kolmapäev, 31. detsember 2008

Viimased päevad Indias

Bussis teel Bangalore lennujaama ja Bangkoki „urkahotellis” Khao San Roadil

Mõnusalt soe igal pool


Kuus nädalat Indias kadusid nagu vits vette ning ootamatult avastasime, et käes on kaks viimast päeva Indias. Selleks tarbeks tegime ka revolutsiooni oma rännakus ja läksime mõneks päevaks üksteisest lahku - Tom jäi Bangaloresse ning Marika läks ashramisse. Järgnevalt oleme sünkroniseerinud oma tegemised.

26. detsember 2008

8.15

Tom: Kõht läheb tühjaks ja astun sisse tänavale avanevasse söögikohta. Olen ainuke külastaja ja kogu personal jookseb mu ümber kokku. Palun ettekandjal teha mulle üks omlett, röstida mõned saiad ja tuua üks tee piimaga. Märkan, kuidas jooksupoisid saadetakse turule munade ja saia järele. Otsustan veeta siin aega kuni kella 9-ni ja võtan välja Fort Cochinist ostetud raamatu ameeriklasest, kes hakkas Põhja-Pakistani mägiküladesse koole ehitama.

Marika: Alates 7.40-st olen teel Bangalorest 150 km kaugusele Puttaparthi külla, kus asub kõikvõimsa Sathya Sai Baba ashram. Sees keerab, sest minu sisikonda mikserdab vaevu koos püsiv kohalik bussilogu, mis väriseb ja krigiseb ja auku sõites lendab õhus osadeks ning peale õhulendu maandub üheks tükiks tagasi. Olen peaaegu kurt, sest bussi on paigaldatud kaks telekat ning bussijuht on otsustanud sealt tuleva India Bollywoodi seebiooperi heli põhja keerata. Olen murest murtud, sest kiiruga ning meeltesegaduses jätsin oma suure seljakoti lihtsalt ühe suvalise reisiagentuuri putkasse ööpäevaks (hoiule?!?!). Ähäh, täiesti suvalise mehe kätte. Hull ja naiivne naine!

9.42
Tom: Seisan koos oma seljakottidega kitsas telefoniputkas ja püüan teha kõnet kohalikule mobiilile. Pärast seda, kui olime kindlaks määranud saabumise aja Bangloresse (kust läks edasi meie lend Bangkoki) ja kui Marika oli otsustanud, et ta tahab Sai Baba ära näha, asusin uurima alternatiive oma edasiste plaanide osas. Sai Baba tundus huvitav, aga mõtlesin, et kui leian endale Bangalores kohalikud sõbrad läbi couchsurfingu (CS), siis ei hakka üheks ööks Bangalorest edasi sõitma, vaid jään Bangaloresse pidama. CS otsing andis mitmeid huvitavaid võõrustajaid ja päev varem olin saanud kutse ühelt liikmelt enda juurde tulla. Telefon kutsub, aga keegi ei võta vastu. Ei jää muud üle, kui veel linna peal aega parajaks teha.

Marika: Bussis müra ja lärmi keskel on võimatu lugeda ning nii kuulan oma enda mõtteid: „No ja kui kotti tagasi tulles enam alles ei ole? Mmm, no tegelikult midagi hullu ei juhtu, sest riided saab uued osta, aga oma 4 paarist kõrvarõngastest ja imeilusast käevõrust on küll kahju. Hea naiivitar!?! Aga äkki mul ikka veab ja see punaste silmavalgetega suur ja tume india mees on hea ja aus?! - on ta jee?! Kuid siiski, kuna ma nii pühale üritusele teel olen, siis ei tohiks ju midagi halba juhtuda?!” Vaatan bussi aknale kleebitud lahke naeratusega Sai Baba fotot ning vajun rappumise saatel unne...

11:33
Tom: Istun elutoas diivanil ja püüan arvutile selgeks teha, et meie ümber on WiFi. Teisel diivanil läpaka taga istub Krishna, selle korteri omanik ja CS sõbra sõber. Peale mõningast ekslemist rikšaga olen kenasti oma uude koju jõudnud. Selgus, et CS võõrustaja Dilip on veel tööl ja tuleb õhtul. Krishna on kodus, kuna töötab nö kodukontoris. Krishna küsimusele, kas mul Bangalores mingeid plaane on, vastan eitavalt ja lisan, et kui aasta aega reisida, siis ei taha pidevalt ringi joosta. Telekas mängib meile taustaks kohalik CNN, mis näitab vaheldumisi meenutusi nelja aasta tagusest tsunamist ja ühe kuu tagusest terrorirünnakust.

Marika: Ärkan bussis ehmatusega ja küsin, kas oleme juba Puttaparthis. Piletikontrolör vastab, et ei veel. Kuna ma ei ole hommikust söönud, siis on jube nälg. Ostan läbi bussiakna paar banaani ja rasvase küpsise. Kui buss india laulude saatel peatusest lahkub, hakkab rasvane küpsis kõhus banaani ründama. Peale järgmist tundi küsin uuesti, millal Puttaparthisse jõuame. Bussijuht vastab, et 5 minuti pärast. Peale 10 minutit ühes peatuses küsin, et kas nüüd? Bussijuht vastab, et ei, 15 minuti pärast. Lõpuks, 30 minuti pärast, olemegi kohal.

13:59
Tom: Sõidame Krishnaga lõunale. Väsisime toasolemisest ära ja kõhud läksid ka tühjaks. Krishnal on tundmatut marki auto ja rool on vasakul. Olen selle kuue nädalaga vasakpoolse liiklusega üldiselt ära harjunud, aga autos tundub ikkagi kummaline, kui juht sinust paremal istub. Krishna viib meid paari kilomeetri kaugusele söögikohta, mis on tema üks lemmikutest. Tunnistan Krishnale ausalt üles, et olen india toidust väsinud, mistõttu viimasel ajal olen söönud kas kontinentaalset või siis hiina toitu. Lisan, et india toit on minu jaoks liiga vürtsikas ja kardemonist, mida siin minu meelest igasse toitu maitseks lisatakse, on mul lihtsalt paha hakanud. Krishna abiga valin pikast menüüst ikkagi india toidu ja saan maitsta väga hästi tehtud kana.

Marika: Olen kogu sellest jebist higine, sest: a) ashramisse ei lasta mind seelikuga sisse ning pean pool linna läbi jooksma, et riideid vahetada ja kaela peitmiseks salli ostma b) Sai Baba ashram laiub „ei-tea-mitmekümnel-hektaril” ja välismaalaste majutus asub sissepääsuga võrreldes territooriumi teises otsas ning kõnnin end poolsurnuks c) majutuskoha laual on silt „no rooms” ja kuulen, et võin ööbida ühes suures hallis koos 60 inimesega maas madratsil d) võtan kogu oma energia kokku, teen ühika fuajees rippuvale Sai Baba pildile silma ja lunin kogu oma veetlust mängu võttes kolmelt mehelt üheks ööks ühe 6 kroonise voodi, e) kuna minu voodi on juba kellegi poolt hõivatud, siis ajan veelkord kõik mehed jalule ja otsime mulle uue voodi. Vastuvõtulauas on nõutu näoga ilma voodita venelanna, kellele üks Sai Baba järgija lohutavalt lausub: „Ära muretse, swami (kohalikud nimetavad Sai Babat nii) testib sinu kannatust!”. Vist ka minu oma?!

16:53
Tom: Internet on ikka mõnus asi! Krishna abiga sain selle imevärgi ka Marika läptopi ja nüüd purjetan mööda selle avarust ringi. Kuna Marikal on oma arvuti seadistatud nii, et ta on arvuti käivitamisega automaatselt sees kõigis võimalikes suhtlusprogrammides, siis püüan ignoreerida kõiki neid vestlejaid, kes arvavad, et ma olen Marika. Manniga siiski asun vestlusesse ja kütame üles elevust peatsest kohtumisest Bangkokis. Muuhulgas üritan aru saada, mis lennufirmad sõidavad Birmasse ja ajakohastan marsruuti meie blogis (see link kipub meil pidevalt unarusse jääma, aga lubame end ses osas parandada!).

Marika: Jõudsin kaks tundi tagasi dashanile, teadmata õieti, mis see on, aga aimates, et seal võib Sai Babat näha. Alguses istun rahvamassiga koos tund aega aia taga rivis, rätsepistes – naised ühel pool suurt vabaõhu palvehalli ja mehed teisel pool. Euroopa naised on end Sai Babaga kohtumise tarbeks mässinud kaunitesse valgetesse ja kirjudesse saridesse ning nende kõrvu ja kaelu ilustavad kaunid ehted - mina olen nagu kaltsakas nende keskel. Sisuliselt õnneloosi alusel lastakse lõpuks inimesed palvehalli ning kellel veab, need saavad lava ja Sai Baba liikumise trajektoorile võimalikult lähedale istuda. Ma istun keskel. Saalis on umbes 5-7 tuhat inimest, palav on, uni on, nälg on. Sai Baba toodi küll ratastoolis suurde halli umbes pool tundi tagasi, ta õnnistas oma tee ääres olevaid inimesi, kuid kadus seejärel lava taha templisse ei tea kui kauaks. Istume, ootame, ootame. Naised minu ümber on ärevil. Istun rahulikult, ei küsi midagi. Ka peale kahte ja poolt tundi ikka veel ootan ja ei küsi ikka midagi ja vaatan, et mis juhtuma hakkab.

18.03
Tom: Internetis ei saa arugi, kuidas aeg läheb. Kirjutan emaile ja aeg lihtsalt lendab. Tühja sellest Bangalorest! Krishna on sama tugev ja püsib oma arvuti taga, aga erinevalt minust ümiseb ta aeg-ajalt mõnd lauluviisi.

Marika: Tunnen, et kohe, KOHE minestan. Ma ei ole peale rõveda banaani-rasvaküpsise segu midagi söönud. Sai Baba ei ole senimaani lausunud sõnagi. Endiselt on kuum ja mitme tuhande inimese vahel istudes ei ole õhku ka enam. Palun Sai Babalt mõttes vabandust ning oma kaaslannade suureks hämminguks tõusen püsti ja kõnnin suurest palvehallist välja maiseid vajadusi rahuldama – sööma.

19:15

Tom: Igaveseks internetti jäämise katkestab Dilipi kojutulek. Saan lõpuks tuttavaks selliga, kelle juurde läbi CS-i tegelikult elama tulin. Dilipilt saan teada, et Indias pole heaks tavaks kontoritöötajal liiga vara tööpostilt lahkuda (Dilip töötab IBM-is), kuigi kontoris läheb suur osa tööaega lihtsalt niisama kolleegidega jutustamisele. Tähtis on olla nähtaval ja alles seejärel räägitakse efektiivsusest.

Marika: Söömast tulles, olen sättinud end palvehalli aia taha ootama Sai Baba dashani lõppu ja endiselt loodan, et Sai Baba ütleks midagi. Ootan ja ootan, aga äkki on dashan läbi ja ta isegi ei lehvita. Lähen kohalike juveeliäridega tutvust tegema.

20:53

Tom: Oleme lõpetanud õhtusöögi, mille Dilip valmistas ja tõmbame rahupiipu. Arvasin juba, et kardemoniga on Indias selleks korraks kõik, aga eksisin. Siiski olid muud komponendid abiks selle maitse neutraliseerimisel. Krishna on päris ekstaasis ja räägib kohalike uudiste valguses, mis telerist tulevad, et India ja Pakistani vahel algab peagi sõda. Ütleb, et järgmised parlamendivalimised, mis toimuvad veebruaris-märtsis, võidab tõenäoliselt erakond, kes lubab alustada sõda Pakistaniga... Mõtlen, et Eestil on ikka rohkem vedanud, sest meil on naaberriikidest sõpru rohkem kui vaenlaseid.

