Sepiku jõe folkloori ehk rahvalugusid

Õhus, kusagil Austraalia kohal

Kuiv lennukiõhk

„Ma räägin teile tõestisündinud loo”, ütleb James tasasel ja kähiseval häälel. Ta silmad põlevad nagu hundil ning hämaras toas tasasel tulel põleva õlilambi varjud muudavad ta metsikud näojooned veelgi metsikumaks. Ühes nurgas istub veel mingi mees, keda ma ei näe. Albert, keda ma olen päeva ajal rohkem jõudnud vaadelda ning seetõttu näe nii ürgne välja, kommenteerib, et hingede majades räägivad mehed õhtuti alati palju lugusid. Jõuan mõelda, et kui ma peaksin nende kolme kohaliku mehega üksi siin toas istuma, ilmselt oleks mul päris kõhe. Õnneks on Tom ka.

James jutustab loo siga-mehest. Ühel ööl olevat mees ärganud sea kisa peale. Kui ta avastas, et siga on tema põllul, siis tulistas ta pimedusse ning kuulis ruigeid. Kuna siga pidi olema haavatud, siis otsustas mees, et otsib selle sea üles ning tapab. Kui mees verenire järgi rada ajama hakkas, jõudis ta järjega kõrvalküla haus tamburani. Seal lebavad mehed uurisid, et keda naaberküla mees ka otsib. Kuulnud, et haavatud siga, vaatavad mehed mõtlikult üksteisele otsa ning selgitavad, et mees ei lasknud mitte siga, vaid nende klanni liiget. Kahjutasuks nõuavad nad mehelt suurt kompensatsiooni – palju sigu ning juurvilju. Mees ei lähe koju tagasi, vaid asub elama metsa, kus ta hakkab kasvatama sigu ja juurvilu, et kunagi kompensatsioon tasuda. Ta oskab teha ka nõiakunsti ning nii ta meisterdab omale sea kujuga suure maski, mille abil on võimalik seaks muutuda. Kord satuvad aga mehe metsaonni juurde mehed, kes ta aia segi peksavad. Suurest hirmust poeb mees seamaski sisse peitu, aga oh imet, mask sulgub ning mees muutubki alatiseks seaks. Jahimehed saavad sea kätte. Ühes jahimehes tunneb „siga-mees” ära oma lihase venna. Ükskõik kuidas ta ka ei paluks, jääb ta nutt vennale arusaamatuks ning vend tapab ta. Vend aga laseb omale tuua sea südame ning matab selle oma aeda maha. Mõne aja pärast kasvab sellest ilus ja tugev puu.

Me ei julge Tomiga selle loo peale kippu ega kõppu kosta, sest pidi see ju tõsilugu olema, kuid James lisab kohe, et see lugu juhtus kunagi nende enda külas, kuid keegi ei tea, milliste vendadega ja millises peres. Noogutame mõtlikult.

Albert teab rääkida loo Konks-naisest. Sepiku jõe külade majades ripuvad tavaliselt laes puujuurikast voolitud konksud, mille külge pere oma toidu ning muu trääni riputab. Ühes külas olnud mees, kel ei olnud peret, vaid kes elas üksi. Ta päevad olid suhteliselt sarnased – ärkas hommikul vara üles, hakkis omale lõkkepuid, tegi omale süüa ning läks aeda tööle. Õhtul koju tulles jälle samamoodi – lõkkepuud, söök ja magama. Mehe laes rippuval konksul oli aga hing ning tal hakkas mehest väga kahju, et ta peab niipalju tööd üksi tegema ning et tal ei ole naist abiks. Ühel päeval kui mees oli põllule tööle läinud, otsustas konks mehele appi minna. Nimelt muutus ta ilusaks naiseks, lõhkus lõkkepuud, pesi hommikused nõud ning tegi õhtuks toidu valmis. Seejärel muutus ta konksuks tagasi. Õhtul kui mees koju tuli, oli ta imestus suur?! Kedagi ei olnud kodus, aga ometi oli lõke üleval ning toit valmis. Nii jätkus mitu päeva ning mehe imestus aina kasvas. Ühel päeval otsustas ta aga saladusele jälile saada ning põllult varem koju tulla. Nii juhtuski, et kui mees varem põllult tagasi tuli, siis leidis ta eest imeilusa naise, kes tema köögis askeldas. Ta küsis naiselt, et kes ta selline on!? Naine vastas, et ta on tegelikult mehe laes rippuv konks. Mees ei uskunud esialgu naist, kuid kui ta aga avastas, et konksu otsas rippuvad korvid on põrandal laiali ning konks laest kadunud, siis ei jäänud tal muud üle, kui uskuda. Peale endaga arupidamist, küsis ta naiselt, et miks see teda aitab. Konks-naine vastu, et tal hakkas mehest raske elu tõttu kahju ja tahtis lihtsalt aidata. Mees leppis olukorraga ning peale mõnda aega koos elamist nad abiellusid. Lõpp. Kahjuks Albert ei lisa, et kui nad veel surnud ei ole, elavad nad tänapäevani. Selle asemel vaatab hoopis Albert mulle paljutähenduslikult otsa ning sosistades lisab, et ka see lugu juhtus nende külas, aga palju aega tagasi.

Albertil on varuks veel teinegi lugu - „Veealune naine”. Üks tüdruk ei käitunud külas aktsepteeritud tavade järgi ning Nõid-naise ülesandeks oli tüdruk tappa. Ükskord kutsuski ta tüdruku endaga kalale. Tüdruk läks, kuid järve peal tajus ta peagi ohtu, ning mõistis, et Nõid-naine soovib teda tappa. Ta otsis pääseplaani - nii teeskles ta kõhuhädasid ning palus Nõid-naisel end ühe väikese järves oleva mätta peale ihuhädade leevendamiseks korraks maha panna. Tüdruku õnneks aga arvas Nõid-naine, et sellelt mättalt see tüdruk küll eluga ei pääse ning sõudis kiiresti minema. Peale seda kui tüdruk oli üksi jäänud, palus ta kalasid, et kas ta saaks nende isaga rääkida. Kalad ujusid oma isa ehk järvevana juurde, kuid järvevana palus kilpkonni, et need läheks ja uuriks, kes see on, kes teda tahab ja mis tal öelda on. Kilpkonnad ja teised järveelukad ujusid kordamööda tüdruku juurde tema muret uurima, aga tüdruk nõudis järjekindlalt nende isaga kokkusaamist. Lõpuks ei pidanud enam järvevana vastu ning ujus veepinnale vaatama, et kes see kangekaelne küll seal on. Nähes aga tüdrukut, viis ta tema otsemaid vee alla kaasa ning võttis ta omale naiseks. Tüdruk elas veealuses maailmas ning sai kahe poja emaks – üks neist oli krokodill ning teine kotkas. Peale paljusid aastaid tuli aga naisel peale koduigatsus ning ta palus oma krokodillist poega, et see ta tagasi tema onu majja viiks. Krokodill suutis ema soovi täita vaid osaliselt, nimelt viis ta ema järvesügavusest üles veepinnale ja kaldale. Seejärel palus ema oma teist poega, kotkast, et see viiks ta igatsetud onu majja. Kotkas täitis ema palve, võttis ta turjale ning viis onu majja. Naine nuttis õnnest ja kurbusest, sest tal oli hea meel olla kodus, kuid oma poegi ei näinud ta enam kunagi.

Paapua Uus-Guinea käsitöömeistrid nikerdavad taoliste lugude edasijutustamiseks puidust „lugude tahvleid”, kuhu üks selline lugu pildina ära mahub.

Kui peale Sepiku jõe reisi istume koos Cliffi ja Albertiga uuesti tsivilisatsioonis ehk Cliffi Wewaki kodus ning ma räägin Cliffile, kui palju toredaid lugusid me kuulsime ning räägin „konks-naise” loo ka edasi, vaatab Cliff Albertile mõistmatute silmadega otsa ning naerab ülemeelikult: „Äh, Albert, need ei ole ju tõsilood?!?!! Te mõtlesite need välja!” Albert jääb vaikseks ning põrnitseb nukralt üksisilmi lillelist laualina. Ilmselt oleks endal ka sellises olukorras tunne, et keegi oleks nagu tükikese sinu ja sinu rahva minevikust ära võtnud...

Marika, kellele kõiksugu lood hullupööra meeldivad

Must maagia ja mustade meeste saladused

Ubudis rohelusse mattunud hotelli terrassil

+30 ºC ja kurdistav ritsikasirin

Sepiku mehed on tumedanahalised, enamuse tunneb ära seljale ja käsivartele tehtud krokodillinaha imitatsiooni järgi, nad järgivad hoolikalt esiisade traditsioone, osad neist harrastavad musta maagiat ning neil on palju saladusi, vähemalt kohalike naiste ees. Turistidele on nad nõus enamuse oma saladustest avaldama ning Albert viib meid mõne päeva jooksul erinevatesse Sepiku jõe küladesse, et me oma uudishimu ja küsimustega neile saladustele ise jälile saaksime. Ajame juttu Kangamuni, Kaminabati, Aibomi, Wombuni, Palambi külade hingede majades kohalike meestega – Albert julgustab meid küsima kõike ning minule ootamatult on paljud nõus ka väga avatult vastama.

