reede, 30. oktoober 2009

Rannal kõnnib kiilakas mees...

Kõrvallauas luristavad kohalikud nuudlisuppi

Vihmaperiood vist sai nüüd läbi

Avastan, et iga päev samal ajal kõnnib rannas üks kiilakas mees – kelle sirge kehahoiak ning tuules laperdavad „üks-suurus” püksid viitavad yoga harrastustele ning tema liiga pruun päevitus pikemale rannaelule. See on Filippo, 42-aastane itaallane, kelle lugu on mõnusalt inspireeriv.


Filippo tuleb igal aastal mõneks kuuks India mägedest Vietnamisse sooja ning oma viisa-jooksu tegema. Indias elab ta juba viimased viis aastat, kunagi oli ta aga itaallane. Indias on tal oma Guru, kelle käe all ta õpib – yogat ja elu. Tema Guru on 30 aastane pime mees, kes nö võimlevast yogast ei pea miskit, kuid arvab, et hingamine on a ja o. Filippo praktiseerib ka Vietnamis olles oma hingamise-yogat, kuid siin Guru silma alt ära olles ta suitsetab. Ta ütleb, et ei saa sinna midagi teha, sest kui ta India tagasihoidlikkust elustiilist – ehk ei alkoholi, ei tubakat ja muid maiseid mõnusid, siis soovib ta vähemalt suitsetada! Ta küll arvab, et kui ta siin Long Beachil Phu Quockis peaks hakkama yogat õpetama, siis peaks ta kohe järgi jätma, sest ega ükski õpilane teda ju tõsiselt ei võtaks, kui nad näeks, et yoga õpetaja suitsetab. Eks ta neid yoga tunde ka hea meelega ei annaks – sest ta on siin liiga laisaks muutunud. Võib-olla ta ei hakkagi kunagi neid tunde andma, aga praegu ta tunneb, et justkui peaks – oma isa pärast, kes saab aprillis 90 aastaseks – sest isa küsib iga kord telefonis, et OMETIGI MIDA POEG IGA PÄEV TEEB?! Ega isa ei mõista ju, et päev võib väga kiirelt mööduda, kui sa hommikul 1 tund hingad, siis käid turul toitu ostmas, teed hommikusöögi, kõnnid rannal, teed lõunasöögi, mängid oma sõber-koertega, poleerid kookose koori ning teokarpe, siis teed õhtusöögi ning lähed ajad baaris mõne inimesega juttu. Isa rahustuseks mõtleski Filippo omale yoga õpetaja ameti välja ning isa on nüüd rahul, see on oluline, sest isa on Filippole väga tähtis. Ah, nagunii teeks ta tunde vaid annetuste põhiselt, sest raha tal vaja ei ole, raha jätkub tal oma elu lõpuni.


„Vana-elu” Filippo oli nüüdsega võrreldes kui öö ja päev. Ta kandis alati kalleid ülikondi, kalleid aksessuaare, tal oli alati kiire, ta oli alati närviline, ta oli alati oluline, tal oli alati tähtsa-ärimehe ilme näol, tal oli üks ärilõuna, teise ärikohtumise järgi. Ta veetis enamuse oma töönädala lennukites ja lennujaamades, elas kallites hotellides ja firma krediitkaart tasus ta lõputute gurmee õhtusöökide eest ning muude glamuursete ürituste eest, et kliente õnnelikuks teha ning et iseennast hästi tunda. Filippo oli suure Itaalia soki kudumise masinate tootmise firma müügimees. Nii 15 aastat!


Ühel hommikul aga Brasiilisas ärgates, sai Filioppo aru, et see elu ei vii teda kuhugi. Tal oli piisavalt raha ning piisavalt enesekindlust, et see maailm jätta. Samal hommikul läks ta tattoo meistri juurde ning lasi ümber oma küünarnuki tätoveerida ämblikuvõrgu, mis sümboliseeris tema senist elu, kuhu ta end mässinud oli. Nüüd sündis aga otsus, et võitleb end sellest võrust vabaks. Ta lendas tagasi Itaaliasse, esitas lahkumisavalduse ning loobus kõigest, mille nimel ta aastaid töö käinud oli ning millest ta unistanud oli, üüris oma maja välja ning lendas teadmata ajaks Indiasse.

Vaatan seda meest – silmadest kiirgamas lõputu rahulolu. Üle õla visatud hipikott mahutab toitu kodututele koertele, rannalt korjatud teokarpe ning turult ostetud kala... Ei kujuta hästi ette, et selle päevinäinud maika asemel sobisid selle mehe imagoga kokku kallid ülikonnad. Filippo on elamiseks valinud väga askeetliku eluviisi – väike köök ehk laud ja tool, magamistuba, kus on vaid voodi ning ilma ühegi mööbliesemeta elutuba. Ta teeb ise süüa, peseb ise oma pesu ning võib turul ekstra ringi teha selleks, et banaane 2 krooni odavamalt saada. Ta pihib, et ainuke asi, mida ta oma „eelmisest elust” taga igatseb, on grill-liha, sest nüüd on ta taime- ja kalatoitlane. Lihale suudab ta vastu panna, kuid aeg-ajalt asendab ta seda rämpstoiduga. Juhtubki, et õhtul välja süües vabandab minu ees ning tellib Fish and Chipse ehk praekala ning friikartuleid ning ei ütle ära ka heast veinist.


Küsin, et olles nii vaba ja rahul, et millest ta täna unistab... Ta ütleb, et oma restorani avamisest – lihtsalt süüa teha ja inimestega juttu ajada... Restorani nimi saab olema Shiva Silm (see on kindla mustriga ehk spiraaliga teokarbi uks või nagu lame teokarp), sest ta on neid korjanud juba tuhandeid restoran saab olema nendega sisustatud... aga seda ei tea, et millal ja kus see restoran olema saab... aega on, terve elu on ju veel ees. Praegu naudib ta lihtsalt üks päev korraga oma elu.


Marika

kolmapäev, 28. oktoober 2009

Päev väikeste kuludega looduslikus SPA-s..

Želee taolise mere ääres

Peale eilset hullu äikseilma paistab jälle päike

Paljudel on küsimus, et mida teha Phu Qocki saarel?! Võlusime oma Hollandi sõbranna Jeltseaga mittemillestki välja lihtsalt super päeva...


Ettevalmistav lõdvestus: Oma esimesel saarel olemise päeva hommikul ärkan kell 6:02 mingi tohutu mühina peale. Unesegasena jõuan mõelda, et huvitav, kas ma tõesti jätsin jälle eile õhtul magama jäädes omale iPodi pähe ja nüüd mängib mingi lõdvestumise plaat? Veidi aja pärast saan aru, et iPodi mul peas ei ole ning muusika kostab lahtisest aknast – see on päris.. mm... loksun voodis mõnda aega koos meremühaga... ja iga kui viimane rakk mu kehas lõdvestub... Hind: 0 krooni


Kaks ühes – virgutusvõimlemine koos jalakoorimisega: Kell on 6:30 ning alustan protseduuridega. Minu traditsiooniks saab iga hommikune kõnd mööda minu koduranda – ligi 2 kilomeetri pikkust Long Beachi, mille jooksul on mõnus oma keha mõnusalt üles äratada ning oma tuttavatele kohalikele hommikutervitusi viia. Kuna merevesi on ohtra soola sisaldusega, vannisoe ning liiv on mõnusalt krudisev ja kare, siis on tunne, et justkui kõnniks lõputult suures jalavannis, sest kõndides teevad vesi, sool ja liiv on oma töö... jalad kuuluvad justkui äsjasündinud beebile. Hind: 0 krooni. (Jalad on eriti õnnelikud kui neile veel veidi kreemi ka pärast anda).

