Teisipäev, 29. detsember 2009

Meie reisielamused Iraanist Go Reisiajakirjas

Go Reisiajakirja tegijatega saime läbi heade sõprade kokku juba rännaku ettevalmistamisel Eestis. See oli väga meeleolukas koosviibimine, mille käigus saime tõelistelt "rännuhuntidelt" kaasa palju häid emotsioone, innustust ja julgustust oma ettevõtmisele. Muuhulgas tuli jutuks, et võiksime oma seiklustest ka midagi ajakirja tarbeks kirja panna. Muidugi ei olnud meil midagi selle vastu. Rännu käigus leppisime kokku, et Iraan on juba piisavalt põnev koht, kust oma muljeid ka ajakirja lugejatega jagada. Nii juhtuski, et Iraanist Araabia Ühendemiraatidesse jõudes sulgesime end Eesti sõprade kenasse koju ja pigistasime seal mitu päeva järjest endast erinevaid kaunislauseid välja. Üks kirjutas, teine täiendas ja vastupidi. Mingil hetkel jõudsime aga arusaamiseni, et minu ja Marika vaimusilmas on see lugu piisavalt erinev, et sellest üks tervik sünniks. Nii leppisime kokku, et esimese loo kirjutan mina ja (võimaliku) järgmise loo kirjutab Marika. Saatsin loo ajakirjale ära ja rändasime edasi. Järgnevate kuude jooksul märkasime küll, et selle loo osas valitses täielik vaikus, kuid olime oma uute seiklustega liiga hõivatud, et sel teemal liiga kaua juurelda. Peagi unustasime selle kirjandusliku vahepala sootuks.

Nii siis juhtuski, et kui olin juba peaaegu kaks kuud tagasi Eestis olnud, tuli mulle suure üllatusena elektronpost, milles Go Reisiajakirja üks toimetajatest uuris, mida ma arvan ideest, et järgmisesse numbrisse läheks meie Iraani lugu!? Muidugi ei saanud mul ka sedakorda midagi selle mõtte vastu olla. Sõnastasin veidi ringi sissejuhatava teksti ja saatsin ajakirjale. Marika läkitas teiselt poolt maakera toimetaja poolt väljavalitud fotod. No ja eelmisel nädalal nägi siis meie üllitis lõpuks ilmavalgust, kui ilmus selle aasta viimane Go Reisiajakirja number. Kuna ajakiri pole elektroonselt veel jõudnud Go Reisiajakirja kodulehele (
http://www.godiscover.ee/), siis tuleb fännidel rünnata hästivarustatud kioskeid või raamatupoode. Muidugi võib tulla ka mulle külla ajakirja lugema;).

Tom

Esmaspäev, 28. detsember 2009

Ühe õhtu indiaaniprintsess

Aktiivse vulkaani Tungurahua jalamil

Laama villa sokkides

Olen väikese linnakese Saquasili turul. Minu silmad jahivad fotoobjekte ning minu jalad käivad omasoodu turulaudade vahel. Äkki märkan, et möödun juba mitmendat korda maas kükitavast ja oma näputööd müüvast indiaanlasest. Ilmselt märkab seda ka tema, sest ta tõuseb...

Ei, ta ei ole selline indiaanlane nagu teised siin turul ehk kübarate ning pontšodega. Tema on nagu mõnest westerni filmist – peas on suured ja värvilised kotkasuled. Otsaees igasugu ehted. Kaelas suurte hammastega kee ning üle õla on hundinahad ning jalas narmastega nahkpüksid ja mokassiinid. Ta ütleb oma nimeks olevat Lobo (tõlkes: hunt). Täpsemini Lobo Oso (tõlkes: Karu). Itsitan ja ütlen, et ma olen Lendav Tuul. Hunt-Karu muutub aga tõsiseks ning ütleb, et tõesti ta ema pani talle sellise nime ning tema päris pikk nimi on Lobo Oso Chillon Karua Virachucha ning ta on Machachi külast, Ecuadorist.

Mulle hakkab tunduma, et ta ei teegi nalja. Ta jätkab veel pikalt, et ta kuulub Siouxi suguharru, keda Ecuadoris on vaid paarkümmend ning suur enamus elab Põhja-Ameerikas. Et kihvad tema kaelas on erinevatelt loomadelt – koeralt, metssealt, jaaguarilt, anakondadelt jne. Hundinahk üle õla on ka päris. Mokassiinid ta jalas on ta enda tehtud nagu ka nahkribadega püksid ja pulli ribidest vest tema rinnatisel. Meie jutt jätkub niikaua, kuni selgub, et oleme lähipäevil mõlemad samasse linna ehk Banosesse suundumas ning lepime kokku, et kohtume uuesti.

Ootan Hunt-Karu Banose kiriku ees ning arutlen endamisi, et huvitav, kas ma ta ilma selle atribuutikata ehk sulekubuta ning vidinateta ära ka tunnen. Aga kohe selgub, et tunnen ikka, sest Hunt-Karu saabub kiriku ette nõtkel indiaanlase sammul, täpselt samas kostüümis, milles ta turul ehteid müüs. Ma ei suuda naeru pidada ning ütlen talle, et äh, ma arvasin, et ta oma kostüümi kandis vaid selleks, et turistidele paremini oma asju müüa. Ja kaua ta seda sammu harjutas?! Hunt-Karu on segaduses ning ta vaatab mulle suurte silmadega otsa ning ütleb: „Ei, ma näen iga päev selline välja!” Ma naeran ja naeran ning näpin ta sulgi ning vidinaid... see ei ole võimalik... indiaanlane linnas?!

Inimesed pöörduvad ringi ning tulevad küsima, et kust ta pärit on. Hunt-Karu aga ei lase end teiste tähelepanust häirida ning alustab ootamatult kohe minuga flirtimist. Jalutame ning kohe selgub, et ta on ühtlasi kõige tundeküllasem Ecuadori mees, keda senini kohanud olen. Arvasin küll, et need eelmised kõik läksid liiale, kuid see, mis Hunt-Karu suust nüüd kostma hakkab, ületab ühe põhjamaa naise kõiksugu komplimentide vastuvõtmise ning sisu usutavuse piirid. Hunt-Karu suust kostab: „Kas sa kuuled kuidas puud ja kosk laulavad? Ja vaata seda kuud, sa oled nii ilus nagu see kuu seal taevas. Sa oled imeline nagu kõik liblikad ning lilled. Sa meeldid mulle nii väga, et ma tunnen, kuidas ma armun. Mulle meeldivad su... jne. Sa oled kaunis kui päikesetõus...” ja nii edasi ja nii edasi. Ma ei suuda end tagasi hoida ning naeran valjusti ja ei suuda pidama jääda. Ütlen, et see nüüd on küll veidi liig, sest me ju alles kohtusime 5 minutit tagasi ning et võtku äkki veidi vaiksemalt algatuseks. Et ta ehmatab külma Eesti naise niiviisi kohe ära. Kommentaarist ei ole kasu. Hunt-Karu selgitab hoopis, et kui ma oleksin indiaani naine, siis minu nimeks oleks „Igavene Naeratus” ja sellesse ta ära armuski. Ma ei suuda naeru pidada ning vabandan, et saagu aru, et meie kultuurilised erinevused on tõesti liiga suured. Ja inimesed peatavad meid jälle...ja me poseerime ja me jalutame ja Hunt-Karu räägib ja ma naeran ja ta ei lase end minu naerust segada...

Jalutame Banose kesklinnas oleva koseni ning pärast oodi minu ilule ning imelisusele, ütleb Hunt-Karu, et tal on vaja end spirituaalselt puhastada. Peas olnud sulepuhma alt tulevad välja pikad mustad juuksed, mis on mõlema külje pealt meelekohtadelt siiliks aetud. Nüüd näen Hunt-Karu kõrvades olevaid kõrvarõngaid – need on sinised mummud, mille küljes ripub mingi karvane loomanahk. „orav”, ütleb Karu-Hunt. Ilma pikema jututa koorib ta end aluspesu väele (arvasin, et ilmselt ilmuvad nähtavale ümber mehe ilu keritud nahkribad, aga võta näpust, ta kannab moodsaid PUMA aluspükse) ning läheb jääkülma kose alla!!! See ei lähe indiaani traditsioonide kohaselt kohe mitte, et üks on hingeliselt puhas ning teine must. Nii lahmib Hunt-Karu ka mulle mitu peotäit vett pähe, käte peale ning südame kohale. Äkki surub ta mulle oma sulepuhma pähe, kuigi see ei ole nende kultuuris naistele lubatud, ilmselt loodab ta, et veidi indiaanihinge ka minu sisse poeks.

Romantika jätkub. Taevas on imeilus noorkuu. Hunt-Karu haarab mu käest ning ütleb, et ta soovib minu ilu auks laulda, sest ta hing laulab mind nähes... Aaaa.....ma ei suuda.... see ei ole võimalik, et kellegi suust sellist juttu tuleb. Laul algab. Algatuseks kuulan kahte hispaania keelset laulu, mille sõnadest saan niipalju aru, et jutt käib igatsusest ja armastusest ja kuust ja tähtedest... Eee... ja siis algab kolmas laul – ehe indiaani chantimine – imeline.... Meist mööduvad inimesed peatuvad, vaatavad ning küsivad arglikult, et kas nad võivad foto teha. Hunt-Karu keeldub ilma minuta foto peale minemast ning nii poseerime nagu mõned kuulsused – ikka ja jälle ühtedele ning teistele. Ma pean end muudkui näpistama, sest see on nagu film... see ei saa tõeline olla, et ma mingis turiste täis linnas indiaanlasega ringi kõnnin...

Selgub, et indiaanlastele meeldib baarides käia ning nad joovad ning isegi tantsivad moodsa muusika järgi! Nii me suundumegi algatuseks baari veini jooma. Hunt-Karul on suure sulepuhmaga veidi tegemist, et kitsast baarileti esisest mööda pääseda. Inimesed vahivad suu ammuli... Leiame baaris veidi inimtühjema nurgakese, kus härra indiaani atribuutika ilusti ära mahub. Peale esimest pokaali veini kutsub Hunt-Karu mind juba hellitavalt indiaani printsessiks ning räägib mulle lugusid oma esivanematest, millest ma suurt aru ei saa. Aga ega sellest ei ole üldse midagi, et me poolest jutust üksteisest aru ei saa..., sest tema sõnul piisab armastuses teatavasti tunnetest....

... ja salsast. Ööklubi lagi on madal ning Hunt-Karu sulepuhmas on hiigelsuur ning takerdub ööklubi laes olevatesse valgustitesse. Ja ikka ja jälle tulevad inimesed küsima, et kes ta selline on ning kust ta tuleb ning kas fotot saab. Poseerime. Naeratame totakalt. Ma hakkan juba selle maskeraadiga ära harjuma. Mõtlen, et kui Lobo-Oso oma atribuutika ümber ära viskaks, oleks ta tavaline indiaani näojoontega (Eesti mõistes peaks mainima, et ka imala jutuga) mees, kes oskab täiesti hästi salsat tantsida... Või siiski mitte nii tavaline, sest ühel hetkel viskab ta oma sulepuhma peast ning üle ööklubi kostab indiaani sõjakisa: „joleli-lo-lo-je-je-je-jeeeee!!”

Marika, ühe õhtu indiaaniprintsess

Laupäev, 26. detsember 2009

Jõulud Ecuadori moodi

Äsja ületasin ei-tea-mitmendat-korda ekvaatori, seekord lõuna poolt põhja poole

Hetkel tohutu äikeseilm

(foto internetist)

9.00 Teen silmad lahti, vaatan aknast välja päikesepaistesse ning minu süda tõmbub kokku. Mis see siis on? Õige, see tunne tuli mul juba ju eile õhtul magama jäädes.... koduigatsuse tunne. Hubase-koduse-lumise-jõuluse-lähedastega-koosolemise-Eesti-igatsus. Eestis olles ei olnud mul kunagi jõuludest suurt asja, lihtsalt hästi tore oli alati koju Saaremaale sõita. Nüüd aga üksi ja kuskil kaugel ära olles ning soe ilm ümberringi, siis tundub, et ei ole ikka asi ega miski, kui jõulude ajal kodus olla ei saa. Eestis tundub küll, et igasugune tilulilu ja kogu see jõulu-jura ajab lihtsalt hulluks, kuid see on ka nukker, kui teoreetiliselt on jõulud aga jõulutunnet mitte kusagil.

10.00 Läänepärases kohvikus, kus elab Wifi ja laulab Madonna, luristavad inimesed cafe lattet. Ei mitte ainsamatki vihjet ka sellele, et on jõulud. Skype, imeleiutis, suudab seekordki mulle emotsionaalset leevendust tuua ning peale kahte ja poolt tundi virtuaalset lähedust kallitega, on minu koduigatsus remonditud. Las need jõulud olla pealegi!

13.30 Istun koos kahe Eesti poisiga 2x2 ruutmeetrises ja 1,5 meetrit kõrges asju täis tuubitud kapi sahtlis ehk Ecuadori meeste vangla ühes eluruumis (kong ei saa kuidagi selle ruumi kohta öelda). Räägime narkokaubandusest, karmist vanglaelust, tapmisest, inimõigustest ja korruptsioonist. Justkui üldse mitte jõulu teemad – aga vangla hoovis on kärarikas jõulukontsert ning õhus hõljub ootusärevust ning elevust, sest enamusel on pered külas ja kõrval osakonnas tapeti eile jälle üks mees ära.

15.20 Istun koos Hannesega (tema ei olnud vang) taksos ning mul on vanglas kuuldust, nähtust emotsionaalne rusutus ja segadus – ma ei saa aru, kust jookseb piir inimliku kaastunde ning hukkamõistmise vahel. Kuidas ma sain kaasa tunda ja aidata kedagi, kelle käitumist ma tegelikult heaks ei kiida või isegi jälestan!? Ühtäkki märkan, et pale 5 minutit sõitu on takso arve juba 5 dollarit! Minus kaob ühe hetkega igasugune inimlik kaastunne ning ma karjun taksojuhi peale, et ta on hull-hull-hull ja palun auto peatada!! Kuidas see võimalik on, et taksojuht petab isegi jõululaupäeval?! Jõulutunnet ei ole.


16.30 Quito kesklinna haigla on vaikne, steriilne ja sinaka kõleda valgusega. Üks naine räägib telefoniga ja nutab. Õde ruttab maski ja süstlaga. Leiame kõledast koridorist murest murtud näoga Pablo õe, kelle mehel on haigus, mis juhtub 1 inimesega umbes miljonist ehk haruharva. Haiglakulude ning ravimite arve on kahe nädalaga pöörase tempoga hiiglaslikuks kasvanud ning haigus järjest hullemaks muutunud. Tunnen kuidas haiglal on rusuv energia. Pablo perekond on muserdatud.

18.30 Seisame keset kiirteed paigal. Ummik on. Oleme teel Vallei linnakesse, senjoora Maria Concepcion De Los Angeles Pazminonoba Proano ja senjoor Jaime Daniel Proano Proano ehk Pablo vanemate poole, kes mõlemad on 70 aastased. Õues on kottpime. Pablo räägib juba tund aega telefoniga ning tal on stress, sest tööjuures läksid asjad veel jõululaupäeval pahaks. Minu peas ketravad endiselt muserdavad vangla mõtted. Hall ja külm tunne on.

19.00 Terve uus ja moodne korter on pea peale pööratud, mees hoiab vägisi naeratust näol ning naisel on etteheitev pilk. Pablo sõbra perekonnas on draama – nimelt on Pablo sõber just oma rahakoti koos ID kaardi ja juhilubade ning muu vajaliku kraamiga ära kaotanud. Toas on jõulukuusk ja kuuse all on jõulukingid. Joome vett ja proovime ruttu lahkuda.

20.00 Siseneme perekond Proanode hiigelsuurde sammastega maamajja. Laua taga istuvad Proua Concepcion ning Härra Jaime, nende eluaegne teenija ning 3 lapselast. Laual ei ole piparkooke ega köögist ei imbu verivorsti lõhna, vaid jahedasse-hämarasse tuppa kostub vihmakrõbin ning kõik söövad saia juustuga. Nurgas on kunstkuusk. Jõulutunnet ei ole.

20.14 Söön vaikides saia ja juustu. Ei tea, kas sellepärast, et Proua Poano oli üks esimene viiest Ecuadori naissõdurist ning eluaegne sõjaväelane või kuna ta ei tea midagi couchsurfingust ning seega ilmselt kahtlustab, et ma olen Pablo pruut, hakkab ta minu isiku kohta andmeid koguma. Proua Ema on täpne nagu sõjaväelane - kohe algatuseks kõlab küsimus: „Maria, mis usku sa oled?”. Ecuadoris on 95% katoliiklased. Kostan lakooniliselt, et ma ei ole usklik, laiendades vastust seletusega eesti sovetlikust minevikust ning meie kaotatud usust. Ema Sõjaväelase suu muutub hetkeks kriipsuks ning ta kordab oma küsimust, ilmselt arvates, et ma ei saanud hispaania keelest aru. Pean kordama, et ei, ma ei ole usklik. Proua Concepsion on silmnähtavalt segaduses, ta vaatab Pablole otsa, siis mulle otsa ning kaob vaikides Pablo manitsuste saatel kööki.

20.45 Supermarketi parkla. Vihma sajab ladinal ning inimesed tõttavad nagu argipäeva õhtul. Pablo on poes ning istun Härra Proanoga autos. Ta uurib, et kust ma pärit olen ning palju inimesi seal on. Eesti on tundmatu riik selle mereväelase jaoks ning meie rahvaarvu peale maigutab ta vaid suud, öeldes: „Aaa, seee on ju väiksem kui Quito!” Ma ei suuda ka Senrjoor Proanole kuidagi muljet avaldada.

21.15 Rullime Proua Concepcioni ning tema 3 lapselapsega köögis tainast, et teha traditsioonilisi Ecuadori jõulukooke – pristinosid. Ikka ribad ning siuh-säuh noaga salgud sisse ja krussi ning tuleb täheke. Tähekesed küpsetatakse õlis ning süüakse hiljem meega. Arutame tüdrukutega minu puises hispaania keeles erinevaid jõulukombeid. Tüdrukud haigutavad. Ema Sõjaväelane hakkab mind jälle pommima: „Ka teie ka jõuludeks nacientosid teete?” Ma ei saa mitte midagi aru, et mis toit see veel on. Hõikan teisest toast tõlk-Pablo appi. Selgub, et see ei olegi toit, vaid hoopis jõulukaunistus või lauake või nurgake, kuhu pannakse nukud ja mänguloomad ning lavastatakse Jeesuse sünd. Selgub, et Ecuadoris ei kasutata traditsiooniliselt jõulupuid, vaid kõige olulisem ongi nacimento (foto allpool. internetist). Proua Ema naciemento on uhke – suur beebi-nukk voodis. Aedikus on plastmasslambad. Mööda lauda kappab puuhobune ning loivab savi-kaamel. Palm on. Kommid on. Küünlad on. Vastan Proua Emale, et ei, meil Eestis ei tehta kodudes nacimentosid, vaid meil on päis jõulukuused kodudes. Proua Ema ütleb venitades: „Tõsi või?!” ning näen kuidas ta mind oma peas õnneks juba varakult Pablo võimalike pruudikandidaatide nimekirjast maha tõmbab.

22.30 Selgub, et perekond Proanode kodus ei hõljunud toidulõhnad seepärast, et me läheme õhtusöögile hoopis lähedalasuvasse Pablo venna hiiglasuurde majja. Senjoora Concepcionil ja Senjoor Jaimel on viis last, kellel on omakorda terve trobikond lapsi... ehk tegu on hiiglasliku seltskonnaga. Pablo on peres noorim nö üllatuslaps. Kõigil on autosse istudes nälg ja uni. Jõulutunnet ei ole.

22.45 Pablo venna kodu köögi õhk on toidutegemisest paks ja kodune ja isegi veidi jõulune. Küpsetatakse tortillasid ning laual on hiiglaslik suitsutatud seakints. Hakin avokaadosid. Räägin Pablo suure suguvõsa ei-tea mitmendale vennapojale juba ei-tea-mitmendat korda, kus Eesti on. Pablo vennanaise umbes 80 aastane pikkade kunstküüntega ema uudistab mind ilma igasuguse valehäbita väga pikalt ning annab lõpuks hinnangu öeldes: Sa oled ..... (mingi kohaliku kuulsuse nimi) pruudi nägu!” ja ta on ise silmnähtavalt rahul oma järelduse üle.

23.30 Istume lauda. Lapsed ehk pubekad saadetakse omaette teise tuppa. Söögiks on tortillad (kartulipuder segatud juustuga ning siis kotletiks praetud), sealiha, salat – see sobiks peaaegu, et ka Eesti jõulutoiduks. Joome valget Tšiili veni ja soovime üksteisele „Feliz Navidad!” (Häid Jõule!)

23.59 „Jaaa.....Indias on ebaviisakas vasaku käega süüa, Araabia maades ei tohi jalataldu näidata, Paapuas tahavad mehed enda nahka lõigates krokodillide moodi välja näha ja naised raiuvad lähedase inimese surma puhul oma sõrmi maha”, on suguvõsa mind oma puises hispaania-inglise segakeeles suutnud oma seiklustest rääkima panna. Küsimusi sajab nagu rahet. Ei tea kas vein või eksootilised lood ajavad õhu kuumemaks, igatahes muutuvad aegamööda kõigi põsed punasemaks ning meeleolu muutub vallatumaks. (fotol on nukker meeleolu, sest räägitakse haigest Pablo õe mehest).


00.40 Serveeritakse magustoit, milleks on Senjoora Proano rasvased pristinod meega.... Vaatamata tehiskuusele, ei ole jõulutunnet. Perenaine ruttab nõusid pesema.

1.25 Vajun perekond Proanode hiigelsuure maja ühes väikeses jahedas toas sügavasse unne ning ohkan kergendatult, sest jõulutunde puudumise peale ei pea enam enne järgmist aastat mõtlema. ...Ja siis ehk olen juba... (magan enne kui jõuan mõtte ära lõpetada).

Marika

Kolmapäev, 23. detsember 2009

Jõulumõtted... jõulusoovid

Jõulumeeleolutus Ecuadori pealinnas

Hinges on soe

Sobran minevikus - vaatan selle reisi jooksul tehtud fotosid ja loen aasta tagasi blogisse kirjutatud jutukesi. Kohati tundub, et see kõik oli nii ammu, sest mõned olnud hetked on juba ununenud ja mõned mõtted ning käitumislükked on tagantjärgi üllatavad. Miks ma nii mõtlesin? Miks ma nii ütlesin? Täit tõde või kõiki detaile mäletatavat mineviku mosaiiki ei ole võimalik enam kokku panna. Aga kas üldse on mõtet pead vaevata selle üle, mis minevikus oli? Kas üldse on mõtet ennustada, mis tulevik toob, sest kõik läheb nagunii omasoodu? No, kes oleks osanud arvata, et ma ühed jõulud veel kodust eemal veedan? Kes oleks osanud arvata, et Tom enne koju jõuab kui mina? Kes oleks osanud arvata, et Bali mind oma nõiaringi nii kauaks ajaks võlub? Kes oleks osanud arvata, et Lõuna-Ameerikasse satun? Ja kes teab, kus ma järgmise aasta aprillis näiteks olen?

Tahan Teiega jagada seda hindamatut kingitust, mille see reisiaasta mulle tegi ning tänu millele minu jaoks kõik lihtsamasse võtmesse asetus. Nimelt jõudsin arusaamisele ja äratundmisele, et ei maksa heietada selle üle, mis oli, sest nagunii on see möödunud aja poolt moonutatud. Ei ole oluline pead vaevata, mis homme ehk tulevikus juhtub, sest nagunii ei ole võimalik seda ette ennustada. Kõige olulisem ning kõik õnneks vajalik juhtub just siin ja praegu - elu imelisus on päikesetõusus, kortsulise vanamemme mõtlikus pilgus, lääpa tallatud tennistes, ootamatus kohtumises, kose laulus, lahendamatus probleemis, lapse naerukilkes, vahuses vannivees, kallistuses, parksuvas kaminatules, turri ajavates arusaamatustes, sõbralt saadud armsas e-mailis, uusi ideid pakkuvas raamatus, ootamatus telefonikõnes, talumatus olukorras, tundmatu inimese naeratuses, uues projektis, lambaid meenutavates pilvetupsudes, kurbuses, enda varbaid silmitsedes, väsinult värskete linade vahel uinudes, sügiseses halluses, välja purskunud vihahoos, kaasaviivas muusikas, tähistaevasse uppudes, vaarikamoosiga pannkookides, paljajalu merevees ja lihtsalt olles. Jah, just praegu ja just nüüd, selles hetkes on ime ja imelisus. Ei ole oluline, kas olla koduselt lumisel Eestimaal või mööda maailmaradu rändamas, töötamas või puhkamas, nukrutsemas või naermas.

Elu asetub teise valgusesse, kui aktsepteerida asju/olukordi/inimesi lihtsalt nii, nagu need parasjagu on. Ei ole halba ilma heata ja head ilma halvata ehk kõiges, mis tundub esmapilgul positiivne, on killuke negatiivsust ning pealtnäha negatiivsetes hetkedes, on oma positiivne külg. Kõik on millekski hea - kõik toimuv on elu poolt kingitud hindamatu õppetund. Tuleviku määramatuse üle muretsemise lõpetamine ning pigem ärevusega ootamine ja vaatamine, mis elul seekord varuks on, teeb elu põnevalt elamisväärseks ning ärevaks!

