Hiina imed, vol. 3

Bishkekis, Kommustliku Hiina 60. aastapäeval
+20 ºC

Lahkun Hiinast väikese piiripunkti kaudu Kõrgõzstani. Enne lõplikke tolliformaalsuseid paluvad Hiina piirivalvurid minul ja minu läänlastest reisikaaslastel ette näidata oma raamatud ja fotod, mida oleme teinud. Valetan, et mul pole ühtki raamatut ja asun ühe kaupa ette näitama fotosid, mis on veel mu kaamera mälukaardil. Hemu küla värvilised kased, Karakuli järve lumised mäenõlvad ja Kashgari loomaturg piirivalvurite poolt suuremat tähelepanu ei pälvi ja mul lastakse minna. Minu kaaslased, kellel on kotis reisiraamatuid, peavad neist välja rebima Hiina kaardid ja Tiibeti ajalugu puudutavad leheküljed, enne kui neil lubatakse piir ületada. Hiina piirivalvuritele ei meeldi nimelt, et Taivan pole kaartidel näidatud Hiina riigi osana, samuti nagu neil on läänlastest erinev arusaam Tiibeti ajaloost. Fotode puhul jälgitakse hoolega, et nendel poleks kujutatud sõdureid, sõjatehnikat ja kes-teab-veel-mida. On väga vähetõenäoline, et midagi sarnast peavad läbi tegema külalised, kes väljuvad riigist uue ja modernse Pekingi lennujaama kaudu, sest seal on Hiinal ju teine nägu. Siin, pärapõrgus, Hiina oma näo pärast ei muretse, sest niikuinii ületavad siinset piiri ainult friigid, kelle huviks pole vaikselt nautida Hiina vaatamisväärsusi, vaid kes topivad oma nina igasugustesse nurgatagustesse ja mürgitavad kohalikke inimesi oma läänelike arusaamadega.

Siiski, piirivalvurid ei tee oma tööd haiglase järjekindlusega. Pigem järgivad nad teatud ükskõiksusega ettekirjutatud protseduure. Seetõttu läheb ka läbi meie väike kelmus, mille käigus mu austraallasest reisikaaslane poetab peale minu läbivaatust oma fotoaparaadi minu kätte. Nii toimetan ma “ebaseaduslikult” üle Hiina piiri fotod ja videoklipid sõduritest ja sõjaväeoperatsioonist Ürümqis. Neid ülesvõtteid kasutasin ka oma Uiguuria blogiloo ilmestamiseks.

Hiina riik on nagu Poola õun Stockmanni letil – peale vaadates kaunis ja särav, aga kui koort natuke kraapida, tulevad sealt alt välja mädaplekid ja tegelikult õun pikast letil seismisest süüa ei kõlba. Hiina (ja hiinlaste) jaoks on äärmiselt oluline, kuidas nad välja paistavad. “Näo kaotamine” on kõige suurem häbi siinses kultuuriruumis. Nii pingutataksegi Hiinas kõigest väest, et näida, nagu oleks tegu täiesti tavalise riigiga. Aga Hiina pole kahjuks see, kellena ta välja püüab paista.

Minu jaoks on Hiina vanglaühiskond. Kuid erinevalt tavalisest vanglast on Hiina Kommunistlikul Parteil õnnestunud oma inimeste peal teostada ajupesu nii edukalt, et valdav enamus Hiina elanikest oma ühiskonnakorra üle ei kurda (“majandus edeneb ju hästi!”), samuti nagu nad ei mõista minu ahastust sõnavabaduse ja inimõiguste puudumisest.

Aga nagu igast riigist, leiab ka Hiinast erakordselt abivalmeid ja külalislahkeid inimesi, hoolimata valitsevast riigikorrast. Nende samade toredate inimeste pärast tahangi ma Hiina lugude lõpetuseks soovida lühikest iga Hiina Kommunistlikule Parteile!

Tom

Uiguuria lugu

Arslanbobis, kaunil verandal patjadel lebades
+22 ºC

Eellugu.

Uiguuria on läbi ajaloo olnud osa Kesk-Aasia regioonist. Seda nii geograafiliselt, rahvusliku koosseisu kui kultuuritausta poolest. Uiguurid on lähedased sugulased teiste Kesk-Aasia rahvastega. Uiguuri keel on väga sarnane usbeki keelele, olgugi et erinevalt Usbekistanist on Uiguurias kasutusel araabia tähestik. Ka oma välimuselt sarnanevad uiguurid kõige enam just usbekkidele. Teiste Kesk-Aasia rahvastega seob uiguure veel sarnane religioon – islam. Sarnaselt tiibetlastele on ka uiguuridel religioonist kujunenud oluline enesemääramise vahend (lisaks keelele), mis on läbi sajandite aidanud säilitada oma kultuuri ja traditsioone.

Ajalooliselt on Uiguuria aladel elanud erinevaid Kesk-Aasia rahvaid. Ka tänasel päeval võib Uiguuriast leida nii kasahhe, kirgiise, tadžikke kui usbekke. Uiguuriat läbis Siiditee, mis tähendas, et siin said kokku erinevatest rahvustest kaupmehed, segunesid kultuurid, keeled ja kombed. Globaliseerumine sai nendel aladel alguse juba ammu enne seda, kui see sõna tänapäeval kasutusele võeti.

18. sajandi teisel poolel vallutas Hiina armee Uiguuria ja kuulutas need alad oma osaks. Hiina impeeriumis sai Uiguuria endale nimeks Uus Territoorium, hiina keeli Xinjiang. Kui 1911. aastal Qingi dünastia Hiinas kokku kukkus ja Hiina Vabariik välja kuulutati, jäi Uiguuria peamiselt kohalike valitsejate juhtida, sest vabariigi keskvõim oli toona liiga nõrk ja selle mõju riigi lääneserva ei ulatunud. 1940ndatel kuulutati Nõukogude Liidu toetusel välja iseseisev Ida-Türkestani Vabariik ühes väikeses osas tänasest Xinjiangist, kuid selle eluiga jäi väga lühikeseks. Kommunistid võtsid Hiinas võimu ja Hiina Rahva Vabastusarmee marssis Uiguuriasse. Uiguuriast sai uuesti Hiina läänepoolseim provints, ametiliku nimega Xinjiangi Uiguuria autonoomne piirkond.

Autonoomiaga pole sel aga peale nime suurt pistmist. Hiina keskvõim on aastakümnete vältel tegelenud piirkonna järjekindla hiinastamisega. Kui 1949. aastal oli uiguuride osakaal 90%, siis tänaseks päevaks moodustavad 8 miljonit uiguuri vähem kui poole kogu provintsi elanikkonnast. Han-hiinlased saavad riigilt terve rida sotsiaalseid ja majanduslikke soodustusi Uiguuriasse kolimisel. Suurem osa olulisemaid ja paremaid ametikohti provintsis on garanteeritud han-hiinlastele. Koolis peavad uiguurid esimese võõrkeelena õppima hiina keelt, samas kui han-hiinlastest õpilaste programm ei näe ette uiguuri keelt.

Milleks on Hiinale Uiguuriat vaja? Xinjiang on Hiina kõige suurem provints moodustades ühe kuuendiku kogu Hiina pindalast. Provints on rikas maavarade poolest ja ligi 30% Hiina naftavarudest on pärit Uiguuriast. Lisaks on siinsed inimtühjad alad olnud ideaalsed paigad tuumakatsetusteks ja sõjaväepolügonideks. Vähem tähtis ei ole provintsi strateegiline positsioon mitme Aasia suurriigi vahetus läheduses.

Konflikt.

5. juulil 2009 puhkes Xinjiangi provintsi pealinnas Ürümqis konflikt uiguuride ja han-hiinlaste vahel. Ametlikel andmetel sai tänavarahutustes surma ligi 200 inimest.

Siinkohal tõmbaks kuivadele faktidele joone alla.

Olin ise Lõuna-Hiinas, kui need verised sündmused Ürümqis aset leidsid. Kuulsin neist järgmisel hommikul teistelt ränduritelt ja siis juba ise interneti vahendusel erinevaid uudisteportaale jälgides. Minuga samas hostelis viibis vanem abielupaar, päritolult hollandlased, kes olid oma perega viimased 12 aastat Hiinas elanud ja sotsiaaltööd teinud. Sain nende vahendusel teada, et hiinakeelsed telekanalid kajastasid sündmusi Ürümqist üksnes han-hiinlaste poolt vaadatuna. Ühtegi kannatanud uiguuri ei olnud intervjueeritud ega uiguuridepoolset nägemust asjast esitatud.

Tundsin sündmuste vastu Uiguurias teravdatud huvi, sest plaanisin mõne kuu pärast läbi selle provintsi Kõrgõzstani sõita. Et uiguuride elu, tegemiste ja ajalooga end paremini kurssi viia, siis oli mul kindel soov couchsurfida Uiguurias mõne kohaliku uiguuri juures. Nii võtsingi paari sealse liikmega ühendust, kes juba oma sissejuhatavas osas trükitähtedega kirjutasid, et NAD EI OLE HIINLASED, NAD ON UIGUURID. Minu head kavatsused läksid aga vett vedama, sest peale rahutuste puhkemist keeras Hiina keskvõim kogu Xinjiangi provintsis internetikraanid kinni ja nii ei saanud mu potentsiaalsed võõrustajad minu elektronkirju kunagi kätte…

Internetiühendust pole Uiguurias tänaseni taastatud. Samuti nagu pole võimalik teha rahvusvahelisi kõnesid ega saata tekstisõnumeid Hiina kohalike operaatorite vahendusel. Tegu on täiesti tüüpilise Hiina võimude käekirjaga. Olgugi, et selliseid meetmeid põhjendatakse edasiste rahutuste ärahoidmisega, on taolisel käitumisel ka varjatud pool – et kohalikud inimesed ei saaks informatsiooni mitteriiklikest infokanalitest ning raskendada nende infovahetust välismaailmaga sündmustest provintsis. Kõike eeltoodut arvestades oli üldse üllatav, et Hiina võimud praegu välismaalasi provintsi lubasid.

Kui ma augusti lõpus Ürümqisse jõudsin, võtsid mind tänavatel vastu sõdurite kolonnid. Relvade ja kaitsekilpidega varustatud sõdurid patrullisid kõigi peamiste tänavate nurkadel, transpordisõlmedel, strateegiliste hoonete ees. Tundus, et kohalikud inimesed olid armee kohalolekuga linnas jõudnud ära harjuda, sest pealtnäha ei teinud keegi valvelseisakus sõduritest suuremat numbrit.

Asusin koha peal uurima, mis siis ikkagi juuli alguses juhtus ja püüdsin paremini aru saada rahutuste tagamaadest. See osutus aga palju suuremaks väljakutseks, kui arvasin. Väga raske oli leida kohalikke inimesi, kes olid valmis nendel teemadel avameelselt rääkima. “Oma uiguuri” mul Ürümqis ei tekkinudki. Han-hiinlastele oli kergem ligi saada, kuna peatusin hostelis, kus töötasid han-hiinlastest noored. Kuid ka nende arvamust tuli mul neilt välja pinnida ja oli näha, et nad neil teemadel eriti rääkida ei tahtnud.

Han-hiinlastest noored tegid olukorda kirjeldades mulle lühidalt selgeks, et uiguurid tulid juuli alguses tänavatele ja asusid han-hiinlasi tapma. Nende sõnul kõik tapetud olidki han-hiinlased ja armee oli nüüd Ürümqis korda loomas, et kaitsta uiguure han-hiinlaste võimaliku kättemaksu eest. Hosteli töötajate kinnitusel võib internetist leida terve rida klippe sellest, kuidas uiguurid (sh naised) tol päeval turul nugadega han-hiinlasi pussitasid.

Han-hiinlased ei räägi mulle midagi sellest, millest rahutused alguse said. Ometi olen interneti vahendusel juba mõni aeg tagasi lugenud intsidendist, mis toimus väljaspool Uiguuriat, Hiina idarannikul. Ühes sealses tehases, kus töötavad nii uiguurid kui han-hiinlased, tekkis rahvuse pinnal konflikt. Keegi endistest töötajatest (han-hiinlane) kandis uiguuride peale viha ja saatis oma han-hiinlastest kolleegidele alusetu e-maili, süüdistades tehases töötavaid uiguuri mehi selles, et need vägistasid grupiviisiliselt üht han-hiinlasest naist. Sellele järgnes tehases suurem kaklus han-hiinlaste ja uiguuride vahel, mille tulemusel mitu uiguuri surma said. Nimetatud sündmus leidis aset selle aasta juuni lõpus ja umbes nädal aega hiljem tulid uiguurid Ürümqis tänavatele meelt avaldama, et pöörata avalikkuse tähelepanu oma rahvuskaaslaste halva kohtlemise vastu Hiinas. Demonstratsioon kasvas üle rahvarahutusteks, mille tulemusel sajad inimesed kaotasid oma elu. Ametlikel andmetel olid kolm neljandik tapetutest han-hiinlased ja üks neljandik uiguurid.

Millest han-hiinlased mulle veel ei räägi ja millest vaikivad ka Hiina ametlikud infokanalid, on han-hiinlaste kättemaksuaktsioon, mis järgnes Ürümqis paar päeva pärast uiguuride demonstratsiooni. Selle käigus olevat han-hiinlased rünnanud uiguure ja rünnaku tagajärjel olevat omakorda saanud surma sadu inimesi. Raske on infosulus olevast provintsist leida ühtki kanalit, mis selle info ümber lükkaks või seda kinnitaks, kuid erinevates rändurite seltskondades, keda Uiguurias kohtan, tuleb see korduvalt jutuks.

