Bandarrrabbasssss

Päeval niiskelt tappev kuumus + 40ºC, isegi öösel +30ºC

Öö läbi kestev bussisõit on meie jaoks juba muutunud tavaliseks – ühes linnas suled õhtul silmad, teed väikese „la-la” (st farsi keeles uinakut) ning hommikul ärkad juba täiesti uues keskkonnas. Just nii jõudsime meie Iraani keskosast Yazdist Iraani lõunarannikuni – linna nimega BANDAR ABBAS (kõlab nagu Buratino filmist Karabass-Barabass:). Bussist väljudes saime juba kergemat sorti rabanduse, sest kümnetunnise bussisõidu kaugusel ootas meid ees tõeline Iraani saun: tappev kuumus kombineeritud niiskusega.

Õnneks olime läbi couchsurfingu hankinud omale kodu, kus elada ning nii oligi meil peale telefonikõnet bussijaamas autoga vastas uus kohalik sõber Danial. Danial on 25 aastane noor kena mees, kes elab koos oma vanemate ja vennaga, töötab logistikafirma IT administraatorina ning unistab Iraanist ärakolimisest. Maandusime Daniali vanemate eramajas, Daniali väikeses magamistoas. Esmapilgul tundus magamistoas magavat tohutu arv inimesi, kes hilisemal tuvastamisel osutusid uus-meremaalannaks, kaheks leedukaks ning Daniali vennaks Ilyadiks, kes nägi välja nagu Hindu guru või siis Jeesus Kristus ise. Esialgse plaani kohaselt pidime sinna olematule pinnale mahtuma ka meie ja meiega Kharanaqist salaja kaasarännanud kaks kirpu (mida kõike siin reisil veel ette ei või tulla!!).

Danial oli oma arvukate külaliste pärast võtnud end töölt vabaks ning lisaks rakendanud kogu oma pere külaliste hüvanguks. Daniali ema hoolitses selle eest, et saaksime pidevalt toidetud, isa võttis endale turismikorraldaja rolli ehk korraldas meile bussi- ja laevapileteid ning vend oli lihtsalt väga cool ja hängis meiega kaasa, kui autos ruumi oli. Danial ise oli aga meile välja mõelnud terve programmi, mida teha kaks päeva muidu suhteliselt tavapärases ja ilma suuremate vaatamisväärsusteta Bandar Abbasi sadamalinnas.

Kohe peale meie saabumist ning ühist hommikusööki pakiti kaks eestlast, kaks leedukat ja uus-meremaalanna väiksesse Peugeot’sse ning algas sõit Hormozi saarele, Pärsia lahes. Saare ja paljud Bandar Abbasi piirkonna elanikud erinevad seni Iraanis kohatud rahvast oma iseloomulike näojoonte ja naiste riietumisstiili poolest. Nimelt on Iraani lõuna piirkondades kohalikud inimesed segunenud nii aafriklaste, hindu rahvaste kui portugallastega, mistõttu võib linnapildis kohata oluliselt tumedanahalisemaid inimesi. Oma osa on siin kindlasti ka lõõskaval päikesel ja tapval niiskusel. Täiesti omaette nähtuseks on aga siinsete naiste riietumisstiil: musta burkat asendavad tihtipeale värvilised ja õhulised kangad, mille alt välguvad erksavärvilised retuuside moodi püksid, mille sääre osa on käsitsi litrite ja pärlikestega tikitud. Naiste riietuse teevad eriti eksootiliseks ja kohati natuke ehmatavaks näokatted, milleks on tikitud või nahast maskid. Kohalike sõnul kannavad naised neid eelkõige enda varjamiseks, aga üheks põhjuseks on ka kaitse ereda päikese eest. Mehed ei paista peale tumedama naha millegi muu erilisega silma - on nagu Iraani mehed ikka – noored ultramoodsad želeetatud tukkadega ning vanemad kulunud viigi- või kottpükstega.

Aga tagasi Hormozi saarele. Sõit sinna käis tavalise kalapaadiga ning see oli ka ainuke hetk kogu päeva jooksul, mil sai end tänu mõnusale merebriisile mittehigisena tunda (mitte et nüüd teid lohutada, aga see kuumus oli ehk pea sama jube kui novembri pimedad ja sopased ilmad Eestimaal:). Saarel on üks küla ning suur mägine kivikõrb. Saare ligi 7,000 elaniku põhiliseks elatusallikaks on kalapüük ja „kitsendus”. Mingi osa rahvast on tänasel päeval seotud ka turismindusega, kuna meiesuguseid uudistajaid sõitis sinna Bandar Abbasist teisigi.

Järgmise päeva varahommikul võtsime suuna Iraani suurimale saarele nimega Qeshm. Sedakorda küll juba ilma leedukateta, kes eelmisel õhtul Shirazi suunas edasi liikusid ning tegid meile magamiseks ruumi. Qeshmi saar on maksuvaba piirkond ning seetõttu tuli sinna autoga sõitmiseks läbida paras bürokraatia-kadalipp. Kogenud võõrustaja Danial läbis aga kõik „kontrollpunktid” elegantse vilumusega. Polnud ka ime, sest tema sõnade kohaselt püüab ta kõigi oma külalistega alati midagi ette võtta ja väljasõite teha, mistõttu on tal ka vajalik võrgustik olulistest asjapulkadest ajaga välja kujunenud.

Qeshmile sõitis praam või täpsemini ujuv alus, mis tuubiti nii tihedalt autosid täis, et Euroopa kontekstis oleks see täiesti ennenägematu olnud. Qeshmi saar ise on suur ja lõputu kivikõrb, kus elab aga siiski üle 100,000 inimese ning kus maanteedel võib näha ringi kondamas üheküüruga kaameleid. Kohalikke termineid kasutades ümbritseb saart džungel, mis tegelikkuses on soolases merevees kasvavate mangroovipuude salud, kus vahel sahistavad linnud, lammastele puuoksi murdvad kohalikud ning meiesuguste turistide paadid.

Keskpäeva paiku muutus kuumus väljakannatamatuks ja ainus, millest mõelda suutsime, oli leida tore rand ja end veidikenegi värskendada. Iraani kontekstis ei ole see kaugeltki lihtne ülesanne, sest rand pidi olema a) puhas ja b) privaatne. Kuna Bandar Abbas on riigi olulisim tööstussadam, siis pole sealne merevesi kuigi puhas ja rannad aktiivsest (kauba)laevaliiklusest prahti täis. Samuti pole avalikus kohas ujumine või rannas vedelemine Iraanis üleüldse kombeks. Nimelt kaasneb ju selle protseduuriga keha paljastamine ja see ei ole heaks tooniks. Meestele ehk küll mitte otseselt keelatud, aga meie ise ei näinud kusagil Iraanis ka mehi rannariietuses päevitamas või ujumas. Lauskuritegu on aga naistel avalikus kohas bikiinides rannamõnusid nautida. Kui kusagil Iraanis mõnda naist on vees nähtud, siis kindlasti täisvarustuses ehk siis musta burkaga. Keegi rääkis meile, kuidas isegi Rootsi veepargis olevat burkades naised üritanud liumägedest alla tulla, üsna tulutult küll:). Kuna meie seltskonda kuulusid kaunitarid Uus-Meremaalt ja Eestist, siis püüdis võõrustaja Danial hoolikalt leida sobivat varjulist kohta. Mitmed võimalikud ujumiskohad lükkasime ise tagasi, kuna rannavesi oli lihtsalt ebamäärast värvi või rannaliiv prahine ja must. Olime juba valmis eksootilisest elamusest loobuma, kui jõudsime kaljuse rannani, otse ühe militaarobjekti taga. On vana tõde, et hunt (meie kontekstis siis politsei) kodu juurest ei murra:). Puhas liiv ning sinine vesi olid aga sedavõrd kutsuvad – rääkimata keskpäevasest tapvast kuumusest – et mõne hetkega olime end paljaks koorinud ja kiljudes vette tormanud! Vesi oli mmmm.... mõnus soe ja soolane ja lained kõigutasid ägedalt. Politsei paat sõitis korraks meie lähedalt ka mööda, aga kuna me olime veest nii sõltuvuses, siis me ei pööranud sellele suuremat tähelepanu... ja ei tülitanud nemad ka meid. Nii tegime oma Iraani viimasel päeval väikese koerustüki, millest poleks veel mõni päev varem unistadagi osanud!

Danial oli meie teine interneti kaudu leitud võõrustaja ning taaskord tuleb tõdeda, et see oli suurepärane kogemus. Ilma kohaliku sõbrata poleks me Bandar Abbasist ilmselt mitte midagi arvanud. Tänu Danialile saime näha iraani pereelu seestpoolt, rääkimata imeheadest kodustest toitudest ja suurepärastest väljasõitudest saartele, kuhu meil endal oleks väga keeruline või kallis pääseda olnud. Kui olime Danialiga hüvasti jätnud ning purjetasime juba Araabia Ühendemiraatide suunas, saime talt SMSi sisuga: „Now you have a home in Bandar Abbas” (tõlkes: nüüd on teil olemas kodu Bandar Abbasis). Südamlik ja soe on seda teada.

Marika ja Tom

Romantilised ööd Yazdi lähistel

Kharanaqi külas, päeval Eesti moodi soe, öösiti päris jahe

Mida teha Iraanis öösiti, kui alkohol, kaardimäng, ööklubid, avalikus kohas laulmine ja tantsimine on keelatud? Tavaliselt oleme üheteist-kaheteist vahel magama läinud ning vähemalt kaheksa tundi und täis saanud. Viimastel päevadel Yazdis muutus aga lisaks päevastele seiklustele ka meie õhtune elu oluliselt värvikamaks.

Intensiivne ööromantika iraanlaste moodi

Peale brasiillanna Alessandra lahkumist Yazdist, tegelesid meie Iraani „vennad” Ali ja Aborlfaz meiega edasi ning neid ei heidutanud ka asjaolu, et meie seltskond oli kasvanud neljaliikmeliseks: lisaks meile kuulusid sinna nüüd ka prantslased Sebastien (kellega olime juba Teheranis tuttavaks saanud ning peale seda meie teed muudkui ristusid) ning Mathilde (kellega saime esimest korda kokku Tabrizis ja kes muuhulgas räägib farsi keelt). Ali ja Aborlfazi reageering uute nägude peale oli puhtiraanlaslik – „Marika ja Tomi sõbrad on ka meie sõbrad” ja otse loomulikult olid nad eriti õnnelikud selle üle, et lõpuks ometi on külaliste hulgas üks inimene, kes kohalikku keelt mõistab.

Õhtu algas peale pimeduse saabumist, mil meie Iraani sõbrad vaatamata mitmetele telefonikõnedele lihtsalt unustasid meile kottpimeda surnuaia kõrvale järgi tulemast. Nimelt käisime vaatamas väidetavalt ühe vanima usundi zoroastrionismi mahajäetud matmispaiku (laibad viiakse kõrgele mäe tippu torni, kus raisakotkad need ära nokivad...), mille kõrvale oli tekkinud uus surnuaed. Kui meil olid surnuaia kõrval konutades juba kõikide õudusfilmide stsenaariumid läbi võetud, saabus vile saatel meie sõprade auto. Tegime ettepaneku õhtust sööma minna, aga nii, et seekord maksame meie. Sõbrad olid ilma pikema vastupanuta nõus, küsisid ainult, et kas nad võivad oma pere ka kaasa võtta (kes hiljem osutusid küll peretuttavateks) ja meie noogutuse peale saimegi nende poolt valitud kiirtoidu restorani ees veel neljaliikmelise iraani perekonna sõbraks.

Peale tohutut hunnikut sügavpraetud kana topiti meie rahvusvaheline kümneliikmeline kamp autodesse (uskuge või mitte, sedakorda siiski kahte!) ja algas „reede õhtu Yazdi moodi”. Kodudest laeti peale vaip, süütevedelik, kaks daff’i (tamburiini moodi pill) ja citar (mandoliini moodi pill) ja muud kila-kola ning metsaäärses vahepeatuses sai pagaasnik täiendust oksaraagude näol. Ööpimeduses suundusime linnast välja ja mõne aja pärast keerasime suurelt teelt väikesele mägiteele autosummutid vastu maad kolksumas ja aeg-ajalt järsul mäenõlval kurve võttes. Kui kõrgele mäekünkale jõudsime, oli vaatepilt hingematvalt romantiline. Taamal sillerdas täies tuledes Yazd ja meie peakohal siras mustmiljon tähte. Vaikus ja romantika kestsid küll vaid hetke, sest kõik ülejäänu toimus seadusevastaselt ning välgukiirusel – tolmusele mäekünkale rulliti lahti suur vaip, veidi eemale pandi hunnikusse oksaraod, mis peale süütevedeliku annust suure leegiga põlema lahvatasid ja juba olid Ali ja Aborlfaz haaranud daffid ning kõlama hakkas müstiline, veidi šamaanilik iraani rahvamuusika. Järgnevalt improviseeris Aborlfaz citaril ja iraanlased laulsid kaasa. Kui lõke hakkas kustuma, suunati peoplatsile autotuled ning autost pandi peale kaasaegne tehnomuusika ja asuti oma äranägemise järgi tantsima. Loomulikult ei lubatud ühelgi kaugel külalisel pealtvaatajaks jääda ja olime esiti nagu show-tantsijad kohalike pilkude all. Kui vaadati meie sammud üle (ja ilmselt jõuti järeldusele, et pole meist suuremat asja!), siis asuti ise tuliselt tantsu vihtuma, ikka kohaliku kombe kohaselt väga graatsiliselt. Lisaks meestele tantsis isegi pereema, kes näitas Marikale uhkusega oma käte liikumise tehnikat. Sama kiiresti kui pidu algas, sai see ka otsa – pisike Pärja ärkas unest - ning vaibad ja pillid pakiti kokku, peoseltskond suruti autodesse ning sõideti tagasi linna.

Seiklusrikas ööromantika eurooplaste moodi

Yazdi lähistel kivikõrbes on oaas ning selles küla nimega Kharanaq. Selles külas asub väike, kuid armas külalistemaja, mis on ühtlasi ka ainukeseks ööbimiskohaks kogu külas. Küla on huvitav selle poolest, et küla serval asub suur ja vana liivakarva „linn”, mis on ehitatud muda-põhu tellistest ning kus kõik majad ja hoovid on omavahel seotud üheks tervikuks. Muda-põhu linn on tänaseks praktiliselt maha jäetud, selles elab vaid kaks peret ning külalistemajas peatuvad inimesed. Ülejäänud külaelanikud elavad aga vana linna kõrvale ehitatud uutes majades ning nad tegelevad peamiselt põllumajandusega ning kitsekasvatusega.

Sellisesse külakesse asus mõneks päevaks elama tore reisiseltskond – meie, prantslased Sebastien ja Mathilde, pluss kolm itaallast – Daria, Renato ja Beppe ning kohapeal liitus meiega austraallane Ben.

Saabumine Kharanaqi oli väga suur meeleolu muutus. Kuigi Yazd oli väga sümpaatne linn, jagus sealgi liiklust ja muud linnaeluga kaasnevat müra. Kharanaqis valitses aga täielik vaikus. Sellesse vaikusse sekkusid aeg-ajalt vaid suurelt maanteelt kostuv üksikute veokite mürin, ritsikate laul ööpimeduses või küla ümbritsevatel põldudel või mägedel häälitsevad „hunt-linnud”. Hunt-linnud seepärast, et nende hüüded olid sellised suhteliselt õõvastavad, mis meenutasid pigem huntide ulgumist; pealegi, kellelgi ei õnnestunud neid linde ise näha, seega jäime kokkuvõttes eriarvamusele, kes ikkagi nende häälte taga olid...:)

Küla kaunis vaikelu haaras meid mõnusasti endasse. Kondasime külatänavatel ja seiklesime vanas mahajäetud linnas, jälgisime külaelanike tegemisi põldudel ja püüdsime nendega juttu vesta, turnisime küla ümbritsevatel mägedel. Sama mõnus oli aga ka peale ühiseid söömaaegu meie külalistemaja hoovis üheskoos rändurijutte vesta ja vesipiipu tõmmata. Meil tekkis seal väga lahe kambavaim ja ühine olemine. Sellel lainel otsustasime esimese päeva hilisõhtul minna mahajäetud linna taha akveduktile (võlvkaartega sild) tähti vaatama. Taskulambid valgust näitamas suundusime vaikides mööda külamaastikku. Akveduktil viskasime end kitsale sillale pikali ja nautisime meie kohal laiuvat tähistaevast ja kadusime igaüks mõneks ajaks reaalsest maailmast... ilus oli...

Taolisse kaunisse vaikellu jõudnud ja öist tähistaevast silmitsedes panime reisiseltskonnaga küpsema plaani järgmisel hommikul minna mägedesse päikesetõusu vaatama. Kuigi mõte päikesetõusust oli meie kahe peas olnud juba reisi algusest saadik, oli uni alati magusam tundunud ja varajasele päikesetõusule olime vaid mõned korrad ööbussist unesegasena kaasa elanud... Nüüd kambavaimust innustatuna oli seda mõtet juba palju kergem teoks teha. Nii olidki enam kui pooled meie väikesest seltskonnast järgmisel hommikul kell 5.15 maja ees stardivalmis ja võtsime suuna küla taga kõrguvatele mägedele. Jõudsime kohale just parajaks ajaks. Tuul vihises, hunt-linnud häälitsesid ja pilved meie ees võtsid järjest erinevaid värve, niisamuti nagu mäed meie seljataga ja küla all orus. Tagasi külla jõudsime samal ajal, kui külaelanikud asusid kitsi karjamaale ajama. Kuked kiresid. Tõeline külaromantika!

Selles romantikas veetsime veel ühe päeva ja järgmisel hommikul sõitsime tagasi Yazdi. Kuna asusime ei-kusagil, siis kasutasime esimest korda reisil edasijõudmiseks pöidlaküüti ja olime selles osas väga edukad. Maantee veerele jõudes möödus meist suur veok, kes käeviipe peale peatus ja meid Yazdi viis. Sõime veokijuhi datleid ja banaaninätsu ja Marika andis talle kuulata oma iPodist muusikat. Ja pritsisime üksikuid farsikeelseid sõnu, mida siinoldud aja jooksul ära õppinud olime.

Yazdis veetsime päeva meie jaoks väga armsaks saanud Silk Road hotelli sisehoovis niisama chillides ja teiste ränduritega „jahimehe jutte rääkides” ning võtsime ööbussi meeleolu loova nimega linna, Bandar Abbas’i.

Marika ja Tom

Lotte lugu

Yazdis,
Päeval palav, õhtul jahe

Lotte lugu sai alguse sellest, et seoses lahkumisega Eestist ja lahkumisega töölt tegid sõbrad ja kolleegid erinevaid emotsionaalseid ja praktilisi kingitusi. Nii ma siis viimasel ööl kotti pakkides inventeerisin oma kodust aknalauda, kuhu enamik neist kingitustest olid jõudnud. Mis seal salata, viimaseks kaheks ööks olid kerged paanikahood lõpuks ka minuni jõudnud (et siis appi, mis asi see nüüd on, mida ma ette võtan!?!? ja kas said ikka kõik asjad tehtud, mis olid kellelegi lubatud või mis on tarvis teha enne pikka äraminekut!?!?) ja koti pakkimine kõige selle kõrvalt polnud kerge ülesanne. Tuli teha karm valik asjade vahel, mida mul järgmise aasta jooksul ikka tõeliselt vaja läheb ja maha suruda igasugune vaimne side erinevate asjade suhtes. Mõne asja osas sai eraldi Marikale üle helistatud, et kas tal on see juba kaasas, „...ma siis seda ei võta” jne.

Nii pääsesid minuga koos reisima ikka väga vähesed õnnelikud esemed (kuigi mõnda kirjaklambrit pidin pikalt lohutama!). Suur seljakott pakitud, laadisin väikse seljakoti täis tähtsamaid dokumente, raamatuid, tehnikat jms. Ja rõõmustasin, et näe, ruumi jäi isegi üle! Vaatasin veelkord aknalaua üle ja silma jäi Lotte ning meenusid endise kolleegi Rita sõnad seda üle andes: „... üks väike Lotte ikka mahub kusagile kotti ära!” No ma ei tea, mis see nüüd oli – võimalik, et Lotte elurõõmsad silmad või teadmine loost seiklushimulisest Lottest – igatahes minetasin hetkeks ratsionaalse mõtlemise ja leidsin Lottele oma väikeses seljakotis eraldi sahtli ja kaasa ma ta võtsingi! Tegelikult jõudsin Lottet kotti pannes ka mõelda, et kindlasti satume teel kokku mõne toreda perega, kus on lapsi, ja keda Lotte edaspidi rõõmustaks.

Lotte reisis meiega vapralt ühe kuu ja nädala. Nägi Türgit, Süüriat, Iraani. Enamasti seda küll päevase seljakoti sahtlipimeduses, kuid aeg-ajalt näitasime talle ikka käidud teed ja meie uusi kodusid ka:) Kapadokias ringi sõites andis üks kohalik talumees meile oma aias kasvavaid kreeka pähkleid. Need läksid ka Lotte järelvalve alla samasse sahtlisse, plaaniga need aastavahetusel nahka pista.

Kuni Iraanis, Yazdi linnas, sattusime kokku toredate kohalike elanikega, kes meid äärmise külalislahkusega võõrustasid ja kes meid enda poole koju külla kutsusid. Nii jõudiski kätte aeg Lottel meie juurest lahkuda ja jääda imearmsa tüdruku, Pärja, sõbraks.

Hüvasti, Lotte!

Tom

Pöörased päevad Yazdis

Silk Road hotell, kihnumustrilise voodikatte peal

+30 ºC

Meie meeleolukatele päevadele Yazdis eelnesid tegelikult mõned päevad elu Esfahanis. Esfahan on linn, mis ei jäta ühtki iraanlast külmaks, sest enamuse jaoks on see kõige ilusam linn Iraanis oma kuurortliku hõnguga ja ajalooliste paikadega. Linn oligi ilus – alates jõest, mida ületasid mitmed imelised kaartega kivisillad ja ilmestasid lõputud purskkaevud, rääkimata linnas leiduvatest parkidest ja pinkidest ja lõpetades üüratu ja suurejoonelise Imaam Khomeini väljakuga, mille kõrval Teherani samanimeline koht võiks häbi pärast maa alla vajuda.

Meile mõjus see ümbritsev ilu nõnda, et võtsime kotipõhjast välja oma paremad riided ning läksime koos kohalikega sildadele ja parkidesse promeneerima. Marikal oli oma kirjust hõlstist nii kõrini, et ta otsustas väheke vaheldust leida pikas valges seelikus, mis peaks teoreetiliselt vastama kõigile kohalikele kombenõuetele, aga ometi suutis ta sellega linnapeal selliseid laineid lüüa, et inimesed peatusid ja jäid suud lahti vaatama. Ega me ei suutnudki tuvastada, kas neile mõjus see uue riietumistrendina või oli see nende jaoks midagi sama kohatut, kui meie kultuurikeskkonnas pitspesu väel randa minna...

Esfahanis valitsev uhkus ja ilu oli aga ka tema õnnetus. Esimest korda nägime siin Iraanis suuri turismigruppe rändamas läbi linna ja vaatamisväärsusi ummistamas. Kõige suurema šoki saime, kui vastavalt Lonely Planetis soovitusele sisenesime Imaam Khomeini väljakul asuvasse teemajja, mis asus väljakumüüri teisel korrusel ja kus avanevat imekaunis vaade alla väljakule: kogu teemaja oli puupüsti täis lääne pensionäre, nii et me põgenesime sealt kiunudes...

Tundsime end Esfahanis tavaliste igavate turistidena ilma, et meil oleks tekkinud mingeid lähedasemaid kontakte kohalike elanikega (kui Imaam Khomeini väljakut palistavad vaiba- ja postkaardimüüjad ning reisijuhid välja arvata...). Nii otsustasime sellele sanatooriumipuhkusele lõpu teha ja sõitsime edasi Yazdi linna. Ja Yazd käivitus täistuuridel hetkest, mil sellesse linna oma jala maha panime!

Kogu lugu sai alguse bussisõidust. Meid kui „kaugeid külalisi” pandi bussis istuma kohe bussijuhi seljataha, vaatamata asjaolule, et meie piletitel märgitud kohad olid kusagil bussi tagaotsas. Sarnaselt suunas bussijuht teise „eksootilise reisija” istuma meie kõrvalpingile. Peatsel tutvumisel selgus, et tegu on Brasiilia filmikriitik Alessandraga, kes külastas Iraani seoses Teherani dokfilmide festivaliga, olles seal žürii liige. Alessandra Teherani tuttav saatis ta oma kodulinna Yazdi avastama, kus tema sõbrad, keda Alessandra ei olnud kunagi oma elus näinud, pidid ta eest hoolt kandma. Bussist sõpradele helistades selgus tõsiasi, et need sõbrad ei räägi eriti inglise keelt. Kohale jõudes tõdesime, et kui suhtluspartnerid keelt ei räägi, siis ega väga lihtne ei olegi suurest bussijaamast teineteist üles leida. Kuna Alessandral telefoni ei olnud, siis andsime talle kasutada oma Iraani kõnekaardiga telefoni ning võtsime vaikimisi oma kohustuseks aidata Brasiilia tüdrukul sõbrad bussijaamast üles leida või ta siis oma hotelli kaasa võtta.