Marika: Vaevu enne ashrami sulgemist jõuan selle väravast sisse ja lipsan vahetult enne kella üheksast „tuled-kustu” rituaali oma ühikatuppa. Olen segaduses – bussijaamast öeldi, et homseks enam Bangalore pileteid ei ole, takso on liiga kallis ja rongidest ei tea ma midagi. Kuidas ma homme lennukile jõuan?! Plaanin end suruda esimese bussi peale, mis väljub 7.30, aga selle peale jõudmine on võimatu, sest minu väärtasjad on luku taga, mis avatakse alles kell 8.00. Olen segaduses, kuid Lõuna-Aafrikast pärit olev tädi lohutab, et käi hommikul enne Sai Babat vaatamas ja küll siis swami aitab asjadel laheneda. Meie tutvuse lõpetuseks küsib ta minult, et mis tööd ma teen ning vastuse peale teeb ettepaneku, et võiksin tallegi raha anda! Nõustun-üllatun ning kogu selle kupatuse peale otsustan, et hommik on õhtust targem.

21:38

Tom: Jätkuvalt kodus ja vaatame DVD-lt filmi. Naljakas, et eelviimasel päeval Indias juhtub see, et elan kaasa Bollywoodi toodangule. „Rock on!” on 2008. aastal esilinastunud film, mis räägib noortest meestest, kes teevad bändi ja kelle unistuse saada plaadileping nullib ära nende omavahelised suhted. Film on vaheajaga (ülla-ülla, kohe meenub kogemus Ankaras kinoskäimisest!), sest korralik Bollywoodi film kestab tavaliselt kolm tundi. Üllatun, et tegemist on täiesti vaadatava filmiga ja ei meenuta lapsepõlves Rasina külakinos nähtud tantsu- ja laulumänge. Ka kohalikud sõbrad ütlevad, et tegemist on pigem ebatraditsioonilise Bollywoodi toodanguga. Soundtrack saab minult eripunktid ja mõtlen, et võtan sellest jälje oma ipodi.

Marika: Olen poolärkvel, sest seitse minuga ühikatuba jagavat kuuekümnendates olevat daami on öösel ikka uskumatult korraliku kontserdi püsti pannud - ühest nurgast kostab norin, teisest vilin, kolmas daam nuuskab, neljas laseb kõhutuuled valla, viies köhib, kuues mõmiseb midagi unes ja seitsmes lihtsalt sahistab. Mina, kaheksas, piilun oma magamiskoti vahelt helesinise valgusega ja 7 tädiga koledat ruumi ning arutlen Sai Baba fenomeni üle...

02:11

Tom: Unega võideldes vaatan juba järgmist filmi, mis räägib heavy metali kujunemisloost. Jutustaja on noor Kanadast pärit sell, kes on heavy metali fänn olnud juba varasest lapsepõlvest saadik ja ta külastab erinevaid „oma ala asjatundjaid” üle maailma. Vaatan seda ja võin (lahjat) mürki võtta, et mu veendunud heavy metali sõber, Sander, on seda filmi näinud. Sunnin end juba selle pärast filmi vaatama, et suudaksin kunagi teda oma teadmistega üllatada. Siiski on uni magusam ja vahelduva eduga suigatan ja vaatan filmi. Mingi hetk saab väsimus võitu ja otsustan voodisse ümber kolida. Avastan seejuures, et Dilip on juba elutoast lahkunud magamistuppa ja Krishna magab sarnaselt minuga teleri ees. Viimase asjana näen, kuidas Norra death metali karmid mehed õigustavad sealsete kirikute põletamist, kuna ristiusk ei olevat loomulik osa Norra viikingite tõekspidamistest...

Marika: Ärkan valjema heli peale, ning ei saa esmapilgul aru, kus ma olen. Vastasseinast helesinises valgusvihus naeratab endiselt heatahtlik ja jumalik Sai Baba...

Marika ja Tom

teisipäev, 30. detsember 2008

Üks päev – kolm inspiratsiooniannust

Peale Fort Cochini kodumajutuses hommikusöögiks pakutud jõulukooki ja jõuluveini

+32 ºC

Olen mitmest targast raamatust lugenud, et mitte miski ei ole siin ilmas juhuslik. Kõik, mis meiega juhtub, juhtub mingi põhjusega ning inimesed, kes meie ellu satuvad, tulevad sinna mingi põhjusega – kas neil on meile mingi õppetund anda või sõnum edastada vms. Igatahes ühel päeval Cochini vanalinnas ringi kõndides, sattusid minu teele kogunisti kolm tegelast, kellelt kõigilt ma toreda inspiratsiooniannuse sain.

Kirest särisev dirigent



Cochinis on üks üliarmas raamatupood, kus võiks veeta tunde ja tunde. Sean end sinna ühte nurka toolile sisse ja süvenen ühte ning teise raamatusse... Ühtäkki ilmuvad minu vaatevälja suured sandaalid ning karune mehehääl küsib tugeva prantsusekeelse aktsendiga inglise keeles: „Aaa..., sa oled mediteerimisest huvitatud?”. Tõstan pilgu ning värviliste raamatute taustal seisab justkui mingi filmitegelane („Tagasi tulevikku” filmist professor) - umbes 60ndates aastates mees, kiilaka pealae ümber kohevad valged juuksed, veidi hullumeelse pilk silmis ning vasak käsi justkui mingis taktis võnklemas. Gilberto on flaami dirigent, kes elab Pariisis. Ta on dirigeerinud üle maailma erinevates ooperiteatrites, mänginud kõike alates Verdist kuni Mozartini ning on hetkel Indias Keralas uurimas müstiliste Kathakali tantsude ajalugu ning saladusi (http://en.wikipedia.org/wiki/Kathakali). Ta räägib uhkusega, et on pärit vaesest perest, kuid tänaseks ainuke maailmakuulus flaami dirigent ja väga hea seejuures. Peale pidavat vaikushetke, kummardab ta minu kohale, vaatab oma hullude põlevate silmadega mulle sügavale silma ning ütleb: ”Ma armastan muusikat lihtsalt nii palju, et kui mind oleks kasvõi nelja seina vahele pokrisse pandud, oleks ma ikka muusikat edasi teinud. Ma olen terve oma elu põlenud kirest muusika vastu ning mulle ei ole miski muu korda läinud, lihtsalt olen käinud oma teed sihikindlalt, pilku kõrvale pööramata ning kõike muud unustades... (samal ajal teeb ta käega kõrveletõrjumise liigutusi). Gilberto jääb uuesti vait, tõstab minu kohalt oma pea ning tunnistab kerge nukrustooniga hääles, et ta on küll maailma üks ägedamaid dirigente, kuid ta on ka vigu teinud – kires muusika vastu unustas ta omale kallid inimesed ja tegi neile palju haiget. Ma olen selle mehe ilmumisest saadik jahmunud ja vaatan suu lahti oma toolilt lihtsalt üles poole... See ei-tea-kust ilmunud mees on kogu kahe raamaturiiuli vahelise ala täitnud hoomamatu energia ning kirega ning mul on tunne, et ma tahaks kohe püsti tõusta ning ka sama kirglikult mõnda oma asja ajama minna... Niipea, kui olen oma mõtte lõpuni mõelnud ning olen talle lühidalt rääkinud, mida mina teen, kummardab Gilberto veelkord minule lähedale, vaatab sügavalt silma ning ütleb justkui vandeseltslaslikult: „Ma näen, et sa oled teel ning peagi kohale jõudmas...”, tõuseb, soovib mulle kõike head ja kaob... Istun veel tükk aega nagu puuga pähe saanud raamaturiiulite vahel... ja mõtlen kirest, millega annab mägesid liigutada...

Jimmy Hendrix’i reinkarnatsiooni unistuse täitumine



Sööme oma tavapärast õhtusööki ühes kohvikus, kus liigub ringi afro-india välimusega mees. Ta on tumedama nahaga, tal on suured kohevad krussis juuksed ümber pea (nagu mikrofon), väike kitsehabemetutt lõua otsas ning ta näeb oma ehete ja lontis teksadega väga stiilne välja. Samas iga ta samm ja pilk on ajendatud mõttest, et kas ta ikka näeb piisavalt cool välja. Korraga prantsatab ta meie kõrvallauda ja alustab vestlust. Selgub, et ta on Indiast pärit, aga Londonis ja Mumbais moekunsti õppinud. Kui ma kommenteerin tema mitte indiapärast välimust ning avaldan arvamust, et ta näeb pigem nagu afro välja, siis ta teatab sügava enesekindlusega, et ta oli eelmises elus Jimmy Hendrix. Noogutan enesestmõistetavalt, mispeale tema küsib, et kas ma olen mõnest Aasia riigist. Vastan, et ma olin eelmises elus jaapanlanna. Ta ei näi olevat üllatunud ning noogutab rahulolevalt oma täppi läinud määratluse üle. Vestluse arenedes teatab ta, et ta kolib paari nädala pärast Šveitsi elama ning avab seal oma moestuudio. Küsin, et kas tal on korter olemas ning stuudio ruumid väljavaadatud. Minu üllatuseks raputab ta pead ning naeru kihistades vastab ta: „Ma ei ole kunagi varem Šveitsis käinud ja mul ei ole seal veel midagi.” Teen hämmeldunud nägu ning küsin, et kuidas ta siis teab tahta Šveitsi kolida, kui ta seal kunagi käinud ei ole. Jimmy Hendrix 2 vastab nüüd tõsise ja enesekindla näoga: „Šveitsis elamine on eluaeg olnud minu unistus. Nüüd ma otsustasin, et lihtsalt lähen ja viin oma unistuse ellu, ükskõik kui raske see on. Eks näis, mis välja tuleb.” Vaatan Jimmyle otsa ja iseenesest tuleb üle huulte: „Respekt!”

Tegutseja rikšajuht

Seoses Mumbai terrorismiaktiga ning üle maailma valitseva majanduskriisiga on kohalike sõnul sel aastal Keralas vähe turiste. Paljud rikšajuhid seisavad päevade kaupa aia ääres ning ootavad turiste, keda aga ülipalju ei ole. Üks mees on otsustanud aga oma saatusega mitte leppida ning on asunud tegutsema. Ta tabab meid, kui hulgume lihtsalt mööda linnatänavat ning pakub, et teeb meile tunniajalise linnatuuri 12 krooni eest. Kuna me jalutame ning meil ei ole mõtteski linnatuurile minna, raputame mõlemad järjekindlat pead, nagu ajaks tüütut kärbest ära. Mees aga muudkui podistab oma rikšaga meil kannul ning proovib meid ära rääkida. Lõpuks otsustame 7 krooni eest siiski temaga tunniajase tiiru teha. Algatuseks veab ta meid ringi mööda Fort Cochini vürtsiturgu, Hollandi paleed, kalameeste linnaosa ning näitab Jainistide templit. Meie rikšajuht on ise maailma rõõmsaim mees, küsib muudkui, kuidas meile tema Ferrari (ehk siis rikša) meeldib ja kihistab ise naerda ja teeb meile ka muudkui nalja. Kuid siis peatub ta ühe suveniiri poe ees, keerab vandeseltslaslikult roolis ringi ning ütleb kavala näoga, et ta ei võta meilt rikšasõidu eest raha, kui me oleme nõus teda aitama. Nimelt palub ta meil teha ette tõsised näod, minna suveniiripoodi ja 2 minutit ringi vaadata (ostma midagi ei pea). Ja kõige siiramal ilmel tunnistab ta, et ta saab meie eest siis 2 punkti ning kui tal kunagi 10 punkti koos on, siis ta saab endale suveniiripoodnikelt uue särgi. Kuna mees on nii siiras ja rõõmus ja sõbralik, siis võtame ka meie seda kui väikese heateona ning lõbusa seiklusena.

