Esmaspäev, 27. oktoober 2008

Pöörased päevad Yazdis

Silk Road hotell, kihnumustrilise voodikatte peal
+30 ºC


Meie meeleolukatele päevadele Yazdis eelnesid tegelikult mõned päevad elu Esfahanis. Esfahan on linn, mis ei jäta ühtki iraanlast külmaks, sest enamuse jaoks on see kõige ilusam linn Iraanis oma kuurortliku hõnguga ja ajalooliste paikadega. Linn oligi ilus – alates jõest, mida ületasid mitmed imelised kaartega kivisillad ja ilmestasid lõputud purskkaevud, rääkimata linnas leiduvatest parkidest ja pinkidest ja lõpetades üüratu ja suurejoonelise Imaam Khomeini väljakuga, mille kõrval Teherani samanimeline koht võiks häbi pärast maa alla vajuda.

Meile mõjus see ümbritsev ilu nõnda, et võtsime kotipõhjast välja oma paremad riided ning läksime koos kohalikega sildadele ja parkidesse promeneerima. Marikal oli oma kirjust hõlstist nii kõrini, et ta otsustas väheke vaheldust leida pikas valges seelikus, mis peaks teoreetiliselt vastama kõigile kohalikele kombenõuetele, aga ometi suutis ta sellega linnapeal selliseid laineid lüüa, et inimesed peatusid ja jäid suud lahti vaatama. Ega me ei suutnudki tuvastada, kas neile mõjus see uue riietumistrendina või oli see nende jaoks midagi sama kohatut, kui meie kultuurikeskkonnas pitspesu väel randa minna...

Esfahanis valitsev uhkus ja ilu oli aga ka tema õnnetus. Esimest korda nägime siin Iraanis suuri turismigruppe rändamas läbi linna ja vaatamisväärsusi ummistamas. Kõige suurema šoki saime, kui vastavalt Lonely Planetis soovitusele sisenesime Imaam Khomeini väljakul asuvasse teemajja, mis asus väljakumüüri teisel korrusel ja kus avanevat imekaunis vaade alla väljakule: kogu teemaja oli puupüsti täis lääne pensionäre, nii et me põgenesime sealt kiunudes...

Tundsime end Esfahanis tavaliste igavate turistidena ilma, et meil oleks tekkinud mingeid lähedasemaid kontakte kohalike elanikega (kui Imaam Khomeini väljakut palistavad vaiba- ja postkaardimüüjad ning reisijuhid välja arvata...). Nii otsustasime sellele sanatooriumipuhkusele lõpu teha ja sõitsime edasi Yazdi linna. Ja Yazd käivitus täistuuridel hetkest, mil sellesse linna oma jala maha panime!

Kogu lugu sai alguse bussisõidust. Meid kui „kaugeid külalisi” pandi bussis istuma kohe bussijuhi seljataha, vaatamata asjaolule, et meie piletitel märgitud kohad olid kusagil bussi tagaotsas. Sarnaselt suunas bussijuht teise „eksootilise reisija” istuma meie kõrvalpingile. Peatsel tutvumisel selgus, et tegu on Brasiilia filmikriitik Alessandraga, kes külastas Iraani seoses Teherani dokfilmide festivaliga, olles seal žürii liige. Alessandra Teherani tuttav saatis ta oma kodulinna Yazdi avastama, kus tema sõbrad, keda Alessandra ei olnud kunagi oma elus näinud, pidid ta eest hoolt kandma. Bussist sõpradele helistades selgus tõsiasi, et need sõbrad ei räägi eriti inglise keelt. Kohale jõudes tõdesime, et kui suhtluspartnerid keelt ei räägi, siis ega väga lihtne ei olegi suurest bussijaamast teineteist üles leida. Kuna Alessandral telefoni ei olnud, siis andsime talle kasutada oma Iraani kõnekaardiga telefoni ning võtsime vaikimisi oma kohustuseks aidata Brasiilia tüdrukul sõbrad bussijaamast üles leida või ta siis oma hotelli kaasa võtta.

