Algus

Sissekanne Sitsi mäelt

Päikeseline, +19ºC

See, et meie blogi on peaaegu kuu aega pidanud vahepeal üksi hakkama saama, on nüüd küll kivi minu kapsaaeda. Ehk siis vaatamata Marika utsitustele ei leidnud ma siin vahepeal kuidagi aega selleks, et end õigesse meeleolusse saada ja kirjutama asuda. Muid tegemisi oli lihtsalt liiga palju.

Aga oma tänases sissekandes ma lähen ajas tagasi ja panen kirja, kuidas ja kuna see mõte rändama minna alguse sai. Või siis vähemasti oma versiooni sellest.

Või kes see päris täpselt enam oskab öelda, kus see päris algus oli? Ilmselt oli see juba väikese poisi peas, kes maailma atlast lehitses või reisijutte luges või fotosid ja pilte kaugetest maadest vaatas. Igatahes oli see algus palju enne seda, kui see mõte välja sai öeldud. Ja arvan, et iga sellise reisi tõukeks on ikka suur loomupärane uudishimu: soov teada saada, mis või kes seal metsa taga on.

Ja mingi hetk muutus see mõte pikast reisist järjest suuremaks. Mõttele andsid hoogu juurde kindlasti oma tuttavate või nende tuttavate reisimuljed, mida käisin sageli innukalt kuulamas. Nii mitmeski seltskonnas tuli jutuks, et tegelikult tahaks ühel päeval pakkida praegune elu ühte seljakotti ja minna pikemaks ajaks teele. Samas sai tõdetud, et oleme oma "mugava eluga" liigselt harjunud ja pealehakkamisest või siis julgusest jääb puudu end sellest mugavustsoonist välja tõmmata. Sellegipoolest sai optimistlikus toonis võetud kokku, et küll jõuab veel. Ja jõuabki! Olen kindlasti seda usku, et igaühe elus juhtuvad tema jaoks olulised asjad. Ju ma siis seda minekut ikka väga ootasin, et jõudis kätte aeg, mil sai esimest korda välja öeldud, et mindagu!

See oli Äripäeva nädalalõpulisa, kust leidsin nupukese Emirates lennufirma kampaaniast, mille kohaselt oli võimalik väga soodsalt algusega Türgist, Istanbulist reisida läbi erinevate Aasia linnade ja läbi Austraalia Uus-Meremaale. Ja lennupilet kehtis ühe aasta ja võimaldas teha peatusi nii minnes kui tulles kuni viies linnas. Ehk siis ma esimest korda andsin ilmselt endale aru, et see pole finantsiliselt mingi müstiline summa selline äraolek ette võtta. Ja mõte aina kasvas.

Ei läinudki sellest lugemisest palju mööda, ehk mõni nädal, kui "kiisude" sõpruskonnaga (see sama, kes mind kõik need viimased aastad on kõige enam ümbritsenud, innustanud ja inspireerinud!) sai kogunetud augusti lõpus (või oli see septembri alguses?) Marika juures ja tähistatud kes-teab-enam-mida. Ja muu jutu käigus rääkisin hasardiga sellest pakkumisest. Sama pakkumist oli lugenud ka Marika, kelle silmad samuti paljast mõttest särama lõid. Ühiselt sai kiidetud head pakkumist ja Marika küsis minu käest, kas ma oleksin valmis tulema temaga reisile ümber maailma ja üldises ülevas meeleolus ei saanud mingit muud vastust ollagi kui jaatav.

Ma isegi ei tea, kas Marikal see jutt ja see mõte tollest korrast üldse meeleski oli. Igatahes see idee tookord õhku sedasi jäigi ja muu elu ja tegemised tulid peale. Möödusid mõned kuud ja kui Marika tuli tagasi ühelt pikemalt reisilt, saime kokku, et tema reisimuljeid kuulda. Siis küsisingi, kas ta on ka hiljem mõelnud tõsiselt sellele Emirates pakkumisele ja võtta end tööst vabaks ja minna aastaks, pooleks või kolmveerandiks reisima Aasiasse ja/või Austraaliasse. Ning tookord koorus mõttest juba välja konkreetne plaan, kuna minna, kuidas, kauaks, kuidas siinne elu kokku pakkida jne.

