Ööd teistes dimensioonides

Mind kutsuti just kohaliku õlle reklaaminäoks! Tänan ei, ma ei joo õlut!

Öösel oli äge äikeseilm

(illustratsioon internetist)

Ayahuasca... see taim kummitab mind või õigem oleks öelda, et kutsub mind Ekuadori džunglist saadik, tõsi, seal küll Yage nime all... Aga justkui ei ole sobivat hetke, sobivat šamaani, sobivat tuju.. Ayahuasca kutsub mind edasi ka Cuscos, kus temaga tutvuse tegemine on muutunud läbisõitjate seas pea sama tavaliseks turismiaktiviteediks kui Machu Picchul käimine. Mul ei ole aga ikka veel tunnet – loen ja uurin ning mõistan, et selleks, et selle taimega tutvust teha, on austusest tema vastu mul vaja sõita selle taime koju ehk džunglisse, kus temaga koos veidi pikem ning tõsisem teekond ette võtta, selle asemel, et Cusco külmas ning mägises ümbruskonnas seda lihtsalt „järgi proovida“.

Saja ja üheksa väikese juhuse tulemusena istun ühel ajahetkel keset Amazonase vihmametsa, kus konnade krooksumine kostab kui valjuhäälditest ning tundub, et linnud on enese väljendamiseks appi võtnud ruuporid. Öine taevas on nii tähine, et mul on tunne, et näen peaaegu universumi lõppu – selles ruumilises pimeduses on sadu kihte tähti... Pimedas malocas (ringikujuline rohukatusega onn) on õlilambi kirbe lõhn, saladused, ootused, hirm, head ja halvad vaimud ning põnevus. Olen füüsiliselt varustatud mati, oksekausi, tuhatoosi ning taskulambiga. Vaimseks varustuseks on andumine sellele müstilisele taimele, usaldus armastust õhkuvate šamaanide vastu ning valmisolek „ameerika mägedel“ rännakuks reaalsuse nendesse tasanditesse, mida päise päeva ajal tavaliselt ebareaalsuseks peame.

Kõik seitse ööd algavad sarnaselt. Kell 9 õhtul sisenevad itsitades onni üheksa šamaani, pritsivad kõikjale üle ruumi energia puhastamiseks imeliku lõhnaga alkohoolset lillevett. Veidi hiljem siseneb „pea-ayahuasca-keetja“ ehk mees suure ayahuascat täis šampusepudeliga. Kolm šamaanitari käivad ühe „reisija“ (nii kutsusid šamaanid meid) juurest järgmise juurde ning puhuvad tohutud pahvakad tubakasuitsu pähe, südamekohale ning keha ümber. Nimelt Ayahuasca vaimule meeldib tubakasuits ning väidetavalt toob see ligi häid vaime. Istume šamaanide ette, et vastu võtta enda poolt määratud kogus ayahuascat ehk „ravimit“ nagu šamaanitarid seda keedust kutsuvad. Õhtu üks raskemaid osasid on see paks, mõrkjas-hapukas jäle taimeleotis oma kõrist alla saada. Mõnel õhtul kisub minu kurk automaatselt krampi ning keeldub seda ollust suust edasi laskmast. Pean oma kehaga läbirääkimisi ning saavutan alati võidu oma kõri üle, kuid ise ebameeldivusest värisedes ja köhides. Istun matile, mediteerin, ootan – nii igal õhtul – umbes 45 minutit kuni tund, enne kui midagi juhtub, enne kui midagi kostub, enne kui midagi näha on. Ruum on kottpime. Ruum lehkab tubaka-lillevee-ayahuasca jäleda haisu järgi. Ruum on väljakannatamatult ja ebameeldivalt pime. Ootan... ootan... Igal ööl, kui lõpuks peale igavikuna näivat ootamisaega kostub esimese šamaani laul, hingan kergendustundega, sest hea on teada, et ma ei ole selles pimeduses ja teadmatuses üksi. Peale seda, kui esimese lauljaga ühinevad ka teised 8 šamaani ning ruum täitub nende kummaliste vibratsioonidega, mida nad ise kutsuvad ikarosteks, olen valmis ükskõik milliseks kogemuseks.

Ikarosed on laulud (kuula näiteid siit) – chantid, mis on šamaanide töövahend spetsiaalselt ayahuasca mõju all olevate inimestega hingetasandil suhtlemiseks, ümberprogrammeerimiseks, tervendamiseks, abistamiseks, selginemiseks, andestamiseks, armastuseks, puhastamiseks jne. Kui päevases reaalsuses šamaanidelt küsin, et kas nad õppisid laulud oma esiisadelt, siis saan üllatuslikult vastuseks „ei“. Nimelt igal šamaanil on oma ikarosed, mille nad saavad umbes peale mitut aastat kestvat spetsiaalset taime dieeti (väga piiratud toiduvalik ning igapäevane selle spetsiaalse taime leotise joomine). Taim annab neile meloodia ning viisi kuidas laulda, sõnad õpivad nad esiisadelt hiljem.

Seitse ööd – seitse sarnast rituaali, kuid seitse totaalselt erinevat kogemust ehk minu sees ja ümber avaneb kogu võimalik emotsioonidepakett – ekstaasist hulluksminemiseni. Ühel hetkel ajan asju oma siit ilmast lahkunud esivanematega, seejärel nutan – aga mitte oma pisaraid, mitte oma valust või kurbusest, vaid pisaraid maailma ning justkui mind ümbritsevate inimeste kurbuse ning valu pärast. Ayahuasca viib mind oma maailma, kus ringlevad lõputud mustrid ning geomeetrilised kujundid koos neoonvärviliste teetähistega. Duncanid ehk suurte nokkadega ja värviliste peadega linnud laulavad mulle sajahäälsena, kuid ebakõlana kostuvat laulu - või on need hoopis kõikide paralleeluniversumite kõlad kokku?! Kus ma olen!? Millises reaalsuses ma neist olen?! Mis on reaalsus?! Äkki mõistan, et ma ei saa mitte kuidagi enam oma „normaalsesse reaalsusesse“ tagasi. Mõistus on selge, kuid füüsiliselt olen ma tunde duncanite väljakannatamatute häälte küüsis lõksus – ja mul on tunne, et nüüd lähen hulluks. Teisel ööl olen totaalses ekstaasis – ma naeran ja naeran ja naeran ja lendlen, minu ja „kellegi“ vahel toimub dialoog, mille käigus ma saan imelihtsa vastuse minu peas keerelnud küsimusele. Ühel teisel ööl mind opereeritakse. Kes? Ma ei tea! Aga ma tunnen, kuidas kõik minu siseorganid ükshaaval välja võetakse, läikima lüüakse ning tagasi pannakse – saan uue ja puhta keha. Ainuke vaidluskoht „opereerijaga“ tekib minu aju üle, sest mul on korraga tunne, et see võetakse jäädavalt. Minu täiesti selge mõistus arutleb omaette, et siin reisil olles vist saan ilma ajuta hakkama, kui ma aga koju tagasi lähen, siis on ikka vist väga keeruline, kui aju ei ole. Ma küll keeldun oma aju andmast, aga sel ööl ma seda igatahes tagasi ei saa. Osadel öödel olen täis kahtlust ning vastikustunnet kogu selle pimeda ning veidra protsessi vastu – tahan ära... Enamus öödel pean „kellegagi“ dialoogi. See vestlus ei toimu sõnade abil, ma ei näe oma dialoogipartnerit, kuid vestlus toimub. Küsin küsimusi, kuid mulle ei anta otseseid vastuseid. Saan vastuseks: „Sa ei saa ju igakord ayahuascat tegema joosta, kui sul mõni elutähtis küsimus üles kerkib... Selleks pead ise selgeks õppima, kuidas vastuseid saada..“ Selle asemel väänleb minu keha füüsiliselt, mulle näidatakse asju, ma kuulen asju, ma mõistan asju ning mulle näidatakse kuidas – kõik see annab selle, et iga kogemuse lõpus ma ei tea vastust, kuid tean, kuidas selleni jõuda. Hmm... öösel olen veidi pettunud, et minu silme eest minu „elu film“ jooksma ei hakka... Hommikuti aga oma öiste „käikude“ üle aru pidades aga kasvab minus imetlus selle ülimalt intelligentse taime vastu, kes on mind läbi ööde järjekindlalt õpetanud ja julgustanud uurima ja avastama ning sügavamale minema.

