Laupäev, 26. detsember 2009

Jõulud Ecuadori moodi

Äsja ületasin ei-tea-mitmendat-korda ekvaatori, seekord lõuna poolt põhja poole

Hetkel tohutu äikeseilm

(foto internetist)

9.00 Teen silmad lahti, vaatan aknast välja päikesepaistesse ning minu süda tõmbub kokku. Mis see siis on? Õige, see tunne tuli mul juba ju eile õhtul magama jäädes.... koduigatsuse tunne. Hubase-koduse-lumise-jõuluse-lähedastega-koosolemise-Eesti-igatsus. Eestis olles ei olnud mul kunagi jõuludest suurt asja, lihtsalt hästi tore oli alati koju Saaremaale sõita. Nüüd aga üksi ja kuskil kaugel ära olles ning soe ilm ümberringi, siis tundub, et ei ole ikka asi ega miski, kui jõulude ajal kodus olla ei saa. Eestis tundub küll, et igasugune tilulilu ja kogu see jõulu-jura ajab lihtsalt hulluks, kuid see on ka nukker, kui teoreetiliselt on jõulud aga jõulutunnet mitte kusagil.

10.00 Läänepärases kohvikus, kus elab Wifi ja laulab Madonna, luristavad inimesed cafe lattet. Ei mitte ainsamatki vihjet ka sellele, et on jõulud. Skype, imeleiutis, suudab seekordki mulle emotsionaalset leevendust tuua ning peale kahte ja poolt tundi virtuaalset lähedust kallitega, on minu koduigatsus remonditud. Las need jõulud olla pealegi!

13.30 Istun koos kahe Eesti poisiga 2x2 ruutmeetrises ja 1,5 meetrit kõrges asju täis tuubitud kapi sahtlis ehk Ecuadori meeste vangla ühes eluruumis (kong ei saa kuidagi selle ruumi kohta öelda). Räägime narkokaubandusest, karmist vanglaelust, tapmisest, inimõigustest ja korruptsioonist. Justkui üldse mitte jõulu teemad – aga vangla hoovis on kärarikas jõulukontsert ning õhus hõljub ootusärevust ning elevust, sest enamusel on pered külas ja kõrval osakonnas tapeti eile jälle üks mees ära.

15.20 Istun koos Hannesega (tema ei olnud vang) taksos ning mul on vanglas kuuldust, nähtust emotsionaalne rusutus ja segadus – ma ei saa aru, kust jookseb piir inimliku kaastunde ning hukkamõistmise vahel. Kuidas ma sain kaasa tunda ja aidata kedagi, kelle käitumist ma tegelikult heaks ei kiida või isegi jälestan!? Ühtäkki märkan, et pale 5 minutit sõitu on takso arve juba 5 dollarit! Minus kaob ühe hetkega igasugune inimlik kaastunne ning ma karjun taksojuhi peale, et ta on hull-hull-hull ja palun auto peatada!! Kuidas see võimalik on, et taksojuht petab isegi jõululaupäeval?! Jõulutunnet ei ole.


16.30 Quito kesklinna haigla on vaikne, steriilne ja sinaka kõleda valgusega. Üks naine räägib telefoniga ja nutab. Õde ruttab maski ja süstlaga. Leiame kõledast koridorist murest murtud näoga Pablo õe, kelle mehel on haigus, mis juhtub 1 inimesega umbes miljonist ehk haruharva. Haiglakulude ning ravimite arve on kahe nädalaga pöörase tempoga hiiglaslikuks kasvanud ning haigus järjest hullemaks muutunud. Tunnen kuidas haiglal on rusuv energia. Pablo perekond on muserdatud.

