Kuvatud on postitused sildiga Indoneesia. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Indoneesia. Kuva kõik postitused

teisipäev, 26. oktoober 2010

Bali lugu pildis

Teel Balilt Peruusse (63 h, millest 30 õhus)

Aknast paistab väga kole ilm

Seekord ei jutusta blogis lugu ei sõnad ega laused, vaid hoopis üllatus-üllatus – fotod! Kuigi minu arvutil on pooled klahvid küljest ära kukkunud, siis tundub, et fototehnikaga on mul õnnestunud oma suhet parandada ning üle iidama-aadama aja illustreerivad minu tegemisi ka pildiemotsioonid.

Mul oli Balil 2 nädalat külas sõbranna Marikai ning joogaklasside, nõidarstide, ravitsejate ning Bali muu kohustusliku kava vahele suutsime ka Bali saare risti-rästi läbi sõita. Minu õnnestus taasavastada nähtud kohtade ilu ning üllatades tuvastada kohti, mis ka mul veel seninägemata olid. Vaatamata minu pikale siinviibimisele olen ma endiselt selle saare lummuses. Eks vaadake ise fotosid siit.

Marika, tänades Marikaid ülitoreda reisiseltskonna eest

laupäev, 16. oktoober 2010

Kolm Madet ehk millest unistavad Bali ärimehed

Pärast riisipõllu mudas sumpamist

Mitte-vihmaperioodi lakkamatus vihmas

Balil ei ole suuri tehaseid, kus inimesed võiksid tööd saada. Bali ei tee ka allhanget oma naabermaadele, et inimesed saaksid palgalehele. Traditsiooniliselt ei olnud siinses ühiskonnas töökohti vajagi – olid riisipõllud ja loomad ning käsitöö – ning riigiametnikud. Nüüdseks on palju kohalikke avastanud, et riisikasvatamine on üks ränkraske töö ning lihtsam on riisipõllud maha müüa turistidele või siis turistidele midagi muud müüa või mingit teenust osutada. Niiviisi on Balil palju isehakanud väiksema kaliibri ning ilma erialase koolituseta äriinimesi, kes kõik üritavad kuidagi oma elu õnnelikumaks ning perekonna olukorda mugavamaks sättida. Ajasin juttu oma kolme sõbraga, kellel kõigil sama nimi - Made (vt varasemat nimede lugu, nimelt alamkastis viitab nimi Made teisena sündinule). Millest unistavad need tavalised Bali ärimehed...? Kas neile on ka külge hakanud lääne ühiskonna ärimudel, et kunagi ei ole küll?!

Transpordipoiss Made

Eelmisel aastal oli Made üks nendest tüütutest meestest peatänava ääres, kellel käes kahepoolne silt - ühel pool „TAKSO?“ ning teisel „VÕIB-OLLA HOMME?“. Selliseid mehi on Ubudis saja meetri peale kohe kümneid. Kõik üritavad, proovivad, loodavad. Made rääkis mulle eelmisel aastal, kuidas ta hetkel on rollerijuht ning kuidas ta unistab, et saaks auto osta, et viimasega rohkem raha teenida. Kui sel aastal Madega kokku põikan, tundub, et väike vibalik mees on kuidagi pikem ning enesekindlama kehahoiakuga. Kui talt lennujaama sõiduks rolleri-teenust küsin, siis Made teatab õnnest särades, et tal on nüüd auto ning osutab oma seljataga olevale päevinäinud väsinud autorondile, mille teenimiseks ta 5 aastat raha kõrvale pani.

„Made, millest sa unistad?“ uurin noormehelt.

„Mm.. Ma tahaks tegelikult uut džiipi osta, sest turistidele meeldivad uued ja suured autod,“ kratsib Made mõtlikult oma olematut habet.

Ma ei kõhkle hetkekski, et see usin noormees sellega hakkama saab ning pärin edasi: „Kaua selleks aega läheb?“

„Ma arvan, et kaks aastat,“ on noormees ülimalt enesekindel.

„Ja pärast seda?“ küsin, laskmata noormehe sisemisel leegil kustuda.

„No ma tahaks tegelikult suur autoparki! Et mina olen see, kes võtab endale töötajad ning kes annab käsklusi ning kes teistele väikestele transpordimeestele oma autosid välja rendib!“ vaatab Made mulle salakavalate silmadega otsa, kuid lisab vaikselt: „Oleks, et Jumal turiste tooks.“

Made ühmab pooleldi naljaga lõpetuseks: „Või kui seda ei saa, siis üks rikas välismaa naine oleks ka ju iseenesest tore!“ Sellele kommentaarile järgneb järgmise poole tunni jooksul monoloog-müügijutt, miks Bali mehed euroopa meestega võrreldes nii palju ägedamad on...

Investor Dewa Made

Made oli ka kunagi peatänava rollerijuht – täpselt nii nagu eespool kirjeldatud Made. Täna on 36-aastasel Dewa Madel terve autopark, suveniiri pood ja internetipunkt, cargo-teenus ja palju välismaa sõpru ning kohalike hinnangul palju raha. Dewa Made aga räägib, et viimasel ajal ei lähe tal hästi. Nimelt rentis ta välja ühele mehele 6 jeepi ning see mees rentis need edasi kellelegi ning samuti see keegi rentis need edasi kellelegi. Aga õnnetuseks oli viimane rentija Java maffia liige. „Javal on maffia?“ olen ma üllatunud. Dewa noogutab mõtlikult pead. 5 autot sai ta maffialt tagasi osta ühe uue auto hinna eest, aga kuues auto tuleb maha kanda, see on teadmata kadunud. Maffiale makstud raha oli tal mõeldud oma transpordi-suverniiri äri laiendamiseks.

„Dewa-Made, milline ärivaldkond sulle hetkel kõige rohkem raha sisse toob?“ küsin ärinaiseliku uudishimuga.

„Ehee“, naerab Dewa valju häälega. „Ma ei tea, ma ei tee kunagi mingeid arvutusi ega kalkulatsioone ega plaane. Ma lihtsalt vaatan oma pangakontot ning vahest on head uudised, et palju raha on kontol ning siis olen ise ka üllatunud, et kust see tuli. Teinekord on aga veidi liiga vähe raha kontol. Siis ma natuke muretsen, et mis nüüd teha.“

„Aga miks sa ei taha planeerida ega analüüsida oma äri?“ ei suuda ma oma lääne-ajuga mõista.

„.. sest ma ei taha stressi“, ütleb Dewa mulle omakorda arusaamatult otsa vaadates.

„Dewa-Made, millest sa unistad?“ pöördun ärimehe poole oma tavapärase küsimusega.

„Ma unistan varajasest pensionist. Kuna Balil ei ole pensionisüsteemi (välja arvatud riigiteenistujad), siis on tavaline, et inimesed töötavad niikaua kuni nad ära surevad. Aga ma ei taha kauem töötada kui 50 eluaastani. Ma arvan, et väljapääs on kinnisvara äri ning investeerimine. Ma hakkasin nüüd iga kuu umbes 4000 krooni kõrvale panema ning ma ostsin tervisekindlustuse. Aga tegelikult ma arvan, et Balil kinnisvara tõuseb ning ma proovin hoopis osta maad ning ehitada mõned villad. Et niiviisi saan ma raha teenida ilma igapäev tööl käimata ning muretsemata,“ räägib Dewa-Made justkui ühe hingetõmbega, kuid pikalt kaugusesse vaadates.

„Tegelikult on aga lühemas perspektiivis kõige olulisem minu tervis – ma alustasin jooga ning mediteerimisega hiljuti. Kui tervist ei ole, siis ole millelgi mõtet,“ räägib Dewa-Made väga tõsise ning elutarga näoga. „Ja veel, ma olen aru saanud, et haridus on kõige olulisem. Mitte ainult kooliharidus, vaid elutarkus. Tead, selle nimel olen ma valmis oma 3 lapse peale väga palju kulutama, et neil tekiks õige ellu-suhtumine ning soov katsetada ning julgus eksida!“ süttib väike udusulgedest vuntsiga mees lõkkele.

„Aga üldiselt ma usun karmasse – kõik mis sa teed, tuleb sulle tagasi. Ma püüan oma elus palju head teha ning siis ei olegi vaja seda äri niipalju planeerida!“ teeb Dewa-Made oma äriloogikkast väga filosoofilise kokkuvõtte.

