Esmaspäev, 1. detsember 2008

Ootamatu kõrvalepõige

Alustatud Dream Heaven hotelli katuseterrassil patjadel ja vaipadel peesitades vaatega valgustatud Udaipuri kindlusele ja järvele, lõpetatud Varanasis vaatega Gangese jõele

Päikeseloojangul +18ºC, õhtu edenedes läheb aga külmemaks ja peab fliisi selga panema


Pushkarist oli meil selge plaan edasi sõita Bundisse. See on üks veidi suurem linn Radžasthani osariigis ja kuulu järgi kena ja mõnusa atmosfääriga. Ja teel Bundi kindlusesse pidavat ahvikarjad inimesi ründama – see tundus mulle eriti intrigeeriv! Lisaks olime Jaipurist teistelt ränduritelt saanud ühe väga mõnusa sisehooviga külalistemaja kontaktid Bundis ja sinna broneeringugi ära teinud. Kuna me siin reisi käigus oleme ka vahelduva eduga iseenda reisiagendid, siis läksime viimasel õhtul Pushkaris internetikohvikusse, et osta ära lennupiletid Indiast Taisse (sõbrad, kes Te meiega koos aastavahetust tulete Taisse veetma, võtke teadmiseks, et meil nüüd ka piletid Taisse lõpuks ostetud:) ja need viivad meid 28. detsembri esimestel tundidel Bangalorest Bangkoki). Emaili süsteemi sisse logides leidsin aga kirja, mis kutsus meid Kekrisse!?

Ehk siis taaskord teema rubriigist: „Couchsurfingu (CS) imed.” Üks India kogenumaid CS võõrustajaid, Ram, oli nimelt märganud, et olime viimati sisse loginud Radžasthanis ja tegi meile pakkumise sõita talle külla Kekrisse. Nagu ta ise hiljem selgitas, siis ükski rändur ei planeeri külastada Kekri väikelinna, sest seal ei ole midagi erilist: ei ajaloolist templit, kloostrit, kindlust, looduslikku imet ega eksootilist hõimu (muuhulgas ei räägi ka „rändurite piiblid” sellest kohast mitte midagi). Samas meeldib aga Ramile väga kohata inimesi üle maailma ja neid võõrustada. Nii siis võtabki Ram tavaliselt ise ühendust ränduritega, kelle profiilist ta leiab, et need planeerivad Indiasse lähitulevikus sõita või on sisse loginud lähipiirkonnas. Ja Rami „maasikateks”, millega ta pani meid omi plaane ümber tegema, oli lubadus näidata meile maapiirkonna Indiat. Meile saadetud sõnumis andis ka ta teada, et kui saabume ennelõunal, siis võtab ta meid kaasa pulma pidusöögile! Olles Rami profiiliga tutvunud (ja vaimustunud tema uhkest turbaniga fotost!) me tõesti ei mõelnud kaua, sest sellist kohalikku teejuhti maapiirkonnas meil polnudki kusagil ette näha. Samuti andsime endale aru, et elu maal pole iseseisvalt nii kerge tudeerida, kuna inglise keelt rääkivaid inimesi pole seal lihtne tabada. Niisiis veetsime järgmised kaks päeva India Kapa-Kohilas.

Meie võõrustaja Ram oli muhe 45-aastane mees, kes elab koos oma naisega majas linna eramurajoonis. Nende kaks poega olid värskelt kodust ülikooli õppima kolinud ja Rami uus kirg oli ilma vähemagi kahtluseta rändurite võõrustamine. Põhikohaga tegi ta riigitööd kohalikus veeettevõttes. Olles teinud seda tööd pikki aastaid, oli tal piisavalt vabadust oma töö- ja isiklikku aega ise planeerida. Nii oli ta järgmised kaks päeva põhimõtteliselt meie päralt ja täitsime need sisukate jutuajamistega nii Indiast kui Eestist.

Ram tõi mind oma selgitustega India traditsioonidest ja igapäevaelust uuesti maa peale tagasi. Ehk siis maapiirkondade India erineb meie poolt Delhis kogetud linnaelust nagu öö ja päev. Alustuseks kastisüsteem. Olin aru saanud, et kastisüsteem on Indias põhimõtteliselt ajalugu. Et ametlikult seda ei tunnistata ja vaid ehk isoleeritud väikekülades pööratakse sellele tänasel päeval tähelepanu. Aga tühjagi! Kastisüsteem on suuremas osas Indiast (ilmselt suurlinnad ongi ehk ainukeseks erandiks) väga elus ja väga oluline. Elanikud jagunevad nelja kasti + puutumatud. Igapäeva elus järgitakse väga hoolikalt, kes mingisse kasti kuulub ja mida endale lubatakse läbikäimisel teistesse kastidesse kuuluvate inimestega. Näiteks tähendas Rami õe pojale, kes mõned aastad tagasi abiellus teisest kastist pärit neiuga, et kogu perekond ütles sellest mehest lahti ja pojal pole enam võimalik oma vanemaid või sugulasi külastada. Olgu öeldud, et poeg on kõrgelt haritud arst ja tema abikaasa pole mitte madalamast, vaid kõrgemast kastist. Lihtsalt selline on juba kord traditsioon. Mitmed suured kastid jagunevad alamkastideks ja nende eesotsas on kasti vanem. Ram on oma kasti vanemaks omas piirkonnas. Muuhulgas tähendab see tema jaoks seda, et ta peab aitama lahendada kasti sees tekkivaid probleeme. Peamiselt on need just inimestevahelised suhted ja kasti liikmete eksimused traditsioonide vastu.

Olles šokeeritud tänasel päeval inimeste hindamisse sõltuvalt nende kuulumisest mingisse kasti, küsisin esimesel õhtul kodus viibinud nooremalt pojalt (17), et kas ka tema jaoks on kastil mingi tähendus. Ta ütles, et üldiselt ei ole... aga nende puutumatutega, kes kasvatavad sigu (mis on kõige madalam klass puutumatutest) ta küll tegemist teha ei taha. Ram kinnitas, et sigu Indias tõesti ükski teine perekond ei kasvata, kui ainult puutumatute kõige madalamasse kategooriasse kuuluvad inimesed. Lisaks ametile viitavad inimese kuulumisele mingisse kasti tema välimus (riietus, ehted, näonahk jne) või siis perekonnanimi. Kastide ametlikkust palistab ka riiklik süsteem, millega soovitakse alamatele kastidele tagada kindel kvoot töökohti riiklikus aparaadis. Samuti jälgitakse poliitikas, et esindatud oleksid isikud kõigist kastidest. Muuhulgas on näiteks puutumatutele reserveeritud kindel arv kohti nii ülikoolides kui parlamendis.

Ram oli oma selgitustes väga põhjalik ja avameelne. Oli huvitav teada saada, et Ram ja tema naine abiellusid, kui Ram oli 16 ja tema naine 15. Nagu valdav enamus abieludest, oli ka nende abielu kokku lepitud nende vanemate poolt ja üksteist nad varem ei tundnud. Paljud abielud maal olid sel ajal korraldatud aga juba 8-10 aastaste laste vahel, kuid oli ka neidki, kes juba 6-kuusena paari pandi. Rami sõnul koolis teised poisid isegi naersid tema üle, et ta on juba nii vana, aga pole ikka veel abielus.

Ka tänasel päeval on enamik abielusid Indias kokku lepitud vanemate poolt, selle vahega et imikute paaripanemist tuleb nüüd juba harva ette (legaalselt lubatakse Indias abielluda 18-aastaselt). Pulmad on Indias väga oluline sündmus ja sellega on seotud ohtralt rituaale, mida järgitakse. India pulmast võiksime vist iga päev mõne sissekande teha, sest nagu Marika juba kirjutas, viibime Indias ajal, mis siinsete traditsioonide järgi on abiellumiseks hea aeg. Nii satume igal päeval mingit sorti pulmarituaali peale.

Kekris külastasime pidusööki, mida peigmehe vanemad korraldasid oma külalistele. Kuna paari pandi Rami kasti kuuluvad noored, siis nagu kogu selle piirkonna samasse kasti kuuluvad inimesed, oli pidusöögile kutsutud ka Ram. Ja meie lisasime kohalikule sündmusele ilmselgelt täiendavalt eksootikat:). Kokku osales pidusöögil umbes 800 inimest, mis siinsetes kategooriates tähendab, et tegemist oli väikese pulmaga. Selle tarbeks oli püstitatud pulmatelk spetsiaalsele platsile linnas ja külalisi, kes siis oma keha kinnitama olid tulnud, vooris sealt läbi juba alates lõunast. Meie läksime kohale siis, kui päike oli loojunud (Rami sõnul olid selleks ajaks maalt saabunud sugulased juba kõhu täis saanud...) ja olles kirevate pulmaväravate all tervitanud peigmehe isa, juhatati meid istuma pikale vaibale platsi keskel. Vaipadel istusid mehed ja naised eraldi rivides. Suguvõsa nooremad poisid serveerisid saabunud külalistele kiirmeetodil toitu: üks tõi plastiktaldriku, teine plastiktopsi, kolmas möödus suure riisivaagnaga ja lajatas kulbitäie riisi, neljas tõi erinevaid vürtsiseid kastmeid, viies chapatisid (kohalik leib), kuues lennutas taldrikule mingid magusad pallikesed, seitsmes pakkus mingeid kohalikke kartulikrõpsude sugulasi, mingist mannergust lendas topsi korraga kohalik jogurtijook, jne. Iga natukese aja tagant jooksid poisid uuesti igaühe eest läbi, et uurida, kas soovitakse lisa ja lennutasid taldrikule lisaportsjoni. Söödi loomulikult kätega. Ega see pidusöök nüüd oma hügieenilisusega just ei hiilanud, aga sõin praktiliselt kõik ära, mis ette tõsteti. Isegi jogurtijoogi, mis mulle topsi langes mitte just väga kena välimusega ämbrist, jõin ära! Marika ütles hiljem mulle, et nähes mind seda joomas, oli ta enam kui kindel, et ma saan sellest suuremat sorti mürgituse:)

