Blogi avalikuks

Tallinn,

Sajab ja sajab, +14ºC

Blogi on oma salajast vaikelu elanud aprillist saadik... Oleme seda laisalt täitnud eesmärgiga, et kui reisile läheme ja tuttavatele lingi laiali saadame, et siis siin midagi juba ka oleks.

Reisimuljeid saab aga lugema hakata siis alates 15. septembrist, kui kell 14:10 Tallinnast läbi Stockholmi Istanbuli stardime. Mis edasi saab, seda ei tea me ise ka ja otsustasime, et oma reisi hakkame planeerima reisil olles:) Kui kedagi üleüldine plaan huvitab, siis lingi: MARSRUUT alt saate seda näha. Aga plaanid on muidugi selleks, et neid muuta!

Head lugemist ja olgu meie kirjanduslikud katsetused väikeseks kompensatsiooniks selle eest, et me Teid silmast silma mõnda aega näha ei saa.

Tervitades,
Marika ja Tom

Tähelepanu! Valmis olla! ...

Lounge Kaheksas Apple Martinil

Pilves, +17ºC

Tegelikult on nüüd stardini ikka mõni nädal aega. Aga avastasime korraga, et meie ühisosa Eestiga on jäänud ikka päris napiks - ehk siis Marika pakib oma töö juba selle nädalaga kokku ja põrutab Tallinnast kodumaise energiasamba alla ja järgmine "töökoosolek" ongi ehk alles lahkumispeol. Ja Tom on veel praegu tööl ja läbib "phase-out" programmi, et ta pika puhkuse esimestel nädalatel kohe stressi ei saaks.

Seega võtsime end kokku ja otsustasime kirja panna ühise postituse:)

Valmisolekust: Marika alustas ettevalmistusi juba suve alguses ja on nagu usin mesilane muudkui toimetanud ja toimetanud. Tom ei mõistnud teda senini, et mida ühe reisi jaoks niipalju ette valmistada on... Tom oli kuni üleeelmise nädalani marurahulik ja alustas alles siis ettevalmistusi, kuid siis suure ehmatusega avastades, et aega enam ei ole, veetis kohe mitu ööpäeva jutti matkapoes. Tom oli nii põhjalik ostja, et tekitas mõnes müüjas lausa kahtluse, et tegemist on test-ostjaga. Aga tulemuseks on tal nüüd palju uskumatutest materjalidest kama kodus. Igaks ilmajuhtumiks! Või siis mitte... tegelikult oli legend, mida ta nagu lintmakilt igas poes ette laulis: "... lähen aastaks Aasiasse reisima (mitte matkama!), see tähendab kuuma ja niiskesse kliimasse. Missuguseid xxx te mulle soovitate?..." Marika ei suuda aga senini omale muid jalanõusid peale kontsakingade ette kujutada... Jätab kasvõi tulemata!

Emotsioonidelt on Marikal sellised lood, et need muudkui käivad üles-alla ja paremale-vasakule - tohutu elevus asendub aegajalt ükskõiksusega ning budistlik rahu omakorda tohutu närvilise ärevusega, kord on õnn ja kord kurbus.

Üllatusena selgus ka see asjaolu, et tegelikult ega me ju ei teagi, kuhu minna... Nimelt oli siiani selge ettekujutus kohast kuhu me läheme - REISILE. Nüüd aga, kui aeg lähemale tiksub, siis on hakanud selguma, et "REISILE- kohta" ei ole olemas. Piletid on küll Istanbuli olemas, aga Istanbul on mõeldud pigem lühikese peatumispaigana, et edasi liikuda... KUHU REISILE on ka seoses Iraani ebaselge poliitilise olukorraga veidi hägusemaks muutunud. Ühesõnaga - lubame, et jälgime poliitilisi uudiseid ja konsulteerime Eesti Välisministeeriumi, NATO ja Al-Qaidaga, et ühel päeval ikka koju tagasi jõuda:) Aga plaani ebatäpsus tähendab loodetavasti põnevamat reisi meile ja ilmselt põnevamat lugemist ka blogi külastajatele.... nagu "eiteamisneistsaanudon" järjejutt.

Viimaste ponnistustena vajas otsustamist ka see, kuidas lahkuda? Kas vaikselt või kärarikkalt? Kuna ja kellega? Kus!!!!???? Oli tore vaidlus, mille tulemusena selgus, et meie väikene reisiseltskond sobib kokku küll - peale arutelusid jõutakse siuh-vilksti mõlemat poolt rahuldava kompromissini... ja seda ilma tülita...