Kallid blogi sõbrad, soovin teile ilusat jõuluaega, koos rõõmu tundmisega selle üle, mis või kuidas või kus parasjagu on (sest see on millekski hea), praeguses hetkes elu imelisuse märkamist ning tuleviku teadmatuse nautimist!

Marika

p.s Aga unistusi tasub ikkagi varuks hoida, sest need ju täituvad!

Esmaspäev, 21. detsember 2009

Palju siga maksab? Aaa laama?

Olematult väikeses, kuid uskumatult maalilise ümbrusega mägikülas Chugchilianis

Telefoni levi ja internetti ei ole

Ükskõik, kas Kuubas on võimul Fidel või keegi teine, kas Eestis on parasjagu lumeuputus või Aafrikas näljahäda, Ecuadori keskosas, imetillukeses linnakeses Saquisilis toimub igal neljapäeval turg, muuhulgas ka loomaturg. Juba neljapäeva varahommikul hakkavad ümberkaudsetest Andide mägiküladest linnapoole tulema sead, lambad, lehmad, laamad ja hobused. Kui vaatan neid auto kastis turu poole vuravaid sikke-sigu-lambaid, siis hakkab peas iseenesest mängima laul:

...seal olid väiksed roosad notsud.
Kutsud sõitsid Torilasse,
notsud sõitsid Porilasse.
Seal olid sarvilised sikud,
sarvilised sikud-sokud.
Sokud sõitsid Karjakülla,

Karjakülla-Marjakülla.


Nemad tulevad küll ilmselt vastumeelselt turule, kui välja arvata need loomad, kellele hirmsasti veoauto kastis sõita meeldib ning teiste omasugustega vahelduseks ilmajuttu ajada. Hea meelega tuleb aga nendest mägiküladest kriimude päikesepõlenud nägudega ning omapäraste näojoontega indiaani rahvas, selleks ikka et tuttavaid näha, äri teha – uusi pudulojuseid soetada või üleliigseid müüa, turutoitu süüa ning kuulujutte rääkida.

Olen kell 7 platsis ning oma suureks positiivseks üllatuseks tundun olevat ainuke turist (paari tunni pärast saabub neid veel paar). Pilt ja heli on võimsalt kirevad. Igast suunast kostab: „Määä-amuuuu-ihaahaa-mää-määä-ruii-määä-ruiiiiiiiiiiiiiiiiiiiruiiiiiiiiiiiiiiiiii-amuuuu-kurarentadollares-sinkuentadollares!” Seisan inimsummas, kellel enamusel on peas jahimehe kaabud, millelt ei puudu pea kunagi paabulinnu sulg. Naiste juuksed on keeratud kas kanga sisse torusse või siis punutud kahte patsi ning rinnal ilutsevad võlts-kuld pärlid. Naistel on seljas üldiselt sametseelikud, selle peal neoonvärviline sall ning jalas erksavärvilised sukad, mis on lihtsalt üle põlve rulli keeratud. Tihtipeale on naistel seljale seotud suur pamp, mille seest võib üldjuhul leida ühe kriimu ja sasipeaga lapse. Meestel on tihtipeale viigipükste peale visatud triibuline või värviline pontšo. Selle kirevuse vahele mahuvad loomulikult ka moodsamad ecuadorlased, kes kannavad teksapükse ning pusasid. Nagu ikka sellistel kirevatel puhkudel, asun ma suhteliselt nahaalselt oma kaameraga „saagi kalale”. Aga nii suurt vaenu turistide või siis pigem kaameraga turistide vastu ei ole ma kusagil mujal oma reisi jooksul näinud. Inimesed saavad vihaseks, vibutavad käega, vannuvad ja sõimavad. Proovin oma vana blondi trikki – ehk naeratan süütult ning kehitan õlgu – kuid isegi see ei aita. Inimesed on täiesti tigedad. Sellepeale ei jää mul muud üle kui veelgi rohkem paparatzziks hakata ning proovin pilte teha heinakuhja tagant ning autode vahelt ning kaameraga seljatagant möödaminnes...

Kohe algatuseks teeb üks suur siga ühe suuremat sorti draama. Nimelt proovib ta köie otsast põgeneda ning kisab täiesti kõrvulukustavalt nii, et mul tuleb kananahk ihule. Siga on tugev ning tõmbab oma peremeest enda soovitud suunas ja karjub veel valjemini. Ühel hetkel, ei tea kuidas, õnnestubki seal end köie otsast vabastada ning ta jookseb nii kiiresti kui jalad võtavad mööda autoteed minema. Rahvas on elevil – sea peremees ja perenaine asuvad teda autode vahel taga ajama. Nalja kui palju.. Pärast 10 minutit on siga uuesti nööri otsas ning teda venitatakse uuesti auto kasti....ikka ja jälle kõrvulukustava ruigamise taustal.

Turg on jaotatud sektoriteks ehk igale loomaliigile oma.. Alustan lammastest, kes on ühte patta pandud laamadega. Saadaval on nii väikeseid tallesid kui ka suuri lambaid. Kauplemine käib täie hooga. Selleks, et aru saada, kui palju kohevatel lammastel on villa ning kui palju liha, kasutavad kohalikud kaalumiseks lihtsat trikki. Nimelt haaratakse lambal kahest ühel küljel olevast jalast, nii et lammas jääb kõht taeva poole rippuma ning riputaja hindab tunde järgi lamba kaalu. Seda trikki ei tee ainult suured mehed, vaid ka õblukesed naised haaravad muudkui hoogsalt aga lamba jalgadest ning ikka ja jälle kõht taeva poole. Uurin ühelt naiselt, et palju lambatall maksab ka. Selgub, et väikese talle saab nii 50 dollariga kätte. See naine on pärit lähedalolevast külast ning tal on hetkel kokku 20 talle müügiks. Kohe leian ühe mehe, kes müüb imearmsaid laamasid. Uurin, et palju selle armsa laama eest tahetakse. Niisiis – laamad on rohkem hinnas – küsitakse 80 dollarit. Mees läheb hoogu ning proovib mulle seda laamat maha müüa. Ütlen, et olen seljakoti rändur ning kuigi see laama mulle hirmsasti meeldib, siis ei ole mul kuidagi võimalik teda kuhugi paigutada. Mees vaatab mind kui kuutõbist ning ütleb, et äh, sa ei peagi ju teda kuhugi panema, see oleks ratsutamiseks ning asjade vedamiseks! Oh, mind rumalukest küll. Kuna ma olen sellesse kaisulooma sarnasesse olendisse juba selle jutuajamise jooksul kiinduda jõudnud, siis uurin, et mis looma nimi on. Müüja vastab kiiresti: „Alfonzo”. Selle peale hakkab minu kõrval seisev mees protesteerima, selgub, et müüja ütles mulle hoopis tema nime! Kahjuks jääb laama tehing seekord katki.

Liigun edasi lehmaturule. Lehmi on palju ning iga müüja hoiab millegipärast rohututti lehma nina all – ilmselt selleks, et lehmad rahulikumad oleks. Käin lehmade vahel siia-sinna nagu vana lehmakaupleja ning teen juttu ühe ja teisega. Selgub, et ühe kidurama lehma saab 220 dollari eest, kuid juba veidi priskema eest tuleb välja käia 250 dollarit. Kohe kõrval müüakse ka hobuseid ning nende hind on täpselt sama. Lehmade vahel liigub mees, kes müüb muuseas teksapükse, teine mees müüb kingi ning kolmas lahtiselt pirukaid. See on ju ka mõnevõrra loomulik, sest need müüjad, kes päev läbi oma pudulojustega turuplatsil peavad seisma, neil ei ole ju mahti muule shoppingule minna. Nii tuuakse neile kaup kohe lehmade vahele kätte. Eesti sanitaarkontroll saaks kreepsu siin!

Kõige kärarikkam ja haisvam on sigade müügiplats. Ühe vanade hallide punupatsidega naiste käe otsas on 10 väikeset põrsast, teine proovib kõigest jõust suurt ja pirakat emist kohal hoida. Aeg-ajalt on mõni siga nööriotsas olevast peremehest tugevam ning läheb teiste sigadega sõprust tegema. Siis pääseb platsil valla kaos – sigade köied lähevad risti-rästi, igaüks proovib oma siga enda juurde tagasi tõmmata, kuid sead saavad hoopis segadusest hoogu juurde ning hullavad omasoodu. Üks sõbralik vanapapi ütleb mulle, et äri on hea, ta on täna müünud juba 4 siga. Selgub, et nii põrsa kui ka hiigelsuure sea saab 50 dollari eest.

Kepslen oma tundi paari ikka sigade vahelt lehmade vahele ning lehmade vahelt lammaste vahele. Kord vibutab üks tädi rusikat, siis kaotan sea sita sees tasakaalu, siis sõimab mingi mees mind arusaamatute sõnadega ning teisel hetkel on minu ümber paarkümmend lehma, sarved minu tagumiku poole, minu jalad takerduvad ikka ja jälle lamba köitesse ning mitmed hullumeelsed emised rebivad end nöörist lahti ning tormavad nagu pöörased. Olen suhteliselt imestunud kui lõpuks turult eluga ning isegi suhteliselt puhtana pääsen.

Hiljem istun bussi ning minu tenniste küljest hakkab imbuma räiget sea sita haisu. Teen nägu nagu see tuleks kusagilt mujalt ning olen oma turu-elamuste üle silmnähtavalt rahulolev.

Kõik fotod siit.

Marika

Laupäev, 19. detsember 2009

Vihmata vihmametsas vol 2 ehk inimesed džunglis

Quitos musta pesu puhta vastu vahetamas

Sain äsja uudiseid, et Eestis on paks lumi. Aga siin on soe.

Õlikütid.

Guyabeno kaitseala oli kunagi koduks paljudele indiaani hõimudele – Sionadele, Secoyadele, Cofanidele, Quichuadele ja Shuaridele. 1960ndatel aga avastati Ecuadori džunglist naftat ning sellest ajast hakkas kõik untsu minema. Nimelt tookord naftat kaevandanud USA firma reostas tohutult ning kaevanduse pärast kolisid paljud hõimud nendest piirkondadest ära. Ligi 30 000 inimest kaebas selle naftafirma kohtusse ning see aitas kaevandamise peatada. Tänaseks on platsis aga uued firmad, kellel on pikaajalisem ja kavalam strateegia – nimelt proovivad nad algatuseks ning kohalike meeleheaks eelmiste firmade poolt tehtud kahju heastada ning hetkel teostavad nad uuringuid, kuidas kõige ohutumalt naftat džunglist kätte saada. Kohalikud mehed arvavad, et järgmise 10 aasta jooksul alustatakse kindlasti kaevandamisega, sest Ecuadoril on raha vaja. Suure tõenäosusega kaob siis Ecuadori ida osa katva džungli puutumatus. Päris lõunas, piirkonnas kuis peaks ka palju naftat olema, elavat aga hõimud, kes ei taha tsivilisatsioonist midagi kuuldagi ning kes tapavad kõik inimesed, kes nende territooriumile tulevad. Nii on oma otsa leidnud arvukad õlikütid, sealhulgas üksjagu Ecuadori sõjaväge, misjonärid ning muud antropologistidest õnnekütid. Kohalikud ei tea muust maailmast midagi ning nii laskvat nad oma mürginooli isegi aeg-ajalt ilmuvate suurte hiigellindude ehk helikopterite vastu...

Scoyad ja Sionad.


San Victoriano küla on tänaseks ainuke järelejäänud kommuun siinse Guyabeno jõe ääres, kus elavad segamini Scoya ja Siona hõimu esindajad (tänaseks on küll nende veri juba tublisti muude Ecuadoris esindatud rahvaste omaga segunenud). 40 aastat tagasi oli siin rohkem hõime ja külasid, tegeleti musta maagiaga, kanti oma spetsiifilist riietust, harrastati omi rituaale ning tagatipuks oldi ka inimsööjad. Tänaste külaelanike vanemad on ilmselt kõik inimeselihal lasknud hea maitsta. Giidi sõnul söödi näljast (mitte austusest nagu Paapua Uus-Guineas) vaenlase küla elanikke, kuid tänaseks on see rituaal kadunud ning giid hoiatab, et ma selleteemalisi küsimusi külaelanikelt ei küsiks, sest see on tabu teema. Täna elab siin umbes 25 peret, kõik suhteliselt tavalistes majades (vaiadel nagu Laoses, Kambodžas ning Vietnamis) ning kannavad tavalisi riideid. Üle küla üürgab moodne reggetoni muusika ning kuskilt kostab tele-seebi hääli. Küsin, et milliseid traditsioonilised pidustused veel elus on, ning giid vastab, et kõik traditsioonid on surnud, selle asemel lihtsalt pidutsetakse ning juuakse ohtralt kohalikku suhkruroo alkoholi. Kristlastest misjonärid tõid siia juba kaua aega tagasi katoliikluse ja protestanismi, peale mida külaelanikud oma iidsed tavad lihtsalt hülgasid ning hakkasid Jumala kartlikeks ja sõnakuulelikeks ilmakodanikeks. Täna ei ole külas ühtegi kirikut, rääkimata preestrist ning kohalikud igapäevaselt usuga ei tegele. Küll on aga küla kaheks jaotunud, kellest kumbki pool kummardab erinevat Jumalat. Nimelt ühel pool jõge elavad perekonnad, kes soovitavad säilitada džunglit kui kaitseala ning nende Jumalaks on turistid. Teisel pool jõge elavad aga nafta-Jumala sulased ehk need inimesed, kes on turismi vastu ning soovivad, et naftafirmad tuleks džunglisse kaevandama. Nafta-Jumala pool täna turismiga raha ei teeni ning seetõttu elavad (veel?) nad mõnevõrra vaesemalt, kuid tulevikus loodavad saada naftafirmade lubaduste kohaselt suuri kompensatsioone. Turismi-Jumala pooldajad teenivad turistidele enda näitamisega piisavat sissetulekut, nii et nad ei pea muuga tegelema.

Nii lubataksegi meid lahkesti turistisõbralikku külapoolde vaatama kuidas manioki ehk kassaava puu juurest tehakse leiba. Indiaani näojoontega pontsakas tädi Lucia on Scoya hõimust ning ta räägib veel veidi scoyade originaalkeelt ehk paicoca’t. See kipub aga ununema ning nii on ta läinud üle hispaania keelele. Lucia on umbes 30 aastane, kuid koolis ei ole ta kunagi käinud ning seetõttu oskab lugeda ja kirjutada oma sõnul vaid natukene. See-eest on ta aga oma vanematelt pärinud olulisemad ellujäämise oskused. Ta näitab meile kuidas puujuurest leiba teha. Lucia käsitleb hiiglasliku mansetat nagu mõnd mänguasja. Ta raiub maha puu, juurib selle üles, koorib juured, mis näevad välja sisuliselt nagu suur valge redis või kartul. - see on maniokk. Maniokk riivitakse, nõrutatakse vesi välja, puru surutakse kuumale plaadile ning lihtsalt küpsetatakse. See ongi kohalike toit – Ecuadoris muidu tavalise kartuli ja riisi asemel süüakse siin seda leiba - ikka kala ja kanaga vaheldumisi. Leiba tehakse üks kord kuus terve hunnik ning siis ülejäänud kuu süüakse seda kuivanult krõmpsuna. Mm.. see kassaava leib maitseb guyava moosiga imehea...

Seitsmene Alfredo.


Alfredo on Lucia poeg. Kõigil inimestel Ecuadoris on tegelikult 4 nime – 2 eesnime ning 2 perekonnanime (üks ema poolt ning teine isa poolt). Alfredo ülejäänud nimed on mul selle loo kirjutamise ajaks sootuks ununenud. Alfredo on seitsmene ning ta kõõlub meiega koos turistide jaoks ehitatud onnis, niikaua kui ta ema leiba küpsetab. Selgub, et Alfredol on ka väike vend, kes on kahe aastane, aga temast ei ole palju tolku, sest enamus ajast ta lihtsalt ainult magab ja sööb. Alfredo käib koolis. Kool on samas külas üle jõe. See on küll mõnevõrra kehvem kui 4 tunni kaugusel asuv Lago Agrio kool, kus paljud külalapsed kohe nädalaks paika lähevad, aga Alfredole meeldib kodu lähedal koolis käia. Selle asemel käib hoopis tema õpetaja Lago Agriost. Koolis õpivad nad ajalugu, matemaatikat ning Alfredo sõnul: „aaa, eee, iiii, oooo ja uuuud ka”. Sporti millegipärast koolis ei õpetata, kuigi Alfredole meeldib üle kõige jalgpall. Keset küla hiilgabki suur jalgpalliväljak, koos selle ääres olevate puulaudadest kokkuklopsitud tribüünidega. Alfredo käib iga päev ka jões ujumas, aga ainult siinsamas lähedal. Kaugele ta ei saa ujuda, sest ta väsib ära ning siis hakkavad ju käed valutama. Toidust maitseb talle ülekõige ema tehtud casabe leib.

Šamaan Don Alberto.


Siinse kogukonna elu üheks oluliseks komponendiks on Šamaan. Meid veetakse ka elusat šamaani vaatama. Šamaan elab muust kogukonnast eemal oma perega üksi metsas. Põhjus on lihtne, nimelt ta tahab ümber oma maja taimi kasvatada ning kogukonnas, kus on lapsed ja loomad ei ole see lihtsalt võimalik. Šamaani nimi on Don Alberto Grefa ja ta on üle 80 aasta vana. Don Albertol on sõbralik maalingutega nägu, läbi nina on torgatud papagoi sulg ning kaelas on tal oma šamaanist vanaisalt päranduseks saadud tiigri kihvad ning muud vidinad. Ta tunneb üle 500 ravimtaime ning ta on šamaan olnud juba üle 50 aasta. Šamaaniks võib saada igaüks, kes on suudab juua ühe väga kange (kangema kui ayahuasca) hallutsinatsioone esilekutsuva taime keedust ning peale seda ellu jääda. Don Alberto õpetaja juures oli temaga koos õppimas 12 õpilast, kuid ainult 2 suutsid taimega rinda pistes võitjapoolele jääda. Üks neist oli otse loomulikult Don Alberto. Don Alberto juurde tulevad inimesed igalt poolt oma muredega – peamiselt aitab ta lahti saada kurjadest vaimudest ning aitab ka veidi vajalikku nõidust teha. Raha ta ei võta, kuid tahab, et tema juures veidi tööd tehakse. Don Alberto demonstreerib meile ka osaliselt rituaali, küll ilma ayahuascata. Eelmisest loost tuttav hollandi mees, kes ei usu mitte üks raas sellistesse ebamaistesse asjadesse satub nagu kiuste katsejäneseks. Don Alberto vehib mingite lehtedega tema pea kohal ning laulab kolm chanti. Esimene on selleks, et aru saada, mis patsiendil viga. Teine selleks, et puhastada see inimene pahadest vaimudest ning kolmas on uue energiaga täitmiseks. Hollandi mees on aga peale rituaali sama tuim ja uimane kui enne rituaali. Hmm... Küsin Don Albertolt, et kas ta armunõidust ka teeb. Ta vastab, et ikka, aga sel juhul pean koos temaga ayahuascat jooma ning siis ilmub minu tulevase pilt minu silme ette. Küsin, et kas ta ka oma naise (kes on ka šamaan muide) nõiduse teel sai?! Don Alberto pilgutab silma ning räägib loo: „Mul oli 5 pruuti korraga – üks ilusam kui teine. Aga ma jõin ayahuascat ning siis ilmus minu ette nägemuses hoopis üks teine naine. Ja tema saigi minu naiseks”. Ta pakub välja, et joome koos ayahuascat ning siis saame ka minu tulevikust aimu. Kahjuks on giid liiga organiseeritud ning pean seekord lahkuma. Aga Don Alberto, küll ma tagasi tulen!!!

Marika

Kolmapäev, 16. detsember 2009

Vihmata vihmametsas vol 1

5 tunniks tagasi Quitos, selleks, et kohe Ecuadori edasi avastama minna

Õhus on eksootikat

(fotol imeilus "haisev kalkun")

Peale nädalat linnatüdruku elu Quitos, mis sisaldas endas päeviti salsa- ning hispaania keele tunde ning öösiti kõige selle praktiseerimist, otsustasin linnadžunglist loodusesse lahkuda. Esmane kindel plaan oli küll minna Galapagose saartele ehk see on see, mispärast Ecuadori tullakse aga kui hakkas selguma, et selle 5 päevase reisi eest tuleks välja käia 12 000 – 20 000 krooni (!!), siis otsustasin selle vahele jätta ning lahkuda odavamasse, kuid paraku ka võrreldes Galpagosega loomadest hõredamasse džunglisse ehk Amazonase vihmametsa. Kohalikud kutsuvad seda piirkonda siin Orienteks, sest ta katab sisuliselt kogu Ecuadori ida osa ning kus elab vaid 5% Ecuadori elanikest. Lonely Planeti andmetel on tegu ühe kõige seiklusrikkama reisiga, mis Ecuadoris ette võib võtta.

Ööbuss paneb mind maha linnas nimega Lago Agrio, mida veel kaheksa aastat tagasi loeti Ecuadori kõige ohtlikumaks piirkonnaks, sest see asub sisuliselt Columbia piiri ääres ning guerillad tegutsesid seal usinasti. Minu kohalikud tuttavad ütlevad, et nüüd on seal rahulik ja et turiste üldiselt ei tülitata, aga hoolikas tasub kindlasti olla ning ainult mööda peatänavat kiiresti minna sinna, kus vaja. Nii teengi – haaran oma kotid tugevasti kaenlasse ning vudin liigselt enda ümber uudistamata kohtumispaika. Aga silma nurgast märkan, et inimesed uudistavad mind ning mitte kurjade pilkudega, vaid on hoopis suhteliselt sõbralikud. Lõdvestun.

Pärast sõitu ja ootamist ja sõitu ja ootamist olen lõpuks džungli ehk suure Guyabeno reservuaari ääremail, sillal, kust edasi džunglisse saab vaid paadiga. Mul on vedanud, peale minu kuulub gruppi veel ainult üks Hollandi paar ehk tegu on tõeliselt väikese grupiga. Selleks, et jõuda oma ööbimispaika keset džunglit, peame paadiga 2 tundi mööda lopsaka metsaga ääristatud ning rohelusse mattunud jõge sõitma. Minuga ühes paadis olev hollandi paari meespool on jutukas. Ta räägib, et ta on IT mees ja tegelikult on see üks igav töö. Naine on ühes konsultatsioonifirmas finantskonsultant ja ka naine pobiseb, et ta töö on igav. Nad elavad Haagis ning tegelikult on sealne elu ka igav. Vaatan neid kahte ning mulle tundub, et ka neil on teineteisega igav. Igavuse peletamiseks tulid nad Ecuadori ning igavuse peletamiseks ostis mees endale kalli fotoaparaadi, mille mitte-märjakssaamise eest hoolitsemine peletab nüüd ta igavust. (Fotol giid meile raamatust neid linde näitamas, keda puude otstes näeme).

Kui Hollandi mees enam ei räägi, upun ümbritsevasse loodusesse – häältesse, lõhnadesse, värvidesse ja tundesse. Minuga juhtub selle paadisõidu ajal midagi müstilist – kõik minu meeled avanevad ja džungel suhtleb minuga. Vaatamata mootorpaadi mürinale, kuulen ma lõputul hulgal helisid – need on naljakalt huikavad linnud, putukate sumin, vette sulpsavad kilpkonnad, ahvide hullamine, lehtede sahin tuules ja siis teised linnud ja ritsikad ja tuul ja veel miskit. Ma tunnen lõputu hulgal lõhnu – ma ei saagi aru, mis lõhnad need on, aga need toovad mu mällu hästi palju minevikumälestusi – lapsepõlvekodu hoov, kissell, vanaema tehtud leib, riietekapp, suvi, lapsepõlve mets, maasikad, veelkord suvi ja rõõm, sügisene kartulipõld ja ikka ja jälle suvi ja vabadus ja õnn...ma ei suuda kõike seda endasse ahmida ja ma ei suuda kõike seda filmi, mis minu silme eest läbi jookseb ära vaadata. Meenuvad olukorrad ja inimesed – umbes taoline virr-varr käis mu silme eest läbi 10 päevasel vaikimise ja meditatsiooni ajal. Ma saan äkki kõigest aru - kõik on selge, kõik on lihtne...

Vaatan Hollandi paari ning vaatan džunglit – ühe puu otsas on lendahvid ning teise puu otsas kasvavad lilled, mis on maapealt taevasse kolinud ning ühtäkki mõistan veel midagi... Kes tahab, võib oma elu väga tavaliselt ehk igavalt ära elada ja vinguda selle üle või siis kes tahab, võib kätte võtta ning ühe tavalise ahvi kombel lendama õppida või siis nende imeliste lillede ehk promeliate kombel pimedast metsaalusest päikesele ja taevale lähemale kolida... Ehk igaüks võib oma elu elada täpselt nii nagu ise soovib.. Ja kahe tunni jooksul müstika jätkub - džungel suhtleb minuga heldelt ning saadab mulle lõputult sõnumeid – minu enda ja minu elu kohta... ja kõik muutub veelgi selgemaks. Lihtsalt suur õnne tunne on.

