Esmaspäev, 28. detsember 2009

Ühe õhtu indiaaniprintsess

Aktiivse vulkaani Tungurahua jalamil

Laama villa sokkides

Olen väikese linnakese Saquasili turul. Minu silmad jahivad fotoobjekte ning minu jalad käivad omasoodu turulaudade vahel. Äkki märkan, et möödun juba mitmendat korda maas kükitavast ja oma näputööd müüvast indiaanlasest. Ilmselt märkab seda ka tema, sest ta tõuseb...

Ei, ta ei ole selline indiaanlane nagu teised siin turul ehk kübarate ning pontšodega. Tema on nagu mõnest westerni filmist – peas on suured ja värvilised kotkasuled. Otsaees igasugu ehted. Kaelas suurte hammastega kee ning üle õla on hundinahad ning jalas narmastega nahkpüksid ja mokassiinid. Ta ütleb oma nimeks olevat Lobo (tõlkes: hunt). Täpsemini Lobo Oso (tõlkes: Karu). Itsitan ja ütlen, et ma olen Lendav Tuul. Hunt-Karu muutub aga tõsiseks ning ütleb, et tõesti ta ema pani talle sellise nime ning tema päris pikk nimi on Lobo Oso Chillon Karua Virachucha ning ta on Machachi külast, Ecuadorist.

Mulle hakkab tunduma, et ta ei teegi nalja. Ta jätkab veel pikalt, et ta kuulub Siouxi suguharru, keda Ecuadoris on vaid paarkümmend ning suur enamus elab Põhja-Ameerikas. Et kihvad tema kaelas on erinevatelt loomadelt – koeralt, metssealt, jaaguarilt, anakondadelt jne. Hundinahk üle õla on ka päris. Mokassiinid ta jalas on ta enda tehtud nagu ka nahkribadega püksid ja pulli ribidest vest tema rinnatisel. Meie jutt jätkub niikaua, kuni selgub, et oleme lähipäevil mõlemad samasse linna ehk Banosesse suundumas ning lepime kokku, et kohtume uuesti.

Ootan Hunt-Karu Banose kiriku ees ning arutlen endamisi, et huvitav, kas ma ta ilma selle atribuutikata ehk sulekubuta ning vidinateta ära ka tunnen. Aga kohe selgub, et tunnen ikka, sest Hunt-Karu saabub kiriku ette nõtkel indiaanlase sammul, täpselt samas kostüümis, milles ta turul ehteid müüs. Ma ei suuda naeru pidada ning ütlen talle, et äh, ma arvasin, et ta oma kostüümi kandis vaid selleks, et turistidele paremini oma asju müüa. Ja kaua ta seda sammu harjutas?! Hunt-Karu on segaduses ning ta vaatab mulle suurte silmadega otsa ning ütleb: „Ei, ma näen iga päev selline välja!” Ma naeran ja naeran ning näpin ta sulgi ning vidinaid... see ei ole võimalik... indiaanlane linnas?!

Inimesed pöörduvad ringi ning tulevad küsima, et kust ta pärit on. Hunt-Karu aga ei lase end teiste tähelepanust häirida ning alustab ootamatult kohe minuga flirtimist. Jalutame ning kohe selgub, et ta on ühtlasi kõige tundeküllasem Ecuadori mees, keda senini kohanud olen. Arvasin küll, et need eelmised kõik läksid liiale, kuid see, mis Hunt-Karu suust nüüd kostma hakkab, ületab ühe põhjamaa naise kõiksugu komplimentide vastuvõtmise ning sisu usutavuse piirid. Hunt-Karu suust kostab: „Kas sa kuuled kuidas puud ja kosk laulavad? Ja vaata seda kuud, sa oled nii ilus nagu see kuu seal taevas. Sa oled imeline nagu kõik liblikad ning lilled. Sa meeldid mulle nii väga, et ma tunnen, kuidas ma armun. Mulle meeldivad su... jne. Sa oled kaunis kui päikesetõus...” ja nii edasi ja nii edasi. Ma ei suuda end tagasi hoida ning naeran valjusti ja ei suuda pidama jääda. Ütlen, et see nüüd on küll veidi liig, sest me ju alles kohtusime 5 minutit tagasi ning et võtku äkki veidi vaiksemalt algatuseks. Et ta ehmatab külma Eesti naise niiviisi kohe ära. Kommentaarist ei ole kasu. Hunt-Karu selgitab hoopis, et kui ma oleksin indiaani naine, siis minu nimeks oleks „Igavene Naeratus” ja sellesse ta ära armuski. Ma ei suuda naeru pidada ning vabandan, et saagu aru, et meie kultuurilised erinevused on tõesti liiga suured. Ja inimesed peatavad meid jälle...ja me poseerime ja me jalutame ja Hunt-Karu räägib ja ma naeran ja ta ei lase end minu naerust segada...