Igal ööl, 4-6 tunniste dimensiooni-vahetuse tseremooniate ajal, ilmuvad minu ette kordamööda 3-4 šamaani ning laulavad ikarosi. Nende rolliks on tunnetada iga „ränduri“ energiavälja, mõista, mida ta parasjagu läbi elab ning mida tal vaja on ning siis vibratsioonidega ehk oma ikarostega aidata kehal rakutasandil muutusi läbi viia. Iga laul on umbes pool tundi ning mulle mõjuvad need laulud alati nii, et ma lähen algatuseks segasele „rännakule“ (selline voolamise ning minemise tunne tekib) ning minu sees toimuvad protsessid muutuvad väga intensiivseks, kuid pea alati saabub laulu lõpuks selgus. Šamaanide suhtlus ning töö meiega toimub müstilisel viisil... Nimelt ühel ööl palusin mõttes, et üks meešamaanidest, Oracio, tuleks ja mulle laulaks – mul oli väga vaja lihtsalt tugevat ning kaitsvat meesenergiat sellel hetkel. Vaevu oma soovi enda sees sõnastanud, istus minu ees Oracio. Teisel ööl tundsin, et mul on vaja, et keegi minu kätesse energiat paneks – veidi aja pärast istub minu ees väike Rosa ning võtab sõnagi lausumata minu käed ning hoiab neid terve oma laulu aja (ei varem ega hiljem ei juhtunud seda, et šamaan terve laulu ajal kellegi käest oleks kinni hoidnud) – ma sain täpselt, mis mul vaja oli. Teistel öödel, peale väga intensiivseid juhtumisi füüsilisel ja vaimsel tasandil, teadsid šamaanid täpselt, mis seisus ma laulu lõppedes olin. Nimelt kui olin ekstaasis või rõõmus või oli toimunud mingi oluline selginemine, siis šamaan hakkas kas naerma, või patsutas mulle õlale või siis kallistas ja musitas tugevasti – täielik telepaatiline suhtlemine. Ning minus kasvab üha enam veendumus, et nad suudavad meie energiavälja lugeda ning oma kummaliste lauludega ka meie kehades rakutasandil muutusi ellu kutsuda. Kontorilaua taga seda lugu lugedes võib see kõik üsna mõttetu ning liigse udujutuna tunduda, aga kui ma hiljuti veidi kvantfüüsika teemadega tutvusin, siis minule suureks üllatuseks ning heameeleks selgus, et sellised protsessid on tänaseks juba kõik teaduslikult tõestatud. Uskumatu aga tõsi!?!

Päevasel ajal jagame teiste „ränduritega“ öiseid kogemusi. Tavalisteks söögilauda juttudeks saavad teemad, et kui mitu korda keegi oksendas või kellega öösel võitles või kes veetis oma elu hullema öö ning kes särab rõõmust ning selgusest. Aga nagu selgub, on kogemusi seinast seina – kes võitles draakonitega enamus öödel, kes elas iseenda surma või uuestisünni läbi, kes sünnitas, kes pidas läbirääkimisi deemonitega, kes kiskus endast mineviku valu välja, kes oli mitmetunnises orgasmis, kes nägi nägemusi iidsest Egiptusest, kes kuulis sõnumeid, mida oma eluga peale hakata ning kes nägi tulevikku, kes sai jalavalust lahti, kes nägi paradiisi ning kes lendas.... Mõne „väga ära läinud“ või suurtes valudes või piinades inimese kõrval istusid šamaanid öö läbi ning laulsid teda tagasi või siis aitasid keerulisest protsessist läbi „reisida“. Inimesed on vaheldumisi õnnelikud, segaduses, muserdatud, selginenud... Aga pärast 12 päeva, ei ole mitte kedagi, kes saaks väita, et tema elus kõik endine on.. Kõik on mingit tüüpi transformatsiooni läbi elanud. Kõik on ka ühel nõul, et ayahuasca annab igale ühele täpselt seda, mis tal vaja on – ikka selleks, et me kasvaksime, areneksime, paremaks saaksime. Ja isegi kui „rännakul“ nähtu ei ole meeltmööda, siis tihtipeale tuleb päevavalguses siiski tasapisi tunnistada, et nähtu on tihtipeale siiski valus tõde iseenda kohta, millega tegeledes on võimalus paremaks muutuda..

(fotol ayahuasca keemas)

Kuulen enne ja peale džunglisse minekut arvamusi, et ayahuasca ei ole midagi muud kui järjekordne narkootikum ning mingi kahtlane aine. Tõepoolest, internetis ei ole vaja kaua surfata selleks, et teada saada, et ayahuasca toimeained on samad, mis keemilisel narkootikumil LSD-l, kuid keemia asemel on tegu täiesti puhta taimeproduktiga, mille koostisosadeks on ayahuasca väät (nagu liaan) ning chakuna puu lehed. Pärast ööpäev läbi kestvat keetmist ning reduktsiooni järelejääv ollus on tõepoolest hallutsinogeenne Aga narkootikum?! Hmm.... Võib-olla kui ayahuascat ise kuskil üksi juua ning oodata, „mis filmi täna näidatakse“, siis võib seda vist narkootikumiks pidada. Aga pärast minu enda kogemust, ei tuleks mul isegi pähe seda taime mõnueesmärgil juua. See koht, kuhu mina ning paljud teised „kaasreisijad“ igal ööl sattusime, oli tihtipeale pime ning kole ning ebameeldiv – mitte mõnulemise koht. Ilma šamaanideta ma ei võtaks seda protsessi ealeski ette, sest see võib kõik väga hirmuäratavalt lõppeda. 7 ayahuasca tseremooniat oli emotsionaalselt väga raske ning vaimselt väga sügav protsess – karm töö iseendaga. Minu hinnangul on see taim auga oma „ravimi“ nime ära teeninud. Kuigi hinge ravimine on meile läänemaailmas nii võõras ravimise meetod – siis järjest rohkem inimesi jõuab mõistmisele, et enamus füüsilisi probleeme saavad just alguse ju hinge tasandilt...

Marika, selles reaalsuses tagasi (fotol koos Papa ehk Oracioga)

Kushi ja San Pedroga dimensioonide vahel

Pesumaja pesi minu pangakaardi kümneks tükiks

Mitu päeva on juba päike paistnud ja ei ole sadanud

(foto internetist)

Trumm tümpsub omas ühtlases rütmis ning ilusa näoga kinniste silmadega indiaani mehe suust tulevad vibratsioonid, mis viivad vägisi reisile kaasa. Trumm viib mind teise dimensiooni veel enne, kui päris San Pedro kaktusejooki proovida jõuangi. Räägin parasjagu oma kehaga, et ta vastiku ja ligase vedeliku ilusti vastu võtaks, kui šamaan Kush ulatab mulle klaasi rohelise vedelikuga, aga....ilma limata. Erinevalt eelmisest korrast (loe blogi lugu), segatakse seekord imejook kokku kuivatatud San Pedro pulbrist ja veest. Olevat vähem rõve... No ongi veidi vähem ligane, kuid imeliku maitsega ikkagi. Pigistan vedeliku vastu protesteeriva kurgu vahelt sisse, palun kaktuse-vaimudel anda vastused minu küsimustele, sulen silmad ning andun täielikult sellele intelligentsele taimele.

Viskan end õue päikese kätte pikali ning imetlen mõnda aega silme ees toimuvat looduse ja maailma tantsu, mis on esmapilgul justkui iseenesestmõistetav, kuid mõne aja pärast mõistan, et see mis minu silme ees toimub, ega ma selle tunnistajaks vist ikka igapäevaselt ei ole... Ja proovin kõik seda veelgi enam oma sisse ahmida ning mällu talletada. Kush hakkab ühtlaste löökidega trummi taguma ning indiaanlase kombel laulma. Šamaan väidab, et iga ta laul on improvisatsioon. Selle laulu sisse on pandud on Pacha mama ja Apud ning ma voolan nendega kaasa... käin ühes dimensioonis ja siis teises ning lõpuks selgub, et kõik on tegelikult üks ja seesama – see on niisama loogiline kui see, et minu silme ette tõmmatud valge villane müts on tegelikult taevalaotuses ulpiv pilveke... Kushi laul ja laulu sõber trumm ei lõpeta, vaid viivad mind edasi ühest reaalsusest teise. Terve maailm on täis mustreid - üks kujund muutub teiseks ning kolmas neljandaks nagu vanas heas „Klaasikillumängu“ multifilmis või lapsepõlve kaleidoskoobis. Minu nägemustes on maailm perfektne. Haaran Kushi ühe pilli ehk kõristi ning vaatan selle väikese kõrvitsamoodi kuivatatud vilja sisse graveeritud mustreid ning ma avastan, et ka see on perfektne. Nii väikese asja sees on nii palju imetillukesi perfektseid sisselõikeid, mis annavad kogu kõristile täiesti uskumatu ilu.... Lükkan oma pilvemütsi silmilt ning vaatan enda ümber. Ei, perfektne ei ole ainult kõristi, vaid perfektne on kogu meid ümbritsev maailm – kärbes ja minu käe nahk ja rakvere raipe moodi lille õied ja koerasilmad ja puutüve muster – iga viimane kui detail. Maailm on suur kunstiteos, mille imetlemisest ma ei tüdine! Ja ma saan vastused oma küsimustele.

