Ushuaia. 21-24. november 2015

Ekspeditsioon Antarktikasse näis mulle piisavalt eriline, et otsustasin oma muljed kirja panna päeviku vormis, koos sellele eelnenud ettevalmistuste ja järgnenud kokkuvõtetega. Ilmselgelt tähendab see kohati liigseid detaile, liigseid heietusi, aga eks samavõrd, kui ma pean seda blogi teistega muljete jagamiseks, on see ka mu enda jaoks. Seega ärge pange pahaks. Samas võiks selline formaat anda veidi praktilisemat infot neile, kes mõlgutavad millalgi ise külmale mandrile sõitmist. Inspiratsiooni sõitmiseks ei anna kindlasti mitte niivõrd minu jutt, kui fotod nähtust. Fotosid olen üles riputanud ilmselgelt liiga palju, sest ei suutnud ega sageli tahtnudki mitme „pööraselt ägeda“ jäämäe või pingviini vahel parimat ära tunda.

_ _ _ _ _ _ _ _ _

Lendan Ushuaiasse Saltast. Põhja-Argentiinas on ligi 30 kraadi sooja ja paistab päike, sama hommiku ilmaennustus lubab Ushuaiasse 5 kraadi ja lume-vihmasadu... Teen vahepeatuse Buenos Aireses (kuna otselendu põhjast lõunasse ei ole olemas) ja saan lennujaamas kokku oma Buenos Airese sõbra Luisiga. Paganama tore on võõras lennujaamas tuttavaid nägusid näha! Meil on siin väike äri ka ajada: Luis tõi mulle pataka peesosid, mida ta mu Buanos Airesesse jäetud eurode vastu vahetas. Jälle on mõnda aega odavam Argentiinas reisida ja tegelikult olen oma rahaasjad seni nii suutnud ajada, et ametliku kursiga pole pidanud Argentiinas veel midagi maksma. Samuti olen käsipagasisse võtnud mõned asjad, mille osas olen jõudnud selgusele, et ma neid Antarktikas ega järelejäänud kuu aja jooksul enne Buenos Airessesse tagasi jõudmist ei vaja. Kui algselt olin veidi pettunud, et pean Saltast Ushuaiasse sõitmiseks Buenos Airest vahepeatusena kasutama (selle asemel, et otse lennata), siis tagantjärele öeldes oli see tore vedamine.

Buenos Airese lennujaam. Kõik reisijad on kenasti juba Ushuaia lennu peal, kui meile teatatakse, et lennukil on tehnilised probleemid ja lennu väljumine viibib. Minu kõrval istub noor argentiinlasest isa oma lapsega, kes on selges imikumõõdus. Minu ees istub kohalik pere umbes sama vana lapsega. No ei mäleta, et sedavõrd lennukis istumisega vedanud oleks... Kuna kõrvalistuv laps asub peagi haarama minu kätt ja käesolevat ajakirja, siis pärast paari naeratust (ilmselt veits teeseldud) asun kõrvalistuva isaga juttu ajama. Saan teada, et mees lapsega elab Ushuaias, laps on 8 kuud vana ja ta käis oma lapsega oma sünnilinnas Tucumanis, mis on provints Saltast lõunas. Ehk siis tema vanemad nägid uut lapselast esimest korda. Mees on 29-aastane ja tal on veel kaks last, need juba 10 ja 8-aastased. Seega palju juba jõudnud. Nüüd elab ta oma perega Ushuaias ja töötab sealses televisioonis tehnikuna. Kiidab Ushuaiat kui linna ja kui elukeskkonda – ütleb, et elu on seal väga hea ja turvaline lastele. Tucuman polevat sugugi nii hea lastega pere jaoks. Uurin, et kuidas üks Tucumanist pärit mees Ushuaia kliimat talub. Ka ilma ta ei kiru – ütleb, et sellega harjub ära ja talle kliima sobib. Minu hispaania keele vestlussõnavara  hakkab vaikselt otsakorrale saama, kui meile teatakse, et meie lennuki tehnilisi probleeme ei suudeta lahendada ja meil palutakse lennukist väljuda ja lubatakse saata uus lennuk meie reisiks. Pakutakse, et see võib võtta täiendavalt 1,5 tundi.

Uude lennukisse jõudes otsustan, et vaatamata meeldivale vestlusele, on targem siiski väikelastest kõrval- ja eesistmel eemale hoida ja saan stjuardessilt loa võtta koht sisse vabas pingireas otse äriklassi taga. See lennuk tõuseb ka tõesti õhku ja maandub kenasti. Väikese pettumuse valmistab tõsiasi, et vaatamata 3,5-tunnisele sõiduajale ja sugugi mitte odavale piletile kostitab Aerolineas Argentinas meid reisi jooksul üksnes paari paki küpsiste ja coca-colaga... Täiendavast ooteajast rääkimata....Võin mürki võtta, et nii mõnigi mu sõber suudaks nad sellise kohtlemise peale kes-teab-mis valurahaga seljatada:D.

Maanduma asudes läbime pilvepiiri ja meie all laiub Andide mäestiku lõunatipp: loodus koosnebki vaid lumistest mägedest, ei mingeid puid, põõsaid siit ülevalt ei paista. Ushuaia lennujaam on poolenisti Beagle kanalisse ehitatud, seega maandume praktiliselt vette.

Järgmised kolm ööd enne Antarktika kruiisi veedangi Ushuaias ja olles Argentiinas mõnda aega reisinud on see hoopis teistsugune linn. Argentiinat meenutab mulle siin vaid hispaania keel, mida kõikjal räägitakse (kuigi ka inglise keelega on siin oluliselt rohkem võimalik ära teha, kui paljudes teistes paikades Argentiinas). Linn on ise mõnusalt väike, meenutab pigem mõnda Austria suusakuurortit. Ja mööda peamisi tänavaid jalutades ei teki kahtlustki, et selle linna arengu üks peamisi vedureid on turism.

Ushuaia reklaamib end kõikjal kui kõige lõunapoolsemat linna maailmas ja selle sõnumi levitamine on neil vägagi edukas olnud. Olgugi, et Tšiili mitmed linnakesed Beagle kanalist lõunas on mõistagi veel lõunapoolsemad, aga kuna ükski neist pole nii suur keskus, kuhu ka turistid jõuaksid, siis jääb see vaid nende teada. Siin aga on võimalus lausa passi tempel saada, et oled ära käinud maailma lõpus. Seda tehakse kohalikus turismi infopunktis ja ei jäta minagi seda võimalust kasutamata. Kuigi jõuan ka mõelda, kas ikka passi on lubatud igasugu suvalisi templeid panna. Aga no kes seda ikka kontrollib.