Kõhud täis, tõusime püsti, surusime peigmehe vanaisal kätt ja asusime tagasi koduteele. Ajaloo huvides olgu öeldud, et peigmeest ennast ei õnnestunudki näha. Rääkimata pruudist. Päris õige pulmapidu toimus järgmisel õhtul naaberlinnas, kus elasid pruudi vanemad. India pulmad ongi tõeline majanduslik katastroof just pruudi perekonnale. Nimelt näeb traditsioon ette, et pruudi vanemad maksavad peigmehe vanematele tasu (dowry) abiellumise korral. Mida majanduslikumalt paremal järjel peigmees on, seda suurema tasuga peavad arvestama pruudi vanemad. Dowry’l on läbi ajaloo olnud ka oma varjukülg. Nimelt igal aastal tapetakse Indias mehe või mehe sugulaste poolt tuhandeid abielunaisi, et mees saaks uuesti abielluda ja peigmehe perekond uuesti dowry’t küsida. Nii on dowry küsimine tegelikult illegaalne, aga traditsioonidel on Indias äärmiselt suur jõud.

Kuna Indias on väga palju vaeseid inimesi, siis korraldatakse aeg-ajalt heategevuslikke pulmatseremooniad, kus siis annetustega kogutud rahast korraldatakse ühispulm nendele, kes ise pulmi ei suuda korraldada ja dowry’t maksta. Ka meie peremees Ram oli üks peamine korraldaja ja rahastaja mõni aasta tagasi Kekri linnas toimunud ühispulmas, kus abiellus korraga ligi 80 noorpaari.

Kuigi lahutused on seaduslikult lubatud, siis tuleb lahutusi Indias väga harva ette ja seda enamasti suurlinnades. Lahutatud naine ja lesknaine on ühiskonnas väga madala staatusega ning tihtipeale ütlevad konservatiivsed perekonnad, sugulased ja samasse kasti kuuluvad inimesed sellisest naisest lahti. Lahutatud naisel ja lesknaisel on niisamuti väga väiksed väljavaated uuesti mehele saada. Ram ütles, et Indias on laialt levinud ütlus, et kui hommikul kodust väljudes kohtad esimesena lesknaist, siis on targem koju tagasi minna.

Ram paistis igatahes rahul olevat, et tal on kaks poega ja nende abiellumise tarbeks ta olulisi summasid kõrvale panema ei pea. Selle asemel tegi ta plaane kuuajaliseks puhkuseks Skandinaavias tuleval kevadel ja lootis üldse tulevikus senisest palju enam reisida.

Siiski peab iga hindu olema valmis ootamatuteks kuludeks, mis kaasnevad kohalike kommetega. Samavõrd oluliseks sündmuseks kui pulm, on India traditsioonides matus, mis pole vähem kulukad. Ram oli just mõni päev tagasi enne meie tulekut pidanud oma tädi matuseid oma kodukülas (mis asus Kekrist ca 30 km kaugusel), kus osales ligi 2,500 külalist. Kuigi lähedased naissugulased peavad traditsiooni kohaselt kogu leinaperioodi nuttu halama (see on teatud viis nutta, kui võõrad ümbritsevad), ei ole India matus oma olemuselt kurb sündmus. Pidu peetakse sarnases meeleolus nagu pulmigi. Minu jaoks oli väga ootamatu komme, mille kohaselt matustele saabunud külalised teevad kõigile lahkunu lähisugulastele kingitusi. Kuna Rami perekonna kodukülas moodustab 80 inimest, siis mõelge ise, millist kingikoormat see matuselistele tähendas.

Lisaks pulmadele ja matustele jagub hindudel veel igasugu muid tähtpäevi, pühasid ja festivale, mida tähistatakse. Suurimad pühad on Diwali, mis oma meeleolult on kombinatsioon meie jõuludest (pühad perekonna keskel) ja aastavahetusest (valimatu ilutulestik). Põnev oli kuulda „õdede-pühast”, mis tähendab lihtsustatult seda, et sel päeval sõlmivad õed oma vendadele käe ümber püha paela ja vennad teevad õdedele kingitusi. Rami sõnul tulevad igal aastal sel päeval tema õed talle külla käepaela siduma ja kingitusi saama:) Samas pole tavalisel hindul kombeks tähistada oma sünnipäeva. Rami sõnul on pühasid juba niigi nii palju, et ka sünnipäeva tähistamine läheks juba liiale!