„Pulbri San Pedro“ tundub olevat nõrgem kui „lima San Pedro“ – nimelt juba umbes tunni aja pärast olen meie igapäevases reaalsuses tagasi. Hush kutsub mind lisadroogile ning seekord on ka minuga koos olevad kaks uljast noormeest oma urgudest välja tulnud ning lasevad lisadringil hea maitsta. Hushil on veel indiaani chante üksjagu varuks ning ei tea kas sellest laulust või millestki muust, aga keegi meist ei kipu enam individuaalsesse maailma, vaid ülejäänud päev kulub hoopis filosofeerimisele, spirituaalsetele teemadele ning konspiratsiooniteooriatele. Naljakombel tulevad üles samad teemad, mis Balil olles mulle parajat hämmingut pakkusid – inim-roomajad, kes elavad mägede sees ja kontrollivad meid inimesi; kus Atlantis tegelikult on ning kuidas ravimifirmad meid mürgitavad ja kuidas oma keha jah hinge tasakaalus ning õnnelikuna hoida. Keegi teab rääkida, et kõik looted on esimesed 4 nädalat naissoost ning et Jeesus oli tegelikult Budist ning et mis aasta 2012 tegelikult inimkonnale toob. Kõigi meie mõtted on nõelteravad ning kristallselged ja San Pedro aitab neil lennelda vabalt ning loovalt. Hush loeb meile sõnad peale, et me alati kuulaks iseennast ning otsiks tõde iseendast, et me elaks loodusega kooskõlas ning et me järgiks loodusseadusi ning kuidas küllus saab ellu tulla ainult siis, kui olla alati ise ennem andja rollis jne. Saan kahe tunniga suure osa oma aastaga õpitud tarkusest kontsentreeritud kordusõppusena ning tunnen kuidas suur rahu minu kehasse voolab. Naeratus liimub minu näkku – sest kõik on ju selge!

Hush viib meid kuutemplisse ja taaskord chantib. Nüüd juhtub midagi müstilist – minu keha väljub minu kontrolli alt ning hakkab end liigutama Hushi trummi ja laulu rütmis. Ometigi ei tule see liikumine sellest muusikarütmist vaid kuskilt mujalt...!? Vaatan ruttu enda ümber ning ennast ning lasen sel juhtuda, mõistes, et teised inimesed minu ümber ilmselt tõlgendavad seda mingi veidra tantsuna ja mul on ükskõik. Tantsin-vibreerin mõnda aega ning kui see kõik lõppeb ning ma oma silmad avan, siis näen kuutempli otsast vaadet, mida ma juba varem olen oma kümme korda näinud, kuid mitte kunagi sellisena. Ilmselt on see kuutempli tugev naiselik energia, mis paneb mind loodust vaadates mõistma midagi väga olulist - ühte komponenti minust endast. Ja ma saan veel ühe vastuse!

Kas tõesti on kõike seda võimalik kogeda ja oma elu selgemini näha lihtsalt tänu ühele taimele? Kuidas saavutada seda, et iga päevases elus, ilma igasuguste abivahenditeta olla paremini kontaktis iseendaga ja loodusega, pääseda teistesse reaalsustesse või olla kogu aeg 100% kohal selles reaalsuses?! Vastavalt šamaanile on see võimalik – on vaja hoida oma keha ja hing ja vaim puhastena ehk vibreerida kõrgematel sagedustel. Seda saab teha puhta toidu ja heade mõtete abil – ei midagi üleloomulikku.

Aitäh San Pedro!!

Marika, kes proovib nüüd igapäevaselt ka veidi kõrgemal sagedusel vibreerida

Liba- või päris šamaanid

Cuscos pärast peadpööritavaid tantsuõhtuid

Radikaga on soe

(illustratsioon internetist)

Sinise kitliga mees Ecuadoris

Kuulen sosistavat, et Ecuadoris Otavalo linnakeses on lisaks laupäevasele käsitöö turule üks huvitav kliinik, nimega Jambi Huasi. Nimelt on see alternatiivmeditsiini kliinik ning indiaanirahvas käib seal tavalise arsti juures (ehk see on nagu alternatiiv šamaanile) ning tavaline rahvas käib šamaani juures. Kummaline, et iga kord, kui ma tahan mõnda sellisesse kohta minna, siis on mul kohe mõni häda ka plaksust kohal. Nii sellelgi hommikul. Kui sean oma samme järjekordse loomaturu poole, siis tunnen, kuidas kogu jõud ära kaob ning sisuliselt lohistan end kohale.

Vastuvõtus on seinal pikk hinnakiri – šamaani konsultatsioon 50 eeki ning meriseaga puhastus 80 eeki. Loomulikult ma tahan näha kuidas see merisea värk käib. Olen kuulnud, et kui inimesel on halb haigus, siis meriseagapuhastuse rituaali tehes sureb merisiga ära ning kui šamaan merisea lahkab, siis selgub, millise organi pärast merisiga oma lõpu leidis. Sama haigus on ka inimesel. Olles veendunud, et ma olen nii terve, et ükski merisiga minupärast manalateele küll minema ei pea, tellin vastuvõtu tädilt merisea puhastuse. Minu suureks pettumuseks ütleb aga tädi, et selleks mul peab merisiga endal kaasas olema. No jeever, oleks ma seda teadnud?! Hommikusel loomaturul müüdi neid 4 dollari eest hulgi kohe – pigem grillitult söömiseks. Nüüd on aga loomaturg juba lõppenud ning kusagilt lähedalt merisigu enam ilmselt hankida ei õnnestu. Lepin tavalise konsultatsiooniga.

Sisenen hämarasse tuppa. Seintel on mingi pika sabaga karvase looma nahad, krokodilli nahk, ussi topis, ämbliku topis ja Jeesus ristil. Ühe seina ääres on suur riiul kõikvõimalike ravimtaimedega ning purudega. Šamaaniks on mees, kellel on peas panama kübar, kuid seljas – oh seda imet – tavalised helesinised doktori rõivad, küll pisut määrdunud. Hirmus tõsise olemisega šamaanihärra kutsub mind edasi. Ruum muutub tagapool justkui koopaks. Seal põlevad küünlad ning on suur laud igasugu pudelite ja purkidega ja topsikutega. Kõige ees on aga pakike, millel suurelt kirjas: Marlboro ning „Suitsetamine võib tappa!” Oo, šamaanihärra suitsetab?! Ei tea, kas ta on ikka mingi õige šamaan?!

Kaeban šamaanihärrale energia puudust. Mees vangutab pead. Vaikides võtab ta ühe pudeli, milles oleva vedeliku sees ujuvad mingid tumedad asjad – ei saagi täpselt aru, kas need on taimed või mingid loomad. Ta määrib sellega kokku minu otsaesise, meelekohad, kaela ja lajatab korraliku annuse pähe. Siis ühe potsiku seest ilmub nähtavalt pikk ja punane riideriba – kõigepealt puhastab ta sellega minu nägu ning siis seob ümber pea nagu peapaela. Šamaan võtab teise kahtlase sisuga purgi, valab veel mulle seda soga pähe ja hõõrub meelekohtadesse. Seejärel palub mul oma peopesad kausiks teha ning kolmandast haisva sisuga tünnist kallab minu peopesadele paraja annuse ning käsib seda mul sisse hingata. Sama protseduur kordub veelkord, aga veidi teistsuguse haisuga vedelikuga. Lõpetuseks võtab mees suure mündi kujulise asja ning hõõrub sellega minu otsaesist ja meelekohti. Olen veidi ehmunud, sest Vietnamis hõõrusid ka naised omale peavalu vastu meelekohti ja otsaesiseid mündiga nii, et pärast olid ainult verevalumid järgi. Et kas nüüd muile ka?! Õnneks mitte. Ja äkki ongi kogu protseduur lõppenud. Küsin šamaanilt, et mis mul viga on!? šamaan vastab: „Stress!” Missasja?! Ma tahaks temaga vaielda, et mingil gringol ehk valgel inimesel) stressi ei ole, siis olen see mina, sest mul ei ole stressiks ühtegi põhjust... ja loomulikult ei ole mul stressi... Ma jään aga vait...

Küsin, et kuidas ma meriseaga puhastust saaksin? Šamaanihärra vaatab mulle mõtlikult silma ning ütleb: „Sul ei ole seda enam vaja! Sul on kõik hästi!”

Kepslen mööda tänavaid tagasi hotelli ja turule... ja mõtlen, et unustasin küsida, et huvitav mitme kuu pärast ma nüüd oma pead võin alles pesta, et selle väärt kraami mõju ära ei kaoks.

Mõne aja pärast ilmub mingi imelik peavalu... Proovin seda eirata, kuid kella viieks õhtul olen nii väsinud ning nii hullus peavalus, et lähen voodisse... Ja ärkan alles järgmisel hommikul kell seitse kerge pohmelli tundega. 14 tundi und ühtejutti!? Wau – kas see oli šamaani trikk, et ma end välja puhkaksin ja uut energiat saaksin?! Kas see oligi stress?! Või mõjus šamaani juures käik mulle kuidagi halvasti.

Ebalev kummaliste kalduvustega indiaaniriietes mees Peruus.

Lühike, sulgede ja ehetega tume mees nazcas indiaanlaste (kultuur, mis eksisteeris 1-8 sajandini Peruus) muuseumis hakkab meile Marikaiga pikka ja igavat juttu maailma loomisest rääkima. Peatame mehe ning palume kohe nazca indiaanlase kultuuri ja traditsioonide sektsiooni juurde asuda. Mees teatab, et ta on üks väheseid allesjäänud originaalseid nazca indiaanlasi ning oleme õnnega koos, et tema juurde sattusime.