18.30 Seisame keset kiirteed paigal. Ummik on. Oleme teel Vallei linnakesse, senjoora Maria Concepcion De Los Angeles Pazminonoba Proano ja senjoor Jaime Daniel Proano Proano ehk Pablo vanemate poole, kes mõlemad on 70 aastased. Õues on kottpime. Pablo räägib juba tund aega telefoniga ning tal on stress, sest tööjuures läksid asjad veel jõululaupäeval pahaks. Minu peas ketravad endiselt muserdavad vangla mõtted. Hall ja külm tunne on.

19.00 Terve uus ja moodne korter on pea peale pööratud, mees hoiab vägisi naeratust näol ning naisel on etteheitev pilk. Pablo sõbra perekonnas on draama – nimelt on Pablo sõber just oma rahakoti koos ID kaardi ja juhilubade ning muu vajaliku kraamiga ära kaotanud. Toas on jõulukuusk ja kuuse all on jõulukingid. Joome vett ja proovime ruttu lahkuda.

20.00 Siseneme perekond Proanode hiigelsuurde sammastega maamajja. Laua taga istuvad Proua Concepcion ning Härra Jaime, nende eluaegne teenija ning 3 lapselast. Laual ei ole piparkooke ega köögist ei imbu verivorsti lõhna, vaid jahedasse-hämarasse tuppa kostub vihmakrõbin ning kõik söövad saia juustuga. Nurgas on kunstkuusk. Jõulutunnet ei ole.

20.14 Söön vaikides saia ja juustu. Ei tea, kas sellepärast, et Proua Poano oli üks esimene viiest Ecuadori naissõdurist ning eluaegne sõjaväelane või kuna ta ei tea midagi couchsurfingust ning seega ilmselt kahtlustab, et ma olen Pablo pruut, hakkab ta minu isiku kohta andmeid koguma. Proua Ema on täpne nagu sõjaväelane - kohe algatuseks kõlab küsimus: „Maria, mis usku sa oled?”. Ecuadoris on 95% katoliiklased. Kostan lakooniliselt, et ma ei ole usklik, laiendades vastust seletusega eesti sovetlikust minevikust ning meie kaotatud usust. Ema Sõjaväelase suu muutub hetkeks kriipsuks ning ta kordab oma küsimust, ilmselt arvates, et ma ei saanud hispaania keelest aru. Pean kordama, et ei, ma ei ole usklik. Proua Concepsion on silmnähtavalt segaduses, ta vaatab Pablole otsa, siis mulle otsa ning kaob vaikides Pablo manitsuste saatel kööki.

20.45 Supermarketi parkla. Vihma sajab ladinal ning inimesed tõttavad nagu argipäeva õhtul. Pablo on poes ning istun Härra Proanoga autos. Ta uurib, et kust ma pärit olen ning palju inimesi seal on. Eesti on tundmatu riik selle mereväelase jaoks ning meie rahvaarvu peale maigutab ta vaid suud, öeldes: „Aaa, seee on ju väiksem kui Quito!” Ma ei suuda ka Senrjoor Proanole kuidagi muljet avaldada.

21.15 Rullime Proua Concepcioni ning tema 3 lapselapsega köögis tainast, et teha traditsioonilisi Ecuadori jõulukooke – pristinosid. Ikka ribad ning siuh-säuh noaga salgud sisse ja krussi ning tuleb täheke. Tähekesed küpsetatakse õlis ning süüakse hiljem meega. Arutame tüdrukutega minu puises hispaania keeles erinevaid jõulukombeid. Tüdrukud haigutavad. Ema Sõjaväelane hakkab mind jälle pommima: „Ka teie ka jõuludeks nacientosid teete?” Ma ei saa mitte midagi aru, et mis toit see veel on. Hõikan teisest toast tõlk-Pablo appi. Selgub, et see ei olegi toit, vaid hoopis jõulukaunistus või lauake või nurgake, kuhu pannakse nukud ja mänguloomad ning lavastatakse Jeesuse sünd. Selgub, et Ecuadoris ei kasutata traditsiooniliselt jõulupuid, vaid kõige olulisem ongi nacimento (foto allpool. internetist). Proua Ema naciemento on uhke – suur beebi-nukk voodis. Aedikus on plastmasslambad. Mööda lauda kappab puuhobune ning loivab savi-kaamel. Palm on. Kommid on. Küünlad on. Vastan Proua Emale, et ei, meil Eestis ei tehta kodudes nacimentosid, vaid meil on päis jõulukuused kodudes. Proua Ema ütleb venitades: „Tõsi või?!” ning näen kuidas ta mind oma peas õnneks juba varakult Pablo võimalike pruudikandidaatide nimekirjast maha tõmbab.