Survedušid ja mullivannid: Peale hommikusööki võtame Jeltseaga rollerid ning sõidame umbes 20 minutit linnas välja, kose juurde. Kosk ei ole kõrge ega võimas, kuid see-eest kui sellesse loovalt suhtuda, siis võib selle enda jaoks muuta ägedaks kogemuseks. Oleme seal ainukesed inimesed ning seepärast ei hoia me end hetkekski igasuguste katsetustega tagasi – õrnemad veejoad muutuvad survedušiks, millega võib kogu oma kehale ja peale korraliku süva-massaaži anda. Ühes lohukeses keeb ja keerleb vesi täie hooga – muudame selle enda jaoks mullivanniks. Julgemad saaks katsetada liu laskmisega... Mõlemad tõdeme, et kose looduslik asetus on parem kui mis iganes kunstliku spa kosed ja veejoad ja mullivannid kokku. Hullame seal oma tund aega ning itsitame, et oleme justkui Tarzani filmi ära eksinud.. Kõik minu selja lihased saavad masseeritud ning paika loksutatud... Olen kui uuesti sündinud...Hind: 0 krooni

Lõunasöök: Oleme kose-protseduuridelt oma rolleri juurde tagasi, kui ühe võsa vahel paistab kohalik vietnamlastest seltskond, kes on kärestiku äärde piknikule tulnud – nii oma kümmekond naist ning 5 meest. Üks vanem mees viipab meile sõbralikult. Astume lähemale ning selgub, et peretütar räägib mõnikümmend sõna inglise keelt, küll paraku väga tugeva vietnami aktsendiga, mistõttu tuleb enamasti ikkagi mõistatada, et mida ta ütles. Niipalju siiski mõistame üksteist, et neil on meie üle hea meel ning nad kutsuvad meid oma piknikuga ühinema. Kõik on ülimalt lihtne – otse kivile on kuhjatud kõiksugu provijanti, mis on läbisegi tekkinud jäätmetega ehk krabi jäänustega ning puuviljade koortega. No mis seal ikka- maitseme värskelt grillitud mere-krabisid, pomelot, mangot ning mehed pakuvad kohalikku marjalikööri.... Mehed ise ilmselt tarbivad juba ei-tea-mitmendat pudelit seda kesvamärjukest ning seetõttu on nad veidi ülemeelikus tujus. Mehed nõuavad meilt, et me jooksime nendega sõprust – ikka pool pitsi kohalik mees ning pool pitsi euroopa naine... Keset päeva, aga kuidas sa külalislahkust siis vastu ei võta?! Selle ajaga noored tüdrukud uudistavad meid hoolega, nooremapoolsed mehed üritavad meiega flirtida, vanemad naised (ilmselt kelle mehed meiega nalja heidavad) viskavad kahtlustavaid pilke ning vanemad mehed valavad muudkui meie „nalivka „ pitse täis... Hind: 0 krooni.


Keha koorimine: Veidi napsustena jõuame siiski oma sihtpunkti imeilusale Sao Beach’ile, mis on kõige ilusam kogu saarel – liiv on valgeim ja peeneim, mida ette võib kujutada, vesi on sini-sinine ja läbipaistev, millel ulpivad paadid on hõljuks nagu õhus. Aeg seisab, inimesi on vähe... paradiis.. Tellime endale dringid otse merre ning alustame järjekordse protseduuriga. Nimelt hõõrume end koos Jeltsiaga peene liivaga pealaest jalatallani sisse ning laseme mereveel end puhktaks loksutada - tunneme enda kehalt iga viimase kui üleliigse osakese lahkuvat!! Mmm... Hind: 0 krooni

Soolavee vannid koos vaimse puhastumisega: Sini-sinine merevesi lausa kutsub lendlema ja siis ei taha sealt enam ära lasta... Peale tundi aega merevees ligunemist on keha kortsus ja pehme-pehme. Tarkade raamatute hinnangul on meresool ka väga hea psühholoogiliste probleemide puhastaja. Hind: 0 krooni


Massaaž: järgmist protseduuri ei tule kaua oodata - sest rannal olevad kolmnurksete mütsidega naised teevad liigutust (kahte kätte üksteise vastu hõõrudes), mis ei saa tähendada midagi muud kui massaaži. Mõnusa survega beebiõli massaaž võtab läbi viimasedki puutumata kohad kehast. Peale tundi aega mudimist olen nii läbi, et ei jaksa taha oma lamamistoolilt tõustagi. Hind: 40 krooni


Depileerimine: Naised pakuvad ikka täispaketti. Peale massaaži ilmub välja terve inglise keelne „menüü” võimalikest teenustest. Üks huvitavamaid on ihukarvade depileerimine – niidiga?!?!. Uskumatu, et nii ka saab? Naine võtab tavalise nö number kümme niidi, ajab selle sõrmede vahel keerdu ning kogu see „kodukootud” masinavärk töötab paremini kui mõni Brauni epileerimise masin. Olen siidisest tulemusest lihtsalt rabatud! Hind: 35 krooni..


Maniküür-ja pediküür: Naised on hoos, nad lausa nõuavad, et võtaksime neilt ka maniküüri ja pediküüri. Kuna nende tööriistad tunduvad olevat tuhande viiesaja neljandat korda kasutuses, ilma vahepeal desinfitseerimata, siis loobun igaks juhuks, kuid järgmistel päevadel märkan, et julgeid turiste on küll ja küll. Hind teenusest loobumise tõttu: 0 krooni

Õhtusöök: Venitame end vaikselt motorollerite selga ning proovime kodupoole tagasi kulgeda. Peatume väikeses linnakeses Nam Ninhis, et õhtust süüa. Sealsetes söögikohtades asuvad suured basseinid, mis on täis elus krevette, kalasid, krabisid, karpe, kalmaare ja teisi tundmatuid mereelukaid – võta ainult kätte ja osuta, keda sa enda kõhtu soovid... Võtan veidi impersonaalsemat olukorda ning tellin lihtsalt värske kala, ilma konkreetse isikuga eelnevalt tutvust tegemata.... Kuigi elusolendi söömine tundub kuritegu, maitseb kala siiski hea.... Hind: 30 krooni


Järel protseduur: Õhtul peale duši, ihupiima ning peale päikeseloojangut viskan oma kodurannas liivale pikali ja sulan tähistaevasse.... kõik on läinud... olen täiesti lõdvestunud.


Marika

pühapäev, 25. oktoober 2009

Ma armastan saari – hetkel Phu Quocki!

Imelisel päikeseloojangul
+ 35 kraadi

Kui paneksin siia blogisse auhinnalise küsimuse: „Mida Marika hetkel teeb?”, siis ei jõuaks ma ilmselt neid auhinna-postkaarte ära saata, sest kõik juba aimavad.. Jah, tõesti.. ma otsustasin peale peadpööritava tempoga rändurina elatud ühte kuud J uuesti veidi rahulikumalt võtta ja ennast kuuks (loe: võib-olla kaheks) kuhugi või täpsemalt järjekordsele saarele (pärast Saaremaad ja Balit) kodusemalt sisse sättida. Seekord olen Phu Quocki meelevallas. See tundmatu nimega ja asukohaga saareke kuulub Vietnamile, aga on maailmakaardil täpike, mis asub Kambodža ja Tai lõunaosa läheduses.