Jalutame Banose kesklinnas oleva koseni ning pärast oodi minu ilule ning imelisusele, ütleb Hunt-Karu, et tal on vaja end spirituaalselt puhastada. Peas olnud sulepuhma alt tulevad välja pikad mustad juuksed, mis on mõlema külje pealt meelekohtadelt siiliks aetud. Nüüd näen Hunt-Karu kõrvades olevaid kõrvarõngaid – need on sinised mummud, mille küljes ripub mingi karvane loomanahk. „orav”, ütleb Karu-Hunt. Ilma pikema jututa koorib ta end aluspesu väele (arvasin, et ilmselt ilmuvad nähtavale ümber mehe ilu keritud nahkribad, aga võta näpust, ta kannab moodsaid PUMA aluspükse) ning läheb jääkülma kose alla!!! See ei lähe indiaani traditsioonide kohaselt kohe mitte, et üks on hingeliselt puhas ning teine must. Nii lahmib Hunt-Karu ka mulle mitu peotäit vett pähe, käte peale ning südame kohale. Äkki surub ta mulle oma sulepuhma pähe, kuigi see ei ole nende kultuuris naistele lubatud, ilmselt loodab ta, et veidi indiaanihinge ka minu sisse poeks.

Romantika jätkub. Taevas on imeilus noorkuu. Hunt-Karu haarab mu käest ning ütleb, et ta soovib minu ilu auks laulda, sest ta hing laulab mind nähes... Aaaa.....ma ei suuda.... see ei ole võimalik, et kellegi suust sellist juttu tuleb. Laul algab. Algatuseks kuulan kahte hispaania keelset laulu, mille sõnadest saan niipalju aru, et jutt käib igatsusest ja armastusest ja kuust ja tähtedest... Eee... ja siis algab kolmas laul – ehe indiaani chantimine – imeline.... Meist mööduvad inimesed peatuvad, vaatavad ning küsivad arglikult, et kas nad võivad foto teha. Hunt-Karu keeldub ilma minuta foto peale minemast ning nii poseerime nagu mõned kuulsused – ikka ja jälle ühtedele ning teistele. Ma pean end muudkui näpistama, sest see on nagu film... see ei saa tõeline olla, et ma mingis turiste täis linnas indiaanlasega ringi kõnnin...

Selgub, et indiaanlastele meeldib baarides käia ning nad joovad ning isegi tantsivad moodsa muusika järgi! Nii me suundumegi algatuseks baari veini jooma. Hunt-Karul on suure sulepuhmaga veidi tegemist, et kitsast baarileti esisest mööda pääseda. Inimesed vahivad suu ammuli... Leiame baaris veidi inimtühjema nurgakese, kus härra indiaani atribuutika ilusti ära mahub. Peale esimest pokaali veini kutsub Hunt-Karu mind juba hellitavalt indiaani printsessiks ning räägib mulle lugusid oma esivanematest, millest ma suurt aru ei saa. Aga ega sellest ei ole üldse midagi, et me poolest jutust üksteisest aru ei saa..., sest tema sõnul piisab armastuses teatavasti tunnetest....

... ja salsast. Ööklubi lagi on madal ning Hunt-Karu sulepuhmas on hiigelsuur ning takerdub ööklubi laes olevatesse valgustitesse. Ja ikka ja jälle tulevad inimesed küsima, et kes ta selline on ning kust ta tuleb ning kas fotot saab. Poseerime. Naeratame totakalt. Ma hakkan juba selle maskeraadiga ära harjuma. Mõtlen, et kui Lobo-Oso oma atribuutika ümber ära viskaks, oleks ta tavaline indiaani näojoontega (Eesti mõistes peaks mainima, et ka imala jutuga) mees, kes oskab täiesti hästi salsat tantsida... Või siiski mitte nii tavaline, sest ühel hetkel viskab ta oma sulepuhma peast ning üle ööklubi kostab indiaani sõjakisa: „joleli-lo-lo-je-je-je-jeeeee!!”

Marika, ühe õhtu indiaaniprintsess

Kommentaare ei ole: