Hipilinnas Pushkaris peidus „liigapaljukõike” India eest

Maal, öösiti vist +14

Olen varem üksjagu reisinud ning enda arvates maailma ühed hullemad kohad ära näinud – ehk mis võiks veel peale Aafrika räpasuse, Tiibeti vaesuse ning Mehhiko rahvariiete kirevuse üllatada? Vastus on: India.

Ühesõnaga erinevalt Tomist, kes oli India puhul valmis kõige hullemaks, saabusin mina Indiat mütsiga lööma. Enesekindlust lisas asjaolu, et olin alles 2 aastat tagasi ära näinud Nepaali elu-olu, mis minu ettekujutustes ei saanud naaberriigist Indiast väga erineda. Vastavalt meie kummagi erinevale eelhäälestusele tervitas India ka meid kumbagi täiesti erinevalt. Nagu Tom juba varem kirjutas, oli ta valmis kõige hullemaks, kuid tegelikkuses oli olukord täiesti tavaline. Mina olin valmis kogema juba varem kogetut, kuid üllatusena tervitas India mind šokeerivalt. Nimelt nii vähe kui esimesel India nädalal Delhi ja Jaipuri tänavatel liikusime, olin endale imestuseks koguaeg kerges stressis. Põhjus oli selles, et ilmselt eelnev nädal suhteliselt inimtühjas Omaani looduses oli piisavalt zen meeleolu tekitanud ning kontrastiks pakkus India kohe algatuseks kõike liiga palju - autosid ja mootorrattaid, müra, lõhnu, värve, inimesi, prügi, lehmi ja sigu ning tähelepanu. Vaieldamatult ju täiesti hiilgav kompott, mida lihtsalt ahmides pildistada, aga mind tegi see vastupidiselt täiesti foto- ja ka teovõimetuks. Selles kirevuses ja saginas tahtsin algatuseks lihtsalt kuhugi nurka maha istuda ja eemalt suu lahti „kõik-ära-vaadata-ja seedida”, aga paraku ei olnud see võimalik, sest India tõmbas mind kohe halastamatult enda sisse ära. Nimelt India suurlinnades puudub mõiste „sõbralik elukeskkond”, mis tähendab, et parke, pinke ja tänavakohvikuid lihtsalt ei eksisteeri ning kõndimiseks on ülerahvastatud ja räpane sõidukitest tulvil tänav, kuhu ei ole võimalik istuda ega eemalt vaatlemiseks eemalduda. Kõndimise ajal tuleb pidevalt jälgida, et sa ei jääks rikšade vahele või mootorratta alla, et keegi ei tõmbaks möödasõites su kotti kaasa, või et sa ei astuks oma plätuga lehmasita või tohutu prügi või solgi sisse ja et sa ei jookseks pea-ees mõne eriti räpase inimese otsa või ei jääks seisma meeste avaliku urinaariumi ette ja sealt väljavoolava asja sisse.... Selle asemel, et nautida india naiste saride värve ning tänavarestoranist õhkuvaid vürtse, tegelesin lihtsa ellujäämisega.

Vajasin ilmselgelt aklimatiseerumisprotsessi, et kõige sellega vähehaaval kohanduda ning selleks sobis imehästi viibimine Delhi „turvakodus”, hiljem Jaipuri hotellis ning majast lahkumine ainult väljas lõunal käimiseks. Igatahes ellu ma jäin ja mõned koledad fotod sain ka ning tänaseks olen piisavalt aklimatiseerunud. Nüüdseks oleme liikunud rahulikematesse linnadesse – algatuseks käisime Pushkaris ja hetkel oleme peidus maal Kekris.

Pushkar on 14 000 elanikuga linnake, mis India mõistes on ülitilluke. Pushkari elu keerleb ümber järve, millesse suur jumal Shiva end legendi põhjal kunagi olevat tahtnud ära uputada ning peale seda kasutavad hindud seda järve palverännaku kohana. Ümber järve on ehitatud ligi 50 ghatit (trepid otse järve), piimjaid templeid ning kohalikud käivad end järvevees püha veega pesemas ja pühitsemas. Vahva on jälgida, kuidas iga ghati juures keeb erinev elu – näiteks ühe ghati juurde saabuvad umbes 20 kriiskav-oranžides turbanites ja kõrvarõngastes kortsulise näo, kuid ülisitke kehaga vanapapit, kes kerivad 8 meetrit turbanit oma peast lahti, kunagi valget värvi olnud pika lina puusade ümbert (mis täidab siin pükste rolli) ning astuvad mööda treppe sogasesse järvevette. Esmalt kastavad nad iseend märjaks ning siis lohistavad läbi vee kõik oma riideesemed. Veest väljudes riputavad nad kangad puude otsa või laotavad laiali treppidele või kutsuvad sõbra appi, kellega nad kumbki kanga erinevatest otstest haaravad ning seda kuivatamise otstarbel lehvitavad. Nii on järve teiselt kaldalt vaadates mööda treppe looklemas palju oranze triipe või lehvimas oranže laineid. Teise ghati juures toimetab palverännakule saabunud perekond, kes kogu kambaga end vette veavad ning kohaliku preestri ehk brahmani abiga viivad läbi keerulisi usurituaale. Kolmandal trepimademel ajab preester noaga umbes 2 aastast poisikest kiilaks ning neljandal ghatil hoiab vana naine rätikut, mille taga noorem naine enda ülakeha alasti võtab ning end püha veega pühitseb. Viiendal ghatil palub üks vanaema, et üks väike poisike tema kanistri püha veega täidaks ning kuuendal ghati juures mediteerib üksik mees jnejne.

Kohe esimesel õhtul, kui linna jõuame ning mööda treppe järve äärde maabume, jookseb kolm kohalikku preestrit minu peale tormi, et anda endast parim minu hinge päästmiseks ning pereliikmete pühitsemiseks. Annan lihtsalt alla, sest olen juba püha järve lummuses ja hea meelega alustan kõiksugu rituaale, mis lubavad midagi paremaks muuta... Alguses pannakse minu peopessa roosilehti ning mind juhatatakse mööda treppe alla. Istume vee äärde ning pean pühitsuseks vett sopsutama pähe ja otsaette ja südame peale. Roosiõielehti täis peopesad avali, pean preestri järgi kordama hindi keelseid sõnu ja jumalate nimesid, seejärel sõeluma vett ühest peopesast teise ning kordama oma lähedaste ja kallite inimeste nimesid, et nad kõik õnnistatud saaksid. Preester sipsutab roosilehtede peale ka veel punast tikka pulbrit, riisi, vett ning lõpuks palub mul kogu peotäis vette visata ja oma soov soovida. Lõpetuseks viskan veidi vett ka seljataha, et kõik mured kaoksid. Preester teeb mulle punase tikka pulbriga ja riisiga täpi otsaette, seob punase paela ümber randme ning rituaal ongi läbi. Nüüd pean kõigi hea tervise nimel seda paela kandma niikaua, kui see loomulikul teel maha kulub!!! Loomulikult tuli teha ka brahmanile annetus, mille tarvis preestrid olid ära õppinud kavala väljapressimise tehnika. Nimelt öeldes summa, palju ma annan, kordas preester pidevalt, et kas sa tõesti oma lähedastest nii vähe hoolid, et rohkem ei või annetada. See trikk ei läinud tal aga läbi ning kõigi minu lähedaste julgustuseks võin öelda, et andsin piisavalt, et hindu jumalad nüüd teie kõigi eest hoolitseksid. Rituaali ajal nägin Tomi ülevalt ghatilt omaette muhelemas, et näe, nõrk naine, lasi end kohe preestrite poolt ära rääkida ja andis raha ka veel. Aga juba järgmisel hommikul ei suuda ka Tom panna vastu ahvatlusele end ja oma lähedasi hea õnne ja tervisega pühitseda ning Tom läbib samasuguse lilleõie-vee rituaali ja saab ka punase läraka otsaette.

Pushkari linnas kehtivad karmid käitumisreeglid – ei tohi süüa mitte mingisugust liha (sh kana ega kala), muna, avalikus kohas ei tohi miilustada ning alkoholi ei tohi juua. Linnas ringi liikudes selgub aga, et kohalikud lubavad endale nii mõndagi - internetikohviku peremehelt näiteks saab kanepit osta, restorani menüüs on kirjas kanaliha (mida sellel päeval küll ei ole kahjuks), tänaval tikub mulle ligi purupurjus teismeline jnejne. Ka Ghatidel käitumiseks on väga ranged reeglid – kingad tuleb juba üleval treppidel ära võtta ning pildistad ei tohi. Reeglid on aga inimestele ning nii jalutavad kõike eirates mööda treppe üles-alla pühad lehmad, kes ei hooli millestki ning jätavad endast suured ja auravad lehmakoogid maha, mille vahel inimesed siis paljajalu kepslevad. Lehmadel on ka tänaval õigus, nimelt kui jään ühele kohale liiga kauaks seisma ja satun kogemata ühe püha vasika liikumise trajektoorile, kes kohe kasutab oma pühaduse privileegi ning lihtsalt puksib mind oma sarvekühmudega eest. Kuuldavasti tuleb lehmade pühadus lihtsast asjaolust, et jumal Shiva olevat lehma kasutanud oma sõiduvahendina. Ja arusaadavalt ei saagi Jumala sõiduvahed midagi muud olla kui püha. Lehmad on isegi nii pühad, et neil lastakse omasoodu toimetada ning nende eest väga ei hoolitseta. Keegi ei vii neid kunagi rohumaale - lehmad lihtsalt tammuvad linnatänavatel ning söövad prügihunnikutest ning kõike muud mis teepeale satub. Väidetavalt on india lehmad täiesti vabalt võimelised prügist piima tootma, aga üldiselt on nende surmade arv kõrge ja seda linna tänavatel vedeleva armutu ning seedimatu plastmassi tõttu.

Peale närvilist Delhit ja Jaipuri me lausa mõnuleme Pushkari linna kulgevas ja pealtnäha rahulikus atmosfääris. Kogu mõnusa linna ainukeseks puuduseks on asjaolu, et kahjuks on selle koha avastanud enamus Lonely Planetiga Indiasse reisinutest ning nii leiame tänavatelt eest veel mitusada turisti, kellest enamus on endale jalga ajanud kohalikud kottpüksid ning näevad väga hipid välja. Teine süüdlane rahu rikkumise osas on astroloogia ehk soodsad kuupäevad abiellumiseks. Nimelt Erinevalt Eestist ei abielluta Indias kolmapäeviti, reedeti ja laupäeviti, vaid siis kui on astroloogiliselt soodus päev. Nii olidki neil päevil kätte jõudnud astroloogiliselt soodsad kuupäevad abiellumiseks ja terve linn kihas pulmamelus. Õhtu saabudes hakkas linnatänavatel kostma kohutav mürgel, mida tekitas rongkäik, mis saatis peigmeest tema kodust pruudi koju. Tavapärane pilt nägi välja nii: kõige ees liikus ratastel moodustis, mille peale oli maalitud silt „brassband” ning mille külge kinnitatud suurtest valjuhäälditest kostis niinimetatud muusika, mis oli aga kangesti müra moodi ning mida tekitasid erinevad, mitte ühes rütmis kõlavad muusikainstrumendid. Kõige lõpus oli suur ratastel mürisev generaator ning nende kahe vahel kõndisid kahes reas noored poisid, kes igaüks hoidis oma süles suurt laternat, mis said elektrit generaatorilt. Brassbandi ja generaatorite vahel kõndisid peigmehe sõbrad ning nende taga hobusel peigmees. Aeg-ajalt rongkäik peatus ning siis hakkasid peigmehe sõbrad ennastunustavalt tantsima, aga peigmees hobuse seljas istus sirge seljaga edasi. Kui aus olla, siis olime õnnelikud, kui järjekordne rongkäik meist eemalduma hakkas, sest kakofooniline müra oli suhteliselt talumatu.... Aga meie kodumajutuse ümber oli mitu pulmaplatsi ning nii saime pulmadest osa hommikuni.

Ei tea kas hipimeeleolust või millestki muust, aga hakkasime Pushkaris ühtäkki imelikult käituma - Indial kohe on minigi imelik mõju meile. Nimelt kui varem olime loobunud igasugusest ostlemisest ettekäändega, et meil ei ole asju kuhugi panna ning me ei taha, et meie reis mõttetult raisatud raha pärast lühemaks jääb, siis Pushkaris leidsime end justkui vaikiva kokkuleppe tulemusena sisenemas ja väljumas pea kõigist järjestikku asuvatest poodidest. Ette jäid nii ehte-, viiruki- raamatu- kui juveelipoed ning õhtul kogu ostetut voodi peale laiali laotades olime ühtpidi hämmeldunud oma hulluse üle ning teisalt ei suutnud naeru pidada oma spontaanse käitumise üle. Aga ilma vähimagi süütundeta panime õhtul oma 25 kroonises peremajutuses viiruki põlema, riputasin kõik ostetud ehted endale külge, lasime India meditatsioonimuusikal kõlada ning tundsime end taaskord jumalikult...

Marika