Olgu öeldud, et lahkumisest ei tahaks kindlasti korraldada mingit grandioosset üritust, mis oleks suurem kui reis ise. Tegelikult sõidame me puhkusele nagu paljud meie seast igal aastal teevad. Ja fakt, et meie puhkus kestab teadmata aja, on lihtsalt üks väike nüanss kõige selle juures. Oma rännakuga tahaks aga osati täita ka kõigi nende inimeste unistusi, kes kunagi elus millelegi sarnasele on mõelnud. Ja anda neile omalt poolt väike tõuge ja inspiratsioon; niisamuti nagu julgustada neid tõukama end välja oma igapäeva rutiinist ja teha asju, mis vajaksid selles elus veel ärategemist! Ja see ei pea olema kaugeltki mitte reis.

Me ju ise oleme ka saanud suurt inspiratsiooni just teistelt rändajatelt, kellega me oleme saanud kokku nii silmast silma või oleme platooniliselt kaasa elanud nende seiklustele laias ilmas. Nii oleme kohtunud Erkki ja Katrega, Kristinaga, Merjega, Paavoga, Rünnoga, Tiidu ja Marisega ning kuulanud nende põnevatest juhtumistest maakera erinevates paikades (peamiselt küll Aasias ja Austraalias, mis on olnud meie erilises huviorbiidis). Teisalt on meie sõpradeks saanud ka Triin ja Kristjan, kes meist midagi ei tea, kuid kelle sarnase reisi blogile me viimase aasta jooksul oleme kaasa elanud. Siinkohal tahakski kõigile neile veelkord edasi anda meie südamlikud tänusõnad!

Samavõrd tähtsad meie reisi ettevalmistamisel on olnud meie fännklubi sõprade ja lähedaste näol. Kallid, suured tänud kogu selle toetuse ja heade sõnade eest, mida olete meiega jaganud kogu selle pika perioodi ajal, mil olete olnud teadlikud meie ettevõtmisest! Ja kui tunnete end meie blogi lugedes meiega samal lainel olevat, siis tulge meid vaatama, kus iganes maakera serval me ka ei asuks!

Teie Marika ja Tom

Algus

Sissekanne Sitsi mäelt

Päikeseline, +19ºC

See, et meie blogi on peaaegu kuu aega pidanud vahepeal üksi hakkama saama, on nüüd küll kivi minu kapsaaeda. Ehk siis vaatamata Marika utsitustele ei leidnud ma siin vahepeal kuidagi aega selleks, et end õigesse meeleolusse saada ja kirjutama asuda. Muid tegemisi oli lihtsalt liiga palju.

Aga oma tänases sissekandes ma lähen ajas tagasi ja panen kirja, kuidas ja kuna see mõte rändama minna alguse sai. Või siis vähemasti oma versiooni sellest.

Või kes see päris täpselt enam oskab öelda, kus see päris algus oli? Ilmselt oli see juba väikese poisi peas, kes maailma atlast lehitses või reisijutte luges või fotosid ja pilte kaugetest maadest vaatas. Igatahes oli see algus palju enne seda, kui see mõte välja sai öeldud. Ja arvan, et iga sellise reisi tõukeks on ikka suur loomupärane uudishimu: soov teada saada, mis või kes seal metsa taga on.

Ja mingi hetk muutus see mõte pikast reisist järjest suuremaks. Mõttele andsid hoogu juurde kindlasti oma tuttavate või nende tuttavate reisimuljed, mida käisin sageli innukalt kuulamas. Nii mitmeski seltskonnas tuli jutuks, et tegelikult tahaks ühel päeval pakkida praegune elu ühte seljakotti ja minna pikemaks ajaks teele. Samas sai tõdetud, et oleme oma "mugava eluga" liigselt harjunud ja pealehakkamisest või siis julgusest jääb puudu end sellest mugavustsoonist välja tõmmata. Sellegipoolest sai optimistlikus toonis võetud kokku, et küll jõuab veel. Ja jõuabki! Olen kindlasti seda usku, et igaühe elus juhtuvad tema jaoks olulised asjad. Ju ma siis seda minekut ikka väga ootasin, et jõudis kätte aeg, mil sai esimest korda välja öeldud, et mindagu!