Rami naise käest me neid teemasid üle küsida ei saanud. Seda põhjusel, et ta ei rääkinud inglise keelt. Arvestades Rami enda väga laia silmaringi, ühiskondlikku rolli ja huvi maailmas toimuva vastu oli päris šokeeriv Ramilt kuulda, et tema naine on kirjaoskamatu. Nii piirdus meie suhtlus naisega eelkõige jälgides, kuidas ta kohalikku traditsioonilist toitu valmistas. Kohaliku toidu puhul oli mul Radžasthanis kõige raskem harjuda sellega, et nad söövad magusat toitu soolasega läbisegi. Seda nii kui nii, et toit on üldjuhul taimetoit ja muuhulgas ei sööda siin ka muna, ei jooda teed ega kohvi. Ehk siis vastuseks kõigi küsimustele, kas ma reisil olen hakanud millegi järgi igatsust tundma, siis jah, neil päevil tekkis mul tõeline isu harjumuspärase maitsega prae järele!

Lisaks huvitavatele jutuajamistele mahtus meie Kekri päevadesse ka meeleolukas jalutuskäik väikelinna tänavatel. Ramil oli isiklikke asjatoimetusi ja ta palus oma kolleegil olla saatjaks meile väikesel ringkäigul linnas. Kuigi see mees (vot nime ei teagi enam!) rääkis vaid üksikuid sõnu inglise keeles, oli ta väärika hoiakuga ja juba varemgi Rami eksootiliste külalistega sarnast läbi teinud. Kuna välismaalased olid selles linnas harukordseks nähtuseks, siis alustasime jalutuskäiku sellega, et Rami kolleeg, möödudes oma majast, tegi ettepaneku tema juurde sisse astuda ja teed juua. Siin kogesime midagi sellist, mida ilmselt on läbi elanud kõik omaaegsed maadeavastajad kohtudes kohalike elanikega: üksteise keelt ei räägita, samas ollakse mõlemalt poolt äärmiselt huvitatud eksootilistest külalistest. Meid pandi istuma pingile eluruumi seina ääres, meie vastu toolile istus peremees ja meie vastu ja kõrvale kogunes seisma umbes 20 inimest, peamiselt lapsed ja noored, kes siis meist mõõdukal kaugusel seisid ja meid avasilmi jälgisid. Peremees võttis taskust mobiiltelefoni (see vidin on siin kõigil olemas) ja üldise vaikuse ning vastastikuste naeratuste saatel asus ta meid sellega filmima. Mõne hetke olukorra absurdsust nautinud, võtsin siis ka seljakotist välja oma videokaamera ja asusin omalt poolt toimuvat filmima. Nii me seal vaikuses üksteist filmisime ja jälgisime mõnda aega:) Kogu seltskond muutus äärmiselt elevaks, kui Marika asus seltskonda pildistama ja näitas pildistavatele ekraanilt tehtud võtteid.

Sama meeleolukaks kujunes tänavatel jalutamine. Inimesed jätsid omad jutud pooleli ja jäid ikka kohe vaatama, kui neist möödusime. Pilgud olid enamasti sõbralikud-uurivad, mõni pilk ka selgelt üllatuv. Fotograaf Marika jaoks olid siinsed kohalikud tõeliselt tänuväärne materjal, kuna oldi huvitatud enese jäädvustamisest ja kohati lausa valjuhäälselt sooviti pildistamist!

Kekris sai end ka veidi võõraste sulgedega ehitud ja peremehe ja perenaise juhendamisel riietati Marika sarisse ja mulle pandi pähe turban. Elevust jagus nii meile, pererahvale kui naabriperele, kelle aeda pildistama suundusime (pildid küll eksikombel põgenesid meie käest!).



Tom

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Heia kullakesed!
Rõõm taas lugeda Teie uut jutukest! Olete mind oma reisile nii kaasa elama pannud, et valin juba Elioni digiTv filmivaramust vaatamiseks India(well Kanada aitas ka kaasa... filme:)(muide soovitan vaadata filmi "VESI",mis räägib India lesknaiste elust)
Lugedes Teie jutte ja vaadates filme, siis ei jõua ära imestada, et kuidas ikka mõnelpool elu elatakse!!! Nii, et jõudu jaksu teile lugude kirjutamiseks ja minusuguste kontori-inimeste mõttemaailma avardamiseks!! :)