Hommikul olen
4.30 juba tekil, sest tulemas on väga ilus päikesetõus ja täiskuu loojang ning
mingi elevus mu sees ei luba mul seda maha magada. Laevatekil avastan, et ma
pole ainus, kes sellise tundega varavalges on end voodist välja ajanud – enne
mind on seal juba John Austraaliast ja Julia New Yorgist. Mõlemaga jõuan hilisema reisi käigus headeks sõpradeks
saada.
Idülliline hommik
saab aga sootuks marulisema järje. Oleme praktiliselt kogu öö olnud Beagle
kanalis varjus ja oodanud, et suuremat sorti torm Drake väinas lõppeks.
Meeskonna sõnul ongi see lõppenud, aga meile reisijatele tähendab see siiski
jõudmist tormisele merele. Lained on 5-6 meetri kõrgused ja moodsad äppid
nutitelefonides ütlevad, et laev kõigub erinevate intervallidega 10 kraadise
kalde all, kohati on kalle aga lausa 25 kraadi. Selline kalle nõuab meilt,
reisijatelt, meremehe kõndimise oskusi laevas. Väike stiilinäide, kuidas see
välja nägi:
Pärastlõuna ja
õhtu möödub poolenisti inimtühjas laevas. Nii lõuna kui õhtusöök „jäetakse
ära“, mis tähendab, et laevarestorani kutsumise asemel pakutakse meile baaris
puuvilju ja võileibu. Aga ka neid tuleb sööma ehk vaid veerand kogu
reisiseltskonnast. On selge, et lainetel kepsutav laev on paljud inimesed
nõrgaks muutnud, et mitte öelda merehaigeks teinud. Pean ka end merehaiguse
suhtes üpriski tundlikuks ja olen vaimus valmis end kaheks päevaks vannituppa
sulgema, et seal järjepanu oksendada. Seega on mu üllatus suur, et mu ümber
toimuv mind sugugi rivist välja ei vii. Päris ilma dopinguta ma sellist
seisundit aga ei saavuta – olen Ushuaiast ostnud merehaigusevastaseid tablette
nimega Dramamine ja iga kuue tunni tagant söön ära ühe tableti.
Tagantjärele võin
öelda, et mul õnnestus Drake väin mõlemal korral ületada nii, et süda pahaks ei
läinudki, aga kogu sõidu saatis mind siiski tunne, et ÄKKI läheb meri hullemaks,
ÄKKI hakkab paha, ÄKKI ei peaks sööma, ÄKKI ei ole mõistlik praegu lugeda, ÄKKI
ei tasuks arvutit üldse avada, jne. Ehk siis olin teadlikult ettevaatlik ja
valvel. Kui tekkis veidi kahtlasem tunne, siis püüdsin keskenduda, jälgisin
silmapiiri ja ümbritsesin end värske õhuga. Näiteks eelistasin kajutis
olemisele baari avaramat ruumi, kust avanesid vaated silmapiirile. Tõsi, kuna
laev kõikus päris suure kaldega, siis olenevalt sellest, millisele küljele laev
parajasti kaldu oli, siis silmapiir kas paistis või mitte...
Horisondi mõistes
oli kõige parem olla kaptenisillal, mis oli meile päevasel ajal pidevalt
avatud. See oli küll oluliselt kõrgem koht, kust laeva kaldumised
paremale-vasakule veel enam tunda olid, aga silmapiir oli pidevalt paista ja
püsis paigal.
Paljud teised reisijad,
eriti need, kes tulid USAst või Austraaliast, kandsid kõrva taga
plaastreid. Nägin esimest korda sellist
merehaigusevastast lahendust. Hiljem ka meeskonnaga rääkides tuleb välja, et
erinevad merehaiguse vastased meetmed võivad mõjuda suhteliselt individuaalselt.
Kelle puhul töötab paremini plaaster, kelle puhul Dramamine, kelle puhul miski
muu. Kõigil neil vahenditel on aga üks kõrvalmõju, mis väljendub selles, et
need muudavad uniseks. Nii magas mõni reisija praktiliselt kogu Drake väina
ületuse maha (mitte, et selle üle kurvastanud oleks:P). Ka ma ise olin selline
suhteliselt uimane, sellises poolunelevas seisundis osa päevast.
Mitu korda päevas
käin tekilt läbi, et veidi värskemat õhku hingata, aga suure tuule tõttu pole
seal just kõige turvalisem tunne. Siiski, värske õhk mõjub hästi ja eks ka sõidu
käigus enesekindlus kasvab. Nii veedan pärastlõunal umbes tunnikese laevatekil
linde pildistades. Terve ports tiivulisi on laevale sappa haakinud ja ajan neid
nüüd oma fotoaparaadiga mööda tekki taga. Üllatab, et väljas pole sugugi külm.
Kaptenisilla lähistel paikev kraadiklaas näitab lausa 7 pügalat sooja ja olen
juba üldse unustanud, et sõidame Antarktikasse.
_ _ _ _ _ _
_ _ _
_ _ _
Öösel näib mulle,
et torm on ikka väga suureks läinud juba. Eks väike mõte tuleb ka ikka pähe, et
mis siis küll saab, kui meie väike armas laevake tormile vastu ei pea... Samas
on meeskond kaptenisillal päeval kinnitanud, et Drake väina mõistes pole
tegemist mingi tormiga – nii lained kui tuul on väga keskmised, seega mingi
erakordse sõiduga tegu ei ole. Hirmuga mõtlen, mida küll torm Drake väinal
tähendama peaks. Siiski, öö on pime, laev kõigub ja uni on läinud. Kella 4 ajal
otsustan end riidesse panna ja minna vaatama, milline see tohutu torm baarist
vaadates välja näeb. Suur on aga minu pettumus, kui baariakendel kõõludes saan
aru, et meri on tegelikult sama rahulik või siis tormine, kui ta oli seda
päeval. Lihtsalt võrreldes päevaga sajab nüüd ka väljas vihma ja kõik on üldse
väga pilves ja hall. Veidi nõutuna istun kümmekond minutit üksi baari
tugitoolidel ja otsustan siis uuesti kajutisse magama minna. Uinun teadmisega, et tormine Drake väin
jäi nägemata.
Tom
2 kommentaari:
En la urbe de Huancayo se concentran diferentes actividades económicas entre las que están las compañías dedicadas a la fabricación de productos lácteos, producción y cuidado de truchas, artesanías y tejidos de punto, fabricación de licores, agricultura, ganadería y turismo que en los últimos tiempos ha ido en incremento.
It's looking interesting. You shared this with us thank you for this.
Postita kommentaar