Kui pooleteist tunni pärast õnneliku näoga rikšajuhiga hüvasti jätan, mõtlen, et oli ikka äge rikšajuht! – veenis meid osavalt sõidule, pani meid hea meelega külastama turistilõks-suveniiripoode?!, suutis meie poolehoiu võita ning teenis omale õhtuks särgi ka!

Marika

pühapäev, 28. detsember 2008

Argitoimetused a’la India

Jõuluõhtul Cochini üliarmsas TeaPoti kohvikus

Soe ja sääsed ründavad


Nii uskumatu kui see ka ei ole, on ka ränduri elus olemas tavaline argipäev, mil tuleb teha täiesti tavalisi igapäevatoimetusi. Kui käepärast ei ole oma „kodupoodi”, kust kinnisilmi võid dušigeeli leida ega „kas-värvin-nagu-ikka-juuksurit”, siis tuleb eksperimenteerida eksootilisemate elamustega. Siin mõned killud minu India argipäevakogemustest.


Juuksur

Võltsblondi elu on Indias keeruline. Poes on küll tonnide viisi juuksevärvi saadaval, aga milline kaupmees võtaks oma riiulile kopitama blondi juuksevärvi, kui kõik kohalikud inimesed on eranditult mustade juustega. Tumedatele toonidele leiab kemikaale igas värvigammas ning lisaks veel kohalike lemmikut kookose õli, mis teeb tumedad juuksed eriti tumedaks ja läikivaks. Ehk siinmail eranditult kõik uhkeldavad oma tumeda, paksu ja läikiva parukaga. Mul ei jää aga muud üle, kui taaskord Tom tööle rakendada ning oma juuksejuured kotis oleva möksiga üle värvida.

Kes aga lõikaks katkiseid juukseotsi? Tänavatel on sisse seatud lõputult juuksurisalonge – ikka nii, et peegel on mõne maja seina küljes ning sinna ette on otse kõnniteele paigaldatud tool. Aga need kohad on mõeldud meeste iluprotseduurideks (juukselõikus, habemeajamine ning pea- ja näomassaaž). India naised jätavad oma ilunipid meeste eest saladusse ning peituvad salongidesse, mis on mõeldud ainult ja ainult naistele. Nii otsingi üles ühe „only for women” salongi (pühapäeviti muide teenindatakse ainult pruute) ja küsin juukselõikuse kohta. Juuksur mõõdab pika pilguga minu heledat lakka ning ütleb, et sirge lõikus 12 eeki ning kihtidena lõikus 20 eeki. Istun inimtühja ja asjadeta ruumi suure peegli ette, juuksur ja assistent arutavad midagi kohalikus keeles ning seejärel seovad mulle ümber umbes kolm meetrit kangast ning seovad selle suure lehvina kurgu alt kinni. Palun lõigata veidi otsi ehk umbes 1 cm. Juuksur võbistab kohaliku tavapärase vastusena oma pead (kusjuures mulle on see peavõbistus külge jäänud – see on nii kavalalt universaalne vastus, sest see võib tähendada nii ei, jaa kui võib-olla) ja laseb minu peanupu veepulverisaatorist kastemärjaks. Eeldan, et äkki juuksur suhtub blondidesse juustesse veidi pelglikult ning seetõttu alustab lõikust altpoolt äärest veidikene nakitsedes. Aga vastupidi – naine lõgistab enesekindlalt kääre ning mul ei jää muud üle, kui suu lahti vaadata, kuidas üle minu pea ja näo eest langevad hooga kääride vahelt vabanenud kiharad. Viis minutit kiiret tööd ning ma olen ilma umbes 4 cm oma juustest. Juuksur võtab teise peegli ning rahuloleva naeratusega näitab sellega minu seljatagust, kus minu poolde selga juuksed ulatuvad nüüd veidi üle õlgade. Lepin olukorraga ja lohutan end, et juustel on nüüd vähemalt hea ja terve olla ning reis on piisavalt pikk, et need uuesti kasvada jõuaksid. Surun juuksurile raha pihku ning lahkun iluprotseduuridelt.


Kõrvaaukude tegemine

Mul on hädasti vaja teha oma kõrva ühte auku. India väikelinnades vangutatakse nõutult pead, kui küsin, et kus saab auke teha. Lõpuks oleme Cochinis, kus üks kõrvarõngaste müüja teatab, et tema teada ühes kohas tehakse küll, kuid see on väga valus ning küsib kaastundlikult, et kas ma olen mentaalselt ikka valmis. Tore, kui keegi võõral maal vähemalt sinule kaasa elab. Jõuan kullassepaäride tänavale, kus kulunud sametistel lettidel on müügil üksikud kuldehted ning müüjad naeratavad kutsuvate pilkudega. Kõrvaaukude küsimuse peale juhatatakse mind ühte poekesse, sealt teise ning kolmandasse ning neljanda koha müüja võtab mu käekõrvale ning juhatab üle tänava asuvasse väikesesse poodi. Müüja naeratab minu soovi peale enesekindla lihuniku pilguga ning võtab leti alt räpase kõrvarõngapüstoli ning pakub, et ta laseb ilma valuta sinised täpid 100 ruupia ehk eesti kahekümneviieka eest minu kõrva. Sinine ei sobi, aga hind sobib. Nii me alustame „lihunikuga” koos pastakaga minu kõrva peale joonistamist ja kustutamist, samal ajal vaieldes augu võimalikult ilusa asukoha üle. Kui oleme kokkuleppele saanud, siis ilma, et ma jõuan desinfitseerimise järele pärida, lajatab pauk ning kõrvarõngas ilutseb minu kõrvas. Tõesti, valus ei olnud, aga meil tekib müüjaga taaskord väike jagelus, sest ta ei taha mulle teist kõrvarõngast anda selle raha eest, väites, et paar tähendab ühte kõrvarõngast. Kuna mul ei ole tema hindu loogika jaoks ühtegi veenvat argumenti, siis torman poest välja otse apteeki, et veel õigel ajal piiritusega bakteritele ligi saada...

Õmblusteenused

Minu seelik kibeleb lühemaks saada. India tänavatel on lõputult nö avatud kauplusi, mille ees mees või naine õmblusmasina taga vuristab. Võtan oma seeliku kaasa ning lähen sobivat õmblejat otsima. Jõuan aga hoopis ühte kodu-õmblusfirmasse, mis tähendab, et tädi istub oma suures toas ning vuristab. Ta ei räägi inglise keelt ning teen talle puust ette ja punaseks ehk panen oma seeliku selga ning näitan, et lühemaks ja kitsamaks. Tädi naeratab õnnelikult ja arusaajalt ning luban õhtul kell kuus järgi minna. Õhtul jõuan kohale ühel ajal igapäevase pooletunnise elektrikatkestusega. Tädi võtab küünla välja ning asume üheskoos uurima, et mis välja tuli. Alumine äär on ilusti lühemaks saanud ning silma järgi hinnates isegi päris otse ja korralikult tehtud. Proovin seelikut puusadele seada ning avastan, et oh häda, küljepealne sissevõtmise õmblus on aga kogemata sattunud mitte seeliku sisse, vaid hoopis seelikule väljapoole. Tädi kohmetub, kartes ilmselt valge turisti viha... ning küünal ta käes hakkab võbelema, puudutab seeliku alumist äärt, mis võtab korraks väikese leegi... Pole hullu, matkaseelikul võivadki väikesed lõkkejäljed peal olla ning lepime sõbralikult kokku, et tulen hommikul uuesti. Hommikul on kõik õmblused oma õige koha leidnud, päevavalges paistavad mõned sinka-vonkad ka nüüd ära, kuid üldjoontes on asi korras. Tädi küsib mult eesti rahas viieka ning lehvitab sõbralikuna oma aia väravalt pikalt järele.

Pesupesemine

Pesu pesemiseks kasutame üldjuhul hotelli teenust. Tavaliselt hommikul annad ning õhtuks on valmis ning maksad suure kotitäie eest 50 krooni. Tavaliselt on hotellidel kokkulepped mõne pesupesija tädiga, kes asjad veest läbi lohistab. See tähendab, et kunagi ei saa kindel olla, mida sinu pesu vahepeal üle elab. Nimelt, kui jälgida kohalike elanike enda pesupesemise rituaale, siis võib kindel olla, et ka sinu asjad käivad jõe või mõne veenire ääres, kus neid veidi seebitatakse, seejärel vastu kivi pekstakse ning uuesti jõe või mereveest läbi lohistatakse.

Tavaliselt kui asjad tagasi tulevad, tuleb õnnelik olla selle üle, et kõik tulid tagasi. Vaatamata sellele, et pesu on ilusti kokku lapitud (triikimist siinmaal ei tunta) ning lõhnav, siis pesu puhtus paneks mõne korraliku pereema minestama. See tähendab, et valged asjad on tavaliselt sama räpased kui pessu andes ning ka tumedate asjade pealt ei kipu plekid kaduma. Ilmselt pesupulber on siinmaal liigne luksus ning Vanishist või muudest läänemaailma imevahenditest ei ole siin kuuldudki. Nii ongi juhtunud, et näiteks minu kahed valged püksid on enda sisse imenud kogu kolme kuu mustuse ning räpasuse ning nendega ei ole muud teha, kui manalateele saata ning ise poodi uute järgi minna. Loo moraal - ära tule urgastesse valgete pükstega matkama.

Marika

laupäev, 27. detsember 2008

Kardemon, kardemon, kardemon! Lugu kaunist Keralast

Fort Cochini mõnusates kohvikutes
+32 ºC

Kerala nagu polegi India. Vähemasti ei vasta ta minu ettekujutusele Indiast: liiga jõukas, väga lopsaka loodusega ja India kontekstis ka suhteliselt puhas. Samuti on siinsed inimesed oluliselt rõõmsameelsemad ja siinsed kauplejad pole nii agressiivsed võrreldes nendega, keda Radžasthanis või Varanasis sai kohatud. Kõige selle juures oli päris ootamatu teada saada, et alates 1950ndatest aastatest, mil Kerala osariik loodi, on siin võimul olnud kommunistlik partei! Kohalikud ütlevad, et kommunismiga seob seda parteid tänasel päeval üksnes veel nimi. Igatahes õnnestus endal siin ära näha hulgaliselt punalippe, sirpe ja vasaraid ja isegi üht hiigelsuurt papist Leninit keset küla! Siiski tunnistatakse, et valitsus, kes 1950ndal võimule tuli, tegi palju häid otsuseid. Muuhulgas tagasid kommunistid hariduse kõigile ühiskonnakihtidele, mis omakorda pani aluse osariigi jõukusele ja aitas kaasa kastisüsteemi kadumisele. Kerala on samuti kompott erinevatest religioonidest: osariigi elanikkonnast üle 50% on hindud, ligi 25% moslemid ja 20% kristlased ning on üpris tavaline, et ühest külast (rääkimata linnast) leiab nii templi, kiriku kui mošee. Keralased ise on uhked selle üle, et erinevaid jumalaid kummardavad inimesed saavad sõbralikult üheskoos elatud ja nõustun nendega, et nii see peakski olema.

Kes on lehitsenud fotoraamatut „100 paika maailmas, mida oma elu jooksul külastada” (või midagi sellist), see on leidnud sealt kindlasti päris mitmeid paiku Keralast. Kuigi ma isiklikult põlgan igasugu nimekirju, mida enne surma peaks ära tegema ja nägema, siis Kerala loodus ja maastikud väärivad tõepoolest kiidusõnu. Kes tahab „seda tõelist Indiat” näha ei tohiks aga piirduda üksnes Keralaga, vaid peaks külastama lisaks India kesk- ja põhjaosariike.