Haus tamburan ehk hingede maja. See on Sepiku jõe äärsete külade meeste salamaailm ning sisuliselt teine kodu. Haus tamburan on üldjuhul küla võimsaim ja suurim maja, kahekorruseline, seistes võimsatel nikerdatud postidel. Majal ei ole tavaliselt seinu, vaid mõned palmilehed ning teine korrus on peidus rookatuse all. Esimesel korrusel on igal küla klannil oma istumis-lamamislavats (nagu saunalava). Maja peasissekäigu kohal ilutseb puust tehtud sümbol – kas mõne hinge kujutis või siis kõige tavapärasemalt avatud jalgadega istuva alasti naise kujutis. Maja sissekäik pidavat kohalike mõistes olema justkui sissepääs naise vagiinasse, mis puukujukesel oli ilusti ka enamasti punaseks võõbatud. Aga naisi sinna majja ei lubata, see on 100% meeste salamaailm, vaid turistid ja mitte Sepikust pärit inimesed võivad majja siseneda. Kõigis hingedemajades, mida külastame, istub päise päeva ajal ja õhtul ja ka hommikul ehk ükskõik mis ajal päevast alati terve trobikond mehi. Nende oma sõnul arutavad nad tähtsaid asju – millal ja kas hingedemaja uuendada, kellel on kellega piiritüli ning mis võiks olla lahenduseks, pruudiraha kogumine ning üleandmine ning muud meestejutud. Vahepeal mõned käivad ka midagi oma aias asjatamas või külavahel ringi luusimas, aga peagi kogunetakse ikka ja jälle vaimudemajja tagasi. See pidavat isegi halb komme olema kui mõni mees liiga palju aega oma pere ja naise juures veedab, siis hakkab küla kohe viltu vaatama. Spirit house on tavaliselt täis kohalike meeste poolt tehtud käsitöö maske, puukujukesi. Lisaks ilutsevad igas hingedemajas ka nn kanuutrummid. Ehk trummiks on horisontaalasendis puutüvi, mis on seest õõnsaks tehtud, pealtpoolt ilusalt nikerdatud ning pealpool on peenike avaus, mille vahelt suurte võimsate puukurikatega saab trummi ka seestpoolt lüüa. See trummihelin erineb nahkkattega trummi helinast ehk sisuliselt kõlab see nagu vastu puutünni kolkimine. Vanasti kasutasid kohalikud seda külas telefonina ehk sõnumite edastamisena. Tänapäeval lüüakse seda singsingi ajal või siis kui haus tamburanis mõni töö ette võeti. Satume Palambi haus tamburani ajal, mil alustatakse just katusetöödega ning oleme trummishow tunnistajateks. Kohalikud paljaste ülakehadega sitked mehed taovad suurt puukaigast vastu trummi, korraga mängitakse neljal trummil, heli on võimas ning musklimäng meeste tumepruunidel krokodillinahksetel selgadel veelgi ilusam...

Spirit chair ehk hindede tool. Hingede maja olulisem element on hingede tool (spirit chair), mis on ilus nikerdatud jalgadega puust taburet, mille ümber mehed käivad nõu pidamas. Mehed seisavad ümber tooli ning rääkida tohib ainult üks mees korraga, kellel peab käes olema ühe kindla puu oks. Rääkida tohib vaid peale oksaga tooli pihta löömist ning ühe lause korraga. Siis paneb ta oksa toolile ning käes on järgmise mehe kord ehk nii saavad kõik ükshaaval sõna, kuni mure on selgeks räägitud ning lõpuks otsus vastu võetud. Ühes hingedemajas kutsub üks vanem mees Tomi kõrvale ning sosistab talle: „Ma räägin sulle saladuse. Kui sa oled eelmisel õhtul oma naist puutunud, siis ei tohi sa tooliga rääkima tulla. Ning samuti ei või hingedemaja trumme puudutada.”

Meheks pühitsemise rituaal. Hingede majas toimub Sepiku meeste olulisim rituaal – nimelt meheks pühitsemine. (Pühitsemata mehi ei lasta hingedemajja). Kui poiss on saanud piisavalt suureks ning vanematel on ka veidi raha, et poja meheks pühitsemiseks vajalikud tarvikud osta, siis kogutakse pühitsemist vajavad mehed kokku ning toimub mitme kuuline rituaal. Rituaalil on kaks eesmärki. Esimene on füüsilise keha mehistamine, mida viivad läbi ema poolsed meessugulased ning piltlikult toimub emavere väljalaskmine ning isapoolse klanni ridadesse ümber asumine. Poistele/meestele lõigatakse seljale ja rinnanibude ümber naha sisse haavad (justkui teksade teping) ning haavadele määritakse mitmeks päevaks peale muda ja õli, mis haavu ravitseb. Kui haavad terveks saavad, siis tänud mudale ja muudele maarohtudele jäävad armid nahast kõrgemad ning nii katabki meeste selgu ning rindu krobeline krokodillinahka meenutav muster. Kuna krokodill on siin uhkesti au sees olev loom, siis on kõik hästi uhked oma sarnase naha üle. Teine pool rituaalist on vaimne mehistumine – nimelt ajal, kui poisid hingedemajas mitu kuud paranevad, räägivad Alberti sõnul küla vanemad mehed neile mehe rollist, sellest et kui nad naise võtavad, siis peavad nad oma naise ja laste eest hoolt kandma, kuidas naist oma kontrolli all hoida, et ta liiga käest ära ehk võimutsema ei hakkaks, sellest et ei hea liiga tihti oma naisega seksida, naisest tuleb eelmale hoida, kui tal on teatud aeg kuus jnejne. Olgu mainitud, et ka siinses kultuuris on lubatud mitmenaisepidamine ning ilmselt saavad poistele selgeks ka kõik selle elu detailid. Kui rituaali läbinud lõpuks hingedemajast väljuvad, on poistest saanud nii hingelt kui ka kehalt mehed.

Meeste nooruslikkuse saladused. Sellele saladusele sain tegelikult jälile Goroka muuseumis, kus oli lugu ja fotod sellest, kuidas highlandsi mehed neelavad teatud tüüpi ogalist ja pikka roogu oma söögitorusse, seejärel tõmbavad selle välja, eesmärgiga vabaneda vanast verest ja niiviisi oma keha noorena hoida. Meie Goroka sõbranna Prisilla kinnitas tookord mulle, et ta teab ka mitut meest, kes seda protseduuri harrastavad ning nad näevad tõesti uskumatult noored välja. Uurin kanuusõidu ajal Albertilt, et ega siin Sepiku kandis midagi sarnast ei tehta. Albert naaldub mulle lähemale, võtab hääletooni mitu kraadi madalamaks ning paljutähenduslikult mulle silma vaadates ütleb, et oma noorendamiskuur on tõepoolest ka Sepiku meestel. Aga... sellest peaaegu üldse avalikult ei räägita, aga kui ma just küsisin.. Nimelt teevad Sepiku mehed sisuliselt sarnast protseduuri, aga mitte avalikult nagu highlandsi mehed, vaid metsas vaikselt omaette ning mitte suu kaudu, vaid roog aetakse soolestikku keha teise otsa kaudu. Albert ütleb, te need mehed näevad ilusa naha ja kehaga välja ning see on vajalik, sest erinevalt naistest puudub meeste kehal loomulik funktsioon vana vere väljutamiseks. Aga see rituaal on nii salajane, et see küll ühegi mehe suust oma naisele ei leki.

Must maagia – headhunting, Waldu ehk krokodill-mees. Igas külas on vähemalt üks mees, kes mõistab musta maagiat. Kanganamuni küla meeste jutu järgi võib musta maagiat kasutada nii heade kui halbade asjade kordasaatmiseks, samal ajal kui highlandsi inimesed kasutasid seda ainult halbade asjade tegemiseks. Sepiku äärsed mustad maagid võivad oma oskusi kasutada näiteks viljasaagi suurendamiseks, vihma võlumiseks, tervendamiseks, kuid samal ajal on neil selged ka trikid, kuidas kellelegi surma või haigust saata. Meile jutustatakse ka kahest põhilisest rituaalist, kus must maagia mängus on. Kuna klannidevahelised võitlused on kogu Paapua Uus-Guineas tavalised ka tänapäeval, siis peamised rituaalid puudutavad teistele klannidele kättemaksmist või neile halva tegemist.

Headhunting (ehk peajaht) oli (on?) rituaal, kus koduküla mees saadetakse vaenlase külla, et sealt vang tuua. Vang seoti kodus haus tamburanis posti külge ning kohalikud mehed tantsisid ja laulsid ümber vangi terve öö ehk pidasid singsingi. Vastu hommikut löödi vangil pea otsast. Pea keedeti koos koera lihaga ning see söödeti küla noortele meestele sisse (ilma mainimata, et mis seal võlusöögi sees on). Selle segu söömine pidavat noored mehed muutma tugevaks ning vaenlase küla meeste poolt võitmatuks. Koljud aga sätiti ümber haus tamburani postide, mille arvukus oli natuke nagu ka uhkuse asi. Kui kristlus Sepiku jõe äärsetesse küladesse jõudis ning paljud paganausku mehed kiriku poole pöördusid, siis kirik käskis koljud ära põletada. Peab mainima, et kirik on kohalikke traditsioone väga tugevalt hävitanud. Olen sellest juba mitu korda siin blogis kirjutanud, aga sooviks siiski uuesti ära mainida selle teema, et kuidas kohalikud karmid mehed nagu tallekesed kirikule allusid. Nii küsin selle küsimuse seekord Alberti vennalt Jamesilt, kelle metsik silmavaade ja süngevõitu olemus näevad minu arvates rohkem maagi kui pühendunud 7 päeva adventisti moodi välja, et kuidas nende küla inimesed olid nõus kiriku nimel oma esiisade traditsioonidest loobuma. James koos Albertiga selgitavad, et misjonärid tõid kohalike jaoks jumalikke asju, mis veensid kohalikke, et misjonärid on jumala saadikud. Näitena toovad mehed suhkrut, mis oli tookord kohalike poolt tundmatu aine. Kuna see oli nii ilus, valge ja maitses nii imeliselt nagu mitte miski siin ilmas, siis peeti seda jumala anniks ja selle neile toonud valgeid mehi usuti olevat jumala saadikud... Ehk kogu see maailm oli nii võõras ja imeline, et valgetel ei olnud vaja palju meelitada.

Teine laialt levinud musta maagia traditsioon oli (on?) Waldu ehk krokodill-mees. Kui vaenlastele on vaja kätte maksta, siis, selleks saadetakse teele kindel inimene külast ehk krokodill-mees. Kõigepealt lõigatakse mõne küla elaniku keha küljest tükike, selle verega määritakse krokodill-mehe huuled kokku, talle tehakse vastavad maalingud ning saadetakse kanuuga vaiksel teise küla meest/mehi tapma. Krokodill-mees valdab musta maagiat ning üldiselt on ta oma retkel edukas.

Cargo Cult. Üheks endiseks uskumuseks, mis oli laiemalt levinud kui vaid Sepiku jõe ääres oli Cargo Cult. Nimelt kui valged mehed hakkasid ammustel aegadel Paapua Uus-Guinea rannikule maabuma, siis oli valge nahk ning imelikud juuksed kohalike jaoks nii võõrad ja kummalised, et nad arvasid, et need on nende surnute riigist tagasi tulnud esiisad. Suured laevad, millega mehed saabusid, olid märgiks, et neil on kaasas ka suured varandused. Nii uskusid paljud kohalikud veel päris hiljaaegu, et valged inimesed on nende suure varandusega koju naasnud esiisad. Ühes varasemas blogi loos mainitud misjonärid isegi rääkisid, kuidas üks vana mees oli ühel misjonäril varrukast haaranud ning küsinud, et kas ta surnute maal tema tütart nägi? Tänapäeval on aga valgeid liiga palju liikvel ning kohalikud enam varandust küsima ei tule.

Naistest ka veidi. Peale mitut päeva ainult meestega meestasjadest rääkimist uurisin Albertilt, et kas ta naisteasjadest ka midagi teab. Ta ütles, et ta on üht-teist oma naiselt kuulnud, aga ilmselt kõike ta ei tea. Minu lunimise peale leidis ta mulle lõpuks ühe inglise keelt kõneleva 28 aastase kohaliku naise, 2 lapse ema, kes jõe ääres parasjagu singsingi maski tikkis. Janetilt saan teada, et naistel ei ole oma rituaalide paika ega maja nagu meestel. Naised veedavad põhiliselt aega majas (erinevalt meestest) ning mõnikord nad kogunevad kas kellegi juures või jõe ääres ühiselt käsitöö tegemiseks. Põhiliseks naistejuttude ajamise kohaks ja ajaks on aga varahommikune kalapüük. Siin on kindel, et ükski mees neid ei kuule ning saab kõik hingelt ära rääkida. Aga vanasti oli väga palju rituaale ning uskumusi naise kehas toimuvate füsioloogiliste protsessidega seoses. Erinevates külades on nende tänapäevane harrastamine erinev, kuid Janeti küla tundus olevat veidi edumeelsem ning kõike traditsioone enam ei järgitud. Nii näiteks oli (on?) tavaline, et „päevade” ajaks pidid naised kodust ära kolima, kaugel metsas olevasse eraldi majja, sest nende keha arvati sel ajal olevat eriti räpane ning ükski mees ei saanud/tohtinud sellise naisega ühes majas viibida. Niisiis teatud ajal kuus istusid naised metsas ühises majas, kuhu nende emad tõid neile ämbritega pesuvett ning toitu. Janeti väitel on nüüd nende külas see muutunud privaatseks teemaks ning enam kodust välja kolima ei pea. Osades külades saadetakse naised ka eraldi majja sünnitama. Janeti külas on senini elus traditsioon, et kuni paar nädalat peale lapse sündi, nii nagu ka „päevade” ajal ei tohi naine minna köögi lähedalegi, rääkimata söögitegemisest. Sel ajal sööb mees tavaliselt oma ema või siis õe juures või mõni edumeelsem vast kokkab ise.

Aga ma arvan, et kohalikud mehed ja ka Janet meile siiski kõike ei rääkinud ning mõnes Sepiku külas pikemalt aega veetes saaks jälile, milliseid traditsioone eelkirjeldatutest veel tänapäevalgi kasutatakse ning mis seal tegelikult veel aset leiab :).

Marika (fotol meestele seletamas, et nad võiks lebamise asemel rohkem tööd teha)

Elu Sepiku jõe ääres

Ubudis, hotellis baldahiinvoodis

Konditsioneer stabiilselt 25 ºC peal

Veoauto kastis on tellised. Telliste peal istub umbes kümmekond musta ja karmi olemisega meest. Meeste vahele istume meie - mina punase-musta-valgekirju pillumiga (PUGi naise heegeldatud kott), suure habemega Tom, kes ei jää oma karvase olemisega kuidagi kohalike meeste karmusele alla ning „meie” hulka loeme ka suure toitu täis pappkastiga giidi Alberti, kelle Cliff meile organiseeris. Veoauto koos meiega võtab ette 5 tunnise tee mööda kohati olematut teed Sepiku jõe äärde, kus soovime saada osaks Sepiku inimeste igapäevaelust. Auto hüppab - tellised ja meie koos autoga. Armutult kütvat päikest leevendab auto kihutamisest tekkiv kerge tuuleiil, möödume rohelusse mattunud mägedest ning orgudest, pilved taevas võtavad kord draakoni, kord multikategelaste kujusid, teeääres on värvilised naistekambad, kellelt on võimalik soetada banaani, kookos- ja beetlipähklit. Mehed kastis lunivad meilt joogiks vett, tühjaksjäänud plastpudeleid omale veenõudeks ja üritavad vaatamata kõrvulukustavale mürale Tomiga juttu teha. Sepiku jõe ääres Pagwi külas orgunnib Albert meile mootoriga kitsa kanuu (ühest puutüvest väljavoolitud!), jõeäärsest majast ostame tsisternitäie bensiini, mille kitsasse kanuusse veeretame ning läbi imelise päikeseloojangu jõuame pimedusevarjus Alberti kodukülla Kanganamani, mis saab järgmisteks päevadeks ka meie koduks.

Järgmisel hommikul tuvastan aga veoauto kastis olnud meeste salasepitsused. Nimelt hakkan otsima oma rahakotti, ning mida ei ole - on rahakott. Kuna ma olen aeg-ajalt hajameelne, siis kahtlustan, et tihedas pükste ja kottide vahetamise tuhinas unustasin oma rahakoti Cliffi juurde. Kui mõne aja pärast aga avastan, et puudu on ka fotoka lisapatarei (kuna fotokas sai kohe alguses tühjaks, siis ei ole mul ka eriti fotosid külaelust), mõned isiklikud hügieenitarbed ning Manni poolt ekstra selle reisi jaoks kingitud Vitorinox’i nuga, siis on selge, et keegi on minu kotis shoppamas käinud. Nuputame ning jõuame järeldusele, et sõbralikud mehed veoautokastist ilmselt ei lasknud kätel jõude seista, sel ajal kui mina jõe ääres ringi vaatasin. Naljakas, kui Paapua Uus-Guinea esimestel päevadel oli tunne, et siit riigist eluga pääsemine on õnneasi, siis tänu oma kohalikele sõpradele on igasugune ohutunne nüüdseks nii kadunud, et usaldan oma koti koos oma varandusega lihtsalt mingite veoautokastimeeste valdusesse!?!? Naerame Tomiga, et kui me kättpidi nende meestega hüvasti jätsime, siis ilmselt naeratasime ja tänasime ilmselt ka mehi, kes selleks ajaks juba terve portsu raha, krediitkaardi ning muu träni, millega nad ilmselt midagi peale ei osanud hakata, võrra rikkamad olid. Õppetund missugune! Õnneks oli see vaid raha ning olen tänulik, et minu muud pangakaardid ning dokumendid olid kodus kindlas kohas.

Sepiku äärsetes külades puudub elekter ja nii me esimesel õhtul sisuliselt ei näinud, kuhu me randusime ning kuhu täpselt magama heitsime, teadsime, et see on Alberti venna Jamesi maja. Nii nagu Jamesi maja on ka teised Sepiku jõe äärsed majad hästi lihtsad – maa sees postid, 2 meetri kõrgusel postidel umbes 20-30 ruutmeetrine kergehitis, mille põrand on tehtud sakslaste õpetuse järgi lamendatud palmitüvest, seinad on suhteliselt hõredad - punutud kas palmilehtedest või kokkuklopsitud plekitahvlitest ning katus palmilehtedest. Seinad ei ole põranda külge kinnitatud ning kõik mis seina ääres seisab, võib väga vabalt lihtsalt sealt väljab kukkuda. Majas jooksevad ringi ka kõik elukad, kes suudavad posti otsa ronida - nii avastan enda moskiitovõrgu seest sõbraliku sisaliku ning ühel ööl ajab Albert suure noaga rotti taga. Majja tuleb ronida mööda kipakat redelit ning maja osaliselt toestatud põrandal ringikõndides on pidevalt tunne, et kukud läbi põranda. Aga hõredal põrandal siiski ka funktsioon, nimelt kanalisatsioon, sest läbi põranda visatakse või valatakse välja ka solki. Maja all elavad kanad, träni, kanuud ning puust voolitud vaimude kujud. Eredaimaks maja-elamuseks on aga viimane öö meie kanuumehe Clemen’i naise isa majas, mis sisuliselt kvalifitseeruks "hirmufaktori" seriaali võteteks. Magame 3-4 meetri kõrgusele ehitatud kipakal platvormil, mis igasugu füüsikaseadusi eirates püsti seisab, enamus põrandalaudu on lahtiselt, puuduvad seinad, katus on peal osaliselt ning hõredate ja vildakate astmetega redeltrepp on kaskadööridele. Albert soovitab mul pigem ühe koha peal paigal seista ning mitte „platvormtoas” väga palju ringi kõndida ning redelist mitte liiga palju käia, sest see on ohtlik! Maja 8 last ja pereema-isa ei tundu aga end selles elamises sugugi kehvasti või ohtlikult tundvat. Sel ööl õnnistatakse meid oma ilma seinteta majas ka tugevate välgusähvatuste, kõuemürina ja justkui ämbrist kallava paduvihmaga...Elamus missugune!

Söömas käime Alberti teise venna Luke’i majas, mis asub 10 meetri kaugusel Jamesi kodust ehk meie öömajast. Selles umbes 30 ruutmeetrises majas” ei ole tube, vaid üks suur ruum, mille ühe mõttelise poole peal on köök ehk savikaussi tehtud lõkkease ning teises poole peal kaks magamisaset – ühe moskiitovõrgu all Luke’i naise-laste pesa ning teise moskiitovõrgu all tema enda madrats. Tavapäraselt elavad aga samasuurtes majades laiendatud perekonnad ehk mõnikord isegi 10-15 inimest. Sel juhul on eraldi magamise sektsioon naispere jaoks ning eraldi meespere jaoks. Kappe ei ole, väheseid asju hoitakse seintele või lakke riputatud korvides-kottides ning süüakse põrandal. Luke majas valmistatakse meile linnast kaasa võetud proviantidest kõhutäidet. Nii sööme tuunikalakonservi, võileibu, perenaise meisterdatud pannkooke, Mitchi nuudleid, riisi kalaga (mille perenaine hommikul kell 4 jõest püüdis). Külaelanikele ei ole meie menüü aga tavapärane, sest külas ei ole poodi, süüakse aia- ning jõesaadusi ning kõiksugu poekaup on suureks harulduseks. Isegi kui pood oleks, siis ega väga tihti vast midagi ei ostetaks, sest külaelanikel ei ole rahaga kiita ning puudu olev toidukraam hangitakse enamuses partertehingute abil. Kohalike inimeste põhitoiduks kala kõrvale ei ole mitte magus kartul nagu highlandsis, vaid sago (häälda seigo). Sagot tehakse sago palmi sisust, see näeb välja kui häguse olemisega kleepuv liim ja igasugune maitse puudub. Kui Wewakis söödi seda nö toorel kujul, siis Sepiku jõe äärsed elanikud eelistavad seda ollust praetult, mis ei tee minu arvates maitset paremaks, kuid on hamba alla kuidagi talutavam ehk krõbe. Kuna Sago Sepiku ääres ei kasva, siis Kanganamani küla elanike põhilised partertehingud teiste küladega ongi kas kala vastu sago või siis kala vastu savikausid, mida nad kasutavad ahjudena. Kohalikud söövad veel ka kõiksugu muid delikatesse, nimelt kilpkonni, suuri roti moodi elukaid ning ilmselt ka kõike muud, mis eest ära ei jookse. Ühel õhtul ootab meidki ees pidusöök, nimelt serveeritakse meile sidruniga maitsestatud krokodilliliha, mille Luke’i sõber samal päeval on püüdnud. Kuigi see maitseb kui vintske kana, suudan ära süüa imeväikese tüki, sest... peale seda kui nägin selle sama krokodilli nahka nurgas korvis seismas, siis ei taha see lihatükk mu suust kaugemale jõuda ja piirdun pigem anonüümse kalaga. Aga kogu pere jaoks on see tõeline pidusöök, sest kuigi krokodille on kogu jõgi täis, siis ei püüta neid ometigi iga päev ning päevast-päeva söödavale kalale vahelduseks on krokodilliliha tõeline maiuspala. Külas ei ole rohkem veeallikaid peale jõe ja nii selgub peale esimesi söögikordi, et kõik meie makaronid said keedetud mudases jõevees ning ka hästi maitsnud lahustuv kohv oli ka mitte millestki muust, kui läbipaistmatust jõeveest. Aga tuleb tunnistada, et maitse üle ei saanud kurta?!

Vaatamata moskiitovõrkude all magamisele, mädin end igal õhtul Taist ostetud kleepuva sääsetõrjevahendiga sisse, sest Sepiku jõe sääsed on nii verejänused, et ainult köhivad korraks Eestist kaasavõetud sääsetõrje vahendi peale ja jätkavad oma tööd. Tai kraamile on aga peale kirjutatud „tropical strength” (troopiline tugevus) ja see on nii äge, et sulatab ka mu küünelaki varvastelt üles ning see peletab vähemalt mõned sääsed eemale! Tuleb mainida, et selle matka ajal tekib hügieeniga hoopis teine suhe. Õhtul, pärast päev läbi higistamist ei ole võimalust duši alla minna ning ega ka öine jõgi (krokodillidega) ei kutsu just pesema. Peale seda, kui oled oma päev läbi higistanud ja tolmuse keha peale määrinud kleepuvat ja mürgisena maitsvat sääsetõrjevahendit, plaanid magama minna samade riietega, millega päev läbi matkanud oled, siis tundub täiesti mõttetu ka hambaid pesema minna. Järeldan, et hambapesu ei ole ka kohalike seas väga levinud traditsioon, sest James majas nähtud üks hambahari oli paksu tolmukorra all. Järgmisel hommikul võtab Tom julguse kokku, trotsib hirmu krokodillide ees ning kargab pesemise eesmärgil jõkke. Üllatusena aga ei ründa teda üldsegi mitte suurte lõugadega Sepiku jõe krokodillid, vaid hoopis harilikud vihased ja näljased sääsed. Mina pean ka järgmise päeva vapralt ilma pesemata vastu (aga enesetunde väikeseks ergutuseks pesen siiski hambaid) ja määrin enesekindlalt kogu muude kihtide peale aina järgmiseid ja järgmiseid kihte sääsetõrje vahendit. Kui sama hügieenistsenaarium kordub juba mitmel päeval ning kui nahka katsudes hakkab sõrmede külge terve kultuurikiht, siis ühtäkki saabub minu pähe kohalike mõistmine... Nimelt kohalikke vaadeldes võib paljude kohta (on ka erandeid, näiteks meie giid Albert ja veel teisigi) välja tuua järgmised märksõnad - mustuse- ja higihais, räpased ja katkised riided, beetlipunased hambad, paljajalu käimisest mudased varbad. jne. Mõistan, et siin elades ei ole mõtet end üleliia pesta ja puhtaid riideid selga panna, sest ühtegi puhast kohta nagunii ümberringi ei ole – päevatööst ja kuumast ilmast muutub keha nagunii kohe higiseks ja mustaks, riided ei saa mudases jõevees pestes kunagi päris puhtaks ning ka kodu ja magamisase ei hiilga just puhtusega. Kujutage end ette olukorras, kus ei olegi jooksvat või puhast vett, koguaeg on tapvalt palav ja hambapasta jaoks ei jätku raha!? Kas ei teki siis mitte sellest paratamatust või muutmatust olukorrast täielik ükskõiksus selles osas, kui tihti end pesed või kui räpased riided on?! Minul igatahes tekib juba teisel päeval ja ilma suuremate emotsioonideta tõusen ja magan higise-tolmuse-sääsetõrjevahendisena ning mudaste riietega. Annan alla alles viimasel õhtul, mil olen surmväsinud. Albert, nähes minu kustunud pilku, nõuab, et ma läheksin mudajõkke end pesema... sest minu väsimus olevat sellest tingitud. Vaidlen vastu, kuid tema tungiva nõudmise peale panen kohalike kommete kohaselt omale lühikesed püksid jalga ja T-särgi selga ning sulpsan väga vastumeelselt sellesse läbipaistmatusse vette, mille ligases põhjas tunnen varbaga plekkpurki, veepinnal on äsja pestud nõudest kerge rasvaring ning kust iga hetk võivad krokodillid välja ilmuda jne. Aga tõsi, vaatamata räpasele veele muutub minu enesetunne palju värskemaks, kuid selle asemel ilmuvad kehale kahtlased punased täpid. Midagi seal vee sees või madratsi sees igatahes oli, sest muutume mõlemad Tomiga lepatriinudeks, täpid muudkui tulevad ning sügelevad ning ära ei lähe... Viime läbi kriisiarutelu, kas tegu võib olla malaaria, HIV-i, leetrite või mingi jõe elukaga, kes elab naha alla ja jätab mutionu kombel punaseid kühme nahapinnale – vastus jääb aga tuvastamata müstikaks.

Elu Kanganamani külas voolab ikka päevast päeva oma rütmi järgi, naised veidi enam toimetades kui mehed. Tavalise naise päev hakkab igal hommikul kella nelja ja viie vahel, mil ta kitsa ja kipaka kanuuga sõidab vaikselt sahistades kala püüdma. Hommikul püütud kala on pere terve päeva toiduks. Kalalt tagasi tulles teeb naine hommikusöögi ning kraamib veidi hütti ning käib põllul tööl. Siis on lõunasöögi meisterdamine ning käsitöö pusimine. Enamus inimesi, kes paapua uus-guineaalaste hingeelu veidi lähemalt tunnevad, mainivad, et kohalikud just loovusega ei hiilga. Nii ei ole naised ilmselt selle peale tulnud, et võiks lastele heegeldada näiteks mütsikesi või kleidikesi, või koju mõne tekikese. Kohalike naiste näputööna valmivad eranditult pillum-kotid või siis Paapua Uus-Guinea traditsioonilistel pidustusel singsingidel kantavad maskid. Õhtusöök on tavaliselt päikeseloojangul ning peale mida naispere enamasti pimeduse ja varajase ärkamise tõttu magama läheb. Mehed ei tee suurt midagi, peale neile endale jube tähtsana tunduva meeste asja ajamise „hingede majas” (loe järgmist blogi sissekannet). Mõni tublim mees nokitseb vahel aias miskit, mõni voolib puutüvest kanuud, paljud nikerdavad ja maalivad puidust maske ning hingede kujukesi. Siiski enamus ajast on näha mehi vaid lebasklemas... Laste elu on pealtnäha muretu - enamus neist erinevatel põhjustel koolis ei käi ja nii on terve päev mängimiseks. Koolis mittekäimise põhjusteks võib olla asjaolu, et külas ei ole kooli, vanematel ei ole raha või naaberküla koolis ei räägita nende küla keelt. Algatame kohalikega mitmeid dialooge Paapua Uus-Guinea tänase elu-olu üle, kirume üheskoos korrumpeerunud valitsust ning proovime neile hingele panna, et laste haridus on riigi arenguks kõige olulisem komponent. Räägime neile innustamiseks ka Omaani edulugu, kus 30 aastaga sai 3 kooliga vaesest maast kõrgelt arenenud riik. Enamuse kohalike silmis süttivad selle peale tulukesed, kui aga neile ideed välja käia, et pangu küla peale raha kokku ja organiseerigu lastele õpetaja, siis lähevad näod kurvaks, sest selleks vajaliku 900 kina ehk 3600 krooni kokkusaamine on nende jaoks juba üle mõistuse keeruline. Kui pakume välja, et äkki on kusagil mõni vabatahtlik, kes tahaks nende külla õpetama tulla, siis vajuvad pead norgu ning keegi kobiseb suunurgast, et nad ju ei tea neid organisatsioone, kes selliste küsimustega tegelevad. Isegi Luke, kes on haritud mees ja saaks minu hinnangul küll selliste küsimustega hakkama, mainib hoopis, et keegi valge peaks tulema nende külla ja õpetama täiskasvanutele, et kuidas kõiki selliseid asju korraldada. Tahaks siinkohal tuua võrdluse, et samal ajal samas kogukonnas ei ole probleemi suhteliselt suure pruudiraha kokku kogumisega ning Paapua Uus-Guineas on vist rohkem mittetulundus- ja vabatahtlikke organisatsioone kui mujal maailmas. Mitte, et pruudiraha kogumine ära jätta tuleks, aga mulle tundub, et laste hariduse küsimus ei ole vaesuses ja saamatuses, vaid tahtmises.

Aga eks sellega peab arvestama, et erinevates maailmajagudes käibki kõik omasoodu ning ilmselt on siin maailmaosas palju nüansse, mida läänest tulnud inimene ei suuda mõista. Seda illustreerib minu arvates päris hästi üks jutuajamine (läbi tõlgi) Kanganamani küla vanamehega (vt alloleval fotol vasakpoolne), kes on Paapua Uus-Guineas tunnustatud kohalike puunikerduste tegija ning kellel õnnestus 1994 aastal Ameerikas käia. Nimelt Stanfordi ülikool leidis ta läbi Paapua Uus-Guinea valitsuse ja viis ta Stanfordi ülikooli peahoonesse mitmeks kuuks nikerdusi valmistama. Vanamehe nägu on kortsuline, tumepruunile nahale on kontrastiks hallid lokkis juuksed. Uurime talt, et kui vana ta on. Tema, nii nagu ka paljud teised paapua uus-guinealased ei tea oma vanust ega sünnipäeva, sest külades vanasti selliseid asju üles ei kirjutatud ning riigis ei ole tänaseni sündide-, surmade registrit. Aga puukujur ei jäta meid vastuseta. Nimelt näitab ta käega maast umbes meetri kõrgusele, ning ütleb, et ta oli siis umbes nii pikk kui jaapanlased Paapua Uus-Guinead ründasid. Järeldame sellest, et eks ta kusagil 80le läheneb. Uurin vanalt, et mis ta Ameerikast ka arvas. Sellepeale lähevad ta silmad särama ning seletab Albertile, kes meid tõlgib, midagi väga elavalt. Albert selgitab meile, et vana olevat öelnud: „Randades on kõik inimesed alasti!” Arutame Tomiga, et kas ta käis nudistide rannas, kuid jõuame järeldusele, et ilmselt on Paapua Uus-Guinea mehe jaoks ka tavalised bikiinid alasti olek, sest kohalikud naised käivad ju kõigi riietega ujumas. Alberti sõnul lisab vanamees: „Ühes ruumis olin nelja naisega korraga!!!” Meie tõlgendus, et see oli ilmselt bordell, kus ta käis, sest Albert kihistab nagu poisike. Vana räägib edasi, et: „Kasiinos on sellised masinad, et paned ühe raha sisse, vajutad nuppu ning raha liigub üles. Kui veel nuppu vajutad, siis tuleb palju raha välja.” Küsime, et kas ta võitis? Tõlk Albert ütleb, et loomulikult, sest ta oskab ju musta maagiat! Peale seda, kui kasiino ja bordelli kogemuse elevus on kadunud, räägib ta edasi: „Ameerika – see oli nii ilus ja puhas nagu pilved. Majade põrandad on neil seal nagu voodid ja padjad.” Mina arvan, et ta pidas silmas vaipu, mida Paapua Uus-Guinea kodudes ei kasutata. Lõpetuseks lausub mees mõtlikult: „Samu inimesi ei näe kunagi kaks korda, isegi kui sa samasse kohta lähed!” Olen kirjelduse tabavusest ja lihtsusest jahmunud, sest tõesti - külades on sul koguaeg samad inimesed ümberringi (eriti väikestes Sepiku jõe külades), kuid suurlinnades on haruldus, kui ühe ja sama inimesega kusagil kaks korda kokku juhtud. Üks maailm – palju erinevaid tõlgendusi :).

Marika

Sepik, AIDS ja sõjaväelased

Syndeys, kenas kesklinna korteris

Siin on kena sügis, väljas mingi +21 ºC

Cliff juba ootas meid sadamas, kui laev Wewakis randus. Cliff on siinne couchsurfer ja tema profiil oli juba enne Paapua Uus-Guineasse saabumist meile silma jäänud kui kõige sisukam kogu riigi peale. Kuna rändureid ei satu sageli siia maailma servale, siis oli ta rõõmuga valmis meid võõrustama, kui me Ida-Sepiku provintsi peaksime jõudma (meeleolukas nimi ühele maakonnale, kas pole?!). Cliff ise ei olnud tegelikult Sepiku päritolu. Ta oli kolinud siia paar aastat tagasi Highlandsist, et asuda juhtima siinset Sepik Centre of Hope, mis kujutab endast HIV ja AIDSi nõustamiskabinetti ja koolituskeskust.

Cliff vastas väliselt hästi ettekujutusele Highlandsi mehest – turjakas ja tõsise olemisega, samas kui rannikul elavad mehed on tavaliselt lühemat kasvu ja sitkemad. Sünge ilme oli muidugi osa tema stiilist. Paistab, et see käib siin asja juurde, et teised sind tõsiselt võtaksid. Tegelikult oli Cliff üks vahetu kohalik sell, kes elas PUG kontekstis mõnusat elu. Mõnusa elu juurde kuulus tasuv töö mittetulundusorganisatsioonis, tööandja poolt võimaldatud uus ja ruumikas maja, mitu tööautot (sedaan ja pikap-tüüpi Toyotad) ja igasugu „tentsikud”, kes küll töötasid AIDSi keskuse juures, aga kuna Cliffi maja asus keskusega samal valvatud territooriumil, siis olid nad Cliffi jaoks pidevalt kättesaadaval. Lisaks oli Cliff enda juurde elama võtnud oma tädi Highlandsist, kes siis hoidis maja korras ja tegi süüa.

„Mõnus elu” tähendas ka seda, et Cliff tegi rohkem tööd, kui siin tavaks oli Cliffi sõnul puudub paapua uus-guinealastel läänelik töökultuur ja enamikke oma keskuse töötajaid peab ta pidevalt tööle utsitama ja jälgima, et nende tööaeg lihtsalt mitte-midagi-tegemisele ära ei kuluks. Cliff kordas juba igalt poolt varemgi kuuldud tõsiasja, et arusaam ajast on Paapua Uus-Guineas väga ebamäärane – ehk kõik võtab aega ja kellelgi pole meeles oma lubadusi täita või mingitest tähtaegadest või kellaaegadest kinni pidada. Cliffi käitumismallid oli pärit tema isalt, kes elas aastaid koos ameerika päritolu misjonäridega olles tema suureks mõjutajaks lääneliku mõtteviisi ja tööharjumuse osas.

Cliffi jaoks oli kogu läänemaailm väga atraktiivne. Ta taotles parajasti stipendiumit magistriõpinguteks Austraalias ja pikemas perspektiivis nägi end hoopis Austraalias elamas ja töötamas. Samavõrd kui meie pärisime elu ja kommete kohta Paapua Uus-Guineas, uuris Cliff, milline on meie igapäevaelu Eestis (tähendusega Euroopas), millised on meie kombed ja milline tööelu. Ja jälgis hoolega, mida meie elust ja asjadest arvame, mida ja kuidas sööme (traditsiooniks kujunesid ühised söögitegemised tema köögis), kuidas meie ja meie sõbrad välja näevad (vaatasime fotosid Eestist, mis Marikal arvutis olid), millist muusikat me kuulame, jne. Mulle tundus, et Cliffi soov lääne inimestega samastuda läks mõnikord liiale püüdes mingeid kohalikke kombeid naeruvääristada või suhtudes lihtsalt teistesse kohalikesse elanikesse üleolevalt. Cliff tunnistas, et tunneb end pigem lääne inimestega samas mõtteruumis liikuvat ning et ta ei usu, et elu Paapua Uus-Guineas hakkaks niipea paremuse suunas liikuma.

Cliffi kodu muutus meie baaslaagriks terveks nädalaks. Cliffi sõnul asus tema maja ja nende keskus Wewaki linna kontekstis getos (Tallinna mõistes Koplis!) ja paljud kohalikud „korralikud inimesed” ehmatavat ära, kuuldes, kus ta elab. Kõrvalisele pilgule see piirkond millegi erilisega silma ei torganud (olgu ka Wewaki kohta öeldud, et siinseid äärelinnu oleks õigem üheks suureks külaks kutsuda). Cliff oli enda sõnul loonud kohalike pätipoistega „sallivad” suhted ja lähiümbruses ringi sõites paistis, et temasse suhtuti respektiga. Lisaks sellele, et Cliff sõidutas meid palju oma autoga mööda Wewakit ringi, viis ta meid ka õhtuhämaruses jalutuskäigule oma linnaosa tänavaturule. Tekitasime oma jalutuskäiguga mööda õhtuseid turutänavaid suurt elevust ja Cliff kinnitas, et sellises kohas ja sellisel ajal valget inimest kohata on kohalikele elanikele erakordseks sündmuseks (ja sama erakordseks on see ka valgele inimesele, kes omapäi oma nina sellistesse kohtadesse sellisel kellaajal kindlasti ei topiks).

Olgugi, et Cliff oli traditsioonilisest Paapua Uus-Guinea külakesksest ühiskonnast suhteliselt eemal, oli siiski kombeid, mida ka tema jälgis. Nii ei pääsenud Cliff mööda kohalikust üldlevinud tavast, mille kohaselt abielludes maksab peigmees (ehk tema laiendatud perekond) pruudi eest tasu pruudi laiendatud perekonnale. Ehk siis 28-aastane Cliff ei olnud mitte poissmees, vaid oli abielus ja tal oli kogunisti 8-kuune poeg. Naine lapsega elasid Highlandsis naise vanemate külas (mis on iseenesest juba väga ebatavaline, sest kui Paapua Uus-Guineas naine abiellub, asub ta reeglina elama mehe vanemate külla) ja käisid aeg-ajalt Cliffil Sepikus külas. Olgugi, et Cliffi naine oli samuti haritud ja töötas ühes Austraalia abiorganisatsioonis ja nende mõlemate vanemad olid keskmisest palju liberaalsemad, ei tähendanud see, et neil oleks õnnestunud mööda minna pruudiraha maksmisest. Kui Cliff oli oma naisega kokku kolinud, uuris ta, kas naise perekond ootab temaga abiellumise eest tasu maksmist. Cliffi naine kehitas õlgu, öeldes, et tema vanemad seda vajalikuks ei pea, aga tema laiendatud perekond ilmselt näeks, et tasu makstaks. Kuna Cliffil oli abiellumisega tõsi taga, siis asuski ta tegutsema ja pruudi eest tasu kokku korjama. Selleks sai ta kokku oma laiendatud perekonnaga ja uuris, kui palju keegi on valmis selleks panustama. Cliffi laiendatud perekond oli aga suhteliselt tõrges, tuues ettekäändeks, et Cliff on neist majanduslikult palju paremal järjel. Cliff oli selleks ajaks vähem kui aasta olnud Sepik Centre of Hope juhiks – vaesust ei tundnud, aga rahajõgedes ka ei supelnud. Nii ei jäänudki tal muud üle, kui et pidi pruudi eest tasu maksmiseks pangast laenu võtma. Laenutooted sarnasteks puhkudeks on siinsetel pankadel täiesti olemas. Cliff pidi laenu saamiseks tõestama, et tal on kehtiv tööleping ja piisav igakuine palgatulu. Tasu, mida Cliff oma naise eest maksis, oli veidi rohkem kui 100,000 krooni ja seda riigis, kus keskmine kuupalk jääb kusagil 2,000 krooni kanti! Tavaliselt jäävad pruudi eest makstavad tasud alla 50,000 krooni, kuid Cliffil tuli maksta oluliselt enam, sest tema kosis haritud naist, kel muuhulgas oli ka veel töökoht. Cliffi laiendatud perekond võttis end ka lõpuks kokku ja toetas Cliffi omalt poolt 43 seaga. Cliffi vanemad käisid välja veel 10 siga ja nii viidi pruudi laiendatud perekonnale kokku 53 siga, 5 kaasuari (kohalik suur lennuvõimetu lind) ja üks puukänguru (kohalik loom, kes erinevalt tavalisest kängurust elab puu otsas).

Pulmad pole Paapua Uus-Guineas mingi suuremat sorti pidustused. Kui neiu asub noormehega kokku elama viib neiu laiendatud perekond noormehe laiendatud perekonnale erinevaid roogasid külakostiks ja lepib peigmehe perekonnaga kokku, kuna ja kui palju peigmees pruudi eest tasu maksab. Kui peigmees on kogunud pruudi eest tasu kokku ja toimetanud selle pruudi vanemate külla, siis on kogu „pulmatseremooniaks” toiming, mille käigus külavanem tõstab pruudi eest makstava tasu pruudi ette ja küsib, kas see on piisav summa. Kui pruut vastab jaatavalt, ongi abielu sõlmitud. Mingit allkirjade andmist või sõrmuste vahetamist siinses kultuuris ei toimu. Tavaliselt peigmees selle protseduuri juures isegi mitte ei viibi. Muidugi ei kehtinud see Cliffi kohta, kes ise kõige juures nina pidi juures oli ja oma silmaga veendus, et asjad laabuvad.

Seoses Cliffi tööga saime põhjaliku ülevaate ka AIDSi levikust Paapua Uus-Guineas. AIDS on siin tõsine probleem ja selle levik on olnud kiire, kuna riigis pole tehtud vajalikku teavitustööd. Viimastel aastatel on olukord oluliselt paranenud ja seda võisime ka oma silmaga näha, sest linnades olid suured plakatid, mis hoiatasid AIDSi eest ja Paapua Uus-Guinea ainus telekanal kordas õhtu jooksul mitu korda reklaami, mis kutsus üles inimesi kondoome kasutama. Niisamuti oli Sepik Centre of Hope üks organisatsioonidest kohalikus provintsis, kes igapäevaselt tegeles teavituskampaaniatega AIDSist, samuti nagu anonüümse nõustamisega ja inimeste suunamisega HIV testimisele. Lisaks pakkus keskus ka ajutist varjupaika inimestele, kes olid AIDSi tõttu oma kogukonnast välja heidetud või keda viiruse tõttu taga kiusati. Cliffi sõnul ei olevat see veel kuigi ebatavaline, et kaugemates külades nähakse AIDSi kui deemonite sisenemist inimese sisse ja seda peetakse ennekõike kellegi pahatahtliku inimese mustaks maagiaks mitte ettevaatamatu suguelu tagajärjeks. Teavitustöö AIDSist teeb siin keeruliseks veel ka see, et seksist rääkimine on suureks tabuks. Cliff tõi hea näite, et isegi ta oma sugulastele Highlandsis selgitades, mis tööd ta teeb ja kuidas AIDS levib, muutusid kõik rahutuks, keegi ei vaadanud talle otsa või lahkusid ruumist sootuks.

Meil tekkis ka endal huvitav võimalus osa saada ühest AIDSi teavituskampaaniast, mida Cliffi keskus korraldas. Nimelt toimus Wewakis armeeohvitseride ragbiturniir, kuhu sõitsid sõjaväelased kokku erinevatest sõjaväeosadest terves riigis. Kuna ohvitserid on üheks riskirühmaks AIDSi levikul (sagedased eemalolekud kodust, komandeeringud isoleeritud piirialadele, jms), siis korraldas Sepik Centre of Hope koostöös kaitsejõududega neile teavituskampaania. Cliff võttis meid sinna endaga kaasa. Nii avastasimegi end tähtsate nägudega istumas Paapua Uus-Guinea sõjaväebaraki auditooriumis ja jälgimas, kuidas sinna kogunenud 50-60-le ohvitserile jagati teadmisi AIDSi ennetamisest ja elu võimalikkusest viirusega. Vürtsi lisas veel fakt, et kui kohale jõudsime, oli loeng juba alanud, kuid nähes meid sisenemas peatas eeskõneleja (kes oli Cliffi töökaaslane) loengu ja tutvustas kõigile kohalolijatele, et saabusid külalised Eestist, millele järgnes mehine aplaus. Loomulikult ei osanud keegi arvata, et meie näol pole tegu mitte Eesti AIDSi-vastase liikumise aktivistidega, vaid tavaliste ränduritega, kes juhuslikult selles linnas viibisid:). Loeng ise osutus väga põnevaks, kus esinejateks olid AIDSi keskuse töötajad ja vabatahtlikud, kes rääkisid auditooriumile oma lugusid. Mitmed vabatahtlikud esinejad olid ka ise viirusekandjad ja oma väga hea esinemisega veensid nad saalisolijaid mõtlema, kui oluline on olla aus oma lähedaste inimestega ja kuidas viirusekandjad on täisväärtuslikud inimesed ühiskonnas, kelle haigus ei anna õigust nende diskrimineerimiseks.

Ohvitseride ragbiturniir pakkus meile aga veel ühe elamuse. Nimelt võtsime osa selle turniiri avamispidustustest, mille üheks osaks oli singsing ehk traditsiooniline pidu tantsu ja lauluga. Kuna üritus oli üleriigilise tähtsusega – avamisüritusel oli kohal kogunisti Paapua Uus-Guinea sõjaväe ülemjuhataja – siis oli ka singsingil osalenud kollektiivide nimekiri esinduslik. Kohal olid Asaro mudamehed Goroka lähistelt, kes on üle Paapua Uus-Guinea tuntud selle poolest, et kannavad mudast tehtud maske ja kelle keha on samuti mudaga kaetud. Asaro mudameeste ebatavaline välimus sai alguse sellest, et klannivõitluse käigus olid nende esiisad jäänud ilma oma maast. Et sõjaka klanni käest oma maa tagasi saada, siis tulid nad mõttele katta ennast mudaga nii, et neid ära ei tuntaks ja minna sellisena tagasi oma külla. Kuna maskeeritud mudamehed nägid välja nagu tulnukad mõnelt teiselt planeedilt, arvas vaenulik klann, et nende esiisad on tulnud maa peale ja põgenesid külast. Asaro rahvas aga sai oma maa tagasi! Asaro mudameestele lisaks osalesid singsingil krokodillitantsijad Sepikust Angorami piirkonnast (koos elusa krokodilliga!) ja tolai sõjamehed East New Britain provintsist. Kogu see singsing oli nagu üks võimas performance, kus aeg-luubis liikuvate Asaro mudameeste taustaks lasti erivärvilist tossu, nende järel saabusid lauldes ja tantsides Angorami krokodillitantsijad, tolai sõjamehed viskasid odasid ja paugutasid „piitsadega” ja kõige selle möllu, tossu- ja tulevärgi sees sõitis staadionile Paapua Uus-Guinea mehitatud armeeauto.

Kui ma oma uue fotoaparaadiga peaksin lähitulevikus paremaks sõbraks saama, siis riputan üles ka meeleoluka videoklipi, mis sellel üritusel tehtud sai. Igasuguste tehniliste nõuannete ja nippide eest, kuidas seda kõige lihtsam internetti üles laadida oleks, olen juba ette tänulik.

Tom

Malaaria (ja) misjonärid?!

Oma Wewaki kodus

Kuumarabandus saadaval kohe uksest välja astudes

„Aga kui tihti te olete malaarias olnud? Mis on malaaria sümptomid? Mis siis teha tuleb, kui avastad, et sul on malaaria? jnejne”, ei ole minu küsimuste tulval lõppu kahele valgele mehele, kellega Wewakisse viiva laeva reisijate „terminali” ees juttu räägime. Kuigi kai peal on peale meie veel laeva ootamas oma paarsada värvikirevat kohalikku kõikvõimalike tränikoormatega, oleme end eneselegi märkamatult ühte hoidmise mõttes just valgete meestega kõrvuti seisma seadnud. Colin on Paapua Uus-Guineas (edasipidi PUGis) viibinud juba viimased 20 aastat, kuid Graig on alles roheline ehk 4 aastase kogemusega. Mehed on misjonärid. Misjonärid on justkui loomulik osa Paapua Uus-Guinea elanikest ning nagu kusagil juba varemgi mainitud, siis nähes valget meest tänaval, võid 98% kindel olla, et tegu on misjonäriga. Nüüd oli meil aga esimene võimalus päris misjonäre ise „lähemalt katsuda”. Sellist võimalust ei lasknud me Tomiga endal loomulikult mitu korda sülle kukkuda ning seetõttu paneme mehed oma küsimustega kohe turmtule alla. Vahepeal kutsub üks sadamatöötajatest meid äkki tapva päikese eest reisijate terminali sisse, samal ajal kui kõik kohalikud jäävad järgmiseks tunniks-paariks kuni laeva väljumiseni õue edasi seisma (lähen hea meelega varju, aga tunnen end sellise rassismi tõttu väga halvasti).

Kohe alguses ei tihka me meeste misjonäriameti detailide kallale minna ning seetõttu räägime elu võimalikkusest PUGis. Kokkuvõttes kurdavad misjonärid, et ringiliikumine on aeglane ja vaevaline, sest teid ei ole, lendamine kallis ning laevad ja bussid sõidavad siis kui tahavad. Varem oli ka probleemiks sidepidamine, kuid viimase 1,5-3 aasta jooksul on toimunud suur muudatus, mil riik sai töötava töötava ja odava mobiilside Digiceli võrgu näol ning pea iga kohalik omale mobiiltelefoni. Colin ei pea oma 20 aasta kogemuse pinnalt riiki väga ohtlikuks. Nimelt on tal kogu selle aja jooksul olnud kohalikega vaid kaks ohtlikku vaheintsidenti, kuid ta ei ole kordagi tundnud, et ta elu oleks ohus olnud. Kord lihtsalt peatati auto kinni ja võeti auto ära ja teine kord varastati kotid ära. Colin kinnitab, et isegi kui ta on olnud külades, kus hõimud omavahel sõdivad, siis valgeid või nö asjasse mittepuutuvaid inimesi ei puututa. Igapäevase tüütu ohuna toovad aga mehed välja malaaria, mida mõlemad on juba mitmeid kordi põdenud. Saame teada, et siinkandis on malaaria jaoks olemas väga head ravimid, nii et puudub igasugune mõte võtta preventiivseid ravimeid. Tavaliselt Euroopas ei teata, mida täpselt malaaria puhul teha ja õigeid ravimeid ka ei ole ning seetõttu kõik turistid kardavad seda haigust. Siinmail on aga malaaria tavaline haigus nagu gripp ning ravimid olemas ja ravi tavaline. Ravi võti seisneb selles, et mida kiiremini peale malaaria esimesi sümptomeid ravimit võtad, seda kergemini selle läbi põed. Malaaria sümptomiteks olevat igasugune imelik tunne kehas nagu umbes gripigi puhul – et kondid valutavad ja pea valutab ja kõht võib lahti olla jne. Mina kommenteerin naljatades, et mul pea juba teist päeva valutab, ma loodan, et see ei ole malaaria. Me ei ole loomulikult mitte ühtegi preventiivset tabletti võtnud, sest peale oma kunagist hirmuäratavat kogemust Lariamiga Aafrikas vandusin, et mitte eales enam ei võta ma seda tabletti omale suu sisse. Nimelt seda tuli võtta kord nädalas ning iga kord, kui selle omale sisse võtsin, nägin kõige kohutavamaid õudusunenägusid (võtsin auto ja läksin linna peale inimesi alla ajama, kukkusin öösel sadu kordi kõrge kalju otsast alla jne) ning kogu minu immuunsüsteem ütles terveks aastaks täiesti üles.

Mõne aja pärast ei pea me enam Tomiga kauem vastu ning asume muheda olemisega kauboikaabu alla peitunud Colinit ja Graigi misjonäritöö kohta käivate küsimustega pommima. Selgub, et mehed ei ole ei siin laialt levinud luterlased ega 7 päeva adventistid, vaid üldse ilma kirikuta mehed. Nad ei kutsu end mingi nimega, kui, siis gospeli kuulutajateks ning nad käivad usust ja Jeesusest jutustamas perest-perre ja külast külasse. Selle usu järgijad ei käi ka kirikus, vaid usk on nende isiklik asi, mida nad praktiseerivad kodus. Mehed on meie mõistes mungad ehk uskudes piiblisse ja Jeesus Kristusesse tundsid nad ühel päeval kutset jätta kogu oma maine elu (st jagasid laiali oma ärid, majad, rahad ja loobusid vabatahtlikult maistest rõõmudest) ning alustada jumalasõna kuulutaja askeetlikku ning vaga elu. Ise ei kutsu nad end mungaks ega preestriks, vaid hoopis järgijateks (followers). Neil meestel ei ole oma kodu, kuid ometi on neil PUGis sadu kodusid, rääkimata üle maailma asuvatest kodudest. Igal öösel magavad nad kellegi armust mõne sama usku oleva inimese või uute usuhuviliste kodudes. Kogu nende elu on neil seljakotiga kaasas (piinlik, minu aastane reisikott on vähemalt kolm korda suurem kui nende meeste kogu elu sisaldav seljakott?!). Teen suured silmad ning küsin oma 7-kuise ränduri kogemuse põhjalt, et kas nad stabiilsuse ja oma koha järgi ka ei igatse? Colin muheleb taaskord vaikselt ning arvab, et naised on vast rohkem tundlikud selle koha pealt, ning ta väidab, et neil küll mingit koduigatsust ja nö vajadust oma olemise järgi ei ole, sest kutse misjonäritööd teha on lihtsalt niipalju suurem. Pigem rõhutavad nad, et hirmus tore on uute inimestega tuttavaks saada, elada kohalike inimestega koos nende kodudes ning sel viisil palju paremini kohalikku elu ja kultuuri tundma saada. Pealegi on nende sees kõlav soov ehk kutse inimestele piiblisõna kohale viia nii tugev, et vajadus kõige maise järgi on kadunud. Toon naljatades paralleeli nende elustiili ja meie ränduri elustiili ning couchsurfingu kogemuse vahel – ainuke erinevus ongi selles, et meie propageerime piibli asemel maailmas hoopis ringirändamist. Kuid ma ei ole kindel, et ma suudaks sellist elu terve oma eluaja elada?! :).

Misjonäridel jutu põhjal selgub, et PUGis on inimesi, kes on nö teiste kirikute poolt levitatud usus pettunud - sest kirik küsib tihti raha ja see, mis sa sealt vastu saad, see ei puudutavat hinge. Mehed toovadki oma rühmituse tugevuseks selle, et nende usk ei küsi koguduse liikmemaksu ning kogu usk on nö inimese enda individuaalne asi. Kuuldes, et nende võrgustik on ülemaailmne, ei suuda me oma imestust varjata ning uurime, et kes siis nende reise finantseerib ning eks-kontoriinimesena proovime jälile saada, et äkki mingi väike koordineeriv peakontor või keskus neil ikka kuskil on? Mehed raputavad sünkroonis pead. Tom vaatab vidukil silmadega Colini otsa ning vilunud audiitorina usutleb, et no mingi raha ikka peab ju kusagilt liikuma, keegi peab finantse keerutama ning keegi mingit raamatupidamist ikkagi tegema!? Mehed raputavad taaskord sünkroonis pead ning selgitavad, et nende liikmeskond elab annetustest. Nende suures õdede-vendade peres on nö „eakad”, kes ise on ka nö ilma koduta ringirändavad misjonärid, kuid samal ajal koordineerivad, milline õde või vend kus maailmaosas parasjagu teenib või kuhu uued inimesed saata. „Eakad” saadavad järgijatele ka aeg-ajalt nende oma äranägemise järgi raha. Colin saavat ka personaalseid annetusi oma pangaarvele, mida tema päris vanemad haldavad. Tema sõnul ei küsi nad kunagi midagi, aga samal ajal ei ole neil ka kunagi millestki puudus.