Ushuaia pole mitte ainult peamine sadam Antarktika kruiisideks, ta on ka peamine keskus Tulemaa külastuseks. Antarctica hostel Ushuaias, kus peatun, on enamasti täis rändureid, kes on tulnud just nimelt Tulemaad avastama. Mina seevastu ei saa selle kolme päevaga kordagi linnast välja - ei võta ühtki tuuri ega külasta iseseisvalt mõnda siinset rahvusparki - kuna olen siin ennekõike kõige põnevaima kruiisi pärast oma senises elus ja järgnevad päevad kulgevad mul selle tähe all, et selleks viimased ettevalmistusi teha.

Antarctica hostel ise osutub ka väga mõnusaks peatuskohaks. Hea asukoht, toredad töötajad, mõnus atmosfäär. Küll jah selle reisi kaugelt kõige kallim ööbimine, aga Ushuaias ongi kõik hinnad hoooopis teised, mis Põhja-Argentiinas. Ikkagi maailma lõpus ja kui siia oled juba jõudnud, siis tuleb ka maksta. Kuuldavasti pidid siinsetel kohalikel ka keskmisest palju kõrgemad palgad olema, seega on siin kogu üldine elustandard midagi muud. Ja see paistab ka linnapildis välja. See on palju läänelikum kui põhjapoolsed provintsid.

Hostelis otsustan hoida madalat profiili oma Antarktika jutuga. Ikkagi seljakotirändurite koht ja Antarktika pole just päris backpackeri tavapärases eelarves. Või siiski. Tegelikult kuulen juba teise päeva hommikul, et siin on üks sell Hollandist, kes lähipäeval Antarktika kruiisile sõidab. Kuna hostel on väike, siis peagi kohtan ka ise Marki ja selgub, et tema kruiis Antarktikasse väljub samal päeval ja sama laevaga, seega oleme samal reisil. Peagi kujuneb hostelis välja seltskond, kellega päevas mitu korda saab juttu aetud ja mõistagi teavad peagi kõik, et osad siit on teel lõunasse jäämägede vahele. Mitmedki kratsivad kukalt ja kiruvad end, et nad ise midagi sellist pole endale korraldanud. Mööda linna käies on küll korduvalt näha kuulutusi viimase hetke pakkumistest, mis on sinna 4,000-4,500 USD kanti. See on küll veidi odavam, kui minul juba jaanuaris reisi ostes see kõik maksma läks, samas ei saa kuulutuse pealt teada, kui suur on laev, millega minnakse, mis ma arvan, et on üks olulisemaid asju sellise kruiisi ostmisel. Aga sellest hiljem.

Siiski, saan Ushuaias kinnitust, et kui Antarktika hooaja alguses oma kruiis ära teha – see tähendab siis aega oktoobri lõpust kuni detsembri alguseni, on viimase hetke pakkumised paremad võrreldes sellega, kui need näiteks pool aastat ette ostes. Tõsi, teatud kompromiss tuleb teha operaatori ja laeva suuruse osas, kuna mitte kõigil kruiisidel ei pruugi olla vabu kohti viimaseks hetkeks. Hinnavõit, millega sedasi arvestada saab, on umbes 1,000-1,500 USD. Lisaks soovitaks huvilistel jälgida viimase hetke pakkumiste osas facebooki lehte: https://www.facebook.com/ANTARCTICA-USHUAIA-TURISMO-323405918330/

Muuseumide või rahvusparkide asemel jõuan mina selle kolme päeva jooksul kohaliku peamise „after-ski“ baari nimega Dublin üle vaadata. Ja vaatamata esmaspäeva õhtule valitseb seal tõeline „after-ski“ melu: palju rahvast, palju melu, tooni annavad lõuna-ameerikaliku välimusega külastajad, keda arvan algselt kohalikud olevat, aga hostelis hiljem kinnitatakse, et need pigem on külastajad mujalt Argentiinast või Tšiilist, kes on tulnud Tulemaad ja Ushuaiat avastama. Joon siin ära oma esimese Fernet con Coca – mis on Argentiina kaugelt kõige müüdavam kokteil ja millest olen kogu senise reisi ajal palju kuulnud, aga mitte kordagi veel proovinud. Fernet tegelikult on Itaalia päritolu digestiiv, aga ta on kõige populaarsem jook just Argentiinas. Maitsekogemus on aga pigem rubriigist „huvitav“ – ehk see maitseb nagu ravim koolaga ja luban endale, et tõeliseks Argentiina kogemuseks on ühest sellisest joogist küll.

Tom

Põhja-Argentiina

Pärast meeleolukaid päevi Paraguais, võtsin suuna Põhja-Argentiinasse, Saltasse. Tähendas see ei midagi muud kui järjekordset 24-tunnist bussisõitu. Asuncionist Saltasse otseühendust ei ole, niisiis tuli teel ka bussi vahetada. Kui olime Argentiina piiri ületanud, kontrollisid järgneva sõidu käigus bussi erinevad patrullid. Raske öelda, oli see politsei, armee või mõni kohalik mupo, vormiriideid ja relvi nad kandsid, käisid uuriva pilguga bussi läbi ja aeg-ajalt lasksid mõnel reisijal ka pagasi ette näidata. Välismaalasi ei torgitud. Kuuldavasti kasvatatakse Paraguais mühinal marihuaanat (kliima selleks väga sobiv), mida siis ka ohtralt Argentiinasse toimetatakse (Boliivia suunalt liikuvat sarnaselt riiki sisse kokaiin). Meie bussist igatahes kedagi maha ei tõstetud või käeraudadega ära ei viidud, aga tüütud olid need rohked seisakud ikkagi.

Kui Buenos Airesest Iguazu jugadeni viinud buss oli suhteliselt uus, korraliku sooja õhtusöögi ja ergutavate jookidega, 1,5 inimese laiused istmed käisid korralikult alla jne (kusjuures ka piletihind oli soolane), siis ööbuss Saltasse oli midagi hoopis spartalikumat. Kuigi meile lubati, et sõit sisaldab ka õhtu- ja hommikusööki - mis arvestades suhteliselt odavat piletihinda oli juba siis veits kahtlane - siis viimase lootuse õhtusöögile kaotasin kella kümne ajal, kui ostsin ühes vahepeatuses bussi sisenenud toidukorviga memmelt mingi kuivanud piruka. Umbes tund aega hiljem (ma juba tukkusin) pistis stjuuard mu nina ette toidupaki võileiva, küpsise ja spraidiga. Aaa, küpsis sellest portsust oli ilmselt mõeldud hommikusöögiks.