See oli Äripäeva nädalalõpulisa, kust leidsin nupukese Emirates lennufirma kampaaniast, mille kohaselt oli võimalik väga soodsalt algusega Türgist, Istanbulist reisida läbi erinevate Aasia linnade ja läbi Austraalia Uus-Meremaale. Ja lennupilet kehtis ühe aasta ja võimaldas teha peatusi nii minnes kui tulles kuni viies linnas. Ehk siis ma esimest korda andsin ilmselt endale aru, et see pole finantsiliselt mingi müstiline summa selline äraolek ette võtta. Ja mõte aina kasvas.

Ei läinudki sellest lugemisest palju mööda, ehk mõni nädal, kui "kiisude" sõpruskonnaga (see sama, kes mind kõik need viimased aastad on kõige enam ümbritsenud, innustanud ja inspireerinud!) sai kogunetud augusti lõpus (või oli see septembri alguses?) Marika juures ja tähistatud kes-teab-enam-mida. Ja muu jutu käigus rääkisin hasardiga sellest pakkumisest. Sama pakkumist oli lugenud ka Marika, kelle silmad samuti paljast mõttest särama lõid. Ühiselt sai kiidetud head pakkumist ja Marika küsis minu käest, kas ma oleksin valmis tulema temaga reisile ümber maailma ja üldises ülevas meeleolus ei saanud mingit muud vastust ollagi kui jaatav.

Ma isegi ei tea, kas Marikal see jutt ja see mõte tollest korrast üldse meeleski oli. Igatahes see idee tookord õhku sedasi jäigi ja muu elu ja tegemised tulid peale. Möödusid mõned kuud ja kui Marika tuli tagasi ühelt pikemalt reisilt, saime kokku, et tema reisimuljeid kuulda. Siis küsisingi, kas ta on ka hiljem mõelnud tõsiselt sellele Emirates pakkumisele ja võtta end tööst vabaks ja minna aastaks, pooleks või kolmveerandiks reisima Aasiasse ja/või Austraaliasse. Ning tookord koorus mõttest juba välja konkreetne plaan, kuna minna, kuidas, kauaks, kuidas siinne elu kokku pakkida jne.

See oli novembris 2006. Me püüdsime leida optimaalse aja, mil tööelu kõige sujuvamalt üle anda, samas arvestada kliimaolusid riikides, kuhu eeldatavasti sõidame. Ehk siis sügis näis selleks parim aeg (olgu öeldud, et Marika oleks valmis olnud ka suve alguses reisi alustama, aga minu jaoks oli Eesti suvi siiski väärt Eestis olemist ja muuhulgas leidsin end vajavat ka teatud aega reisi ettevalmistamiseks peale pingelist hooaega). Ja juba siis, novembris 2006, sai pandud paika plaan, et septembris 2008 sõidame välja (hiljem jõudsime kokkuleppele, et teele asume hiljemalt 15. septembril, mis oli n.ö kompromisslahendus 1. septembri (Marika) ja 30. septembri vahel (Tom):).

Ei mäleta, et see konkreetne väljaöeldud plaan oleks mul järgnevateks öödeks une võtnud, aga kõvasti väge andis see mulle kindlasti. Mulle oli saanud ühtäkki selgeks, et nüüd see juhtub! Et see pole enam mingi ebamaine unistus ega korduv heietus mõttest minna, vaid see on midagi palju reaalsemat.

Ja minu jaoks tähendas see seda, et ma elan järgmised nädalad-kuud n.ö koos "oma väikese saladusega". Ehk siis kuna reisi algus oli veel nõnda kauges tulevikus, siis ma seda ideed kusagil ei reklaaminud. Tegelikult hakkas uudis meie reisist oluliselt kiiremini levima, kui ma ehk ise seda ette kujutasin. Samas oli see aga asjade loomulik käik: Marika nimelt võttis juba järgmisel nädalal kokku oma kaasosanikud oma töökohast, kes ühtlasi on meie ühise "kiisude" sõpruskonna liikmed, ning andis teada oma plaanist taanduda ettevõtte juhtimisest kahe aasta jooksul seoses meie eesoleva pika reisiga. Ja varsti teadsid juba kõik lähimad sõbrad meie plaanitud reisist, mis, ma usun, andis veel enam otsustuskindlust meile endile, et tagasiteed enam pole ja omad unistused tuleb nüüd ellu viia.