Hosteli töötajad kinnitavad mulle, et linn on praegu turvaline ja välismaalasena pole mul mingit ohtu. Samas tõdevad, et han-hiinlastel pole pimedas soovitav uiguuride linnaosasse jalutama minna. Mina end linnas tõesti ebaturvaliselt ei tunne. Jalutan nii han-hiinlaste kui uiguuride linnaosades ning vaatan ringi turul, kus mõni kuu tagasi kõige verisemad sündmused aset leidsid. Kõikjal on inimesed sõbralikud ja pisut üllatunud eksootilist külalist vastu jalutamas nähes. Üksnes sõdurite rohkus linnapildis tuletab meelde, et midagi on siin teisiti kui tavaliselt.

Tegelikult ei tulnud ma Ürümqisse mingit personaalset detektiivitööd tegema, vaid siin peatuma sundis mind asjaolu, et Ürümqis asub Kõrgõzstani konsulaat ja mul on vaja oma passi saada Kõrgõzstani viisa, et Uiguuriast edasi läände sõita. Viisa taotlemine võttis aega nädala ja nii pea, kui olen oma dokumendid konsulaati sisse andnud, pühin Ürümqi tolmu jalge alt ja põrutan põhja sügist taigat vaatama.

Altai regioon Põhja-Uiguurias on peamiselt asustatud kasahhide poolt. Kasahhe elab Uiguurias kokku umbes 1.5 miljonit, moodustades nii kolmanda suurema rahvusgrupi regioonis. Uurin kasahhide käest, kuidas nemad paljurahvuselises provintsis end tunnevad. Nii hotellipidajast ärimees Hemu külas kui Buerjini väikelinna pargis kabet mängivad mehed toovad välja, et nende regioonis on omavahelised suhted erinevate rahvuste vahel head, SEST neil seal ei ela palju uiguure. Mulle tuleb üllatusena, et kasahhide ja uiguuride omavahelised suhted pole kuigi sõbralikud ja saan aru, et kasahhid iseseisvast Uiguuriast midagi kuulda ei taha. Kõik kasahhidest vestluspartnerid kurjustavad uiguuridega Ürümqis toimunud rahutuste tõttu ja peavad neid vastutavaks kujunenud olukorra pärast provintsi pealinnas.

Kui nädal hiljem tagasi Ürümqisse sõidan, et konsulaadist oma pass kätte saada, mõistan juba bussiaknast linnatänavatele vaadates, et midagi on linnas vahepeal juhtunud. Armee on sulgenud mitmed kesklinna magistraalid, sildadel liiklemine on muutunud väga vaevaliseks, kuna avatud on vaid üksikud sõidusuunad, täisvarustuses sõdureid on tänavatel kordades rohkem. Kuna elasin provintsile omases infosulus, siis alustuseks oletasin, et taolise kaitsetegevuse põhjuseks on asjaolu, et päeva pärast möödub täpselt kaks kuud juulikuistest rahutustest. Hostelisse jõudes kuulen aga, et ajal, mil ma Põhja-Uiguurias muretult kaunist sügist nautisin, olid Ürümqis inimesed uuesti tänavatele tulnud. Sedakorda protesteerisid han-hiinlased, kes nõudsid provintsi valitsuselt suuremat turvalisust. Nimelt levis han-hiinlaste seas paanika, et uiguurid liiguvad ühissõidukites ja muudes avalikes kohtades ringi süstaldega ja süstivad salaja eluohtlikku viirust han-hiinlastesse. Protesteeriv inimmass oli liikunud mööda peamisi tänavaid halvates igasuguse liikluse kesklinnas. Et olukord plahvatusohtlikus piirkonnas uuesti kontrolli alt ei väljuks, oli politsei kasutanud protestijate laialiajamiseks pisargaasi.

Mul ja teistel ränduritel on raske tõsiselt võtta neid süstlarünnakute juttusid. Peame seda pigem järjekordseks konspiratsiooniteooriaks. Kindlasti on aga tõsi, et politsei protestijad pisargaasiga laiali ajas, sest minuga samas hostelis peatus teisi rändureid, kes protestimarssi tänavatel jälgisid ja koos han-hiinlastega gaasipommide eest põgenesid. Tegelikult sattus tol päeval gaasirünnaku alla kogu üks hostel, kus kümmekond rändurit samal ajal peatusid, sest see asus otse provintsi valitsushoone kõrval, kust protestivad inimhulgad lahkuma sunniti. Kõik külalised sellest hostelist lõpetasid rahutustepäeva arestimajas, kus nende isikud tuvastati ja nende fotomaterjalid läbi vaadati.

Teine tuttav rändur jalutas samal päeval uiguuride linnaosas, kuniks politsei ta arreteeris ja mitu tundi jaoskonnas kinni hoidis. Ka tema fotod vaadati läbi ja kõik kaadrid, kus võis näha rahvamasse, politseid või sõdureid, kustutati. Kõik politseisse sattunud rändurid samas kinnitasid, et nendega käituti viisakalt ja üheks arreteerimise põhjuseks võis olla ka lihtsalt soov välismaalased tänavatelt eemal hoida, juhuks kui olukord peaks kontrolli alt väljuma.

Viisa ootuses veetsin veel ühe päeva Ürümqis ja põrutasin siis lõunasse, Kashgari. Ürümqis valitsesid nüüd hoopis teised meeleolud, kui nädal aega tagasi ja siin ei olnud enam tore olla. Linnas võis tunda üldist ärevust ja olgugi, et tegu oli esmaspäevaga, olid kõik ärid oma uksed sulgenud juba kella kuueks, mitmed toidukohad ja baarid ei teinud sel päeval uksi üldse lahtigi. Isegi parki ei lastud mul peale kella kuut minna - kurikatega erariietes mehed tõkestasid mul sinna tee, kui olin alustuseks teinud näo, et ma ei saa aru, mida mulle öelda tahetakse. Kella seitsmeks õhtul nägi kesklinn välja nagu oleks seal kehtestatud komandanditund – üksnes sõdurid seisid valvel oma positsioonidel või liikusid kolonnidena tänavatel.

Hirm.

Kashgaris saatis mind õnn, kui kohe esimesel päeval linnatänavatel uudistades astus mulle ligi üks kohalik uiguur ja soovis juttu ajada. Tegu oli 20ndates noore mehega, kes õppis intensiivselt inglise keelt ja soovis mõne aasta pärast välismaale ülikooli pääseda. Kuna tema huviks oli praktiseerida inglise keelt ja mina otsisin omale uiguurist teejuhti, siis järgnevatel päevadel käisime üheskoos linna peal ringi kondamas. Olin väga rõõmus, et lõpuks ometi saan järele uurida, kuidas uiguurid olukorda omal maal näevad. Tegelikult jäid aga kõik minu küsimused uiguuride olukorrast Hiinas vastuseta, kuna mu sõber kinnitas, et ta ei saa neil teemadel minuga rääkida. Kuulsin, et paljud uiguurid on Ürümqi rahutuste järgselt arreteeritud, ka Kashgaris, ning poliitilistel teemadel oma arvamuse avaldamine võib praeguses olukorras väga kalliks maksma minna.

Vähe sellest, kui olime järgmisel päeval uuesti kokku saanud, siis palus mu uiguurist sõber minult, et ma lubaksin talle, et ma mitte kellelegi ei räägi sellest, mida ta mulle eelmisel päeval rääkinud oli. Kinnitasin, et tal pole mingit põhjust muretsemiseks, sest vaatamata minu aktiivsele huvile erinevate teemade vastu, ta ju ei rääkinudki mulle midagi. Aga ma nägin, kuidas mu sõber on tõeliselt mures, et ta on endale ja oma lähedastele häda kaela toonud. Olin seda enam ehmunud, sest mu kaaslase puhul ei olnud tegu ebakindla ja paranoilise inimesega, vaid laia silmaringi ja hea suhtlemisoskusega noorega. Tajusin, kuivõrd Hiina järelvalveorganid on siinsed inimesed ära hirmutanud, mistõttu kardetakse oma arvamust isegi välismaalasega jagada.

Lõpulugu ei ole. Uiguuriat ma vabaks ei laulnud nagu mõnele sõbrale lubasin. Kindel on see, et Uiguuria ei ole Hiina, kuigi praeguseid arenguid jälgides on see ainult aja küsimus, millal uiguurid avastavad end olevat sama marginaalne rahvas Uiguurias nagu mongolid tänases Sise-Mongoolias on. Kahju. Klassikaline han-hiinlase käsitlus on väga lihtne – oleme kõik üks Hiina rahvas, milleks üldse see vähemuste jutt. Või siis – rahvus ei ole tsivilisatsiooni arenguks üldse oluline – unustame selle. Jõud selliste käsitluste ümberlükkamiseks Hiinas on ebavõrdsed. Aga nagu ikka - lootus sureb viimasena.

Tom

Tiibetlaste lood

Ürümqis, hosteli diivani sisse kukkununa

+28 ºC, päikesepaisteline

Eellugu. Tiibet kuulutas end iseseisvaks riigiks, kui 1911. aastal Qingide dünastia Hiinas kukutati. Järgmised 40 aastat tegeles muu maailm ennekõike iseendaga ja Tiibet eksisteeris vaikselt omaette, ilma et keegi oleks kuigi palju teadnud või huvi tundnud, mis elu maailma kõige kõrgemal ja suuremal platool elatakse. Ja siis, 1950. aastal, tungis Hiina Rahva Vabastusarmee Tiibetisse “vabastades” tiibetlased verejanuliste feodalistide ikkest ja kuulutas Tiibeti Hiina osaks (mida ta hiinlaste arvates oli alati olnud). Tiibeti provints sai Hiina riigis täieliku autonoomia ja tiiblastele lubati kohalikus valitsemises ja religioossetes küsimustes vabad käed jätta. Tollasest Dalai-Lamast tehti 1950ndate alguses kogunisti Hiina Kommunistliku Partei asesekretär.

Peagi selgus aga, et sellest sõbralikust ühendusest saavad Dalai-Lama ja tema tiibetlastest toetajad ning Hiina Rahva Vabastusarmee väga erinevalt aru. Nii toimus Tiibetis 1959. aastal ülestõus Hiina ülemvõimu vastu, mis aga ebaõnnestus. Dalai-Lama ja paljud tema lähimad toetajad põgenesid Indiasse ja lõid Dharamsalas Tiibeti eksiilvalitsuse. Järgneva 20 aasta jooksul tapeti või suri vangistuses enam kui 1 miljonit tiibetlast ning kurikuulsa Kultuurirevolutsiooni käigus (1966-1976) hävitati suurem osa Tiibeti rikkalikust kultuuripärandist.

1980ndatel aastatel alguse saanud Hiina majandusedu ja teatud poliitilise sula tagajärjel hakkas ka Tiibeti üldine elujärg paranema. Inimeste sissetulekud kasvasid, ehitati palju uusi teid, haiglaid ja koolimaju, paljusid kloostreid asuti taastama ja mungad lubati neisse uuesti elama. Kiire majandusareng tõi muuhulgas kaasa selle, et Tiibetisse kolis suur hulk han-hiinlasi. Han-hiinlaste ümberasumist soodustas omalt poolt ka Hiina riik spetsiaalsete toetuste ja töökohtade loomisega. Tänaseks on sarnaselt paljudele teistele vähemusrahvustele Hiinas ka tiibetlased jäämas teisejärguliseks rahvaks omal maal.

Ajalooliselt on Tiibet asetsenud palju suuremal territooriumil kui seda on tänane Tiibeti provints. Nii elavad tiibetlased ka Yunnani, Sichuani, Gansu ja Qinghai provintsis. Mõned rändurid soovitavadki Tiibeti provintsi asemel sõita hoopis Qinghai provintsi (mis on ajalooline Tiibeti Amdo provints), et ilma erilubadeta ja hiinlastest järelvalvajateta saada osa dramaatilisest kõrgplatoo maastikust, tiibetlaste traditsioonilisest eluviisist ja näha tiibeti budismi väga sügavat mõju kohalikele elanikele.

Minu Tiibeti lood pärinevad Xiahe väikelinnast, Gansu provintsis. Xiahes elab kokku mõni tuhat elanikku, kellest 50% on tiibetlased, 40% han-hiinlased ja 10% hui-hiinlased. Xiahes asub Labrangi klooster, kus tänasel päeval elab umbes 1,500 munka, kes kuuluvad tiibeti budismi “kollaste mütside” koolkonda. Wikipedia entsüklopeedia peab Xiahet kõige olulisemaks tiibeti budismi keskuseks väljaspool Tiibeti provintsi.

Ma ei taha olla paranoiline, aga tiibetlaste lugude sees olles leidsin, et on parem, kui ma blogis ei kasuta inimeste õigeid nimesid ega lisa siia juurde nendest tehtud fotosid.

Shani lugu. Shan on 26-aastane sell. Ehtne tiibetlane – pikemate tumedate juuste ja uhke olekuga. Ta töötab administraatorina hotellis, kus ma peatun. Ühel hommikupoolikul uurin, kuidas Shan nii head inglise keelt räägib ja saan teada tema loo.