Phu Quockile sõites kuulan Ööülikooli saateid (aitäh Lauri!), nagu juhusena satun Tõnu Õnnepalu mõtisklustele saartest ja mind äratab bussi-poolunest üles tema mõttevälgatus: „Saartele kipuvad kõigepealt need, kellel on kõige suurem valu end leida: võib-olla need, kes on enda kaotanud ja tunnevad teistest teravamalt seda terviklikkuse kadu?!” Mmm, arvasin varem, et see on minu saarlase veri, mis minus trummeldas ning saarele kutsus, aga nüüd selgub, et saared on läbi ajaloo olnud eneseotsimise sümboliks... võib-olla on see siis tõesti märk sellest, et minu sisemine teekond tahab jätkata.... ;)

Phu Quockist ehk minu ajutisest kodust (fotol minu puhkekeskus). See saar on Vietnami kõige ilusam saar ning siin arvatakse olevat ka Vietnami kõige ilusamad rannad. Kellel kerkivad silme ette Tai saared või Phuketi ümbrus, siis võib lohutuseks öelda, et nii imeline siinne õhustik siiski ei ole. Pigem on saare võlu selles, et see on alles suhteliselt avastamata koht. Kuigi jah, siit on võimalik leida viietärni puhke-keskuseid koos vene keelsete siltidega, odavamaid ja kallimaid söögikhti, mere ääres olevad rannahütid ei ole lihtsal tsemendist ja bambusest moodustised nagu Indias, vaid tegu on selliste korralike onnidega ning internetipunktid on olemas jne. Selline elu on aga sisuliselt vaid saare ühel rannal, kuid ülejäänud saarel on veel küllaldaselt imelisi valge liivaga inimtühje randu ning turistidest rikkumata kalurikülasid – tuleks vist mainida ka, et puutumatus on ilmselt seetõttu säilinud, sest sinna viivad teed nõuavad tõsiselt head mootorratast (autoga on osad teed läbimatud) ning väga häid ralliässa oskuseid.


Duong Dong on siinne pealinn - lihtne ja väike Vietnami linnake, mille põhimelu käib värvikireval turul, kust võib leida kõike – kalmaaridest kuni Versace aluspüksteni. Öösiti aktiviseerub ööturg, kust on võimalik plastmass-tooli-laua restoranis saada imehead värsket-värsket kala ja kõiki muid mereande... ja halba kohalikku veiniJ

Saarel on neli põhimajandusharu:


Kõige eksootilisem on neist pärli farmindus (fotol). Kui aus olla, siis on see ilus ja kole korraga. Nimelt merekarp kasvatab oma sees pärli - lihtsustatult; selle molluski sisse läheb mingi liivatera – kuna see hõõrub molluskit, siis ta eritab lima selle liivatera ümber, et see ei hõõruks. Lima muutub kõvaks ning siis tekib pärl!!! Kas ei ole loodus mitte imeline? Kurb on aga asja juures see, et peale seda kui pärl on karbis valmis, siis selleks, et see sealt kätte saada peab mollusk hukkuma ;(. Seda ma varem ei teadnud ning nüüd on kuidagi nukker oma pikka-pikka pärlikeed kanda, teades, et iga pärli eest on üks mollusk surnud!

Kõige haisvam majandusharu on kalakastme tootmine. Kohalikud armastavad kalakastet – nad panevad seda iga toidu sisse ja see on Vietnami köögikultuuri oluline komponent. Kuna neile see kaste meeldib, siis ei ole neil tõenäoliselt midagi ka midagi mööda saart leviva haisu vastu. Aga millegipärast kõik turistid pigistavad ninasid kinni...


Kõige igapäevasem ja levinum sissetuleku teenimise allikas on kalapüük. Hommikuti oma rannal kõndides on terve meri täis kalapaate, mille eesotsas on kaks bambuse toru võrguga. Tehnika on lihtne – bambuse torud võrguga lastakse vette, paarutatakse mööda merd ringi ning kui võrgus midagi on, siis vinnutatakse bambusetorud uuesti üles. Sisuliselt nagu kündmine... Teine moodus on lihtsalt rinnuni vette oma võrkudega minna ja kalad nö ümber piirata. Mööda saart ringi sõites on aga teeääred täis suuri kangaid, millel kuivavad imepisikesed krevetid.. Öösiti muutub kalapüük aga romantilisemaks. Nimelt peale päikeseloojangut kattub meri tulukestega, mis on kalmaare püüdvad laevad. Kalmaarid tulevad välja vaid ööpimeduses. Kalurite arvukus tagab aga selle, et turul ja restoranides on koguaeg suures valikus värsket kala saada.. imeline.


Kõike ohtlikum saarekesele on turismindus. Ohtlik seetõttu, et saarel ringi sõites on teeäärtes näha ohtralt suuri tahvleid detailplaneeringutega. Selle põhjal võib järeldada, et kui siin nii 3 aasta pärast uus ja korralik lennuväli valmib, siis on kõik need puutumatud liivarannad varsti uhkeid ja isikupäratuid viietärnikaid täis... Aga... eks see kohalikele tähendab omakorda rohkem töökohti ja lääne mõistes paremat elu... kellel võimalus, käige enne ära!


Ma ise elangi saare põhirammal, saare kõige turistide rohkemas piirkonnas Long Beachil. Hetkel on aga lõppemas vihmaperiood, mis tähendab, et õnneks on üli vähe inimesi. Kui ma kaks nädalat tagasi siia jõudsin, siis olin oma puhkekeskuses ainukene külaline. Oma hommikustel ja õhtustel jalutuskäikudel rannas, ka suhteliselt ainuke inimene. Justkui see oleks minu oma saar olnud. Päeval oli tore, aga pean tunnistama, et õhtul üksi baaris istudes oli küll veidi Palle tunne. Sellest nädalast aga otsustasid turistid ka saarele tulla ja turismihooaja avada. Ma saan aru, et neid on hetkel veel võrreldes detsembri ja jaanuari kõrgajaga väga vähe, aga nüüd on õhtuti baarides juba lõbusam....


Uued tuttavad, kes siin tekivad ja kes sama ruttu minu elust uuesti lahkuvad on kõik justkui ühe vitsaga löödud – ei ole oluline, kas nad tulevad Šveitsist, Hollandist, Soomest või Uus-Meremaalt. Teise siinolemise päeva lõunaks on enamus juba kõik saare atraktsioonid läbi käinud ehk motikaga ümber saare sõitnud ning snorgeldanud ning peale seda enamus juba kibeleb ja on närvilised, et siin ei ole ju midagi peale rannal lebamise teha.... ning kolmanda päeva hommikuks lastakse jalga.... Mitu inimest on öelnud, et neid on süütunne rannas lebades ja mitte midagi tehes. Lihtsam on edasi tormata ning iga päev mõni uus emotsioon saada. Veidi rahulikuma meelestatusega tunduvad olevat siia mesinädalatele sõitnud ning mõned vanapaarid - kes lihtsalt naudivad. Mina aga plaanin siin südamerahuga veel mõnda aega oma asja ajada ja lihtsalt nautida..

