Laupäev, 4. oktoober 2008

Ilusate hobuste maal

Kapadokia koobaste vahel, Göreme külas
Päeval päikesega +20 ºC, õhtul +10 ºC


Oleme teisipäevast saadik olnud turistid. Ega muidu vist seda tunnet nii väga ei olekski aga vaatamata sellele, et oleme imeilusas kohas, ei ole kohalikke inimesi peaaegu nähagi (küll aga siseturistest türklasi) ning ümberkaudu veel tuhandeid meiesuguseid ja rikkaid pensionipõlve nautivaid inimesi. Oleme usinalt koos teiste turistidega külastanud kohalikke vaatamisväärsusi ja nii nagu teised turistidki, lasknud ka end turistikombel tõmmata.

Tegu on niisiis Kapadokiaga, mis tõlkes tähendavat ilusate hobuste maad. Ei tea, kust see nimi pärit on, sest peamiselt oleme näinud küll eesleid, vaipu, paari turistide jaoks kohale toodud kaamelit, restorane ning ok, üksikuid hobuseid ka. Piirkond on aga tuntud just oma maastiku poolest ja siin elanud inimeste (kummalise?) elustiili poolest. Maastiku kujunemise osas kuulasime ära giidi versiooni (vulkaanipurse ei-tea-kui-palju-tuhat-aastat-tagasi ja laava poolt loodud kanjonid, mida hiljem tuul ja vesi on kujundanud, jms) aga kuna see tundus liiga tavaline, siis töötasime uute teooriate kallal, mille otsustasime saata Discovery Channelile, National Geographicule ja ajakirjale Anne, lootuses saada kunagi Nobeli preemia avastuse eest. Nimelt me arvame, et me oleme avastanud meie hädas olevale kinnisvaraturule lahenduse – nimelt siin elanud inimestel tundus olevad kummaline seeme, millest lihtsalt kasvab kinnisvara – sisuliselt küll kivikorstnad, aga puha akende ja ustega. Tegeleme uurimistööga edasi ja mine tea, äkki naaseme koju Eesti majanduse päästerõngaga.

Inimeste elustiil kummalisus seisnes selles, et nende linnad asusid mäe sees või siis maa all. Sadade kilomeetrite ulatuses on siin piirkonnas kaljusid, mille sisemusse on uuristatud mitmekordseid linnu, kloostreid, imeilusaid kirikuid, kööke, magamistube jne. Maa-alused linnad on lausa kuni 20 korrust allapoole. Kohalike teadlaste versiooni järgi elasid piirkonnas kristlased, kes sellist eluviisi viljelesid põhjusel, et end vaenlase pealetungi eest kaitsta. Neil õnnestuski see uskumatult kaua, nimelt asustati need alad juba 6.-7. aastasajal ning viimastest koobastest lahkusid inimesed alles 1920-ndatel (Türgi iseseisvussõja tulemusel, mil kristlased Türgist ära kolisid/välja aeti).

Ühe sellise maa-aluse linna turistilõksu me end siin püüda lasimegi. Nimelt korralike turistide kombel ostsime ka meie endale ühe päevase ekskursiooni. Ekskursiooni üheks osaks oli 20 korruselise maa-aluse linna külastus. Kui kohale jõudsime, selgus, et atraktsioon oli talvisele režiimile üle läinud ning sel kellaajal enam sisse ei lastud. Meie geniaalne giid seisis ligi tund aega koopasuu ees ning ütles, et ta ajab hetkel meile eriluba välja. Ja mõne aja pärast teatas rõõmusõnumi, et meil õnnestus eriluba saada, aga ühte teise maa-alusesse linna. Kui sinna teise linna jõudsime, siis nägi kogu asi välja kahtlaselt kellegi kodukeldri moodi. Giid ise selgitas, et see on värskelt leitud ja ei ole veel lõpuni kaevatud. Mis iganes, tegemist oli selge tüngaga, mida bussitäis turiste kaasa mängisid (oli juba hiline aeg ka, oldi omajagu ära nähtud ja mõeldi juba kojujõudmisele...). Vähemasti leidsime sellest päevasest väljasõidust terve rida kurikavalaid äriideid Eesti reisikorraldajate konsulteerimiseks ning kui rahatuna tagasiteel ainult Türgini peaksime jõudma, siis leiaksime endale siinsetest koobastest endale ka tasuta öömaja.

Kui nüüd aga asjalike nootidega lõpetada, siis on Kapadokia näol tegemist Türgi tõelise loodusimega (olgu fotod selle kinnituseks!). Ehk siis soovitaks kõigil, kes armastavad loodust ja kergekaalu matkamist, võtta see oma järgmiste aastate reisiplaanidesse. Siinsetes kanjonites on väga kerge iseseisvalt ringi jalutada ja avanevad vaated on võrratud. Ja piirkond on suur, seega 3-4 päevaga võiks vabalt arvestada. Ja kui oma fantaasia saab ammendatud, siis on kohalikud reisikorraldajad siin kohe varnast võtta – võib kasvõi õhupallil minna ümbruskonnale tiir peale teha (ühe sõidu hind oli mingi 1,200 krooni ringis).

Neid ridu kirjutame juba Ankarast, kuhu eile jõudsime. Oleme seljakotirändurite kohta sattunud suhteliselt luksuslikku hotelli ja naudime siin veidi sooja tuba, kuuma vett ja türgi lõputute telekanalite toodangut. Eile jõudsime muuhulgas käia ka kinos (ok, film oli küll Hollywoodi toodang) ja kaasa elada Ankara 4. korruse kohvikus kohalikule Kadi Toomile. Ja mis eriti uskumatu – eile hilisõhtul saime kirja Iraani saatkonnast, mis ütles, et seoses pühadega (Türgis on kogu see nädal olnud riiklikud pühad seoses ramadaani lõpuga) on meie viisataotlus viibinud, kuid nädalavahetusel peaksime vajalikud kinnitused saama. Nii et loodame peagi oma rännakut ida suunal jätkata.


Tervitades,
Marika ja Tom

Kommentaare ei ole: