Pühapäev, 13. detsember 2015

Kuues päev. 29. november 2015

Silmad lähevad varahommikul ise lahti, no minuga juba kord on lood nii. Kuna illuminaatori ees on kate, siis haaran kella järele ja saan teada, et see on täpselt 6. Kogu eilne päev oli pilves, sadas vihma ja lund läbisegi, seega ei julge väga ilusat ilma oodata. Kergitan aknakatet ja näen – paistab päike! Ma ei kõhkle hetkegi, kui juba riietun, kraban kaasa fotoaparaadi ja olen juba laeva baariruumis. Näen seal paari teistki varajast ärkajat, kellega saame jagada hasarti ilusa päeva alguse üle.

Oleme Dallmanni lahes Brabanti ja Melchiori saarte vahel (just-just, seesama Hargla raamatute kangelane!). Vees on palju merejääd - selliseid lamedaid jääkamakaid - mis saabuva suve jooksul vaikselt vees ära sulavad. Kuna külastame Antarktikat suvehooaja alguses, siis on merejääd veel päris palju näha. Selle taustal kõrguvad aga lumised mäed ja liustikud. Päikest on just täpselt niipalju kui vaja suurepärasteks fotodeks – taevasse jagub nii päikesekiiri kui pilvi, varjusid on just parajas koguses. Hommikune päike on alati värskust täis ja selline on ka mu meeleolu. Ülev.




Korraga näen suhteliselt meie laeva lähistel mingit kummalist kogu vees. Tean, et siinsetes vetes võib olla vaalasid, aga no nii väikse veepealse tüki järgi on raske aru saada, on „see“ vaal või mitte. Esimesed reisijad nägid vaalasid juba kolmandal ekspeditsioonipäeval, aga need olid suhteliselt kaugel laevast, jäämägede vahel. Ka mina käisin tookord tekil silmi pingutamas, aga vaalad jäid siis nägemata.

Peagi tormab tekile veel rahvast ja kõik on kindlad, et tegu on vaalaga. Tõsi, aeg-ajalt purskab veepinnal hulpivast „tükist“ väiksemat sorti veejuga üles, aga kõik näeb välja oluliselt suvalisem kui „filmis“:). Jõuan juba vahepeal uuesti pildistada jäämägesid ja lumiseid mägesid, kui märkan, et „tundmatu tükk veepinnal“ on edasi liikunud ja veepinnale kerkib imeline vaalasaba! Nagu fotodel! Just sel hetkel vajutan ka mina fotonuppu ja saan oma esimese tõelise vaalasaba foto (ja muuhulgas enda jaoks kinnituse, et tegemist on tõesti vaalaga). Tunnen, et misiganes ka täna juhtuks või ei juhtuks, päev on juba läinud korda!

Reisiseltskond on tänasel hommikupoolikul jagatud kahte gruppi. Mõlemad kannavad uhkeid vaalade nimesid: Orcas (mõõkvaalad) ja Humpbacks whales (küürvaalad). Mõlemaid vaalasid peaks hea õnne korral olema võimalik selles lahes kohata, kuigi praegu pole siin veel päris vaalahooaeg. Saan tekil teejuht Alejandro käest teada, et ka minu hommikune vaalakohtumine oli küürvaalaga.

Meil on siin eilsest tekkinud kindel grupp, kellega enamasti koos ühte paati end smuugeldame. Mõistagi oleme otsustanud kõik mõõkvaalad olla. Orcas paatkonnad (ehk siis esimesed 5 zodiaaki, igas ca 8 inimest) asuvad teele 8.30 hommikul ja kavas on zodiaagisõit mööda lahte. Meie paadi teejuhiks on Lida, minu lemmik, mõnusa arrogantse huumori ja vahetu olekuga.


Väljasõidu eesmärgiks on kohata vee-elukaid ja üllatus on suur, et vaalad ei lasegi end kaua oodata. Tegu on kahe  küürvaalaga, mõlema suuruseks pakutakse 15-16 meetrit. Meile nad end küll täismõõdus näha ei paku, aga piisab juba uimest, mis veepinnale kerkib ja veejoast, mis õhku paiskub, kui nad pinnale hingama tulevad. Vaalad ujuvad kõrvuti, tulevad pinnale ja kaovad, nagu jumal juhatab. Suured elukad on meile nii lähedal, et kohati on tunne, et järgmise pinnaletõusuga võivad nad õhku paisata ükskõik millise meie zodiaakidest... Selline filmilik vaatemäng jääb aga nägemata, sest vaalad hoiavad meiega väärikat distantsi. Vaala kõige efektsemat osa, saba, saame näha ainult siis, kui suured elukad otsustavad sügavamale sukelduda ja siis sulpsab ka saba veest välja. Sedakorda saan uue ja efektsema foto vaalasabast jäämägede taustal. Olen oma fotograafiõnne üle veel uhkem kui hommikul.




Kogu väljasõit on pööraselt ilus. Vesi lahes on peegelsile, isegi veidi piimjas, lumiste mägede vahelt tõuseb lahele uduloor ja siis veel paitab kogu seda vaatepilti hommikune päike. Ümberringi valitseb lõpmatu tühjus. Antarktika on üks neist erilistest paikadest maailmas, kus tühjust on võimalik nii intensiivselt tunda ja see tunne on võimas. Elan läbi oma teise kõrghetke Antarktikas. Samal õhtul omi fotosid vaadates ei usu enam ise ka, et olime sellise maagilise hommiku tunnistajaks.





Võtame suuna jäämägede vahele ja näeme peagi, et ühel suuremal jääkamakal on kohad sisse võtnud hülged - krabihülged (ingl.k: Crabeaters Seals) saame Lidalt teada. Sellid on mõnusalt end lamedale jäätükile päiksevanni võtma seadnud. Meist nad välja ei tee, kuigi Lida kamandab meid madalat profiili hoidma, sest tegu olevat suhteliselt häbelike loomadega.


Meile antud 1,5 tundi saab märkamatult otsa. Laht on korraga täiesti udusse mattunud ja meie laev, mis asub lahe keskel, on nüüd täiesti nähtamatu. Me ei varja oma rõõmu, et saime olla varasemas vahetuses, kuna järgmiseks vahetuseks on nähtavus lahel praktiliselt kadunud. Teen Lidale nalja, et teine grupp kaebab reisikorraldaja ilmselgelt kohtusse sellise ebavõrdsuse eest (õnneks ei kaevanud, kuigi ilma vahe oli nii ilmne, et viisakaks peeti hiljem muljeid mitte väga vahetada:P).

Lõunaks teevad meie toredad laevakokad meile laevatekil asado ehk liha ja vorstide grillimise. 


Söögist polegi veel rääkinud. No teeme seda siis nüüd siin. Pole vist mingi üllatus, et kui oled juba korra nii kalli kruiisi ostnud, siis reisikorraldaja tõesti hoolitseb selle eest, et toitu oleks alati rohkem kui tarvis ja ka selle kvaliteet oleks keskmist kõrgem. Eks ma muidugi mõõdan kõike oma seljakotiränduri mõõtskaala järgi, kes enamasti sööb tänavatoitu ja otsib üles kohalikud urkasööklad. Samas kiunusid siin mõnust ka need reisijad, kes laeva kõrgematel korrustel elasid, järelikult ei saanud söögid tõesti halvad olla. Hommikusöögiks oli meil reeglina rootsi laud, mis sisaldas nii inglise hommikusöögi koostisosi (munapuder, peekon, vorstid jne), erinevad müslisid ja helbeid pähklite, kuivatud ja värskete puuviljadega, võileiva materjali, sarvesaiu (medialunas Argentiinas), muid saiakesi. Lõuna- ja õhtusöök tähendas alati eelrooga (salat või supp), pearooga ja magustoitu. Kui soovisid söögi kõrvale midagi muud kui vett juua, siis see oli eraldi tasu eest. Kogu päeva oli baaris saadaval värsked puuviljad, kohv, tee, mate. Kella 17 ajal serveeriti lisaks veel baari õhtuoode, mis tähendas enamasti saiakesi ja küpsetisi. Seega tõesti, minu selle reisi söögiorgia toimus kahtlemata Antarktika ekspeditsiooni käigus.

Pärastlõunane väljasõit toimub Neko sadamasse. See on meie teine Antarktika kontinendi külastus. Neko sadam asub Advordi lahe kaldal.

Meie seltskonna jaoks on see maabumine veel üheks omapäraseks sündmuseks – nimelt kavatsevad meie ameeriklastest sõbrad, Ryan and Chelsea, siin püstitada maailmarekordi olles kõige noorem abielupaar (mõlemad 29-aastased), kes on pidanud avalikke kõnesid kõigil seitsmel kontinendil. Pole vist mingi üllatus, et Antarktika on viimane järjekorras. Kuna avalik loeng nõuab ka kuulajaid, siis meie kuus oleme selles tähtsas rollis. Guinessi rekordite püstitamisel on terve rida reegleid, nii nõuab seegi rekordi püstitamine, et maksame ka tasu koolituse eest. Käime igaüks välja sümboolsed summad (mul on näiteks Paraguai raha üle; infoks Mortenile ja teistele kollektsionääridele:P) ja see saab kenasti kõik fotodega dokumenteeritud.

Maabume ühise paadiga ja praktiliselt kaldal asuvad Ryan and Chelsea rääkima meile eesmärkidest ja nende saavutamisest. Hea suhtlemis- ja eneseväljandusoskusega sõbrad ei jää ka Antarktikas kõnepidamisega jänni. Jutt on sorav ja kergesti jälgitav, jutul on selge iva sees. Kõik on edasi antud ameerikaliku enesekindlusega:


Koolitus kestab vähem kui 10 minutit, kõik saab salvestatud ja jagame ühist rõõmu, et oleme sellise rekordi püstitamise juures olnud. Ryanil and Chelseal on kaasa võetud pingviinikostüümid (milline valmisolek!) ja teen lõbusa fotosessiooni nende pingviinideks moondumisest:


Seejärel läheme uudistame maabumispaika. Nagu juba tavaks on saanud, elavad ka selles rannas eeselpingviinid. Lisaks saame näha ka lonthüljeste poegi, kes on koloonia kõrvale end magama seadnud. Lonthüljes pole pingviinidele ohtlik, seega on tegu sõbraliku kooseluga.


Koloonia kõrvalt mäetipust avaneb suurepärane vaade Advordi lahele ja liustikule selle ääres. Tagasiteel paadile oleme tunnistajaks ka vaatepildile, kuidas tükk liustikust vette langeb. Mingit tsunamit ei järgne, aga efektne punkt väljasõidule.


Tom

Kommentaare ei ole: