Brunei sultani kiri sõbrale

Oma palees, šampanjavannis
Väljas on palav, aga šampanja on mõnus külm:)

Kallis sõbramees, vabanda, et pole ammu saanud kirjutada. Tead isegi, kui sul kaks naist ja 12 last kogu aeg kaela peal istuvad. Ja siis see üks väike riik ka veel juhtida. Lihtsalt ei tea, kust selleks kirjakirjutamiseks aega näpistada.

Kuidas Sul seal siis läheb? Ma ei saa salata, et mul on jätkuvalt igati viimase peal. Ma pole küll juba mõnda aega enam maailma rikkaim mees, aga noh, sealt edetabelist võib mind senini päris kõrge koha pealt leida. Las teised ka punnitavad vahepeal, hakkaski juba igav. Aga edetabelist rääkides, siis ühest asjast ma ikkagi aru ei saa: kust see Bill Gates selle raha võtab? Oma naftat ega riiki tal ju ei ole!?

Siin loen, et välismaalased vaikselt sosistavad, et ootame-vaatame, paarikümne aasta pärast on teil naftavarud ammendatud, mis te siis tegema hakkate. No hallooo, need välismaalased ei tea asjast muttigi. Seda pole viitsinud keegi tähele panna, et oleme alustanud nafta puurimist juba uutes leiukohtades. Praegu küll veel testimine käib ja päris täpselt mu poisid veel ei oska öelda, palju seal all peidus on, aga mina olen igatahes optimistlik. Gaasivarusid jagub meil veel vähemasti järgmiseks 60-70 aastaks. Rääkimata sellest, et keegi nagu polekski tulnud selle peale, et kogu meie vihmamets on ju praktiliselt alles (see, mis Malaisias ja Indoneesias juba ammu rahaks on tehtud). Ok, me oleme küll väike riik (pindalalt umbes sama suur kui kaks Saaremaad), aga ca 80 prossa sellest on ju metsa all. Nii et muretsemiseks ei ole põhjust. Või oota, me vist oleme kirjutanud alla mingitele vihmametsa kaitsmise memorandumitele... aga eks need saab vajadusel ka üle vaadata. Nii et saame vabalt veel ilma tulumaksuta hakkama, oma rahvale tasuta arstiabi osutada ja oma lapsi tasuta koolitada. Sa ikka seda tead, et oma parimad võsukesed saadame me riigi kulul kõige vingematesse ülikoolidesse üle maailma? Selline elu on meil siin.

Perekonnas on mul siin vahepeal parajalt jamasid olnud. Ega ma muidu sellest esikohast polekski ilma jäänud, kui mu noorem vend, see prints Jefri, poleks siin paarikümne miljardi dollarist puudujääki tekitanud. Eks ma sain ise ka hiljem aru, et teda rahandusminsitriks määrates panin justkui lapse kommivabriku ladu valmama, aga noh, see on kõik tagantjärele tarkus. Jefri ei ebaõnnestunud üksnes ärides, ta suutis ka väga suuri summasid mängupõrgutes maha mängida.

Vähe sellest, et prints Jefri siin äriliselt sellist kahju meile tõi, ta oli ikka tohutu põnts ka meie kuningliku perekonna reputatsioonile. Sa ei tea, kui piinlik mul oli, kui sain teada, et mu väikevend on ostnud endale jahi ja pannud sellele nimeks "Tissid"! Nagu sellest veel vähe oleks - jahi juurde kuulunud kaks kiirpaati said nimedeks "Nibu 1" ja "Nibu 2"... Kuidas ma sellise teadmisega lähen mošeesse?! Mis näoga ma kohtun oma rahvaga?! Ta oli ikka selline playboy, et otse Playboy kaane pealt tellis omale tüdrukuid üle ilma. Ja 2000 autot ja 17 lennukit on ikka selge liialdamine! Ta nagu ei tahtnud sellest aru saada, et sultan olen mina ja seepärast minul võib olla 3000 autot (või on neid juba 5000... ma pole ammu üle lugenud). Pealegi, minu autopark on kollektsioon, mitte niisama naiste ees eputamiseks. Inimesed koguvad marke ja münte igal pool maailmas ning keegi ei pane seda neile pahaks.