Juveliir Made

Made juveeliäri ei ole peatänaval, mille ees peatub hordide viisi turistibusse. Made pood-töökoda on kohas, kuhu ükski turist ära ei eksi. Kui ta koduhoovis ringi vaatan, siis tundub tal aga üli-hästi minevat, sest nii uhket elamist ei ole ma veel mitte ühelgi Bali inimesel näinud. Äri läheb hästi aga Made kurdab, et Balil on töötajatega raske. Nimelt on alati mõni usu-tseremoonia juhtumas ning pooled inimesed on pidevalt nö vabadel päevadel. Made kasutab selle vastu trikki – nimelt pooled ta töötajatest on muslimid ning pooled Bali inimesed, nii on vähemalt pooled inimesed alati olemas.

Proovin Madega veidi äri teha ning minule suureks üllatuseks meie esimese tõsise kohtumise alguses satub väike sõnaaher mees hoogu ning ma saan tunni ajalise loengu tema äritegemise põhimõtetest... Nimelt ei ole äri tema jaoks lihtsalt rahategemise vahend, vaid tema jaoks on eelkõige oluline sõprus. Kui üks meist peaks hätta sattuma, siis on tema jaoks elementaarne, et aitame üksteist ning toetame. „Mulle ei ole oluline palju raha teenida, kui see viib selleni, et meie suhted lähevad pahaks!“ ütleb Made mulle sügavalt silma vaadates. „Raha tuleb ja läheb, kuid oluline on, et sõbrad on alati olemas. Ja me oleme nüüdsest sõbrad!“ hüüab Made mulle pühalikult.

„Made, millest sa unistad?“ küsin oma tavalise äri-Madede küsimuse.

„Mm.. mis sa mõtled selle unistamise all?“ on Made segaduses.

„Noh, kas sa tahad suurt juveeliäri, kas sa tahad reisima minna või kuule lennata või midagi sellist?“ proovin Madele tuua näiteid, millest keskmine juveliir võiks unistada.

„Ehee, põhimõtteliselt kuul võiks käia küll“, muheleb mees. Made jätkab: „Aga ma unistan lihtsast ja rahulikust elust. Ma ei taha suurt äri. Ma ei soovi stressi oma ellu. Ma soovin lihtsalt, et minu perel oleks piisavalt toitu ning mõnus äraelamine. Kui on liiga suur äri ning liiga palju töötajaid, siis on liiga suur vastutus ning liiga palju stressi!“ saan teada ühe tavalise Bali mehe ärifilosoofia.

Marika – ka selle poolt, et äri võib olla pigem väiksem aga ilma suure-suure stressita

Boonuslugu – millega motiveerida (Bali) töötajaid

Arutan ühe välismaalasest ärimehega äri tegemise eripärasid Balil, kui ta mulle ühel hetkel teatab: „Mõtlesin, et kuidas oma töötajaid kuidagi tänada nende pühendumuse eest. Mul on suisa piinlik neile iga kuu palka maksta – saavad nad ju umbes 1000 eesti krooni kuus 6 päevaste töönädalate eest. Ma siis mõtlesin, et maksan lisaks palgale ka boonust ja mul tuli vapustav idee - selle aasta boonusena tellin ma kõigi töötajate lehmadele seemnepulli! See on investeering – üks seemnepulli külaskäik võrdub väike vasikas, mis võrdub omakorda tuleviku suur lehm ning omakorda võrdub tulevikus palju raha.“

laupäev, 9. oktoober 2010

Tajen ehk kukeboks

Geko laulu saatel

Vaatamata kuumusele jonnakusest teksapükse kandes

Kõnnin mööda oma igahommikust kõndimisrada Bangkiam Sidami külas ning tavapäratult on sel varajasel hommikutunnil küla mehed liikvel. Ning mitte lihtsalt liikvel, vaid suisa sätitud ning kammitud ning piduriides. Minust vuhiseb koledasti koliseval rolleril mööda minu endine peremees, ratas korvidega ülekoormatud. „Hommikust, Made, mis teoksil“ saan mehel veel rollerisabast kinni. Made naeratab kavalalt ning ütleb, et kohe algab kukevõitlus. Veel lisab ta, et viib küll oma kuked, kuid ta ei ole kindel, kas ta kuked võitlevad, sest tema peab võimaliku politsei reidi üle külatänava nurga peal valvet pidama.

Juba eemalt kostub elevil hüüdeid ning kiremist. Saabun surnuaia kõrvalisele platsile, kuhu hommikuse lausvihma tõttu tekkinud mudas seisab oma sadakond mootorratast. Tegu on korraliku üritusega, sest parkimist korraldavad sauadega mehed ning uksel küsitakse 10,000 ruupiat, mis teeb umbes 14 krooni. Ühte katusealusesse on kogutud lõpmatu arv punutud korvikesi, mis liiguvad ning kikeriitavad. Igale korvikesele on ilusti kinnitatud nimesilt, mis määrab, millisele inimkukele vaene loomake kuulub.

Platsile on üles seatud laat koos teksapüksi sektsiooni ning röstitud sea sektsiooniga, kus toimetavad usinad perenaised. Kui jõuan edasi võitluse alale, siis on ühe pilgu pärast selge, et olen ainuke naine selles „isaste-kukkede“ maailmas. Ronin kõige ülemisele bambusest valmistatud tribüüni äärele ning vaatan, mis toimub. Platsil on sebimine, sest üks kukk on just teise ära tapnud ning uued kuked teevad ringi ääres „sooja“. Suurte rahapakkidega mehed käivad mööda võitlusplatsi ringi ning jaotavad eelmiste panuste eest tulu. Õhus on raha ja ärevuse ja surma lõhn. Hingan oma naiseliku kaastunde ning inimliku tülgastuse selle ürituse vastu maha ning proovin manada näole kultuurihuvilise entusiasmi.

Võtan sõbralike nägudega meeste kõrval istet ning küsin: „Kuidas tänane päev läheb ka? Kas on hea mänguõnn?“ Mehed noogutavad muheledes ja sügavad taskuid.

„Eee.. aga milline on hea võidupotentsiaaliga kukk!?“ proovin meeste rahaõnne saladustele jälile saada.

Shlehviga mees vaatab mind nagu lolli naist ning ütleb käega lüües: „Ähh, kui me teaksime, siis oleks ju lihtne igakord võita!“

„ Köhm, köhm“ vaatan maha ning valmistun järgmiseks rumalaks küsimuseks: „Kui suuri panuseid te tavaliselt panete?“

Hästi inglise keel vuristav mees vastab: „Sõltub, palju sul raha on. Võib panna 50 000 ruupiat või 100 000 ruupiat või võib ka mitu miljonit panna“.

„Kas ma võin ka panuse panna?!“ pärin võiduärevalt.

„Siiiinaaaa!? Sina tahad panust panna?!“ ei suuda mees oma kõrvu uskuda.

„Nojah, mängiks ka. Panen algatuseks 50 000 ruupiat!“ ütlen häälega, mis ei lase mehel enam minu otsusekindluses kõhelda.

Mees muutub osavõtlikuks: „Niisiis, parem on panustada siin meie juures ehk ringist väljaspool „mustalt“. Kui sinna ringi sisse raha annad, siis pead 10% maksudeks maksma!“

„Mis maksu“, ei suuda ma selle ebaseadusliku ürituse ametlikkuses piisavalt üllatunud olla.

„Noh, see mees, kes seda siin korraldab, võtab maksu!“ selgitab mu uus kukevõitluse –sõber.

„Ja siin väljaspool maksu ei ole?!“ tahan täpselt teada, mis süsteemiga tegu.

„Ei, siin maksuta! Kumma kukepeale panuse paned, musta või valge?“ küsib mees.

Ilma sekundikski kõhklemata tean, et must võidab! „Mustale“ vastan kiiremini kui mees oodata jõuab.

Mees koputab teisele mehele õlale ning räägib mingi pika jutu, mis näoilme järgi võiks tähendada, et mingi-lääne-naine-läks-segaseks-ning-paneb-mustale-kukele-50000.

vaata videot siit.


videol olevad kuked ei ole need, kelle peale mängisin

Niipea kui kaks kukke ringist üksteise poole lahti lastakse, siis on selge, et mustal kukel on närvid läbi. Ta tormab valge poole, hüppab sellele selga nagu kanale ning uhmerdab teda nii kuis jaksab. Ilmselt võitleksid need kuked kuni järgmise hommiku varaste tundideni, aga külameestel tahab riis kasvatamist, mistõttu on nad igale kukele ettenägelikult noa ühe jala külge sidunud ning seetõttu on nõrgema poole lõpp päris kiire. 2 minutit, valge kukk saab punased püksid ning mina olen läbi selle vägivaldse teo võitnud 68,50 krooni ning minu sõber kukevõitlus-ekspert pistab 50 000 ruupiat mulle pihku.