Praegu, mil väljasõiduni on jäänud kaks kuud, on hea tagasi mõelda sellele 1,5 aastale, mil oma tulevasest reisist olen teadlik olnud. Ehk siis see on olnud väga mõnus aeg. See mõte on mulle andnud palju jõudu ja väljasõit on minu jaoks ilmselgelt oluline verstapost, mida olen vaikse rahuga oodanud. Mingil määral olen selle pika aja jooksul korduvalt mõtetes juba reisil olnud ja need on olnud toredad hetked. Ehk siis ma pole kaugeltki väsinud ootamast väljasõitu, vaid aeg on möödunud pigem enda häälestamiseks ja ka siinse elu rahulikuks ümberkorraldamiseks.

Teistpidi on see olnud ka naljakas, et minu erinevates sõpruskondades on see reis olnud jutuks juba rohkem kui aasta, lugu reisist on hakanud elama oma elu ning mõnedki inimesed on olnud mind kohates üllatunud, et ma ikka veel siin olen! Olengi nalja teinud, et see reis on lihtsalt üks huvitav lugu minu stabiilses elus ja seda lugu ma lihtsalt paar aastat vestan ja reisi ennast tegelikult polegi plaanis.

Samuti olen ma peale esimest hasarti andnud endale ka aru, et ma ei saa elada vahepeal mitu aastat ühele reisile mõtlemise tähe all. Seetõttu olen ma aeg-ajalt teadlikult reisimõtteid/reisijutte eemale peletanud ja keskendunud sellele, mis muud parajasti minu ümber toimub.

Samas pole ma kordagi selle pika ooteaja jooksul hakanud tõsiselt kahtlema, kas ma teen ikka õiget asja või et kas ma ikka tahan sellele rännakule minna. Leian, et see on selge märk sellest, et aeg minekuks on küps.

Nii et alguses oli mõte, siis unistus ja seejärel juba plaan. Lihtne, eks!?

Tom

Asjadel on hing

Diip lugu minu automüügist

Äikeseline, +16ºC

Nimelt teema on asjade hinged või täpsemalt auto hing ja iseloom. See võib nüüd kõlada veel diibimalt kui see palverännaku sissekanne, aga tegu on minu enda elust pärit kahe tõsielulooga.

Lugu 1: Vihane auto nimega ”Futu” (2007)

Otsustasin, et vahetan auto välja. Autol oli paar iluviga ning sõitsin mööda teenindusi ja urkaid, et teda müügiks ette valmistada. Auto juures olles arutasime teeninduses, et mida ja kus vaja teha on jne. Parimad kohad järgi uuritud, panin siis järgmiseks esmaspäevaks igal pool remondi ajad kirja. Ja oh imet, pühapäeva õhtul suutsin teha sellise kerge avarii (ise viga ei saanud). Aga auto raam sai kõveraks ja turvapadjad lendasid lahti ning auto läks mahakandmisele.

Lugu 2: Solvunud hõbedane (2008)

See oli mul üks väga ustav ja tore sõber – 1,5 aasta jooksul teenis mind väga hästi. Seoses reisile minekuga otsustasin auto müüki panna. Lasin paar värviviga ära parandada ning mõtlesin, et teen keemilise puhastuse talle enne ära ja siis teen ka pildid. Ühe nädala jooksul juhtusid järgmised asjad:

Päev 1: kõigepealt läks üks tuli katki

Päev 2: sain kivi klaasi

Päev 3: teine tuli läks katki ning ma viisin auto tulede parandusse. Kõik sai korda

Päev 4: auto keemiline puhastus ning kõik hiilgab aga üks tuli läheb jälle katki

Päev 5: klaas vahetatakse ära, sõidan klaasivahetusest välja ja auto jääb keset ristmiku seisma ja enam käima ei lähe. Lasen treileril teenindusse viia.

Päev 6: helistatakse ja teatatakse, et parandus maksab 12 000 eeki ja kätte saab 3 nädala pärast!!!

Kuigi ma eelmise korra loost olin ju õppinud, et auto ehk oma ustava sõbra juuresolekul ei tohi rääkida tema müügist ehk maha jätmisest, siis eksisin ise sel korral selle reegli vastu rängalt. Nimelt tegin enamuse autoremondi kokkulepetest autoroolis telefoni teel, ilma autoga eelnevalt kokku leppimata.

Loo moraal: asjadel on hing ning autod on loomult armukadedad – käige nendega austusväärselt ringi!

(Respect!)

Marika

Kas see teie reis on nagu palverännak?

Diibi valdkond:)

Päike ja soe! +22ºC

Mitu inimest on minu käest küsinud just täpselt sellist küsimust ja mis seal salata, endalegi tundub aeg-ajalt, et tegu on püha üritusega. Seda põhjusel, et kogu eesootava aasta aeg kuulub teelolemisele ja mulle/meile endale – ja aega tundub olevat piisavalt, et vaadata enda sisse ja mõtiskleda ka kõrgemate jõudude üle. Et kõlab justkui nagu... aga mis see palverännak õieti on?

Otsisin välja ühe talvel ostetud raamatu „Palverännak – kakskümmend reisi, mis innustavad hinge“. Selline lihtne ja ilusa pildimaterjaliga lugemine. Teen lühikese kokkuvõtte, et mis selle raamatu põhjal on palverännak.

Viimase paari tuhande aasta jooksul on palverännak olnud inimkonna üks kõige värvikamaid ja dramaatilisemaid püsiväärtusi, mis elavdab hinge ja muudab vaimu sügavamaks. Palverännak on eelkõige retk, kodust lahkumine, et rännata - kas pikka või lühikest teed - pühasse paika.

Palverännakul olijad puutuvad kokku rituaalide, pühade esemete ja püha arhitektuuriga. Nad võivad rännata üksi või rühmadena ning teel saadud kogemus võib olla sama oluline kui mis tahes isikliku eesmärgi saavutamine. Mõnikord on oluline vaevarikas ja füüsilist jõudu nõudev teekond. Teinekord võib teekond ise olla peaaegu tähtsusetu ja olulisim on sihtkoht. Mälestuste ja meenetega koju naasmine võib palverännaku juures olla sama oluline kui sihtpunkti jõudmine. Palverännakul võib olla mitmeid eesmärke:

a) teispoolsete eesmärkide otsing- pääsemine surma ja taassünni ringist

b) mõtisklemine ja enesesse vaatamine

c) solidaarsus- ja ühtekuuluvustunde tugevdamine

d) tervenemine kehalistest ja hingelistest tõbedest

Tõelist palverändurit see kogemus muudab – vahel rohkem, vahel vähem. Tegelikult on ehk igal palveränduril omaenda vastus küsimusele, mida nad palverännul olles teevad ja kogevad.

Kuigi ma ei ole ühegi konkreetse usu kummarda, siis tundub kogu selle kirjelduse põhjal, et meie rännak vastab kriteeriumitele küll. Et tuleb teel olemine ja tuleb sihtkohta jõudmine, loodetavasti naaseme veidi vähema või rohkema kuhila mälestuste ja meenetega koju. Kui aga eesmärkide nimekirjast valida, siis mulle tundub, et eesmärk b) sobib vähemalt osat meie teel olemise tegevustest iseloomustama.

Tänaseks olen käinud päris mitmes palverändurite sihtkohas – Lourdes Prantsusmaal ja Tiibeti pühades paikades ning raamatu järgi on Vatikan palverännaku sihtkoht. Minu jaoks nende kohtade juures kõige üllatavamaks aspektiks olnud ilmselgelt tuntav positiivne energia, mis ilmselt tekib nende tuhandete inimeste tugeva usu ja suurte lootuste tulemusena.

Ei saa ka mainimata jätta, et praeguste plaanide kohaselt on meil võimalus jõuda mitmesse maailma kuulsamaist 20st palverännaku sihtkohast.

Panen need siinkohal ka kirja, et kunagi tulevikus oleks hea vaadata, et kas me tegelikult ka sinna jõudsime.

1) Indias Varnasi lähedal –Kumbh Mela Allahabadis

2) India põhjaosas - Kuldtempel Amritsaris

3) India – Pandaphuri teekond

4) Sri Lanka – Kataragama ja Aadama mäetipp

5) Lääne-Bengal – Tarekeswar

6) Jaapan – tee Tokyo ja Kyoto vahel

Kuigi oleme piirkonnas jäävad ilmselt suure tõenäosusega Meka ja Jeruusalemm seekord meie trajektooris välja, aga teinekord, et kohad otsa ei saaks.