Shan on pärit Qinghai provintsist. Kui Shan oli 18-aastane, põgenes ta Indiasse. Elas kuus aastat Põhja-Indias tiibetlaste kogukonnas ja õppis muuhulgas inglise keele selgeks. Siis elas aasta Nepaalis, õpetas seal tiibeti keelt ja tiibeti budismi. Siis paisus aga koduigatsus nii suureks, et Shan tuli tagasi Hiina. Eks ta oli küll kuulnud lugudest, mis teda võib Hiinas ees oodata, aga soov oma vanemaid ja lähedasi näha oli suurem kui hirm tuleviku ees. Kui 2008. aasta märtsis oli Lhasas Hiina vastane demonstratsioon (Tiibeti 1959. aasta revolutsiooni aastapäevaga seoses), millest kasvasid välja tänavarahutused, oli Shan Lhasas ja ta arreteeriti Hiina võimude poolt. Järgmised kaheksa kuud ja kakskümmend päeva istus Shan vanglas. Teda kui Indiast tagasi Hiina saabunud tiibetlast süüdistati India kasuks spioneerimises. Esimesed kolm kuud elas ta koos kahe teise vangiga imetillukeses kongis, päevaseks toiduks tass teed hommikul, tsamba (jahust ja veest tehtud toit) ja suhkruga tee õhtul. Igal päeval küsitleti samu küsimusi, vahel peksti, piinati. Neljanda kuu alguses viidi Shan üle järgmisse vanglasse, kus lasti mõneks tunniks päevas ka kongist välja jalutama. Mingil hetkel lasti Shan vabaks. Praegu on Shan Hiina järelvalveorganite vaatluse all. Kolm aastat peale vabastamist pole Shanil õigust töötada ega pole tal muid sotsiaalseid garantiisid Hiina riigi poolt. Selles hotellis töötab Shan illegaalselt. Tema liikumisvabadus on piiratud kahe provintsiga ja kui ta soovib oma asukohta muuta, peab ta selleks vastavatelt organitelt loa saama. Märtsis 2009, kui oli Tiibeti revolutsiooni 50. aastapäev, viibis Shan kodus oma vanemate juures. Kuna Hiina võimud kartsid iseseisvusmeelsete tiibetlaste väljaastumisi ja/või Tiibeti vabadust nõudvate lendlehtede levitamist, siis arreteerisid järelvalvejõud Shani (nagu ka teisi “kahtlaseid” tiibetlasi) mõni päev enne aastapäeva ja hoidsid teda kaheksa päeva aresti all. Igaks juhuks. Kuna arreteerimine toimus öösel ilma kõrvaliste isikute juuresolekuta, olid Shani vanemad kõik need kaheksa päeva teadmatuses, kuhu nende poeg kadus.

Shan on ellujääja tüüp. Ta räägib mulle oma lugu, sest ma küsisin ja teeb seda ilma suuremate emotsioonideta. Oma avatud suhtlemise ja hea inglise keelega saab Shanist järgmistel päevadel mu peamine Tiibeti kultuuri ja religiooni lahtiseletaja Xiahes.

Ühe naise lugu. Esimesel päeval, kui olen Xiahe peatänaval “patrullimisest” väsinud, keeran sisse porisesse kõrvaltänavasse. Paistab, et mingi suurem parandustöö on siin käimas, sest tänav on kohati täiesti üles kaevatud. Ahjaa, näen, kuidas madalaid vanu maju kokku lükatakse, sest uutele korrusmajadele on vaja ruumi teha. Eemal seisabki mitu sellist akendeta betoonkeha sisetööde ootel. Ühe tagahoovi ukse ees seisab neiu, kes mulle naeratades tere hõikab. Teretan vastu ja astun lähemale. Ehk õnnestub juttu ajada, mõtlen. Saan teada, et tegu on kõrgkoolis õppiva neiuga, kes on suvevaheaja puhul kodukülas. Tüdruku inglise keel on kesine, aga saame kuidagi ühest ja teisest asjast räägitud. Peagi astub hoovist välja keskealine naine, kes osutub tüdruku emaks. Tema inglise keelt ei räägi, aga ta tervitab mind naeratavate silmadega. Kui ta on meie vestlust mõnda aega kõrvalt vaadanud, siis palub ta oma tütrel minu käest küsida, kas ma Dalai-Lamat tean. Vastan jaatavalt, ütlen Dalai-Lama ja näitan talle ülestõstetud pöialt. Selle peale tõmbab ta oma pluusi alt välja kaelakee, mille kuloniks on Dalai-Lama pilt. Naeratame teineteisele. Olgugi, et Dalai-Lama piltide omamine on tänases Hiinas ebaseaduslik, on see mees sügaval tiibetlaste südames ja olen kindel, et igal tiibetlasel on kusagil Dalai-Lama pilt peidus.

Thurpa lugu. Tulen tiibetlaste linnaosast ja jalutan läbi õhtuste kloostritänavate, kui korraga seisab minu ees Thurpa. Thurpa on säravate silmadega munk, kes annab mulle tervituseks käe. Thurpa õpib iseseisvalt inglise keelt ja tal on hea meel, et minusugust välismaalast kohtas. Kui oleme tuttavaks saanud - see tähendab, et teame juba teineteise nime, vanust ja kust me pärit oleme (ok, mina tegelikult ei tea, kus see küla asub, kus Thurpa vanemad elavad ja Thurpa ei tea, kus asub Eesti), kutsub Thurpa mind enda poole koju. Thurpa kodu on väike, aga hubane. Hoovist astume kõigepealt kööki ja siis tuppa. Toa seinal ripuvad erinevad fotod tema kursusest ja õpetajatest ja väikesel lauakesel on kollasesse riidesse mähitud suutra (tiibeti budismi pühad tekstid). Thurpa pakub mulle teed ja saia. Ise kaevan kotist välja viinamarjad, mis ma päeval tänavalt ostsin.

Thurpa inglise keel on kesine ja nii räägime paljuski minu hiina-inglise keele seletava sõnaraamatu abil. Thurpal on ka endal üks tiibeti-inglise keele seletav sõnaraamat, mille põhjal ta inglise keelt seni õppinud ongi. Tegu on aga väga õhukese väljaandega ja sealsed laused saavad meil peagi otsa. Igatahes on see piisav selleks, et Thurpa suudab mulle selgeks teha, et Hiina võimud ei ole nende vastu head.

Paar päeva hiljem jooksen uuesti kloostritänavatel Thurpaga kokku. Thurpa võtab mul varrukast kinni ja saan aru, et lähme uuesti tema poole. Jälle on sõnaraamatust palju abi, et teineteisele rääkida, mida me vahepeal teinud oleme, kaua ma veel Xiahes peatun, jne. Lisaks sõnaraamatule on seekord abiks ka üks Thurpa sõber, kes õpib siinses keskkoolis ja kelle inglise keel on Thurpa omast tsipa parem.

Thurpa pakub mulle suppi süüa ja annab teada, et samal õhtul on tal üks üritus kloostris ja kutsub mind endaga kaasa. Kuigi ma ei saa kaugeltki aru, kuhu me täpselt läheme, siis asun koos Thurpaga teele, kui õige aeg on käes. Jõuame ühele väljakule kloostris, kuhu on kogunenud juba terve hulk munkasid ja neid tuleb aina juurde. Thurpa näitab mulle, et ma jääksin müüri äärde maha ja kaob ise teiste punaste rüüde sekka, nii et ma peagi kaotan ta silmist.

Olen sattunud debatile. Nagu Shan mulle hiljem selgitab, on tegu teadmiste kontrolli ja kordamisega. Ühed mungad, kes seisavad, küsivad, ja teised mungad, kes istuvad, vastavad. Küsimused on tiibeti budismist. Mungad on koondunud erinevatasse gruppidesse väljakul ja grupid on kokku pandud vastavalt munkade kloostris elatud ajale. Debatt kestab ligi tund aega. Seejärel istuvad mungad väljaku ühte otsa kokku ja hakkavad lugema palveid. Palvete lugemise käigus ühinevad nendega vanemad mungad, kes alles nüüd väljakule aegamööda kogunevad. Kui olen oma poolteist tundi toimuvat jälginud, hakkab mul külm ja lahkun.

Oma viimasel õhtul Xiahes lähen ise Thurpale külla. Mul on talle kingitus, mille tahan talle üle anda enne kui ma siit linnast ära sõidan. Kui pimedatel ja poristel kloostritänavatel komberdades õige ukse taha jõuan, selgub, et Thurpat pole kodus. Naabermunkade käest saan aru, et Thurpa on debatil. Söön vahepeal õhtust ja vantsin veel pimedamaga Thurpa poole tagasi. Seekord on mul rohkem õnne ja saabun Thurpa juurde ajal, kui ta isegi debatilt koju jõuab. Lähme sisse, joome teed ja püüame üksikute sõnade kaupa vestlust arendada. Näitan Thurpale pilte, mida ma debatil tegin. Kuna aeg on hiline, siis asun peagi minekule. Enne lahkumist ulatan Thurpale hiina-inglise keele seletava sõnaraamatu, mille ma ise sain kaasa Hong Kongi sõbrannalt ja mida olin Hiinas aktiivselt kasutanud. Leidsin aga, et Thurpal võib seda raamatut rohkem vaja minna kui mul. Thurpa võtab selle peale oma riiulist ühe tiibetikeelse raamatu – räägib mulle pikalt omas keeles, millest see raamat on ja osutab siis ühele ingliskeelsele luuletusele raamatus – ja kingib selle raamatu mulle. Thurpa kirjutab mulle nii tiibeti kui hiina tähestikus oma aadressi ja mina kirjutan ladina tähestikus talle oma. Jätame hüvasti ja kottpimedas hiilin mööda kloostimüüre tagasi koju.

Tuhongi lugu. Tuhongi kohtan, kui istun Labrangi kloostri kõrval mäel. Tuhong on munk, pakun et kolmekümnendates ja tema punases rüüs kogu märkasin mäkke rühkimas juba mõnda aega tagasi. Ta istub minu kõrvale maha ja hakkame rääkima. Tuhong ei vaata mulle rääkides otsa. Tema pilk on närviline ja hüplik. Peatselt juhib ta mu tähelepanu üksikule mustale autole, mis seisab mäe all haljasalal. Tuhong noogutab ja ütleb, et selles autos istuvad hiinlased, kes valvavad Tiibeti munkade järele. Mulle näib, et nendest munkadest, keda ma kohanud olen, on Tuhong mentaalselt kõige rohkem järelvalvesüsteemi hammasrataste vahele jäänud. Temast ei kiirga sellist rahu ja positiivset energiat, nagu ma olen kogenud teiste munkade juures. Mingil hetkel küsib Tuhong mu emaili aadressit. Annan selle, ta noogutab ja lubab peagi mulle kirjutada. Sel hetkel tekib mul tunne, et Tuhong töötab ehk ise Hiina ametiasutuste kasuks ja kujutan vaimusilmas juba ette minu peatset riigist väljasaatmist.

Järgmisel päeval oma tavalist ringkäiku kloostriala tänavarägastikus tehes põrkan uuesti Tuhongiga kokku. Teretame ja Tuhong uurib, ega politsei mind küsitlenud ei ole. Ma vastan õlgu kehitades, et pole minu vastu keegi huvi tundnud. Tuhong lubab mulle uuesti, et kirjutab. Ja küsib siis, mis ma homme teen. Ütlen, et täpselt ei tea, kondan ilmselt mööda kloostrit ja külatänavaid ringi. Tuhong ütleb, et tal oleks homme aega minuga rääkida ja annab mulle oma mobiiltelefoninumbri.

Gelupa lugu. Tuhongile jääb mul aga järgmine päev helistamata. Olgugi, et tema käitumises oli midagi kummalist, oli mu huvi temaga rääkida suurem, kui minu fantaasiad erinevate vandenõuteooriate osas. Aga tehes oma “vaatan-ringi” jalutuskäiku, saan kokku Gelupaga, mis muudab mu esialgseid kavatsusi.

Gelupa on suure sooja naeratusega munk, nii kolmekümnendates. Ta on parajasti jalutamas koral - palverännaku rajal ümber kloostrimüüride - kui ma talle vastu sammun. Kätleme pikalt ja mulle tundub juba, et Gelupa ei lasegi mu käest enam lahti. Pika kätlemise ajal olen Gelupale selgeks teinud, kust ma pärit olen. Gelupa teab Eestit küll, aga talle on võõras Eesti ingliskeelne hääldus. Kui kordan Eesti hiinakeelset nime mitu korda, saab ta aru, millesest riigist räägin.

Meist möödub Gelupa onu, kes on ka oma palveringi tegemas, Gelupa tutvustab meid ja onu uurib Gelupa vahendusel samuti, kust ma olen ja kas ma Dalai-Lamat tean. Enne kui onu oma palvekäiku jätkab, palub Gelupa mul nendest pilti teha. Kui oleme sissejuhatavate küsimustega maha saanud, käib Gelupa välja, et võiksime tema juurde koju minna. Enne lõpetame palveringi piki palverattaid ja stupasid ära. Teel olles möödume Hiina siseturistidest, kes oma uhkete peegelkaameratega kloostrimüüri ääres inimestele jahti peavad. Gelupa on valmis oma pilguga nad põlema panema ja keegi neist ei söenda kaamerat tõsta. Oleme neist möödunud ja Gelupa teeb mulle selgeks, kuidas ta ei salli neid hiinlasi, kes tulevad Labrangi kloostrisse palveränduritest ja munkadest nagu loomadest pilte tegema.

