile ulatas. Selgus, et kurss oli küll veidi kehvem algselt pakutust aga kuna me saime nii piduliku ja külalislahke vastuvõtu osaliseks ning äkitselt ka miljonärideks (1 Iraani raha on 0,0011 Eesti raha), siis lahkusime raha-kunni impeeriumist õnnelikena.

Lugu „Ankara bussijaam tuttavaid täis”

Olime oma kaasaskantavate „korrusmajadega” ilusti Ankara otsatusse bussijaama jõudnud ja isegi oma bussi üles leidnud, kui ühtäkki märkasime tuttavat nägu. Tomile tundus hetkeks, et tegu on tema endise Leedu kolleegiga, kuid Marikal tekkis näoga seoses tunne, et selle mehe juuresolekul tuleb korralikult käituda. Peale murdosa sekundeid kestnud segadust tundsime ära ametniku Ankara Iraani saatkonnast, kellega me olime kaks päeva käinud viisa läbirääkimisi pidamas. Jõudsime juba kergelt ehmatada, et kas meie viisad on ikka lõplikud, või tuleb veel ametnikule selgitusi jagada või lisaraha maksta või on mõni väike vale meie ankeedis päevaga ilmsiks tulnud või .... Siiski selgus, et sellel saatkonnamehel on ka eralelu ning ta tuli hoopis oma ema ja õde meiega sama bussi peale saatma. Pidasime sõbralikku, kuid reserveeritud vestlust (mille käigus kramplikult mõtlesime, et me ei jääks vahele oma väikeste valedega viisataotluses – näiteks, et me tegelikult ei olegi abielus ja et me sõidame Teherani asemel Tabrizi, jne). Kui olime omavahelise vestlusega põhimõtteliselt ilmani välja jõudnud, märkasime meie poole sammuvaid naerunägusid – nimelt olid meie Ankara sõbrad, Melody ja Gökhan, otsustanud meile üllatuse teha ning meid bussijaama saatma tulla. Iraanlasest Melody külaliste eest hoolitsemise refleksid hakkasid kohe tööle, sest ta käis meie bussijuhtidele ja –stjuuarditele sõnu peale lugemas, et viimased meie eest ikka hästi hoolitseksid ja õiges kohas meid maha paneksid, sest need on tema, Melody külalised. Lehvitasime oma bussijaama maha jäänud saatjaskonnale ja asusime teele kauaoodatud Iraani poole.

Ja väike viktoriiniküsimus ka: Kuna oleme Türgi bussiga praktiliselt vasakult paremale ja ülevalt alla läbi sõitnud, siis oleme tuttavaks saanud siinse bussisõidukultuuriga kui nii võib öelda:). Ja mis seal salata, oleme täheldanud mõningaid erinevusi võrreldes sellega, mida Eestis näha saab. Paljuski on see põhjustatud asjaolust, et Türgi erinevalt Eestist on väga suur riik ja bussisõit ühest punktist teise võtab oluliselt rohkem aega. Nüüd aga küsimusest. Bussisõidu juurde kuuluvad siinmaal stjuardid, kes siis toimetavad reisijatega, sahmivad kottidega ja mida iganes nad kõike veel teevad. Sealhulgas kuulub korraliku bussisõidu juurde see, et stjuard (oleme ainult meessoost reisisaatjaid näinud) pakub reisijatele reisi alguses ja peale iga pikemat peatust teed, kohvi, colat või vett ja ägedamatel marsruutidel saab ka küpsist või keeksi või muud sellist. Tavaliselt eelneb aga joogi serveerimisele veel üks rituaal, mida stjuard reisijatele pakub. Küsimegi, mis see on? Esimesena kõige õigemini kommentaaridesse vastajale lubame teele panna tervituskaardi Iraanist (kuna mis seal salata, Ankarast meil postkaarte pole...).

Tervitades,
Marika ja Tom

Vanad tuttavad Ankarast

Ankara hotellitoas pidu kohaliku imehea veiniga
+ 22 ºC

Esimese päeva lühikese Ankara vaatlemise tulemusena lahkusime täna hotellist ilma eriliste ootusteta linna suhtes, kuid plaaniga saada turismiinfost enamat teada Ankaras toimuvast. Samuti huvitas meid, kuidas võõrast transpordisüsteemist leida üles õige uks, kust saaks infot Iraani sõidu kohta.

