Teisipäev, 4. august 2009

Balian ehk bali nõidarst

Penestanani külas, dzhunglimajas

Saabuva vihmaperioodi hoovihma tervitades


„Ühe hambaga nõidarst veel puudub su elust?!!” naljatavad minu sõbrad minuga, kuuldes minu Balil elust. Teine tuttav uurib, et kas ma oma nõidarsti olen ka juba leidnud. Minu Ubudi sõber läänest räägib mulle imeloo, kuidas peale mootorratta õnnetust ta oma kätt liigutada ei saanud, kuid peale nõidarsti juures käimist, hakkas ta käsi järgmisel päeval uuesti liikuma. Teisel sõbrannal oli aga segadus südames, et kas lõpetada oma suhe või mitte ning peale „arstil” käimist, olevat kõik selgeks läinud. Kuigi ma tean, et Bali ja nõidarsti seose on üle maailma kuulsaks teinud Elisabeth Gilberti raamat „Söö, palveta ja armasta”, tunnen siiski, et miski minus tahab ka seda kogemust saada.

Uurin oma balilastest tuttavate käest, et mida nemad balianist ehk nõidarstist arvavad. Igal külal olevat oma nõidarst. Osad kiidavad kogemust taevani, et kellel on raseduse probleemidest aidanud üle saada, kellel on raske haiguse ravinud. Teiselt tuttavalt aga kuulen, et tema on pigem ettevaatlik, sest vahest neil balianidel võib midagi untsu ka minna või kõik neist ei pidavat heatahtlikud olema. Minu hea sõber Wayan aga ütleb, et need, kes on kunagi midagi mõnel inimesel untsu keeranud, need hakkavad musta maagiat tavaliselt harrastama. Uurin Wayanilt, et kas Elisabeth Gilberti raamatus mainitud arst Ketut Lyier ikka veel elab? Wayan veab minu Lonely Planeti Ubudi kaardile suure rasvase risti, kust maailmakuulus Ketut elab ning ta pidavat endiselt elu ja tervise juures olema. Mulle tundub aga kuidagi mage, seda tallatud rada maitsma minna. (Vahemärkusena raamatust rääkides: Kohalike kõlakate järgi pidi raamatu järgi filmi väntamine hoos olema, Julia Robertsiga peaosas ning kuuldavasti oldavat juba ka Ubudis filmimas käidud)

Ühel lõunal läänlaste kohvikus süües, istub minu lauda Jessica ning hakkab rääkima Tjokartast, kes elab Ubudist umbes 15 minutilise rolleri sõidu kaugusel ning on rahvusvaheliselt kuulus. Jessicaga ning ta partneriga tegi nõidarst imesid Mm... Lasen igaks juhuks Jessical joonelisele paberile kaardi joonistada, kuidas ilma ühegi teeviidata kohast Tjokarta maja üles leida. Unustan kaardi rahakoti vahele, kuna minu hea tuttav Stacey tuleb joogatundi kuidagi õndsa näoga ning ütleb, et tuleb just oma hingehädasid Tsjokarta juurest ravimast. Mmm... minu uudishimu aina kasvab ning tunnen, et kuidas tahaks ka teada saada, et milleks see balian siis võimeline on. Kuigi mul suurt midagi häda ei ole, tunnen et see oleks lahe kogemus ka blogis jagamiseks. Variant on Tsjokarda juurde minna ka kõiksugu abstraktsete new age muredega nagu näiteks, et mu kehas on energeetiline blokk või et ma arvan, et mu kolmas tshakra on suletud või et mu kolmas silm vist hakkab sulguma, aga see tundub kuidagi mage ning tunnen ka väheke aukartust, et mis siis kui vana mind läbi näeb... ja see hoiab mind tagasi, kuni..

Ühel imeilusal hommikul ärkan üles minu õlast kiirguva põrguvalu peale. See on nimelt vana vigastus, mis ei ole ammu enam endast märku andnud, kuid nüüd täiesti ootamatult, ilma et oleks talle kuidagi enda arvates liiga teinud, teeb see mulle taolist valu, et oigan oma voodis. Soh? Kas ma kutsusin selle esile, et nõidarsti jutule pääseda?! Ei tea, aga igatahes üks on nüüd selge, et see vana õla jonn tuleb ära lõpetada. Võtan rolleri ning nõidarst ei lase mind enam kauem kutsuda ja kihutan hommikul pool üheksa ajal kaarti jälgides tuhatnelja nõidarsti poole.

Aga see kõik ei ole mitte niisama lihtne. Lisaks kaardile olen Jessicalt päranduseks saanud ka terve rituaalide nimekirja, mida enne Tjokartaga kohtumist teha. Niisiis, esiteks ei soovitata hiljem minna kui kell 9, sest siis on liiga palju patsiente ning Tjokarta väsib ära. Enne Tsjokarta majja sisenemist, tuleb minna maja vastas asuvale turule. Sealt tuleb üles otsida naine, kes müüb ohvriande. Aga... mitte igasugused ohverdused ei sobi. Inglise keelt mitte kõnelevale naisele tuleb öelda sala märksõna: Tjokarta ning siis ta teab, et tuleb teha ohverdus Tjokarda jaoks. Tädi rebib õisi, piserdab neid kookospiimaga, kastab mingi muu vedeliku sisse, lisab bambusevõrsetest tehtud alusele punaseid, siniseid õisi ning pool lootoseõit. Sipsutab peale muru moodi asja ning teeb roosadest õitest suure kuhja kõige tippu. Lõpuks valmivad tema käte alt kaks identset lillekuhja, mille eest pean loovutama viie krooni väärtuses kohalikku raha. Tuletan Jessica juhtnööre täpsemalt meelde ning nii panen Tjokarda teenuste korvamiseks kahe lillekuhja vahele 125 krooni väärtuses kohalikku raha, nii et see välja ei paistaks.

Kõik juhtnöörid järgitud lähen oma lillekuhjaga ja astun uhkelt Tjokarda hoovi. Ilma sõnagi vahetamata, teab Tsjokarda hoovis istuv ja ohverdusi nikerdav naispere, miks ma tulin ning viipavad sõbralikult oma peadega, et edasi astuksin. Kõnnin ja kõnnin kuni ühes avatud paviljonis silman vanemat meest. See on ilmselt tema... Olen veidi ehmunud ja ettevalmistamata, sest ilma patsientide järjekorras ootamata sattusin kohe nö lavale. Olen niigi olukorra salapära ja pidulikkuse tõttu veidi ähmis, kui aga avastan, et unustasin lillekuhja otsa panna kaks põlevat viirukit, siis tunnen, et nüüd on jama majas. Aga Tjokarda on protseduuriga nii harjunud, et ei tee märkamagi, et viirukeid ei ole, viskab lillekuhila oma kummutile, teiste sarnaste kõrvale ning palub mul poodiumile istuda. Võttes ise istet oma kõrgemal asuval toolil küsib see nõidarst lihtsas inglise keeles: „Kuidas ma saan sind aidata?”.

Järgmiseks kükitan Tjokarda jalge vahel ning ta mudib oma sõrmedega minu kukalt ja selga ning leiab sealt üles nii valusad punktid, et ahhetan ning ei usu, et tegu minu seljaga on. Tsjokarda naerab aga minu oigamise peale muhedalt: „ahahah” ning lisab: „ainult sinu parem pool on, eheahahahehe, see on minevik, mida hoiad.” Peale mõnda aega minu piinamist, surub ta minu pea allapoole ning tekitab oma sõrmega minu rangluud puudutades elektrilöögi. Terve mu keha väriseb ning oigan päris valjusti. Ja kui hakkan just obadusest toibuma, saan kohe veel ühe elektrilise siraka. Karjun valjemini, sest Jessica kaudu tean, et tema teised patsiendid ei hoida ka ennast tagasi. Kui olen toibunud ning ta mind uuesti mudima asub, teatab ta, et mu õlg olevat nüüd tugev.

Ta palub mul pikali panna. Ma tean mis on tulemas, sest olen kuulnud, kuidas sellel mehel on mingi imelik puuora, millega ta patsientide varvaste vahel urgitsedes põrguvalu võib põhjustada. Hingan sisse ning kogu minust väljuv õhk vibreerib minu kiljumisest, sest täpselt see, mida aimasin tulevat, järgnes sekundi murdosa vältel. Ja Tsjokartale tundub see kõik nalja tegevat, sest ta naerab uuesti: „Eheheee, see oligi sinu minevik. Ma proovin uuesti.” Ja ime sünnib. Tsjokarda torkab oma imepulga samasse kohta varvaste vahele. Olen valmis uueks valuhoobiks, kuid... tunnen vaid, et pulk on minu varvaste vahel, kuid ei mingit valu enam. Selle sama pulgaga joonistab Tjokarda minu rindkerele ja jalgadele ringe ning minu tunde järgi lilli ja kõike muud ilusat, mida ma liigutuste järgi ei tuvasta. Ta palub mul teha mõningaid hingamisharjutusi, mida ma tema eeskujul hoolikat järgida püüan. Seepeale teatab ta mulle, et need harjutused on õnne saladus ning et ma neid iga päev teeksin, sest siis tunnen kuidas õnn elab minu kõhus ning kogu minu karisma saab realiseeruda. Jagan neid lääne maailma jaoks veidrana tunduvaid harjutusi heameelega ka blogi lugejatega:

Algatuseks hinga kolm korda sisse oma suguelunditega (pigem kujuta ette, et sa seda teed) ning kurgu kaudu välja. Teiseks hinga kolm korda sisse päikesepõimikuga ning nina kaudu välja ning kolmandaks kolm korda südamega sisse hingata ning suu kadu välja. Ja nii lihtne see ongiJ, kuidas õnn oma õuele meelitada.

Kogu protseduur on vaevu kestnud 5 minutit ning Tsjokarda tõuseb oma põlvedele ning ütleb, et ma olevat nüüd korras. Mhm, tunnen, kuidas ma ei taha veel lahkuda, sest sai ju seda käiku nii pikalt justkui mentaalselt ette valmistatud. Ning kohe hakkabki minu peast esile kerkima veel muresid. Kurdan ühte – ja Tsjokarda torgib minu varbaid uuesti ja ma karjun. Ja julgust kokku võttes kurdan ka veel kolmandat häda ning Tsjokarda leiab ka sellele valule vaste minu varvaste all. Ning iga kord sedasama punkti teist korda katsudes on valu sealt haihtunud. Rohkem probleeme minu pea välja ei mõtle ning proovin rahul olla oma 10 minutiga. Ise mõtlen, et kas ei ole see naljakas, et kui on võimalus nö kiiresti midagi korda saata või parandada, siis see justkui vähendab selle kogemuse väärtust. Ja mul ei jää muud üle, kui oma lapsikuse üle ise naerda.

Tänan Tjokardat, ning sätin end mingis imelikus õnnejoovastunud seisundis lahkuma. Ühtäkki paneb Tjokarda oma käe mulle õlale ning ütleb: „Ja... ära unusta oma naeratusi alla neelamast – niipalju, et iga sinu organ lõpuks naeratab.” Sõidan juuste lehvides tagasi Ubudi poole, neelan oma naeratusi ning tekitan oma õnnetundest valla pääsevate valjude rõõmukilgetega teeäärsetes koertes piisava segaduse.

Marika

8 kommentaari:

Krissu ütles ...

See kõalb küll nagu muinasjutt!
Ja mina ostsin just SNOB'sist muinasjutulise seeliku :)

haldjas ütles ...

oi kui lahe!

puupulk + varbavahed = refleksoteraapia? jala all (ja peal) on punktid, mis vastavad organitele ja kui neid mõjutada, siis see on jube valus, kui vastavas organis on probleem, aga kui see laheneb, siis valu kaob.

aga muidu tundub, et hingejõudu on bali nõidadel kyllaga.

aitäh vahva lugemise eest!

Annika ütles ...

Marika, hakkab põnevaks minema;)
Nõidarstid ka juba asjasse segatud ja puha. Kisub vägisi Gilbertimuti Eesti versiooniks;)
Viimsi A.

Ingrid ütles ...

Ma tahtsin küsida, et kuidas siis tagantjärgi hinnang on ravile?
Et järgmisel hommiklu ärkasid uue inimesena ja valud ja muud hädad kadunud puha?

marika ja tom ütles ...

Tänud kõigile lahedate kommentaaride eest!!! Kui Balile tulete, küsige kaarti Tjokarda juurde jõudmiseks;) huvitav kogemus. Minu õlahäda on selleks korraks kadunud, aga kuna see ei ole igapäevane mure, vaid ilmub nii kord-kaks aastas, siis vara veel hinnangut anda, et ka see on nüüd igaveseks läinud. Aga muud salahädad, mis mul olid - nendega on nüüd küll hästi:):) Ja uskuge või mitte, neelatud naeratused mõjuvad:)!!
Marika

marika ja tom ütles ...

Annika,

Sina olid üks, kelle kommentaaride peale ma nõidarsti juurde minekut ette võtta tahtsin;) Tänud idee eest!!!

Kallistused eestimaale,
Marika

Anonüümne ütles ...

Tere! vahva blogi sul. l2hen ise homme Balile ja olen v2ga huvitatud tolle Tjokarda juurde minemisest....oskad 2kki juhatada :)

ait2hh! :)

marina

Marika tamm ütles ...

Marina, saada mulle palun oma e-mail, kuhu saata juhis. Tervitades,
Marika