Gelupa tuli kloostrisse, kui ta oli 11-aastane. Nüüdseks on ta elanud kloostris üle 20 aasta ja praeguseks on ta siin juba ise õpetaja. Gelupa elab koos oma vana onu, õpilase ja kahe kirju kassiga. Tema kodu näeb välja oluliselt uhkem kui see, millises elas mu noorem sõber munk. Gelupa inglise keel on parem kui mitmetel teistel seni kohatud munkadel ja Gelupal on kloostris isegi oma inglise keele õpetaja. Samuti on Gelupal paks inglise-tiibeti keele sõnaraamat ja seda appi võttes saame teineteisega lihtsamini suheldud. Gelupa kodus on ühes seinas suur sektsioonkapp, mille klaasi taga on riiulite kaupa suutrasid. Samuti leiab klaasi tagant suure foto Dalai-Lamast, nagu ka pildid mitmetest Gelupa õpetajatest.

Uurin Gelupalt, millised mõjud olid 2008. aasta rahutustel Tiibetis Labrangi kloostrile. Lonely Planetist olin juba varem lugenud, et ka Xiahes tapeti aasta tagasi tänavarahutuste käigus peaaegu 20 inimest. Gelupa tapmisi Xiahes ei kinnita. Küll aga teab ta rääkida, et Lhasa rahutuste järellainetusena protesteerisid mitmetes teistes tiibletlaste asulates mungad ja tavalised tiibletlased nende halva kohtlemise vastu Hiina võimude poolt ja need protestid aeti Hiina võimude poolt julmalt laiali. Näiteks tapeti Gelupa sõnul Aba külas Sichuani provintsis Hiina sõdurite poolt 23 tiibetlast, sealhulgas kuus munka. Ka Labrangi kloostrielus olid rahutustejärgsetel päevadel ärevad ajad. Paljud mungad viidi arestimajja ülekuulamisele ja toimusid massilised läbiotsimised. Gelupa ise viibis aresti all nädal aega, enne kui ta vabaks lasti. Kui Hiina sõdurid talle koju järele tulid, rebisid nad ta seina pealt maha Dalai-Lama foto, otsisid läbi ta korteri ja võtsid kaasa Gelupa isiklikke asju. Lisaks pole pärast rahutusi Labrangi kloostril lubatud ühtki uut munka oma ridadesse võtta.

Gelupa sõnul hoiavad Hiina ametiasutused tiibeti munkadel pidevalt silma peal ja valitsuse jaoks töötavat ka munkasid kloostris. Nii tuleb alati jälgida, millises seltskonnas avameelselt oma arvamust avaldada ja milleses mitte.

Gelupa räägib samuti mulle oma sõbrast, Šveitsi fotograafist, kes oli oma varasemate Xiahe külaskäikude põhjal välja andnud fotoraamatu Labrangi kloostrist. Sellel aastal soovis ta sõber uuesti Hiina tulla, aga Hiina riik ei andnud talle enam sissesõiduviisat. Hea näide sellest, et Hiina riik ei elimineeri järjekindlalt mitte ainult kohalikke tülikaid isikuid, vaid hoiab silma peal ka välismaalastel, kes Hiina võimude jaoks ebasoovitavaks muutuvad.

Käin Gelupal külas veel teinegi kord. Vaatame koos telerist jalgpalli ja ta räägib hasardiga oma lemmikutest jalgpallimurul. Joome teed ja Gelupa valmistab mulle tsampat. Tutvun tema raamaturiiuliga ja leian sealt õpikuid erinevatest valdkondadest, alustades geograafiast ja lõpetades linnuteadusega. Kogu külaskäigu ajal kirjutab Gelupa endale juhuslikesse kohtadesse üles ingliskeelseid sõnu, mida kasutasin ja mida leiab endale kasulikud olevat.

Jamesi lugu. Ühel päeval kohtasin küla serval mäe peal jalutades britist rändurit. Rääkisime maast ja ilmast ja leppisime kokku, et jätkame oma jutuajamist ühise õhtusöögi käigus. Kui olin teel lubatud kohtumispaika, jooksin kokku Jamesiga. James on alla 30 aasta munk, kes peale kiiret sissejuhatust käib välja, et me võiksime koos kuhugi juttu ajama minna. Olles parajasti teel õhtusöögile, siis kutsun Jamesi endaga kaasa.

James ei ole Labrangi kloostrist, vaid lihtsalt Xiahes käimas. Tema klooster on Qinghai provintsis ja ta õpib seal traditsioonilist meditsiini. Tegelikult elas ja õppis ta mitu aastat ühes Lhasa kloostritest, aga pärast 2008. aasta ülestõusu on Hiina võimud oluliselt vähendanud munkade arvu sealsetes kloostrites – üks osa munkadest on vangis ja üks osa saadetud kloostritesse väljapoole Tiibeti provintsi.

Jamesi inglise keel on vist kõige parem, mida munkade seas kohtan. James on olnud iseõppija ja ta näitab meile oma mobiiltelefonis audioraamatutest inglise keele õpikuid.

Saame Jamesi käest teada, et tiibeti munkadel ei ole passe ja neil ei ole võimalik Hiinast välja sõita. Selgub, et ka James on Hiinas vangis istunud. Aastaid tagasi püüdis ta läbi Nepaali Indiasse põgeneda, kuid ta nabiti piirilit kinni ja pandi vangi.

James loodab väga, et ta saab oma õpingud kloostris lõpetada. Jagame omavahel emaili aadresseid ja teeme koos pilte. Ütleme Jamesile, et ta võib inglise keele harjutamiseks meile alati kirjutada.

Lõpulugu. Lhasa 2008. aasta märtsirahutuste tulemusena on Hiina oluliselt piiranud välismaalaste reisimist Tiibetisse. Kuulu järgi lubatakse praegu Tiibetisse 3 miljonit turisti aastas, kellest 95% on Hiina siseturistid ja 5% välismaalased. Reisimine Tiibetisse on välismaalaste jaoks tehtud mitte ainult keeruliseks, vaid ka kalliks. Nii pole enam võimalik omapäi Tiibetis ringi vaadata, vaid kõik Tiibeti külastajad peavad kuuluma ametlikku turismigruppi, keda saadab kogu reisi vältel Hiina poolt heakskiidetud giid. Paljud giididest on han-hiinlased, mitte tiibetlased. Lisaks tuleb Tiibetisse sõitimiseks hankida Hiina ametivõimudelt spetsiaalne luba ja soovides külastada vähemkülastatavamaid kohti, tuleb selleks hankida täiendavad eriload.

Kui olen Dunhuangis, Põhja-Hiina kõrbelinnas, kohtan Adriani Liechtensteinist. Adrian on tulnud mõni nädal tagasi Tiibetist, kus ta rändas koos oma kolme sõbraga. Ta on oma 10-päevase ringsõiduga väga rahul ja vaatan tema fotoaparaadist kauneid pilte nii Lhasast, erinevatest kloostritest kui Mount Everesti baaslaagrist.

Kuulen Adrianilt, et Lhasa oli näinud välja nagu üks suur armeebaas. Sõdurid olid kõikjal, nii erinevate objektide ees valvamas kui tänavatel patrullimas. Kui Adrian ja ta sõbrad peale Tiibeti ringsõitu uuesti Lhasasse jõudsid, märkasid nad aga imestusega, et sõdurid olid linnast kadunud!? Selle asemel kohtasid nad aga palju erivärvilistes sviitrites mehi mööda linna jalutamas. Nad uurisid oma tiibetlasest giidi käest, et mis sõduritest sai. Selgus, et samal ajal oli linnas üks välismaine filmigrupp tegemas dokumentaalfilmi Tiibetist ja Hiina võimud otsustasid selleks puhuks sõdurid ümber riietada tsiviilelanikeks…

Need olid minu poolt kuuldud tiibetlaste lood Hiinas. Neis võib olla faktivigu, keelebarjääri tõttu tekkinud vääritimõistmisi ja meeleheitest tulenevaid liialdusi, aga nende lugude korrigeerimine ei võtaks vähemaks ühe rahva valu, mida siin olles tundsin.

Tom

Hiina imed, vol. 2

Oshis, hosteli kulunud voodil

+27 ºC

Minu teine kuu aega Hiinas kujunes ootamatult poliitiliseks. Eks ma lasin sellel ise poliitiliseks kujuneda muidugi, kuna poliitiline olukord erinevates riikides on minu jaoks väga haarav teema. Lisaks külastasin teisel kuul Hiinas “poliitiliselt tundlikke” piirkondi ja kohati olin ise tunnistajaks sündmustele, kuidas Hiina oma sisepoliitikat ajab.

Hiinal on poliitikast huvitatud inimesele palju pakkuda, sest kõik mis siin puudutab poliitikat on range kontrolli all ja tavalistel inimestel ei tohiks Hiinas poliitika osas oma arvamust olla (välja arvatud muidugi see, et võimulolevale kommunistlikule parteile kiidulaulu laulda). Mina tundsin end Hiinas kui vaba mees vabalt maalt, mis tähendas, et ma mitte kuidagi ei olnud võimeline poliitikat liigitama tabuteemade hulka ja püüdsin avameelselt kohalike inimestega neil teemadel rääkida. Tuleb aga tunnistada, et see osutus palju suuremaks väljakutseks kui olin arvanud.

Siiski, tegu oli äärmiselt huvitava ja silmaringi avardava kuuga. Selle ajaga sai minust tulihingeline Hiina imedesse mitteuskuja, sõnavabaduse ja inimõiguste eest võitleja. Arvan, et kogu aastase rännaku jooksul tegin sarnasel tasemel valitseva poliitilise partei vastast õõnestustööd veel üksnes Iraanis ja Paapua Uus-Guineas. Mis on aga suur erinevus viimase kahe riigi süsteemi ja Hiina vahel, on see, et nii Iraanis kui Paapua Uus-Guineas olid kohalikud inimesed, kellega ma oma teel kokku puutusin, ise äärmiselt õnnetud oma riigikorra üle, siis Hiinas võitlevad olemasoleva süsteemi vastu vaid allasurutud vähemusrahvad. Viimased on aga süsteemi poolt nii ära hirmutatud, et nad tihti lihtsalt ei julge poliitilistel teemadel oma arvamust avaldada (midagi sarnast ei kohanud ma ei Iraanis ega Paapua Uus-Guineas). Han-hiinlased paistavad aga enamasti olevad uhked oma viimaste aastate majandusedu üle ja poliitika jäägu nende sõnul valitsuse pärismaaks...

Järgnevatel päevadel/nädalatel riputan blogisse üles mõned lood, mis on ajendatud minu külaskäikudest tiibetlaste ja uiguuride juurde. Lisaks lugudele püüan ka oma fotoseeria üleslaadimisega tasa teha selle mõnenädalase internetita elamise perioodi. Luban, et fotod saavad olema palju lillelisemad kui mu lood, sest vaatamata poliitilisele palavusele külastasin selle kuu ajaga Hiina väga erinevaid kliimavöötmeid ja olin võlutud kaunist loodusest ja maastikest, kuhu sattusin.

Tom

Pekingi päevik

Khatgali külas Dolzodmaa juures köögis
Päike paistab, hommikuselt karge +15 ºC

(algus 20. juuli 2009 sissekandes)

Laupäev, 11. juuli 2009

Minu ägedas hotellis hommikusööki hinna sees ei ole. Ilmselt tuli rahast puudu. Pole probleemi – midagi paremat kui eelmisel päeval ostetud leib ja tomat teega ei oskagi ma praegu tahta.

Kogu hommikupooliku veedan oma toas internetiavarustes seigeldes ja telerit vaadates. Väljun hotellist alles mõned minutid enne kella 12, sest minu hotellielu on selleks korraks läbi. Aeg on ränduri hinnaskaalaga hostelisse ümber kolida.

Minu uus kodu asub Dongchengi linnaosas. See on veidi kaugemal kesklinnas ja sõidan sinna metrooga. Mul on internetist välja kirjutatud juhised, kuidas see hostel üles leida, aga koheselt kui olen metroopeatusest maa peale jõudnud, avastan end ekslemast tundmatutel tänavatel. Selgub, et sellel jaamal on kaks C-väljapääsu, kuid kumbki neist ei vii õigele tänavanurgale, kust peaks juba abistavad viidad mind hostelisse juhatama. Püüan möödakäijate abiga end kaardi peal positsioneeerida, kuid mul ei vea – mitte keegi neist ei oska inglise keelt sellisel tasemel, et aru saada, mida ma neist tahan või ei oska nad inglisekeelset kaarti lugeda...

P. Loft Youth Hostel asub hutongis. Hutongid on Pekingi ajaloolised kvartalid, mis oma väikeste sik-sakiliste tänavate ja madalate majadega mõjuvad nagu labürindid. Praegu elavad siin enamasti lihtsad inimesed. Majad on sageli suvalistest materjalidest kokku klopsitud ja meenutavad rohkem putkaderivi. Tänava äärde ehitatud üldkasutatavad dushiruumid ja WC-d näevad välja kõige uuemad majad kogu kvartalis. Olgugi, et esmapilgul võib hutongielu kõlada nagu elu slummis, pole see kaugeltki nii – pigem on tegu Kalamajadega, mis pole veel korda tehtud ja kus sellele vaatamata valitseb mõnus tagahoovi atmosfäär. Olgugi, et hutongid asuvad kesklinnas, on siinne elu eemal suurte magistraalide mürast ja pealinnale omasest kiirest elutempost. Asukoht kesklinnas on ka põhjuseks, miks paljud neist on jäänud jalgu kaasaegsetele arendusprojektidele ja osaliselt või täielikult lammutatud. Nii ei maksa Pekingis ringi jalutades imestada, kui kõrgete kontorimajade rivi tagant leiab taoliseid “teisi” maailmu.

Hosteli ühikasse olen telefoni teel koha kinni pannud juba päev varem. Ütlen vastuvõtulauas oma nime ja kurdan, et hostelit polnudki nii kerge üles leida. Tüdrukud naeratavad viisakalt ja paluvad mul esitada pass. Ohoo! – meenub mulle – Hiina viisaga passi mul ju praegu polegi, sest olin selle eelmisel päeval Mongoolia saatkonda andnud. Teatan tüdrukutele, et olen ühe passiga parajasti viisat taotlemas ja kui neil on vaja minu isikut tuvastada, siis mul on olemas teine pass. See tekitab tüdrukutes segadust ja pean selgitama, et kuna ma reisin palju, siis taotlesin endale Eestis lisapassi, selleks et saaksin vabalt ringi liikuda kui üks pass on saatkonnas viisa järel või korraga erinevatest saatkondadest viisat taotlen.

Tüdrukute naeratused nägudelt on kadunud ja nad ütlevad mulle, et neil on vaja seda passi, kus on sees Hiina viisa. Selgitavad mulle, et Hiinas kehtib kõigile majutusasutustele kord, mille kohaselt peavad külastajad registreerimiseks esitama passi Hiina viisaga ja politsei käib neid pidevalt kontrollimas, kas kõik vajalikud andmed on dokumenteeritud.

Hiina viisaga passi pole mul aga võimalik neile anda, sest see on Mongoolia saatkonnas... Olen kerges hämmingus ja selgitan neile uuesti, et saage aru, viisa taotlemisel juhtub igas riigis, et pass võetakse saatkonna poolt ära, et seda passi ei saa ma Mongoolia saatkonnast tagasi enne teisipäeva, kuna praegu on nädalavahetus ja esmaspäeval on Mongoolia saatkond riigipüha tõttu suletud. Näitan tüdrukutele hiinakeelset kviitungit, mille ma Mongoolia saatkonnast passi vastu sain, et oma sõnu millegagi kinnitada.

Tüdrukute näod on tõsised nagu Põhja-Korea piirivalvuritel ja nad kordavad, et ilma passita, milles on Hiina viisa, ma selles hostelis ööbida ei saa. Selline on kord ja neil pole võimalik seda muuta. Kuna näen, et meie jutus mingit edasiminekut ei ole, küsin, mida ma siis nüüd tegema peaksin. Tüdrukud soovitavad mul Mongoolia saatkonda pöörduda ja pass tagasi küsida. Ehk siis olen oma jutuga alguses tagasi...

Kuna olen seal juba emotsionaalseks muutunud ja pole ilmutanud ühtki märki hosteli vastuvõtulaua tagant lahkuda, helistab üks tüdrukutest managerile, et üle küsida, kas mind on võimalik hostelis majutada või mitte (võimalik, et lihtsalt uurib, mida minusuguse hulluga peale hakata…). Kui kõne on lõppenud, ütleb tüdruk, et ka manageri sõnul ei saa mind ilma passita sisse registreerida... Püüan oma veenmisega otsast peale alustada ja küsin tüdrukutelt, et kas nad ei usu mind, et mu pass on Mongoolia saatkonnas. Tüdrukud noogutavad ja kinnitavad, et usuvad. Selle peale pakun neile välja, et ma võin kirjutada peast oma passi andmed ja nad registreerigu mind hostelisse päev varem – siis oli mul pass olemas – ja kui teisipäeval saatkonnast passi tagasi saan, siis toon selle neile näidata ja kõik on rahul. See plaan aga ei meeldi tüdrukutele, sest praegu on lisaks neile ka manager situatsiooonist teadlik ja viimane keelas ära mind hostelisse vastu võtta…

Püüan tütarlaste südamatunnistustele rõhuda ja küsin neilt hingestatult, et kas ma tõesti peaksin nende meelest kolm ööd pargis ööbima? Tüdrukud kehitavad selle peale õlgu ja soovitavad mul oma probleemiga Eesti saatkonda pöörduda. Kordavad uuesti, et nemad mind aidata ei saa.

Lahkun, sest mu veenmisoskus on end ammendanud ja näen, et tüdrukud on kaljukindlad, et ma ei saa nende juurde jääda. Otsustan, et tark on aeg maha võtta, lõunat süüa ja siis edasi mõelda, mida teha.

Toitu oodates teen paar kõnet erinevatesse hostelitesse. Kirjeldan oma olukorda ja saan sealt sarnase vastuse – kui mul pole ette näidata passi koos Hiina viisaga, siis mind vastu ei võeta. Küsin ka neilt, mida peaksin edasi tegema. Ühest kohast soovitatakse mul tagasi kolida hotelli, kus seni ööbisin ja teine hostel lõpetab lihtsalt kõne ära.

Kõht täis olen välja mõelnud kolm edasist tegevusplaani. Alustuseks kammisin mõttes läbi kõik oma võimalikud kontaktid Pekingis. Tulemuseks oli üks number telefonis, mis kuulub Andyle, siinsele matkakorraldajale, kellele olin eelmisel päeval helistanud seoses matkaga Hiina müürile.

Andy on parajasti Hiina müüril matkamas, kui talle helistan. Tutvustan, kes ma olen ja tunnistan, et sedakorda helistan talle hoopis teistsuguse murega. Kirjeldan, millisesse olukorda olen sattunud ja küsin, kas ta saaks mind kuidagi aidata. Andy kuulab mu kenasti ära, mitmed asjad tunduvad talle minu jutus segased ja ta laseb mul mitu korda üle rääkida, kus mu pass siis ikkagi on ja lõpuks lubab minuga ühendust võtta, kui on õhtul tagasi linna jõudnud. 50:50, mõtlen kõne lõppedes, kas ma temast kunagi enam kuulen…

Kahe teise lahendusena näen couchsurfingut ja Eesti saatkonda Pekingis. Mõlemad plaanid eeldavad internetiühendust, mistõttu leian end uuesti P. Loft hosteli ukse tagant. Üheks põhjuseks, miks ma just selle hosteli kasuks otsustasin, oli fakt, et siin ööbimisel lubati tasuta traadivaba internetiühendust. Võltsnaeratus näol ütlen tüdrukutele uuesti tere ja kinnitan neile, et saan neist aru, et neil pole võimalik mind oma hostelisse registreerida (mille peale üks tüdrukutest teeb mürgise märkuse öeldes, et tore, et lõpuks ometi ka mina sellest aru sain). Küsin neilt luba kasutada hosteli üldruume, kuhu saaksin oma asjad maha panna ja internetti kasutada, et enne ööd oma murele mingi lahendus leida. Mul lubatakse mõneks tunniks nende juurde jääda.

Esimese asjana internetis registreerin end couchsurfingu süsteemis Pekingi grupi liikmeks, mis hõlmab üle 600 liikme. Kirjutan abipalve kogu grupile, kus kirjeldan oma ootamatut olukorda, vabandan oma olematu etteteatamise aja eest ja palun sohvat järgmiseks kolmeks ööks. Jätan üleskutsesse oma kohaliku mobiiltelefoninumbri ja varasemale kogemusele tuginedes olen kindel, et keegi varsti võtab minuga ühendust.

Kuna keskööni on aega vähem kui üheksa tundi, siis ei julge ainult ühe kaardi peale mängida. Panen klapid pähe ja Skype kasutades helistan oma Eesti Välisministeeriumis töötavale sõbrale. Kui sõber on ära tundud mu hääle, küsib sedamaid, kas ma olen mingisse jamasse sattunud:))). Kirjeldan talle minu ees terendavat kodutu tulevikku Pekingis ja uurin, kas minu murega on mõtet Pekingi Eesti saatkonna inimeste poole pöörduda. Saan kinnitust, et saatkonnas töötavad toredad inimesed ja kindlasti saavad nad minu probleemi lahendamisel abiks olla. Kuna on nädalavahetus, siis ei ole ka Eesti saatkond avatud. Meeldivaks üllatuseks on aga siinne suursaadik oma kohaliku mobiiltelefoninumbri saatkonna kodulehele üles riputanud. Jätan sõbraga hüvasti lubadusega suursaadikule helistada.

Asja veidi seedides tundub aga saatkonda pöördumine kuidagi mage mõte. Mis sa ronid rändama, kui nii abitu oled! Saatkond tegelegu ikka tõsisemate küsimustega. Pigem olen pargis… Igaks juhuks kirjutan suursaadiku numbri ikkagi üles.

Ennekõike ootan vastust couchsurfingust. Panen telefonigi enda kõrvale laua peale ja püüan mõttejõudu kasutades seda helisema sundida.

Kell on juba viie kandis õhtul. Seis on sama – couchsurfing vaikib ja mingit muud ime pole ka vahepeal juhtunud. Ma muidugi ei usu ikka, et ma tänavale jään, kuid samas on mingi närv sisse tulnud. Nii ei suuda ma keskenduda muudele asjadele nagu “lihtsalt” emailide vastamine või blogi kirjutamine. Selle asemel ootan.

Helistan suursaadikule. Kuuldavasti ikkagi toredad inimesed ja loodan, et nad mind seal haletsema ei hakka. Selle asemel leian endale ehk toredad kaaslased kogu nädalavahetuseks ja kuulen lähemalt siinsete diplomaatide elust, mis oleks väga huvitav. Kahtlustan, et kui võtan saatkonnaga ühendust kell üheksa õhtul, on neil vähem variante midagi minuga peale hakata. Püüan alguses mingeid sissejuhatavaid lauseid välja mõelda: “Tere! Mina olen eestlane, kes on praegu Pekingis ja keda ükski hostel ilma passita sisse ei registreeri. Kas Te saate mind aidata?” Või: “Tere! Ma väga vabandan, et helistan Teile laupäevasel õhtul, kuid olen sattunud olukorda, mida ise lahendada ei oska ja äkki saate Teie mind aidata?” Kõik sissejuhatused tunduvad nii nõmedad, et ühel hetkel lihtsalt vajutan kõne alustamise nupule ja loodan, et suudan töö käigus mõistlikke täislauseid moodustada.

Teisel pool toru on esmalt vaikus enne kui kuulen malbet naishäält hiina keeles rääkimas. Tegu on automaatvastajaga ja kohalikku keelt mõistmata võib aru saada, et telefon pole levis või on välja lülitatud. Järgneva tunni aja jooksul proovin samale numbrile veel mitu korda helistada, aga tuttav naishääl torus jääb oma lause juurde kindlaks. Mis teha, ka suursaadik ole inimene ja peab nädalavahetusel tööst puhkama. Tunnen ka väikest kergendust, et see kummaline kõne ära jäi...

Kus siis nüüd Pekingi pehmed sohvad on, ma ei mõista!? Kuna Pekingi grupi foorumis on vahepeal juba igasugu teisi teemasid arutluse alla võetud (nagu “Kes täna õhtul ja kuhu välja läheb?”, “Kuidas Hiinas keelatud Facebooki koodi lahti muukida?”, “Millistesse Pekingi restoranidesse sööma minna?” jne), siis hakkan vaikselt kahtlema, kas minu dramaatiline küsimus üldse kellelegi korda läheb... Eks taoline foorumisse saadetud üleskutse on alati ka anonüümne - kõigile ja mitte kellelegi. Asun jälgima, kas keegi Pekingis elavatest liikmetest on parajasti online’s ja läkitan neile konkreetselt oma palve. Natuke naljakas on ka sedasi internetis inimestele jahti pidada:), aga elu sunnib ja mingiks valehäbiks pole siin enam aega.

Ootan. Olen juba otsustanud, et kui enne pimedat midagi ei juhtu, lähen politseisse. Olen veendunud, et Hiina politsei välismaalast tänavale ei jäta.

Korraga heliseb telefon. Lõpuks ometi! See on Andy, kes on vahepeal matkalt tagasi linna jõudnud. Andy uurib, mis minust saanud on ja kuuldes, et ma olen jätkuvalt kodutu, lubab mu hostelisse ise kohale tulla.

Andy osutub puhastverd hiinlaseks. Üles kasvanud Gansu provintsis ja viimased neli aastat Pekingis elanud ja töötanud. Seletan kogu loo Andyle uuesti algusest lõpuni. Andy küsib rida küsimusi ja mina vastan. Olukorraga end paremini kurssi viinud räägib Andy hiina keeles hosteli tüdrukutega. Need väidetavalt helistavad politseisse, et uurida, mida minuga teha. Tulemust pole - ütlevad, et neil pole lubatud mind ilma passita hostelisse vastu võtta.

Ei oska muud välja pakkuda kui küsida, kus on lähim politseijaoskond ja ise kohale minna. See on kusagil lähipiirkonnas. Andy tuleb kaasa. Teel ajame juttu, räägime maast ja ilmast. Andy on tore sell.

Andy ütleb, et tuba, mida ta Pekingis ise rendib, on väga väike. Muidu saaksin ehk ka tema juures need kolm ööd ära olla. Mõtlen, et olen valmis ka põrandal magama, aga ei hakka Andyle peale käima enne kui olen ära kuulanud, mida politsei ütleb.

Politseis istuvad tõsised mehed. Umbes 5-6 tükki, kannavad mundrit ja teevad jaoskonna suures tühjas saalis suitsu. Andy asub politseinikele hiina keeles seletama, mina seisan juures ja teen kurba nägu. Politseinikud kuulavad Andy jutu ära ja vastuseks hakkavad läbisegi kommenteerima. Üks politseinik haarab arutelu lõppedes lauatelefoni, helistab kuhugi ja annab korraldusi. Selgub, et politseinik rääkis hosteliga ja nüüd peaksid asjad korras olema.

Läheme tagasi hostelisse. Vastuvõtulauas istub selleks ajaks juba uus tüdruk, kellele Andy lühidalt midagi hiina keeles räägib. Tüdruk rebib kaustikust ruudulise paberi, palub mul oma passiandmed sellele üles kirjutada ja registreerib mind lõpuks hostelisse. Kell on kaheksa õhtul.

Läheme koos Andyga õhtust sööma. Selle käigus tänan teda kordavalt, et ta mind nirust olukorrast välja aitas. Kokkuvõttes oli vaja lihtsalt kohalikku keelt rääkivat inimest ja veidike hoolimist, et Hiina bürokraatiamasinast läbi närida. On tegelikult uskumatu, et abi tuli sisuliselt juhuslikult inimeselt. Andy ei tee mu tänuavaldustest suuremat numbrit. Ütleb, et tal on hea meel, et sai mind aidata ja et küll mina aitan kunagi jälle teisi. Jalutame veel mööda laupäevaõhtuselt rahvarohkeid tänavaid ja jätame hüvasti. Tean, et soovin Andyt tema abi eest tänada sellega, et lähen kindlasti tema poolt korraldatud Hiina müüri matkale. Luban temaga järgmine päev ühendust võtta ja teada anda, mis päeval ja mitmekesi tulen.

Hilisõhtu käigus selgub, et ka couchsurfingu õlekõrs oleks enne ööd tööle hakanud. Nimelt saan kusagil 21.45 ajal telefonile sõnumi, kus üks Pekingi võõrustaja uurib, mis minust saanud on. Kell 22.30 heliseb aga telefon ja toru teises otsas on Pekingis elav belglasest ekspät, kes tutvustab end kui suurt Eesti fänni ja on valmis mulle ulualust pakkuma vaatamata hilisele ajale ja faktile, et teised rändurid juba tema juures peatuvad. Tänan viisakalt mõlemat ja annan teada, et sain peale pikka võitlemist endale lõpuks koha hostelis. Muuseas, mõlemad CS liikmed, kes ühendust võtsid, olid just need kaks, kellele isikliku sõnumi saatsin.

Enne kui magama lähen istun veel mõnda aega hämaras hosteli “elutoas” arvuti taga. Raporteerin kõigile kaasaelajatele, keda olin oma ebatavalisest olukorrast alarmeerida jõudnud, et minuga on kõik hästi. Taaskord on leidnud kinnitust, et segaste situatsioonide puhul ei ole mõtet liigselt muretseda – alati on olemas mingi lahendus ja küll see endast ühel hetkel ka märku annab.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Olgugi, et ma algselt mõtlesin oma Pekingi üheksa päeva emotsioonid kõik ka blogisse kirja panna, siis praegu tundub, et jään sedasi liiga pikaks ajaks Pekingisse:). Seega lõpetan siinkohal Pekingi päevikuga ja järgmised sissekanded juba uutest kohtadest.

(Lõpp).

Tom

Pekingi päevik

Mongoolias Ulaanbaataris hosteli naril
+18ºC

(algus 20. juuli 2009 sissekandes)

Reede, 10. juuli 2009

Hotelli ei valinud ma mitte päris juhuslikult. Tähtis oli, et see asuks kusagil saatkondade rajooni lähedal. Olin juba varakult teinud plaani, et 10. juuli varahommikul torman esimese asjana Mongoolia saatkonda. Lugesin Lonely Planetist, et viisa taotlejatest võib seal tekkida pikk järjekord ja konsulaarosakond suletakse igal päeval täpselt kell 11. Minul oli aga Hiina viisa peagi lõppemas, mistõttu polnud mul võimalik Mongoolia viisa saamisega pikalt venitada. Pealegi oli just samal nädalavahetusel ja esmaspäeval Mongoolias riigi suurim püha – Naadami festival. Selle tähtsa sündmuse puhul oli ka Mongoolia saatkond ühe päeva võrra kauem suletud.

Tegelikult juhtub aga see, et väljun oma hotellist alles üheksa kandis ehk samal ajal kui konsulaarosakond avatakse. Nimelt tekkis mul viimastel päevadel Lõuna-Hiinas kahtlus, et minu Mongoolia viisa saamine on üldse küsimärgi all. Info põhjal, mis mul viisanõuete kohta internetist hankida õnnestus, tuleb minul kui Eesti passi omanikul esitada Mongoolia viisa taotlemiseks küllakutse. Selleks olin varasemalt elektronposti teel ühendust võtnud mitme Mongoolia hosteli ja reisibürooga, kuid mitte keegi neist ei olnud mulle vastanud. Seega otsustan minna lihtsalt saatkonna ümber luurama, mida mulle sealt öeldakse ja mida teised viisataotlejad teavad rääkida.

Tee hotellist saatkonda osutub oluliselt pikemaks kui minu kaardilugeja-silm hinnata oskas. On alles hommik, aga linn on juba mingi täiesti arusaamatu olluse sees. Kõrgematest hoonetest on võimalik eristada ainult kontuure. Meenus lõik Lonely Planetist, et maailma 30 kõige enam saastatud õhuga linna asuvad Hiinas. Olgugi, et ma ei tahtnud seda juba lugedes uskuda, olen praegu valmis kihla vedama, et Peking on sellises edetabelis kõrgel kohal. Igatahes järgmise pooleteisttunnise jalutuskäigu jooksul joon ära rohkem vett kui varasema nädala jooksul Lõuna-Hiinas kokku.

Mongoolia konsulaarosakonda püüan erinevate saatkondade seast üles leida “tohutu” järjekorra poolest. Juba korra arvan selle järgi õiges kohas olevat, aga lähemal uurimisel osutub see hoopiski Singapuri saatkonnaks.

Kõik siinsed tänavad on turvatud sõjaväelaste poolt ja erinevatele tänavatele rivistunud noorsandid on treenitud iga sekundi järel vaatama paremale ja siis vasakule poole teed. Püüan mööda tänavat kõndides sarnase sageduse ja kraadi all pead pöörata ja tunnen, kuidas mu pea hakkab kergelt ringi käima... Rõõmustan, et ma olen praegu rändur, mitte sõdur.

Mongoolia konsulaarosakond on üks väike luuk tänavale. Järjekorda pole ollagi. Mingile käsipuule toetudes asun viisa taotlemise ankeeti täitma. See on meeldivalt lühike. Ainuke asi, mille täitmise juures takerdun, on minu aadress Mongoolias. Astun ligi prantsuse keelt rääkivale seltskonnale ja uurin, mis nad sinna panid. Mulle ulatatakse Golden Gobi hosteli visiitkaart Ulaanbaataris ja ka see probleem leiab kiire lahenduse.

Pistan luugist sisse ankeedi, passi ja oma foto ja vastu saan maksekorralduse, millega pean kohalikku panka minema ülekannet tegema. Teisipäeva pärastlõunal palutakse viisale järele tulla. Nii lihtsalt kõik lähebki! Tundub, et kõik läänlased saavad sama väikse vaevaga siin oma viisa tehtud.

Istun prantsuse kohvikus ja söön hommikust. Õigemini tähistame Mongoolia viisa probleemivaba taotlemist. Koos minuga on kohvikus sama paar, kelle käest sain viisa jaoks aadressi Mongooliasse. Tegu on shveitslastega, Marc’i ja Ruma’ga, kes on oma pikemal rännakul. Nad on teel olnud juba 15 kuud, millest kuus kuud rännanud Indias. Mongooliasse sõidavad nad selle reisi käigus aga juba teist korda. Ühtpidi sundis Hiina viisa lõppemine niikuinii Hiinast lahkuma, teisalt olid nad aga Mongooliast sedavõrd vaimustuses, et otsustasid uusi radasid sellel maal avastama sõita.

Marc’i ja Ruma rännak on umbes poole peal. Ega nad oma reisi lõppu paika polegi pannud, aga ilmselt rändavad nad veel ühe aasta. “Eelmises elus” oli Marc fotograaf ja Ruma õpetaja. Marc on ka reisil palju pilte teinud ja Ruma õpetas vabatahtlikuna kuu aega Nepaalis lapsi. Nende reisile saab kaasa elada läbi prantsuskeelse blogi http://www.miragesphoto.com/blog/Tour_dhorizons/Intro.html ja sealt pääseb ka ligi Marc’i ülisheffidele fotodele.

Jagame oma seniseid reisimuljeid, couchsurfimise kogemusi ja kütame üksteise reisikirge üles. Tunnen, et me saame rändamisest sarnaselt aru ja selliste inimestega kohtumine teeb alati rõõmu. Kuna ka nemad on alles äsja Pekingisse saabunud, siis teeme ühiselt plaane võimalikeks väljasõitudeks. Jätame hüvasti lubadusega üksteist võimalike ettevõtmistega kursis hoida.

Kulgen mööda Pekingi tänavaid. Millegipärast olen võtnud pähe välja selgitada ka Kasahstani saatkonna asukoht, nii et uitan mööda suuri magistraale ja väiksemaid teid. Tööliste staadioni kandis leian korraga ultramoodsa arhitektuuri, kvartali nimega Sanlitun Village. Moodsa kesta seest leiab samaväärse sisu – Versace, Gucci, Apple jne poed, minimalistlikus stiilis lounge’d ja restoranid. Kvartalit ümbritseb tavapärane Pekingi majademass, mistõttu tekitab kogu Village kompleks mulje kui siia ei-tea-kust maandunud kosmoselaevast.

Metroo on Pekingis lihtne ja odav viis pikemate vahemaade läbimiseks. Samas on see aga püsivalt ülerahvastatud. Nii ei ole mul ka sel korral lootustki peale pikka jalutuskäiku rongis istet saada. Pigem pean uksele lähenema tormijooksuga, et üldse rongile või rongist välja saada.

Väljun Tiananmeni väljaku idapoolses metroopeatuses. Kui maa peale jõuan, laiub minu ees halli õhumassi mattunud tohutu plats ja magistraal. Kummaline, aga väljakule jalutama ei pääsegi. See on turvatud sõjaväelaste poolt ja ümber väljaku on võimalik lihtsalt palverännakut teha. Seda siia tulnud inimhordid teevadki. Keelatud linna väravate ees on rahvast nii paksult, et mul hakkab siin ebamugav olla. Põgenen pikki punaseid müüre kulgevasse kõrvaltänavasse.

Olen tagasi hotellis ja asun veidi oma tulevikku organiseerima. Selle käigus meenub mulle Drew, keda kohtasin Lõuna-Hiinas. Drew on 25-aastane ameeriklane, kes õppis Kansase ülikoolis infotehnoloogiat, aga sai juba õpingute käigus aru, et see pole tema ala. Lõpetas ülikooli ära ja tuli Hiina Kapa-Kohilasse vabrikusse tööle. Tegeles seal logistikaga. Vabrikutöö osutus ka peagi liiga rutiinseks ja Drew otsustas selles 300,000 elanikuga Hiina väikelinnas avada kohviku, kuna ühtki sarnase kontseptsiooniga söögi- ja ajaveetmiskohta selles linnas seni polnud. Alguses olnud ikka kõvasti tegemist, et leida õiged ruumid ja inimesed ja läbi närida kohalikust bürokraatiast. Tänaseks on kohvik tegutsenud peaaegu aasta ja Drew sõnul läheb tal hästi: raha sees ei upu, aga tuleb ots-otsaga kokku ja jääb veidi ülegi. Drew on lihtne prillide ja teksapükstega poiss. Ma usun teda ja hindan kõrgelt tema uljust midagi sellist ette võtta.

Drew andis mulle Andy telefoninumbri. Andy on sell, kes korraldab matku Hiina müürile. Helistan Andyle. Andy räägib hästi inglise keelt ja tema nimest ja aktsendist arvan, et tegu on mõne Hiina kolinud välismaalasega. Uurin Andy käest, millises müüri piirkonnas ta matku korraldab, millega sinna sõidaksime ja kaua sõit aega võtab, kaua matk kestab ja kui palju see kõik maksma läheb. Andy jagab teemat ja vajutab õigetele nuppudele: tegu olevat vähekülastatava osaga müürist, grupid väiksed ja müür ise lagunenud-metsik, aga täiesti audente. Lubab hinna osas teha 20% allahindlust, kui saan kokku kuus inimest, kellega koos matkale minna. Arvestades, et ka tema algne hinnapakkumine on odavam nendest, mida reisikorraldajad ja hostelid pakuvad, tundub Andyga tuurile minek igati hea mõte. Luban Andyle, et räägin sõpradega ja helistan tagasi, kui kavatseme temaga tulla.

Sel õhtul otsustan kõrvaltänavasse mitte sööma minna, vaid sealt süüa osta. Juba eile vaatasin vesise suuga sealsamas küptsetatud leibu, milliseid sai palju söödud Lähis-Idas - selliseid suuri lavashi sarnaseid pannkooke. Lisaks ostan mingi omletisarnase valmisroa ja kotitäie tomateid. Töötan põhjalikult läbi ka puuviljalette, aga kokkuvõttes ostan hoopis ühe kohaliku 125 ml-se alkoholipudeli ja coca-cola. Alternatiivkaup, eksole.

Hotelli restoranist möödudes küsin sealt taldrikut. Maani kummarduv ja naeratav restorani kohanäitaja ei osutu inglise keele rääkijaks, kuid ta “annab mu üle” ühele ettekandjale. Minu soovist kuuldes teatab ettekandja, et taldriku eest pean ma neile deposiidi jätma. Ei püüagi oma imestust varjata ja ütlen, et ööbin selles hotellis ja registreerimisel juba maksin ligi 350-kroonise deposiidi. Ettekandja jääb aga endale kindlaks ja taldrikut mulle niisama ei anna, kuna restoran ja hotell ajavat kumbki oma äri. Taldriku saan kokkuvõttes ühest hotelli baarist lubaduse vastu, et selle ise hommikul tagasi toon...