Mina ei lase oma kannatamatul meelel kaua vaikida ning asun pärima erinevate rituaalide kohta, mida nazca indiaanlased tegid. Rituaalidest jutlustades mainib mees, et ta on šamaan ning ta viib ka oma muuseumis puhastuse rituaale läbi. Küsin, et kas ta valdab ka sellist iidset vuuduu kunsti, millega teatud sündmusi enda juurde meelitada. Mees hakkab kohe palju ja pikalt ning kiiresti hispaania keeles rääkima, millest võib järeldada, et ta kiidab oma rituaali tegemise oskuseid taevani. Oleme Marikaiga ühel nõul, et aitab muuseumi värgist küll ning parem võiks mõne põneva rituaali läbi viia. Lepime kokku, et kõigepealt puhastab väike indiaanlane meid munadega ning seejärel öeldes mehe esiisade salasõnu, tõmbame soovitu oma ellu. Kõlab lubavalt!?

Esimesena tehakse rituaal mulle ning Marikai jääb arvukate koerte ja kasside hoovi peale ootama. Minu suureks üllatuseks ütleb mees algatuseks, et ma pean end paljaks koorima. Mida, kas see mees on täielik pervert?! Seda ma ei ole varem kuulnud, et puhastumiseks peab paljas kui porgand olema ning protesteerin. Šamaan protesteerib vastu, kuid saame kuidagi kokkuleppele. Sulen käsu peale silmad, kuid piilun ripsmete vahelt, mida mees teeb. Ta tantsib minu ümber, kõristab kõristitega, puhub ning hingab sisse, vehib kätega ja munaga minu pea kohal ning lausub mingis võõras keeles imelikke lauseid. Kuid... miskit on kummalist... Mehe liigutused on kuidagi juhuslikud, hüplikud ning koordineerimatud, minu otsaette vedeliku määrimisel puudutused ebalevad ning rituaal kuidagi hektiline, sest mees tormab pidevalt ruumist välja mingite „vajalike“ tarvikute järele... Kui ma võin lõpuks silmad avada, on ta minu ette asetanud veeklaasi ning kõksab selle sisse toore muna. Muna kollane vajub põhja ning muna valge jääb selle kohale hõljuma. Mees vaatab mulle silma sisse ning ütleb: „Näed?“ „Näen mida?“ küsin segaduses vastu. „Vaata seda halba energiat, mis sinust kõik välja tuli!“ ütleb ta tähendusrikkalt. „Kus see halb energia on?“ olen ma endiselt segaduses. „No vaata, kõik see hõljuv asi!“ on mees enesekindel. Ma hakkan naerma ning ütlen: „Ei-ei, see ei ole halb energia, vaid see on ju lihtsalt vees ulpiv muna!“ Nüüd on mehe kord segadust vaikida ning kaotada veidi oma enesekindlusest.

Kõigele vaatamata ei soovi ma oma inimkatsete projekti pooleli jätta ning luban tal oma ilmselgelt väljamõeldud šamaani trikkidega jätkata, olles veendunud, et minu energia on selle liba-šamaani omast tugevam ning suudan end kõige halva eest kaitsta. Vahepeal lubatakse sisse ka Marikai ning otsa eest higi pühkiv šamaan viib läbi „kahele-naisele- ühe-hoobiga-kõik-mida-nad-soovivad-rituaali“. Nimelt istume Marikaiga vastastikku, käed seotud ning peame õhku valjusti oma soove hüüdma. Vaevu naeru pidades suudame mehe juhtnööre järgida ning hõigume oma soove muuseumiruumi. Mees alustab taaskord oma esivanematega jutlustamist, meile „hea-energia“ sisse puhumist, meie soovide edastamiseks kõristitega energiat üles küttes. Vahepeal juhendab ta meid erinevaid jooga tunni positsioone võtma ning tema järgi mingeid arusaamatuid lausejuppe kordama.

Lahkume mehe juurest itsitades. Peavalu ei ole, väsimust ei ole, liigset energiat ka mitte, kuid oleme ootust täis, millal küllus meie ellu saabuma hakkab.

Vaja oleks trikki, millega aru saada, et šamaan on liba – näiteks panna banaan šamaani lähedale ning see läheb mustaks või siis näiteks, et värske elujõus taim närtsib ära?! Postkaart sellele, kes pakub välja, kuidas teha vahet päris- ning libašamaanidel?!

Marika, kes on endiselt hea meelega järgmistele katsetele valmis minema

Kuujumalanna sünnipäeval ehk Phu Quocki saare (täiskuu)ööd

Vietnami täiskuu öös puudub Baliga võrreldav must maagia ning Tai hullumeelsus, kuid oma müstika on siingi.

Öö annab aega nautimiseks. Öö hakkab varakult - kell kuus pimeduse saabumisega ja laseb soovi korral end nautida kuni pimeduse lahkumiseni ehk kella kuueni järgmisel hommikul.

Öös on sumedust. Öö on ainuke hetk päevast, mil ei ole palav, vaid on lihtsalt hellitavalt ja paitavalt soe – riideid justkui poleks vajagi, sest õrn soojus lihtsalt mähib endasse. Öö hääled võimendavad sumedus - tuhandeliikmeline ritsikaorkester ning öö edenedes justkui valjemaks muutuv merekohin.

Öös on pimedust. Rannas kõndides on öösel pime, kui välja arvata üksikud rannakohvikud oma mahedate hiina laternate ja jõulukuuse tulukestega. Eemal, merel horisondi ees on tulukesed ja horisondi taga on roosakas kuma – justkui oleks silmapiiri taga mõni suurlinn. Need on kalmaare küttivad kalalaevad, kes lülitavad öösel prožektorid sisse. Sisse saab „lülitatud” ka taeva tähevaip, millel mereääres olev avarus laseb segamatult oma lõputust presenteerida. Kõike heledamaks laternaks rannal on imeilus täiskuu.

Öös on romantikat. Varastel öötundidel kolivad siinsed üksikud rannakohvikud oma lauad õhtusöögiks tähistaeva alla mere piirile ning süütavad laudadel küünlad ja laternad või siis tõrvikud. Päevased bikiini-inimesed on muutunud dushitatud ja lõhnastatud värskete rõivastega liblikateks. Laua-all paljajalu jalgadega liivas sahistades, põrkuvad varbad juhuslikult kokku krabidega ning aeg-ajalt uhub mõni suurem laine üle jalgade. Värsked mereannid sulavad suus koos veiniga...

Öös on asju. Peale õhtusööki kõndides viib tee meres asuva kaljunukil asuva tempel-majakani. Siine alatine sõber taskulamp surfab öös ja otsib asju. Ja neid on ümberringi küll... majaka all olev rannariba on täis kohalikke suudlevaid paarikesi ning muid romantika harrastajaid.. siin-seal sulpsub kala ning on näha taskulambi valguse eest põgenevaid krabisid.

Öös on salapära. Öösel mereääres kõndides on rand teistsugune kui päeval. Täiskuu paistab läbi palmiokste ning tekitab kummalisi varje. Möödub keegi keda õieti näha ei ole. Luks-puhkekeskuse turva otsib taskulambiga öös kedagi... Rand on aga piisavalt pikk, et leida koht, kus teisi ei ole ja ujuda selles kaunis trikoos, mis sündides kaasa anti. Vesi on soe, hellitav, hõljutav ja nii soolane ja tihe, et selle peal on võimalik selili lihtsalt lamada ja tähti vaadata...

Öös on müstikat. Vees on müstiline ime... ujudes ning käsi liigutades, tekivad käte ümber tuhanded väikesed sädemekesed ja tähekesed!?! Mis see on?! Äikesest elektrit täis plankton?! Taevast langenud tähed?! Fosforiga mikroskoopilised mereelukad?! Ei ole oluline, sest ujuja on sisse võetud oma võlurivõimetest ja unustab sõrmede vahelt kuldset tähetolmu järjest juurde ja juurde võluma...

Öös on kirge. Tähtede ette on märkamatult ilmunud pilved ning tõusnud kerge tuul. Taevakaar lööb korraga valgeks, ja veel kord, ja veel kord... müristab...... Äkki avatakse taevaluuk... ja sajab... ja sajab...külma ja teravat vihma. Rannajoonel lööb laine laksu nii, et selle sees on võimalik rullida ja rullida ja rullida... Vihma ja merd ei ole võimalik eristada... on lihtsalt üks kirglik veepidu!

Öös on jumalikkust. Pilved taanduvad, tähevaip laotatakse taaskord laiali, kus kogemata pudeneb aegajalt üksikuid tähti. Taeva sisse on hea uppuda... Aeg seiskub... Kehas on alles öö kontrastid – must meri ja helendav kuu; külm mässav vihm ja soe õrnutsev merevesi; jõuline laine ning paitav liiv; pime öö ning sätendav võlutolm vees. Ja... kõik muu kogetud jumalik müstika...

See imeline müstiline atmosfäär ei saabu ainult täiskuuööl..., vaid on siin ootamas igal ööl. ikka ja jälle...vaid selle erinevusega, kas täiskuu osaleb sellel peol või mitte...

...mmmmmmmarika

p.s Oktoobri täiskuuööst, mida tähistasin koos Madli ja Lauriga Siem Reapis, võib lugeda Madli blogist

Värvikad, harivad ja veidi hullumeelsed pühaõhtusöömaajad

Oma terrassil, kuhu kostub orus oleva jõe vulin
Juuli ja august ei ole enam nii kuumad kuud Balil

Ubudis on palju värvikaid tegelasi, kellega vestlused tihtipeale kisuvad müstika valdkonda. Olin sellega juba päris ära harjunud, aga nädal oma sünnipäeva (mis oli mayade kalendri järgi minu jaoks magneetiline aasta ehk ligiatõmbamise aasta) muutus olukord eriti intensiivseks. Nimelt tõmbasin ma oma elu kolmekümne teise aasta viimasel nädalal endale ligi terve portsu inimesi, kes isegi pärast rohkem kui kaks kuud Ubudis olemist ning igasuguste veidrikega kokkupuutumist suutsid mind oma elufilosoofia ning maailmanägemusega korralikult üllatada. Kuna see kõik oli veidi hullumeelne, parajalt naljakas, kuid samas maailmapilti avardav, siis usun et see on väärt jagamist... (Allolevate tegelaste nimed on muudetud ja fotod ei ole tegelastega seotud).

Esmaspäev...

Tantsin Finiga Enya saatel paljajalu Balile omasel mustal rannaliival... ja me ei ole mereääres, vaid ainsat külastajad Ubudi ühes vastavatud itaalia restoranis. Fin on Hawailt, ta kireks on tantsimine, tööks filmimine ja sissetulekuallikaks massaaž. Finil on omadus hästi kaua ja hästi sügavalt silma vaadata, nii, et isegi minul kui silmsideme fännil hakkab ebamugav. Fin on vist kõige hingelisem mees, keda näinud olen - nii näen teda nutmas Iraagi sõja ning tuumakatsetuste pärast ning samuti Bali ilu pärst. Ka õhtusöök temaga on eriliselt hingestatud. Ta räägib ta mulle, et tea elu muutus täiesti peale seda, kui ta silmad kinni sööma hakkas ja toitu tunnetama hakkas. Niipea kui meie toit on lauale saabunud, loeb ta lühikese palve. Ta selgitab mulle, et söömine on korda päevas tema meditatsioon (milleks tal muidu aega ei jätku). Nimelt ta tänab selle palve/meditatsiooni käigus emakest maad, päikest ja vihma, kes aitasid toidul kasvada. Ta tänab farmereid ja toidutööstureid, kes toidu tootsid. Ta tänab kokka, kes selle kunstiteose valmistas. Ta õnnistab oma toitu, et see ta kehale head teeks. Enne esimest ampsu vaatab ta endale omaselt mulle pika vaikuse saatel veel pikemalt silma ning ütleb tasa: „Luba ma vaikin, sest ma soovin oma toiduga armatseda!” Fin suleb silmad ning sööb sel viisil umbes 20 minutit hoolikalt mäludes oma lasanjet ning tema näolt võib lugeda igat emotsiooni, mis see toit talle pakub. Me ei räägi sõnagi. Ma olen esialgu parajas hämmingus. Peagi asendub hämming imetlusega – eks me kõik teame, et maol ei ole hambaid ning toit tuleb ilusti läbi mäluda. Minu tutvusringkonnas on mitmeid gurmaane, kuid ma ei ole neist mitte kedagi näinud oma toiduga nii kirglikus suhtes olevat. Kuna mul õhtusöögi vestluspartnerit ei ole, siis otsustan ka ise oma kreeka salatiga flirtida... mm tõepoolest, ma märkan palu rohkem maitsenüansse, toidu tekstuuri ning silmad kinni olek laseb tähele panna, et toitu liiga ruttu alla ei neelaks...

Mina tänan Fini, selle tarkuse eest. Mõtlen oma (töö)lõunate jooksul allakugistatud lõunatele ning alustan järgmisest päevast ka oma toiduga „armatsemist”. (Tervitused siinkohal BDA kiirsööjate gängile! )

Teisipäev..

Satun Kafes (Ubudi peamine kohtumispaik) ühte lauda Kim’iga, keda tean küll juba ammu, aga seekord jutustab ta mulle oma loo. Kim on iirlane, kes aastaid tagasi oli edukas näitleja ning kellele terendas avatud uks Hollywoodi filmidesse. Kõik läks nagu lepase reega, kuni ta võttis väikese puhkuse ning läks Iirimaal ujuma. Selles lahes ujus ta juurde delfiin, kes talle silma vaatas ning muutis tema elu igaveseks. Nimelt kui Kim veest välja tuli, oli ta justkui „nõiutud” ning nii mõnedki asjad hoobilt kristallselged. Ta võttis telefoni, helistas oma managerile ning teatas, et ta lõpetab oma näitlejakarjääri. Manager tembeldas Kimi hulluks, sõimas, palus, nuttis ja karjus, kuid ei miskit. Kimi sees oli selge teadmine, et tema missioon siin ilmas on midagi muud kui Hollywood. Sellest ajast saadik on ta reisinud mööda ilma, uurinud põlisrahvaste elu-olu ning vaalade-delfiinide elu olu. Selle tulemusena valmis ka dokumentaalfilm „Whaledreamers”. Nimelt arvatakse delfiine ja vaalu olevat meie planeedi kõige intelligentsemad ning telepaatiliselt tundlikemad olevused, kes on pärit planeedilt Siirius. Nimelt oskavad nemad ilma elektrooniliste kommunikatsioonivahenditeta distantsilt üksteisega suhelda, telepaatiliselt suhelda ning neil on ligipääs kogu maailma ühisele teadvusele. Põlisrahvad teadsid kunsti kuidas delfiinide ja vaaladega ühendust hoida ning selle läbi ka meie planeeti hoida ja kaitsta. Film räägibki meie planeedi enesehävitusest ning ühe väikese sega-rahvustest põlisrahvaste grupi pingutustest läbi iidse tarkuse vaaladega ühendust saada ning seeläbi planeeti päästa.

Kimi lugu ja missioon on inspireerivad, tema teadmised delfiinide-vaalade maailma kohta on šokeerivalt huvitavad ning film koputab globaalsete teemadega südametunnistusele...

Kolmapäev...

Mac on suurt kasvu Uus-Meremaa mees ning õrnahingeline maalikunstnik, kelle on oma hulka pühitsusega vastu võtnud maoorid ning kes planeerib Richard Bransoni kambaga järgmisel aastal kosmosesse lennata. Tema missiooniks on kosmosest aktiviseerida Abu Dhabis ühes palees toimuv multidimensionaalne universumi show (mille ta on varem valmis disaininud). Mac on ülimalt spirituaalne ning läbi-lõhki geomeetria ja universumi mees – tema maalidel on erinevad kujundid, mis peamiselt kajastavad erinevaid planeete või siis universumi osasid. Oleme väikese seltskonnaga ühel Bali rannal luksust nautimas, kus tähistaeva all õhtust süües ning Maciga rääkides jõuame ikka ja jälle universumini või geomeetriani. Nimelt püha geomeetria (sacred geometry) temaatika on ka varem minuni nii ja naapidi jõudnud (ei mäleta küll, et kooli füüsika või matemaatika tunnis sellest kuulnud oleks, aga võis ka olla et ma lihtsalt huvi puudusest ei pannud tähele), kuid sellele õhtul andis Mac mulle kõige selgema selgituse sellest.

Nimelt maailma iidne tarkus, mida põlisrahvad valdasid, on peidetud märkidesse – geomeetrilistesse vormidesse ning nendest tuletatud struktuuridesse - seda nimetatakse pühaks geomeetriaks. Vastavalt sellele on kogu maailm tekkinud ja arenenud vastavalt teatavatele sarnastele seaduspärasustele, mis on matemaatilised suhted, harmoonilised resonantsid ning arhetüüpsed sümbolid. Need seaduspärasused esinevad kõikjal kogu universumis ja kõiges, mis eksisteerib – nii on püha geomeetria aluseks elule nii mikro- kui makrokosmoses ning seda võib leida kõikidest teadusharudest, kunstist, muusikast, tervendamismeetoditest, jne. Nii on näiteks meie rakud, planeedid ja universum sarnase geomeetrilise ülesehitusega ehk kera. Nii näiteks on puulehe mustrites, teokarbi krussis, päevalille südamiku kujus, DNA ülesehituses, viljapeade ülesehitusel sarnane matemaatiline seaduspärasus. Selleks seaduspärasuseks on „kuldne lõige”, mis on matemaatiliselt konstant 1.618033087... (koolis õppisime seda vist fii nime all). Kuldne lõige tähendab lõigu sellist jaotamist kaheks osaks, et suurem osa oleks kogu lõigu ja selle väiksema osa keskmine võrdeline. Või teiste sõnadega, et kogu lõik (a+b) jagatud suurema osaga (a) võrduks suurem osa (a) jagatud väiksema osaga (b) (Allikas: Tark Investor). Huvitav on tõdeda, et meie jaoks müstilisena tundunud püramiidide ehitus ka tegelikult kasutab sama valemit...