Kui iraanlastest sõbrad Ali ja Aborlfaz lõpuks eksootilise kolmiku avastasid, topiti meid ilma pikema jututa kõiki autosse ja tehti selgeks, et meie oleme nende külalised ja oleme nüüd nende hoole all. Nagu varem juba märkinud oleme, siis meil on „kulgemise” ja „vaatame-mis-juhtub” elustiil täiesti omandatud ning nii me voolasimegi ilma pikema jututa uue ja põneva seltskonnaga kaasa. Järgnes meeleolukas autosõit valju iraani muusika saatel, mida vürtsitati üksikute inglise- ja farsikeelsete sõnadega ning mille käigus autosse lisandus ka Ali tüdruksõber ja Tomi suur seljakott jätkas oma sõitu pagaasniku PEAL! Siiski jõudsime kõik (sh Tomi kott!) õnnelikult kohale. Maandusime uhke hotelli sisehoovis, kus meilt sooviti kohe teada saada, kas me soovime üksikuid tube või kolmest tuba ning meie küsimuse peale hinna kohta vastati kiiresti, et ei-ei-ei, me oleme ju nende külalised ning kõige eest on juba hoolt kantud. See väike segadus oli põhjustatud asjaolust, et Alessandra pidi algselt Yazdi tulema koos oma kahe sõbraga, ning meie sobisime kenasti sellesse konteksti. Järgneva õhtusöögi ajal tegime inglise-eesti-portugali-farsi keeles selgeks (ja kasutades ka hotellis töötava inglise keelt kõneleva mehe abi), et meie tutvus Alessandraga sai alguse bussist ja meie pole filmiteoreetikud ega –kriitikud, vaid lihtsalt rändurid. Tänasime neid kena pakkumise, õhtusöögi ja toreda seltskonna eest ja läksime oma broneeritud hotelli.

Kuna olime Alessandra sõbrad (mis sest et tutvus oli kestnud vaid mõned tunnid bussisõitu!), siis iraanlaste jaoks olime me iseenesestmõistetavana „sisse arvatud” järgmise päeva kultuuri- ja turismiprogrammi. Hommikul saabuski pidulik delegatsioon – filmiprodutsent Ali oma pruudi Minaga ning juuksur-habemeajaja (ja hobi korras filmimeeste assistent!) Aborlfaz oma naise Saddath’i ja lapse Pärjaga - meid kolme kantseldama. Ehk meile oli tekkinud Yazdis oma iraani perekond. Külastasime mošeed, tutvusime muusemis „kuidas-kõrbelinna-Yazdi-elanikud-omale-kraanivee-said”, turnisime mööda Amir Chakhmaqi kompleksi (kaunis fassaadehitis), kust avanes imeline vaade muda- ja põhubrikettidest ehitatud lõputute müüride ja sisehoovidega madalale liivakarva värvi linnale. Vaatamisväärsuste vahele mahtus aga ka muusikapoe külastus, kus poe omanik mängis meile klaverit, Aborlfaz saatis teda iraani trummil ning kogu ülejäänud kohalik kaaskond laulis.

Päeva emotsionaalseimaks sündmuseks kujunes kohaliku kooli külastus, kus Aborlfaz oli väiksena õppinud. Iraanis käivad poisid ja tüdrukud erinevates koolides ning alles alates ülikoolist õpitakse koos. Meie sattusime sinna kooli ajal, mil oli poiste vahetus, kes olid vanuses 7-10. Klassidest mööda kõndides tekitasime ilmselget elevust nii õpilastes kui õpetajates. Astusime sisse klassiruumi, kus Aborlfaz omal ajal õppinud oli. Mõne hetke pärast leidsime end istumas koos poistega ja õpetajaga koolipinkides ning fotokad koos õpetaja enda mobiiliga muudkui klõpsusid. Päris hulluks läks olukord pärast seda, kui koolidirektor oli helistanud vaheajale kutsuvat koolikella, mispeale kõik need sadakond poissi jooksid klassiruumidest välja kooli keskel olevasse sisehoovi, kus me olime. Lapsed olid särtsu täis, et eksootiliste külalistega pildile saada või et neid pildistataks ja muidugi soovisid nad end siis hiljem ka fotoaparaadist näha. „Tulnukate” ümber läks suuremaks tunglemiseks nii et peagi avastasime end seljaga vastu seina surutuna:) Sinises koolivormis poisid taandusid alles direktori korralekutsuva vile peale. Peagi lasi koolidirektor uuesti koolikella (kaasnenud segadusega ilmselt varem, kui aeg seda oleks ette näinud) ning poisid läksid klassiruumidesse tagasi. See tähendas aga omakorda seda, et löögile pääsesid õpetajannad, kes samuti kõik soovisid oma mobiili pilti endast koos eksootiliste külalistega. Selle poseerimise ja klõpsimise peale unustasid õpetajad aga õpilased sootuks ning nii juhtuski, et poisid uuesti klassidest välja jooksid ning meie ümber uue piiramisrõnga moodustasid ning hakkasid ühes rütmis plaksutama. Emotsionaalne kohtumine lõppes direktorikabinetis mahlajooki juues ning kohalikku maiust süües (mis maitses kangesti Eestis kunagi popi küpsetise „seakõrvade” moodi).

Selleks päevaks ei olnud aga emotsioonid ning sündmused kaugeltki lõppenud. Õhtul laeti Aborlfazi autosse 7 täiskasvanut ja väike Pärja, keerati põhja muusika ning asuti laulu ja kiljumise saatel kruiisima õhtustel Yazdi tänavatel tegemaks ettevalmistusi õhtuse Aborlfazi kodupeo jaoks ning leidmaks ravimeid päeval päikesepiste saanud näost valgele Alessandrale. Aborlfaz, Saddath ja Pärja elasid Yazdi kesklinnas tüüpilises iraani majas: väljast paistsid üksnes müürid, uksest sisse minnes avanes aga ruumikas sisehoov koos mõne puu ja põõsaga ning hoovi keskel asus väike ümmargune bassein. Kodupeol tiriti välja vesipiip ning hoolikalt keldris varjul olnud Aborlfazi vanaema tehtud kange viinamarja mahl, mida pakuti sisuliselt lonksu kaupa. Kõige selle kõrvale söödi sihvkasid ja halvaa-kastet lavashiga. Õhtu jooksul õnnestus meil näha Ali tehtud lühifilmi ühest Iraani külatraditsioonist, kuulata Aborlfazi, Saddath’i ja Ali musitseerimas ja laulmas ning lõpuks ühiselt tantsida.

Traditsioonilisel Iraani peol pidutsevad naised ja mehed eraldi, nii on kummalgi peol palju enam lubatud. Isegi pulmas, peale registreerimist, jätkavad naised pidutsemist ühes ruumis ning mehed teises ruumis. Kui aga juhtub, et naised ja mehed on koos, siis viisakal peol võõrastega pole naistel heaks tavaks tantsida - tantsivad mehed. Nii juhtuski, et kui muusika mängima pandi, siis tursked Ali ja Aborlfaz muutusid tantsides õrnadeks olevusteks ning nende liigutused olid väga naiselikud ja graatsilised. Mina ning Asada istusid nurgas ja vaatasid pealt, korrutades Marika kutse peale tantsima minna vaid: „Dance no good”. Marikale lubati veidi rohkem vabadust – pearätt lubati peast võtta ning mehed õpetasid talle iraani tantsu saladusi, kuid mehed jäid siiski graatsilisemaks kui Marika. Tomile oli loomulikult kõik lubatud ja nii ta vihtuski ennastunustavalt eesti-klubimuusika-tantsu ja iraani-graatsilise-tantsu segu:). Peale paari vanaema viinamarjanapsu leebusid aga ka iraani mehed ning maja perenaine, Saddath, kutsuti samuti tantsima (Mina oli selleks ajaks juba lahkunud), kelle tantsustiil ja majesteetlikkus oli klass omaette. Õhtu lõpuks olime juba nii lähedased, et Saddath näitas Marikale ja Alessandrale pearäti alt oma soengut. Aborlfaz aga kordas oma vähese inglise keele oskusega Marikale otsa vaadates „sister” ning Tomile otsa vaadates „boy-sister” (tähenduses vend:).

Tagantjärele mõeldes oligi täiesti uskumatu, et suutsime veeta mitu päeva kohalikega, kes kamba peale rääkisid mitte rohkem kui 100 ingliskeelset sõna ja ometi saime kõik asjad aetud, jutud räägitud ja tegemist oli uskumatult meeleoluka ühiselt veedetud ajaga!

Marika ja Tom

Teheran - ühe linna kaks nägu

Endiselt Pärsias

+25 ºC

Teheran hakkas peale juba väga ammu enne bussijaama jõudmist – mõlemal pool teel saatsid majad meid pikki kilomeetreid. Kujutage ise ette linna, kus on voodid 14 miljonile inimesele ja kuhu igal hommikul sõidab lisaks juurde umbes 6 miljonit inimest. Ehk siis päevasel ajal mahutavat Teheran ligikaudu 20 miljonit inimest.

Kogu selle inimmassi liikumist on püütud reguleerida nii, et nad kõik liiklusesse ära mahuks - näiteks koolid alustavad kell 6.30, pangad kell 7.30, riigiasutused kell 9 ja erafirmad umbes 10 ja õhtu lõpetatakse samas järjekorras. Lisaks on linn jagatud tsoonideks, kus tohib sõita ainult selleks ettenähtud ajal – ehk paaritu numbriga lõppevad autod paaritutel päevadel ja paaris numbriga lõppevad autod paaris kuupäevadel. Vaatamata progressiivsetele ideedele liikluskorralduses on linn ikkagi pidevalt sõidukitest umbes ja õhk heitgaasidest saastunud. Linnas on olemas ka metroo, kuid tänasel päeval ei kata metrooliinid linna nii, et see vastaks taolise suurlinna vajadustele. Metroo ise on kaasaegne ja puhas, ainult et suurest rahvamassist tingituna võib olla ülerahvastatud. Huvitav on ka fakt, et eraldi vagunid on „Ainult naistele”, kuhu siis meestel asja pole. Samas pole naistel keelatud meestega samasse „Üldvagunisse” tulla. Meie vaatluse kohaselt oli Marika siiski pigem erand kui reegel üldvagunis. Sarnase erandi moodustasid isaga koos sõitvad väikesed tüdrukud või mõned abielunaised.

Teherani liiklus oligi meie esimene suur mulje Teheranist ning see oli kõige hullem, mida me silmad seni näinud olid. Esimene printsiip siinses liikluses on see, et autodel, mootorratastel ja jalakäijatel on võrdsed õigused. Teoorias kõlab see võib-olla hästi, aga praktikas näeb see välja nii: mitte keegi ei arvesta sõiduradasid, autod kihutavad risti-rästi-põiki, enamus kordadel hoolimata, mis tuli põleb valgusfooris. Liikluses kehtib otseses mõttes tugevama õigus – võidab see, kes on kõige jultunum. Üks takso, millega sõitsime, tagurdas lihtsalt ühesuunalisel tänaval terve tänava pikkuses ja õiges suunas sõitvad autojuhid ja mootorratturid tõmbasid vasakusse või paremasse äärde, kes kuhu sai. Teinekord sõitsime lihtsalt ühesuunalise tänaval vastassuunas. Kui istud autos ja ise sõitma ei pea ning uskudes oma kaitseinglite olemasolusse, on olukord pigem lõbus. Asi läheb aga hulluks, kui pead jalakäijana hakkama saama ning autodega kui võrdne-võrdsega võitlusse asuma, et üle tee pääseda. Nagu enne sai mainitud, siis ülekäigurada ning jalakäijate valgusfoori autojuhtide jaoks ei eksisteeri. Kui proovid selleks ettenähtud kohas ühe tee minna ja jääd ootama, millal mõni sind üle tee laseb, siis ilmselt veedadki päeva selle koha peal. Ainuke variant üle tee minna on nii, et astud lihtsalt enesekindlalt sõiduteele autojuhti seirates veendumaks, kas tegemist on „tapjaga” või mõne sellisega, keda oma pilguga suudad peatuma panna. Kui autojuht vilgutab tuledega ja/või signaalitab, siis pigem sõidab ta sust üle, kui peatub - seega on mõistlik veel veidi oodata. Kui auto pole suutnud veel kiirust üles võtta või on millegipärast hoogu maha võtmas, siis tuleb liikuda nö kahe auto vahelisele alale, nii et üks auto sõidab su seljatagant ja teine eest läbi. Niiviisi ükshaaval autode vahel laveerides jõuadki lõpuks teisele poole teed! Ummikus linn on tegelikult peamiseks päästerõngaks jalakäijatele, kuna siis ei pääse autod liikuma ja jalakäija kepsutab autode vahelt üle tee. Vähemalt nii me jõudsime oma esimese hotellini – elusalt.

Esimesel õhtul otsustasime oma naabruskonnas väikese jalutuskäigu teha, et saada aimu, mis loom see Teheran õieti on. Aga oh imet, avastasime, et tänav, kus elame, on sadade meetrite ulatuses täis auto varuosade poode, pakkudes kõike alates summutitest kuni lõhnakuuskedeni välja. Lootsime, et äkki on rohkem õnne kõrvaltänavatega, aga ka kõrvaltänavate poed olid selgelt spetsialiseerunud. Nii leidsime end järjest tänavatelt, kus olid reas kas telekapultide-, ketassaagide-, drellide-, telefonide- jms poed. Loobusime ringkäigust ning mõtlesime, et kinnitame parem mõnes kohalikus söögikohas keha – aga meie üllatus kasvas, kui ainukese kohana leidsime ühest tänavanurgast räpase rämpstoidu putka – selles piirkonnas ei olnudki rohkem ühtegi söögikohta. Peagi leidsime kinnitust Lonely Planeti’s toodud faktile, et Teherani ajalooline kesklinn, kus paiknes ka meie hotell, on tänaseks päevaks getostunud. Ehk siis kui keegi peaks tulevikus kaaluma Teheranis Imaam Khomeini väljaku piirkonnas ööbimiskoht muretseda, siis soovitaks mitu korda järele mõelda, sest peale spetsiaaltarvete poodide sulgemist on see piirkond täiesti surnud.

Järgmisel päeval suundusime linna põhjapoolsemasse piirkonda, kust leidsime küll tänavate kaupa ilusaid poode koos tuntud kaubamärkidega, veidi ilusamaid majasid ning mõne söögikoha, aga endiselt jäi meile mõistatuseks, et kus siis on nö elamisväärne elukeskkond koos parkide, alleede, kunstitemplite ja muu sellisega. Lisaks polnud ka paremas linnaosas tänavad palju inimsõbralikumad, sest pärastlõunal tekkis lihtsalt tunne, et peale heitgaaside ei ole midagi enam hingata ning plätudes varbaid vaadates jäi mulje, nagu oleks tulnud just kartuleid võtmast.

Inimesed olid samuti suurlinnale omaselt anonüümsed – igaüks ajas tänaval liikudes oma asja ning ei lasknud ümbritseval kuigivõrd oma maailma segada. Ülevoolavat tähelepanu ja uudishimu võõramaalaste vastu, mida olime kogenud seni teistes Iraani piirkondades, polnud siin olemas. Teatud määral muutis see linna peal jalutamise ja uudistamise lihtsamaks, kuid samas saime ruttu aru, et selleks, et Teheranist aru saada ja end siin mõnusalt tunda, peab meil olema oma teheranlane.

Nii juhtuski, et „mitte-elamiskõlbulik ning inimvaenulik linn” oli Teheran meie jaoks seni, kuni leidsime omale hospitality clubi kaudu kohaliku võõrustaja Mehrdadi. Mehrdad elas veidi põhja pool kesklinna tsoonist, mis Teherani puhul on märk sellest, et inimene on majanduslikult edukamal järjel. Meie uus kodutänav oli väike ja vaikne ning uus kodu õdus-hubane. Niipea kui oma uude koju jõudsime, pakkis Mehrdad meid oma autosse, et kaasata meid oma igapäevategevustesse. Autosõidu ajal tegi ta meile selgeks oma elu põhimõtted – tal on kinnisvaraarenduse firma, mis teenib piisavalt raha; ta töötab iga päev kuni kella kaheni, selleks et seejärel tegeleda oma hobidega, mille hulka kuulusid luule, maalid, teater, fotograafia jne. Ja nii selguski, et olime parasjagu suundumas ühte kultuurikeskusesse tema kolmapäevasesse luuletundi. Kultuurikeskus asus endistes kuninganna tööruumides – 60ndate stiilis arhitektuuriga maja ümbritses kaunis aed tiikide, lilledega ja suure pargiga. Kohe üle tee asus endise šahhi palee koos suure pargiga. Kujutage ise ette, olles tulnud mõni tund tagasi autovaruosa-tööriista tänavalt, tundsime end nagu paradiisis. Lisaks sellele suutis Teheran meid üllatada ka kaunite kunstidega – algatuseks külastasime peremehe luuleringi, kus kuulasime kuulsa Iraani luuletaja Matveti Rumi pärsiakeelset luulet. Enne luulele järgnevat mitmetunnist diskussiooni (!) lahkusime saalist ja saime aimu šahhi palee saladustest, jalutasime roheluses ning käisime näitusel, kus Teherani tuntud maalikunstnikud ja skulptorid olid andnud mõned oma tööd heategevuslikuks müügiks.

Kunstide keskelt suundusime edasi Mehrdadi tuttava Farima poole, kellele oli ootamatult külla saabunud üks prantsuse stsenarist Sebastien ning kellega Farima ei osanud midagi peale hakata. Mehrdad on väga kogenud võõrustaja (tema juures on elanud enam kui 2,000 rändurit!) ja pakkus välja, et võime selle õhtu ühiselt veeta. Olles eelnevalt näinud Teherani kesklinna arhitektuuri, mis eestlasele meenutab tõsist sovjetiaega ja ka odavamate hotellide sisekujundust, siis Farima juures avanes meile hoopis uus pilt iraanlase kodust. Tegu oli väga kena kivimajaga ning Farima korteri interjöör oli täis kusti, antiiki ning sisustatud väga maitsekalt. Üle pika aja nägime ka WC potti!! (Olgu täpsustatud, et Iraanis on WC pott ja WC paber suhteliselt tundmatud asjad, tavapärane on, et maa sees on lihtsalt üks auk, kuhu pärast lased voolikust vett peale).

Pärast teejoomist Farima juures suundusime veel edasi põhja poole, piirkonda, mis aastakümneid tagasi kvalifitseerus maapiirkonnaks ja oli kasutuses kui teheranlaste suvitusrajoon. Tänasel päeval on see piirkond Teherani osa, sest linn on oma majadega küla ära vallutanud – enam edasi minna ei saa, sest peale endisi külasid on mägine sein ees. Praegu on need endiseid suvituskülad aga populaarsed vaba aja veetmise kohad, mis on täis ilusaid restorane ja teemajasid. Lisaks sellele avanevad külade kohalt mäeseintelt imelised vaated öisele Teheranile. Siit pääseb ka tõstukitele, mis viivad kõrgemale mägedesse, kust umbes poole tunni pärast võib suuskadel teisele poole alla laskuda. Seega on (Põhja-)Teheran muuhulgas suurepärane peatuspaik potentsiaalseks suusapuhkuseks.

Järgmistel päevadel sattusime tänu Mehrdadile nautima veel kahe kunstikeskuse väljapanekuid, samuti käisime külas tema arhitekt/fotograafist sõbral Farhadil (kelle kodu oli samuti väga modernne). Üks põnev Teherani saladus, kuhu Mehrdad meid viis, oli väike tänavate võrgustik, mida kohalikud rikkad noored kasutavad kohtamisteks. See oli väga huvitav fenomen – kui nendele tänavatele satud, siis esialgu ei mõista, miks õhtul hilja ja sellises kohas on liiklusummik?! Kui aga veidi lähemalt vaadelda, siis selgub, et kohalikud rikkad teheranlased on end üles löönud, võtnud istumise alla kalli auto ja liiguvad teokiirusel neil tänavatel, et läbi autoakende teistes autodes olijatega suhelda ning nii omale kaaslane leida. Nagu te ise kujutada võite, siis meie oma kotakate riietega ning suri-muri väljanägemisega küll sel õhtul löögile ei pääsenud:)

Kui aus olla, siis pärast kunstirohkeid päevi, külaskäike mitmete teheranlaste kodudesse, õhtusööke kenades söögikohtades ja imelist vaadet üle Teherani olime juba unustanud, et alles mõni päev tagasi võitlesime saastunud kesklinnas autode vahel oma elude eest ja siunasime Teherani. Kohalik sõber oli meile näidanud täiesti teistsugust, nauditavat, elamiskõlbulikku ning sõbralikku Teherani.

Marika ja Tom

Inimkatsed vol 2 ehk kuu aega reisil oldud

Esfahanis, 24. mail 1387. aastal (Eesti aja järgi 17. oktoober 2008)

Neil päevil täitus kuu aega reisil olemist ning tahaks siinkohal teha väikese vahekokkuvõtte, mis meiega siin psühholoogilisel tasandil toimub.

Tänaseks päevaks on kadunud tunne, et oleme paarinädalasel puhkusereisil ning kohe varsti peab tööle tagasi minema ja igas uues sihtkohas peab kibekiiresti aru saama, et mida vaadata ja kuhu minna. Uskumatu, aga juba kuu ajaga oleme omandanud „kulgemise” oskuse.

Esimesed tähelepanekud tempo ja suhtumise muutustest algasid sellest, et vastupidiselt kodus omandatud tohutule efektiivsusele oma päev ja tegemised ette planeerida, avastasime endid sellelt, et tihtipeale kuhugi minnes või midagi tehes unustasime kas midagi maha või midagi küsimata. Esialgu arvasime, et oleme muutumas „flegma-hipideks” ja vaikselt kihistasime naerda üksteise hajameelsuse üle.

Varsti peale hajameelsust tuli järgmine tasand – ükskõiksus, ehk kadus ära igasugune mure homse päeva pärast. Näiteks võib tuua, et olime Ankaras hotelli broneerinud, kuid Ankarasse jõudes avastasime, et meil ei ole hotelli aadressi kaasas ega ka asukohast õrna aimugi. See tõi kaasa küll rohkem sekeldusi, aga taaskord ajas see meid endid lihtsalt naerma.

Nüüdseks oleme aga jõudnud nö kolmandale tasandile, kus me mõistsime, et ohoo imet, meiega juhtub järjest toredaid asju siis, kui me ei muretse asjade pärast ette, vaid vaatame, mis juhtub... me ise kutsume seda siin „kulgemiseks”. See käib nii, et me ei mõtle ette ning kui mõni mure või probleem ette tuleb, siis me lihtsalt istume kuhugi tänavanurgale maha ja ootame-vaatame mis saab, sest aega meil ju on. Nii on juhtunudki, et kui me ei ole ette mõelnud, siis on õnnestunud meil kokku hoida raha või kokku saada ülitoredate inimestega. Näiteks. Soovisime sõita Rashti linnast Masulehi ja meile tehti selgeks, et ainuke variant on võtta 200 eeki maksev takso ja kõik. Olime seda valmis juba võtma, aga tänu sellele, et meil ei tulnud neljapäeval meelde muretseda sellepärast, et meil on kohalik raha otsas (ja lihtsalt unustasime ette mõelda, et reedel on kõik kohad kinni), sattusime me enne takso võtmist ühte pangakontorisse, kus pankur ütles, et Masulehi saab ka 20 krooni eest näkku. Ja nii läkski... Teinekord jälle oleme jäänud ootama, et ju ikka mõni tore inimene kuskilt välja ilmub ja abi pakub ja nii tavaliselt lähebki. Viimane kogemus oli eile Teherani bussijaamas, kus lasime kohalikel killer-hindadega taksojuhtidel lihtsalt enda ümber poolt tundi ringmänge mängida ja võtsime siis terminalist kohalikelt inimestelt paberile pandud hinnaga endale mõistliku hinnaga takso.

Teherani jõudes käisime Araabia Ühendemiraatide saatkonnas omale viisasid taotlemas. Meile öeldi sealt, et nemad meile kahjuks viisat anda ei saa ja nad ei tea ka, kuidas me selle saada võiks. Nii me otsustasimegi lihtsalt, et veedame paar päeva Teheranis ringi uidates, et nagunii mõni õige inimene meie teele satub... Eks paistab.

Siin saame kulgeda, kuna meil on aega, huvitav, kas see ellu-suhtumise-stiil on võimalik ka oma elus säilitada siis, kui taaskord Eesti argielus oleme?

Oleme ka Eesti elust vaikselt hakanud võõrduma, seda eelkõige tänu sellele, et Marika telefonil ei ole roamingut, Tomi oma on reisi algusest alates välja lülitatud ja ülivähestes internetipunktides on internet nii aeglane, et ühtegi kohalikku lehte küll ei viitsi avada, rääkimata sellest, et Marika mailbox otsustab avaneda üldse vaid kord nädalas. Aga Tomi kommentaari kohaselt: „Ongi normaalne, et inimesed elavad rahulikult oma elu.”

Inglise keele osas on ka ette näidata harukordsed arengud ning seda seoses meie sooviga kohalikega suhelda vaatamata paljude vähesele inglise keele oskusele ja vahest vastupidisele. Nimelt sõitsime ükspäev punktist A punkti B, Marika oli takso tagaistmel kotikoorma all ning nagu tavaliselt taksojuht suhtles Tomiga. Äkitselt purskas Marika kotikoorma alt naerma, sest Tomi suust kõlasid soravad inglise keelsed laused:

Tom: „You, Tabriz (ja zhest näpuga allapoole)?” (Tõlge: Kas te elate Tarbrizis?)
Taksojuht vastas „yes.yes”
Tom: „yes, veeri naiss”. Children how many?
Taksojuht näitab näppudega kolm.
Tom: „naaaisss”. „Children study?”
Taksojuht naeratab ja proovib puterdada „university”
Tom: „Yess, naiss.” „Today work. No?”
Taksojuht rapuab pead.
Tom: „veeri naiss”.
Ja siis saabki jutt otsa. Ja nii mitu korda päevas samal tasemel.

Loodame selle kallal edasi töötada:)

Kui eelmises inimkatsete rubriigis pajatasime tervislikest eluviisidest, siis Iraanis on need täiendust saanud. Nimelt kuna siin on totaalne alkoholikriis ja me ei ole veel „oma kohalikku” leidnud, kes meid salajastesse veinikeldritesse veaks, siis meie kui kaks õllevihkajat tähistame juba teist õhtut järjest oma esimest reisil oldud kuud ÕLLEGA; küll ALKOHOLIVABAGA: Naerge, naerge, vähemalt tervislik.

Ja viimane lisainfo: isikliku hügieeni osas ei ole meel kriipsugi järelandmisi teinud, aga nädal aega moosiplekiga pükstel ei ole mingi probleem ringi käia.

Marika (Tomiga detailid kooskõlastamata:)

Käies katuseid mööda...

Iraani mägikülas Masulehis
Hommikuti +19 ºC, ilus ilm, pärastlõunati +15 ºC, pilved matavad küla enda sisse, sajab

Masuleh on väike küla Iraani põhjaosas. Kaspia meri pole siit enam kaugel ja teel siia nägi loodus ja maastik välja suhteliselt sarnane sellele, mida oleme harjunud Eestis nägema – lauge, heinamaad vahelduvad võsaga, üldpilt väga roheline. Siiski, kui Masulehini jääb veel umbes 30 km, tekivad ei-tea-kust tee äärde mäed, mida katavad kergelt kollatuma hakkavad lehtpuud. Külas endas elab aastaringselt umbes 400 inimest ja kui nüüd küsida, kuidas taoline küla meile silma jäi, siis vastus on lihtne - Lonely Planet on selle ära toonud, kui ühe erakordseima väikeküla Iraanis! Lisaks maalilisele asupaigale muudab Masulehi küla eriliseks veel see, et paljud siinsed elanikud üürivad oma maju või tube turistidele välja ja nii elatakse suhteliselt väikesel maaalal kohalikud-turistid pead-jalad koos ja kõik on selle üle ühtmoodi õnnelikud.

Meie Masulehi küla koduks sai mäeküljel asuv puitrõduga majake vaatega alla külale ja üle oru paiknevale mäenõlvale. Meie Masulehis oldud aja jooksul oli küla „katuseks” pehme ja niiske pilvepundar, mis hommikuti oli kõhuli mäe otsas ning alates lõunast roomas allapoole ja mattis küla enda alla. Õhtuti välikohvikus teed juues asusime juba suure pilve sees.

Masulehi inimestele meeldib üle kõige käia mööda katuseid. Ja seda otseses mõttes, sest külas ringi liikudes on erinevatel katustel näha vanemaid inimesi, kes pealtnäha ilma otsese eesmärgita, kuid väga väärikalt, seisavad katuseäärtel, vaadates hindaval pilgul alla küla peale või siis unistavalt vastasmäe nõlvu, kust voolavad alla kiired mägiojad. Ülespoole vaadates võib aga näha, kuidas jalgadel lavashi kuhi liigub mööda katuseäärt (kohalikel on kombeks osta kuni 20 lavashi korraga) kodu poole. Ei maksa arvata, et Masulehi elanikud on akrobaadid, et katustel turnivad, vaid siinsed majad paiknevad mäenõlval nii, et allpool asuva maja katus on kõrgemal oleva maja esiseks tänavaks ja selle maja katus omakorda ülevalpool asuvaks tänavaks. Tänavaid ühendavad kitsad trepikäigud. Ülevalpool asuvatelt katustelt on kogu küla nagu peopeal – ehk kõigil kogukonnas on pidevalt ülevaade, millega keegi parasjagu tegeleb. Aeg-ajalt kostab hõikeid: „Mahmuuuud!!!” või „Maaaahdiiiiii!” ning seejärel ilmub kuskilt katuseäärelt pea vaatamaks, mida temast tahetakse.

Masulehi inimestel on kohaliku noormehe sõnul karu elustiil – suve läbi toimetavad ja teenivad turismist omale elatist ning talve saabudes vajuvad talveunne ning ajavad suvel teenitud rahaga läbi. Muuseas kohalik noormees, kellega hommikuteed juues tuttavaks saime, rääkis suurepärast inglise keelt ja kuigi talle väga meeldib Masulehis elada, on tema unistuseks, et kui sel aastal algav ülikool tal ükskord läbi saab, läheb ta Londonisse edasi õppima ja hakkab seal tööle. Arvestades kui terane sell ta oli, siis võiks panna panuse, et ta oma unistuse ka täide viib. Kuid tagasi kuurortküla elu juurde tulles, heitis üks vana vaibamüüja nalja, et tal on sellepärast 7 last, et talveti pole siinkandis midagi teha... Ega me tegelikult ei saanudki teada, mida need inimesed enne tegid, kui turistid siia voorima hakkasid. Igatahes praegu, pärast turismi kõrghooaega ja enne talve kõnnib enamus inimesi lihtsalt katuseid mööda, naised koovad katustel villaseid nukkusid, mehed pusivad ehitada uusi või üles vuntsida vanu maju, kanad toimetavad ja siblivad ohtlikult katuseäärtel oma eludega riskides ning kohalikud noormehed joovad kohalikes baarides teed ja tõmbavad vesipiipu. Päevasel ajal võib katuste peal ringi kolamas kohata ka turiste, kellest praegusel aastaajal enamuse moodustavad Iraani sise-turistid. Ja varahommikuseks äratuseks ei ole siin mitte minaretist tulev kutse palvusele, vaid külakukkede laululahing.

Oma Masulehi teisel päeval, ikka ja jälle mööda treppe üles ja alla kõndides, ühelt katuselt teisele ja kohalikele elanikele „Salam!” hüüdes ristusid meie teed kahe Tabrizist (linn, kus me enne Masulehi olime) pärit mehega – vaibakaupmehe Amir’i ja elektromehaanikust Sina’ga. Tutvumine käib siin Iraanis suhteliselt üht mustrit mööda – keegi astub Sulle üks hetk lihtsalt ligi ja peale sissejuhatavaid küsimusi-vastuseid, kutsub Sind endaga midagi koos tegema või pakub end linna/küla näitama ja enamasti pakub ka oma telefoni numbrit või e-maili aadressi, juhuks kui ta saab Sind kunagi tulevikus kuidagi aidata. Amir ja Sina olid tulnud külla kohalikule vaibakaupmehele ja peagi võtsime ka meie väikeses vaibapoes pärsia vaipadel istet, olles eelnevalt rõhutanud, et me ei ole vaibaostjad! Viimast polnud tegelikult vaja teha, sest nagu kohalikud üldiselt, olid ka Amir ja Sina väga huvitatud sellest, kuidas me Iraani sattusime ja mis me Iraanist arvame ja omalt poolt püüdsid kummutada läänes levinud stereotüüpset arvamust, et selles riigis elavad terroristid. Samuti oli väga äge mees kohalik vana vaibakaupmees, kes ka meist tõlke abil kõike teada soovis saada (muuhulgas kas me abiellusime kirikus ja kui palju me palka saame!) ja meie sealoleku ajal ka meie kohtumisest luuletuse välja mõtles ja farsi keeles ette kandis:)

Pärast paaritunnist jutuajamist, kutsusime Amiri ja Sina enda juurde koju ja nii juhtuski, et veetsime pärastlõuna Iraani+islami ning Eesti+mitte-uskumise teemadel Amiri ja Sinaga vesteldes. Vaatamata sellele, et Amir ja Sina on head sõbrad, siis nende veendumused olid kohati päris erinevad. Oma mõju oli kindlasti sellel, et Amir on viimased kümme aastat olnud seotud pere vaibaäriga Istanbulis (mitte küll see pood, kus meie seiklesime!) ja ta pidas ennast oma hinges pigem eurooplaseks kui iraanlaseks. Meie jaoks oli just eriti huvitav, et saime aimu nii vabameelsema kui ka konservatiivsema iraanlase vaadetest.

Vaherepliigina oldu öeldud, et pärast kuu aega reisil olemist, saime Masulehis ka esimese päris kodumoodi kodu – oma sissepääsu, köögi, rõdu ja suure vaipadega ehitud toaga – ja kõik see 100 krooni eest öö! Sellise luksuse peale otsustasime ka veidi kodust sööki teha - sellest kanast, lambast ja saiast hakkab juba küll saama - pealegi olid meil ju ka külalised! Tegime söögiks keedukartuleid kurgi-tomati-sibula salati ja maitsestamata jogurti (nagu meie hapukoor) kastmega, olles ise kodu-toidu maitse üle eriti õnnelikud!

Oma postituse paneme teele juba Teheranist. Kuna Iraan on selline lahmakas riik ja mäed tihtipeale takistavad kiiret edasiliikumist, siis võtab enamike vahemaade läbimine aega poole või terve päeva. Teherani tõi meid meeleolukas päevane bussisõit (kõik senised muud pikemad otsad olime teinud öösel, mistõttu maad ennast nagu pole näinudki!), kus reisijateks olid peamiselt naised (mustades burkades) ja kes üksteist oma külalislahkusega üle trumpasid. Kuna kahjuks keegi neist inglise keelt ei rääkinud, siis olime nagu ahvid puuris – kes pani puuri võre vahelt sisse kodus valmistehtud võileivad, kes õunad, kes pakkus kommi ja kes lõi lauale enda poolt termosega kaasa võetud tee:)

Esmamulje põhjal võib kinnitada, et Teheran on tõesti SUUR ja liiklus täiesti võimatu! Lonely Planet toob ka ära, et kohalikud autojuhid jätavad jalakäijast tihtipeale üle sõitmata üksnes seetõttu, et sellega kaasneb liiga palju hilisemat paberimäärimist ja ajakulu ning soovitab tänavaid ületada koos kohalikega – üks Sinust vasakul teine paremal pool! Kui me selle testi edukalt läbime, siis püüame siin end muuhulgas kurssi viia, kuivõrd sõbralik on siinne Araabia Ühendemiraatide saatkond ida-eurooplasi oma riiki laskma. Nii et hoidke meile pöialt, et saame siit peagi lõuna poole teele asuda (Esfahan, Yazd, Bandar-Abbas) ja paari nädala pärast laevaga üle Pärsia lahe Emiraatidesse purjetada!

Marika ja Tom

Päris Pärsias

Ilma dušita Tabrizi glämmis hotellis, kahene tuba 100 eeki

+24 ºC, rätik peas nagu +35 ºC

Peale 30 tundi bussisõitu, mille käigus Tom enne Iraani piiri bussikaaslastel aitas ohtralt kaasavõetud Camparit ära juua (alkohol on selles riigis keelatud) ja me oma passe vähemalt 7 ametnikule näitasime, oleme nüüd kenasti Iraani jõudnud. Esimesed muljed on väga meeldivad. Inimesed on väga sõbralikud ja uudishimulikud. Turiste liigub Tabrizi peal (mis on Iraani Aserbaidžaania territooriumi pealinnaks, ca 1.5 miljonit elanikku) tõesti vähe ning kergelt on tekkimas tunne endast kui filmistaarist. Pärastlõunase jalutuskäigu ajal oli tavaline, et mööduvad inimesed, kes inglise keelt rääkisid, astusid meiega vestlusse ja mitmed jagasid meile omi kontakte, et soovi korral saaksid nad meile linna näidata. Kui tänavale avatud väikeses internetikohvikus muu maailmaga üritasime kontakti astuda, siis tekkis lausa järjekord inimestest, kes ootas oma korda, et ennast tutvustada ja meiega tuttavaks saada ja niiviisi oli päris keeruline end arvuti ja inimeste vahel jagada:) Paljud pikemad vestluskaaslased õppisid parajasti kursustel inglise keelt ja tundus, et neile on koolist või siis loomuomaselt pähe pandud, et nähes turisti, tuleb kohe asuda keelt praktiseerima. Olgu siinkohal öeldud, et ise vestlusse astusid ainult kohalikud mehed ja rääkima hakatakse reeglina Tomiga. Kuigi, lahkudes surutakse sageli ka Marika kätt (nii et võõrast naist puudutada pole siinmaal tabuks nagu mõnes muus islamiriigis). Erinevalt Süüriast on linnapildis näha ka samapalju naisi kui mehi, kuigi suurem enamus on neist varjunud musta burkasse, vaid nägu katmata (olgu ka öeldud, et Tabriz olevat ka keskmisest konservatiivsem linn Iraanis). Aga vaatamata mustadele burkadele on ka siinsed naised uudishimulikud ja julgevad vaadata „tulnukatele” silma või järgi ja on sellest ootamatust kohtumisest silmnähtavalt elevil.

Kohalik konservatiivne elustiil puudutab peamiselt naisi. Marika emotsioonid on senini seoses pearäti ja kõike katva burkaga seoses vaheldunud – st esialgsest mõistmatusest ja kaastundest naiste vastu sai peale kohaliku kirjanduse lugemist ja inimestega rääkimist selle kombe aktsepteerimine... kuni Iraani piirini. Marika pani piiril vastavalt Iraani Islamiriigi seadustele räti kombekalt pähe, aga kohe hakkasid kohalikud mehed näitama, et tukk ei tohi paista ning et Iraanis tuleks Marikal esimese asjana kindlasti osta põlvini mantel (ennekuulmatu on, et püksitagumik paistaks). Halloo!!! Kui järgmisel päeval lisandus linnakuumuses ringiliikumine „kaltsupuntrana” ehk kui Marika pidi oma riietumiskommetelt riigikorrale alluma, hakkas tal tekkima kerge viha ja äng - kuidas saab olla, et meestele on kõik lubatud ning naised peavad alluma tohututele reeglitele, mis puudutavad isiklikku elu?!?! Vähemalt keeldus Marika ostmast kohalikku musta või pruuni kõikekatvat mantlit, tiris kotist välja oma väga kireva ja siidise pika hõlsti, sättis oma karjuvpunased varbad plätudesse ning torisedes vedas sallihunniku ümber pea. Ainuke positiivse asjana pearäti juures leidis ta olevat asjaolu, et vaatamata mitu päeva pesemata või kammimata juustele, saab välja ikka südamerahuga minna. Kurb tõsiasi on aga see, et seda pikka ja värvilist hõlsti tuleb kanda järgmised kolm nädalat:).

Esimesed üllatused saabusid meile ka internetipunktis – nimelt on keelatud orkut, facebook ja skype’i saab kasutada ainult chattimiseks, samas kui kõned on keelatud. Kusjuures see ei ole mingi üllatus tegelikult, kui arvestada asjaolu, et usumeelne valitsus on rääkimata alkoholist mingil perioodil ära keelanud ka male, kaardimängud ja naistele piljardi. Igatahes infoks kõigile kodustele, et internetti siinmaal ülearu palju ei ole, mistõttu ilmselt hakkab juhtuma see, mis täna - ehk paneme korraga üles mitu blogipostitust ning mõnda aega väga tihti enam skype’i ja msn’i ei ilmu.

Täna asume järjekordse ööbussiga Tabrizist teele Kaspia mere suunas, kus kusagil mägede vahel on maaliline küla nimega Masuleh, kuhu plaanime kohalike juurde mõneks ajaks elama jääda.

Marika ja Tom