Ehk vastates küsimusele, kas meie reis on palverännak, siis vastus on, et loodetavasti jõuame me oma rännakul või rännaku lõpuks samasuguse rahu ja õnnetundeni, kui need miljonid inimesed, kes on sellel teekonnal usulistel kaalutlustel.

Kelle jaoks asi liiga diibiks läks, siis jätke need peatükid vahele – ma proovin neid edaspidi kuidagi eraldi äkki märgistama hakata.

Marika

Asi muutub konkreetsemaks

Kadriorus Vilmsi tänaval

Päikeseline, +14ºC

Pärast pikki arutelusid ja dilemmatamist, et kus ja miks esimesena maanduda, ostsime täna ära oma esimese otsa pileti.

See on ikka päris hea tunne, sest

- Eestist lahkumise kuupäev ja isegi kellaaeg on paigas - 15. september 2008 kell 14:10,

- Pilet on ühel suunal - kusjuures nüüd hetkel sellele mõeldes on minu jaoks isegi olulisem pileti olemasolu kui sihtpunkt (kuigi viimase teema üle sai ikka arutatud). Aga info mõttes kirjutan siia ka, et kuhu läheme - nimelt Istanbuli,

- hea mõelda, et nüüd on protsess pöördumatu (kuigi pilet on suht odav, on see ilma muutmisvõimaluseta).

Kirjutan natuke argisemal teemal ka.

Meie reis on lisaks piletiostule korralduslikus mõttes veelgi konkreetsemaks läinud. Nimelt oleme Tomiga võrrelnud check-liste, et mis on oma elus vaja veel enne äraminekut ära korraldada. Lihtsalt tulevastele reisijatele mainiks ära, et oleme asju ajanud:

- bürokraatidega topeltpasside saamiseks,

- vaktsineerijatega moskiitode ja sarside vastu võitlemiseks,

- notaritega (nii uskumatu kui see ka ei ole, siis andnud allkirja, et keegi teine võib kogu minu elu üle otsustada!!!?),

- automüüjatega,

- maakleritega korteri rentimiseks,

- pankuritega raha kantimiseks,

- arstidega endale viimase lihvi andmiseks ja remondi tegemiseks,

- matkapoodnikega rääkinud ilmast ja sokkidest,

- kolleegidega, et valmistada kõik ette hetkeks, kui meid enam jalus ei ole (mina 1. september enam tööle ei lähe),

- kindlustajatega, et aru saada, et kas ikka oma seif peab hotellis kaasas olema,

- ja ilmselt tuleb asju ajada iti meestega, et kuidas ikka vanaemale saaks odavamalt sealt teisepoolt maakera helistada

Ma ei hakkaks siia täpsemat ja pikemat nimekirja tegema, sest kui aus olla, siis oma check-listi aluseks võtsin ühest teisest väga asjalikust blogist saadud check-listi. Blogi omanik on Triin, kelle ma avastasin sisuliselt minu tundmatu naabrinaise olevat Vilmsi tänavalt. Triin, kui sa seda blogi juhtud kunagi lugema ning kui me kunagi tagasi oleme oma rännakult, siis ilmselt oleks tark üksteist naabritena tuvastada ja muljeid vahetada.

Ehk tahtsin kogu selle jutuga öelda, et me ei heieta koguaeg, vaid näete! - piletid juba olemas ja niipalju asju toimetatud. Tore on muidugi, et seda toimetamist jätkub ilmselt kuni 15. septembri lõunani üksjagu.

Minu arvates on see reisi ettevalmistus sama elevile ajav tegevus kui see reis ise

sissekantud Marika poolt

DILEMMA

Tallinn, Sitsi mägi

Sajab, +11ºC

Kas pole mitte keeruline maailmakaarti vaadates jõuda otsusele, missugused on need konkreetsed riigid, mida oma aastasel reisil külastada? Või vaatamata sellele, et üldine pilt on olemas, siis jõuda otsusele, mis järjekorras ja millal mingisse riiki minna?

Ehk siis meie reisi töökoosolekul sel nädalal kerkis üles tõsine dilemma, missugust teed pidi jõuda Iraani. See, et Iraan on kindel osa meie marsruudist, sai selgeks päris kiiresti Lähis-Ida piirkonna riikide kohta reisikirjeldusi lugedes. Aga kas suunduda Iraani läbi Türgi või teha seda läbi Kaukaasia: läbi Gruusia ja Armeenia või läbi Aserbaidžaani, selles osas jäigi selgusele jõudmata. Või sõita hoopiski alustuseks Süüriasse, ja läbides Liibanoni ja Jordaania lennata Teherani? Siin võiks veidi eeltööd teha ja võimalike hinnapakkumistega kurssi end viia, kuna see versioon tundub kõige kulukam. Ja pealegi ei tahaks me kogu aeg riigist riiki kihutada, vaid pigem ühe riigi sees pikemalt peatuda ja ringi vaadata.