See oli novembris 2006. Me püüdsime leida optimaalse aja, mil tööelu kõige sujuvamalt üle anda, samas arvestada kliimaolusid riikides, kuhu eeldatavasti sõidame. Ehk siis sügis näis selleks parim aeg (olgu öeldud, et Marika oleks valmis olnud ka suve alguses reisi alustama, aga minu jaoks oli Eesti suvi siiski väärt Eestis olemist ja muuhulgas leidsin end vajavat ka teatud aega reisi ettevalmistamiseks peale pingelist hooaega). Ja juba siis, novembris 2006, sai pandud paika plaan, et septembris 2008 sõidame välja (hiljem jõudsime kokkuleppele, et teele asume hiljemalt 15. septembril, mis oli n.ö kompromisslahendus 1. septembri (Marika) ja 30. septembri vahel (Tom):).

Ei mäleta, et see konkreetne väljaöeldud plaan oleks mul järgnevateks öödeks une võtnud, aga kõvasti väge andis see mulle kindlasti. Mulle oli saanud ühtäkki selgeks, et nüüd see juhtub! Et see pole enam mingi ebamaine unistus ega korduv heietus mõttest minna, vaid see on midagi palju reaalsemat.

Ja minu jaoks tähendas see seda, et ma elan järgmised nädalad-kuud n.ö koos "oma väikese saladusega". Ehk siis kuna reisi algus oli veel nõnda kauges tulevikus, siis ma seda ideed kusagil ei reklaaminud. Tegelikult hakkas uudis meie reisist oluliselt kiiremini levima, kui ma ehk ise seda ette kujutasin. Samas oli see aga asjade loomulik käik: Marika nimelt võttis juba järgmisel nädalal kokku oma kaasosanikud oma töökohast, kes ühtlasi on meie ühise "kiisude" sõpruskonna liikmed, ning andis teada oma plaanist taanduda ettevõtte juhtimisest kahe aasta jooksul seoses meie eesoleva pika reisiga. Ja varsti teadsid juba kõik lähimad sõbrad meie plaanitud reisist, mis, ma usun, andis veel enam otsustuskindlust meile endile, et tagasiteed enam pole ja omad unistused tuleb nüüd ellu viia.

Praegu, mil väljasõiduni on jäänud kaks kuud, on hea tagasi mõelda sellele 1,5 aastale, mil oma tulevasest reisist olen teadlik olnud. Ehk siis see on olnud väga mõnus aeg. See mõte on mulle andnud palju jõudu ja väljasõit on minu jaoks ilmselgelt oluline verstapost, mida olen vaikse rahuga oodanud. Mingil määral olen selle pika aja jooksul korduvalt mõtetes juba reisil olnud ja need on olnud toredad hetked. Ehk siis ma pole kaugeltki väsinud ootamast väljasõitu, vaid aeg on möödunud pigem enda häälestamiseks ja ka siinse elu rahulikuks ümberkorraldamiseks.

Teistpidi on see olnud ka naljakas, et minu erinevates sõpruskondades on see reis olnud jutuks juba rohkem kui aasta, lugu reisist on hakanud elama oma elu ning mõnedki inimesed on olnud mind kohates üllatunud, et ma ikka veel siin olen! Olengi nalja teinud, et see reis on lihtsalt üks huvitav lugu minu stabiilses elus ja seda lugu ma lihtsalt paar aastat vestan ja reisi ennast tegelikult polegi plaanis.

Samuti olen ma peale esimest hasarti andnud endale ka aru, et ma ei saa elada vahepeal mitu aastat ühele reisile mõtlemise tähe all. Seetõttu olen ma aeg-ajalt teadlikult reisimõtteid/reisijutte eemale peletanud ja keskendunud sellele, mis muud parajasti minu ümber toimub.

Samas pole ma kordagi selle pika ooteaja jooksul hakanud tõsiselt kahtlema, kas ma teen ikka õiget asja või et kas ma ikka tahan sellele rännakule minna. Leian, et see on selge märk sellest, et aeg minekuks on küps.

Nii et alguses oli mõte, siis unistus ja seejärel juba plaan. Lihtne, eks!?

Tom