Aga juhusel olid meiega teised plaanid... Nimelt turismiinfopunkti me ei jõudnudki, sest meie juurde tulid abi pakkuma kaks kahel jalal infokandjat - Melody ja Gökhan, kes osutusid informatiivsemaks ja huvitavamaks infokanaliks kui internet, bussijaam ja infopunkt kokku. Nimelt nägid nad eemalt, et türgi mees seletab türgi keeles kahele turistile midagi linnakaardi taga ja järeldasid, et turistid on ilmselt hädas. Kuuldes ära meie miljon küsimust, millele me turismiinfost vastust lootsime saada, leidsid nad, et nemad on paremad kui avalik infopunkt ja kutsusid meid oma sealsamas lähedal asuvasse kontorisse kaasa. Mõeldud-tehtud, läksimegi.

Melody on 24-aastane Iraanist pärit aser ning oma vanemate ainuke laps. Tema vanemad olid nii ägedad, et otsustasid, et nende tütar väärib paremat tulevikku kui ahistava poliitilise korraga Iraan pakkuda suudab ning leidsid võimaluse, kuidas oma tütar saata Türki ülikooli õppima tootedisaini. See juhtus viis aastat tagasi ning kaks aastat tagasi otsustasid vanemad ise ka järgi kolida, et saaks nõnda rohkem oma tütart näha. Melody on intelligentne, konkreetse maailmavaatega ning üllatuseks on ta muuhulgas mitte-usklik. Melody selgitas, et vaatamata sellele, et Iraan on ametlikult Islami vabariik, sekkub praegune võimuaparaat islami sildi all väga jõuliselt inimeste igapäevaellu, mis omakorda on põhjustanud selle, et Iraani inimesed on võõrandunud usust. Ehk siis kuigi enamik Iraani inimestest on ametlikult moslemid, ligikaudu 80% riigi elanikkonnast ennast mitteametlikult usklikuks ei pea. Melody kindel otsus on mitte kunagi enam Iraani tagasi kolida ja aserina ei olnud tal ka Türgi keele selgeks õppimine probleemiks (keeled olevat põhimõtteliselt sama sarnased nagu itaalia keel hispaania keelega). Iraani kohta saime veel väga palju huvitavat infot, aga need lood jätame juba Iraani sissekannete jaoks.

Gökhan on 36 aastane türklase/itaallase välimusega pesueht Ankara poiss, suur vuntsipuhmas nina alla. Hariduselt elektrik, käinud isegi Moskvas tööl ning oskas vene keelt niipalju, et öelda „ja hatshu s taboi paznakomitsa” ning „ja hatshu s taboi spat”. Oma olemuselt ei vasta ta aga kindlasti eestlase stereotüüpsele ettekujutusele türgi mehest: ta on laia silmaringiga, abivalmis ja sõbralik, mitte libekeelne macho-mees lõunaosariikidest. Elektriku ameti jättis ta maha ning oli mõnda aega Türgis, sh Kapadokias (meie eelmises sihtkohas), giidiks. Ta oleks meile hea meelega kogu Türgi ajalooliste kohtade tutvustuse kiirkorras ära teinud ning oli veidi pettunudki, et me suuremad asjad ajaloofännid ei olnud. Täna on tal oma ühe-mehe-firma, mis toodab väikseid videoreklaame. Ettevõte on seitse aastat vana ning praegu läheb ta äril väga hästi. Aga Gökhanil on juba ka uus unistus. Nimelt on ta isal Ankarast mitte kaugel talu, mille ümber on palju põllumaad. Gökhan unistab kunagi sinna kolimisest ning oma viinamarja istanduse rajamisest. Gökhan on veendunud amerikaniseerumise vastane – nii näiteks ei vaata ta põhimõtteliselt Hollywoodi filme, tahaks vähem internetti kasutada ning proovib hoida oma maa kultuuri ja keelt. Et ka meie Türgi osas oma taset tõstaksime, pakkis ta meile kontorist lahkudes kaasa kaks mahukat ajaloolist/arhitektuurialast fotoraamatut Türgi kohta. Samuti lubas ta teha meile koopiad mitmest kaasaegsest Türgi filmist, mille annab meile üle siis, kui järgmise nädala alguses lähme talle kontorisse raamatuid tagasi viima. Nii et meil tuleb siin kõvasti kodutööd vahepeal teha! Lisaks meeldib Gökhanile reisida – nii mõtleb ta teha autoga ringsõidu mööda Horvaatia rannikut, samuti on Ungari tema lemmik ning muidugi pinnisime me välja, et seejärel peab ta Eestisse tulema. Gökhani kõige suuremaks kireks on aga Melody:)