Ühesõnaga, mingit suuremat magamist sel ööl ei olnud. Parim otsus oli salongi kaasa võtta oma magamiskott, kuna selles bussis mingeid tekke ega patju ei jagatud ja öösel läks bussis korralikult külmaks. Siinkohal tahan lisada, et sellised väikesed kannatused on ühe seljakotireisi normaalne osa. Samavõrd ebamugav oli ju teistelgi reisijatel, kes peamiselt olid kõik kohalikud elanikud, kuigi jah, oskasid nad ilmselt veits enam aimata, mida oodata. Ja kuigi ma tean, et võimalik on reisida ka oluliselt mugavamalt, mis sageli tähendab ka kallimalt, siis just sedasorti oma mugavustsooni piiride nihutamine teeb ühest reisist seljakotireisi, toob sind kohalikele inimestele lähemale ja kokkuvõttes aitab sul ka veidi paremini aimata, mis elu selles riigis elatakse. Ajapikku tekivad ka huvitavad võrdlusmomendid. Rääkimata sellest, et pikkadel bussisõitudel on mõnus jälgida muutuvat loodust, teelejäävate külade ja linnade elu, samuti nagu ma ei väsi imetlemast neid mägedevahelisi või tasandikeüleseid päikesetõuse ja –loojanguid (osati unesegasena:P) või uudishimuga jälgimast teisi kaasreisijaid, et aru saada, millal on vahepeatused pikemad, et minna välja ringutama, millal tuleb teeäärsest juhuslikust söögikohast toidukraami kaasa osta (kui kõik seda teevad, on mõistlik kopeerida:P), jne.

Konkreetse bussisõidu boonuseks oli aga veel see, et sarnaselt minuga oli Asuncsionist teel Saltasse poolatar Ana, kes oli oma 1,5 aastase ümber maailma reisi alguses ning kes oli väga tore tüdruk ja järgnevad päevad hulkusime koos ringi.

Salta võttis meid vastu päikesepaiste ja mõnusa sooja õhuga (mis ei olnud enam niiske nagu Paraguais). Salta, mis on üks esimesi kolonistide poolt rajatud asulaid tänastel Argentiina aladel, võitis kiiresti minu sümpaatia. Mõnusalt hoomatav, kena ja käidava südalinnaga, sellise kulgeva atmosfääriga linn.

Kuid Salta oli minu jaoks kõigest vahepeatuseks teel veel põhjapoolsemasse Argentiina provintsi nimega Jujuy (hääldus: huhui). Põhjuseks Jujuy provintsi külastada oli soov põgeneda linnamelust maale ja Jujuy provintsis on terve rida toredaid külasid, kus on seljakotiränduril lihtne peatuda ja siis ümbruskonnas ringi vaadata.

Jujuy provints on juba oluliselt mägisem piirkond ja kõik Jujuy külad, mida külastasin (Purmamarca, Tilcara, Humahuaca, Iruya) torkavad silma selle poolest, et seal elavad põlisrahvad (erinevad indiaani hõimud). Osati võib neid külasid süüdistada turistilikkuses, samas aga võib ükskõik millisest neist asuda lihtsalt mägede vahele uitama ja sealt ei leia te enam ühtki suveniirimüüjat või organiseeritud marsruudiga grupituristi.

Ja need mäed on tõesti võimsad. Kahtlustan, et tegin siin ka oma senise kõrguse rekordi, külastades Humahuaca küla lähistel 14-värvilist mäge (jah, küünikud, nõus, põhivärve on vaid seitse, seega on nime puhul veits liialdatud), kus mu nutikas käekell näitas kõrguseks 4,300 meetrit merepinnast. Taoliste kõrguste puhul on oht, et sind võib tabada kõrgushaigus. Enamasti küll olukorras, kus inimene liiga kiiresti madalalt kõrgele liigub ehk siis organismile ei anta piisavalt aega hõredama õhuga harjuda. Kohalike elanike organismid on küll kõrgustega harjunud, aga ka nemad kasutavad kõrgustes elamiseks väikest dopingut – närides kokalehti nimelt, kuna see hõlbustab hingamist. Kui mujal Argentiinas on kokalehed illegaalsed, siis kahes põhjapoolses provintsis – Saltas ja Jujuys – on need lubatud just nimelt mägedes elavate inimeste ajalooliselt väljakujunenud tava tõttu kokalehti süüa. Proovisin minagi neid teel 14-värvilist mäge juurde - meie renditud autojuhil olid need külalistele kaasa võetud. Vaata videot sellest siit:

Selle nädala pärliks kujunes väljasõit Iruya külla. Tegu on eelloetletutest kõige väiksema külaga, mis asub Humahuaca külast ca 50 km kaugusel ja sinna saab vaid üht teed mööda, mis soolikana mägede vahel lookleb ja kuhu kohalejõudmine võtab bussiga 3 tundi aega. Kogu teekond sinna oli äärmiselt maaliline. Kuna vanakooli bussiaknad oli võimalik lahti kangutada, siis klõpsutasin teel lugematu arv fotosid, mille vahel oli pärast väga raske otsustada, mida jätta, mida kustutada. Kohalejõudmise krooniks on vaatepilt väikesele kirikule kõrgete mägede vahel. Peatusin Iruya külas kaks ööd ja igal päeval uitasin mägede vahel ringi.

Samavõrd huvitav, kui leida end nö maailma lõpust mägede vahelt, oli jälgida kohalikke elanikke. Mind oli juba eelnevalt just teiste rändurite poolt hoiatatud, et kohtades, kus põlisrahvad domineerivad, ei ole tunda liigset külalislahkust. Rändurid, kes olid pikemalt Lõuna-Ameerikas juba ringi seigelnud, tõid külalislahkuse etalonina sageli välja Brasiilia, kus sõbralikkust võõraste vastu kõige rohkem kiirgas ja see oli selline väga loomulik, automaatne reaktsioon. Selle võrdluse teises otsas oli sageli Boliivia, kus Ameerika põlisrahvad domineerivad ja kelle puhul pole kuigi kerge tänavatel või külateedel sulle vastunaeratavaid nägusid näha. Olles praeguseks ise mõned nädalad viibinud nii Põhja-Argentiinas kui Boliivias, siis usun, et see ongi teatud kultuuriline erinevus. Ka minu enda kogemus ütleb seda, et olles käinud mitmetes sarnastes väikestes külades Aasias, siis sealsed inimesed reeglina ei varja rõõmu või elevust nähes sind mõnes külakolkas ringi liikumas, kuid Põhja-Argentiina mägikülades ei teinud keegi su olemasolust praktiliselt välja. Silmsidet tuli ikka ise kõvasti otsida, see ei olnud tavaline. Osati jäi mulje, et kohalikud elanikud tõepoolest ei mõistnud, miks oli sul vaja nii kaugele üldse ronida. Ka need, kes suveniire müüsid, ei hiilanud liigse hasardiga. Sellise pika pilguga vaadati, et osta juba midagi ära või kui sa ei osta, siis ära niisama raiska mu aega. Rääkimata sellest, et keegi sind siin millegagi tüütaks - stiilis „tule minu boksi“ - aga see oli põhjamaalase jaoks muidugi hoopis meeldiv erinevus. Ma annan endale aru, et selline üldistus on omajagu meelevaldne, aga võrdlusmoment Aasiaga on minu jaoks väga suur. Ja ärge nüüd saage valesti aru – Ameerika põlisrahva hulgas kohtas ka vägagi sõbraliku olemise ja naeratusega inimesi, nii juhuslike külaelanike kui teenindavate inimeste hulgas –taoline käitumine lihtsalt ei olnud valdav.

Üldiselt jahedam suhtumine kaasteelistesse torkas silma ka olukorras, kus külastades 14-värvilisi mägesid läks tagasiteel meie auto katki. Vastutulev auto tegi veidi ootamatu manöövri ja meie autojuht sõitis mäeserva külgnevasse kruusavalli. Ei midagi ekstreemset, kiirused olid väiksed ja me ei asunud parajasti ka kusagil kuristiku kohal. Kruusavallist välja sõites selgus, et auto esirattad on erinevates suundades ja rool suudab muuta vaid ühe ratta suunda, teine elab oma elu (eks see auto oli kõvasti elu näinud ka juba). Autojuht oli kohalik põliselanik  - igati sümpaatne sell. Auto paranduseks kulus oma 20 minutit ja selle ajaga ei peatunud ükski teine auto, et meie juhi käest uurida, mis meil juhtus või kas nad saaksid kuidagi kaasa aidata. Tegu oli samas suhteliselt väikse külateega, neid autosid möödus selle ajaga kümmekond ja möödujad nägid kõik välja kohalike elanikena. See üllatas.

Minu Põhja-Argentiina muljete parim kokkuvõte on aga ilmselt fotoseeria (vt paremal). Ehk siis seda mägede väge on ilmselgelt parem vaadata kui lugeda.

Ja lõpetuseks selfie koeraga, kes minu käest Purmamarca külas maisitaignast tehtud köögiviljadega täidetud pirukat nuias. Lubasin talle anda, kui ta on nõus minuga selfie tegema. Nagu näha, läks tehinguks:).

Paz,

Tom

Iguazu rahvuspargis

Mu selle reisi esimene loodusime on läbi elatud ja ei hakka siin pikalt keerutama ja ütlen otse välja, et olen vaimustuses. Nagu loodusimedega ikka, siis ei suuda ükski sõna edasi anda seda tunnet ja muljet, mis selle juures tekib, seega oleks kõige mõistlikum Teil hoopis vaadata minu fotoreportaaži (vt linki paremas tulbas). Püüdes tasakaalustada oma liiga ontlikku sissejuhatust Argentiinasse, siis tegin Iguazu rahvuspargis terve seeria lühivideosid ja olen need nüüd ka kenasti vaatamiseks üles riputanud.

Kuna ei arva, et koduses Eestis igaüks gloobusel Iguazu joad peaks oskama üles leida, siis teen Teie elu lihtsamaks ja lisan omapoolsete täiendustega kaardi Argentiina kohta:

Sõitsin sinna Buenos Airesest ööbussiga, aega pidi võtma 18 tundi, no tegelikult läks küll 20 tundi. Aga buss oli mugav, istmed laiad, pakuti süüa ja juua, näidati ära mitu filmi, ilma helita küll, aga hispaaniakeelsed subtiitrid pakkusid võimaluse hispaania keelt tuunida.

Rahvuspargid on Iguazu jugade ümber nii Argentiina kui Brasiilia poolel (Iguazu jõgi on piiriks kahe riigi vahel). Mina käisin ära vaid Argentiinapoolses osas ja soovitaks seda ka kõigile teistele, kuna teha on seal oluliselt rohkem kui vaid kena panoraamvaade saada.

Alustasin päeva rahvuspargis paadituuriga Iguazu jugade alla. Tõsi, tegu polnud just kõige odavama lõbustusega, aga noh, kui nii võtta, siis sarnase summa paigutan pea igal nädalavahetusel Musta Puudlisse (https://www.facebook.com/KOHVIK-MUST-PUUDEL-111264345624930) ja see raha oli mul pea mitmenädalast reisilolekut põhimõtteliselt ju alles:P, siis võis endale lubada väikest priiskamist. Pealegi, ei tea ju, millal siia uuesti satun, seega tuli võtta sellest käigust maksimum! Tagantjärele öeldes soovitaks kõigil, kes siia satuvad, see paadiretk jugade alla ära teha ja just päeva alustuseks, kuna saadud energialaksust jagub õhtuni ja armastus nende jugade vastu saab selle sõiduga garanteeritud.

Paadisõidu sissejuhatuseks oli aga väike autosafari läbi džungli Iguazu jõeni, kus meile veidi seletati pargi tekkelugu, anti ülevaade peamistest seal kasvavatest taimedest ja elavatest loomadest-lindudest, jne. No põhimõtteliselt lubati meile isegi seda, et jaaguarid käivad territooriumilt läbi, mööndusega küll, et vaid öösel. Jõe äärde jõudes pakiti meid päästevestidesse ja igaüks sai ka ühe veekindla koti kaasa, kuna meile lubati juba hostelis tuuri tutvustades, et ühtki kuiva kohta meil pärast Iguazu dušši ei jää.

Või no vaadake ise, kuidas asjad tegelikult olid:

Joad ise on vaatepilt, mis on tuttavad kõigile neile, kes on näinud paradiisi, no näiteks Vahitorni kaanelt:). Tõsi, ilu ei anna patta panna ja kuigi sel päeval oli seda ilu lisaks mulle imetlemas veel tuhatkond inimest (aastas külastab Iguazu jugasid üle 1 miljoni inimese), siis on joad ise nii võimsad, et tegelikult ei pane kõiki neid gruppe koolilaste, pensionäride, resortidest kohale eskorditud kaunisinimestega jne õieti tähelegi.

Olles veetnud Iquazu pargis mitu päeva aega võib öelda, et osati tekib seal veits selline Jurassic Park tunne. Nagu täiskasvanute lõbustuspark või midagi sellist. Lapsemeelseks muudab enamiku täiskasvanutest nii paadiga joa all läbimärjaks saamine kui hiljem joaaluse vaateplatvormi viimasel serval fotode tegemine, mille käigus saad uuesti korralikult märjaks. Õnneks paikneb Iguazu rahvuspark subtroopilises kliimas, mis tähendab, et seal on peaaegu aastaringselt 30 kraadi sooja, lisaks veel aasta keskmine õhuniiskus ca 80%, seega taoline kastmine mõjub mõnusa värskendusena.

Nagu varem öeldud, elab pargis erinevaid loomi ja kuna park ei ole kuidagi kunstlikult piiratud, siis pääsevad nad kenasti liikuma pargiala ja seda ümbritseva tohutusuure džungli vahel. Siiski, puumasid kusagil kohvikus coca-colat rüüpamas ei ole võimalik kohata ja tuukanid ei veeda aega käsipuudel laulu laksutamas. Siiski on üks loom, kellega kohtumist võib ilmselt iga rahvuspargi töötaja garanteerida ja need on koaatid ehk ninakarud. Miksike.ee teab rääkida, et koaatid on sugulased pesukarudega. Tegu on väga julgete loomadega ja nii ei tulnud ka minul mitte midagi erilist teha, et neid oma filmilindile saada: tuli vaid kohvikus nende saabumist mõni minut oodata.

Täpsuse huvides olgu öeldud, et koaatid ei toitu mitte puuviljadest, vaid putukatest, ämblikest ja pisiimetajatest, aga no selles vallas harisin end väikse viibega.

Igauzu joad (hispaania keeles Cataratas del Iguazú) on maailma kõige laiema joakardinaga, mis tähendab 1,6 km pikkusel alal tohutu massina langevat vett. Joad panevad end tõeliselt väikse sipelgana tundma.

See, kuidas oma päev Iguazul kõige mõnusamalt mööda saata, on erinevate soovitajate sõnul tõeline teadus. Millega päeva alustada, millal ette võtta alumine matkarada, millal ülemine ja mis oleks kõige õigem moment minna vaatama Kuradi kõri, üht omaette loodusimet rahvuspargi territooriumil. Meie hosteli liigagi detailidesse laskuv ja dramaatilise jutustamisstiiliga administraator soovitab meil tungivalt jätta Kuradi kõri külastus pärastlõunale, kuna grupid olevat selleks ajaks juba väsinud ja võimalik, et on oma kuumarabanduse saanud kaaslastele vaimseks toeks. Tunnistan, et suures plaanis tema soovitusi järgimegi ja arvan, et need tõesti olid asjakohased (kuigi ega ma teisel päeval teistpidi marsruuti ette võtnud, et oskaks ise väga võrrelda:P). Niisiis kui kaasavõetud lõunavõileib ja puuviljad söödud (ja tunnistan ausalt, et koaatidega ei jaganud me midagi!), alumised ja ülemised matkarajad läbitud, vantsime kohalikku raudteejaama ja sõitsime mängurongiga vaatama rahvuspargi kroonimata iludust, Kuradi kurku.

Kuradi kurk on U-kujuline joastik, 82 meetrit kõrge, 150 meetrit lai ja 700 meetrit pikk. Palju numbreid jällegi, seega parem vaadake tükikest sellest vetemöllust ise:

Korraliku skandinaavia pereisana pole ma loodusesse matkama tulnud mitte tühjade kätega. Eelmisel õhtul mööda Puerto Iguazú linnakest luusides haaran hiinlaste supermarketist (muuseas, paljud nö keskmise suurusega kodupoed on Argentiinas ja ka Paraguais kohalike hiinlaste või korealaste poolt peetud) ühe pudeli Argentiina veini ja ühe hea tüki juustu, sest noh, mine sa tea. Kogu päeva olen pargis ringi luusinud korea tüdruku Kimi ja prantslasest ränduri Benitoga. Oleme väga samas tempos, sellises mõnusas aeglases, et jõuame ikka liblikate lendu minuteid jälgida, sisalikke lohutada jne. Tagasiteel Kuradi kõri juurest käin välja mõtte, et Iguazu jugadega kohtumine väärib tähistamist ja mõistagi ei pea ma oma rännukaaslaseid pikalt selles veenma:

Minu esialgne plaan oli järgmisel päeval Brasiilia poolel ära käia. Olles aga veetnud eelmise päeva Argentiina poolel, sh käinud paadiga jugade all mitmes erinevas „sektsioonis“, paneb mind aga uskuma, et lubatud panoraamvaade Brasiilia poolelt ei suuda mind enam vapustada ja selle asemel, et elust paar tundi ka Brasiilias veeta, parem kaevan hommikupoolikuga end läbi miljonist fotost, mida eelmine päev tegin nii, et alles jääks neist ca mõnisada parimat. Lisaks otsustan ära kasutada Argentiina rahvuspargi soodustuse saada teisel päeval rahvusparki sisse poole hinnaga ja selle sisustamiseks näib ideaalne ette võtta Macuco matkarada. Viimane viib läbi džungli Arrechea joani, mis on ainuke juga Iguazu rahvuspargis, mille alla on lubatud ka ujuma minna. Keskpäevane kuumusest kõrvetav ca tunniajane retk on jäädvustatud siia:

Arrechea juga oli nagu rahulik oaas võrreldes kõige muuga, mis rahvuspargis toimub. Veetsin seal kogu lõuna ja õhtupooliku ja kordagi ei näinud seal rohkem kui paarkümmend inimest. Lahkusime sealt poole kuue ajal ja viimase pooltunni olime koos kaaslastega hostelist täiesti omapäi. Midagi muud seal ei juhtunud, kui sai korduvalt hüpatud jahutava joa alla ja selga veevooga masseeritud. Tõeline chillax päev looduses, me gusta.

Selline lugu siis. Ma ei saa mainimata jätta, et nö vabas ja vahetus meeleolus olles võtan mingi erilise Kass Prostokvašinost hääletämbri, mida on endal ikka väga koomiline kuulata. Õnneks (või kahjuks) on minus peidus ka asjalikum olek ja toon, aga seda teavad vist ainult minu lähisugulased, (endised) töökaaslased ja kliendid:D. Igatahes on selgelt näha, et kaamera käivitamine tekitab minus äratuntava elevuse/ärevuse, seega pean otse-eetri närvi endas veel kõvasti arendama:P.

Olge muhedad,

Tom

PS:  sellele, kes kirjutab esimesena kommentaaridesse õige vastuse, mitu korda ma nende videode käigus kasutan sõnu „ühesõnaga“ ja „põhimõtteliselt“,  luban Boliiviast postkaardi saata:P

Buenos Aires, esimesed muljed

No ma nüüd siis pajatan veidi. Buenos Airesega on reis käima tõmmatud ja tuleks nagu midagi öelda, kui siin sai juba suure hurraaga kogu ilmale lubatud uuesti blogima hakata. Tegelikult tean küll, et tagantjärele olen endale väga tänulik, et ajal, mil oleks võinud vabalt ka mõnda obeliski imetleda või veini rüübata, istusin mina hoopis ninapidi arvutis, vorpisin kaunislauseid, kontrollisin üle mingite väljakute nimesid või guugeldasin eesti keele õigekirjareegleid, sest see, mis saab kirja, see jääb alles. Muud muljed sulavad peatselt üheks ebamääraseks mälestuseks ja ilma, et herr altzhaimer mind tabama peaks, suudan vaid meenutada, et käisin Lõuna-Ameerikas. Heal juhul aasta välja mõelda ja no midagi veel.

Nii et püüan siin blogi pidamise teemal rohkem mitte vinguda:).

Mu saabumine Buonos Airesesse möödus nagu pehmetele patjadele maandudes. Seda mitte tänu Lufthansa lennule, millest võiks ka hiljem paar sõna muljetada, vaid kohalikele sõpradele, kelle juures ma siin elasin. Argentiina sõbrad leidsin läbi couchsurfingu, olles neid esmalt ise Tallinnas võõrustanud, kui nemad olid oma Euroopa ringreisidel. Seega jäi ära see teatud kogus ebamäärasust, et vaatab, mis nalja saama hakkab, kuna teadsin juba Eestist, et tegu on väga toredate inimestega. Nii et nemad siis kandsid hoolt, et ma ikka kenasti kohale jõuaksin, viisid mind kurssi kohaliku elu iseärasustega, vastasid mu paljudele küsimustele, mis mul tekkisid igapäevaste „vaatlusretkede“ käigus linna peal, olid mu hispaania keele õpetajateks (mida ma teatud mööndustega nimetaksin küll argentiina keeleks, kuna algaja keeleoskaja jaoks pole erinevustega just kokku hoitud), toitsid mind kohaliku köögi hittroogadega ja panid mind oma kodus end koduselt tundma.

Esimesed muljed Buenos Airesest on kui väga suurest linnast. Rääkida temast kui ühest linnast tundubki veits kohatu, sest erinevad linnaosad oma selgete keskustega erinevad üksteisest oluliselt. Mõned südalinna tänavad meenutavad Madriidi või Pariisi avenüüsid, Puerto Madero oma kõrghoonete ja klantsitud olekuga viib mind mõtetes Dubaisse, San Telmo boheemne linnaosa võiks vabalt olla Lissabonis, ja nii edasi. Linna põhiolemuses on aga minu jaoks siiski midagi väga ladina-ameerikalikku. Ma annan endale aru, et tegelikult pole ma kusagil mujal Ladina-Ameerikas veel käinudki, seega jaanuaris siin tagasi olles luban oma esmamuljed vabalt ümber hinnata, aga mingi paras annus kaost ja tahumatust on selles linnas. Need tohutud avenüüd, mis nagu joonlauaga tõmmatult linna läbivad ja mis praktiliselt kogu päev on täis loendamatus koguses autosid ja busse, need erinevas kõrguses ja seisundis majaderivid ning inimesed, kes neil konarlikel kõnniteedel vuravad, oma euroopalike või indiaanipäraste näojoontega pigem ütlevad mulle, et ma pole varem sarnases kohas olnud. Kokkuvõttes tahan ma öelda, et kuigi ma ei tunne, et Buenos Aires võiks mu lemmiklinnade nimekirja jõuda, on siin piisav annus eksootikat, mis paneb mind tundma, et olen reisil. Ja see on äge.

Oktoobri algus Buenos Aireses tähendab, et siia on jõudnud kevad. Kevad on toonud kaasa õitsevad puud – ei hakka sukelduma botaanika sügavustesse, milles ma nagunii väga ei orienteeru  – ja ütlen lihtsalt ära, et puudel võivad olla nii kollaseid, oranže, punaseid kui lillakaid-roosasid õisi. Puud on kenad, aga rohelust võiks selles linnas olla muidugi rohkem. Eks loodus peab siin paratamatult ruumi andma liiklusele, mis püüab teenindada ära neid 15 miljonit elanikku, kes elavad linnas ja seda ümbritsevates rajoonides. Kes ei taha sõita autoga, see saab valida kas metroo või bussi vahel, või siis kõnnib lihtsalt jalgsi. Ja seda viimast torkab silma ka väga palju. Ühistransport on küll äärmiselt odav, aga pärast tööpäeva lõppu on valida kahe halva vahel: kas kolistada tagasi metroos, mida küll ei sega maapealsed liiklusummikud, kuid mille täistuubitud vagunites moodustavad inimesed täiesti enneolematuid tetrise kombinatsioone, sest viisakas olles tuleks paar tundi oodata, mil suurem inimmass on juba koju jõudnud. Variant B on hüpata bussi, kus tavaliselt on küll ruumi ringi keerata, kuid mis tipptundidel jäävad kinni liiklusummikutesse, millele oma suure osa annavad bussid ise, kuna neid lihtsalt on siinsetel tänavatel nii palju. Seega võib vabalt jalutada. Kui vahemaa on vähegi mõistlik, siis paljud ka seda teevad. Orienteerumise mõttes on Buenos Aires tõeline pärl ka neile, kes kannatavad kroonilise suunatajumatuse all. Praktiliselt kõik kesklinna tänavad kulgevad kas põhjast lõunasse või idast läände. Lisaks on majad nummerdatud sajade kaupa ja iga sajase bloki järel saab enamasti kvartal läbi. Lihtsustatult seletuna tähendab see seda, et kui elad näiteks majas numbriga 6200, siis tead, et tänava alguseni on nii enam-vähem 6,2 km. Kohalikus kõnepruugis räägitakse alati, mitu kvartaliblokki kuhugi maad on, millest siis võib kilomeetritega harjunud eestlane kiiresti ümber arvutada, mis see vahemaa meie mõistes tähendab.

Kevad pole linna jõudnud üksnes looduse mõistes (ilma mõistes tähendas see mõnel päeval 20 kraadi sooja, teisel päeval aga külma tuult ja 10 kraadi, mõnel kolmandal päeval vihma - seega kevad Buenos Aireses pole mingi kindla peale minek), vaid uus algus on siin ka poliitilisel maastikul. Nimelt käivad siin praegu presidendivalimised. Üks voor on juba ära olnud, teine tuleb nädala pärast (sõelale on jäänud kuus kandidaati) ja kui seal keegi just märkimisväärset tulemust ei tee, siis ootab viimane voor ees novembri keskel (kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel). President omab Argentiinas sarnast võimu nagu USA-s, seega mäng väärib küünlaid. Räägin kohalike sõpradega palju poliitikast ja püüan aru saada, kes on siin kes. Üldiselt jääb kõlama arvamus, et valida on vaid halbade variantide hulgast see kõige vähem halb... Argentiinat võib küll demokraatlikuks riigiks pidada, kuid korruptsioon on siin suur ja võimule pääsenud poliitikud lahkuvad ametist ikka oluliselt rikkamana. Rääkimata sellest, et ega nad väga lahkuda tahagi, sest siin on ajalooliselt tegu mitme nn poliitilise perekonnaga, mis tähendab, et alguses juhib riiki mees, siis naine, mõni poegadest kindlasti jahib karjääri poliitikas jne. Praegune lahkuv „La Presidenta“ Cristina Kirchner on just näide sellest, kuidas vaheldumisi mehega on neil 12 aastat õnnestunud võimu enda käes hoida. Ilmselt oleks õnnestunud pikemaltki, aga mees suri veidi ootamatult 2010 ära. Hetkel igatahes pr Kirchner taandub. Lisaks käib siin väga aktiivselt ka „keskerakonna tegemine“ nagu Tallinna linnas, kus valitsev partei riigi raha eest inimesi massiliselt „teavitab“, kui edukaid samme nad on ette võtnud ja kuidas teised parteid inimeste elu kihva keeraks. Praegused küsitlused näitavad, et kirchneristide (kes poliitiliselt on välja kasvanud peronistidest ehk teisest kuulsast perekonnast siinses poliitikas) kandidaat mr Scioli omab ligi 40%-list toetust ja väga ilmselt asub detsembri keskpaigast võimule. Omakorda lisab vürtsi fakt, et kuulu järgi ei pidavat tema suhted pr Kirchneriga üldse head olema, seega keegi pole siin päris hästi aru saanud, kes kelle selja taga seisab ja kes uuest aastast päriselt seda riiki juhtima hakkab, kuna Sciolit vaadatakse paljude poolt kui käpiknukku.

Mis valimised Argentiinas veel eriliseks teeb, on see, et valimistest osavõtt on kohustuslik! Ja kodanikud saavad trahvi, kui nad valima ei lähe, kusjuures iga järgmise vooruga trahvisumma tõuseb (olles viimases voorus ca 50 eurot). Päris karm värk, ma ütlen:).

Hoolimata sellest, kes siin ära valitakse, oodatakse suuremaid muudatusi just majanduses. Argentiina on viimastel aastatel kunstlikult kõrge hoidnud oma peeso kursi, samas keelates oma kodanikel hoida oma sääste välisvaluutas ja limiteerinud kodanikel peeso vahetamist välisvaluutaks. See on tekitanud olukorra, kus paralleelselt ametliku peesoga eksisteerib väga aktiivne must turg, kus kaubeldakse dollarite ja eurodega oluliselt kõrgemal kursil. Mitteametlikku rahavahetust nimetatakse „blue dollar“ süsteemiks ja internetis on isegi olemas lehekülg, kus igapäevaselt tuuakse ära kõige värskemad mitteametlikud kursid (http://www.dolarblue.net). Kuigi tegu on illegaalse paralleelsüsteemiga, siis pole riik selle ohjeldamiseks midagi eriti ette võtnud. Kogu see süsteem teeb oluliselt „põnevamaks“ ka siin reisivate inimeste elu. Näiteks oktoobri alguses, kui mina Argentiinasse jõudsin, oli ametliku kursi järgi võimalik 1 euro eest ca 11 peesot saada, samas kui musta turu kursi järgi sai 1 euro eest ca 18 peesot! „Must turg“ pole aga mingi läikiv pangakontor, vaid rahavahetus toimub enamasti kusagil veidi hämaras majasügavuses südalinna tänavatel, kus turiste käib rohkem ja kus siis huvitatud osapoolte vahel asi kiiresti ära aetakse. Minu õnneks aitavad mu siinsed sõbrad ka rahavahetuse mul ära korraldada – nemad on huvitatud eurodest, mina peesodest ja „kodune pangakontor“ teeb valuutavahetustehingu. Jama on muidugi selles, et seljakotitäie sularahaga ei ole mõistlik reisida mitte kusagil maailmas, seega ühel hetkel tuleb ikka hakata ATM-ist raha välja võtma või siis kaardiga maksma ning see tähendab juba seda, et rakendub ametlik kurss. Seega ootan uut presidenti minagi ja seda, et ta ühena esimestest sammudest peeso devalveeriks. Buenos Aireses igatahes arvatakse, et uuel presidendil oleks mõistlik see „korrektsioon“ võimule tulles kiiresti ära teha.

Uhhh, kuidagi hirmus asjalik sai see reisijutt ikkagi. Ei lähe üldse kokku sellega, mida ma siin varasemalt kraaksusin, et rohkem loba ja vähem fakte. Jälle peab paika see, et üle oma varju ikka ei hüppa: kirjutad ikka asjadest, mida ise oluliseks pead.

Väheoluline pole ka ülestunnistus, et esimese nädalaga Buenos Aireses olen ära joonud rohkem matet kui kogu senises elus:). Tegelikult sain matet maitsta juba mais, kui mu Buenos Airese sõbrad mind Tallinnas külastasid – tõeliste argentiinlastena oli neil kogu varustus ka reisil kaasas. Mate populaarsus torkab silma ka siinses igapäevaelus: matet juuakse parkides, autoroolis (ummikutes siis), mate varustuse jaoks on eraldi kotid, rääkimata tohutust valikust mate tassidest, kust seda juuakse ja mis on vist peamine suveniir, mida turist Argentiinast kaasa ostab (vaevalt muidugi, et ta sealt hiljem kunagi küll matet juuakse:P). Mate joomine on mõnus rituaal, kus võetakse aeg maha enda jaoks või siis sõpradega juttu ajamiseks. Saan ka kinnitust, et mate veits ergutab ja täidab kõhtu.

Poliitika kõrval on aga vist vaid ainult üks teema, mis siin lehtedes praegu olulist ruumi saab ja see on mõistagi jalgpall. Pole kahtlustki, et jalgpall on Argentiinas teise religiooni eest (kui mitte esimene) ja jalgpallis tunnistatakse siin ainult võite. Möödunud nädalal toimusid aga esimesed kvalifikatsioonimängud 2018 maailmameistrivõistlusteks, kus Argentiina alustas äärmiselt magedalt, saades esimese kahe mängu peale ühe kaotuse ja ühe viigi. Mõistagi on see suur šokk. Messi oli küll neist mängudest vigastuse tõttu puudu, aga ka teised siinsed põhitegijad on staatuses, mis peaks lubama neil Ecuadori ja Paraguai vastu oluliselt rohkem, kui tegelikult suudeti. Mõne nädala jooksul peetakse veel ka mäng Brasiiliaga, mida oleks mõistagi tore ise staadionile vaatama minna, aga mina tiirlen sel ajal juba kusagil maalähedasemates provintsides.

Lõpetuseks paar sõna lennusõidust ka. Ega muidu räägikski, kui see nii värvikalt poleks alanud. Nimelt polnud Frankfurdist Buenos Airesesse suunduv lennuk veel õhkugi tõusnud, kui minu reas (istusin keskmises neljases reas ühel äärel) kaks naist omavahel kähmlema hakkasid! Vanem üksi reisiv naisterahvas (kellel oli koht teisel äärel) nimelt ärritus alustuseks sellest, et nooremat sorti neiu pani oma koti hoiusahtlis tema koti peale ja seejärel tõmbas sae käima, kui neiu pani istudes oma jala tsooni, mida tädike pidas oma alaks. Mõne hetke pärast käis juba kätega ägedam vehklemine (tädikese poolt) ja kohale kutsuti stjuardess olukorda lahendama. Kuna neiu ja tema poisssõber rääkisid vaid hispaania keelt, samas kui tädike suutis sakslannast stjuardessile inglise keeles oma loo täiesti kallutatult ümber rääkida, pidasin vajalikuks ka omalt poolt sekkuda ja vandusin stjuardessile, et tädi ikka ise tõmbas täiesti tühja koha pealt tüli üles ja vähim mis ta teha saaks, oleks vabandada. Kuna lennuk oli viimse kohani rahvast täis, siis ei õnnestunud vaenujalal reisijaid teineteisest ohutusse kaugusesse istuma panna ja kompromissiks vahetasid noored omavahel kohad ära, nii et kaks naist enam kõrvuti ei istunud... Mina aga sain endale järgmiseks 13 tunniks juurde kaks naeratavat sõpra ja ühe tigeda pilguga muti:). Muidu oli sõit ok. Lufthansa meediaprogramm ja tehnilised lahendused jäid küll kaugelt maha Sebe täistunniekspressidele, aga toit oli söödav, vein oli ok ja enne magamaminekut pakuti Baileyst ja viskit:).

Un abrazo fuerte, Tom

Tom viitsib jälle blogida: Argentiina ja Antarktika

 

(foto: Tarmo Tamming)

Sellest on nüüd tõesti tükk aega tagasi, kui sai viimati blogitud. Logiraamat ütleb, et see juhtus novembris 2009, mil võtsin kokku oma Eestis tagasi olemise võlud ja vaevad. Ausaltöeldes ma ei julge seda sissekannet praegu lugeda, hakkan äkki liiga tõsiselt seda kirjutamist veel võtma.

Prooviks sedakorda veidi muhedamalt sellesse blogimisse suhtuda. Vähem suuri kokkuvõtteid ja rohkem napakaid pisiasju. Omal kallutatud moel. Sest eks blogi ole ikka kirjutaja nägu ja mingit absoluutset tõde ei maksa sealt kunagi taga ajada.

Ma pole ise teab mis suur blogide lugeja või noh, kes neid üldse tänapäeval loeb. Uus normaalsus on säutsud twitteris, fotojooned instagramis, facebookist rääkimata. Mina ajan sauruse moel oma asja. Tegelikult on mul sellest viimase pika reisi blogimisest üksnes head mälestused ja eks ma sellelt lainelt nüüd jätkangi.

Siiski paar blogi on mul viimastel aastatel lugemismaterjaliks olnud ja neil on päris otsene süü selles, mida ise nüüd ette võtan. Mõtlen reisi Lõuna-Ameerikasse ja just neisse piirkondadesse, kuhu olen minemas. Tegelt oli see päris selge mulle juba Aasia reisilt tulles, et järgmine pikk reis on Lõuna-Ameerikasse. Aga "ehe" Lõuna-Ameerika on minu jaoks alati olnud Peruu, Boliivia, Ecuador, osati ka Kolumbia. Nüüd siis lähen aga Argentiinasse. Misasja!? Mõtted Argentiinani viisid mind kaks blogi: Tarmo Tammingu pööraselt hea ja põhjalik reisiblogi rändamisest Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas (ta alustas oma rännakut juba 2010 ja väikeste vaheaegadega on ta teel olnud minu andmetel tänaseni) ja ühe iirlasest staar-reisiselli Johnny Wardi (kes minu juures couchsurfas) avalik üleskutse oma blogis sõita Antarktikasse, mil ma esimest korda andsin aru, et selline asi oleks rahaliselt tehtav (http://onestep4ward.com/traveling-antarctica-crazy-join-me/). Jah, kuradi kallis küll, aga tehtav. Siis läksin uuesti tagasi Tarmo Tammingu blogisse ja lugesin veelkord läbi tema Antarktika reisi muljed, vaatasin üle ta fotoseeria ja idee jäi hinge kriipima (http://tarmotamming.blogspot.com.ee/search/label/Antarktika). No ja mõte, et sellist reisi oleks äge teha siis, kui selg veel ei valuta (mis pole küll päris tõsi enam) ja põlved korras (mis on ka kind of vale); ühesõnaga, ei tahaks Antarktikasse tudiseda, vaid seal pingviinide vahel lõbusalt kepsutada:).

Kui sain üle ka kinnisideest, et Lõuna-Ameerika reis peaks kestma vähemalt kuus kuud - tegelikult on ka kolm kuud täiesti okei! - siis oligi otsus tehtud: 2015 sügisel lendan Buenos Airesesse ja tulen tööhooaja alguseks ehk jaanuari keskpaigaks tagasi Eestisse. 2014 detsembris võtsin ühendust Antarktika kruiisikorraldajaga, kellega Johnny asju ajas ja aasta viimastel päevadel valisin välja ekspeditsioonilaeva ja -aja ja maksin ära varase tellija soodustusega kruiisi. Aprillis valisin välja lennutee ja aja Buenos Airesesse ja tagasi ja reisi raamistik oligi paigas. Ahjaa, millalgi aasta alguses tellisin Lonely Planetist Argentiina reisiraamatu ka. No ja muidugi siis veel hispaania keele õpingud: regasin end Tallinna Ülikooli keelekursusele: 4 varahommikut nädalas septembrist maini, kaasõpilasteks noored TLÜ filoloogiatudengid. Hispaanlasest õpetaja Carlos oli väga lahe ja tegi meiega head tööd ja mul oli kevadeks isegi korra tunne, et saan selle keele peagi käppa, aga.... suur suvi tegi minu 39-aastases ajus korraliku sügavpesu ja augusti lõpus tundsin, et ma suudan vaevalt hispaania keeles oma nime öelda. Mnjah, oleks ma siis vähegi ka ise suve jooksul trenni teinud... Aga eks lootus sureb viimasena; igatahes olen end septembris taas kokku võtnud ja õpinguid jätkanud, aga eks tõetunniks saab olema esimene olukord kohapeal, kus ma inglise keeles suheldes konkreetselt hätta jään.

Kõik muu sünnib aga juba reisi jooksul. Olen päris kindel, et lisaks Argentiinale ja Antarktikale vaatan ringi ka mõnes lähiriigis: Uruguais ja Tšiilis kohe päris kindlasti, aga huvitav oleks kogeda ka Paraguaid, seda nii vähekülastatavat riiki piirkonnas. No ja kui ma juba Argentiinas nii põhja nagu Saltasse jõuan, siis võib mul tekkida vastupandamatu soov ka Boliiviat külastada.... Pika reisi võlu selles ongi, et paljud otsused sünnivad jooksvalt. Olen elevil ja ootan.