22.30 Selgub, et perekond Proanode kodus ei hõljunud toidulõhnad seepärast, et me läheme õhtusöögile hoopis lähedalasuvasse Pablo venna hiiglasuurde majja. Senjoora Concepcionil ja Senjoor Jaimel on viis last, kellel on omakorda terve trobikond lapsi... ehk tegu on hiiglasliku seltskonnaga. Pablo on peres noorim nö üllatuslaps. Kõigil on autosse istudes nälg ja uni. Jõulutunnet ei ole.

22.45 Pablo venna kodu köögi õhk on toidutegemisest paks ja kodune ja isegi veidi jõulune. Küpsetatakse tortillasid ning laual on hiiglaslik suitsutatud seakints. Hakin avokaadosid. Räägin Pablo suure suguvõsa ei-tea mitmendale vennapojale juba ei-tea-mitmendat korda, kus Eesti on. Pablo vennanaise umbes 80 aastane pikkade kunstküüntega ema uudistab mind ilma igasuguse valehäbita väga pikalt ning annab lõpuks hinnangu öeldes: Sa oled ..... (mingi kohaliku kuulsuse nimi) pruudi nägu!” ja ta on ise silmnähtavalt rahul oma järelduse üle.

23.30 Istume lauda. Lapsed ehk pubekad saadetakse omaette teise tuppa. Söögiks on tortillad (kartulipuder segatud juustuga ning siis kotletiks praetud), sealiha, salat – see sobiks peaaegu, et ka Eesti jõulutoiduks. Joome valget Tšiili veni ja soovime üksteisele „Feliz Navidad!” (Häid Jõule!)

23.59 „Jaaa.....Indias on ebaviisakas vasaku käega süüa, Araabia maades ei tohi jalataldu näidata, Paapuas tahavad mehed enda nahka lõigates krokodillide moodi välja näha ja naised raiuvad lähedase inimese surma puhul oma sõrmi maha”, on suguvõsa mind oma puises hispaania-inglise segakeeles suutnud oma seiklustest rääkima panna. Küsimusi sajab nagu rahet. Ei tea kas vein või eksootilised lood ajavad õhu kuumemaks, igatahes muutuvad aegamööda kõigi põsed punasemaks ning meeleolu muutub vallatumaks. (fotol on nukker meeleolu, sest räägitakse haigest Pablo õe mehest).


00.40 Serveeritakse magustoit, milleks on Senjoora Proano rasvased pristinod meega.... Vaatamata tehiskuusele, ei ole jõulutunnet. Perenaine ruttab nõusid pesema.

1.25 Vajun perekond Proanode hiigelsuure maja ühes väikeses jahedas toas sügavasse unne ning ohkan kergendatult, sest jõulutunde puudumise peale ei pea enam enne järgmist aastat mõtlema. ...Ja siis ehk olen juba... (magan enne kui jõuan mõtte ära lõpetada).

Marika

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Hei Marika
Häid pühi sulle. Meil on küll seekord tõesti valged jõulud. Õues on suured lumehanged, teed on raskesti läbipääsetavaks muutund ja akna taga muudkui keerutab teavast lund juurde. Aga jõulutunne on pigem ju hoopis selles, et sa tead, et sinu peale mõeldakse :)
Ingrid