Meie põige nende kontorisse lõppes sellega, et veetsime nendega ühiselt kogu päeva: käisime koos kaubanduskeskuses Melodyle tosse ostmas, jalutasime Ankara kindluses ja vanas linnaosas, jõime teed ning sõime koos õhtust. Imetlusväärne on see, et veetsime selle toreda paariga koos umbes kaheksa tundi, aga selline tunne tekkis, nagu oleks meid Ankaras ees oodanud vanad head tuttavad. Nii ei peljanud me õhtu edenedes esitada küsimusi ei mošees toimuva kohta kui ka Türgi või Iraani igapäevaelu kohta. Ja kuuldu oli väärt rohkem, mida seni Lonely Planetitest kokku olime lugenud.

Kohtumine selliste inimestega on olnud meie rännaku suureks sooviks. Need, kes palju käinud, teavad, et kohapealset nähtut-kuuldut ise oma kogemuste-teadmiste pinnalt interpreteerides võib oma tõlgendustega täitsa rappa panna. Kui mõni kohalik sulle asja selgitab, tekib asjadest parem, kui mitte öelda õigem arusaam ja lõppkokkuvõttes saab ka see koht hoopis teise hõngu külge. Jääb ainult loota, et selliseid inimesi meie teele üha enam satuks.

Kohalikku eluolusse paremini sisse sulandumiseks tegelesime õhtul hotellituppa jõudnuna veidi intensiivsemalt ka Türgi telemaastiku analüüsiga – kaubanduskeskusest kuue kohaliku raha eest ostetud väga hea türgi veini (Arya 2006, Kalecik Karasi ja Boğazkere viinamarjadest) saatel jälgisime Türgi lõpututel telekanalitel toimuvat. Nii näiteks on üks telekanal puhtalt keskendunud kohalikele rahvalauludele (need on laulud seeriast: „kogu aeg on sama laul, ainult lauljad vahetuvad”), samuti sattusime Türgi versioonile saatest „Võta või jäta” (tädi pildil on saatest!) ning õhtu krooniks olid kaks türgikeelset mängufilmi – „Kariibi mere piraadid” ja „Mr. and Mrs. Smith”. Ja uskuge või mitte - Vanish reklaamib ennast ka Türgis:)

Õhtu tipnes rõõmusõnumitega Iraani saatkonnast: saime kinnituse, et meie Iraani viisad on valmis - nüüd veel paar päeva, et need passi saada ja minek!!! Jeee!!!

Marika ja Tom

Ilusate hobuste maal

Kapadokia koobaste vahel, Göreme külas
Päeval päikesega +20 ºC, õhtul +10 ºC

Oleme teisipäevast saadik olnud turistid. Ega muidu vist seda tunnet nii väga ei olekski aga vaatamata sellele, et oleme imeilusas kohas, ei ole kohalikke inimesi peaaegu nähagi (küll aga siseturistest türklasi) ning ümberkaudu veel tuhandeid meiesuguseid ja rikkaid pensionipõlve nautivaid inimesi. Oleme usinalt koos teiste turistidega külastanud kohalikke vaatamisväärsusi ja nii nagu teised turistidki, lasknud ka end turistikombel tõmmata.

Tegu on niisiis Kapadokiaga, mis tõlkes tähendavat ilusate hobuste maad. Ei tea, kust see nimi pärit on, sest peamiselt oleme näinud küll eesleid, vaipu, paari turistide jaoks kohale toodud kaamelit, restorane ning ok, üksikuid hobuseid ka. Piirkond on aga tuntud just oma maastiku poolest ja siin elanud inimeste (kummalise?) elustiili poolest. Maastiku kujunemise osas kuulasime ära giidi versiooni (vulkaanipurse ei-tea-kui-palju-tuhat-aastat-tagasi ja laava poolt loodud kanjonid, mida hiljem tuul ja vesi on kujundanud, jms) aga kuna see tundus liiga tavaline, siis töötasime uute teooriate kallal, mille otsustasime saata Discovery Channelile, National Geographicule ja ajakirjale Anne, lootuses saada kunagi Nobeli preemia avastuse eest. Nimelt me arvame, et me oleme avastanud meie hädas olevale kinnisvaraturule lahenduse – nimelt siin elanud inimestel tundus olevad kummaline seeme, millest lihtsalt kasvab kinnisvara – sisuliselt küll kivikorstnad, aga puha akende ja ustega. Tegeleme uurimistööga edasi ja mine tea, äkki naaseme koju Eesti majanduse päästerõngaga.

Inimeste elustiil kummalisus seisnes selles, et nende linnad asusid mäe sees või siis maa all. Sadade kilomeetrite ulatuses on siin piirkonnas kaljusid, mille sisemusse on uuristatud mitmekordseid linnu, kloostreid, imeilusaid kirikuid, kööke, magamistube jne. Maa-alused linnad on lausa kuni 20 korrust allapoole. Kohalike teadlaste versiooni järgi elasid piirkonnas kristlased, kes sellist eluviisi viljelesid põhjusel, et end vaenlase pealetungi eest kaitsta. Neil õnnestuski see uskumatult kaua, nimelt asustati need alad juba 6.-7. aastasajal ning viimastest koobastest lahkusid inimesed alles 1920-ndatel (Türgi iseseisvussõja tulemusel, mil kristlased Türgist ära kolisid/välja aeti).

Ühe sellise maa-aluse linna turistilõksu me end siin püüda lasimegi. Nimelt korralike turistide kombel ostsime ka meie endale ühe päevase ekskursiooni. Ekskursiooni üheks osaks oli 20 korruselise maa-aluse linna külastus. Kui kohale jõudsime, selgus, et atraktsioon oli talvisele režiimile üle läinud ning sel kellaajal enam sisse ei lastud. Meie geniaalne giid seisis ligi tund aega koopasuu ees ning ütles, et ta ajab hetkel meile eriluba välja. Ja mõne aja pärast teatas rõõmusõnumi, et meil õnnestus eriluba saada, aga ühte teise maa-alusesse linna. Kui sinna teise linna jõudsime, siis nägi kogu asi välja kahtlaselt kellegi kodukeldri moodi. Giid ise selgitas, et see on värskelt leitud ja ei ole veel lõpuni kaevatud. Mis iganes, tegemist oli selge tüngaga, mida bussitäis turiste kaasa mängisid (oli juba hiline aeg ka, oldi omajagu ära nähtud ja mõeldi juba kojujõudmisele...). Vähemasti leidsime sellest päevasest väljasõidust terve rida kurikavalaid äriideid Eesti reisikorraldajate konsulteerimiseks ning kui rahatuna tagasiteel ainult Türgini peaksime jõudma, siis leiaksime endale siinsetest koobastest endale ka tasuta öömaja.

Kui nüüd aga asjalike nootidega lõpetada, siis on Kapadokia näol tegemist Türgi tõelise loodusimega (olgu fotod selle kinnituseks!). Ehk siis soovitaks kõigil, kes armastavad loodust ja kergekaalu matkamist, võtta see oma järgmiste aastate reisiplaanidesse. Siinsetes kanjonites on väga kerge iseseisvalt ringi jalutada ja avanevad vaated on võrratud. Ja piirkond on suur, seega 3-4 päevaga võiks vabalt arvestada. Ja kui oma fantaasia saab ammendatud, siis on kohalikud reisikorraldajad siin kohe varnast võtta – võib kasvõi õhupallil minna ümbruskonnale tiir peale teha (ühe sõidu hind oli mingi 1,200 krooni ringis).