Minust teisel pool istuv noormees ehk kukevõitluse-sõber-number-kaks alustab minuga juttu ning küsib sissejuhatuseks väga baliliku küsimuse: „Miks sa siin üksi oled?“

„Mm... sest mul pole sõpru“, ei oska ma millegi vaimukamaga algatuseks kohe välja tulla, sest tean, et nagunii on tal minu vastu kaastunne juba tekkinud, et mul meest ja kolme last ei ole. Noormees vaatab mind nagu kosmose elukat ning ütleb: „Ehee, ma ei usu!“ Võtan aga vestluse ohjad oma kätte ning valan nooremehe küsimusterahega üle veel enne kui ta kohalike gigolode kombel mind seebitama jõuab hakata.

(fotol minu peremees oma lemmikut vannitamas, mis väidetavalt kukekesele meeldib)

Selgub, et kukevõitlus on Bali meestele samaväärne nagu lääne meestele tööl käimine. Enamasti igal mehel on kodus mitu võitluskukke. Ühe kuke võitluseks ettevalmistamine võtab ligikaudu 9 kuud kuni 1 aasta. Selleks on vaja iga päev palju tööd teha – kukke tuleb treenida - teda masseerida, vannitada, paitada ning vannitada. Kukki söödetakse erilise toiteseguga – riis, mais, maapähkel ning muud toitvad teraained. Minu uus sõber ütleb mulle, et kukkede toit on turul kallim kui inimeste toit. Nimelt maksab 600 g toitesegu 11 000 ruupiat, aga 1 kg riisi vaid 6000 ruupiat. Poiss kihistab naerda ning ütleb, et mehed hoolitsevad kukkede eest vahest isegi rohkem kui oma pere eest. Tõepoolest kui Balil ringi sõita, siis on tihtipeale pärastlõunane külapilt see, et kamp mehi istub teeääres ning patsutab ja silitab oma kukki. Ja olen ma ju isegi aidanud oma peremehel tema kukke vannitadaJ Või on see asendusaine sellele, et Balil ei ole kombeks avalikus kohas intiimsust üles näidata ehk isegi oma naist ei suudelda ega kallistata avalikult.

„Kui palju sa kõige rohkem võitnud ning kaotanud oled?“ ei jäta mind Bali meeste teenistuse pool külmaks.


Noormees räägib, et kõige rohkem on ta võitnud ligikaudu 20 000 eesti krooni ning kaotanud 11 000 eesti krooni. Minu silmad pööritavad mitu ringi, sest ma ei suuda Bali kontekstis summade kosmilisuse üle piisavalt imestunud olla, sest näiteks Bali keskmine kuupalk on ligikaudu 1000 krooni. Selgub, et mehed kaotavad vahest terve mootorratta, vahest auto. Üldiselt majade ning naisteni ei mängita aga suures mänguhoos võib ka seda juhtuda. Noormees näpib oma käes olevat raha ning selgub, et ta võitis täna 500 krooni.

„Mis sa sellega teed?!“ uurin ta käest.

„Ma arvan, et kasutan järgmisel kukevõitlusel panustamiseks“, vastab noormees häbelikult.

„Ee.. aga mis te surnud kukkedega teete?“ küsin kadunukeste saatuse üle.

„Õhtul tehakse suppi!“ seletab noormees maailma kõige loomulikumal ilmel.

Otsustan oma algaja õnne mitte rohkem proovile panna, jätan rahapakkidega mehed ning noad jalgade küljes olevad kuked sinnamaale. Kui aga ülejärgmine hommik taaskord mööda sama külateed jalutan, siis on rolleri seljas vuravad mehed sama pidulikult riides, kui eelmine kord, vahest ehk veidi väsinuma ilmega, kuid katusealuses olevate korvide ning kiremiste arv tunduvalt väiksem.

Marika

esmaspäev, 4. oktoober 2010

Tagasi paradiisis...

Eksootiliste häälte taustal

Lõputu veevulin


(häid fotosid ei ole, sest fotokas ikka katki. Varsti peaks uue saama, siis uued fotod)


Kaks kuud tagasi, kui lennukist maha astusin tõmbusid keha ning plätud hetkega higiseks. Troopika või ärevus?! Olen tagasi Balil Pea aasta on möödas sellest kui siit peale 5 kuud elamist lahkusin ning Kambodžasse jõudes tundsin, et mind on muinasjutust välja visatud. Nüüd tagasi olles olen elevil, et kas on võimalik, et kõik see, millesse siin eelmisel aastal armusin, see muinasjutt ja lendlemine, mida kogesin, on olemas siin ka sel aastal? Mu tuttavad ju küsisid ükshaaval, kas ei karda ma mitte tagasi minna, sest nende kohadega on juba kord nii, et tagasi minnes on lihtne pettuda... Tõepoolest? Kuidas ma sel aastal end siin tunnen?!

Esimesed kaks tundi saarel panevad mind äratundmisrõõmust ning ümbritsevast ilust naeratama. Lahtisest autoaknast tuleb koos sooja troopilise õhuga sisse pahvak kookosõli praadimise lõhna – mu süda naeratab. Vaatan sinisesse taevasse, kus hõljub parasjagu oma kümmekond tuulelohet – mu süda naeratab. Vaatan auto kõrval kihutava ühe rolleri selga mahutatud nelja üksteise vastu pressitud noormeest, teeääres olevates külakestes ohverdusi tegevaid sarongides naisi ning kraavipervel kükitavaid hambutuid mehi, kes oma võitluskukki silitavad... Mu süda tahab uuesti naeratada, kuid see ei ole võimalik, sest eelmine naeratus lihtsalt ei ole veel mitte kuhugi kadunud..


Ubudile lähemale jõudes pimestab minu silmi erkroheline lõpmatus - rohetavad riisiterrassid. Mmm, kuidas olin ma neid igatsenud. Minu külatänaval kostub igavikuline veevulin, veekanalites paterdavad pardid ning teeääres ootavad kliente väikesed kärukesed, millest võimalik osta Bali kuulsat, kuid kahtlase sisuga kalapalli suppi Baksot. Ema jala külge klammerdunud väike patsidega tüdruk lehvitab ja hüüab kõigest hingest „Helllllõõuuu“, arvukad külakoerad teenivad oma igapäevast toiduportsu end pea hääletuks haukudes.

Kohalikku rütmi on end lihtne sisse elada, sest kell kuus hommikul hakkab päike silmalauge paitama ning kuked lasevad kuuldavale oma võimsaima kaanoni, nii et äratuskellal hakkab piinlik.... Kõnnin igal hommikul imekaunil kahe oru vahelisel mäel lookleval Champuani trekil ning ma ei suuda ära imestada selle troopilise looduse imelisust! Varahommikul on Ubudis mõnusalt jahe, pilvetupsud on kahe mäekünka vahele orgu kinni jäänud, riisipõllul värskelt istutatud riisivõrsetel on kastepiisad, taamal kõrguvad kogu ilus kolm vulkaani ning üks imelik lind laulab häält puhtaks: „ähähäähäh, ähähäääääääh, ähähääääääääääääh!!!“ Kogu päevane ja õhtune elu toimub õues, sest koguaeg on soe ning ümberringi on igapäevaselt sada väikest kunstiteost – taimed ja vanad templid, majade rohkete detailidega puitnikerdised, tantsijate maskid, riisipõllud, voogavas rütmis tuksuv liiklus ning iga kodu ukse ees olevad ohverdused Jumalatele. Mul löövad silmad äratundmisrõõmust särama - Bali on ikka endine! Ma jõudsin koju!?!

Kõndides läbi oma vana küla (kus eelmisel aastal elasin), jäävad külatädid kordamööda seisma, vaatavad mulle segaduses olevana pikalt otsa ning küsivad ehmunult: „Oih, millal sa tulid?! Aga kus sa siis nüüd elad?! Miks sa (jälle) üksi oled?!“ Minu endine perenaine surub mulle hommikuti pihku papaya ning banaani kuhila ning teepeale jääva hotelli töötaja teeb kommentaari minu aastaga muutunud välimuse aadressil. Ubudis tarvitseb vaid kahte teatud kohvikusse minna, kui ongi mängleva kergusega üles leitud kadumaläinud kontaktid ning lisaks vanadele sõpradele trobikond uusigi hangitud. Viimane tegevus tagab selle, et päevad saavad kiiresti täis igasugu üritusi ning minu kohalik elu läheb samasuguse hooga käima, kus ta eelmisel aastal pooleli jäi.