Oh tead, ma ei suuda siin ka igat väljaannet kontrollida, millest nad kirjutavad. Nüüd, kui internet pea igas kohvikus levib, on mul seda vähem võimalust seesuguste lugude pehmendamisele kaasa aidata... Kui kogu prints Jefri finantstehingud ja mahhinatsioonid avalikuks tulid, panin ta koduaresti. Tegin televisioonis avalduse, et prints on teinud vigu ja heastab need oma vara müügiga. Printsi vara müüdigi suuremas osas maha, aga sellest jäi ikkagi puudu, et kõik augud riigi eelarves katta. Nüüd ta siis peab avalikkuse silma alt eemal olema. Aga saad isegi aru, tegu on ikkagi oma vennaga - sama veri. Nii et eks ta elamiskulud ole ikka sama kõrged kui varem.

Jefri vallandamine tähendas mulle aga seda, et pidin ka rahandusministri ameti enda peale võtma. Ega see kerge otsus ei olnud, sest peaministri ja kaitseministri ametis olin ma juba niigi. Aga meil on väike riik ja varumeeste pink ei ole pikk - vaatasin küll ringi, aga ei leidnud oma 400,000 alama seast kedagi sobilikumat. Ja ega ma ei saanud sellesse ametisse lapsi ega vanureid panna, nii et tegelikult oli valik veelgi väiksem. Samas, raha on mulle on alati meeldinud ja matemaatika oli mul ka koolis päris tugev, nii et ega ma ennast väga pikalt paluda ei lasknudki:).

Aga häid uudiseid ka vahele. Mitu kena uut mošeed on meile siin vahepeal juurde kerkinud. Seda Omar Ali Saifuddien mošeed keset linna oled Sa juba näinud, aga kuna rahavood lubasid, siis ehitasime veel suurema ja uhkema mošee 1992. aastal lisaks. Mõtlesime kaua aega, mis võiks selle mošee nimeks panna. Kuna minu isa nimega mošee oli juba olemas (Omar Ali Saifuddien) ja uus mošee sai väga ilus, siis pakkus keegi välja, et sellele võiks panna minu nime. Nii tegimegi - Jame'Asr Hassanal Bolkiah mošee kõlab toredasti. Selle mošee kuplitesse panime veel rohkem kulda ja valge marmoriga me seal ka kokku ei hoidnud. Allahil hea vaadata ja rahvas ka siis saab ikka aru, et jumala ja sultaniga nalja ei maksa teha.

Rahvast rääkides, siis need läksid mul siin vahepeal juba täiesti käest ära. Purjutasid! Ei läinud ühtki nädalavahetust mööda, kui keegi poleks end tänavatel sodiks sõitnud. No mis see siis olgu. Ma juba mõtlesin, et lähen seisan ise reedeti ringteele ja vaatan, kas keegi julgeb kurvid sirgeks sõita, aga imaamid käisid siin peale, et ära mine, ära mine, parem keelusta kogu alkohol riigis ära. No ma siis väsisin sellest imaamide jutust ära ja nüüdsest on meil riigis kuiv seadus. Ei ühtki pitsi alkoholi ei või kusagilt leida (ok,ok, eks meie oma peod ole ikka väikese kraadiga, aga meie kuninglik veri juba teab, kuidas selle alkoholiga ringi käia). Kui uue seadusega välja tulime, pistsid kõige rohkem lõugama turistid - mis, alkoholi ei olegi? Me siis Bruneisse ei tule! Ja ei tulnudki mitu kuud mitte ühtki! No siis me natuke muutsime seadust ja lasime neil ikka paar liitrit kangemat kraami kaasa võtta. Mis sa nende välismaalastega ikka peale hakkad.

Mu perekonnas on siin ka sedasorti muutused, et see minu teine naine - tead küll, see sinu lemmik stjuardess, kes minuga pidevalt mööda maailma ringi rändas, selle lasin lahti. Ehk siis lahutasin. Mu käsilased teadsid mulle rääkida, et ta tripsutas siin turvameestega ringi ja seda ei saanud ma sultanina ometi kannatada. Ja imaamid ka käisid peale - jäta ta maha, jäta ta maha, ta ei ole korralik moslem - ja nii siis oligi, et tegin avaliku pöördumise rahvale ja andsin teada, et me oleme lahutatud. Meie lapsed elavad küll minu juures palees edasi - ikkagi kuninglik veri ja keda ma ikka kõigisse neisse 1788 tuppa elama panen! - aga lahutatud naisele ehitasin uue pisikese palee ja ta elab nüüd siis seal. Saab riigilt elamiseks pensioni ja mõtleb oma pattude üle järele.


Eks mul ole siin ikka helgemaid hetki ka perekondlikus elus olnud:). Tead, siin mõned aastad tagasi andsin intervjuu Malaisia televisioonile. Ei mäletagi, mis nad sedakorda minust tahtsid, aga see ei olegi tähtis. Oluline on hoopis see, et nad saatsid minuga intervjuud tegema ühe väga kenakese reporteri. Sa ära arva, et mu 62 eluaastat mulle turjale on hakanud - ma olen ikka särtsu täis veel! No ja ma vajasin natuke värskust oma ellu. Nii ma siis selle reporteripiiga enda paleesse jätsingi. Võtsin ta naiseks ja nüüd on mul temaga kaks last: prints Abdul Wakeel on kolmene ja printsess Ameerah Wardatul Bolkiah on ühe aastane. Ja tead, mis ma Sulle veel ütlen, see väike seik on mulle mõjunud nii, et oi-oi-oi! Kui Sa mind näeksid, siis ega Sa mulle üle 50 aasta ei pakuks!

Kroonprints võttis ka vahepeal naise. Eks ta ole ka juba 35 aastat vana ja ma siin vaikselt harjutan teda selle riigi juhtimisega. Annan talle väikeseid ülesandeid teha ja vaatan, kuidas ta hakkama saab. Selle järgi otsustan, kuna ma talle oma koha üle annan. Omavahel aga ütlen, et ega ma veel pensile ei viitsi jääda. Rahvas ikka väga armastab mind, ei taha neile pettumust valmistada.

Juuli keskel saan ma 63 aastaseks. Minu sünnipäeva on meil siin alati väärikalt tähistatud ja nii sai ka sel aastal juba aegsasti korralduskomitee paika pandud. Määrasin komitee esimeheks oma poja, kroonprintsi. Eks see ole ka talle väikeseks väljakutseks. Kui tuleb äge pidu, siis ma hakkan natuke tõsisemalt troonist kõrvale jäämise peale mõtlema.

Sünnipäevast veel rääkides, siis ega ma polegi veel täpselt otsustanud, mida sel korral teha, aga üks on kindel - köievõistlus tuleb igal juhul! Tead, see köievõistlus on ikka üks õigete meeste ala. Kui ma noorem olin, haarasin ise ka köiest, aga nüüd las tirivad teised. Neil päevadel ma siin lasingi oma asjapulkadel rahva hulgas välja selgitada, kes on kõige vingemad köietõmbajad - kolm päeva järjest kraapisid mehemürakad linnastaadioni mulda. Aga parimad meeskonnad nad välja selgitasid ja nendel lasen köit tõmmata oma sünnipäeval otse minu palee ees poloväljakul. Nagu ikka, premeerin võitjaid vääriliselt, mistõttu siin mehed teevad ikka härja moodi trenni, et seda võistlust võita. Ma ei saa isegi aru, kust muidu lühikeste malai meeste hulgast sellised mehemürakad selleks võistluseks üles on otsitud!?

Ühe uhke asjaga saime siin vahepeal veel hakkama. Nimelt oli mul siia paleesse selle 42 aastaga, mil ma seda riiki olen juhtinud, kogunenud igasugust kraami. Alustades kogu atribuutikast ja kõigist neist vidinatest, mis käivad kaasas erinevate tseremooniatega. Lisaks kõik need kingitused, mida teised kunnid, sultanid või valitsused mulle erinevatel puhkudel kinkinud on. Ühel ööl ei leidnud ma kogu selle kraami vahelt enam oma noort naist üles ja siis oli selge, et nendele asjadele tuleb leida uus koht. Nii ma ehitasingi linna muuseumi, panin uhke nime ka Royal Regalia, ja saatsin kogu selle kupatuse sinna. Tead, palees tekkis kohe teine hingamine. Mitusada tuba sai tühjaks ja saan sinna nüüd kenasti oma polo- ja golfivarustuse ritta laduda. Ja mis pole vähem tähtis - nüüd, kus mu aumärgid ja trofeed on kenasti kõik muuseumis välja pandud, saab rahvas ka igal päeval vaatamas käia, kui uhke sultan tal on ja kui palju auväärseid sõpru tal üle maailma on. Välismaalased ka käivad agarasti seal muuseumis vaatamas ja kiidavad, et on üks väga huvitav väljapanek.

Eks need turistid ole seal muuseumis natuke segaduses ka - seal on nimelt üleval mitu komplekti kroonimistseremoonia atribuutikat. Mis mõttes, küsivad nad? Selgitan. Üks komplekt pärineb 1967. aastast, mil minust sultan sai. Loogiline. Aga kuna mulle juba kord meeldib pidutseda, siis 1992. aastal otsustasime tähistada minu ametisoleku 25. aastapäeva ja tegime uue võimsa rongkäigu linnas. No ja selleks puhuks lasime ikka kõik uued vidinad teha. Nii on nüüd mõlemad komplektid seal muuseumis kenasti väljas. Kullaga on seal kõvasti laiutatud, aga jällegi, kellele ma ikka oma pangakontosid näitan, neist numbritest ei saa ükski surelik niikuinii aru. Las siis vaatavad vähemalt sädelevat kulda. Et mu rahvas ja külalised ei arvaks, et ma tahan oma väljapanekuga rikkaks saada, siis saavad kõik huvilised tasuta muuseumis ringi vaadata (muuseas, ka kõik ülejäänud muuseumid riigis on tasuta).

Ühest asjast tahtsin veel kirjutada. Paljud sõbrad küsivad minult, kui ma neile linna näitan, et mis häda Teil seal pealinnas inimestel on keset jõge elada. Et pole te nii jõukad ühti, kui peate postidele ehitatud lobudikes elama ja jõe kohal duši all või asjal käima. Eks ma saan neist rumalatest küsimustest muidugi aru. Tulevad nad ju otse minu suurest kodust ja minu maja ei ole mitte jõe peal postidel, vaid jõe ääres keset kena suurt parki. Nii seletangi ma neile alati: Kampung Ayer ehk Veeküla on pealinna vanim linnaosa ja siin on inimesed nii elanud sadu aastaid. Ka sultani palee, seesama, kus ma ise sündisin, oli omal ajal otse Veeküla serval, puust ja samuti postidel. Ehk siis see on traditsioon ja seda tuleb austada. Inimesed elavad Veekülas väga kena elu: neil on elekter, veesüsteem, telerid (ja taevakanalid), rääkimata poodidest ja koolidest. Isegi mošee on seal Veekülas postidele ehitatud ja just neil päevil valmib seal ka kultuurikeskus. Jah, paljud inimesed, kes elavad teisel pool jõge, peavad õhtul oma autod tänava äärde parkima ja koju paadiga sõitma, aga see pole mingi kannatus, vaid unikaalsus. Nii et need 30,000 inimest, kelle koduks on Veeküla, elavad väga kenasti.

Kuule, nüüd ma olen tõesti kuhjaga korvanud kõik need vaikimiseaastad ja sedakorda lõpetan. Ole loodis ja hoia siis meile nende uute naftamaardlate osas pöialt, eksju!

Tervitades,
Brunei sultan, Hassanal Bolkiah alias Tom

Islami mitu nägu

Dumaguetes, akendeta karptoas
Palav on. Tiivik vuriseb seinal, aga selg on ikkagi märg

Viimased kolm nädalat reisisin ringi Kagu-Aasia islamiriikides - Indoneesias, Malaisias ja Bruneis. Kuna minu esimene vahetu kokkupuude islamiga pärineb Lähis-Idast, siis leidsin siinse islami olevat veidi teist nägu võrreldes sellega, mida varem kogesin.

Erinevused hakkavad silma juba tänavapildis. Üheski Kagu-Aasia moslemiriigis pole naistel rätikandmise kohustust ega pole ka paljudel siinsetel naistel endal nii suurt sisemist soovi avalikus kohas kaetud peaga ringi käia. Päikese kaitseks kantakse siin sageli hoopis kirevaid vihmavarje. Java saarel tekkis mul kohalikke naisi vaadates üldse kahtlus, kas nad on üldse moslemid, aga selle lükkas ümber saklasest rändur, kellega seal lähemalt tuttavaks sain ja kes oli Indoneesias pikemalt elanud. Ta kinnitas, et rätikandmine on Indoneesias naiste vaba valik. Need, kes on konservatiivsematest perekondadest, kannavad rätti igapäevaselt, teised mitte. Samas ei pruugi räti mittekandmine tähendada, et taoline kohalik tüdruk/naine on siis sellevõrra jumalakartmatum. Need naised, kes rätti kandsid, nägid aga muu riietuse osas sageli välja igati läänelikud. Mingi haruldus polnud kohata naist rätiga, kes kandis sinna juurde liibuvaid teksaseid või kitsamaid toppe. Mingit naiselike kehavormide organiseeritud varjamist siin ei kohanud ja riietus sõltus ennekõike ikka naise oma soovist ja võimalustest end riietumise kaudu väljendada. Samuti nägi kõikides neis riikides kohalikke mehi kandmas lühikesi pükse. Lähis-Idas, kus ilm läheb kohati palavamakski, oleks lühikestes pükstes kohalik mees olnud tõeline keigar. Hoolimata ilmast oli Lähis-Idas meestel seljas alati kas kohalik pikk rüü või jalas pikad püksid.

Indoneesia oma ligi 250 miljoni elanikuga on maailma suurim islamiriik. Lonely Planeti andmete kohaselt on riigi elanikest 88% moslemid. Siinne islam on aga oluliselt liberaalsem võrreldes sellega, mida võib kohata Araabia riikides. Kui veetsin aega Yogyakarta lähistel Parangtritise rannas, olin üllatunud, nähes nii palju noori mürgeldamas ülemeelikult rannavees, poisid-tüdrukud läbisegi. Kus on nüüd siis imaamide silmad!? Samuti võis näha noori rannaliival kallistamas, üksteiselt ümber kinni hoidmas, käest kinni pikki randa jalutamas. Taoline käitumine vallaliste noorte puhul oli Lähis-Idas täiesti ennekuulmatu! Isegi abielus mees ja naine ei lubanud seal avalikus kohas endale selliseid "vallatusi". Käest kinni kõndimas võis mitmes Lähis-Ida riigis näha ainult mehi, ja see ei olnud märk nende homoseksuaalsusest, vaid lihtsalt lähedastest sõprussuhetest ja tugevast meie-tundest, mis ühendas samasoolisi (ja lahutas vastassoolisi).

Juhtusin Indoneesia islamist rääkima Manilas, Filipiinidel oma couchsurfingu sõpradega. Üks tüdrukutest seltskonnas oli käinud keskkoolis Jakartas, Indoneesia pealinnas. Ta ütles, et oma esimesed peod elus ja tormilise nooruse elas ta läbi just Jakartas, kus tema indoneeslastest (moslemitest) klassiõed ta kodust välja pidutsema meelitasid. Ta küll tunnistas, et ainuke vahe tema (kes ta oli katoliku taustaga perekonnast) ja ta indoneeslastest sõbrannade pidutsemise vahel oli see, et tema pruukis sinna juurde ka alkoholi, mida tema moslemistest sõbrannad endale ei lubanud.

Kui olin Indoneesias Merapi vulkaanile matkamas, siis möödudes mošeest uurisin meie teejuhi Seby käest, mis keeles nad oma palvuseid loevad. Sain kinnitust, et ka siin on usutalituse keeleks araabia keel. Olgugi, et araabia keelt siin keegi ei räägi, on Seby sõnul neile juba maast madalast selgeks õpetatud, mida need laused tähendavad, mida nad oma palves kordavad. Seby ütles, et ta palvetab keskpäeval ja õhtu saabudes ja tunnistas, et varahommikune palvus (see peab olema tehtud enne päikesetõusu) on tavaliselt hästi kiire, sest uni on lihtsalt liiga magus sellisel varajasel tunnil. Sageli palvetab ta kodus, aga reedeti käib reeglina mošees palvetamas.

Malaisia oma 25 miljoni elanikuga ja oluliselt kõrgema majandusarenguga on religioosses plaanis Indoneesiast konservatiivsem. Seda kinnitas ka Paapua Uus-Guineas kohatud couchsurfer, 28-aastane vallaline tüdruk Malaisiast. Tema sõnul on islamistlikel usujuhtidel Malaisia ühiskonnas oluline roll. Lisaks on Malasias olemas ka usupolitsei (sellist väljendit kohtas ka mitmes Lähis-Ida riigis), kelle ülesandeks on jälgida, et igapäevased käitumisnormid riigis ei eemalduks liigselt islamistlikest tõekspidamisteks (loe: nende tõlgendustest). Ta kinnitas, et usupolitsei võib aeg-ajalt päris tüütu olla, näiteks tehes reide ööklubidesse, kus siis vallalistel moslemi naistel ei ole lubatud viibida. Kuna Malaisia elanike päritolu ja religioosne taust on väga kirju - ca 40% elanikkonnast on hiina ja india päritolu või erinevad kohalikud hõimud Borneol, kes üldjuhul ei ole moslemid - siis tuleb oma usu tõestamiseks seal kohalikel elanikel kaasas kanda ID kaarti, kus muude oluliste isiklike andmete kõrval ka religioosne kuuluvus kenasti kirjas on.

Tänavapildis taoline jälitustegevus küll silma ei hakanud:). Inimesed linnades näevad läänelikud välja ja igaüks paistab käituvat oma sisemiste tõekspidamiste järgi. Borneo Malaisia (kus mina käisin) olevat kohalike sõnul ka vähem fundamentalistlik-islamistlik erinevalt Malaisia poolsaare idarannikust, kus võib kohata kõige konservatiivsemat osa riigi islamistlikust kogukonnast.

Põhja-Borneol Kudati piirkonnas ringi rännates ajasin pikemalt juttu oma staabis logelevate politseinikega. Nende sõnul on Malaisia perekonnas küll mehel olulisem sõna öelda (olgu öeldud, et kõik minu vestluspartnerid olid ise mehed), samas on aga väga tavaline, et kohalikud naised sarnaselt meestele käivad igapäevaselt tööl. Samuti ei jää naised pikaks koju ka peale laste sünnitust. Meeste sõnade kohaselt jätkavad karjäärinaised tööd sageli kohe pärast sünnitust ning teised lähevad tööle tagasi peale 6-kuulist lapsepuhkust. Väga tavaline olevat, et töötava noore ema asemel vaatab väikeste laste järgi palgatud hoidja. Nii nagu paljudes islamistlikes riikides, võib ka Malaisias olla mees abielus samaaegselt nelja naisega, eeldusel, et ta suudab tagada kõikidele oma naistele sarnased elustandardid. Samas tõdesid politseinikud, et praktikas pole see neil sugugi nii kergesti teostatav, kuna sellele teele on ehitatud rida tõkkeid. Nimelt tuleb teiste naistega abiellumiseks saada alustuseks kirjalik nõusolek esimeselt naiselt. Kui see õnnestub välja kaubelda, siis peab politseinikust mees järgmise kinnituse saama oma tööandjalt, tõendamaks, et mehe sissetulekud on piisavalt suured, et ta suudab korraga rohkem kui üht naist üleval pidada. Praktikas ei olevat see tänapäeva Malaisias kuigi tavaline, et ühel mehel on mitu naist, aga seda tulevat siiski ette. Ja loomulikult peab mitme naise pidamiseks sinu usutunnistus kinnitama, et oled moslem. Meestele teistest religioonidest pole sellist võimalust ette nähtud.

Brunei paistis kolmest Kagu-Aasia moslemiriigist kõige konservatiivsem olevat. Väljendus see selles, et siin nägi rohkem naisi rättidega ja rohkeim inimesi palvuse ajaks mošeesse minemas. Samuti valitseb riigis täielik alkoholimüügikeeld. Teel Bruneisse peatus meie laev paar tundi Labuani saarel, Malaisias, mis on tuntud kui maksuvaba piirkond. Muuhulgas tähendas see seda, et osa kangest alkoholist oli seal uskumatult odava hinnaga. Nii ei suutnud ma sealt ostmata jätta (normaalmõõdus) Bacardi rummi pudelit, makstes selle eest vähem kui 80 krooni. Bruneisse sisenemisel tähendas see minu jaoks aga, et pidin kaasasoleva alkoholi deklareerima (turistil on lubatud Bruneisse sisse tuua kuni 2 liitrit kanget alkoholi) ja sain tollitöötajatelt uhke pitsatiga dokumendi kaasa, mille tohtisin ära visata alles pärast seda, kui olin alkoholi ära tarbinud (ehk siis pidin valmis olema selleks, et tõestada, kust ma selle alkoholi sain). Kohaliku giidi sõnul tähendab riigi kuiv seadus aga seda, et siinsed (peamiselt) hiina päritolu elanikud (kes pole moslemid) teevad alkoholiga salaäri ja ebatavalised polevad juhtumid, kui piirivalvurid avastavad riiki sisenevatest autodest salapeidikuid suure koguse alkoholiga. Kõlab nagu lugu nõukaajast!?

Nii uhkeid mošeesid ei õnnestunud mul üheski teises Kagu-Aasia moslemiriigis näha kui Bruneis. Näha oli, et islam ei tähenda siin vaid religiooni, vaid on ka sultanivõimu üheks oluliseks sümboliks. Bruneis lubati turistid ka mošeedesse sisse, kuid erinevalt näiteks Türgist ja Süüriast, ei olnud siin võimalik osaleda kohalikel palvustel - siis oli mošee uksed avatud üksnes moslemitele.

Yogyakartas, Indoneesias kuulsin üle hulga aja taaskord mošeede minarettidest kutset palvusele. Sageli on läänlased üle linna kõlavast kutsest häiritud ja peavad seda mingiks mõttetuks müraks, aga... ma ei saa neist aru. Minu jaoks kõlab kutse palvusele nagu mingi loits, kui see sünkroonis erinevatest linna mošeedest kostub. Müstiline ja märgiline. Kutses palvusele oli minu jaoks ka omajagu nostalgiat, kuna reisi alguses oli see heli meie igapäevaseks saatjaks (kui mitte öelda äratajaks esimesel nädalal:).

Lõpetuseks tahan rõhutada, et ma kindlasti ei jaga seda lääne meedia poolt külvatud arvamust, et islam on üks kole ja hirmuäratav religioon. Ma arvan, et inimesed üle maailma usuvad ikka suhteliselt sarnastesse väärtustesse, olenemata sellest, mis on nende usutunnistusele kirjutatud või kas nad end üldse usklikuks peavad. Samas ei saa ma salata, et liberaalne islam, nii nagu seda Kagu-Aasias näha saab, on mulle kindlasti sümpaatsem Lähis-Ida konservatiivsest versioonist. Minu pealiskaudsel vaatlusel tundub Kagu-Aasia islam lihtsalt palju vähem reguleerivat inimeste igapäevaelu ja lubab inimestel palju enam oma emotsioone ja isikupära välja näidata. Ons seepärast Indoneesia moslem vähem usklik kui moslem Süürias? Ei usu. Lihtsalt erinevates maailma otstes on religiooni külge poogitud rida muid käitumisnorme, millel pole konkreetse usuga aga mingit pistmist.

Tom