Tomat lavashiga maitseb oivaliselt. Kaevasin kotist välja ka soola ja pipra ja vaatan neid heldimusega, kuna mõlemad maitseainetopsid on minuga kaasa rännanud alates Uus-Meremaast. Üle hulga aja saavad nad jälle kasulikud olla!

Segan arusaamatust Hiina napsust endale kokteili. Tulemus maitseb nagu lapsepõlve köharohi. Isegi coca-cola, mis tavaliselt sõidab üle kõigist teistest maitsetest, peab sellele tundmatute piltkirjadega pudelile alla vanduma. Nimetan kummalise segu tervisejoogiks ja sukeldun internetiavarustesse.

Helistan Skype kasutades Marikale ja uurin, kuidas väliseestlasest sõbranna elu paradiisisaarel veereb. Tunnen Marikaga rääkides, et oleme nagu ühest ja samast salajasest vabamüürlaste kogukonnast ja see tähendab väga palju. Jagame kiidusõnu Universumile ja lõbustame end erinevate märkide tõlgendamisega. Kõne lõppeb mingi hetk ära, sest liinid võimaldavad samaaegselt ainult kas kuulata või rääkida. Teeme veidi aega vaheldumisi nö raadio ülekandeid ja paneme selle tehnilise rikke Hiina salaluure süüks.

(jätkub…)

Tom

Pekingi päevik

Magamisbussis teel Pekingist Erenhoti (Hiina piirilinn)
Bussitemperatuur, väljas sajab vihma

Neljapäev, 9. juuli 2009

Pekingis on palav. Olin jõudnud juba Yunnani provintsi jaheda õhuga ära harjuda, mis meenutas Eesti jahedat suve. Soojusesse saabumine on mõnus vaheldus.

Lenuujaamast võtan ekrpressrongi linna. See on uus ja moodne nagu lennujaamgi. Mõistan esimestest hetkedest Pekingis,et möödunudaastastel olümpiamängudel on olnud linnale suur (positiivne) mõju.

Taksojuht ei räägi inglise keelt. Olen selleks vaimus valmis ja kui ühe käega asju autosse loobin, valin teise käega oma hotelli telefoninumbrit. Saades vastuseks: “Jah, ma räägin inglise keelt,” vuristan kiirelt torusse, kus ma olen ja et soovin nende hotelli tulla ja palun taksojuhile hiina keeles ära seletada, kuidas sinna sõita.

Rajoonid, mis jäävad laia avenüü äärde muutuvad järjest kummalisemaks. Tean, et minu hotell peab asuma praktiliselt Keelatud linna müüridel, aga autoaknast paistavad kohalikud Mustamäed. Ma isegi ei proovi alustada vestlust taksojuhiga, et väljendada oma kõhklusi. Istun, ootan ja vaatan, mis hakkab saama.

Taksojuht peab ühe maja juures kinni, mis meenutab Dzhingli hotelli Tallinnas. Vaatan ringi ja ütlen taksojuhile, et maja küljes ei ole selle hotelli nime, mida otsin. Helistan uuesti hotelli telefonile ja peale iga “Tere! Kas Te räägite inglise keelt?” ühendatakse mind läbi kolme hotellitöötaja lõpuks inimeseni, kellega saan vestlust alustada.

Telefon on juba taksojuhi käes ja ilma keelt mõistmata kuulen sealt kohutavat sõimu. Oletan, et taksojuht sai alustuseks valed juhtnöörid hotellist. Kõne lõppeb ja mõlemad taksojuhiga vangutame päid ja teeme nägusid. Taksojuht paneb taksomeetri nulli ja lülitab selle kvartaleid eemal uuesti sisse. Taksojuht on mu sõber!

Lõpuks olen hotellis. Red Wall Forbidden City hiilgeajad olid kindlasti mõnikümmend aastat tagasi, aga sellegipoolest on mul kõigi mugavuste tuba, millesarnast luksust viimati vist Balil nautisin. Põhjus, miks ühtäkki hotelli elama asusin, on see, et Deloitte’lt saadud kinkekaardi järelejäänud osa vajas realiseerimist, sest ma pole kindel, kas HRG Eesti, kes neid majutusasju ajas, omab koostööpartnereid Mongoolias, Kõrgõstanis ja Kasahstanis... Olgu siis Pekingis paar päeva teistsugust elu.

Õhtupoolik kuulubki hotellimugavuste nautimisele. Telerist leian kohalikust kanalimerest ühe ingliskeelse programmi ja see on mu taustamuusikaks kogu õhtuks. Peamised kohalikud uudised keerlevad Xinjiangi provintsis toimunud rahutuste ümber. Tasuta internet tuleb ka kaabli kaudu tuppa. Laen fotosid internetti ja vastan e-mailidele.

Mingi hetk tunnen, et lennukilõuna on mu kõhust jäljetult kadunud ja pean end oma kindlusest välja ajama, et toitu hankida.

Hotelli restorani administraator kummardab peaaegu maani kui ma temast möödun. Tema lahkele naeratusele vaatamata pole mul mõttes lehvidega kaunistatud laudade taha end sisse seada. Minu koht ei ole siin, vaid kõrvaltänavas. Taksoga tulles nägin kvartalisisesel tänaval rivis kohalikke toidukohti. Ühte astun sisse ja mingil moel saan praetud riisi kanaga tellitud. Koht on väike nagu soolikas ja rahvast täis. Mõni külastajatest unustab ära, et oli siia sööma tulnud ja jääb mind järgmiseks pooleks tunniks vaatama.

Puuviljaletid tänava ääres on niiiii ahvatlevad. Palju kohalikke sagib nende ümber ja on näha, et kaup on värske. Hindu pole väljas ja käin mitu letivahet läbi, enne kui võtan end kokku ja asun uurima, kui palju üks või teine vili maksab. Nagu ikka, öeldakse siin kaalukauba hinnad poole kilo kohta. Kummaline, aga pole jõudnud ka kusagilt järele uurida, mis lugu seal taga on. Hinnad on ootamatult kallid. Arutan, et kui ma oleksin hetkeks hiinlane, millise hinna nad mulle siis ütleksid. Kindlasti vähem, sest hiinlased ümberringi ostavad ja mulle öeldud hinnad ei tundu olevat selle hutongi rahvale kättesaadavad.

Lõpuks leian müüja, kes on valmis mulle pool arbuusi müüma veidi mõistlikuma hinnaga. Hotellitoas kaevan oma kotist välja lusika ja asun arbuusi kallale. Telerist kuulen juba kolmandat korda intervjuud Kasahstanist pärit ärinaisega, kes vene keeles räägib, et ta väga loodab, et rahutused Xinjiangis on läbi ja inimesed elavad sõbralikult edasi.

Skype on ikka üks vinge leiutis. Vahel harva reisil olen kerge uhkustundega rääkinud, et eestlased mõtlesid selle välja. Üks leedukas isegi teadis seda – 10 punkti Leedule! Helistan selle tehnoloogilise ime abil nüüd Eestisse. Tore on üle hulga aja kuulda Sulle lähedaste inimeste hääli ja näha neid Sulle arvutiekraanil vastu vaatamas. Saan kinnitust, et Eesti ja selle elu on sama koha peal nagu ikka. Selle teadmisega lõpetan arbuusi ja lähen magama.

(jätkub…)

Tom

Hiina imed, vol. 1

Pekingis, hosteli “elutoa” diivanil.
+33 ºC


Tänaseks olen Hiinas veetnud aega üle kolme nädala ja püüan selle sissekandega kokku võtta mõned oma tähelepanekud Hiina osas. Kui asjalood lähevad selliselt nagu mul praegu mõttes on, siis peaksin peale kuuajalist rändamist Mongoolias Hiinasse tagasi tulema ja siin veel mitu nädalat ringi vaatama. Seetõttu on ka sissekande nimes volüüm 1, sest mine sa tea, mis muljetega ma pärast teist Hiinas käiku siit lahkun.

Enne kui asun asja kallale, tahan öelda, et minu mõte põhjalikumalt hiinlastega kontakti saada läks esimesel katsel luhta – plaanitud couchsurfimine Pekingis jäi ära, sest vaatamata tehtud katsetele ei leidnud ma ühtki kohalikku oma siinseks võõrustajaks ja teejuhiks. Paistis, et Pekingi sohvad on praegusel kõrghooajal väga kuum kaup! Seetõttu on minu pilt Hiinast ja hiinlastest kindlasti pealiskaudsem, kuna see põhineb minu isiklikel juhuslikel kokkupuudetel kohalike elanikega, minu tõlgendustel sellest, mida nägin ja lugudel, mida kuulsin siinelavatelt välismaalastelt ja teistelt ränduritelt.

Nagu ühes oma varasemas sissekandeski püüdsin edasi anda, siis reisimine hiina kirjamärkide keskkonnas oli üks mu esimestest ehedatest emotsioonidest. Selles pole midagi uut, et ma reisides kohalikku keelt rääkida ei oska, aga et ma ka ühestki märgist aru ei saa, võttis veidi kohanemisaega. Hiinas jääb ka inglise keelega tihti hätta, sest kohalikud räägivad seda oluliselt vähem kui paljudes teistes riikides. Siiski, kui sihtmärgiks võtta linnastunud noored, siis on tõenäosus suurem, et nende hulgast leida mõni, kes saab aru, mis on mureks ja oskab vähemasti osutada, kuhu suunas edasi minna. Muidugi leidub ka Hiinas kohalikke elanikke, kelle inglise keel on hea, aga kohtades, mis pole suuremad turismikeskused, on nende leidmine nagu pimedas märgi tabamine. Esimest korda sellel reisi jooksul oli Hiinas mul kaasas ka seletav sõnaraamat (Lonely Planeti taskuformaadis väljaanne). Kuigi alustasin hurraaga elementaarsete hiinakeelsete sõnade ja väljendite õppimist, siis tänaseks pole mulle ikkagi rohkem kui kümmekond sõna külge jäänud... Ajumaht on sellel reisil ikka nii kokku kuivanud….

Siiski, tänu huvile hiina keele vastu olen saanud teada nii mõndagi, mis mind tõsiselt üllatas ja pani küsima, kas eestikeelsel ütlusel – raske nagu hiina keel – on ikka alust!? Näiteks pole hiina keeles olemas mitmust (kõik sõnad on ainsuses!), puudub tegusõnade pööramine ja nimisõnade käänamine, tegusõnad ei muutu olenevalt sellest, kas tegevused leiavad aset minevikus, olevikus või tulevikus (ajamäärsõnad osutavad toimumise ajale), pole olemas artikleid (nagu inglise keeles a/the). Samuti on hiina keel väga loogiline: nädalapäevad ja kuud on vastavalt esimene, teine, kolmas, …., “Ei” on “Jah-i" eitus, palju kohtab liitsõnu, mis on loogilised tuletused teistest sõnadest, jne.

Hiina keele “trikiks” on aga toonid ja kirjamärgid. Kasutusel on neli tooni ja sama sõna erinevates toonides võib tähendada täiesti erinevaid asju. Kirjamärke võib sõnastikest leida rohkem kui 40,000 tükki… Lohutavana kõlab, et ajalehe lugemiseks piisab umbes 3,000 enamkasutatavama kirjamärgi tundmisest. Et asi veel keerulisem oleks, siis hiina kirjas sõnapiire ei märgita ehk siis kirjamärkide vaheline kaugus on kogu aeg ühesugune ja ise ole meister nuputama, millal üks sõna lõpeb ja teine algab.

Hiinas kohtasin üllatavalt palju läänlastest noori, kes olid siin keelt õppimas - enamasti ülikoolides või siis lihtsalt huvist läbimas pikemaid keelekursuseid. Nendelt kuulsin, et aastase intensiivse õppimisega oskavad nad elementaarsetes situatsioonides end väljendada ja lihtsamates vestlustes osaleda. Viis aastat Hiinas elanud ja keelt õppinud britist tüdruku ja noormehe sõnul saavad nad Hiinas rääkimisega kenasti hakkama, aga kirjutamise korralikult selgeks õppimisega läheb veel aega ja viimaseks väljakutseks jäävad toonide äraõppimine (kui rääkida suhteliselt monotoonselt, siis konteksti järgi saavad hiinlased ka ilma õige toonita sinust aru). Neile, kel tekkis selle jutu peale huvi hiina keelt õppida, tuleks lõpetuseks lisada, et Hiina on väga suur riik, mis tähendab, et selle erinevates piirkondades räägitakse erinevaid dialekte ja riikliku hiina keelega pole neil kohati väga palju ühist. Arvestades Hiina järjest kasvavat mõju maailmas on kogu see vaev aga kindlasti pingutust väärt!

Majandusarengu poolest osutus Hiina minu jaoks oluliselt edumeelsemaks kui ma arvasin. Kujutasin ette mingit Venemaale sarnast riiki, kus metropolide fassaadid on küll särama löödud, aga muu osa maast ägab viletsuses (andku Venemaa mulle andeks, kui selline paralleel enam paika ei pea!). Sõites rongiga Hong Kongist Guangzhousse (Guangdongi provintsi pealinn) mingit järsku üleminekut aga ei toimunudki. Hiina majandus sai hoo sisse 1980ndate alguses ja kasvu alustaladeks olid põllumajandusreform ja välisinvesteeringute lubamine riiki. Tänaseks päevaks on Hiina maailmas esimesel kohal siia tehtud välisinvesteeringute poolest. See põhjendab ka hästi, miks ülejäänud maailm ametlikul tasandil Hiina piiratud sõnavabadusse, vähemusrahvaste enesemääramisõiguse mahasurumisse ja võimuvastaste karmi kohtlemisse nii leebelt suhtub. Tänavatel ringi liikudes tunduvad igasugused poliitilised probleemid aga väga kauged, sest seal hakkavad silma hästiriietatud inimesed, uued teed, kaasaegsed ehitised.