Neid ridu kirjutame juba Ankarast, kuhu eile jõudsime. Oleme seljakotirändurite kohta sattunud suhteliselt luksuslikku hotelli ja naudime siin veidi sooja tuba, kuuma vett ja türgi lõputute telekanalite toodangut. Eile jõudsime muuhulgas käia ka kinos (ok, film oli küll Hollywoodi toodang) ja kaasa elada Ankara 4. korruse kohvikus kohalikule Kadi Toomile. Ja mis eriti uskumatu – eile hilisõhtul saime kirja Iraani saatkonnast, mis ütles, et seoses pühadega (Türgis on kogu see nädal olnud riiklikud pühad seoses ramadaani lõpuga) on meie viisataotlus viibinud, kuid nädalavahetusel peaksime vajalikud kinnitused saama. Nii et loodame peagi oma rännakut ida suunal jätkata.

Tervitades,
Marika ja Tom

Harilik Süüria kõhugripp ehk põgenemine Damaskusest

Rock Valley Hostel, Göreme

+15ºC, pilves ja vihmane vahelduva eduga

Kõik algas reede õhtul, kui otsustasime minna oma viimasele õhtusöögile Damaskuse vanalinna. Valisime välja ühe viisaka koha, kus olime ainukesed turistid ning ülejäänud laudades olid kirjudes rättides, mustades burkades või teksades ja nabapluusides kohalikud naised ja tavalised õlitatud juustega kohalikud mehed, kes olid sinna kogunenud sööma mitmekäigulist ramadaani einet (päike oli juba loojunud). Meie hindasime, et nii palju toitu meile sisse ei mahu ning otsustasime, et võtame menüüst kaks lihtsat salatit, grillitud baklažaani ning veidi hummust lambalihaga.

See õhtusöök jäi kohe tükiks ajaks viimaseks, sest peale seda olime sunnitud vaatama 2 päeva oma Süüria hosteli toa ilusat araabiapäraste joonistustega lage (võiksime sellest laest terve pika blogi loo kirjutada:), sest meid mõlemaid tabas miski vastikumat sorti haigus, millele ka ise diagnoosi panime - „harilik Süüria kõhugripp”. Arutasime, et selle põhjuseks saab olla ainult üks variant, et Allah annab meile märku, et meie reisitempo on siiski liiga kiire ning peame veelgi hoogu maha võtma:). Laupäeva keskpäevaks otsustasime, et oleme nii nirud, et lahkumine tuleb vähemalt päeva võrra edasi lükata. Pühapäeva õhtuks olime pool oma kaasavõetud apteegist tühjaks söönud ning kuna meil sai oma hosteli toas vedelemisest juba nii kõrini, siis otsustasime vaatamata kummitavatele kõhuhädadele/palavikule/tasakaaluhäiretele Süüriast põgeneda. Võtsime end oma nõrkuses kokku ning venitasime oma tohutu kotikoorma Türgi ööbussi peale. Nende bussidega on siin juba kummaline lugu – igatahes pärast 5 bussivahetust ja ühe taksojuhi poolt sisuliselt meie paljaksröövimist jõudsime järgmise päeva pärastlõunaks oma sihtpunkti – Türgi keskosas asuvasse Kapadookiasse. Kapadookia võttis meid vastu +15 kraadiga ning õhtuse paduvihma ja äikesega. Imelik oli saabuda kuumast Süüriast sisuliselt Eestimaa sügisesse, nii et Marika venitas kotist kohe vanaema villased sokid välja (aitäh, vanaema!) ja Tom pani kõik oma kotis leiduvad soojad riided selga ja sai veel Marikalt ühe polo lisakski. Ei oleks arvanud, et kogu seda sooja varustust nii pea (kui üldse!) vaja läheb.

Tom on tänaseks „harilikust Süüria kõhugripist” paranenud ning Marika paranemas ehk varsti on lootust ka mõned Kapadookia muljed teele panna.

Seniks olge Te kõik ise ka seal terved!

Marika ja Tom