Türgi kasuks räägib üldiselt hea ühendus lähi-lennujaamade ja Istanbuli vahel. Ja Istanbulist läheb Teherani rong: läbib Ankarat ja sõit kokku kestab kuulu järgi 66 tundi! Ja rongiga ju näeb ja kogeb ilmselgelt enam kui lennujaamast lennujaama tuisates. Samas on Türgil justkui massiturismimaa maine ja massidega ei tahaks seda reisi läbi teha (kuigi ses osas tuleb reisil ilmselt järeleandmisi teha, kuna arvatavasti kohtame massides meiesarnaseid massi-turisti sihtkohtade vältijaid) Ja tõsi ta on, et Aserbaidžaan ja Armeenia on kindlasti midagi palju eksootilisemat. Siinkohal jäävad aga teadmised napiks missugune on üldse piiriületamise ja transpordivahendite valiku võimalus neist riikidest Iraani pääseda. Kõlab nagu seiklus, eks!?

Mul endal on siinkohal mingi alalhoiu instinkt endast märku andmas, mis ütleb, et ehk võiks pöördumine sellise vanderselli elustiili juurde veidi sujuvamalt kulgeda: ehk siis seiklust saab selle rännuaastaga nii kui nii piisavalt ja Türgi tundub mulle alustuseks paras paik nö aklimatiseeruda. Ja Istanbul ise tundub minu jaoks huvitav algus, kuna sellel linnal on väga värvikas ajalugu.

Ehk siis lubasime Marikaga mõlemad erinevaid marsruute oma peas ja arvutis (st interneti reisibüroodes ja reisikirjeldustes) läbi lasta ja mai lõpuks ära osta meie esimese sihtkoha lennupileti. Muuseas, nii poolnaljana jooksis läbi ka mõte, et ega me üldse ei pea kohe lendama hakkama. Et alustuseks bussiga Riiga ja siis sealt kuidagi edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja tõsi ta on, et lusti võiks jaguda piisavalt ka aasta pärast end alles Poolast leides või üldse kodumetsast naaberjärveni jõudes, aga see on juba mingi muu reis. Meie soov on avastada Aasiat, mistõttu reis võiks alata mõnest Aasia riigist või siis vähemalt Aasia lähistelt.

Nii et dilemma lahendamiseks jäänud mõni nädal. Seega alustagem väikest kodutööd!

Tegelikult toovad sellised dilemmad mulle üksnes mõnusaid naeratusi näole: mõtle, millised "mured" lahendada:) Reisil saavad sellised dilemmad igapäevaste otsuste pärisosaks: valida järgmist riiki, viibimise aega ja kohta, jooksvaid tegemisi. Nii et harju ära!

Tom

Kui ootusest saab kõhedus

Päike paistab! +12ºC

Poolteist aastat unistusi, ärevust, ootust, ootust, ootust.... eks see on imelik küll kui sa peaaegu kaks aastat midagi ette planeerid ja unistad ja sellest heietad aga siis ühel ööl ärkad… tohutu kõhedus hinges, sest… kuskilt jõudis äkki kohale, et kahest aastast on saanud 4 kuud. Neli kuud selleks, et olla äkitselt valmis teistmoodi eluks, kus:

- kodu on pakitud ühte seljakotti,

- lähedased ja sõbrad muutuvad virtuaalseks,

- töökoosolekud asenduvad peamiselt iseenda sisemonoloogiga,

- kellal ja kontsakingal puudub otstarve,

- peamised tegevused on 3Fi - füsioloogiliste vajadustega tegelemine (uni, söök, pesemine), filosofeerimine ja fotograafia.