Kerala suurimaks loodusimeks on siinsed vesilad (backwaters). Tegu on paralleelselt Araabia mere rannikuga kulgeva veealaga, mille moodustavad viis suuremat järve, mida ühendavad jõed ja kanalid ja mille keskel on terve suur saarestik, kus elab rohkem kui pool miljonit elanikku. Saared on merepiirist allpool ja suure mussooni ajal juunis-juulis ujutavad veealad mõneks nädalaks üle kogu saarestiku. Taimestik on vesilates väga lopsakas ja veed kalarikkad. Märja pinnase ning sooja kliima tõttu on vesila saartele rajatud hulgaliselt riisipõlde, millelt kogutakse kaks saaki aastas.

Vesilatega lähemaks tutvumiseks on mitmeid võimalusi. Kohalikud reisikorraldajad pakuvad erinevaid paadiretki mööda kanaleid, jõgesid ja järvi. Suurim tõmbenumber on rentida endale päevaks-paariks paatmaja koos kapteni ja kokaga ja nautida vaateid mugavast korvtoolist värskelt pressitud mahla juues. Soodsaks alternatiiviks on aga hüpata mõnele liinilaevale, mis sõidab vesilatesse jäävate erinevate külade ja linnade vahel.

Meie proovisime ära nii paatmaja rendi kui sõidu kohaliku liinilaevaga. Paatmajas sai küll nauditud ligi neli tundi mõnusat äraolemist ja head toitu, kuid pimeduse saabudes polnud paatmajaga edasiliikumine lubatud ja nii parkisime end teiste kümnete paatide vahele ja saatsime seal mööda suurema osa paadil oldud ajast. Väljalubatud õhtu veetmine kohaliku külakese kõrval osutus ilmselgeks reklaaminipiks ja ega üksi pimedas külas poleks me ka midagi teha osanud. Kapten oli küll tore mees, kuid tema poolt antud selgitused said hiljem korduvalt teiste kohalike poolt ümberlükatud. Kaasaantud kokk oli aga osav toiduvalmistaja, kuid osutus tõeliseks alkoholisõltlaseks, kui meie rummipudeli ligi pääses. Paatmaja rendi asemel soovitaks teistel ränduritel sõita kohaliku laevaga mööda vesilaid kodumajutusse Greenpalm Homes, kus tore kohalik perekond võõrustab teid kenas majas jõe kaldal, toidab teid kolm korda päevas kohalike toitudega ja korraldab teile erinevaid jalutuskäike külatänavate, palmisalude ja riisipõldude vahel ning jagab igasugu infot nii vesilate kui kogu Kerala kohta. Mulle endale jäi sellest käigust igatahes palju häid mälestusi.

Minu suurimaks Kerala elamuseks kujunes aga imelised teeistandused lõbusa nimega mägiküla, Munnari, lähistel. Lahtiste aknaluukidega kohalik buss sõitis sinna mööda kitsaid ja kurvilisi mägiteid, mille käigus kogu sisikond keerati pea peale ja süda läks pahaks, kuid 4-tunnine pingutus oli seda väärt. Munnari küla pole ise mingi suurem vaatamisväärsus, kuid see on hea baaslaager uudistamaks küla ümber jäävaid võrratuid maastikke, tee-, kohvi- ja kardemoniistandusi ja loodusparke.

Meie laiendatud reisiseltskonna igahommikuseks rutiiniks kujunes külaskäik onu Josephi juurde, kes oli Zina Cottage külalistemaja peremees, mille lähistel peatusime. Joseph on 78-aastane koloriitne india härrasmees, kes on selles äris olnud juba üle 20 aasta ja ilmselge korüfee andmaks soovitusi ümbruskonnaga tutvumiseks. Kuid onu Josephi käest ei saanud infot kätte niisama kergelt! Kõigepealt tuli igaühel ära juua hommikune tass masala teed (mis pärines Munnari teeistandustest), seejärel läbi lugeda tema poolt etteantud kohalikke reisimarsruute tutvustavad materjalid, üle vaadata tema poolt näidatud fotod ja kuulata ealistest iseärasustest tulenevalt sama juttu mitu korda ja kui õnnestus, siis omade küsimustega vahele lõigata. Onu Josephi konkurentsituks firmamärgiks olid aga tasuta kaardid, mida ta oma ränduritele jagas. Need polnud mingid niisama masstrükist või koopiamasinast tulnud lehekesed – Josephi kaardid valmisid otse rändurite silme all! Selleks võttis ta mõne makulatuurpaberi, mille tagumisele tühjale küljele asus ta pöörase kirega joonistama teid, sildu, teeistandusi, lubatud ja keelatud liikumissuundi, kirikuid ja koolimaju, kohanimesid jne. Onu stiil oli nii kirglik, et tavaliselt suutis ta ühe sõna kirjutamist üksnes alustada, sest lõpetamise ajaks oli ta jutt juba jõudnud järgmise kohani, mille kirjutamist või joonistamist ta juba alustas:) Kogu see protseduur oli enam kui meeleolukas, samas aitas taolise „(kordus)etenduse” jälgimine hiljem veenduda, et oleme õigel teel ning jõudnud jalutuskäiguga järgmise istanduseni meenusid onu Josephi jõulised liigutused paberil ja kõrvus kostusid kirglikud hüüatused: „Kardemon, kardemon, kardemon!”

Tom

kolmapäev, 24. detsember 2008

Häid jõule!

Fort Cochinis
+33 ºC


Jõululaupäeva hommikul ärgates, avame oma hotellitoa rõdu ukse ning sealt paistab tükike helesinist taevast, ilus roheline palm suurte kookospähklitega ning meie jahutatud tuppa voolab kuumalaine. Kella 12-ks on väljas nii kuum, et otsaesine on pidevalt märg ning hea meelega istuks kusagil sees. Vaatamata sellele, et paljud kohad on kaunistatud värviliste elektrilaternatega, siit-sealt kostab jõululaule, kohvikutes ripuvad lumised kuuseehted ning osad inimesed on isegi elusuuruse jõuluvana oma rõdule tirinud, tõrgub mõistus uskumast, et käes on jõulud. Eesti asub maailmakaardil ikka väga õige koha peal, sest jõulud kohe on teise hõnguga, kui on külm ja on lumi ja on natuke piparkoogi lõhna. Aga olgu selle keskkonnaga kuidas on, peamine põhjus jõulutunde puudumise osas on see, et tavaliselt on jõulud just oma pere ja sõpradega koos olemine... See on see, millest me siin olles kõige rohkem puudust tunneme. Samas oleme viimase kolme kuuga kogenud nõnda palju toredat ja huvitavat, et patt oleks meil siin kurta ja nukrutseda! Nii et lähme täna õhtul linnatänavatele jõuluvana otsima, sest peaks ta ju ka India laste juurde jõudma!

Kallid sõbrad, mõnusat kodust jõuluaega ning nautige võimalust oma lähedastega koos olla!

Marika ja Tom

Maitseküsimus

Kookosest, banaaniõitest ja vürtsidest

Meie blogi on astumas järjekordselt uude ajastusse, kuna sedakorda pole sissekanne tehtud ei Marika ega Tomi poolt, vaid selle kirjutas hoopis Kristel. Kristel on Tomi ustav võitluskaaslane olnud alates päevadest, mil ühiselt sai õpitud Noarootsi Gümnaasiumis. Kristel reisis meiega koos nädal aega Keralas. Üheskoos võtsime ette paatmajaga sõidu Alleppey ümbruskonna vesilates, elasime külas keset vesilaid Alleppey lähistel ning matkasime maaliliste teeistanduste vahel Munnari mägikülas. Kristeli saabumine tähendas meie jaoks, et lisaks toredale kaaslasele oli meil nüüd ka isiklik kokk, kes hoidis pidevalt silma peal, kuidas kohalikud toitu valmistavad ja kes olukorras, kus meie paatmajaga kaasapandud kokk peale meie rummiga liialdamist ei olnud enam kõndimisvõimeline, haaras köögis ise ohjad!

Marika ja Tom

(Külalississekanne)

Tähistasime Tomi ja Marikaga oma kohtumist Keralas pühapäeva, 14. detsembri hommikul keralapärase hommikusöögiga Alleppey Prince hotellis.

Gurmaanlikud elamused ei olnud meie kooskulgemisel eesmärk omaette, kuid ühised kohaliku köögiga tutvumishetked kujunesid nädal aega kestva ühise teelolemise lahutamatuks osaks nii nagu retked vesilatele, kohalikesse küladesse ja väikelinnadesse, teeistandustesse ja matkaradadele.

Kerala köök on üks mitmekesisemaid, tervislikumaid ja vürtsikamaid kogu Indias. Oma pitseri on siinsele toidukultuurile lisaks looduslikult vaheldusrikastele oludele vajutanud ka Keralas üksmeelselt kooseksisteerivad kolm religiooni – hinduism, kristlus ja islam. Keralaga jagavad sarnast toidukultuuri ka Tamil Nadu, Andhra Pradeshi ja Karnataka osariigid. Kui põhitoiduained on kõigis mainitutes samad, siis maitseainete kasutamises on erinevusi.

Siinne köök on kaalujälgija unistus – palju on erinevalt töödeldud köögivilja, salateid ja kala. Kerala köögi põhikomponentideks on lisaks juba mainitud köögiviljadele ja riisile kookos, läätsed, banaanid ja vürtsid. Neid kõiki annab kasutada supist desserdini, salatist pulao või curryni. Toidu töötlemisel kasutatakse peamiselt kookoseõli. Kerala riis, mida pea iga toidu juurde pakutakse, on mõnes piirkonnas pikateraline, mõnes täidlasemate ja ümaramate teradega. Lisaks taimetoitudele pakutakse kala, looma- ja linnuliha. Vürtsidest erutas meie maitsemeeli kõige rohkem koriander, kardemon, ingver, apteegitill, tšilli, piprad (mida Munnari ümbruses rohkem kui 2000 kõrgusel merepinnast kasvatatakse), loorber, aga ka küüslauk ja sibul.

Toitu tellides tasub igaks juhuks selle vürtsikuse kohta küsida ning näiteks segasalatit tellides tuleb valmis olla selleks, et kelner toob teile rahulolust pakatava ilme saatel taldriku, millele on lahti lõigatud tomat, kurk ja vahel lisatud ka mõned sibularattad. Soola ja pipraga maitsestamine on sööja hooleks usaldatud. Kohvi tellides ei tasu üllatuda, kui lauale ilmub tass, millel olev vedelik meenutab kunagi lapsepõlves maal vanaema juures joodud ülimagusat ja rohke piimaga segatud sigurikohvi.

Toidu serveerimisele kerala köögis erilist rõhku ei panda ning harjumuspäraste söögiriistade puudumise pärast ei tasu lihtsamates kohtades nuriseda. Enamasti süüakse siin oma parema käe viit sõrme kasutades. Sellega harjumine võtab aega, kuid kui õiged võtted on omandatud, on toidu maitse autentsem ja hõrgum kui riisiteri ja curryt taldrikul püüdlikult noa ja kahvliga ühendada püüdes.

Suuremates külades ja linnakestes ei jää tühja kõhuga ka kõige valivam sööja, väiksemates kohtades võib aga valikute vähesus ja mitte alati kõige hügieenilisemad toiduvalmistustingimused gurmaanile pettumuse valmistada ja nõrgema närvikavaga toitujad sundpaastule panna. Suupisteid (kartulikrõpse, soola ja ürtidega maitsestatud küpsiseid, pähkleid, õlis küpsetatud pirukaid ja banaane) saab aga igast väikseimastki külakioskist.