Jõuame lõpuks oma džungli koju – ja oh imet – keset mittemiskit, peatame paadi, kõnnime paarsada meetrit mööda laudrada džunglisse sisse ning seal asuvad imeilusad hütid (http://www.cabanasjamu.com). Tsivilisatsioon?! Kõik on liigagi ilus – korralikud toad, kuigi täielikult loodusesse avatud ehk kohati ilma seinte ja akendeta, külma veega dušid, veega tualetid, imehead söögid ning kellaajalise täpsusega toimiv programm.. Vaatamata sellele, et 3 meetrit hütist eemal on tihe mets ning loodus häälitseb kohe siinsamas, pean siiski tunnistama, et taoline mugav olemine keset loodust vähendab natuke seda feelingut, mida otsima tulin – ehk metsikust ja tsivilisatsioonitust... või olen ma liigselt juba ekstreemi junkie’ks hakanud?


4 päeva džungli elu käib graafiku järgi - kummisaapad jalga, vihmakeebid kaasa ning paati. Paadiga kord laguunile päikeseloojangut vaatama, siis matkama, siis linde vaatama ning siis jälle matkama. Giidipoisid on usinad – nende pilgud on pidevalt suunatud puudelatvadesse ning oksarägastikesse, et turistidele osutada - haisev kalkun või papagoid või oih – kilpkonn või mingid muud värvilised ja eksootilised linnud. Aeg-ajalt hüplevad puude otsas ahvid. Turisti ürituste hulka kuulub ka kalapüük – pargime mingi suurema seltskonnaga end keset jõge ning hakkame piraajasid püüdma selleks, et turistidel lõbus oleks või selleks, et linnainimesed saaksid teada, mis on kalapüük. Vaesed piraajad hammustavad õnge oma lõuast läbi selleks, et giid kohe seda uuesti sealt vägivaldselt välja sikutama hakkaks ning et nad uuesti vette tagasi saaksid. Mõttetu. Istume kahe prantslannaga passiivselt paadi eesotsas ning kalade piinamise asemel flirdime giidipoistega. Kalapüük on liiga retsidiivne.



Meid, turiste viiakse džunglisse päeval ja öösel. Džungel ei ole nii tihe ja läbimatu kui ma lootsin. Kujutasin ette, kuidas giidid manzetadega meile teed raiuvad. Tegu on aga hoopis tavalise eesti metsaalusega. Sumpame läbi muda ning okste – meile tutvustatakse erinevaid ravimtaimi ning kuradipuud, mis öösiti pidavat helkima ja otsime mürgiseid konni. Korraks muutub ärevaks ka – nimelt äkki läheb lahti tohutu ragin metsas – giid Dario teab öelda, et meie poole tormab umbes 60 metssiga. Poeme kerge hirmuga puu taha peitu ja hetk hiljem matab meid tohutu räige hais – metssead ei haise isegi loomaaias nii. Hais on tappev, kuid proovin mitte öökima hakata, sest muidu reedaksin sigadele meie asukoha ning ilmselt nad ründaks meid. Sead aga ilmselt tunnevad ka meie „haisu”, sest äkki jooksumüdin peatub ning oksteragin hakkab meist eemalduma. Oht on möödas. (fotol prantslannad sigade eest puu taha peitumas)

Öine džungel on mõnevõrra ägedam. Kuna on must kuu, siis on džunglis kottpime. Loodan kuulda metsikuid huikeid ning hulle džunglihääli, kuid neid ei ole, pigem ei erine selle džungli ööhääled mitte eriti eesti metsa öö häältest. Giid on aga muljetavaldav – Rodrigo suudab sellest kottpimedusest vaid taskulambi abil leida üles lõputul arvul erinevaid taranteleid, kes liiguvad kiiremini kui mõni sprinter, konni ning hiigelsuuri liblikaid. Mul on ka taskulamp, kuid ma ei leia midagi – giid räägib midagi sellest, kuidas ta näeb putuka silmi pimedas helendamas. Mhm, see on juba kõrgem klass. Korraks paneme kõik oma taskulambid kinni ja jääme vaikseks. Imelik, mul ei ole kõhe (kuigi Hollandi mees paneb esimesena taskulambi põlema, sest tal on hirmus). Mõtlen, et isegi vist elaksin selle üle, kui peaksin ära eksima ning ööseks üksi metsa jääma. Vehiksin taskulambiga enda ümber, et lähenevaid silmi märgata.... Küsin Rodrigolt, et mh, et kas me tõesti ühtegi oseloti või puumat ei näegi. Giid ütleb, et mina rumal tüdruk, jäägu ma parem vait, sest seda ta küll ei soovi, et keegi meist puuma või oselotiga, eriti öösel kokku puutuks. Siia metsa me siis jääks ka.. Jään oma soovidenimekirjaga vait.

Hiljem miljoni tähega taevaalust mööda öist jõge kodupoole sõites saan silma helkimise tehnikale pihta - nimelt hõõgub ühes võsas suur punane tuluke nagu küünal. See on krokodill ehk caiman. No nii suur tulukest on ka võimatu mitte märgata. Meie paadimees suunab paadi võssa – tormame paadi etteotsa, et krokodilli näha – aga see ei ole mõni loomaaia krokodill ning üks sekund hiljem sukeldub ta mutta... Ehk ka see elamus jäi suhteliselt lühikeseks.

Kui viimasel päeval lahkumiseks asju pakin, juhtub kõige suurem ekstreemsus ja lähedasem kontakt džungli loomadega – minu kotist hüppab välja ilus puukonn (puukonna tunneb selle järgi ära, et tema sõrme otstes on mummud) ja paneb mind valjult üle džungli kiljuma:)

Ja seekord vihmametsas ei sadanudki kordagi vihma...

Marika

Reede, 11. detsember 2009

Corida de toros ehk härjavõitlus

Pärast seda kui mu PIN kalkulaator ära kadus

Sajab ehk totaalne saapa ilm

See juhtub Ecuadori pealinnas üks kord aastas. Ja juhuslikult olen ma siin! Kõik hakkab peale juba kodust. Venitan oma pika hipiseeliku selga, kuid siis märkan, et Pablo sätib hoolikalt kriitvalget triiksärki selga ning on kuidagi äratehtud olemisega. Küsin, et äkki ma peaks ka midagi peenemat selga panema. Pablo kobiseb väga diplomaatiliselt, et see valge pluus, mis mul ükspäev seljas oli, et see oli väga ilus. Selge - sätin ka end valgesse. Triigitult, lõhnastatult ning viksitult taksos areeni poole vurades selgub, et see ei ole veel kõik – puudu on panama kübar, mis on härjavõitluse publiku (peaaegu, et kohustuslik) komponent!!!

Härjavõitluse väljaku väravate taga tungleb nii palju rahvast justkui enne laulupidu või vist pigem õllesummerit, sest ecuadorlased on enamus omale väljakule minemiseks varunud suured kilekoti täied õlut ja veini ning praevorsti lõhn tõuseb pilvedeni. Tribüünidele ilmuvad tuhanded kübarad. Enamus on valged, tumeda triibuga. Mõni edevam naine on end punasesse riietanud (ei tea, kuidas see härgadele küll meeldib) ning mõned ecuadorlased on inspiratsiooni hankinud kauboidelt ning osad on oma kaabu peale kulutanud terve varanduse. Mida lähemal areenile istutakse, seda kallimaks kübarad, piletihind ja riided muutuvad. Pablo sõnul toimub härjavõitlustel show-off ehk enesenäitamine. Väljak on pilgeni rahvast täis. Areeni liiv on siledaks kammitud ning valgete joontega kaunimaks meigitud. Õhus on ootusärevus, pidulikkus, kirg ja veidi hirmu.

Areenile jooksevad barbi-roosades pükstes ning keepides uljad härjavõitlejad, kuid lähevad mulle suureks üllatuseks kohe plangu taha peitu. Areenile tuleb esimene härg – miski (ma kahtlustan, et praevorsti lõhn ning osade naiste punased kübarad) on ta nii vihaseks ajanud, et ta tormab otsejoones ühe plangu poole, mille taga seisavad kaks „kartmatut”. Härg prõmmib sarvedega vastu planku ning kaabib sõraga liiva... Kohe ilmuvad areenile justkui keskaja sõjalahingu jäänukid – ehk hiigelvarustusega hobused, kes on mässitud suurtesse kilpidesse. Rahvas möirgab. Pablo selgitab, et hobusemehed torkavad kohe härjale odaga selga, et härg osa oma jõust ära kaotaks. Selgub, et rahvale tegelikult see ei meeldi ning üle väljaku kajavad hõiked on protestiks selle vastu – aga traditsioon on traditsioon.