Nukker on vaid see, et registreerin linnatänava majademüüris varem aukude kohale ehitatud uued restoranid, osade riisipõldude asemele kerkinud majad ning linna on minu suureks šokiks ilmunud esimene lääne keti-toitlustuskoht – Starbucks! Aga ma proovin Ubudi järjest läänelikumaks muutumisest mitte välja teha ning sean end sisse tavalise Bali pere koduhoovis ja kohandun kohaliku elurütmiga, tantsin end tantsutunnis ogaraks, väänlen oma kinnikiilunud kondid joogatunnis lahti ja lasen massaažis väsinud lihased sirgeks triikida.

Seekord on Bali tõesti teistsugune, sest mina olen teistsugune ja ma teen teistsuguseid asju. Aga ma tean, et mul on ükskõik, mis minuga siin jumalatesaarel sel korral või igal järgmisel korral juhtub või ei juhtu või keda ma kohtan ning keda mitte, sest tänu sellele imekaunile saarele ja siinsele õhustikule ei ole ühtegi varianti, et ma võiksin pettuda, sest siin on lihtne õnnelik olla.


(fotol minu koduhoovi meditatsiooni-hütt)

Marika, potentsiaalne kahepaikne


esmaspäev, 21. september 2009

Mina olen turist ehk veelkord Balist

Kambodzia hotelli aknatrellide vahelt immitseb kohupiimapiruka lõhna Pluss triljon kraadi

Eks kõikide asjadega on nii, et sõltuvalt, mis nurga alt neid vaadata, võib näha täiesti erinevat pilti. Nii olen ma juba suhteliselt ammu kellegi teise poolseid reisi soovitusi võtnud suhteliselt emotsioonitult, sest alati see, kuidas sulle mõni koht meeldib, sõltub sellest, millal, kellega, mis tingimustes ning meeleolus sa seal parasjagu viibid ning millised inimesed su teele satuvad. Suhteliselt iga reisikoht võib muutuda seiklusrikkaks ning kõikide lemmik rännupunkt aga suureks pettumuseks. Olen siiani blogis avaldanud Bali kui paradiisisaare kohta vaid ülistuslaulu. Nüüd kaks nädalat minu väga armsa Eesti sõbraga Indrekuga Balil ringi sõites, avastasin, et ega igalpool Balil ka nüüd päris paradiis ei ole ning et Bali erilisus minu jaoks piirdub siiski suures osas Ubudiga. Ehk siit tuleb nüüd üks veidi reisikirja moodi kirjutis tulevastele Bali turistidele.


Kui oli selge, et mul on kaheks nädalaks kaaslast oodata, siis valdas mind kerge segadus ning avastasin irooniana, et ega ma ju peale väikese Ubudi, mõnede hipirandade ning ühe suure vulkaani eriti muud näinud ei olegi. 5 kuu kohta päris hea saavutus, mis?! Minu sõbra soov oli peamiselt mereääres peatuda, sest oli ta omaette juba ammugi imestunud, et kuidas üks Saaremaa tüdruk suudab nii kaua sisemaal elada?! Asusin kohe oma Ubudi sõpru, kes olid Ubudis veedetud aja poolest minuga võrreldes juba veteranid, pommima küsimustega, et kus oleks Balil tore romantikapuhkust veeta. Huvitav, aga nii vaimselt valgustunute  kui ka lihtsalt hipide seast kõlasid kahtlaselt sarnased vastused ehk minu dilemma oligi lahendatud.
Otsustasin kahenädalast „romantika-turisti-elu” alustada Bali turistide mekast ehk Kuta ranna kõrval asuvast Seminyakist.
Need kaks randa on kohad, kuhu ilmselt 90% turiste maandub ning veedab seal tihedat piduderohket ööelu ning päeval grillib rannas. Kuta on selline koht, kus ringi kõndides ei ole Balist mitte kõige õrnemat lõhnagi – see-eest uputab tuntud kaubamärkide butiikidega ning „võtan-elult-kõik” noortega. Soovitus: hoidke parem eemale!! Seminyakis olin küll paar korda varemgi käinud ning tookord energiast tühjaks imetuna saba jalgevahel kodu-Ubudisse tagasi põgenenud, aga seekord lootsin, et meri ja lõputud kulinaarsed võimalused äkki muudavad asja. Jumaldasin küll mereääres karget mere õhku (millest Ubudis on täielik vaakum), kuid visuaalse poole pealt mereäär ka väga palju asja ei muutnud, sest vaatamata kilomeetrite pikkusele liivaribale ning mässavatele lainetele, ei ole keegi vaevaks võtnud sealt prügi ära Huvitav, et mulle see prügivärk Ubudi ümbruskonnas küll nii valusalt silma ei olnud torganud...või siis seda ei olnud seal lihtsalt niipalju. Isegi siinse turismimeka lõputud ilusad ja kallid villad asuvad prügijõgede ning –mägede vahel. Mõtlesin isekeskis, et kui oleksin oma kahenädalase puhkuse kohaks valinud need kaks randa, siis oleksin küll veidi õnnetu olnud, aga ilmselt minu maitse ei ole ka tavalise puhkaja maitse. Aga siiski, Seminyak suutis mind ootamatu nurga alt üllatada. Minu kõige suuremaks elamuseks vast oligi otse rannas asuv KuDeTa rannaklubi, kus imehea klubimuusika, imeilusa atmosfääri, ülihea söögi ning liiga kallite drinkide saatel on imeline vaadelda päikeseloojangut ja nautida glamuurset Balit. Pidin tunnistama, et vaatamata oma hipikarjäärile oli selline keskkond siiski tohutuks (veidi nostalgiliseks) naudinguks!



Minu Ubudi tuttavate üheks soovituseks oli nagu ühest suust: „Gili saared – „õumaigaad, see on nii romantiline” – sinna suundusimegi. Nimelt Balist idapoolt umbes 1,5 tunnise kiirpaadi sõidu kaugusel asuvad kolm täppi ehk saart- Gili Tarawangan, Gili Meno ja Gili Air. Igaühel on oma spetsialiseerumine – kas siis pidudele ja ööelule või siis vaikusele/rahule või snorgeldamisele. Meie valisime vaikuse ja rahu ning snorgeldamise ehk Gili Airi. Saarel seistes ja mere poole vaadates, on tegu tõepoolest paradiisiga – vesi on helesine, millel ulbivad värvilised ämbliku moodi paadid, kalad löövad sulpsu, kohe lähedalt ilutseb Lomboki saar oma mägede ning vulkaanidega ning veest väljuvad õnnelike nägudega snorgeldajad. Snorgeldamine on siin tõesti ilus – nagu suur akvaarium. Vee all on imeväikesed elektrisinised kalad, kollase triibulised kalad ja oranzi mustriga kalad ja siis kirjud kalad ja suured kalad ja väikesed kalad. Ja merepõhi – jumalik, kuidas vetikad ning teokarbid vaikselt oma elu seal hõljuvad. Igale saarele annab umbes 1,5 tunniga mööda koralli-liivasegust kallast tiiru peale teha. Ilu ja romantika aga väheneb kohe mitu kraadi, kui end 180 kraadi keerata ja saare poole vaadata. Saare keskosa on aga kuumusest kuivanud ehk Balile omasest lopsakast loodusest ei ole jälgegi ning hunnikute viisi on teede ääres prügi ehk kes soovib romantilist õhustikku hoida, siis on soovitus oma pilku rohkem mere poole hoida...:) Kui suuta sellest kõigest eemale vaadata, siis võib leida ka omajagu eksootikat. Nimelt saarel (nagu ka kahel teisel Gilil) ei ole autosid, vaid kõik toimetamine käib hobus-eeslitega, kelle taha seatud vankrid turistide ja kotikoormate all lausa ägisevad ning kelle kapjade alt muldtee tolm su üle katab. Rannaääres on palju väikeseid lihtsaid kalarestorane, kes õhtul päikeseloojangu ajal kokteilidele häppihouerit pakuvad ning mille ette laudadele ilmub isuäratav valik värskelt püütud mereande, kust saab omale meelepärast välja valida. (Mmm... Bali parima kala sõin ma seal).



Ubudi sõpradelt saadud soovitus oli kindlasti külastada ka Amedi randa. Saabusime sinna paadiga otse Gilidelt. Eelnevalt eelmisest merehaigust tekitavast paadisõidust oli see lausa nauding ning proovisin kõik mere õhu enda sisse ahmida. Saabusime musta liivaga ehk vulkaanilise liivaga rannale, värviliste paatide vahele. Mmm.. vaade oli imeilus – just nagu oleks sattunud Kreekasse või Lõuna-Itaaliasse. Milline nauding sõita juuste lehvides rolleriga mööda merre kukkuva kalju serval vonklevat teed kulgedes, all sinetav meri. Mööduda töötlemata meresoola müüjatest, snorgeldada vana laevavraki juures ja lebotada hotelli basseini ääres, kust avaneb vaade mere lõputule avarusele. Aga millegipärast lahkusime sealt juba järgmisel päeval, sest rand on sisuliselt ligipääsematu...