Et siis igavikuline küsimus: mida ma siin teen? Ei ole midagi uut siin päikese all: alustan hommikuid mererannas – vaatan mis ilm on tulemas ning teen pika jalutuskäigu, et tuttavatele koertele tere öelda, et igal hommikul jälgida, kuidas varajased kalamehed võrkudega merest kala välja toovad, kuidas üks ja sama vana mees igal hommikul traktori sisekummiga merel ulbib ja ka kalu püüab. Päeval loen, teen yogat, mediteerin. Vahest lähen turule, ajan kohalikega juttu, sõidan rolleriga mööda saart ringi, päevitan, ujun, kasvatan oma bungalo taga elavat kahte vallatut koerapoega (fotol need samad koerad koos oma ignorantse emaga), tutvun ja sõbrunen ning ajan uute tuttavatega ränduriasja... igal õhtul lähen umbes poolkuus rannale, et nautida lahkuva päikese värvide sümfooniakontserti...ja teha veel üks jalutuskäik kuldses valguses..., et imetleda kuidas kohalikud naised karpe õhtusöögiks korjavad, lapsed ennastunustavalt merevees kilkavad, kohalikud vanapaarid kogu riietuses ujumas käivad ja kõik on lihtsalt nii rõõmsad. Õhtud mööduvad tavaliselt kas rannabaaris tuttavatega maailmaasju arutades või siis oma bungalos teiste inimeste tarkust studeerides...

See on üks tore saar.


Marika

esmaspäev, 19. oktoober 2009

Kuidas saada yogiks?

Minu verandal ukerdavate kahe väikese koerapoja urina saatel
Vihmaperioodi lõppu tähistav paduvihm


Ma olen mitmeid kordi siin blogis rääkinud oma 4 kilo raamatute lugemisest. Kuna enamusel tööl käivatel inimestel puudub aeg või huvi nö spirituaalse kräpi jaoks ja vastu, siis otsustasin, et kui mulle lugedes miskit huvitavat silma jääb, siis valgustan blogi lugejaid ka veidi nendel teemadel. Kuna ma nüüd jälle paikne olen mõneks ajaks, ega siis suuri seiklusjutte nagunii blogi jaoks eriti võtta ei ole. Nimelt eelmisel nädalal oli mul käsil üks Tantra teemaline filosoofia raamat Daniel Odier „Desire”, mis oli oma sisult küll liialt keeruline ja filosoofiline, kuid seal oli minu meelest üks tore ja maine koht, kus tantra guru seletab küsimuste-vastuste osas (dialoog päris elust) ühele nö tavalisele naisele, kuidas yogiks saada või pigem seda, kuidas see naine juba ise enese teadmata sama hea kui yogi on. Kui lääne inimesel on arusaam, et õige yogi istub kolmkümmend aastat koopas või siis vaatab seina vähemalt kümme aastat, siis see tükike selgitab, kuidas ka kontoris tööl käies on võimalik yogiks saada. Head katsetamist! Allolev tekst on minu poolne kohandatud vabatõlge. Vabandan ka kohati ropu keelekasutuse pärast. (foto internetist)


Raamatus on pikk ja keeruline filosoofia valgustumise teemadel ning siis tuleb küsimuste-vastuste voor ning teiste hulgas võtab sõna üks naissoo esindaja. Allolevalt toon ära selle naise ning Tantra guru vahelise vestluse.

Naine: „Ma ei suuda seda juttu enam kuulata, ma lähen absoluutselt endast välja!”

Tantra guru: „Miks?”

Naine: „Sellepärast, et mul ei ole mitte kuraditki pistmist yogiks hakkamisega. Minu elus on niigi küll juba keerukust. Sa räägid asjadest, mis on tavainimesele vaimselt täiesti kättesaamatud, aga mina tulin siia kursusele selleks, et õppida asju, mis on võimetekohased ka tavalisele surelikule! Näiteks mul on täiesti nõme töökoht, jobu mees, kehv korter, ämm on otse põrgust, minu auto on lihtsalt sitahunnik, mis koguaeg katki läheb ning minu sõbrad on täiesti moraalitud. Nii, Guru, pinguta, anna nõu täiesti tavalisele maisele naisele!!!”

Tantra guru: „Mis sulle su elus meeldib, mis su hinge puudutab?”

Vaikus

Tantra guru: „No näiteks..., kui sa üles ärkad, mis on sinu esimene rahulik või õnnis hetk?”

Naine: „Ma ei julge Sulle öelda!”

Tantra guru: „Sa tahad öelda, et vetsu minek?”

Naine: „Jaaa, mulle meeldib see, see on nauding.”

Tantra guru: „Mulle ka.”

Naine: „Ok, meil on siis vähemalt üks ühine omadus.”

Tantra guru: „Nii, aga edasi...”

Naine: „Peale seda ma pean ootama, kui minu mees kodust lahkub. Hommikud on jubedaimad. Ta ei räägi mitte sõnakestki. Ta räägib ainult öösiti. Kui ta on kodust lahkunud, siis ma võtan veidi aega iseendale. Mulle nii meeldib duši all käia ja eriti meeldib mulle pesta juukseid. See tekitab tunde nagu ma peseksin kõik maha. See on üks neist hetkedest, mis mulle kõige enam meeldib. Pärast, ma kreemitan oma keha – see on ka tore. Siis ma riietun ja lahkun tööle. Seal aga jooksen ma kokku oma ülemusega ning siis ma tõmbun krimpsu nagu auster..”

Tantra guru: „Millest sa mõtled, kui sa oma juukseid pesed või ihu kreemitad?”

Naine: „Ma ei tea... vahest tulevad mõned uued ideed, vahest mõtlen tööst või muudest asjadest.”

Tantra guru: ”Ja kui sul need ideed tulevad, mis siis juhtub?”

Naine: „Ei midagi... mul on lihtsalt hea olla!”

Tantra guru: ”Kas sa arvad, et enda hästi tundmise ning meelerahu vahel võib olla mingi seos?”

Naine: „Jah, aga sellele vaatamata ei suuda ma oma elule, mis on justkui „unes kõndimine”, mingit rohtu leida.”

Tantra guru: „Tantral on rohtu rohtu selleks, et olla kohal ja ärkvel oma elus. Neil hetkedel, mida sa kirjeldusel, sa oled täielikult praeguses hetkes ehk siin ja praegu – siis sa oled yogi.”

Naine: „Ja mida ma yogina siis pean tegema, kui oma ülemusega vastamisi olen?”

Tantra guru: „Kuidas sa kontorisse saad?”

Naine: „Jalutan. See võtab 20 minutit.”

Tantra guru: „Kas see meeldib sulle?”

Naine: „Ei.”

Tantra guru: „Miks?”

Naine: „Sellepärast, et ma mõtlen sellele, mis kohe saama hakkab.”

Tantra guru: „Kujuta hetkeks, et oled sellel teekonnal. Mida sa näed?”

Naine: „ Inimesi, kel on kiire ja kes on agressiivsed, kõnniteele sittuvaid koeri, liiklusesse kinni jäänud autosid, poe aknaid asjadega, mida ma omale lubada ei saa.”

Tantra guru: „Kas taevas on endiselt omal kohal?”

Naine: „Ilmselgelt!”