Ehkki kerala köök on väga mitmekülgne ja ilmselt leiab sellest igaüks endale vähemalt mõneks ajaks midagi meelepärast, sattusime ühel hommikul olema tunnistajaks järgmisel seigal. Ameerika abielupaar istub hommikusöögilauda, neile pakutakse kohaliku tava kohaselt riisijahu kakukesi (idli) erinevate kastmetega (curry) ning sinna juurde masala teed (must tee, mis on keedetud piimaga ja maitsestatud masala maitseainete ja suhkruga). Paarike maitseb toitu ja on näha, et harjumuspäraste maisihelbemägede ja piimaga kohalikud hõrgutised konkureerida ei suuda. Paarike võtab ebalevalt esimesest idlist kolmanda ja neljandagi suutäie, kuid toit ei taha kuidagi alla minna. Nähes, et ühel sööjatest hakkab taldrik tühjenema küsib hoolitsev võõrustaja lahkelt: „Kas võin teile idlisid juurde panna?“ Ameeriklaselt tuleb kiire ja viisakas vastus: „Ei, tänan.“ Võõrustaja imestab: „Kas teile ei maitse idlid?“ Külaline: „Väga maitsevad, mul läheb juba kolmas.“ Eks toitumine ole maitse ja harjumuste asi. Minu selle nädala meeldejäävamad toidunaudingud olid riisist, läätsekastmest ja papad`st (krõbedad läätsevahvlid), küpsetatud banaanide ja kookoseseguga täidetud rotide`st ning masala teest koosnenud hommikueine ühes vesilate arhailises kodus ning Greenpalm Homes`i perenaise valmistatud banaaniõie-läätsesalat.

Ja veel, nii head värskelt pressitud ja vahustatud ananassimahla kui Keralas, ei ole ma kusagil mujal saanud. Toddy, kohaliku kookose mahlast kääritatud joogi, võib vahele jätta, sest kraade on märjukesel vähe, lõhna- ja maitseomadused pole ka kiita, kuid värsket ananassimahla proovige Keralasse sattudes kindlasti.

Ja siin ka paar kerala köögist pärit retsepti (soovitav alustada väikestest kogustest ja eelarvamustevabalt, kuid mõlemad hõrgutised õnnestuvad ka kõige tagasihoidlikumate võimetega söögitegijal).

Kardemoni ja vaniljega maitsestatud banaanilassi a la Greenpalm Homes perenaine

Sega maitsestamata jogurt või keefir suhkru, kardemoni, vaniljesuhkru ja banaanitükikestega. Jahuta ja serveeri. Kiida lauakaaslastele joogi tervislikke omadusi.


Praetud banaanid a la paatmaja kokk

Koori banaanid ja poolita. Kummastki poolest lõika omakorda umbes neli viilu. Sega kausis muna umbes 4-5 spl jahu, 3 spl suhkru, 1 cl vee, kardemoni, kaneeli või köömnetega ühtlaseks massiks. Kasta banaanilõigud taignasse ja prae eelnevalt kuumutatud pannil kookoseõlis mõlemalt poolt kuldpruuniks. Soovitav on serveerida desserti vaniljejäätise ning coca-cola ja rummi kokteiliga a la Tom. Kui praetud banaanid juhtuvad ootamatult lõppema, saab umbes 5 minutiga uue koguse hõrgutist valmistada.

Hea seltskond suurendab mõlema toidu nautimisel naudingut.

Kerala, nii nagu ka teiste india toitude valmistamiseks tuleb aega varuda, sest mõne toidu tegemine võib võtta isegi paar päeva.

Kristel

teisipäev, 23. detsember 2008

Salaranna mõtted

Ühes teises salajases kohas „Kerala vesilates”
+35 ºC


India läänekalda õhk virvendab päevasest kuumusest. Eriti kuum hakkab aga matkates kitsal mägiteel umbes 35-kraadises kuumuses, kogu aastane elu kukil ning igat sammu hoolega kaaludes, et mitte tundmatusse libiseda. Kohale jõudes ühte salakohta, millesarnasest olen Indiasse jõudmisest saadik unistanud, ununevad matkale eelnenud 20-minutiline rikšasõit mööda olematut teed („uhhuuduuri” poisid ütleksid, et teed, mis oli tehtud ainult aukudest) ja pingutust nõudev matk.

Oma puhkusest puhkamiseks soovisime veeta nädala India rannas. Sõnakombinatsiooni „India ja rand” peale torkab enamusele esimese asjana kindlasti pähe Goa. Minu jaoks oli see aga peaaegu, et esimene välistus ning soovisin leida midagi privaatsemat ja lihtsamat... Niipalju kui aga inimestega rääkisime, siis selgus, et rannad, mis veel mõni aasta tagasi olid privaatsed, vaiksed ja paketituristidest puutumata, on nüüdseks muutunud ülerahvastatud turistilõksudeks. Õigel ajal tulevad aga õiged asjad ise sinu juurde ning nii saimegi paar päeva enne mere äärde suuna võtmist juhusliku vihje ranna kohta,: kus ka veel täna on vähe rahvast ning rand ise on ilus ja puhas.

Meie randa jõudmiseks oligi ainus viis üle mägede matkates. Ilmselt tänu raskele ligipääsule, ei ole selles rannas õnneks ühtegi hotelli, päikesevarju, lamamistooli ega ühtlase kihina risti-rästi lebavaid päevitajaid. Selle asemel on umbes 1 km pikkune idülliline palmidega ääristatud rannariba, mida kolmest ilmakaarest ümbritsevad mäed ning ühelt poolt Araabia meri. Rannaäär on liivane, vesi puhas, rannal loivavad rahulikult 3-4 lehma ja kulgevad hipid Ööbime lihtsas palmilehtedest punutud hütis, mille enne meid on juba hõivanud sipelgad ja hiired. 12 krooni öö eest inimese kohta sisaldab lavatsit, õhukeseks kulunud madratsit ja moskiitovõrku. Eemal palmide all on ihuhädade tarbeks auk nelja seina vahel ja pidevalt kleepuvat nahka saab käia loputamas lageda taeva ja päikesesooja vee all. Vaatamata oma lihtsusele, näeb kohake välja nagu romantiline paradiis.

Rannal elab korraga umbes 100-200 inimest, kuid nad kaovad kogu rannaribale nii ära, et sa saad olla piisavalt omaette, kuid samal ajal ei ole üksiku saare tunnet. Kohalik seltskond mõjub mulle vägagi inspireerivalt. Peamiselt peatuvad sellel rannal veidi alternatiivsemat tüüpi inimesed – mitmed 40+ eas olevad kottpükstes hipid, Indias kodunenud joogi elu viljelevad tegelased, lihtsalt hullud, eluaegsed rändurid või muusikud, ärasuitsetanud olemisega kulgejad ning idamaiste võitluskunstide harrastajad. Teiste hulgas peatub meie hüti naabruses üks 60 aastates Sean O’Connori välimusega tumepruuniks päevitanud britt, kes käib kõigile oma südamevalu kurtmas, et ta armastatu jättis ta Goas teise mehe pärast maha (arutame Tomiga, et kui ka 60selt on võimalik veel nii armunud olla, siis on elu ju eriti ilus!). Meie oleme rannas elavate inimeste hulgas pigem erandid, sest ei kvalifitseeru me ei hipideks ega hulludeks (vähemalt enda arvates:) ning oma kolme rändurikuuga ei ole me omandanud ka ühtegi muud märkimisväärset ega pöörast omadust.


Elu rannal on imeline – lastes päevad läbi poolpaljalt rannal ringi ning lihtsalt päikese ja mere üle rõõmustades, on mul tunne nagu oleksin pidevalt ilma alkoholita purjus ning totakas rahulolev naeratus lihtsalt püsib vankumatult näol (Tom kahtlustab, et mul on kas pidev päikesepiste või tarbin salaja meie hütis olevat rummi). Aga uskuge või mitte, sellest rannast on võimalik ka lihtsalt „laksu all” olla... Hommikul enne seitset tõustes kumab mere kohal veel kuu, vesi on soojem kui õhk ning samal ajal hakkab palmisalu tagant tõusma päike. Roosakas hommikuvalguses on juba koha sisse võtnud üksikud mediteerijad, jooga harrastajad, lihtsalt tervisekõndijad või -jooksjad. Kõndides sellises hommikusumeduses jalgupidi soojas merevahus, lainekohin kõrvus, mõjub see sügava meditatsioonina ja võid kindel olla, et saad sealt terveks päevaks rahu hinge... Enne kella 12 ehk päeva suurimat kuumalainet proovin päikese käes Eestist kaasa võetud ja Lähis-Idas reisides riietega hoolikalt kaetud helesinist nahka pruunistada karamellikarvaliseks ja unustan end pidevalt vette koos lainetega hõljuma. Ma vist ei ole lapsepõlvest saadik enam meres järjest nii kaua vedelenud kui siinses rannas. Siin kohe jätkub vees tundideks tegevust - liueldes laineharjadel või lihtsalt lastes veel end kanda või lihtsalt rullida kaldalähistel madalas vees. Lõunad veedame tavaliselt oma lihtsas rannakohvikus ning pealelõunad kuluvad kas lugemiseks või unistamiseks või naaberrandade külastamiseks. Päikseloojangul kõnnin taaskord mitu rannapikkust paljajalu vahuses vees niikaua, kui oranž kera müstiliselt taeva keskele ära haihtub... Kell kuus õhtul on kottpime ning siis istume oma rannakohvikus või palmilehtedest internetikohvikus või uurime babade - jogide või hipide hingeelu. Meie rannas elamise ajal on täiskuu ööd... Öö saabudes tuleb tõus ning meri muutub täiesti pööraseks. Imeline on istuda täiskuuvalguses rannas, mõlgutada oma mõtteid, olles samal ajal pidevalt aeg valvel, millal tõusuvesi istumise all oleva liivariba üle ujutab. Päris täiskuu ööl otsustab armastuse kaotanud britt selle muusikasse välja elada ning nii saame imelise kitarrikontserdi osaliseks... Eeehhhhh, kaunis... ja mõni ime siis, et sellel salajasel rannal püsib rahulolev naeratus iseenesest.



Ühel õhtul lemon-minti (maitseb nagu ilma alkoholita mojito) juues, räägivad meie lauanaabrid, kuidas India on viimase 20 aastaga väga muutunud – tol ajal oli kõhulahtisus igapäevane, liikumine tunduvalt vaevalisem ning inimesed oluliselt vaesemad ja ümbruskond veelgi räpasem. Kuuleme, et 9 aastat tagasi oli meie rannal vaid üks koht, kust sai endale hüti rentida (täna on neid umbes 12). Goas varem hipide seas kuulus olnud Palolemi rand olevat viimase nelja aastaga totaalselt muutunud ning tänaseks pakitud ööklubide ja baaride ning räuskavate turistidega. Nii juhtubki, et kogu selles õndsuses, kus mul ühtegi isiklikku muret ei eksisteeri, hakkavad mu mõtted paratamatult hulkuma hoopis mööda globaalsemaid teemasid: Kui kaua läheb aega, et siinse ranna mõnus vaikne atmosfäär on kadunud? Kui kaua on veel maailmas võimalik leida autentseid kohti? Kui kaua suudavad turistide pideva tähelepanu all erinevad rahvad oma kultuuri ja tavasid säilitada? Kui kiiresti need kohad, kus täna võimalik privaatsust leida on täis lõputult hotelle ja turiste? Mis siis saab, kui reisima hakkavad täna piiratud võimaluste tõttu kodus istuvad inimmassid nagu indialased ja hiinlased ja teised hoomamatu suurusega Aasia riikide elanikud? Jne, jne.