Püha geomeetriat peetakse ka nö ukseks „valgustumise” juurde, sest sellesse on peidetud alateadvuses uinuvate jõudude äratav informatsioon (nimelt väidetavalt meie 3 miljonist DNA keemilisest koostisosast, kasutame vaid ligikaudu 60 000 ehk kõik ülejäänud on uinunud – milline kasutamata potentsiaal!). Püha geomeetria kujundid saadavad signaale, mis on samal sagedusel meie algse ehk mitte-uinunud DNA-ga ja suudavad selle äratada. Selle tulemusena hakkame mõistma ülimat täiuslikkust, mis on alati ja kõikjal meie ümber, ning mis saab nähtavaks siis, kui suudame püsida hetkes ja märgata ilu, korrapära ning harmooniat enese ümber.

Mac räägib, et inimesed tegelikult teavad seda kõike, aga ei mäleta. Püha geomeetria aitab meenutada. Kuna me ei mäleta, siis avame ekslikult ka, et see maailm siin ja praegu on ainus. Tegelikult on nii ajal kui ruumil mitu dimensiooni, kus avatud teadvuse korral on meile ligipääs.

See vestlus jätkus tunde, käis ringiga kadunud kontinendi Atlantise radadel, arutas paralleelseid elusid universumis ning maandus sinna, et mitte midagi tegelikult ei ole. Vahepeal tekitas minu ajus lühise, siis suure avastusliku plahvatuse, siis suure segaduse ning loobumistunde, kuid avas minu jaoks uue perspektiivi maailma avastamisel.

Neljapäev...

Olles avastanud minu näol oma fänni, jätkab Mac neljapäevasel õhtusöögil mulle oma maailmavaate tutvustamist. Nimelt läheneb maakerale peale igat 3600 aastat üks teine planeet, mille elanikeks on sisalikud või roomajad. Need roomajad on huvitatud maakera kullast, sest kullatolmuga on võimalik paljut korda saata. Ammustel aegadel, kui see roomajate planeet meie maakeraga kokku puutus, siis tulid sisalikud meie planeedile ning võtsid inimese kuju. Tänaseks valitsevad nad pangandus sektorit ning kõige suurem sisalike sisalik on loomulikult G. Bush ja tema liitlased. Teised roomajad on need, kes teevad maakeral tuumakatsetusi ning soovivad meie planeeti hävitada. Kurjad ja omakasupüüdlikud, jah, aga roomajad?! Kuigi igaühel on absoluutne õigus oma arvamusele, vaatan siiski vaatan Macile narma turtsatades veidi altkulmu ning tema vaimses tervises kahtlustava pilguga otsa, aga ta vaid noogutab vandeseltslaslikult. Proovin aru saada, et kui tõsiselt ta kõike seda ise võtab ning küsin, et kas see kõik ei meenuta talle kangesti Hollywoodi filme. Ta muutub veelgi tõsisemaks ning ütleb, et need filmid on kõik tehtud ka roomajate poolt ning selleks, et meie, inimesed harjuksime selle mõttega ära. Nohisen vaid üllatusest ja hämmingust. Ja jätan teema sinnapaika.

Naudin õhtul päikeseloojangut, kui minu poole tuleb kahe mangokokteiliga Mac. Räägime päevasündmustest ning Mac teatab, et pangaautomaat sõi ta kaardi päeval ära. Ta vannub hirmsasti ning taaskord enne kontrollides, et keegi meid ei kuule, ütleb mulle, et ta on kindel, et see oli roomajate vandenõu tema vastu – sest ta teab liiga palju. Ma ei suuda oma kulme paigal hoida ning need kerkivad kaartena taeva suunas. Ma hoian end tagasi, et mitte valjusti ja kõveras naerma pursata. Ja see ei ole veel kõik... Mac jääb mõtlikuks ning räägib mulle loo, kuidas ta eelmisel aastal läks panka laenu taotlema. Pangaametnikel ei olnud mingit põhjust talle ära öelda, sest ta sissetulek ja tagatised olid korralikud... Aga kui ta läks kohtumisele laenuametnikuga, siis ametnik ütles talle „Ei” ning Mac vannub, et samal hetkel välgatas laenuametniku silmis roheline piklik helk, mis on omane vaid roomajatele.

Kui hiljem olen oma mitu head tundi selle kõige üle naerda saanud ning kõike seda oma hea Eesti sõbraga arutan, siis arvab ta, et mul on viimane aeg Balilt lahkuda. Aga samas tuletab ta mulle lõbusalt meelde, kuidas ülikoolis olime sõbrannadega pidevalt naerukrampides filosoofia professori kosmose heietuste ja maailma illusoorsuse teooria üle – „et kõik on üks kosmos” ning „tegelikult kõike, mida näeme, ei ole olemas”. Arvasin tookord, et ju see mees on veidi metsapoole, kuid ilmselt täna usun ise juba vähemalt pooltesse tema õpetustesse.:) Et ikkagi tark mees oli. Mac on ka tark ja intelligentne mees ning tema huvitava ja värvika maailmakirjelduse ees müts maha, aga ilmselt „sisaliku-teooria” uskumise juurde jõudmiseks on mul veel pikk tee vaja käia  ja senikaua võtan seda kõike kui head huumorit.

Reede...

Oleme Umi ja Andyga autos teel viimase lahkumispidu-õhtusöögile Jimbarani (väga lahe mereanni restoranide koht) randa, kus saame ülejäänud seltskonnaga kokku. Nagu ikka siin Ubudi ringkondades, teemad kisuvad kohe mõni minut peale autosse istumist veidi ebamaiseks. Justkui tellitult alustab Andy heitusi pühast geomeetriast, sest ta just täna lõpetas selleteemalise raamatu. Ma ohhetan asjade kokkulangemise pärast ning räägin oma kahe eelmise päeva püha geomeetria kogemustest. Umi aga mainib, et midagi ei ole siin ilmas juhuslikku (see, et me siin autos kolmekesi oleme, ei ole ka juhuslik) ning jagab meiega oma selle nädala kahte kogemust töötamisest püha geomeetriaga. Umi on vaimselt ärganute „kõrgem klass”. Nimelt ei tegele ta iseendaga, vaid proovib aidata kogu inimkonda ja planeeti. Kuigi ta mainib, et alati, kui aitame iseend, siis aitame tegelikult kõiki maakera elusolendeid. Umi viib iga kuu ühe korra oma vaimse õpetajaga läbi ühe pika meditatsiooni, kus ta proovib lahendada mingit esilekerkinud probleemi. Igakord on üllatus, mis probleem on ning kuhu ta satub. Täna käis täna kuul. Ta istus Kafe nurgalauas, tegi skype kõne oma õpetajaga ning lihtsalt reisi kuule. Nimelt käis Umi kuu tagumisel küljel, (mis maakera poole kunagi ei paista) ronis läbi ämblikuvõrkude ja muude takistuste ning läks kuu keskmesse, kus asus halva energia kese – suur punane kera - ning proovis seda kogu inimkonna jaoks heaks energiaks transformeerida (kasutades püha geomeetria elemente). Ma olen sel nädalal juba niipalju sürre asju kuulnud, et see ei pane mind enam mitte imestamagi – kui on vaja maakera päästa, siis tuleb päästa – ja avastan end mõtlikult kaasa noogutamast. Teine üritus, kus Umi sel nädalal käis oli inimkonna teadvuse äratamise tseremoonia, kus püha geomeetriat kasutades prooviti meis uinunud tarkust äratada. Jaa.. see on täiesti teine maailm, kuid mul on siiralt hea meel, et keegi selliste teemadega ehk kogu inimkonna heaoluga tegeleb.

Kui Umi on lõpetanud, teeb Andy ettepaneku, et me kolm võiksime proovida ka täna midagi kogu maakera jaoks teha. Ma ei vaidle vastu, sest tunnen justkui isegi väikest kohustust peale oma 100% iseendaga tegelemist midagi ka teiste heaks teha. Nii võtame kätest kinni, saadame üksteisele ja kogu maakera elanikele südamest südamesse armastust. Ehk südamete armastusega täitmisega peaks kogu inimkonna südametesse või teadvusesse veidi rohkem armastust jätkuma ja nii päästame maakera... Loodan, et see toimib 

Laupäev...

Khalile on valvamiseks jäetud ilus villa. Ta korraldab seal peo. Peo käigus müüb ta oma tehtud ehteid. Need ei ole aga niisama ehted, vaid väega ehted... Nimelt Khali chantib igale ehtele või igale pärlile pärlikees erinevate jumalate mõeldud chante ning paneb väe nendesse sisse ning kannab siis vastavalt neid ehteid, mis jõudu tal parasjagu vaja on. Istume koos tema elutoas, eemal verandal toimuvast seltskondlikust mürast, ning ta pakub välja, et me võiks koos chantida ja palveid lugeda. Ta võtab pärlikee, kus on budismist tuntud püha numbri kohaselt 108 (Budha palvete arv) pärli ja me laulame igale pärlile jumalanna Lakshmi palve ja paneme pärlikee sisse vaimse ja materiaalse külluse, armastuse, ilu, puhtuse, lahkuse jõu... Kahjuks jääb minu eelarve väega pärlite hinnale alla ning nii lahkun peolt ilma pärliteta, aga uue kogemusega. Khali ütleb, et tegelikult oleme me kõik ise suutelised igasse oma ehtesse väe sisse panema...

Pühapäev...
Mul on täna sünnipäev. Istun üksi kohvikus nimega „Kärbes”, sest kõik plaanitud plaanid jäid ära. Ma võtan vastu lakkamatult saabuvaid sünnipäevakõnesid ning ei suuda pidada naeruhooge, mida seljataga oleva nädala sündmused ikka veel esile kutsuvad. Olen tänulik nädala jooksul saadud sünnipäeva kingituse üle minu teele sattunud inimeste ja nende maailmavaadete värvikuse näol. Olen õnnelik oma armsate ja „normaalsete” koduste sõpradega suhtlemise (telefoni ja skype’i teel) üle. Pean üksi selles kohvikus „pidu minus eneses” ning olen rõõmus iseendaks olemise üle.

Marika

Kuujumalalnna sünnipäev vol 2 ehk võitlus mustade jõududega

Oma oruvaatega voodis

Hommikud on Balil jahedaks muutunud

Kõik saab alguse nädal enne täiskuu ööd, mil avastan, et huvitaval kombel ma ei tea ühestki toimuvast täiskuu tseremooniast. Nimelt olen vaikselt balilaste kombed omaks võtnud ning täiesti loomuliku vajadusena tundub täiskuu tähistamine. Nii kõnnin mööda väikest Ubudi tänavat ning saadan teele soovi, et mõnele põnevale tseremooniale nädala pärast satuksin.

Täiskuu hommikul peale joogatundi jään rääkima oma uue tuttava Staceyga, kes ütleb, et nad lähevad väikese naistekambaga täna ühte ashramisse, kus toimub täiskuu tseremoonia ning pakub, et ma võin nendega ühineda. Mm, muhelen rõõmsalt, et viimasel hetkel tseremooniale kutse sain. Stacey midagi täpsemalt ürituse ega ashrami kohta ei tea, peale selle, et sinna on vaja 1 tund Ubudist sõita. Kõik mis toimuma hakkab on saladus ning õhtu tõotab tuua väikese seikluse.

Väljasõidu kohtumispaigast leian eest Stacey, kes on umbes 45 aastane California hipi, tantsija, ravitseja ning totaalselt murtud südamega, sest ta boyfriend jättis ta paar nädalat tagasi maha. Peale 10 minutit ootamist tormab meie poole šveitslanna Gaby, kes näeb oma bali naise rahvuslikes rõivastes jumalik välja. Ta jäi hiljaks, sest otsustas, et peab ikka ashramisse ohvriande kaasa võtma ning hankis neid Ubudi turult letialuse kaubana (sest nii hilja õhtul neid keegi enam ei müü). Gaby oli Šveitsis pankur, kes aasta tagasi võttis oma tiheda graafikuga elust paar nädalat puhkust ning veetis need Balil joogakursusel. See puhkus muutis ta elu lõplikult. Nimelt tuli talle idee, teha web-site, mis ühendab kõik maailma jooga-, meditatsiooni- ning enda ravitsemise üritused. Ta sõitis Šveitsi tagasi, pani oma ameti maha, pakkis asjad ning kolis Balile elama ning oma unistust teoks tegema. Nüüd, aasta hiljem, peale Bali elu-olu nautimist ning ränka tööd, peaks lehekülg avanema järgmisel nädalal Gaby istub autos minu kõrval ning ta räägib oma tugeva saksa aktsendiga inglise keeles tund aega jutti, kuidas me oleme nii õnnelikud, et saame Balil olla, kuidas Bali on imede koht ning kirjeldab mulle üksteise järel imesid, mis temaga siin sündinud on. Ma kuulan hea meelega ning noogutan kaasa, sest ma tean ülihästi, millest ta räägib, sest mul on endal samad kogemused. Itsitame koos, kuidas kodustele ei saa kaugeltki kõike rääkida, mis siin toimub, sest enamus arvab, et me oleme ära pööranud. Kolmas kaaslanna, eksootilise välimusega Daphne ei ole meiega autos, vaid sõitis ashramisse oma rolleriga. Daphne elab Balil ning laulab ja mängib kirtani.

Aga siuh-vilks ja ashrami ukse taga me olemegi. Suured sildid seinal annavad täpseid instruktsioone riietumise- ja käitumiskoodeksi kohta. Tirin kotist välja oma sarongi ja kabajja (see on bali naise rahvuslike rõivaste juurde kuuluv pluus, ma ei tea, et sellel eesti keeles mingit nime oleks, seetõttu kirjutasin selle eesti keele päraselt nii nagu kohalikud seda siin häädavad) ning vahetan oma lühikesed püksid Bali traditsiooniliste riiete vastu. Kui oleme kõik kombekalt sätitud, viib üks poiss meid kõigepealt ühte templisse palvetama, siis teise templisse palvetama ning alles siis läheme selles suunas, kust kostab kellukeste helinat ja laulmist. Suures avatud templis istub madalal laual pika habemega Bali preester ning helistab kellukest. Tema selja taga põrandal istuvad umbes kümmekond üleni valgesse riietatud lääne naist, kes palvetavad ning chantivad ennastunustavalt. Meie kolmene kamp oma lilla-rohelise-roosa värvilistes sarongides on justkui mustade lammaste kamp keset neid valgeid tallekesi. Aga keegi ei tee sellest asjagi, vaid meid juhatatakse viimasesse ritta mattidele, kus meil on võimalus ka kaasa ümiseda ning palvetada. Ühtäkki preester lõpetab laulu, kõik valgesse riietatud tõusevad (kutsun neid edaspidi „valgeteks”), lähevad templi ette ning hakkavad silmad kinni või siis silmad pahupidi aeglaseid idamaiseid tantsuliigutusi tehes chantima Shivast ning teistest hindu jumalatest. Olen veidi jahmunud, sest see tseremoonia tundub kuidagi natuke liiga tõsine olevat ning tegu tundub olevat mingi sektiga. Aga seal ma olen ning kuhugi pääsu ei ole. Loodan, et saan olla tseremoonia tagasihoidlik pealtvaataja, kuid nii kui olen oma mõtte lõpuni mõelnud, tuleb preestrinna ning juhatab ka meid, „musti lambaid”, templi hoovi Shiva Lingami ausamba juurde. Nii ei jää mul muud üle, kui koos „valgetega” umbes pool tundi ümber ausamba kõndida, proovida kaasa laulda, igast ilmakaarest lingamile kummardada ja palvetada, vahepeal otsimik vastu emakest maad panna ja siis jälle edasi kõndida ja palvetada. Samal ajal teeb üks „valgetest” käes asuva kausikesega, millele põleb küünal, väsimatult suuri õhuringe. Ühel hetkel saab laul otsa ning me suundume templi keskele. Mõtlen, et nüüd vist sai küll õnneks läbi. Aga kohe algab uus laul ja uus palvetseremoonia, mille lõpus pika habemega preester saabub ka oma laua pealt meie sekka. Preester istub ühe püha kivi otsa ning hakkab kõiki ükshaaval õnnistama. „Valged” roomavad ükshaaval põlvili preestri ette, seejärel kummardavad ta jalge ees (osad suudlevad ta jalgu) või siis heidavad pikali. Seejärel tuleb kükitada preestri ette, mil ta loeb palveid ning annab oma õnnistuse. Osad naised nutavad ja värisevad õnnistamise ajal – ilmselt preestrilt saadav energia on nii võimas. Peale õnnistuse saamist tuleb jälle preestri jalge ette heita ning siis tagurpidi oma kohale roomata. Preester on sõbraliku näoga, aga kuna ma ei tea, mis sorti preester see on, või mis asju ta siin ajab, või keda täpselt kummardab, siis arutan endamisi, et huvitav, kas ma solvan kedagi, kui ma viisakalt loobun. Aga niipea kui kõik „valged” on õnnistuse saanud, tunnen müksu oma seljal ning mul ei jää muud üle, kui samuti kogu protsess läbi teha. Rooman oma tihedalt ümber keha seotud sarongis justkui kapsauss preestri poole, kummardan ta jalge eest, põlvitades võtan õnnistuse vastu ning peagi avastangi end sarongi takerdudes tagurpidi roomamas. Elasin üle... ja polnudki nii hull, sest preestril olid soojad ja head käed.

Peale õnnistamise tseremooniat läheb preester ja istub lohakalt teise kivi otsa, manab näole suure ja laia naeratuse ning hakkab meiega maast-ja ilmast ja lennukipiletitest lobisema ning on justkui teine mees. Olen hämmingus.. Hiljem kuulen Daphnelt, et Ketut (see on preestri nimi) on lahe naljahammas ning lisaks Balil üks kuulsamaid mehi, kelle juures sajad ja sajad inimesed käivad oma libiido probleeme lahendamas ning abi saamas. Järjekord Ketuti juurde on 6 kuu pikkune. Räägime tema praksisest veel pikalt ning imestame pikkade järjekordade üle. Seejärel vaatab Ketut meile kõigile kordamööda otsa ning ütleb igaühele personaalselt, kas ta on terve või võib tema abi kasulik olla... J Ja tundub, et ta ei olegi müügi peal väljas, sest meist neljast märgib ta vaid ühe, kel võib tema abi vaja minna ning sellel inimesel on nagunii tema juurde juba aeg kinni pandud...

Hakkame end minekule sättima ning ma mõtlen, et see nüüd ei olnud küll päris see täiskuu tseremoonia, mida ma lootnud olin, kuid vahva kogemus ikka. Sellepeale ütleb Ketut nagu tellitult, et tegelikult nende õhtu jätkub, edasi minnakse Goa Gajah koopasse, kus veidi mediteeritakse ning chantitakse ja viiakse mõned rituaalid läbi. Enne aga oleme palutud koos ashrami inimestega nende toitu jagama. Oleme kohe hea meelega nõus.

Goa Gajah koobas ehk elevandi koobas on üks müstiline koht Ubudi lähedal. Nimelt ei ole täpselt teada, mis ajast või mis põhjustel koobas iidsetel aegadel inimeste poolt tehti. Hinnanguliselt on tegu 11 sajandist pärit koopaga, mida ümbritsevad veebasseinid ning kivikujud. Väikese koopa sissepääsuks on kivist nikerdatud koletise suu. Koopas on 3 Shiva lingamit, Ganeshi (elevandi peaga jumal) kuju ning muud nikerdused. Kohalike arvates ning legendide järgi on see koobas on seotud halbade vaimudega või mustade jõududega.

Kui koobaste lähedale parklasse jõuame, on väljas pime, kuid täiskuu sirab ning valgustab kui tänavalatern. Goa Gajah sissepääsu juures on näha veel umbes 50-60 valgesse riietatud kuju, kes on kohalikud Bali inimesed ning preester Ketuti järgijad. 80 inimese rongkäiguna suundume koobaste poole, kõigil kohalikel on pea peal korvikesed ohvriandidega. Oru põhjas allikate juures istume maha, chantime, „valged” naised tantsivad jälle ning preester Ketut viib läbi kõigi püha veega pühitsemise - ükshaaval tuleb minna allika juurde, muda sisse põlvili heita ning seejärel valatakse pühitsetavale kolm kausitäit vett pähe. Olen selleks hetkeks jätnud kõik oma eelarvamused ning leppinud oma saatusega ehk otsustan kõigega kaasa minna, mis täna õhtul juhtub. Nii lähen ka vabatahtlikult allikale ning saan järjekordse õnnistuse. Rituaal on ilus ja müstiline – läbi puuvõrade sirab täiskuu, kosta on vee sulinat ning kogu meie seltskond chantib vaikselt erinevate jumalate auks...

Peale õnnistus rituaali lõppemist, võtame uuesti rongkäiku ning liigume päris Goa Gajah koopa poole. Kõik võtavad oma kingad jalast, ning suunduvad imetillukesse muldpõrandaga iidsesse koopasse, mis on meie jaoks küünaldega valgustatud. Kogu väike ruum – umbes 3 meetrit lai ning 20 meetri pikk – saab meid tihedalt täis.

Tseremoonia, mis aga siin ja nüüd algab, on erinev kõigist teistest, mis mul Balil näha on õnnestunud. Peale preestri poolset palve lugemist algab chantimine, kuid see ei ole mitte tavaline laul, vaid keset koobast tõusevad osad inimesed püsti ning kriiskavad, teised tõstavad käed taevasse ning väänlevad. Kuna on väga pime, siis ma täpselt ei näe, mis toimub, aga minu kõrval istuv naine on ilmselges transis - ta väänleb, viskub küljelt küljele, vehib kätega ning teeb hirmsat korisevat häält ning sisisedes puhub õhku välja – justkui oleks halvast vaimust piinatud. Mõne aja pärast tõuseb ashramist tuttav preestrinna ning hakkab käsi ja jalgu laiali pildudes jõuliselt tantsima ning trampima ning ka väänlema ja sisisema. Talle tulevad järgi roomates ning möirates kolm meest, kes proovivad Ganeshi altarile ligi pääseda. Preestrinna tõstab oma käed ja ihu Ganeshi kaitseks. Preester Ketut saabub altari juurde, ronib sellele ning viib läbi veel mingid rituaalid, samal ajal väänlevad altari ees põrandal kolm möirgavat meest. Minu kõrval olev naine hakkab uuesti korisema ning koopa eesotsas keegi kriiskab. Ketut läheb ja seisab keset koobast ning teda ümbritsevad inimesed hakkav ta jalge ümber roomama nagu ussid ning kiljuma. Preester Ketut ütleb kohalikus keeles lause, mille peale tõuseb koopas istuvate inimeste seas üldine hädakisa ning hala, Ketut ütleb veel oma kümmekond lauset, mille peale kogu seltskond õhhetab ning ohib ja halab.

Pime on, müstiline on, õudne on, tolm lendleb, õhku on vähe ja kuum on. Kohati ma justkui ei saagi aru, et kus ma olen või mis ajastu on või kes ma olen. Korraks tunne, et olen kodus Peeter Jalaka Eesti Ballaadide või Eesti naiste-Eesti meeste laulude etendusel või siis Marquesi Sada Aastat üksindust filmis, kus üks tegelane sööb meeleheitest mulda. Niivõrd müstiline on see vaatepilt. Aga ei, see ei ole etendus, ma ei ole pealtvaataja, see kõik on päris elu ning ma olen selle tseremoonia osaline, kaastegelane – eneselegi arusaamatult oskan pea kõiki chante kaasa laulda, tunnen õhus ja enda ümber olevat heade ja kurjade jõudude võitlust ning olen mingil kummalisel ajarännakul. Sellest etendusest ei saa välja tualetti minna, sellel etendusel ei tule reaalsussesse tagasi toovat kohvi ja konjakiga vaheaega. Ma olen osalen päriselt koos Bali inimestega headuse ning kurjuse võitluses.

Möirgavad ning sisisevad mehed langevad Ühel hetkel justkui surnutena koopa põrandale ning algab palvetamine ning rahulikum chantimine. Kuigi ma täpselt ei tea, mis toimub, siis niipalju on selge, et nüüd sai hea kurja üle võidu ja ma hingan kergendatult... Kõik „koopa-asukad” õnnistatakse püha veega ning kõik teevad endale õnnistuse märgiks valge saviga triibu otsa ette ning seejärel võib koopast lahkuda. Ajataju on totaalselt kadunud, kuid kõigi arvutuste kohaselt olime sellel ajarännakul oma paar tundi...

Kui koopa eest uuesti oma naiste-kamba üles leian, siis vaatame kõik üksteisele suurte silmadega ning suure hämminguga otsa, justkui oleksime teispoolsusest tagasi jõudnud. Raske on väljendada, mida just üle elasime, see kõik oli nii võimas ja ebareaalne Koopa ees ühes varjualuses ootab meid ees aga preester Ketut, kes ei ole taaskord enam justkui preester, vaid viskab nalja ning näitab meile oma blueberry telefonist oma poja fotosid ja lubab meil endaga koos pilte teha... Sõidan südaööl täiskuu valguses oma rolleriga kodupoole, ikka veel hämmingus nähtu ja kogetu üle ning ülitänulik võimaluse eest olla selles osaline.

Täiskuuöö tseremoonia lisalugu.

Järgmisel päeval ärkan tohutu nõrkustundega või siis olematu energiaga – on tunne, et võiksin terveks päevaks lihtsalt voodisse jääda. Võtan end siiski kokku ning otsustan oma massööri soovituste kohaselt minna peamisesse hindu templisse Tampaksiringi, kus balilased käivad oma hinge loodusiku puhta ja püha veega pühitsemas. Nimelt minu massöör ütles, et enne kui ma loodan oma kaela-õla valust lahti saada, tuleb end pühas vees pühitseda ning täiskuu on puhastumiseks parim aeg. Väga kuum ilm on ning täiskuu on templisse toonud sadu ja sadu inimesi, kes on võtnud püha vee basseini ussikujulise järjekorra ning ma ei näe kohta, kuhu mina sinna veel mahuks. Otsustan mõni teine kord puhastava supluse tarvis tagasi tulla. Tunnen rolleriga sõites, kuidas viimanegi jõuraas kaob ning koju jõudes teen kahetunnilise kosutava lõunauinaku. Minu suureks üllatuseks aga ei ärka ma üles suure energiaga, vaid pean tormama tualeti poole, kus kogu minu lõunaks söödud sushi suure survega minu kehast suu kaudu väljub. Ja see „keha puhastus” jätkub kuni hilise õhtutunnini, millele lisandub hull peavalu. Ei tea, kas see oli halb sushi, templis saadud päikesepiste? Olen kindel, et kohalikud tõlgendaksid seda eelmisel õhtul templis tseremoonia ajal minu kehas liikvele aetud kurjade jõudude väljumisega minust. Ehee, võta kinni, mis see oli, aga järgmisel hommikul ärkan justkui uuestisündinult!

Marika