Tantra guru: „Kas sa kunagi vaatad seda?”

Naine: „Jah. Ma näen küll, kuhu sa selle jutuga tüürid. Kas mulle meeldib see? Kas on ilus taevasse vaadata? Jah, on küll ilus. Ja isegi pilvi näen ja vihma! Tegelikult mulle meeldib kui vihm sajab mulle otse näkku, sest teised inimesed proovivad varju alla saada ning lähevad üldiselt stressi. Mulle vihm meeldib, eriti suvel. Ja mulle meeldivad puud ja aeg-ajalt satub mu teele mõni poiss või tüdruk, keda elu ei ole veel sugenud ning seetõttu veel naudivad seda. Mõnikord poputan ma end croissantiga, mis on imeline. Ma möödun lillepoest, mille müüja paneb lilli tänavale ning ma nuusutan neid ja iga nädalal ostan endale isegi kimbu. Aeg-ajalt noored poisid flirdivad minuga ja see annab mulle eriliselt energiat juurde. Esimene sigarett on ka hea, aga suitsetamine ei kuulu ju tantra harrastajate kommete juurde, sest nad on ainult huvitatud süütutest asjadest.”

Tantra guru:”Ei ole midagi, mis ei oleks tantra.”

Naine: „Isegi kui võtan mahvi suitsu?”

Tantra guru: ”Kui sa oled teadlik ning märkad seda naudingut, mis see sulle annab, kui sa oled teadlik ning naudid igat mahvi, siis see on yoga.”

Naine: „Niisiis, ma ikkagi võin yogiks saada?”

Tantra guru: „Iga kord kui sa oledki see, mis sa teed või see, mida sa tunned, mida sa vastu võtad – siis oledki yogi.”

Naine:”Aga mis ma oma ülemusega teen?”

Tantra guru: „Mis sulle tema juures ei meeldi?”

Naine: „Kõik.”

Tantra guru: „Kas sa vähemalt ühe hea asja leiad tema juures?”

Naine: „Ei, ma ei usu. Ta on karjumise-julmuse-ülbuse maniakk ja haiseb nagu pesemata sokk. On vaid üks asi, millele ta vastu ei suuda panna, see alkohol.”

Tantra guru: „Aga praegu, kui sa teda ei näe, kas sa oled õnnelik?”

Naine: „Ei, sest ma ju pean ikkagi tööl käima.”

Tantra guru: „Mis sa teed?”

Naine: „Koopiaid ning pakke, ma arvan, et ma olen väga hea selles. Mulle meeldib pakkepaberi lõhn ja nöör. Kokkuvõttes mulle meeldib pakke teha. Kas sa tahad mulle öelda, et see on yoga?”

Tantra guru: „Jah... ma arvan, et sa oled võimeline oma tööst väga suure rahulduse saama.”

Naine: „Saan paki-tegemise-kunstnikuks, see ongi see? Olen paberi ja pakinööri yogi?”

Tantra guru: „Taevas ja puud, hetk kui sinu ülemust läheduses ei ole, croissant, lilled, vaheaeg, klaas vett, tuuleiil, šampoon, ihupiim, varjamatud emotsioonid, sigaretid, pilk lapselt või mehelt. Kui sa seda märkad, siis ei ole mitte midagi, mille pärast sa peaks yogisid kadestama. Mida rohkem sa avatud oled, seda enam sinu hetke-taju või praeguses hetkes olemine suureneb, kuni tuleb päev, mil isegi sinu mehe või sinu ülemuse teatud omadused sind hoopis sügavalt puudutavad ning sa imetled neid – see juhtub siis, kui sa oled ise avatud meelega ehk oled igas hetkes oma tähelepanuga kohal ning oma avatusega oled sa suuteline ka nemad avama. Loomulikult võib ka juhtuda, et hoopis oma avatuse tulemusena, otsustad sa oma töökohta vahetada ja oma elu totaalselt muuta Vaja on vaid avatud meelt, selleks et kõike ümbritsevad sügavuti kogeda, mille põhjalt omakorda teha elus vajalikke samme, mille tulemusena on võimalik jõuda olemiseni, mis tagab naudingu maailmas kohal olemisest.”

Head yogatamist!

Marika

reede, 16. oktoober 2009

Inimkatsed vol 10 – reisilt kojujõudmisest ja ümbermaailma reisist

Lainemühas

Õnneks on pilved, muidu sulaksin kuumuse kätte

Kojuminemisest/-jõudmisest.

Tom läks koju?! Tom jõudis koju?! Tom on Eestis?! Ma ei oleks osanud arvatagi, et see teadmine minus nii palju tugevaid emotsioone tekitab. Oleme Tomiga peale koos reisimise lõpetamist e-maile vahetanud ning telefonis üksteist oma tegemiste osas valgustanud ning vaatama sellele, et me ei ole üksteist aprillist saadik näinud, on minu jaoks siiski miski tohutu vandeseltslaslik side meie vahel täiesti olema. Lisaks sellele, et meid Tomiga ühendab suur ports ühiseid mälestusi koos reisi planeerimisest ja ühisest reisimisest, on meil minu arvates varuks eraldi reisimise ajast suhteliselt sarnased emotsioonid. Loodan, et psühholoogiliselt ja füsioloogiliselt on vabandatav ja arusaadav, et ka mina siit distantsilt Tomi kojujõudmist nö omal nahal läbi elan ja selles osas sõna võtan!

Ma ei jõudnudki veel loogiliselt selle teema üle juurdlema hakata, kui kuulsin oma alateadvuses dialoogi ning selles dialoogis valitsevatest meeleoludest tulenevalt tekkisid minu kehas emotsioonid – arusaamatus, elevus, nukrus, õhin, tühjus, rõõm, segadus, õnn ja kõik muu seletamatu kokku. Kuidas see võimalik on, et samasugune „muinasjutu tegelane” (küll mõnda aega juba ühest teisest muinasjutust) nagu mina isegi, otsustab ühtäkki muinasjutu-elust lahkuda. Mitte, et ma ei oleks teadnud, et see ükspäev temaga juhtub ning endale aru andes, et ilmselt isegi minuga peab see ükspäev juhtuma..., aga hämmeldust tekitab asjaolu, et see „elude vahetamine” justkui nii lihtne on – istud lennukile ja siis oledki piraki „päris elus” tagasi?!