Eelnevaid mõtted peas edasi-tagasi lapates, poeb mu hinge mure ja kerge süütunne samaaegselt. Mure seepärast, mina sooviksin reisida sellistes kohtades, mis on võimalikult autentsed ning kus inimesed elavad oma tavapärast igapäevaelu ja kus on vähe turiste... Neid kohti jääb aga maailmas järjest vähemaks. Süütunne tekib hinge aga sellepärast, et kuigi ma ise tahan reisida kohtades, kuhu teised turistid harva satuvad, ei ole ma ise nõus oma reisimist piirama ning hea meelega topiks oma nina just sinna, kuhu teised veel jõudnud ei ole. Mida siis teha? Istuda kodus ja vaadata telekast, kuidas maailm elab...?! Ilmselt me ei saa peatada kogu maailma arengut ega ka turismi arengut, vaid ainukeseks väljapääsuks tundubki olevat leppimine asjaoluga, et kõik muutub. Eesti kontekstis tundub ju loomulik, et täna ei ole võimalik enam kogeda 1980ndate aastate Eestit (kes eestlastest oleks oma 20 aasta tagust viletsamat elu nõus täna veel elama selle eesmärgiga, et turistidel huvitavam oleks?!). Mulle meenub kaks aastat tagasi Tiibetis nähtule järgnenud vastuoluline reaktsioon – ühelt poolt oli mul kahju, et sealne kultuur iga päevaga kaob, kuid teisalt oli mul traditsioone järgivates kloostrites viibivatest väikestest poisikestest kahju, kes jalgpalli ja arvuti asemel sanskritikeelseid Buddha palveid jääkülmas kloostris lugesid. Paratamatult jõuab aga internet varem või hiljem enamustesse ilmanurkadesse ning seal peituvate tohutute infoallikate põhjal tekivad ilmselt täna sisuliselt tsivilisatsioonist väljas elavatel inimestel ideed, kuidas teisiti või paremini elada. Ehk ainuke variant on täna veel nii palju reisida kui võimalik ning tulevikus leppida globaliseeruva maailmaga ja selle tagajärgedega erinevatele kultuuridele.

Nimelt anname reisimisega paratamatult oma panuse kohaliku kultuuri- ja majanduskeskkonna muutumisse. Üldiselt arvatakse, et turism on alati hea: kohtadesse, mida turistid külastavad, jääb maha nende raha, kohalike inimeste elatustase tõuseb, kuna avatakse uusi ärisid, tekib uusi töökohti, jne. See ei pruugi aga ALATI nii olla. Kui isegi selline süütu asi nagu Lonely Planeti reisijuht (nagu ka kõik teised reisijuhid) muudab oma olemasoluga maailma ning väikeste kohtade majanduslikke olusid, siis mis veel rääkida suurtest turistide hordidest. Nimelt väidetavalt algatab selline süütu asi nagu Lonely Planeti reisijuht paljudes väikestes kogukondades järgmise protsessi. Näiteks kui mõni ööbimiskoht satub rändurite piiblisse Lonely Planetisse, siis see koht muutub üle öö populaarseks. Niipea kui majutus- või toitlustuskoht on Lonely Planetis sees, otsustab koha omanik hinda tõsta, sest tema teenuse järgi on nagunii suur nõudlus. Kohalik riisimüüja, kes varustab koha omanikku riisiga, näeb, et mehel läheb nii hästi ning tõstab ka oma riisi hinda. Aga riisimüüja hind tõuseb samal ajal ka kohalike elanike jaoks, kes seda aga uue hinnaga jaksavad aina vähem ja vähem osta. Nii võibki juhtuda, et teatud osa kogukonnast rikastuvad ning teine osa samast kogukonnast jäävad turismi tõttu järjest vaesemaks ja vaesemaks...

Indiviididena võiks meil olla aga nii palju vastutust, et võimalikult vähe kohalikku elukeskkonda muuta. Individuaalses plaanis mõjutame me kõike seda viisil, mida me ise igakord ei tajugi. Näiteks andes kohalikele lastele pliiatseid ja raha, hakkavad nad seda küsima igalt turistilt ning laste väärtushinnangud ning ka külakese autentsus rikutakse ära üha enam ja enam. Nii kasvavadki täiskasvanud, kelle maailmapilt on selline, et võõramaalane võrdub kerge teenimisvõimalus. Nii juhtubki, et turistidelt küsitakse kordades kõrgemat hinda. Omakorda kui turistina maksame kohalike teenuste eest mõtlematult nii palju kui küsitakse, muudame me riigi järgmiste turistide ja ka kohalike elanike jaoks kallimaks. Kohalikel tekib arusaam, et võõramaalaselt peabki saama „kala”, selle asemel et ise õnge kasutama õppida.

Tasub ka mõelda, et lääneliku mugavat ja luksuslikku elustiili taga ajades kiirendame koha autentsuse kadumise protsessi. Hea näide on tuua meie oma salajaselt rannakeselt. Nimelt kõnetas ühel päeval meie rannakohvikus üks vanem proua Tomi: „A võ govorite po russki?” Tom oli ootamatust küsimusest jahmunud. Selgus, et venelaste seltskond oli oma ratastega kohvritega jõudnud meie ranna lähedale, kust autoga enam edasi ei saanud ning tulid maad uurima, et kust see autotee siia randa tuleb. Kuna nad peale vene keele muud keelt ei rääkinud, siis käisid nad meie majutuskohas ööbivate inimeste registri läbi ja uurisid, kas nende hulgas võiks olla mõni vene keelt kõnelev inimene. Loomulikult eestlane võrdus vene keel ning nii nad Tomi küsimusterahega üle valasidki. Muuhulgas uurisid nad, kas siin rannal on mõni normaalne hotell (hütt küll nende jaoks ööbimiskoha mõõtu välja ei andnud), kus on lamamistoolid ja kust leida päevavarjud... ime et nad basseini ei nõudnud. Mis võib juhtuda on see, et mõni selle armsa ranna koha omanikest saabki sellistest nõudmistest idee ning ostab omale algatuseks rannatoolid, seejärel lõhub palmiokstest hütid ning ehitab 10 kordse hotelli, kuhu hakkavad paari kuu pärast saabuma paketituristid ning koht on peagi ülerahvastatud. Kes selle üle õnnelik oleks?

Seda teemat ilmselt võiks veel pikalt siin heietada, aga see ei ole eesmärk. Idee oli lihtsalt jätta märk maha, et mis radasid ränduri mõte kondab. Kokkuvõtteks võib öelda, et tore, et täna on veel küllaldaselt salajasi kohti, kus leida privaatsust (eriti õnnelikud võiksime oma metsade ja soode ja randade üle olla meie, eestlased) ning kus kogemata sattuda kohalike inimeste tavapärasesse igapäevaellu. Reisides aga võiks mõelda sellele, et võimalikult vähe kohalikku elukeskkonda ja tavasid mõjutada ning lasta sel pigem areneda omasoodu – see juhtub nagunii ja ilmselt kiiremini kui mee oodata oskame.

Marika

neljapäev, 18. detsember 2008

India loomad

Alustatud Gokarna lähistel rannas, Sunset Cafe palmide all ja lõpetatud Kerala vesilates
+32 ºC

Samal ajal kui Marika tegeleb siin sügavamat sorti sisekaemusega, sukeldun mina hoopis kergemat sorti temaatikasse ja kirjutan siinsetest loomadest, kes on oma elu inimesega mõnusasti ühendanud. Džungliloomade hingeelusse sedakorda ei tungi.

Mõte kirjutada lugu India loomadest sai seemne, kui uitasin Udaipuris mööda kitsast tänavat ja korraga ilmus nurga tagant välja elevant! Mitäs nyt? Ehk siis erinevalt eestimaisest harjumuspärasest linnapildist, on Indias tulnud kohaneda muuhulgas sellega, et loomad ja inimesed liiguvad siin tänavatel segamatult külg-külje, varvas-sõra või käsi-saba kõrval. Kui Varanasi tänavatel hakkasid juba lehmad mind puskima, oli see ilmselge märk, et mul tuleb kirjutada India loomadest eraldi lugu.

Lehmad. Lehmad on konkurentsitult kõige tuusamad loomad Indias. Nad tunnevad end linnatänavatel sama uljalt nagu varblased või tuvid Tallinnas ja neid on kõik kohad täis. Siiski, siiski - Delhis läks meil aega kolm päeva, enne kui me esimest korda lehmaga kohtusime. Hiljem mööda Indiat ringi sõites ei olnud aga kohta, kus lehmad poleks loomadest tänavapildis domineerinud. Lehm liigub siin tõesti täpselt seal, kus talle meeldib.

Dehlis räägiti meile, et linnatänavatel hulkuvad lehmad on reeglina kodutud. Kuna lehm on püha loom, siis keegi lehma ei tapa. Nii saadetaksegi sellised loomad, kes piimasaamiseks või soo jätkamiseks liiga vanaks on jäänud, lihtsalt tänavale oma viimaseid elupäevi mööda saatma. Kekris lükati selline seisukoht aga ümber. Ram väitis, et kõikidel linnatänavatel leiduvatel lehmadel on omanik olemas ja omanikud teavad täpselt, missugused loomad neile kuuluvad. Hoolimata, et elasime Kekris eramajade piirkonnas, oli see samuti lehmi täis. Ka Ramil oli lehm mitmed aastad tagasi. Erinevalt aga meie ettekujutusest lehmapidamisest ei olnud Kekri linna lehmadel lauta, vaid linnatänav oligi nende kodu.

Tänavatel söövad lehmad ennekõike olmejäätmeid. Kuna sinna hulka satub alati ka inimesest järelejäänud toitu, siis pole asi väga hull. Kavalamad lehmad hoiavad pühakodade lähedale, kus leiab alati midagi rohelist hamba alla. Õigemini oleks küll öelda, et värvilist, kuna templitesse tuuakse palju vanikuid ja lilli, mis on lehmale mõnusaks ampsuks. Gokarna rannas nägime, kuidas lehmad sõid isukalt lilli, puuvilju ja muud kraami, mida meri oli kaldale uhtnud.

Lehmakoogid on loomulik osa India tänavapildist. Kuna kooke on kõikjal palju, siis on nende puhul oluline üksnes jälgida, kas tegemist on värske või hangunud koogiga. Ainult värskete kookide puhul on mõtet end möödaastumise või ülehüppamisega vaevata, sest puhast pinda tänaval niikuinii eriti ei leia. Lehmakoogist saab kütte- ja ehitusmaterjali ning varem või hiljem korjatakse see inimeste poolt kokku.

Kitsed. Kui Lähis-Idas oli rida riike, kus kits oli kõige tähtsam koduloom – ehk siis neid nägi kõikjal – siis Indias jäävad kitsed selgelt lehma varju. Siiski on kitsi siin omajagu. Liiguvad enamasti karjades ja seal kus juhtub. Kohatud sai neid nii linnatänavatel kui maanteedel. Kitsejuustust erinevaid tooteid sai ka proovitud.

Sead. Sigade positsioon Indias on erakordselt niru. Põrsapraad Eesti jõululaual on ju kultus omaette, eriti just neil päevadel! Siin Indias peetakse aga siga üheks jubedaks loomaks, sest nendega seostatakse igasugust mustust. Nagu varem juba kirjutatud sai, kasvatavad sigasid Indias vaid kõige alam klass puutumatutest. Sead ise muidugi ei lase sellel oma tuju rikkuda. Selle asemel tuhnivad nad asjalikult mööda linnatänavaid ja püherdavad mõnusasti prügis. Liiga palju sigu ei näinud, aga kui nägi, siis karjakesti. Meie Jaipuri hotelliga samal tänaval elas näiteks üks suurem koloonia sigu mahajäetud krundil läbisegi prügihunnikutega. Küsimus, mis nõuaks põhjalikumat uurimist, on et mida sigadega siin Indias tehakse. Enamik indialasi on taimetoitlased või ei söö sealiha usulistel kaalutlustel (need ca 100 miljonit moslemit, kes Indias elavad). Toidukohtades sealiha niisama kergelt menüüst ei leia või kui leiabki, siis enamasti öeldakse, et seda toitu hetkel pole saada. Võimalik, et sead on nende kasvatajatele rohkem nagu lemmikloomade eest.

Kaamelid. Olles paar päeva Dehlis olnud, suundusime osariiki nimega Radžasthan. Minu üllatus oli suur, kui avastasin, et paljudel sealsetel postkaartidel ja India reklaamidel kujutatakse kaameleid. Ehk siis minu kujutluspildis Indiast ei olnud kaamelitel või kõrbel mingit kohta! Aga Radžasthanis selgus, et kogu lääneosa sellest osariigist on kõrb ja kaameli safarid väga populaarne atraktsioon. Külastasime püha linna Pushkarit, mis üle India on kuulus oma iga-aastase kaameli laadaga. Tänavapildis võis näha vankri ette rakendatud kaameleid nagu muistsel ajal Eestis hobuseid. Vanker oli muidugi veidi kõrgem ja võimsam, aga kaamel vankri ees paistis olukorraga päris rahul olevat. Kaameli lihast tehakse siin ka toitu. Kas mitte kebabi ja burgerit? Teadlikult ma ise seda igatahes ei proovinud.

Hobused. Hobustega on selline lugu, et vist kõik hobused, keda õnnestus näha, olid rakendatud üheks pühaks eesmärgiks - pulmarongkäiguks nimelt. Kohalikes pulmakommetes on oluline koht protsessioonil, mille käigus peigmees hobusel liigub koos saatjaskonnaga (kelle hulka kuulub kõrvulukustavat müra tegev puhkpilliorkester) läbi asula. Sarnaselt peigmehele on ka hobune uhkelt ehitud. Tänu sellisele traditsioonile saab hobune siin kõvasti feimi ja on seega ka igati au sees!

Elevandid. „Loomad elutoas!” võiks Indias korduvalt hüüda. Nagu juttu alustasin, siis pole Indias mingi ime kohtuda linnatänaval ka elevandiga. Ajaloo huvides olgu öeldud., et kohatud elevant siiski päris omapäi ei käinud linna peal luusimas - turja peal „pesakastis” istus ka tema peremees. Kuigi kohtusime elevandiga korduvalt Udaipuris, siis hiljem pole minu jaoks üht India sümbolit, elevanti, õnnestunud näha. Viga pole ilmselt elevandis, vaid meis endis, kuna meie marsruudile pole jäänud piirkondi, kus need loomad aktiivsemas kasutuses oleks. Aga jätkame oma otsinguid Keralas!


Ahvid. Esimesed ahvid jäid meie teele juba Delhis. Velorikšaga mööda kitsaid turutänavaid sõites nägime, kuidas katustel ja mööda elektrikaableid turnisid ahvid. Sama enesekindlalt tundsid ahvid ennast Jaipuri turgudel. Jaipuris kuulsin esimest korda, et väike armas loomake nimega ahv võib inimese suhtes väga jultunud olla. Nii ei lubatud meid seal päikeseloojangu ajal Krishna templi katusele, sest öeldi, et sel ajal liiguvad ahvikarjad mööda katuseid ja nad võivad inimesi rünnata. Endal õnnestus pealt näha, kuidas hämariku saabudes korraldas ahvikari meie Jaipuri hotelli vaiksel kõrvaltänaval reidi. Umbes 10-15 ahvi erinevas vanuses liikusid mööda tänavat, sh aedadel, tänavaäärsete majade rõdudel ja katustel, ja kui midagi huvitavat näppu hakkas või silma jäi, siis võeti see kaasa. Isegi kohalikud inimesed jäid respektist tänava äärde seisma või sisenesid kõrvalasuvatesse äridesse, kuni ahvikari möödumiseni.

Jaipuris saime ka teistelt ränduritelt juhiseid, kuidas sõjakate ahvide puhul käituda. Nimelt ei tohtivat sõjakale ahvile mitte mingil juhul silma vaadata ja hambaid näidata, muuhulgas siis ka naeratada:) See olevat märk rünnakule asumisest. Selle asemel tuleks teha kõvemat sorti kisa, kas siis oma häälega (samas meeles pidada, et hambad oleks peidus!) või midagi käte vahel kokku lüües. Veel parem oleks, kui käepärast oleks mingi malakas, millega saaks ründavale loomale äiata... Kohtades, kus ülbed ahvikarjad on suuremaks probleemiks, olevat kohalikel paukpadrunitega püssid, millega loomade vastu astutakse... Nende lugude valguses järgisime korralikult punkti oma Varanasi hotelli siseeeskirjadest, mille kohaselt tuli „hullude ahvide” eest hotellitoa aknad kinni hoida, mis sest et olime vaatega Gangesele ja kõrgusel, et keegi sisse ei peaks ronima.

Muuseas, seniste vaatluste kohaselt on siin kahte liiki ahve. Linnatänavatel elavad sellised pruunikat tooni pärdikud (no suuremate isaste kohta sõna pärdik öelda on küll ilmselge sentimentaalsus!), aga linnalähistel maal on rohkem näha selliseid valgekarvalisi ja musta näoga isendeid (muidu sama suured). Neid valgeid sai ennekõike läbi bussi- ja rikšaakna nähtud ja nende kommetest täpsemalt rääkida ei oska. Aga nad ei tundunud inimeste osas ükskõiksed olevat – nii meenub pilt ühest maastikuautost, mis Pushkari lähistel tee kõrval seisis ja mis oli paksult „valgete ahvidega” kaetud.

Koerad. Koeri on nagu lehmigi lugematu arv. Enamasti väga uimased ja vedelevad kõikjal tänavatel. Paistab, et nad paljunevad siin ka kontrollimatult. Vähe sellest, et meie siinviibimise ajal oli Indias üldiselt hea aeg abiellumiseks, siis sama tõsiselt võtsid seda Varanasi koerad, kes ka ohjeldamatult pulmlesid. Rahutu periood muutis koerad kogunisti nii uljaks, et ainukeste olevustena Indias astusid nad aeg-ajalt lehmade vastu. Nii nägin nii Varanasi ghatidel kui Gokarna rannas, kuidas koerad tegid lehmale kambakat ja ta oma „territooriumilt” minema ajasid. Tänavakoerad on siin enamasti kõik ühte tüüpi – sellised sileda karvaga ja pikkadel jalgadel. Samas õnnestus Indias näha ka kodukoera meie esimeses peres. Google oli vastupidiselt nii karvane, et silmi pidi mööda koera taga otsima.


Kassid. Kassidega on Indias halvad lood. Arvasin juba, et kasse Indias üldse polegi, kuni Varanasis kusagilt turuleti vahelt üks selline mulle vastu vaatas. Hiljem nägin kasse ka Gokarna rannas ja veel siin-seal, aga nende arvukus võrreldes lehmade ja koertega on marginaalne. Karta on, et siinne koerte arvukus avaldab negatiivset mõju kassidele.

Vöötoravad. No andku see armas loomake mulle muidugi andeks, kui tal tegelikult mõni ägedam nimi on! Aga no mis muu nimi saab olla loomal, kes näeb välja nagu meie orav, ainult et karvastik on helepruun ja peast sabani jooksevad erinevat tooni vöödid?! Neid kenasid karvakerasid võis näha ka väga erinevates paikades linnaruumis: majade seintel, tänavapostidel, puude otsas.

Rotid. Rottidega sain kokku Varanasis. Esmakohtumine oli täiesti omaette elamus. Tulime just varahommikuselt rongilt ja hotelli poolt meile järelesaadetud rikšajuht tuiskas mööda Varanasi vanalinna kitsast tänavarägastikku. Oma „korrusmajadega” seal ringikõndimine oli paras katsumus, kuna pidevalt tuli mahtuda mööda kandamiga kohalikest, hästitoidetud lehmadest, üle hüpata lehmakookidest ja muust rämpsust. Korraga, ühel kitsal tänaval, tulevad hanereas meile vastu kohalik mees, lehm ja nende järel sirges rivis longib rahulikul sammul rott. Mõnes muus kontekstis oleksin ehk kivistunud, tol hetkel tundus aga see kõik nii normaalne, et marssisime respektiga üksteisest mööda.

Mangused. Nendega on rääkida eriti jube lugu! Varanasis, mööda Gangese ghate koju kõndides läbisin just parajasti teerada peamise põletusghati puuvirnade vahel. Oli juba pime, kuid elektrivalguse abil nägin korraga silmanurgast mingit looma eemal lipsamas puuriida alla. Loom oli ebatavalise välimusega: justkui nagu väike karvane kass või suur rott. Kui olin sama puuriidaga kohakuti, lipsas mu eest läbi sama loom, nii et ma hirmunud hüppega õhku sekunditeks rippuma jäin. Tõttasin hotelli ja kirjeldasin Marikale oma kohutavat kohtumist mingi hübriidloomaga. Mõni päev hiljem päevavalguses möödusin uuesti põletusghati puuvirnadest ja minu ees sibasid korraga mingid meie nirgilaadsed loomad. Nad olid suuremate silmadega ja keha läks sujuvalt üle sabaks. Mulle astus ligi põletuspuude tassijamees ja ütles, et seda looma kutsutakse manguseks (olgugi, et Wikipedia ei tunnista sellist looma... Uuritagu järele, kes see tegelikult olla võis!). Ei saa öelda, et nende tihedus linnapildis suur oli, kuna ainuke koht, kus neid kohtasin, oligi selle põletusghati puuriidad.

Hiired. Hiirtel on ka Indias komme inimeste lähedale hoida. Ilmselt saavad niiviisi väiksema vaevaga kõhu täis:) Varanasi tänavad olid nagu Tootsi taskud, kuhu mahtus ka kohtumisi hiirtega, aga need polnud nii värvikad. Palju enam elevust tekitas, kui Mumbai-Gokarna magamisvagunis kohalikega juttu ajades nägin korraga üht musta kera üle vahekäigu sööstmas. Minu segaduses pilku nähes kinnitas kohalik sell, kellega juttu ajasin, et see oli hiir. Kuna hiir suundus otse pingi alla, kus oli minu seljakott, siis vaevas mind veel kaua mõte, et ma võtan ta äkki endaga kaasa. Võimalik, et võtsingi?! Igatahes meie järgmises peatuspaigas, Gokarna rannas, pärast seda, kui olime mitu päeva olnud vaimustuses oma palmiokstest hütist ja merelainete kohinast selle ümber, juhtus järgmine lugu. Kottpimedas öös ja keset magusat und haarab Marika korraga minust ja hüüatab, et meie voodis on hiir! Olen näriliste suhtes nõrga närvikavaga, aga unesegasena ei saanud ma hästi aru, mis juttu see Marika ajab ja kust ta kottpimedas toas võtab, et siin on hiir. Mingid erinevad putukad krabistavad meil siin kogu aeg ümberringi. Aga Marika on endas kindel ja veenab, et ta kuulis selgelt, kuidas hiir sõi tema uneeelseks lugemiseks olnud araabia muinasjuturaamatut! Krapsasin ka istukile ja saime kuidagi läbi oma moskiitovõrgu tule hütis põlema. Läks veel hetk valgusega harjumiseks, kui musthall karvakera tormas Marika poolsest nurgast otse üle meie peatsi ja lipsas hüti uksepraost välja! Öine kohtumine väikse loomakesega tähendas meile sedakorda une jätku elektrivalgusega hütis... Kuna meie puhketsooni dušinurgas olla mõned päevad varem nähtud ka madu, tegime järgmisel õhtul järelduse, et hiir ilmselt oli mao eest meie hütti pakku pugenud!