Barbi-pükstes ning justkui Versace kuldsete tikanditega jakkides „soojendus-võitlejad” kekslevad härja ees ette ning taha ning ikka ja jälle kaovad kordamööda plangu taha peitu. Peagi ilmub aga areenile võrreldes ”soojendajatega” sihvakam ning graatsilisem Barbi-Ken ehk toreadoor, kelle käes lehvib veripunane keep ning kes teeb publiku poole teivashüppaja käeliigutusi, et rahvas talle kaasa elaks. Rahvas möirgab valjemini. Siit-sealt kostub hüüdeid – Viva Quito!! (Tallinna Vanalinna päevade ajal ei ole ma küll sellist patriotismi täheldanud kui siinsete Quito päevade ajal ehk quitolased on täielikud patrioodid).

Ja siis see algab... Härg veritseb seljast. Toreadoori silmis on külm ja kirglik pilk. Ta lehvitab punast keepi, härg kaabib jalaga maad, puhub õhku ning tormab. Toreadoori puusad on kui salsatantsijal - ta keerab end õigel hetkel härja eest ära, keerutab õhus keepi, väändub vaheldumisi S-täheks, I-täheks ning E-täheks ning puhub sarnaselt härjale sõõrmetest õhku välja. Kui Härg on punase kanga seest läbi tuhisenud, võtab ta hoogu maha, seisatab, vaatab. Kui pikka mõtlemisega härg taipab, et toreadoori ei ole näha (sest ta tuiskast tast ju möödas), siis keerab ta end aeglaselt ümber, põrnitseb uuesti toreadoori, kaabib maad, keerab sarved ettepoole ning sööstab uuesti. Taaskord lehvib punane kangas – siuh-vilks-vinks-vonks-siuh-sah-trahh. Härg on taaskord rünnanud toreadoori punast keepi aga mitte toreadoori. Mõtlen, et härg peaks ju ometi nutikas loom olema, suur aju ju, kuid kuidas ta pelgalt ühest punasest nartsust laseb end ära petta ja ennast sellest nii närvi ajada. Iseenesest on ju toreadoori roosa tagumikuga ning päikese käes kullast sätendavad liibukad palju atraktiivsem sihtmärk?! Aga härga ei näi roosad sukad ja prinkis tagumik huvitavat, vaid ikka ja jälle ründab ta punast keepi. Ja veelkord. Ja veelkord. Toreadoori näol on juba uhke irve. Rahvas karjub iga õnnestunud „härja-lollitamise” katse peale: „Oleeeee!” Toreadoor teeb kehaga nõtkeid liigutusi, keebiga veelkord siuh-vilks ning uuesti kõlab „Oleeee!” Ühel hetkel aga jääb härg pikemaks seisma – ning toreadoori põrnitsemise asemel vaatab ta üles publiku poole mõtliku ilmega, justkui oma fänni-klubi tänades. Ilmselt usub see vaene härg, et need hõisked on talle. Mõtlen, et tegelikult on kogu see võitlus ebaaus. Ehk kuidas oleks jalkavõistlus, kus vaid ühe tiimi fännid kohal on?! Võimatu-mõeldamatu. Tegelikkuses peaks olema osa tribüünidest teistele härgadele, kes võitlushärga toetab ning talle kaasa elab. Aga areenil olev härg vaatab veel pikalt publikut, nii et toreadoor peab teda hüüdma paar korda. Ma ei tea, mida härg tribüünidel nägi, aga hetkeks tundub, et ta isegi naeratab ning seejärel keerab end ringi ning pühib uuesti toreadoori poole.

Peale kassi ja hiire mängu on toreadooril vaja veel vaid mõõk härja turja libistada... on otsustav moment. Rahvas tribüünidel on haudvaikne. Ühtäkki kostab üle areeni publiku seast: „Fuck him!” Ja samal hetkel teeb toreadoor valearvestuse ning härja sarved lennutavad ta üle pea. Härg on murdosa sekunditega end ümber pööranud ning puksib oma sarvede otsas imeilusas kostüümis olevat šarmantset toreadoori. Areenil puhkeb kaos – kuskilt ilmuvad roosades keepides „soojendus toreadoorid” ning proovivad härja tähelepanu kõrvale meelitada. Härga hetkel enam roosad keebid ei huvita, vaid ta proovib toreadoori poolt üleskeerutatud viha kõik roosadesse-brokaat-pükstesse valada. Osad mehed rebivad härga sabast, teised üritavad toreadoori tema sarvede vahelt kätte saada. Rahvast ei eruta enam aga isegi niivõrd see, mis toreadooriga toimub, vaid nad on täiesti pöördes ning näitavad näpuga mehe suunas, kes otsustaval hetkel toreadoori vastu ja pulli poolt karjus! Toreadoor jääb ilmselt ellu, aga ma ei taha isegi mitte ette kujutada kui mitu auku ta kostüümis ning veel hullem, selles kartmatus ilusas kehas on.

Areenile ilmub uus härjavõitleja, kes on ilmselgelt närvis, sest ta peab sellele samale hullumeelse härjale nüüd otsa peale tegema. Aga rahvast ei huvita ka üldse see uus võitleja, vaid ühel häälel nõutakse kohtumõistmist mehele, kelle suure suu tõttu ilmselt toreadoor kontrolli kaotas... Rahvas ei jäta enne järgi, kui politsei patuoina tribüünilt välja eskordib ja härg jääb ka oma ainukesest fännist ilma.

Algab uus võitlus ning härja-lollitamise protseduur kordub. Mul on härjast kahju, sest terve ta külg on seljahaavast immitsevast verest punane ning ta on ilmselgelt väsinud... Üsna pea ajab toreadoor end puhevile kui paabulinnu, haarab mõõga ning suunab selle härja suunas – eemalt on näha, kuidas nende kahe vahel on silmside. Toreadoor ja härg lähenevad üksteisele, toreadoor torkab, härg peatub, justkui sääsk oleks teda hammustanud ning pöörab aeglaselt ringi. Toreadoor kõnnib publikult aplausi välja meelitades edasi, ilma selja taha vaatamata. Huvitav, et ta oma niiöelda vaenlasele julgeb selja pöörata?! Härjal piisaks vaid korraks söösta ning see graatsiline mees lendaks kui linnuke taevariiki. Kummalisel kombel (mitte ükski) härg ei tee seda, vaid pigem jälgivad eemalt rahulikult kuidas toreadoor oma auringe teeb. Ja tapatöö jätkub – ikka ja jälle torkab toreadoor mõõga härja selga ja veelkord ja veelkord. Lõpuks saab härjal küll. Ta vajub põlvili ja siis külili ning siis kukuvad ka jalad mürtsuga areeni liivale. Kuskilt ilmub pistodaga mees, kes härga veel mõned korrad sarvede vahele torkab ning kohe seejärel tuleb käru, et tulevane biifsteek areenilt ära viia.

Areenile ilmub järgmine härg, kellega võitleb eelmise härja tapnud toreadoor. Peale seda kui härg ja toreadoor on ilusa show andnud ning ka see härg tundub publiku ees kummardavat, hakkab rahvas tribüünil karjuma, oma panama kübaraid ning taskurätte lehvitama. Uurin taaskord Pablolt, et milles asi?! Selgub, et rahvas palub, et toreadoor härga ei tapaks, sest nii härg kui ka toreadoor mõlemad andsid suurepärase etenduse. Selgub, et otsustajaks ei ole siiski mitte toreadoor, vaid ühes väikeses putkas istuvad bossid, keda kübaralehvitamine täiesti külmaks jätab ning nii leiab paraku varsti oma otsa ka see härg. Toreadoor on kui muinasjutu prints. Kõnnib graatsiliselt kikivarvastel mööda areeni, korjab fännide poolt visatud lilli ja muud träni ning saadab õhusuudlusi.

Kokku toimub umbes 6 erinevat tapatööd, millest näen kolme, sest pärast vaheaega meid Pabloga enam sisse ei lasta - põhjuseks rinnal rippuvad suured kaamerad. Pablo protesteerib, sest enne ei kontrollinud kaamera olemasolu keegi, kuid nüüd on äkki keelatud. Meeste kõrvad jäävad suletuks ning selle asemel peame hoovi peal olevaid kunst-härgi pildistama. No vähemalt ei pidanud ma rohkem tapmist enam nägema. Härjavõitluse väljaku uste taga tänaval toimuvad protestiavaldused härjavõitluse vastu. Nimelt etendab kamp noori härja tapmist ning nende ümber lehvivad suured plakatid, mis kutsuvad üles härjavõitlused keelustama. Pablo kommenteerib aga, et see on ammustest aegadest hispaanlastega saabunud Ecuadori traditsioon... ning kuumaverelistel rikastel ecuadorlastel on härjaõigustest ükskõik.


Kõiki fotosid vaata siit.

Marika