Järgmisel päeval peale Tomi naasmist on minu e-maili kastis armsalt sõbrannalt Marikailt postitus – videoklipile on üles võetud värskelt lennukilt saabunud Tom, kes lounge „Kaheksas” Tallinnas laseb oma ammu tagaigatsetud apple-martinil hea maitsta. Marikai on terve selle aasta jooksul saatnud mulle klipikesi meie (st minu ja Tomi) ühiste sõprade üritustest ehk hetki Eesti elust. Ehhh.. kuid see videopilt raputab mind täiesti isemoodi – varasematest videotest võis jälgida oma sõprade uusi soenguid või uusi lapsi, kuid nüüd oli justkui väljalõigatult või photoshoppitult nende vahele (veidi ebareaalsena) paigutatud ka Tom!?! Proovin oma ajus uusi neuronite sidemeid tekitada ehk lepitada oma aju harjuma uue olukorraga, et meie koos alustatud suure unistuse elluviimine, on Tomi poolt lõpule viidud. Eks vist kõigega harjub. (Eks koju jõudes ilmselt ka ilmaga – illustratsiooniks Tomi poolt mulle saadetud foto Tartu-Tallinn bussist!!! )

Eelmainitud videoklipis läkitab Tom mulle sõnumi, kus ta jutlustab, et tal on tunne, et justnagu poleks ära käinudki, sest kõik jätkub sama kohapealt uuesti. Ma loodan, et Tom jõuab oma vana-uue elu kõrvalt ise ka siia blogisse veel midagi oma kojujõudmise emotsioonide osas kirja panna, seetõttu ei tahaks ta teisi emotsioone siinkohal pikemalt lahata, vaid keskenduksin eelkõige enda omadele. Tõepoolest, mitte et ma kardaks koju minna/tulla (loe vastavalt oma geograafilisest asukohast lähtuvalt), vaid pigem vist kardangi seda tunnet, et kõik jätkub sama koha pealt. (Kui aus olla, siis eks ma seda reisi lõpetamise mõtet ikka pelgan ning ega ma tegelikult ikkagi veel päris valmis oma praegust elu lõpetama ja koju tulema ka ei ole :). Oma naiivse olekuga olin ma ju salamahti plaaninud selle reisi jooksul kasvada ning ka oma elu-olusse uuendusi sisse viia. Nüüdseks on terve aasta vaeva nähtud ning isegi tunne on, et asjad on teisiti, aga kui koju jõudes on ikka tunne, et justkui ei oleks ära olnudki..... siis siit eemalt vaadates on hetkel tunne, et justkui aeg oleks tühja läinud. Tean, tean... tegelikult see ilmselt ei ole nii, elan siin lihtsalt oma esimesi alateadvuslikke mõtteid välja. Usun, et ka Tom on tänaseks ehk peale nädalat aega kodus viibimist tegelikult avastanud, et kuigi maailm tema ümber on sama, siis tegelikult tema ise ja tema arusaamad ja perspektiivid on siiski muutnud. Paraku aga ei julge ma lootagi, et reaalsus minuga kuidagi hellemalt tulevikus ümber käiks..

Tom edastab mulle oma videoläkituses ka ühe olulise sõnumi: „Reisil olles tundub, et see on pikk aeg, aga tegelikult koju jõudes tundub, et see oli nii lühike. Marika, naudi iga hetke, mis järele on jäänud...” Tom, ma luban sulle ja eelkõige iseendale, et võtan kõigest viimast!!!!

Minu uutest reisiplaanidest ehk päris ümbermaailma reisist.

Pealtnäha vastukäiguna Tomi kojujõudmisele on mul teatada hoopis uudised oma reisi laiendamisest ja pikendamisest, kuigi tegelikkuses arenesid need juba enne Tomi koju tulekut välja. Nimelt täiesti planeerimatult või siis pigem unistuste kohaselt sõidan ma 2. detsembril Lõuna-Ameerikasse!! (hüüumärgid tulenevad sellest, et ma olen selle üle väga elevil ning ei suuda ise ka veel oma õnne uskuda) Maandun Equadori, kust on mõne aja pärast plaanis edasi kulgeda läbi Peruu, Boliivia ja Argentiina ning äkki jäävad ka Paraguay ja Uruguay teele.

Plaani muutus ei tulene mitte asjaolust, et ma põgeneksin nüüd peale Tomi koju tulemist hirmsasti Eesti reaalsuse eest, vaid kogu loo algus, nagu ka enamuse heade asjade algused minu elus, on pärit ammusest unistusest. Lõuna-Ameerikasse pikaajaliselt reisima minekust olin unistanud juba ka selle reisi kontekstis, kuid endale kaine mõistusega aru andes, tõdesin, et kuna sealne elu on võrreldes Aasiaga kallim, siis minu oma reisi eelarve ei oleks mind lõpuni välja vedanud. Unistus jäi aga ikka - järgmiseks korraks. Naljakombes sattus Balil olles Peruu teema aga ikka ja jälle minu teele ning nii siit-kui sealtpoolt erinevate inimeste suude läbi ja ma teadsin, et mul on millegipärast sinna väga-väga vaja minna. Nii see unistus muudkui rippus minu kukla taga, ilma et ma oleks otseselt selle täitumiseks midagi ette võtnud. Ükspäev, justkui välk või paduvihm selgest taevast, sadas mulle täiesti ootamatult sülle ressurss selle unistuse täitumiseks. Ma ei tea kas see on universumi külgetõmbe seadus või Balil õpitud nõiakunst enda juurde soovitu meelitamiseks või hoopis sellest, et minu elu on õnnistatud nii ägedate inimestega... Asjaosaline, Sa oled suur ja hea hing, suur-suur aitäh Sulle ning tea, et kõik heateod saavad kord tasutud...

Imekombel, äkitsi ja ootamatult on minu unistus Lõuna-Ameerikast täitumas ning sellest reisist, mida enamus juba kutsuski ümbermaailmareisiks, on saamas sõna otseses mõttes ehk geograafiliselt ümber maailma reis!!!! Siinkohal ei tasu vist mainidagi, et kui ma sinna mandrile juba kord lähen, et ega seal paari kuuga midagi ära ei tee (kui kõhkled, vaata maailma kaarti) ehk ilmselt ma enne järgmise aasta sügist ma kohe kuidagi koju tagasi ei jõua... (infoks, vanemad on nüüdseks juba olukorraga leppinud). Usun, et kõik mõistavad, kui lausun, et nüüdsest usun imedesse või pigem ise enda mõtete väesse veelgi rohkem!

Marika, kes hoolikalt Tomi soovitust järgib ja soovitab seda kodustelgi igapäevaselt teha!

p.s Avantürist Beritile - See on sulle miskit - kas ei ole see mitte huvitav inimkatse teemal: kas peale aastat koju naasnu emotsioonid saavad erinema võrreldes kaks aastat reisil olnu omadega. Aga sellest lähemalt juba järgmise aasta sügisel, vast ehk Avantüristide uue raamatu sepitsemise ajaks. Reisihullud – jälgige laheda raamatu ilmumist novembris!!!

teisipäev, 13. oktoober 2009

Eksootikat Kambodža köögist

Vietnamis rannakohvikus

+35 kraadi, eile sain päikesepiste


Kusagil ida-Kambodža külakeses astun ühte hoovi, kus kaks meest toimetavad parasjagu mingi tapetud looma korjuse kallal. „Oo, seatapp on käsil?!”, kilkan ma ning ootan oma kohalikult kaaslaselt heakskiitvat noogutust. Selle asemel raputab ta aga hoopis pead ning ütleb, et see on hoopis koer. Kergitan kulme ning uurin edasi: „Et, tavaline koer? A miks nad ta ära tapsid?” Minu sõber küsib sama küsimuse koeraliha tükeldavatelt meestelt. Vastuseks tuleb, et osa läheb neile endale söögiks ning osa viivad turule müügiks. „Eee...aaa, a mis sööki nad sellest teevad?” esitan küsimuse oma sõbrale, ise peaga märku andes, et ta tõlgiks küsimuse kohalikele meestele. Vastuseks tuleb, et koera curry’t (märkus: curry on indiapärane vürtsikas kaste). Lisaks saan teada, et kambodžalased söövad ise koeraliha harva, sest see on väga kallis ja seetõttu pigem ikkagi justkui pidupäeva söök.