Hiina viimaste aastakümnete majandusedu on tekitanud riigis tõelise ehitusbuumi. Hiina suuremate linnade keskused on kõik nagu joonlauaga tõmmatud – pikad ja laiad avenüüd, mille äärde on püstitatud 8-10-korruselised büroohooned, hotellid, korterelamud. Taoline linnapilt on saavutatud vanade kvartalite (sh ajalooliste) buldooseriga laialilükkamise abil. Tulemuseks on modernsed, aga minu meelest anonüümsed linnakeskkonnad. Hing on kõigis sellistes kvartalites puudu! Siiski, mitmete sirgete majaderivide tagant on võimalik leida madalhoonestusega elurajoonid (Pekingis nimetatakse neid hutongideks), mis on kohati parajad urkad, aga kus elu võngub hoopis teises rütmis ja kus on huvitav ringi luusida.

Hiina kaasaegsus võib kergesti pimestada ja panna unustama fakti, et tegu pole kaugeltki mitte demokraatliku ühiskonnaga ja sõnavabadusega on Hiinas jätkuvalt halvad lood. Meedia on tänaseni tugevalt riigi poolt kontrollitud ja koolis õpetatakse hoopis teistsugust lähiajalugu kui seda, mida lääne ühiskond Hiinast teab. Sellest, et rida interneti lehekülgi on Hiinas ära keelatud, sain teada siis, kui oma esimest blogilugu asusin Hiinas üles laadima. Igasuguse blogimise - mis tähendab oma arvamuse avaldamist avalikus ruumis - on Hiina riik ohtlikuks tegevuseks lugenud… Siiski pean tegema siinkohal vigade paranduse ja ütlema, et wikipedia.org töötab täiesti ka Hiinas. Just testisin, kas Taiwani kohta sealt infot leiab – ja näe, leidis!

Mulle tuli üllatusena, et suure juhi Mao kultus on Hiinas jätkuvalt piisavalt suur. Eriti arvestades, et praegusel ajal on inimestel Hiinas huvi ja soovi korral ligipääs erinevatele infoallikatele, võimalus reisida ja maailma näha. Selle tulemusel eeldaksin, et inimesed panevad küsimärgi alla nii koolis õpitu kui “ametliku seisukoha”. Mul endal ei õnnestunud osaleda vestlusringides kohalikega teemal Mao, aga kuulsin korduvalt teistelt ränduritelt, et nende hiinlastest vestluspartnerid Mao juhtimisstiili ja tegusid halvaks ei lugenud. Kohata võib küll käsitlust, et see, mida Mao tegi, sellest 70% oli hea ja 30% halb, aga see 70% oli möödapääsmatu ja seetõttu olid Mao otsused ja teod õiged. Nii leitakse õigustust nii kultuurirevolutsioonile kui muudele kampaaniatele, mille käigus miljonid hiinlased kas surid nälga, tapeti või sunniti vaikima. Tänasel päeval võib mööda maad ringi liikudes jätkuvalt kohata suuri Mao kujusid linnaväljakutel ja pilte Maost maja seintel. Siiski, Mao kultus avalikus ruumis pole võrreldav mitmete Lähis-Ida riikidega, kus kohalike riigijuhtide fotod olid üleval igal tänavanurgal või iga äri uksel.

Ühelapsepoliitikast Hiinas olin kuulnud juba varem, aga arvasin, et see oli osa nende kommunistlikust minevikust. Seetõttu tuli mulle üllatusena, et ka tänasel päeval on pereplaneerimine Hiinas riiklikult reguleeritud. Ühelapsepoliitika jõustus 1979. aastal (ehk siis peale Mao Zedongi surma; arvasin ise, et taoline reegel oli kindlasti ka üks Mao “leiutisi”) ja selle eesmärgiks oli pidurdada Hiina elanikkonna liiga kiiret kasvu. Ühelapsepoliitika pälvis algusaastatel ägedat vastupanu Hiina maaelanike poolt, kuna see oluliselt vähendas töökäte arvu traditsioonilises Hiina suurperes. Peatselt lubati maaelanikel saada kaks last juhul, kui esimene laps oli tüdruk. Terve rida vabastusi karmist perepoliitikast kehtisid ka paljude Hiinas elavate vähemusrahvuste osas, kelle proportsionaalne osakaal võrreldes han hiinlastega on aga väike (umbes 8%). Viimastel aastatel on ühelapsepoliitikasse tehtud täiendavaid pehmendusi, mille tulemusel võivad saada kaks last ka need linnades elavad pered, kus nii isa kui ema on pärit üksiklapseperedest. Lapsevanemad, kes on otsustanud saada rohkem lapsi kui kvoot ette näeb, saavad iga täiendava lapse eest rahalist trahvi. Tänasel päeval on see maal elavatele perekondadele alates 33,000 kroonist kuni 330,000 kroonini linnades elavatele lapsevanematele. Lisaks pole sellistele “kvoodivälistele” lastele riigi poolt tagatud tasuta kooliharidust. Seoses majanduse kiire arenguga ja inimeste rikastumisega Hiinas on aga muutunud järjest tavalisemaks, et jõukamad perekonnad muretsevad endale rohkem kui ühe lapse, sest tasumisele kuuluvad trahvid ja hilisemad kulud haridusele ei ole nende jaoks nii suured. Et sellise käitumise vastu võidelda, püütakse riiklikul tasandil takistada taolistel lapsevanematel kuulumast ühiskondlikesse organisatsioonidesse; või pole avaliku elu tegelastel võimalik jätkata oma teleshow’ga või muutub ärimeestel võimatuks saada riiklike tellimusi, rääkimata igasugustest riiklikest tunnustustest sellistele lapsevanematele.

Järgnevalt mõnedest kultuurilistest erinevustest. Olgugi et ma ise pole suitsetaja, pole mind suitsetavad inimesed minu ümber eriti häirinud. Nii arvasin ma kuni Hiinani. Siin, esimesel päeval Guangzhou raudteejaamas modernses kohalikus kiirtoidurestoranis süües, avastasin korraga, et praktiliselt igas laudkonnas keegi suitsetab. Õnneks oli sealne ventilatsioonisüsteem piisavalt hea, et toidu maitse sellest halvemaks ei läinud, aga avastus oli kuidagi ootamatu. Hullemast olukorrast avastasin end, kui sõitsin bussiga Dalist Lijiangi Lõuna-Hiinas. Umbes 20-kohalises väikebussis istus mu kõrvale 20ndates noormees, kes alustuseks minuga püüdlikult inglise keelt purssis, mingil hetkel aga suitsu taskust võttis ja selle põlema süütas. Umbses bussis tundsin küll, et sedasorti suitsetamine on ikka liig mis liig. Aga mu kõrvalistuja polnud ainuke suitsetaja bussis – sigari süütas neljatunnise bussisõidu veel üks ja teine bussireisija. Vähe sellest, pealtnäha korralik sell mu kõrval hakkas mingil hetkel peale suitsetamist röhitsema ja sülitas oma kehast kogutud röga otse oma jalge ette!

Sülitamine ja Hiina on midagi, millest paljud ilmselt Hiinas käimatagi kuulnud on. Mäletan lugu meediast, et enne Pekingi olümpiamänge olevat Hiinas olnud kampaania, mis halvustas sülitamist avalikus kohas, et hiinlasi sellest harjumusest võõrutada. Taolist “puhastust” võib lugeda kindlasti üheks kultuuriliseks erinevuseks. Kõige vastikum on röhitsemise juures asjaolu, et sageli kogutakse röga ei tea kui sügavalt sisemusest ja häälitsetakse ikka pikalt enne kui kogu protseduuriga lõpuni jõutakse. Muidugi ei sülita ja ei rögasta kaugeltki mitte kõik hiinlased ja ka paljudele hiinlastele olevat see täiesti vastukarva. Samas ei saa salata, et taoline käitumine hakkab Hiinas sagedamini silma/kõrva kui muudes riikides, kus ma seni käinud olen.

Kuna hiinlasi ON palju, siis tundub loogilisena, et ka hiinlaste isiklik ruum on oluliselt väiksem kui meil. Kogesin seda korduvalt, kui lugesin raamatut või istusin arvuti taga: kohalik uudistaja tuli minu juurde, pani oma pea minu näo ja raamatu või arvuti vahele ning vaatas, mida ma seal loen või teen ja ilma, et oleks midagi öelnud! Jälgisin seda alati kerge kohmetusega pealt ja kuna tavaliselt oli tegu inglise keelt mitterääkivate inimestega, siis sedasorti platooniliseks need kohtumised jäidki.

Omajagu kohtab Hiinas ka taolist käitumist, mida ma sovjeti-aegsetele-inimestele omaseks pean. Ehk siis järjekorras trügitakse jultunult vahele ja avalikus kohas räägitakse väga valju häälega (ma ise ka vaikse häälega ei hiilga, aga hiinlastest jään pika puuga maha!). Järjekorras trügimise puhul on mind kõige enam hämmastanud, et ma pole aru saanud, et teised järjekorras seisjaid märkusi teeks või asuks õiglust jalule seadma. Kuuldes aga inimesi valjusti rääkimas enda ümber, tekib mul Hiinas alati tunne, et käimas on suuremat sorti peretüli või mingi muu jama, kuna hiina keel kõlab kord juba sellise äkilisena oma tohutu toonimänguga. Muuseas, kui hiina keeles lauldakse, siis kõlab see aga jällegi hoopis nagu teise keelena: õrna ja pehmena. Ehk siis kuigi ma tean, et laul peab olema hiina keeles, siis erineb see minu jaoks nagu öö ja päev igapäevaselt räägitavast keelest.

Hiinlased on suurim laulu- ja tantsurahvas maailmas! Kahtlustan, et nii mõnigi laulu- ja tantsupeo uimas eestlane on taolise väite peale valmis heinaharki või labidat haarama, aga midagi pole teha, sellist ennastunustavat laulmist ja tantsimist avalikes kohtades pole ma veel üheski teises riigis näinud peale Hiina. Selleks, et saada osa tavaliste hiinlaste muusikalistest etteastetest, tuleb minna linnaparki. Minu kogemus põhineb Nanningis (Guangxi provintsis), Kunmingis (Yunnani provintsis) ja Pekingis (Jingshan pargis) ja igal korral istusin seal tunde suu lahti toimuvat jälgides. Ehk siis pole vahet, kas tegu on esmaspäeva ennelõunaga või neljapäeva õhtupoolikuga, ALATI on pargis artiste, kes astuvad üles oma laulu- või tantsukavaga. Päevasel ajal moodustavad peamise osa esinejatest ja pealtvaatajatest pensionipõlve pidavad hiinlased, kel on palju aega ja keda toovad kokku sarnased huvid. Õhtuti võib aga pargis tantsu kepsutamas näha või laulukavasid esitamas kuulda ka noori ja keskealisi inimesi.

Oma esimese positiivse shoki taolisest meelelahutusest sain Nanningis, kus linna keskel asuvas pargis keset päeva kümmekond erinevas vanuses paari tantsis transistorimuusika saatel peotantse! Olgugi, et puusad ei liigu tavalisel hiinlasel kaugeltki nii hästi kui keskmisel latiinol, siis aeglase valsi ja fokstroti sammud olid kõigil hästi selgeks õpitud ja nauditi end, tantsu ja esinemist teistele pargikülastajatele ja juhuslikele möödujatele. Õhtul oli sama park aga sõna otseses mõttes umbes erinevatest peotantsijatest, aeroobika harrastajatest, hip-hopi tantsijatest, väiksematest show-gruppidest, lauljatest, pillimängijatest. Oli näha, et tegu oli asjaarmastajatega ja seda ehedam oli kõike seda jälgida. Erinevalt Aasias suurt populaarsust nautivast karaokest laulavad “pargi-staarid” reeglina kas peast või noodist ja sageli saadavad neid pillimehed. Pargikülastuste käigus olen kogunud terve rida videoklippe kuuldust ja nähtust. Üheks mu lemmikuks on videoklipp ooperiaariaid laulvast naisest, mis kõlab kokku nii uskumatult, et kuulan seda alati, kui tunnen, et väike naeruteraapia kulub mulle ära:). Respekt, tõsiselt, hiinlastele taolise julge pealehakkamise eest!

Meelelahutuse lainel ka lõpetaks. Siinne telemaastik üllatab lugematute kohalike sõjateemaliste ja ajalooliste kung fu filmidega. Ehk siis Hiinas teleri sisse lülitades võib kaasa elada vähemalt viiekümnele kohalikule kanalile, millest umbes ühel kolmandikul jookseb parajasti mõni selline film. Kui sõjafilmides klatitakse enamasti suhteid Jaapaniga (peamiseks teemaks II Maailmasõjaaegne Jaapani okupatsioon), siis kung fu filmid ekraniseerivad muistseid Hiina õitseaegu ja võib päris kindel olla, et ühel hetkel saab peategelane “tiivad” ja asub tegema enneolematuid samme mööda majaseinu ja -katuseid:).

Tom