Kui iraanlastest sõbrad Ali ja Aborlfaz lõpuks eksootilise kolmiku avastasid, topiti meid ilma pikema jututa kõiki autosse ja tehti selgeks, et meie oleme nende külalised ja oleme nüüd nende hoole all. Nagu varem juba märkinud oleme, siis meil on „kulgemise” ja „vaatame-mis-juhtub” elustiil täiesti omandatud ning nii me voolasimegi ilma pikema jututa uue ja põneva seltskonnaga kaasa. Järgnes meeleolukas autosõit valju iraani muusika saatel, mida vürtsitati üksikute inglise- ja farsikeelsete sõnadega ning mille käigus autosse lisandus ka Ali tüdruksõber ja Tomi suur seljakott jätkas oma sõitu pagaasniku PEAL! Siiski jõudsime kõik (sh Tomi kott!) õnnelikult kohale. Maandusime uhke hotelli sisehoovis, kus meilt sooviti kohe teada saada, kas me soovime üksikuid tube või kolmest tuba ning meie küsimuse peale hinna kohta vastati kiiresti, et ei-ei-ei, me oleme ju nende külalised ning kõige eest on juba hoolt kantud. See väike segadus oli põhjustatud asjaolust, et Alessandra pidi algselt Yazdi tulema koos oma kahe sõbraga, ning meie sobisime kenasti sellesse konteksti. Järgneva õhtusöögi ajal tegime inglise-eesti-portugali-farsi keeles selgeks (ja kasutades ka hotellis töötava inglise keelt kõneleva mehe abi), et meie tutvus Alessandraga sai alguse bussist ja meie pole filmiteoreetikud ega –kriitikud, vaid lihtsalt rändurid. Tänasime neid kena pakkumise, õhtusöögi ja toreda seltskonna eest ja läksime oma broneeritud hotelli.



Kuna olime Alessandra sõbrad (mis sest et tutvus oli kestnud vaid mõned tunnid bussisõitu!), siis iraanlaste jaoks olime me iseenesestmõistetavana „sisse arvatud” järgmise päeva kultuuri- ja turismiprogrammi. Hommikul saabuski pidulik delegatsioon – filmiprodutsent Ali oma pruudi Minaga ning juuksur-habemeajaja (ja hobi korras filmimeeste assistent!) Aborlfaz oma naise Saddath’i ja lapse Pärjaga - meid kolme kantseldama. Ehk meile oli tekkinud Yazdis oma iraani perekond. Külastasime mošeed, tutvusime muusemis „kuidas-kõrbelinna-Yazdi-elanikud-omale-kraanivee-said”, turnisime mööda Amir Chakhmaqi kompleksi (kaunis fassaadehitis), kust avanes imeline vaade muda- ja põhubrikettidest ehitatud lõputute müüride ja sisehoovidega madalale liivakarva värvi linnale. Vaatamisväärsuste vahele mahtus aga ka muusikapoe külastus, kus poe omanik mängis meile klaverit, Aborlfaz saatis teda iraani trummil ning kogu ülejäänud kohalik kaaskond laulis.

Päeva emotsionaalseimaks sündmuseks kujunes kohaliku kooli külastus, kus Aborlfaz oli väiksena õppinud. Iraanis käivad poisid ja tüdrukud erinevates koolides ning alles alates ülikoolist õpitakse koos. Meie sattusime sinna kooli ajal, mil oli poiste vahetus, kes olid vanuses 7-10. Klassidest mööda kõndides tekitasime ilmselget elevust nii õpilastes kui õpetajates. Astusime sisse klassiruumi, kus Aborlfaz omal ajal õppinud oli. Mõne hetke pärast leidsime end istumas koos poistega ja õpetajaga koolipinkides ning fotokad koos õpetaja enda mobiiliga muudkui klõpsusid. Päris hulluks läks olukord pärast seda, kui koolidirektor oli helistanud vaheajale kutsuvat koolikella, mispeale kõik need sadakond poissi jooksid klassiruumidest välja kooli keskel olevasse sisehoovi, kus me olime. Lapsed olid särtsu täis, et eksootiliste külalistega pildile saada või et neid pildistataks ja muidugi soovisid nad end siis hiljem ka fotoaparaadist näha. „Tulnukate” ümber läks suuremaks tunglemiseks nii et peagi avastasime end seljaga vastu seina surutuna:) Sinises koolivormis poisid taandusid alles direktori korralekutsuva vile peale. Peagi lasi koolidirektor uuesti koolikella (kaasnenud segadusega ilmselt varem, kui aeg seda oleks ette näinud) ning poisid läksid klassiruumidesse tagasi. See tähendas aga omakorda seda, et löögile pääsesid õpetajannad, kes samuti kõik soovisid oma mobiili pilti endast koos eksootiliste külalistega. Selle poseerimise ja klõpsimise peale unustasid õpetajad aga õpilased sootuks ning nii juhtuski, et poisid uuesti klassidest välja jooksid ning meie ümber uue piiramisrõnga moodustasid ning hakkasid ühes rütmis plaksutama. Emotsionaalne kohtumine lõppes direktorikabinetis mahlajooki juues ning kohalikku maiust süües (mis maitses kangesti Eestis kunagi popi küpsetise „seakõrvade” moodi).


Selleks päevaks ei olnud aga emotsioonid ning sündmused kaugeltki lõppenud. Õhtul laeti Aborlfazi autosse 7 täiskasvanut ja väike Pärja, keerati põhja muusika ning asuti laulu ja kiljumise saatel kruiisima õhtustel Yazdi tänavatel tegemaks ettevalmistusi õhtuse Aborlfazi kodupeo jaoks ning leidmaks ravimeid päeval päikesepiste saanud näost valgele Alessandrale. Aborlfaz, Saddath ja Pärja elasid Yazdi kesklinnas tüüpilises iraani majas: väljast paistsid üksnes müürid, uksest sisse minnes avanes aga ruumikas sisehoov koos mõne puu ja põõsaga ning hoovi keskel asus väike ümmargune bassein. Kodupeol tiriti välja vesipiip ning hoolikalt keldris varjul olnud Aborlfazi vanaema tehtud kange viinamarja mahl, mida pakuti sisuliselt lonksu kaupa. Kõige selle kõrvale söödi sihvkasid ja halvaa-kastet lavashiga. Õhtu jooksul õnnestus meil näha Ali tehtud lühifilmi ühest Iraani külatraditsioonist, kuulata Aborlfazi, Saddath’i ja Ali musitseerimas ja laulmas ning lõpuks ühiselt tantsida.

Traditsioonilisel Iraani peol pidutsevad naised ja mehed eraldi, nii on kummalgi peol palju enam lubatud. Isegi pulmas, peale registreerimist, jätkavad naised pidutsemist ühes ruumis ning mehed teises ruumis. Kui aga juhtub, et naised ja mehed on koos, siis viisakal peol võõrastega pole naistel heaks tavaks tantsida - tantsivad mehed. Nii juhtuski, et kui muusika mängima pandi, siis tursked Ali ja Aborlfaz muutusid tantsides õrnadeks olevusteks ning nende liigutused olid väga naiselikud ja graatsilised. Mina ning Asada istusid nurgas ja vaatasid pealt, korrutades Marika kutse peale tantsima minna vaid: „Dance no good”. Marikale lubati veidi rohkem vabadust – pearätt lubati peast võtta ning mehed õpetasid talle iraani tantsu saladusi, kuid mehed jäid siiski graatsilisemaks kui Marika. Tomile oli loomulikult kõik lubatud ja nii ta vihtuski ennastunustavalt eesti-klubimuusika-tantsu ja iraani-graatsilise-tantsu segu:). Peale paari vanaema viinamarjanapsu leebusid aga ka iraani mehed ning maja perenaine, Saddath, kutsuti samuti tantsima (Mina oli selleks ajaks juba lahkunud), kelle tantsustiil ja majesteetlikkus oli klass omaette. Õhtu lõpuks olime juba nii lähedased, et Saddath näitas Marikale ja Alessandrale pearäti alt oma soengut. Aborlfaz aga kordas oma vähese inglise keele oskusega Marikale otsa vaadates „sister” ning Tomile otsa vaadates „boy-sister” (tähenduses vend:).

Tagantjärele mõeldes oligi täiesti uskumatu, et suutsime veeta mitu päeva kohalikega, kes kamba peale rääkisid mitte rohkem kui 100 ingliskeelset sõna ja ometi saime kõik asjad aetud, jutud räägitud ja tegemist oli uskumatult meeleoluka ühiselt veedetud ajaga!

Marika ja Tom

2 kommentaari:

Risto ütles ...

:)
äge, eks :P

Krissu ütles ...

Oo ma mäletan kui me Tomiga Ilvest presidendiks tantsisime st Tomi tantsuoskus oli juba siis muljetavaldav! Aga no nüüd on ilmselt tegemist täieliku guruga :)