Üle hoovi jooksevad üksteise järel koer ja kass. Proovin enda arvates vaimukas olla ning küsin: „Oo, kas te kassi curry’t ka sööte?” Mulle suureks üllatuseks kostab kohalike meeste käest tõlgi suu läbi: „Jah!” Nüüd vist ei jää kellelegi minu jahmatus üllatuseks, sest kõik minu näolihased on muutunud suureks imestuseks. Vaatamata oma jahmatusele, et seisa aga minu suu kinni ning muudkui uurin edasi: „Aaa, see koer, kes siit üle hoovi jooksis ja nägi lemmikloomana välja, kas tema ka läheb söögiks või on need mingid erilised koerad, keda sööte?” Vastuseks kostub, et süüakse kõiki tavalisi koeri, aga see koer, kes üle hoovi jooksis, oli liiga kõhna selleks, et tema liha turule müüma minna.

Oma naiivsuses üritan uuesti oma mõttelennuga kohalike poolehoidu võita: „Et, kuidas rottide ja madudega on, kas neid ka süüakse?” Minu sõber tõlk teatab omalt poolt, et sõja ajal söödi koguaeg koeri ja rotte ja kasse. Nüüd on linnapiirkondades seda vähem, kuid maal endiselt. Ta suunab küsimuse khmeri keelde tõlgituna meestele edasi. Mehed noogutavad naerul nägudega, et ikka söövad rotte ja madusid ka – kõike, mis kätte saadakse, ka konni (fotol sügavpraetud konnad).

Hoovi ilmub mitu naist. Palun oma sõbral neilt küsida, et mida nad näiteks eile sõid. Selgub, et siin maakohas süüakse kaks korda päevas – nö hommikusöök-lõuna ning siis õhtusöök. Et kõigepealt minnakse hommikul vara põllule tööle ning siis nii 10-11 ajal süüakse esimest korda. Söögiks on tavaliselt riis mõningate juurikatega või nuudlisupp. Õhtusöök on päikeseloojangu ehk nii kella kuue ajal ning siis süüakse jälle riisi muna või juurviljadega. Ehk maakohtades on khmeride menüü järgmine: riis või riisinuudlid, natuke juurvilja ja muna ning pidupäeval saab lihaga rõõmustada.

Mõned päevad hiljem istun ainsa lääne inimesena ühes kohalike bussis ning minu kõrval istub kambodžalanna. Kaugliini buss on äsja teinud pissi- ja sänakipeatuse ning kõik kohalikud on omale peatuspaiga müüjate käest varunud väikeste kilekoti nutsakute kaupa head ja paremat. Kõigepealt avab minu kõrval istuv naine ühe nutsaku, kust seest ilmuvad välja sügavpraetud rohutirtsud. Naine sööb kiiresti ja aplalt neid ära nii oma 30-40. Ma tean, et ma olen ebaviisakas, aga ma ei suuda terve see aeg muud teha, kui hoolikalt iga naise liigutust jälgida, sest mind huvitab, ka ta tõesti pea ka ära sööb ning proovin naise näoilmest välja lugeda, et kas see tõesti ka hea maitseb. Tuvastan rohutirtsu söömise tehnika, mis on järgmine: võta kinni tirtsu jalgadest, seejärel kärista ära mõlemad tiivad. Hammusta ära tirts koos saba ja karvadega ehk pea ja sisikonnaga ning jalad viska bussi aknast välja. Kuna naine naudib ilmselgelt oma snäkki ning tal ei ole minu pilgust sooja ega külma, siis saan rahulikult teda vaadelda ning „imelike asjade” söömise teema üle pikemalt juurelda. Jõuan vaatlemise tulemusena järeldusele, et kui aus olla, siis näiteks krevett ei näe ju pealtnäha sugugi isuäratavam välja kui rohutirts (minu arvates on rohutirts isegi veidi armsam, sest krevett on kohati suure tõugu moodi). Aga krevette ma ju söön?! Ehk see, et mis ja kes ja kuidas on meile söögina vastuvõetav, on kõik meie oma peas tekitatud, mitte aga ei sõltu sellest, kui söödav üks või teine asi on (alloleval fotol autentsed magustoidud).

Lõpuks kui rohutirtsud otsakorral on, siis paotab naine oma teise kilekoti nutsu suud. Sealt paistavad nii tikukarbi suurused süsimustad ämblikud (ilmselt ka sügavpraetud, seetõttu ma ei tea, mis värvi need originaalis võisid olla). Kahjuks on vist naise kõht täis saanud, sest ta sulgeb kilekoti suu kohe uuest ning seetõttu ei saanud ma oma suureks kurvastuseks ämblikusöömise tehnikale jälile. Hiljem näen linnas tänavakaupmeeste lettidel suurte kuhjadena praetud tõuke, prussakaid, konni, ussikesi ning kõike muud head ja paremat. Ise jätsin nende hõrgutiste maitsmise mõneks teiseks korraks ning piirdusin veidi vähem eksootilise valikuga...

Kambodža suurematest linnadest on nõudlikumale läänlasele leida ka ohtralt „normaalse” söögi kohti, kust saab endale tellida kõike alates kiievi kotletist kuni kreeka salatini. Aga kokanduse fännidest blogilugejatele on mul ka üks üllatus, nimelt on Kambodža eriroogi „amoki kala” (alloleval fotol), mida ma paaril korral proovisin ning mis minu maitsemeeltega ülihästi sobis - ehk see on kala kookospiima kastmes..mmm. Annan siinkohal ka retsepti (inglise keeles küll, kes soovib väga eesti keelset, andke märku, ma siis tõlgin)! http://recipes.wikia.com/wiki/Amok_Fish Pean küll tunnistama, et seda kunagi üheski odavas söögikohas ei leidnud, pigem oli tegu läänlastele mõeldud Khmeri söögikohtades.

Hommikul mõnda kohalike kohta hommikusööki sööma minnes tuleb taaskord „süsteemiga” harjuda. Nimelt üldjuhul on kohvikus saadaval vaid kohvi ning rasvast tilkuvad pontšikud – muud süüa ei ole. Sööki st suppi või riisi tuleb osta kohvikust mööduvatelt tänavakaupmeestelt, kes kogu oma „restorani” ratastel kärus enda ees või järel veavad. Ei tea, kas see on win-win (võidan-võidan) ärimudel?!

Odavama ning autentsema söögi otsijatele on aga olemas lõputud plastmasstooli-vakstu sööklad. Nendes kohtades on valikus erinevate variatsioonidena sisuliselt kahte tüüpi sööke. Riis – mis tuleb praetult või keedetult ning seda koos kõikvõimalike vürtsikate juurvilja või siis liha kastmetega. Teine optsioon on nuudlid (ülevaloleval fotol naine nuudleid kaussi tõstmas) - neid on võimalik manustada kas lihaga või lihata (menüü ütleb küll et lehma- või sea- või kanaliha, aga tegelikult ilmselt ei tea keegi, kellest need toidud tehtud on) ning supi sees või praetud kujul. Ja sisuliselt see ongi kõik, mida ka kohalikud naudivad. Selle naudingu eest peab üldiselt loobuma nii 10-20 eesti kroonist.


Lonely Planet annab ka mõned vihjed Kambodža lauakommete kohta:

- süüakse kätega ning pulkadega. Ära jäta kunagi pulki toidu sisse püsti

- pärast sööki kasutavad kambodžalased hambaorke, kattes hambaid urgitsedes suu teise käega!


Marika

reede, 9. oktoober 2009

Kambodža õuduste minevik

Kommunistlikus Vietnamis
Soe ja sajab

Kambodža üllatavalt arenenud linnapiirkondades ringi kõndides ning vaesemates maakohtades ringi kruiisides ei ole esmapilgul ühtegi märki sellest, mis olukord siin riigis alles 10 aasta eest oli. Kambodža on pealtnäha lihtsalt üks väga vaene riik – ei erine ta suuresti Laose või põhja-Tai maapiirkondadest. Esimene reaalne hoop Kambodža minevikust tabab mind aga Lonely Planetit lugedes. Nimelt see hoiatab mitte omapäi Põhja-Kambodžasse ja Vietnami piiri äärde uitama minna, sest vaatamata suurele demineerimisele, on ikka veel miljoneid (?!) miine maapõues ohvreid ootamas. Mm.. see raputab reaalsusesse... Kuigi linnatänavatel jäävad silma ka ilma käteta või jalgadeta inimesed ning lihtsalt kerjused, siis ei ole neid siiski võrreldes muude riikide tänavapildis nähtud puuetega inimestega liiga palju. Äng ja valu saabuvad aga siis, kui kohalike inimeste lugusid kuulata...kambodžalaste hinged on haiged, väga haiged...


Deas on mootorrattajuht. Päevase mootorratta reisi jooksul saan teada, et Deasil on olnud päris karm lapsepõlv, mis möödus Punaste Khmeeride hirmuvõimu all, kes olid Kambodžas võimul 1975-1979 aastal. Kuigi peale seda nelja aastat nad enam otseselt võimul ei olnud, elasid inimesed siiski kuni 1998. aastani nende hirmuvõimu all, sest Punaste Khmeeride pealik Pol Poth, kes Prantsusmaal õppides kommunismi ideedest vaimustusse sattus, juhtis vägesid metsas redutades. Tema idee oli kogu Kambodža muuta kommunistlikuks riigiks ning suureks kolhoosiks. Algatuseks võtsid nad ära kõigi eraomandi, panid kinni kõik vabrikud, haiglad ja koolid ja mis kõige ülbem, tühistasid raha. Inimestel ei olnud midagi – isegi isiklikku toitu mitte! Süsteem toimis nii, et Punased Khmeerid ajasid kõik linnaelanikud maale, et need töötaks põldudel ning põllumajanduskommuunides (mis sisuliselt olid koonduslaagrid). Kuuldavasti olid surmanuhtlusega karistatavateks süütegudeks nii metsamarjade ja -viljade korjamine, intellektuaal olemine kui ka prillide kandmine jne. Kõigil kästi riietuda sarnastesse pidžaamadesse. Toitu keedeti anti kõigile Pol Poti sõdurite poolt, milleks oli kaks korda päevas mõne riisiteraga riisipuder. Deas mäletab suurt nälga, väga suurt nälga.


Deas mäletab ka, kuidas ta lapsena pidevalt nuttis, sest ema-isa aeti kell 6 hommikul riisipõllule tööle, kust nad pimeduse saabudes alles tagasi võisid tulla. Kogu küla lapsed viidi ühte majja päevahoidu, kus aga kasvataja asemel oli püssiga sõdur. Pidevalt oli hirm, et lähedased tapetakse. Sisuliselt nelja aasta jooksul leidis oma otsa iga viies Kambodža elanik ehk kokku erinevate allikate põhjal 1-3 miljonit (!!) inimest. Phnom Penhi lähedal oli massihauad, kust leiti tuhandeid mehi, naisi ja lapsi. Tapmiseks põhjust ei olnudki vaja – sa kas ei näinud nii välja nagu pidi või olid valel ajal vales kohas. Muuseumis on pildid väga jõhkral viisil imikute ja laste tapmisest, mida ma isegi siinkohal edasi anda ei tahaks. Kui ka tapmisest pääseti, siis tegid paljude kallal oma töö lihtsalt nälg, ületöötamine ning ravimata või valesti ravitud haigused.


Nii ei käinud Deas terve oma lapsepõlve koolis, vaid õppis alles lugema ja kirjutama täismehe eas. Deas maninb, et sellel ajal puudus tulevik, isegi lootust ei olnud, et toimuv võiks lõppeda, elati vaid üks päev korraga. Deas on õnnelik, tema vanemad jäid ellu, kuid igas Kambodža peres on tapetuid või surnuks piinatuid. Eks midagi räägib ka fakt, et tänaseks on kogu Kambodža elanikkonnast 50% alla 16 aastaseid!!

Deas ütleb, et Kambodžalased ei taha sellel teemal eriti rääkida, vaid kõik soovivad seda õuduste aega pigem oma mälust pühkida. Deas ütleb, et igakord kui ta seda meenutab, hakkab ta seniajani nutma - selle õuduse kirjeldamiseks ei ole sõnu. Palun vabandust teema ülesvõtmise eest ja mul on valus....


Oma ringsõidu ajal Kompong Chami ümber, palun Deasil korra peatuda, et saaksin pildistada. Kohe märkan, et ühe puuhüti hoovist viipab mulle vanem naine. Deasi tõlke vahendusel saan teada, et Maghea (fotol, nimi vaid häälduse järgi) on 70 aastane ja hädise tervisega. Punased Khmeerid piinasid ta abikaasa surnuks ning ta eelmine kodu jäi pommirahe alla. Nii hävis kõik, mis tal vähegi oli. Oma 5 lapsega kolis ta külla, kus ta praegu elab ning 2 lastest, kes on nüüdseks täiskasvanud, elavad koos temaga. Maghea käed ja jalad on veidi ebaloomulikus muundunud asendis – selgub, et ta sai pommidest haavata ning mingid luud võeti talt ära, mida enam kunagi tagasi ei pandud. Sellises poolvigases olekus on ta oma lapsed üksi üles kasvatanud ning riisipõldudel rüganud. See on kõik liiga õudne minu jaoks, et lähemalt ja täpsemalt uurida...


Terve Kambodža on täis selliseid lugusid, selliseid inimesi... kuulen siit ja sealt, kuidas kellegi isa on surnuks piinatud, kuidas kellegi vend on surnuks tulistatud, kuidas lapsed on orvud ja kuidas maamiinid on kellegi pereliikme sandistanud.. Ja kellel endal justkui kõik korras on, nagu minu teisel juhil Chonil, siis on ta hinges sellised haavad ja õudsed mälestused, et isegi aeg neid ei paranda...


Mõtlen, et ka mu oma vanaema on sõja üle elanud, aga neid 1940-45 aasta lugusid kuuldes tundusid need kuidagi kauge minevik olevat. Siin jõuab see kõik ehk ka mu oma vanaema lugu palju selgemalt, palju lähemalt kohale... sest siin lõppes see õudus alles aastal 1998, siis kui ma ülikoolis olin?! See oli alles, samal ajal kui muus maailmas valitses rahu ning inimesed nautisid luksust ja tehnoloogia viimaseid arenguid ja vingusid ühe või teise ebamugavuse üle oma elus.... ja osades teistes riikides toimub see kõik just praegu....


Siin Kambodža poisi lugu ja lühike film Punastest Khmeeridest:

http://www.ted.com/talks/sophal_ear_escaping_the_khmer_rouge.html


Marika