Peale nädalat mere-ääre Baliga tutvumist, küsib Indrek ääri-veeri Ubudi kohta, et äkki läheks ja vaataks selle ka ära. Ja nii me sinna lähemegi ning mulle suureks üllatuseks minu mere-lembelise sõbra soovil pea, et terveks järgmiseks nädalaks jäämegi. Minule on see lausa kingitus, sest arvestades, et plaanin Balilt lahkuda, on see justkui boonus aeg nautida veelkord siinset lopsakat loodust, riisipõldude avarust, vee vulinat ning jälgida kohalike inimeste igapäeva toimetusi. Kõik on nii ilus ja sõbralik ja lopsakas ja eksootiline. Ühtäkki mõistan, et teistes kohtades, kus käisime, seal ei olnud kusagil võimalik nii rikkalikult näha kohalike Bali-hindude igapäevalisi usutoimetusi, kui seda on Ubudis. Mulle suureks üllatuseks teatas ka Indrek, et Ubudis on kõige mõnusam atmosfäär.

Vaatamata sellele, et olin 5 kuud Ubudi elanik olnud, suutis see linnake mind peale Bali ringreisi siiski endiselt meeldivalt üllatada. Nimelt olin senini tundma õppinud vaid Ubudi üht kihti – mis oli pigem hipilik ning spirituaalne. Turistina Ubudis olles, õnnestus mul avastada (olin sellest lihtsalt varem teadlik olnud) ka täiesti teistsugust Ubudit. Nimelt peale selle, et Ubud on Bali kultuurikeskus – kus on ohtralt tantsu etendusi ning varem mainitud ligipääsu kohalike elanike igapäeva tegevustele, peale selle, et Ubudis on tohutu lai valik spirituaalseid „meelelahutusi” nagu jooga ja meditatsioon ning muud new age tegevused, on Ubudis olemas nö hipielu vastand - väga eksklusiivsed ja luksuslikud hotellid ning maailmatasemel gurmee-elamused. Ubudis on lai valik imeilusaid hotelle, kust avanevad vaated kas riisipõldudele või troopilise džunglile või mitme meetri sügavusele jõele või on hotellitoad ära peidetud rohelusse uppunud troopilisse aeda, kus on võimalik end täielikult paradiisis tunda. Gurmee söögielamuste võimalusi on piisavalt ning restoranide atmosfäär ning toidu-teeninduse tase ei jää millegi poolest alla Euroopa võimalustele. Ehk minu soovitus on Balile tulles kindlasti ka Ubudis ära käia, sest seal on igaühele midagi ja paradiis kõigile!


Marika, Ubudi andunud fänn

neljapäev, 3. september 2009

You’re in, It’s your show now, so whats it’s gonna be? (Jack Johnson)

puusi nõksutades
ja sajab

Ma peaks kirjutama lugu, kuid muusika paitab mu kõrvu ja hing mu sees tantsib ennastunustavalt muusikataktis.

Esimest korda suutis muusika mind sarnaselt puudutada kui olin templis olnud vast juba 20 või 30 päeva ja peale järjekordset mediteerimist endale puhkust lubades heitsin voodisse ja panin ipodi klapid pähe. Muusika tegi hingele pai ja tajusin üllatusega, et mu sees olev valgus hakkas muusika taktis end liigutama. Hõljudes küljelt küljele. Mmmm, päris huvitav sensatsioon! Ja aina paremaks läks, sest kui tuli veidi rokim lugu, siis hakkas valgus mu sees juba hoogsamalt tantsima! Ja kui hüpnosoosi all olles hyppasin voodis püsti ja hakkasin koos selle valgusega end liigutama. Millised graatsilised liigutused, milline voolamine! Ma ei liigutanud end mehaaniliselt, proovides näida kuidagi, ma ei teinud ise mitte midagi. Esimest korda elus ma lasin end muusikal kanda ja valgusel mu sees keha liigutada.. Ma tundsin end kui jumalanna, kuigi ma olin üsna maine oma järgitehtud 4 triibuga dressipükstes ja maikasärgis. Mu templielu jooksul shokolaadimägede söömisest paisunud vöökoht tegi rõõmuga kõige seksikamaid liigutus, ma tegin liigutuis mida ma end eales ei kujutand oskavatki! Ja sedasi rokkisin ma voodis tund aega, mitte siis üksi vaid selle valgusega mu sees :). Ja ma tundsin end maailma seksikaima naisena. Ning kõige selle lõppedes kui väsinult, higisena ja hingeldades end peeglist nägin, siis teadsin, et nüüd olen valmis tõeliselt armastama .. iseennast!

Merle

esmaspäev, 24. august 2009

Tule. Ma jutustan sulle loo.

Peale Qi Gongi treeningut
pluss kakskümmendkaheksa

(fotol raamatust "Söö.Palveta.Armasta" tuttava maailmakuulus nõidarsti Ketut Lyeri
. Lugu ei ole fotoga seotud).


Tundsin kohe, kui selle naise vastu istusin, et ma tahaks nutta. Templis elades küsiti mult kogu aeg, kas olen juba hakanud kogema negatiivseid tundeid, olen ma vihane, kas ma nutan vms. Ei! Miks? Mul on ju kõik hästi! Mu elu on lill, kõik on super! Ma reisin, kogen ja avastan, kohtan inimesi, kes avardavad minu maailma ja kõik on lihtsalt fantast! Ega jah, nad vaatasid mind küll seal pika pilguga ja jäid ootele. Sest ühel hetkel, kui maskid langevad, siis inimene peab kogema negatiivseid tundeid, isegi kui need on sügavale maa alla topitud. Selleks et saaks need tunded endast välja, lahti lastud.

Ja senini polnud need tunded minus veel avaldunud (ok, bussis olin üht tüütut kauplejat valmis lööma, mida ma kunagi varem poleks teinud). Kuid selle naise vastas tundsin end kui alasti. Ma võin olla ja käituda kuidas tahes, aga tema teab... Teab, et mu hing on kui ühes unenäos mu suu, mis tõepeegliga vaadates polnud täis, vaid puseriti korrigeerimist vajavaid hambaid ning terve suulagi oli täis erineva kujuga kihvasid!

Kui minu silmad pisaratega täitusid, siis ei uskunud, et ma tõesti pillima hakkan. Kuid ojaaa, ja kuidas veel. Löristasin nutta täis kõik salvrätikud nii, et nende lõppedes ulatati mulle väike froteerätik..

Tundsin kergendust, kui minu pillimise alguses tuli koju naise abikaasa. Lootuses, et jõuan end koguda ja säilitada huumorimeele. Nähes, et abikaasa näol on tegu täiesti normaalse inimesega, siis tekkis usaldus, et ega ta ometi laseks oma naisel kurejuttude ajajana ka tegutseda?!! Peites oma kohe-hakkan-nutma näo särava naeratuse taha, tervitasime ja ta tõdes rahumeeli, et näe, sinu ta on ka juba nutma pannud. Eelmisel nädalal oli üks poiss lausa karjunud, nii kriipiv oli Tema Lugu.

Lõpuks end tühjaks nutnud, joonud ära kõik pakutud vee ja siis enda pudelitäie.. Koju minema hakates, ei saanud ma ühtäkki enam aru. Ma tulin ju siia nalja pärast, et saada enda kohta miskit põnevat teada ja selle üle hiljem naljakrampides ägiseda. No näiteks, et ma peaks olema hoopistükkis kosmonaut. Sain mis tahtsin, sest sain kõigele lisaks kinnituse, et ma tõepoolest võiksin olla kosmonaut.

„Miks sa igale minu poolt esitatud võimalusele leiad kohe ridamisi takistusi?”
„Ee, ma ei tea”. Arvatavasti seetõttu, et ma olen lihtsalt kahe jalaga maapeal ratsionaalselt mõtlev inimene?. Ja ma ei näe ka põhjust, miks mul peaks olema doktorikraad. Et mis tööd ma siis nagu tegema hakkan?”
„Kuidas see on oluline täna? Selle peale ei peaks üldse mõtlema! Mis on see mis sind hirmutab? Mida sa KARDAD??”.

Ja need puurivad küsimused puudutavad mind nii, et ma hakkan nutma. Ning ta jutustab mulle loo. Minu loo.