Kummaline mõelda, et piltlikult võttes olen oma elus senini tegelenud Maslow vajaduste hierarhias tippu jõudmisega ehk järjest suurema rahulolu saavutamisega. Kui see nüüd justkui käes on, siis otsustasin ette võtta rännaku, mis teatud mõttes on hoopis aga mööda vajadustehierarhiat allakäik. Loobun eneseteostuse naudingust pärast 10 aastat ponnistusi ning olen nõus alustama nullist. Eneseteostusest loobumisega ei paku keegi toitu ilmselt ka tunnustusvajadusele. Kuna lähen kaugele oma lähedastest ja sõpradest (õnneks, et üks oli nõus minuga kaasa tulema. Aitäh, Tom), siis armastuse- ja kuuluvusevajaduse osas tuleb teha mööndusi. Oma mõnusast kodust ja igakuisest sissetulekust loobumine ning teadmatusse tormamine on tavakriteeriumite järgi paras löök turvatundele. Ehk selle teooria järgi peaks rahulolu vähenema aga paradoks seisneb selles, et mina ootan hoopis rahulolu suurenemist.

Ma olen ka täna väga õnnelik ja oma eluga väga rahul, aga miskipärast on mul tunne, et reisil olles, taaskord Maslow kolmnurga alumistes sektsioonides mässates ja elu triviaalsete vajaduste eest võideldes, oma elu igapäevasest sagimisest ja mürast eemaldudes ning iseend paremini kuulates on lootust siiski millekski veelgi enamaks.

Aga mis siis selle rännaku mõte minu jaoks õieti on? See ei ole pelgalt ühe ammuse unistuse elluviimine, vaid:

- enne elu uusi suuri väljakutseid võtta aeg (ainult) iseenda jaoks,

- tegeleda intensiivselt uue armastusega - fotograafiaga,

- koguda võõrastest kultuuridest ja religioonidest kokku õnne, tasakaalu ja elujõu saladused.

Kokkuvõttes olla lihtsalt parandamatult õnnelik ja rõõmus inimene. Eks näis, mis välja tuleb.

Marika

Aprill Tallinnas

Nora etenduse puhvaika läks pesus kokku
Pilves, +5ºC

Istun Von Krahlis ja elan kaasa Nora etenduse ettevalmistamisele. Vähem kui nädala pärast on esikas, kuid nagu ikka, lõpp läheb alati pingeliselt. Kõrvalt on hea vaadata, et suures plaanis pole vahet, kas tehakse auditit või teatrit, sest tähtaja saabumisel algab üks totaalne sebimine ja võitja on see, kes selles melus suudab pea kaine hoida. Ehk siis tähtajad kipuvad alati kiiremini kätte jõudma ja lõplik töö valmimine kipub jääma tihti viimasele minutile.

Praegu paistab üldse, et aprill tuleb väga tihe kuu. Just tööalases mõttes. Paistab, et see on sel hooajal kuu, kus paljud tähtajad omavahel kokku jooksevad ja kunagi ei tea, kuidas selle ree alt välja ujub. Aga küll ma ujun. Tegelikult on palju kriitilisemaid tööperioode üle elatud ja ei murra mind sellegi aasta hooaja lõpp. Pealegi, erinevalt varasematest aastatest, tean ma sel aastal, et iga väljaantud aruanne või lõpetatud auditfail jääb mul selle kliendiga viimaseks. Vähemasti sellisel kujul. Ja see tunne annab lisajõudu ja rahu oma töö eduka lõpuni viia.

Ja väljas on selged märgid kevade tulekust. Sellega kaasneb mul igal kevadel teatud suuremat sorti vaimustus mõttest: kõige ilusam aeg on veel ees! Kahjuks kusagil sügisel on sellest tundest vaid üks mälestus alles jäänud (enamasti meeldiv). Aga tõsi ta on, et kusagil oktoobri teisest poolest ei suuda ma ümbritsevast loodusest kuigivõrd energiat ammutada ja püüan siis oma vajaliku väe ammutada spordist, sõpradest ja tegelikult ka tööst. Oktoobrist-maini nagu võikski töötada, pole hullu, kuni jälle loodus mind kevadel urust välja tõmbab.

Jah, jällegi taban end mõttest, et sel aastal tuleb kõik teistmoodi. Et augustist saab küll september, aga septembrile oktoober ei järgne. Hoopis REIS järgneb septembrile. Ja see mõte on võimas. See toidab.

T.

Rännaku avatuks kuulutamine

Pidulik blogi avamine - loodetavasti märk sellest, et rännak peagi teoks saab.

Kõik plaanid on selleks, et neid muuta, aga plaan nr 1 on järgmine (vt. linki Marsruut):