teisipäev, 8. detsember 2015

Teine päev. 25. november 2015

Hommikul olen 4.30 juba tekil, sest tulemas on väga ilus päikesetõus ja täiskuu loojang ning mingi elevus mu sees ei luba mul seda maha magada. Laevatekil avastan, et ma pole ainus, kes sellise tundega varavalges on end voodist välja ajanud – enne mind on seal juba John Austraaliast ja Julia New Yorgist.  Mõlemaga jõuan hilisema reisi käigus headeks sõpradeks saada.


Idülliline hommik saab aga sootuks marulisema järje. Oleme praktiliselt kogu öö olnud Beagle kanalis varjus ja oodanud, et suuremat sorti torm Drake väinas lõppeks. Meeskonna sõnul ongi see lõppenud, aga meile reisijatele tähendab see siiski jõudmist tormisele merele. Lained on 5-6 meetri kõrgused ja moodsad äppid nutitelefonides ütlevad, et laev kõigub erinevate intervallidega 10 kraadise kalde all, kohati on kalle aga lausa 25 kraadi. Selline kalle nõuab meilt, reisijatelt, meremehe kõndimise oskusi laevas. Väike stiilinäide, kuidas see välja nägi:


Pärastlõuna ja õhtu möödub poolenisti inimtühjas laevas. Nii lõuna kui õhtusöök „jäetakse ära“, mis tähendab, et laevarestorani kutsumise asemel pakutakse meile baaris puuvilju ja võileibu. Aga ka neid tuleb sööma ehk vaid veerand kogu reisiseltskonnast. On selge, et lainetel kepsutav laev on paljud inimesed nõrgaks muutnud, et mitte öelda merehaigeks teinud. Pean ka end merehaiguse suhtes üpriski tundlikuks ja olen vaimus valmis end kaheks päevaks vannituppa sulgema, et seal järjepanu oksendada. Seega on mu üllatus suur, et mu ümber toimuv mind sugugi rivist välja ei vii. Päris ilma dopinguta ma sellist seisundit aga ei saavuta – olen Ushuaiast ostnud merehaigusevastaseid tablette nimega Dramamine ja iga kuue tunni tagant söön ära ühe tableti.

Tagantjärele võin öelda, et mul õnnestus Drake väin mõlemal korral ületada nii, et süda pahaks ei läinudki, aga kogu sõidu saatis mind siiski tunne, et ÄKKI läheb meri hullemaks, ÄKKI hakkab paha, ÄKKI ei peaks sööma, ÄKKI ei ole mõistlik praegu lugeda, ÄKKI ei tasuks arvutit üldse avada, jne. Ehk siis olin teadlikult ettevaatlik ja valvel. Kui tekkis veidi kahtlasem tunne, siis püüdsin keskenduda, jälgisin silmapiiri ja ümbritsesin end värske õhuga. Näiteks eelistasin kajutis olemisele baari avaramat ruumi, kust avanesid vaated silmapiirile. Tõsi, kuna laev kõikus päris suure kaldega, siis olenevalt sellest, millisele küljele laev parajasti kaldu oli, siis silmapiir kas paistis või mitte...

Horisondi mõistes oli kõige parem olla kaptenisillal, mis oli meile päevasel ajal pidevalt avatud. See oli küll oluliselt kõrgem koht, kust laeva kaldumised paremale-vasakule veel enam tunda olid, aga silmapiir oli pidevalt paista ja püsis paigal.


Paljud teised reisijad, eriti need, kes tulid USAst või Austraaliast, kandsid kõrva taga plaastreid.  Nägin esimest korda sellist merehaigusevastast lahendust. Hiljem ka meeskonnaga rääkides tuleb välja, et erinevad merehaiguse vastased meetmed võivad mõjuda suhteliselt individuaalselt. Kelle puhul töötab paremini plaaster, kelle puhul Dramamine, kelle puhul miski muu. Kõigil neil vahenditel on aga üks kõrvalmõju, mis väljendub selles, et need muudavad uniseks. Nii magas mõni reisija praktiliselt kogu Drake väina ületuse maha (mitte, et selle üle kurvastanud oleks:P). Ka ma ise olin selline suhteliselt uimane, sellises poolunelevas seisundis osa päevast.


Mitu korda päevas käin tekilt läbi, et veidi värskemat õhku hingata, aga suure tuule tõttu pole seal just kõige turvalisem tunne. Siiski, värske õhk mõjub hästi ja eks ka sõidu käigus enesekindlus kasvab. Nii veedan pärastlõunal umbes tunnikese laevatekil linde pildistades. Terve ports tiivulisi on laevale sappa haakinud ja ajan neid nüüd oma fotoaparaadiga mööda tekki taga. Üllatab, et väljas pole sugugi külm. Kaptenisilla lähistel paikev kraadiklaas näitab lausa 7 pügalat sooja ja olen juba üldse unustanud, et sõidame Antarktikasse.

_ _ _ _ _ _ _  _ _  _ _  _

Öösel näib mulle, et torm on ikka väga suureks läinud juba. Eks väike mõte tuleb ka ikka pähe, et mis siis küll saab, kui meie väike armas laevake tormile vastu ei pea... Samas on meeskond kaptenisillal päeval kinnitanud, et Drake väina mõistes pole tegemist mingi tormiga – nii lained kui tuul on väga keskmised, seega mingi erakordse sõiduga tegu ei ole. Hirmuga mõtlen, mida küll torm Drake väinal tähendama peaks. Siiski, öö on pime, laev kõigub ja uni on läinud. Kella 4 ajal otsustan end riidesse panna ja minna vaatama, milline see tohutu torm baarist vaadates välja näeb. Suur on aga minu pettumus, kui baariakendel kõõludes saan aru, et meri on tegelikult sama rahulik või siis tormine, kui ta oli seda päeval. Lihtsalt võrreldes päevaga sajab nüüd ka väljas vihma ja kõik on üldse väga pilves ja hall. Veidi nõutuna istun kümmekond minutit üksi baari tugitoolidel ja otsustan siis uuesti kajutisse magama minna. Uinun teadmisega, et tormine Drake väin jäi nägemata.

Tom

2 kommentaari:

huancayo ütles ...

En la urbe de Huancayo se concentran diferentes actividades económicas entre las que están las compañías dedicadas a la fabricación de productos lácteos, producción y cuidado de truchas, artesanías y tejidos de punto, fabricación de licores, agricultura, ganadería y turismo que en los últimos tiempos ha ido en incremento.

Best place to visit to H H Dalai Lama Main Temple ütles ...

It's looking interesting. You shared this with us thank you for this.