Hiljem analüüsides, kui palju ma talle tegelikult ise infot ette andsin ja kui palju ta ise rääkis, sain aru, et see polegi nii oluline. Palju olulisem on see, et see kõik tõepoolest jookseb kuidagi paika minu tänase eluga ja inimestega minu ümber.

Merle, külalisest blogija

teisipäev, 4. august 2009

Balian ehk bali nõidarst

Penestanani külas, dzhunglimajas

Saabuva vihmaperioodi hoovihma tervitades


„Ühe hambaga nõidarst veel puudub su elust?!!” naljatavad minu sõbrad minuga, kuuldes minu Balil elust. Teine tuttav uurib, et kas ma oma nõidarsti olen ka juba leidnud. Minu Ubudi sõber läänest räägib mulle imeloo, kuidas peale mootorratta õnnetust ta oma kätt liigutada ei saanud, kuid peale nõidarsti juures käimist, hakkas ta käsi järgmisel päeval uuesti liikuma. Teisel sõbrannal oli aga segadus südames, et kas lõpetada oma suhe või mitte ning peale „arstil” käimist, olevat kõik selgeks läinud. Kuigi ma tean, et Bali ja nõidarsti seose on üle maailma kuulsaks teinud Elisabeth Gilberti raamat „Söö, palveta ja armasta”, tunnen siiski, et miski minus tahab ka seda kogemust saada.

Uurin oma balilastest tuttavate käest, et mida nemad balianist ehk nõidarstist arvavad. Igal külal olevat oma nõidarst. Osad kiidavad kogemust taevani, et kellel on raseduse probleemidest aidanud üle saada, kellel on raske haiguse ravinud. Teiselt tuttavalt aga kuulen, et tema on pigem ettevaatlik, sest vahest neil balianidel võib midagi untsu ka minna või kõik neist ei pidavat heatahtlikud olema. Minu hea sõber Wayan aga ütleb, et need, kes on kunagi midagi mõnel inimesel untsu keeranud, need hakkavad musta maagiat tavaliselt harrastama. Uurin Wayanilt, et kas Elisabeth Gilberti raamatus mainitud arst Ketut Lyier ikka veel elab? Wayan veab minu Lonely Planeti Ubudi kaardile suure rasvase risti, kust maailmakuulus Ketut elab ning ta pidavat endiselt elu ja tervise juures olema. Mulle tundub aga kuidagi mage, seda tallatud rada maitsma minna. (Vahemärkusena raamatust rääkides: Kohalike kõlakate järgi pidi raamatu järgi filmi väntamine hoos olema, Julia Robertsiga peaosas ning kuuldavasti oldavat juba ka Ubudis filmimas käidud)

Ühel lõunal läänlaste kohvikus süües, istub minu lauda Jessica ning hakkab rääkima Tjokartast, kes elab Ubudist umbes 15 minutilise rolleri sõidu kaugusel ning on rahvusvaheliselt kuulus. Jessicaga ning ta partneriga tegi nõidarst imesid Mm... Lasen igaks juhuks Jessical joonelisele paberile kaardi joonistada, kuidas ilma ühegi teeviidata kohast Tjokarta maja üles leida. Unustan kaardi rahakoti vahele, kuna minu hea tuttav Stacey tuleb joogatundi kuidagi õndsa näoga ning ütleb, et tuleb just oma hingehädasid Tsjokarta juurest ravimast. Mmm... minu uudishimu aina kasvab ning tunnen, et kuidas tahaks ka teada saada, et milleks see balian siis võimeline on. Kuigi mul suurt midagi häda ei ole, tunnen et see oleks lahe kogemus ka blogis jagamiseks. Variant on Tsjokarda juurde minna ka kõiksugu abstraktsete new age muredega nagu näiteks, et mu kehas on energeetiline blokk või et ma arvan, et mu kolmas tshakra on suletud või et mu kolmas silm vist hakkab sulguma, aga see tundub kuidagi mage ning tunnen ka väheke aukartust, et mis siis kui vana mind läbi näeb... ja see hoiab mind tagasi, kuni..

Ühel imeilusal hommikul ärkan üles minu õlast kiirguva põrguvalu peale. See on nimelt vana vigastus, mis ei ole ammu enam endast märku andnud, kuid nüüd täiesti ootamatult, ilma et oleks talle kuidagi enda arvates liiga teinud, teeb see mulle taolist valu, et oigan oma voodis. Soh? Kas ma kutsusin selle esile, et nõidarsti jutule pääseda?! Ei tea, aga igatahes üks on nüüd selge, et see vana õla jonn tuleb ära lõpetada. Võtan rolleri ning nõidarst ei lase mind enam kauem kutsuda ja kihutan hommikul pool üheksa ajal kaarti jälgides tuhatnelja nõidarsti poole.

Aga see kõik ei ole mitte niisama lihtne. Lisaks kaardile olen Jessicalt päranduseks saanud ka terve rituaalide nimekirja, mida enne Tjokartaga kohtumist teha. Niisiis, esiteks ei soovitata hiljem minna kui kell 9, sest siis on liiga palju patsiente ning Tjokarta väsib ära. Enne Tsjokarta majja sisenemist, tuleb minna maja vastas asuvale turule. Sealt tuleb üles otsida naine, kes müüb ohvriande. Aga... mitte igasugused ohverdused ei sobi. Inglise keelt mitte kõnelevale naisele tuleb öelda sala märksõna: Tjokarta ning siis ta teab, et tuleb teha ohverdus Tjokarda jaoks. Tädi rebib õisi, piserdab neid kookospiimaga, kastab mingi muu vedeliku sisse, lisab bambusevõrsetest tehtud alusele punaseid, siniseid õisi ning pool lootoseõit. Sipsutab peale muru moodi asja ning teeb roosadest õitest suure kuhja kõige tippu. Lõpuks valmivad tema käte alt kaks identset lillekuhja, mille eest pean loovutama viie krooni väärtuses kohalikku raha. Tuletan Jessica juhtnööre täpsemalt meelde ning nii panen Tjokarda teenuste korvamiseks kahe lillekuhja vahele 125 krooni väärtuses kohalikku raha, nii et see välja ei paistaks.

Kõik juhtnöörid järgitud lähen oma lillekuhjaga ja astun uhkelt Tjokarda hoovi. Ilma sõnagi vahetamata, teab Tsjokarda hoovis istuv ja ohverdusi nikerdav naispere, miks ma tulin ning viipavad sõbralikult oma peadega, et edasi astuksin. Kõnnin ja kõnnin kuni ühes avatud paviljonis silman vanemat meest. See on ilmselt tema... Olen veidi ehmunud ja ettevalmistamata, sest ilma patsientide järjekorras ootamata sattusin kohe nö lavale. Olen niigi olukorra salapära ja pidulikkuse tõttu veidi ähmis, kui aga avastan, et unustasin lillekuhja otsa panna kaks põlevat viirukit, siis tunnen, et nüüd on jama majas. Aga Tjokarda on protseduuriga nii harjunud, et ei tee märkamagi, et viirukeid ei ole, viskab lillekuhila oma kummutile, teiste sarnaste kõrvale ning palub mul poodiumile istuda. Võttes ise istet oma kõrgemal asuval toolil küsib see nõidarst lihtsas inglise keeles: „Kuidas ma saan sind aidata?”.

Järgmiseks kükitan Tjokarda jalge vahel ning ta mudib oma sõrmedega minu kukalt ja selga ning leiab sealt üles nii valusad punktid, et ahhetan ning ei usu, et tegu minu seljaga on. Tsjokarda naerab aga minu oigamise peale muhedalt: „ahahah” ning lisab: „ainult sinu parem pool on, eheahahahehe, see on minevik, mida hoiad.” Peale mõnda aega minu piinamist, surub ta minu pea allapoole ning tekitab oma sõrmega minu rangluud puudutades elektrilöögi. Terve mu keha väriseb ning oigan päris valjusti. Ja kui hakkan just obadusest toibuma, saan kohe veel ühe elektrilise siraka. Karjun valjemini, sest Jessica kaudu tean, et tema teised patsiendid ei hoida ka ennast tagasi. Kui olen toibunud ning ta mind uuesti mudima asub, teatab ta, et mu õlg olevat nüüd tugev.