Tom, the loodusvaatleja

reede, 12. detsember 2008

Inimkatsed vol 3 ehk kohe-kohe 3 kuud reisil oldud

hipirannas, 24 h jutti totakas naeratus näol

kuuuuum


Ostsin omale kireva hipipluusi. Ega mul riietest puudust ei ole, aga olles kohtades, kus kõigil teistel valgetel on kas rastajuuksed, kottpüksid või yogidele kohaselt lihtsalt lina ümber, siis tundsin end oma tavaliste riietega ameerika või vene turistina. Peale seda kui olin uue pluusi selga pannud, kõige kotakamad matkapüksid jalga tõmmanud ning räti ümber pea sidunud paranes enesetunne kohe märgatavalt. Ehk siis enne reisi paljukardetud hipistumisele suutsin vastu panna vaevu kolm kuud, ei tea mis seisus aasta pärast olen....

Poolteist kuud tagasi kirjutatud „inimkatsete” loos tõdesin, et vaikselt hakkab tekkima pika reisi tunne. Tänaseks on see tunne veel omakorda muutunud. Nimelt pika reisi tunne on asendunud armastusega oma uue (ränduri) eluviisi vastu – õnnelik, muretu, huvitav, kus ainukeseks mureks on, et reis liiga kiiresti otsa ei saaks. Ei tea, kas see kestab ka veel reisi 10ndal kuul? Aga mis siis toimub peale kolme kuud olme-, tunnete ja mõtete maailmas... ja kuidas meil omavahel läheb?

Olmemaailma vajadused tühja-tähja järele tunduvad järjest vähenevat ning seljakotiga kaasasolevaid asju tundub päev-päevalt olevat liiga palju. Uskumatu kui vähesega tegelikult hakkama võib saada. Ööbimiskohale sisuliselt muid nõudmisi ei ole peale selle, et see oleks odav ning et oleks voodi – prussakad, hiired, ämblikud või sisalikud toas ei tekita enam erilist emotsiooni. Riiete väljanägemise ning nende vahetamise tiheduse osas on nõudmised sisuliselt olematuks muutunud.

Reisimise stiil on ka veidi muutunud - turistile omane „pean-nädalaga-kõik-ära-nägema” tunnet ei ole kunagi olnudki, aga nüüdseks ei ole ka mingit probleemi istuda ühes sihtkohas lihtsalt terve nädal hotellitoas, ilma linna õieti nägemata. Hetkel veel sellist valmisolekut küll ei ole, et kuhugi päris kuuks või kaheks pidama jääda, pigem järjekordne teele asumine ühest kohast teise tekitab elevust. Juhul kui ei ole ammu ühegi kohaliku hinge ja/või koju saanud pugeda, vaid on kõnnitud iseseisvalt ringi ja tõlgendatud oma äranägemise järgi asju, siis tekib sellest kerge närvilisus – tahaks sügavamale kultuuri tungida.

Tunnete maailmas domineerib ühepäevaliblika tunne – pidev rõõm tänasest päevast ja ilusast maailmast on saanud justkui iseenesest mõistetavaks seisundiks, sest lihtsalt nii hea on olla :) Vabadusejanu on lihtsalt täitmatu ehk meist on saanud parajad spontaansuse sõltlased. Nimelt kõik, mis nõuab veidi planeerimist ja sebimist või on seotud mõne kohustusega, siis see tundub kohe väga ahistavana. India, kus hetkel viibime, kiusab meid selles osas ka parajalt. Nimelt, kui sul ei ole Indias vähemalt kuus kuud aega, siis võid igasuguse spontaansuse ära unustada, sest rongid ja lennud vajavad ettebroneerimist. Kujutage siis ette, milline piin see meile on. Nädal aega ette ära otsustada, millal me tahame järgmisesse kohta liikuda. Piinlikkusega peab tunnistama, et igasugune väiksemgi kohustus päevas häirib ning nõuab ikka teatud eneseületamist, et see korda saata. Näiteks võtsin vähemalt kaks päeva hoogu, et lennufirmasse vajalik telefonikõne teha.

Mõtete maailmas liikuvad igapäevased mõtted on võrreldes varasema eluga saanud veidi igavikulisema sisu. Eile kerkis näiteks minu pähe küsimus, et milline on normaalne elu? Jõudsin järeldusele, et igas maailmaotsas on nö „iseenesest-mõistetavad-asjad ja elud” väga erinevad. Näiteks kui suuremas osas Eestis peetakse iseenesest mõistetavaks, et normaalne inimene tahab karjääri teha, palju raha teenida ning võimalikult „vapper ja ilus olla”, siis tundubki see normaalne ja ilma pikemalt mõtlemata satud ise paratamatult samasse rattasse Näiteks siin Gokarna hipirannas on „normaalsel elul” hoopis teistsugune tähendus. Siin ümbritsevad meid inimesed, kes teevad nii palju tööd, et parasjagu ära elada või on töötud ning naudivad elu nii kuis oskavad ilma suuremat raha vajamata. Ja nii on maailma erinevates paikades väga palju „normaalseid elusid”, mis kõik erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Mis tundub hirmutav, on see, et tegelikult dikteerib „normaalse elu” mõistet meile meie ümber olev ühiskond, samal ajal tekitades ka üldist massipsühhoosi. Enamus inimesi tõlgendab minu arvates „normaalset elu” lähtuvalt sellest, mida ülejäänud inimesed sinu ümber teevad ja aktsepteerivad ehk normaalseks peavad. Nii avastad end üks hetk kappamas lihtsalt samas suunas, kuhu kõik teisedki, ilma endalt küsimata, et kas see ongi see, mida tegelikult tahad. Sellise reisi üks suur väärtusi on see, et nähes erinevaid „normaalseid elusid”, avardub maailmavaade ikka üksjagu ning tekib rohkem ideid ja veendumusi, kuidas on võimalik oma üks ja ainuke elu veeta. Miks mitte miksida enda jaoks sobivad mõtted ja elustiilid kokku ja kujundada sellest omale (üldsuse survest hoolimata) täpselt selline äraolemine nagu ise heaks arvad – ükskõik kui hullumeelne see esmapilgul tundub?!

Unistades ja mõlgutades mõtteid elust pärast reisi, jõuavad kolm kuud reisil viibinud inimese ajus mõtted üha enam sinna, et 5 päeva nädalas kellast kellani tööl käimine ja kogu aastase töörügamise peale ettenähtud (vaid!!!) 4 nädalat puhkust on karjuv ülekohus (andku kõik töölkäivad inimesed mulle palun andkeks!). Nii võibki juhtuda, et kui oled 60-ne, siis istud väsinult maha, ja muud oma elatud elust ei mäleta, kui ainult tööl käimist. Tööl on tore käia ja ennast on tore arendada, kuid samal ajal on maailmas veel miljon toredat asja avastada, milleks on ka aega vaja. Siin reisil olles on tekkinud kristallselge arusaam, et elu on liiga lühike ning maailm liiga ilus, et kiirelennulise karjääri kõrvalt jõuaks kõike seda ilu avastada. Kuna Eestis kõik tööalased otsad said ära lõpetatud, siis on päris tore avastada end mõttelt, et tagasi minnes võib ükskõik mida tegema hakata. Ja ma mõtlen seda sõna otseses mõttes, et ÜKSKÕIK mida – panna püsti oma hamburgeriputka või hakata korstnapühkijaks või Kuremäe kloostri nunnaks - peaasi, et see minu ettekujutusega toredast elust haakub.

Inspiratsiooniks on minu teele sattunud inimesed, kes on oma elu väga osavalt sättinud, nii et nad saavad oma tööd ja huvisid ühendada. Saime tuttavaks lennufirma Al Italia stjuuardi ja stjuardessiga, kes teevad tööd 3 päeva nädalas ja siis puhkavad pika nädalalõpu või kohe mitu kuud jutti. Kuna neile on paljud lennud üle maailma kättesaadavad vaid paarisaja krooni eest, siis nad veedavad oma vaba aega, kus parasjagu pähe tuleb ning pikema puhkusperioodi jooksul põrutavad kondama mööda maailma erinevaid riike. Üks teine huvitav paar peab mobiilset toitlustusfirmat – nad käivad Suurbritannias maist oktoobrini läbi kõik festivalid ja pidustused ning siis novembrist aprillini reisivad mööda maailma suvel teenitud raha eest. Üks saksa neiu töötab vabakutselisena ühe kohaliku ajakirja jaoks ning kirjutab ning toimetab reisilugusid. Lugude saamiseks tuleb tal ka endal käia asja kohapeal uurimas.... Siin hipirannas on meie hüti naabriteks Iirimaal elav pere, kes on vabakutselised – naine illustraator ja mees puussepp ning nende lapsed õpivad kodukoolis. Oma elu muutsid nad umbes 5 aastat tagasi ning nüüd reisivad nad igal aastal novembrist märtsini, just siis kui kodus on külm ja on siis kodus, kui Iirimaal on ilus. Nende sõnul on nad väga õnnelikud, sest neil on ülihea meel, kui nad reisile lähevad ning ülihea meel, kui nad uuesti koju sõidavad. Ehk siis selliseid inimesi on küll ja küll, kes on suutnud leida nutika tasakaalu oma tööelu ja reisimiskire vahel, miks see ei võiks siis teistele võimalik olla. Tehtagu järgi!!!

Meie igapäevaelu siin reisil on täiesti tavaline – tõuseme, peseme, sööme (siinses kliimas on loomuliku protsessina juhtunud, et olen taimetoidule üle läinud, vahes harva kala sekka), läheme magama. Sinna vahele mahub piiramatult unistamist, kondamist, mõtete mõlgutamist, uurimist ja uudistamist ja lugemist. Olen tuuseldanud siin mööda raamatupoode, ostnud kõiksugu huvitavat kraami alates araabia muinasjuttudest kuni India filosoofideni välja. Tihti kuulame muusikat ja arutame reisil kuuldu-nähtu, uute sihtkohtade, maailmavalu või muude kõiksust puudutavate küsimuste üle.

Oleme viimase paari kuu jooksul suutnud oma igapäeva rutiini veidi vürtsitada ka omavaheliste tülidega. Sama kirglikult kui oleme suutnud tülitseda, oleme suutnud õnneks ka asjad selgeks rääkida, üksteiselt oma õppetunnid ära õppida, leppida ning üksteisele uuesti meeldida. Mul on hea meel, et meie ekipaaž jätkab rõõmsalt täies koosseisus ning iga päevaga järjest tugevama ja üksteist paremini tundva tiimina. Meie sõbrad Hispaaniast, kellest me ka ühe sissekande tegime, näiteks suutsid nii tülli minna, et nende reis on hetkel katiki jäänud ning tüdruk koju tagasi läinud .... Me ikka teeme kõik, et oma tiimi koos hoida... Aga nii palju on sellest kõigest kindlasti kasu, et kui me tagasi tulles muud tööd ei leia, siis ilmselt mõlemad võiksime asutada oma nõustamiskeskuse ja käia loenguid lugemas teemal „Mis on hea reisikaaslase valimise võtmetegurid?”.

Marika (kes just üks päev arutas Tomiga, et huvitav, mis tunne see oli, kui väljas on -10 kraadi ja lumi)