Ta palub mul pikali panna. Ma tean mis on tulemas, sest olen kuulnud, kuidas sellel mehel on mingi imelik puuora, millega ta patsientide varvaste vahel urgitsedes põrguvalu võib põhjustada. Hingan sisse ning kogu minust väljuv õhk vibreerib minu kiljumisest, sest täpselt see, mida aimasin tulevat, järgnes sekundi murdosa vältel. Ja Tsjokartale tundub see kõik nalja tegevat, sest ta naerab uuesti: „Eheheee, see oligi sinu minevik. Ma proovin uuesti.” Ja ime sünnib. Tsjokarda torkab oma imepulga samasse kohta varvaste vahele. Olen valmis uueks valuhoobiks, kuid... tunnen vaid, et pulk on minu varvaste vahel, kuid ei mingit valu enam. Selle sama pulgaga joonistab Tjokarda minu rindkerele ja jalgadele ringe ning minu tunde järgi lilli ja kõike muud ilusat, mida ma liigutuste järgi ei tuvasta. Ta palub mul teha mõningaid hingamisharjutusi, mida ma tema eeskujul hoolikat järgida püüan. Seepeale teatab ta mulle, et need harjutused on õnne saladus ning et ma neid iga päev teeksin, sest siis tunnen kuidas õnn elab minu kõhus ning kogu minu karisma saab realiseeruda. Jagan neid lääne maailma jaoks veidrana tunduvaid harjutusi heameelega ka blogi lugejatega:

Algatuseks hinga kolm korda sisse oma suguelunditega (pigem kujuta ette, et sa seda teed) ning kurgu kaudu välja. Teiseks hinga kolm korda sisse päikesepõimikuga ning nina kaudu välja ning kolmandaks kolm korda südamega sisse hingata ning suu kadu välja. Ja nii lihtne see ongiJ, kuidas õnn oma õuele meelitada.

Kogu protseduur on vaevu kestnud 5 minutit ning Tsjokarda tõuseb oma põlvedele ning ütleb, et ma olevat nüüd korras. Mhm, tunnen, kuidas ma ei taha veel lahkuda, sest sai ju seda käiku nii pikalt justkui mentaalselt ette valmistatud. Ning kohe hakkabki minu peast esile kerkima veel muresid. Kurdan ühte – ja Tsjokarda torgib minu varbaid uuesti ja ma karjun. Ja julgust kokku võttes kurdan ka veel kolmandat häda ning Tsjokarda leiab ka sellele valule vaste minu varvaste all. Ning iga kord sedasama punkti teist korda katsudes on valu sealt haihtunud. Rohkem probleeme minu pea välja ei mõtle ning proovin rahul olla oma 10 minutiga. Ise mõtlen, et kas ei ole see naljakas, et kui on võimalus nö kiiresti midagi korda saata või parandada, siis see justkui vähendab selle kogemuse väärtust. Ja mul ei jää muud üle, kui oma lapsikuse üle ise naerda.

Tänan Tjokardat, ning sätin end mingis imelikus õnnejoovastunud seisundis lahkuma. Ühtäkki paneb Tjokarda oma käe mulle õlale ning ütleb: „Ja... ära unusta oma naeratusi alla neelamast – niipalju, et iga sinu organ lõpuks naeratab.” Sõidan juuste lehvides tagasi Ubudi poole, neelan oma naeratusi ning tekitan oma õnnetundest valla pääsevate valjude rõõmukilgetega teeäärsetes koertes piisava segaduse.

Marika

neljapäev, 30. juuli 2009

Natuke armastust ehk Balil pulmas

Oma kolmandas Bali kodus, aknast paistva kose vulina saatel

+25 ºC

„See on tavaliste (öeldud rõhutatult) Bali inimeste pulm. Pühapäeval on väike tseremoonia, siis tähistatakse pruudi kolimist mehe majja. Kolmapäeval on pulmade teine osa, siis on kõik palju värvilisem ning on suurem tseremoonia”, selgitab Wayan mulle telefonis ees ootavate pulmade korralduslikku külge. Nimelt kui mainisin oma kohalikule sõbrale Wayanile, et sooviksin Bali pulmad ka ära näha, siis oli ta lahkesti mind oma tuttavate ehk tema küla tüdruku ning oma sõbra venna pulma kaasa võtma. Ajan aga kabajja ja sarongi selga ning minek.

Peigmehe maja hoovi jõudes, on tavapäraselt kogu küla kokku tulnud – traditsiooniks on, et igast küla perest peab vähemalt üks liige tulema oma austust näitama. Vaatamata pidulikult päevale minu suureks üllatuseks ei hoovis olevad inimesed ega ka majapidamine erilisest pidulikkusest ei õhku... Harilikus Bali majade kompleksis vedeleb seina ääres prügi, hoov on mudane ning räpane, meestel on sarongi peale visatud suvalised T-särgid (minu sõbral Wayanil on sarongi peal piilupart Donaldiga suvesärk) ning naistel on kabajja esistel näha hommikuste asjatoimetuste jälgi ning nii vööd, juuksed kui korsetid on lohakamalt sätitud kui templitseremooniatel näha võib.

Võtame teiste külaliste eeskujul maja trepil istet, kuhu meile serveeritakse imelikku maitsega ülimagus tee ning banaani lehe sisse mässitud kohalikud head-paremad aurutatud riisi suupisted... Wayan selgitab mulle, et kohe asume rongkäiguna teele 100 meetri kaugusele neiu perekonna majja, et ta siis sealt paari tunni pärast peigmehe majja tagasi tuua. Wayan ütleb, et siinsel juhul on tegu nö kiirpulmaga, kuna pruut-ja peigmees nii lähestikku elavad. Tavaliselt kui vahemaa suurem, siis võib see tseremoonia aset leida päevi. Nii kõnnin uhkelt oma blondi parukaga eristudes kohalike pulmakülaliste hulgas ning meist mööda sõitvad turistibussid peatuvad ning millegipärast tundub neile kohalikke rõivaid kandev valge juuksepuhmaga naine huvitavam fotoobjekt, kui kogu pulmarongkäik. Tee ääres olevate majade ustel olevad kohalikud saadavad mulle aga heakskiitvaid pilke.

Pruudi ehk Ni Wayan Murtini kodus istuvad kõik külalised jälle majakeste treppidele ning lihtsalt ajavad juttu ning teevad ei-midagit. Ega külalistel ei tundu üldse asja olevat tseremoonia endaga, nad on lihtsalt kohal austusest, et veidi maiusi manustada ning sõpradega juttu ajada. Olen vist ainuke, kes huviga jälgib, mis hoovis toimub. Nii muuseas ilmub kuskilt välja pruut, kes on ilus kui roosinupuke, kuid kellele peaaegu mitte keegi mingit tähelepanu ei pööra. Ühe majakese trepil istub umbes 10 meest – nende hulgas on külavanem ning pruutpaari sugulased. Pruutpaar läheb istub alandlikult nende ette ning järgmised 20 minutit iga mees loeb uue liidu liikmetele epistlit. Kuigi ma midagi aru ei saa, siis Wayani sõnul on tegu juhtnööridega, kuidas oma kaasat hoida ning kuidas perekonda luua, hoida ja üksteisega käituda jne. Kui kõik justkui selge on, kirjutavad mõlemad päeva kangelased paberile alla ning abielu ongi registreeritud.

Pruut on istunud terve selle aja peigmehe poole seljaga. Ma ei ole kordagi näinud, et nad oleks üksteisele silma vaadanud või üksteist puudutanud. Uuri Wayanilt, et kas see ei olegi armastuse abielu? Wayan selgitab mulle, et see on „a little bit of love” ehk natuke armastust. Nimelt nad teavad üksteist juba ammu ning nüüd otsustasid lihtsalt oma perekondade survel abielluda, kuid armastama õpivad nad üksteist hiljem. Nimelt tüdruk on juba 25 aastane, mis on viimane aeg sobilikus eas abiellumiseks. Kuna ta käib Türgis ühes spas tööl ja plaanib raha teenimise eesmärgil järgmised 5 aastat jätkata, siis oleks ta 30nd kui ta koju jõuaks ning see on Bali naise puhul juba ilmselge vanatüdruku iga. Ja kui keegi on vanatüdruk, siis on kindel, et kõik külanaised kogunedes ojakestesse end pesema, räägivad temast taga. Minu kõrval treppidel istuvad kohalikud uurivad läbi Wayani minu kohta ning ma vastan täiesti ausalt oma vallalisuse ning lastetuse kohta. Kohalikud noogutavad mõtlikult ja kaastundlikult, sest olen ju ilmselge vanatüdrukJJ. Peigmees, I Nyoman Landika on 32 aastane, Bali pealinnas Denpasaris töötav elektroonika müügimees. Meeste puhul on abiellumiseks sobilik iga 30 ning kriitiline iga 35. Kuna tüdruku peres on ainult tüdrukud ning ühtegi poega nö vanemate ja maja eest hoolitsema jäämas ei ole, siis leiti, et neiule on parim oma kodu lähedale mehele minna, et ta saaks oma vanemate eest hoolitseda. Minu vaatluste tulemusena tundus neiu pere kaugelt jõukam kui mehe pere, siis eks vast mehe poolt ka oma huvid mängus olid.

Uurin Wayanilt, et mis siis saab, kui mõni endale sobivat partnerit ei leia? Wayan ütleb, et see on kehva, sest tõenäoliselt terve küla hakkab tema kohta sosistama. Abiellumist loetakse siin austuse näitamiseks oma vanemate suhtes. Uurin hästi ettevaatlikult, et mis siis saab, kui võsuke ei taha abielluda, sest ta on näiteks homoseksuaal. Wayan kihistab vaikselt naerda ning ütleb, et Balil ei ole homoseksuaalsus aktsepteeritud, et seda üldjuhul välja ei näidata ning abielluda tuleb ikka. Balil on ka arvamus, et osad inimesed sünnivad homoseksuaalidena, sest see inimene on eelmises elus oma abikaasat peksnud või muidu halb abikaasa olnud. Pööritan silmi ning tunnen siinsetele mitte-heterodele salamahti kaasa.

Olles mõnda aega hoovis toimuvat jälginud, ning tuvastanud apaatsuse mitte ainult külaliste seas, vaid ka pruutpaari enda ilmetel ning kehakeeles, siis tekib paratamatult mu huulile küsimus, et kas siis pulmad ei olegi nende noorte elus kõige olulisem sündmus. Wayan annab vastuseks üllatunud ja pika: „Eiiiiiiiii”. Ta vastab: „Kremeerimine on kõige olulisem sündmus Bali inimeste elus, seejärel tulevad hammaste viilimine, laste sünnid ja muud templi tseremooniad. Pulmad on seal kusagil lõpus”.

Preester viib läbi tavalise tseremoonia, mis ei erine kuidagimoodi teistest tseremooniatest, mida ma siinmail näinud olen. Pruudi ema viib pruudi kodus pruudiga läbi mõned rituaalid –varvaste vahele ja sõrmede peale asetatakse lõng ning tossutatakse viirukitega ümber pruudi. Pruudi ees lõõmab lõke ning kanamunadega tehakse ringe ümber tema näo. See olevat selleks, et tüdruk ilusti kodust ära läheks, kuid ikka vanemaid au sees hoiaks.

Paari tunni pärast oleme taaskord peigmehe kodus, kus toimub järjekordne preestri poolt läbiviidav tseremoonia ja palvus ning pruutpaar peab nüüd koos mingeid riitusi läbima. See näeb välja veidi nagu eesti pulmades, kui pruutpaar enne pulmamajja sisenemist peab puid lõhkuma või titte mähkima. Peigmees võtab selga riisiharimise tööriistad ning kõnnib nendega ümber hoovi mitu tiiru, näidates, et ta on potentsiaalselt hea põlluharija. Neiu peab nööre kokku sõlmima ja lahti lõikama ning kõige lõpuks pruutpaar söödab üksteist riisiga. Külalised endiselt eriti ei huvitu pruutpaariga toimuvast ning nende päeva tipphetkeks jääb ilmselt peale piduliku osa lõppu pakutav rikkalik söömaaeg.

Kolmapäeval ehk tseremoonia teisel päeval sajab nagu oavarrest. Jõuan pulma imeilusana – nimelt tunniajalise sõiduga paduvihmas sain imelise sasi-pusa-wet-look-kiivri-soengu ning ligemärja sarongi. Aga sellest ei ole midagi, sest kogu pulma tseremoonia hoov on justkui bassein – külalised sumpavad läbi pahkluuni ulatuva mudase vee ning keegi ei näe niigi pidulik välja kui pühapäeval. Hoovi on proovitud veidi pidulikumaks muuta väga määrdunud plastmasstoolidega ning bambusest tehtud nikerdustega. Hoovis aga hiilgab pruutpaar, kes on seekord eriti uhkelt ehitud – kulla ja karraga - ning isegi peigmehe nägu on valgendava kreemiga üle võõbatud.

Wayan oli mulle varem selgitanud, et kolmapäeval ehk täna on tegu peoga. Minu kui juhmi turisti jaoks aga kordub suure üllatusena sisuliselt täpselt sama stsenaarium, mis pühapäevalgi, kui välja arvata ametlik abielu registreerimine. Ehk algatuseks tuuakse magus tee ja koogid, siis liigutakse peigmehe majast pruudi majja, kus viiakse läbi palvus ja tseremoonia. Taaskord külalistest pole kellelgi asja, mida pruutpaar teeb ning pruutpaaril ei ole ka üksteisega asja. Mina sätin end teismeliste tüdrukute kõrvale ning räägime kõik oma emakeeles ja kehakeeles üksteisele pikki lugusid... vanaemadest, õmblemisest ja joogast. Peo kulminatsioon on külaliste jaoks taaskord söök – seekord siis pruudi majas. Isegi menüü on sama – ikka riis ja pikad oad kookospiimas ja kana – ja oo - seekord ka sealiha. Magustoiduks võib endale arbuusiviilu pätsata. Kõik külalised istuvad majakeste treppidel ning kohalike kommete kohaselt süüakse käega. Wayan selgitab mulle, et 400 külalise jaoks tapeti ära neli saja kilost siga, tosin kana ja naispere on hullumiseni varahommikust saadik vaaritanud. Müts maha!!!

Taaskord mehe koju jõudnuna ning keset „vihmavee basseini” maha istunud, algab taaskord suur sadu. Tunni aja jooksul lahkuvad kohalikes rahvusrõivastes külaelanikud ning hoovi hakkavad imbuma teksapükstes ning justkui ööklubi peoks sätitud noored. Need olevat peigmehe koolikaaslased pealinnast. Ootan, et äkki hakkab nüüd lõpuks suurem tants ja trall. Uurin Wayanilt, te noh, millal siis laulu ja tantsuga pidu ka hakkab. Wayan selgitab mulle, et see ongi pidu – bali pulmas ei laulda, tantsita, ei jooda ei laaberdata, vaid istutakse ja aetakse juttu. Taaskord pakutakse süüa - riisi ja mune ja kana, arbuusi ja vett....

Siinmail pulmade puhul kinke üldjuhul ei tehta – vahel mõni viib veidi kohvi ja suhkrut, peamiselt aga käiakse abiks ohverdusi tegemas ning vahetatakse toitu. Just, vahetatakse – nimelt külalised tulevad kodust oma toiduga ning kui nad ära lähevad, siis antakse neile kohalikku toitu asemele, mida koju viia. Mina annan kohalike sõprade soovituste kohaselt pruudi kätte ümbriku väikese toetusega.

Peagi tunnen, et ma ei sulandu kuigi hästi moodsa ööklubi riietusega inimmassi ega ka kohalikus keeles peetavatesse vestlustesse, siis lahkun umbes kella kümne ajal, jättes kohalikud noored jutustama. Läbi lausvihma rolleriga kodupoole sõudes mõlgutan mõtet, et tõepoolest, üks teine tseremoonia kus viibisin, mis viidi läbi minu külas ühe uue maja valmimise puhul, oli ikka kordades uhkem kui need pulmad. Seal olid vähemalt kohalikud tantsijad ning kohalik tilu-lilu bänd, rääkimata külaliste ning majapidamise ehtimise uhkusest.. Kuigi abielu on siinse perekonnamudeli püha alus, siis ilmselt on see nii loomulik osa, et selle tähistamist ei võeta kuigi tõsiselt. Selgub, et ka pulmaaastapäevi ei tähistata. Pulmadele kulutatakse küll palju raha, aga see kulub preestrile tseremoonia läbiviimiseks.

Pruutpaari mesinädalad seisnevad selles, et nad ei pea 3 päeva mitte midagi tegema ning võivad mesinädalate pesas ehk nende oma magamistoas olla. Selle pulma pruut lendab aga 3ndal augustil aastaks Türki ja ei näe oma mees enne järgmist aastat. Loodan, et nende armastus aastatega kasvab.

Marika (pühendusega Monikale, kellel olid laupäeval pulmad. Palju õnne ja armastust!!)

p.s Kes on Balile tulemas ning soovib veidi lähemalt kohalikku eluga tutvust teha, siis soovitan Wayaniga ühendust võtta (+6285238880050 või wayantagel@hotmail.com). Wayan pakub giidi teenuseid, õhtusööki Bali kodus, räägib head inglise keelt ning oskab kohalikke asju selgitada lääne inimesele arusaadavas keeles.