Vahepeal on meid laeva sisse lastud – kõigepealt meie neli valget ning alles seejärel avatakse väravad ülejäänutele, tunnen end endiselt sellise vahetegemise pärast kuidagi imelikult. Colin on laevas peaaegu nagu meeskonnaliige. Kuna ta on selle laevaga mitmeid kordi sõitnud, siis ta teab täpselt, kus on kõige parem magamiskoht. Sisuliselt on tegu naridega, millel on kummimadratsid, mille vahel jooksevad uute külaliste ootusest ärevil prussakad. Colin teab ka kelle käest lunida ligipääsu kaptenitekile päikeseloojangu nautimiseks. Tekil olles on meie selja taga kuulda meeskonnaliikmete kiljumist ning elevil naeru. Ühtäkki suunab Colin oma käe kahe eesoleva saare vahele ja ütleb, et imelik, tavaliselt oleme läinud nende kahe saare vahelt läbi, kuid täna on kurss hoopis teisele saarele... Meie selja taga olevasse meeskonnaruumi saabub vaikus ning mõne minuti pärast pöördub laev õigele kursile. Tänan Colinit, et ta meiega ühte laeva sattus :).

Laevatekil küsin Colinilt kui 20-aastase staažiga paapua uus-guinealaselt tema nägemust kohalikest inimestest. Esimese emotsioonina toob Colin välja, et kohalikud on hirmus laisad, oma igapäeva elu osas muretud ning ei ole suutelised oma elu vähekenegi planeerima. Colin räägib, et oma misjonäri töö kõrvalt on ta proovinud kohalikele veidi õpetada elujärje parandamist. Näiteks kui keskmine PUGi pere kulutab aastas imporditud riisi ostmiseks umbes 8000 krooni (mis on siinseks kontekstis suur raha), siis nad ei tulevat selle peale, et ise riisi kasvatada, kuigi siin riigis on kõik tingimused riisi kasvatamiseks olemas. Nagu varemgi on juttu olnud, siis paljud lapsed ei käi koolis, sest vanematel ei ole kooliraha maksta. Colini sõnul on seegi puhas laiskus, sest kõik hakkavad koolirahale mõtlema alles kuu aega enne kooli algust, mil muidugi on raske raha kokku saada. Colin olevat pidevalt endise farmerina tutvustanud kohalikele ideed, et istutage rohkem juurvilju, siis turul müües saate rohkem raha. (Olgu mainitud, et siine kliima annab umbes 3 saaki aastas kõike, mida maha istutad). Enamusel oleks vaja lihtsalt kolm kuud veidi rohkem vaeva näha, et kooliraha kokku saada, aga nad ei viitsi. Siin kultuuris harjutatakse juba maast madalast sisse ka seda, et tüdrukud peavad peres paju tööd tegema, kuid poisslastel lubatakse niisama lulli lüüa... ning mehed ongi üldjuhul äärmiselt laisad ja saadavad oma päevi mööda lihtsalt kusagil lebaskledes või siis meeste juttu ajades. Samal ajal on probleemiks ka see, et keegi ei taha teistest või oma klanniliikmetest väga palju erineda, sest nende peale vaadataks kohe halvasti. Isegi kui kohalikel vahest tuleb mõni idee, et võiks midagi teha, näiteks midagi kogukonnas teha või midagi parandada, siis neil läheb tavaliselt plaani pidamiseks paar aastat. Colini sõnul oli ta PUGi kogemuse alguses tihtipeale olukordi, kus lõunalauas räägiti mingi lihtsa töö ettevõtmisest. Kui siis Colin peale lõunat käised üles kääris ning tahtis alustada, siis kohalikud ainult naersid ning ütlesid, et ei-ei, mitte täna, võib-olla aasta või paari pärast. See on PUGi elu.

Õhtul poeme oma laevanaride alumisele korrusele ning jagame misjonäridega toitu ning reisimuljeid. Minu peavalu muutub väljakannatamatuks ning vajun juba kell 8 oma Air Asia tekiga kaetud räpaka madratsi peale unne, heideldes veel mõtetega, et huvitav, kui prussakad minu pükste sisse või pluusi alla poevad, et kas ma sellest aru saan ning mis ma siis ette võtan.... aga magan enne kui mõistliku lahenduseni jõuan.

Hommikul, imeilusa päikesetõusu ajal, ei ärka ma mitte prussakate, vaid veel hullema peavalu peale, süda on paha (meri on sile ning laeva kõikumisest ei saa see olla) ning kõik kondid valutavad. Neelan valuvaigisteid, kuid ei miskit... enesetunne läheb järjest kehvemaks. Ma kahtlustan ise, et nüüd vist ongi malaaria. Minu hapukurginägu nähes, uurib Colin, mis häda ja pakub mulle malaariatablette. Ma keeldun, väites kindlal häälel, et ei, see ei ole malaaria. Lisan veel, et see lihtsalt ei saa malaaria olla, sest see ei ole võimalik, et ma sain alles eile temalt malaaria kohta rohkem infot ning nüüd mul on kohe malaaria!?!? Ilmvõimatu! Leban tund aega veel ootuses, et paremaks läheks... ning siis annan alla, sest Colin selgitab, et esimene annus (4 tabletti) on omal moel justkui malaaria test – et kui need ilma kõrvalmõjudeta rohud ära võtad ja paari tunni pärast parem hakkab, siis oli malaaria. Kui parem ei hakka, siis ei ole malaaria.... Ja mul hakkabki kahe tunni pärast parem?!?! Wewakisse jõudes lähen otsejoones apteeki ja ostan omale terve kuurijagu tablette. Õhtul selgub, et mul on mingi lisatablett sellest assortiist puudu ning kablutame meie Wewaki couchsurfingu sõbraga haiglasse, kus taaskord valge naisena teenindatakse mind järjekorra väliselt ning ise seda heaks kiitmata lasen sellel taaskord juhtuda. Saan naljaka väljanägemisega haiglast oma tableti kompotile kaks armsat valget tupsu lisaks ning tunnen end peaaegu tervena, et järgmisel päeval džunglijõe matk ette võtta.

Pean ka ära mainima, et Tom käib kahtlustava näoga ringi ning on veendunud, et ma sain malaaria kai peal sel hetkel, kui Colin malaariast meile jutlust pidas. Ma ei saa eitada, et mul on elav kujutlusvõime, aga et see nii hea on, seda ma ka ei usu ning söön igaks juhuks oma tabletikuuri lõpuni...

Marika, kellel oli vist kergekujuline malaaria

Lendavate rebaste linn Madang

Hotelli ühisköögist kaikuvate hiinanaiste kilgete saatel

Õhtuselt sume äikeseilm

Ega Gorokast lahkumine polnud niisama lihtne. Niipea kui andsime Prisillale teada, et plaanime edasi sõita Madangi, kogunes tema kodukülas sugulastest ring ümber lõkke ning viidi läbi arutelu teemal „valged inimesed Madangi”. Põhiline arutluse all olev küsimus oli valgete turvalisus kohaliku bussiga sõites, sest teel varitsevaid ohte on mitmeid. Nimelt vihmaperioodi tõttu võib tee olla suure tõenäosusega ära uhutud, mis tähendab omakorda seda, et valged peavad bussi pealt maha tulema, läbi jõgede sumpama ja oma asjad ilma valveta bussi jätma. Kuna tee on vihmaga libe ning bussijuhid tihtipeale sõidu ajal „pilves”, siis võib väga lihtsalt juhtuda mõni liiklusõnnetus. Lisaks võib mõni raskolite kamp bussi kinni pidada ning ära võtta meie kotid ja raha. Osad nõudsid, et hotelli turvamees Rocky meiega kaasa sõidaks või et kellegi tuttava tuttav meile Madangi bussi vastu tuleks. Meie aga proovime omalt poolt poetada, et oleme kogenud rändurid ja et meil on hea karma ja see ei ole lihtsalt võimalik, et midagi juhtub. Lõpuks „külanõukogu” annab alla ja otsustab meid bussi peale lubada, kuid meile antakse terve suguvõsa telefoninumbrid, kellele ohu korral helistada ja käsk kohe Madangi jõudes Prisilla isaga ühendust võtta.

Prisilla kamandab oma noorema sugulase (siinses kultuuris on loomulikult igal vanemal sugulasel õigus noorematele käskluseid jagada) meie kotte tassima ning asume teele bussipeatusesse, kust proovime leida sõiduriista Madangi. Istume mikrobussi, mis väljub kohalike traditsioonide kohaselt loomulikult siis, kui kõik istekohad bussis (8 koha asemel oma 20) on täidetud. Nii tiirutame oma tund või poolteist Goroka turuplatsil ja bussi saatja kutsub vuriseval häälel inimesi: „Madangmandangmadanggggggmaaaadang”. Lõpuks kamandatakse ühe teise bussi hõredad reisijateread ka meie bussi ning sõit algab. Sõit kulgeb mööda imeliselt kaunist maastikku – mäed on kaetud rohelise pehme madala kortsus vaibaga (nagu sametine voldiline koer, tõu nime ei mäleta). Tom paneb kogu vaatepildile tabavalt nimeks Teletupsumaa. Tee ei olegi nii hull kui ette kujutasime, kuigi vahepeal sõidame tõesti läbi väikeste ojade ning seejärel jälle läbi suuremate jõgede. Mõni teelõik on abiprojektide rahadega korda tehtud, kuid kohe peagi kaob tee jälle olematuks mudamülkaks ning hüppame oma istekohal regulaarselt lakke. Nõudmisel tehakse pissi- ja toidupeatusi. Terve bussitäis koos bussijuhiga närib ühes rütmis punast beetlipuu pähklit. Ühtäkki muutub Tom mu kõrval tähelepanelikuks ning ütleb, et bussijuht pani armatuurlauale väikese kilekoti valge pulbriga?!? Mõtleme, et nüüd läheb narkotsi laksamiseks lahti - ootame, vaatame, mis juhtub. Aga hiljem selgub, et see on teokarpidest põletatud tuhk, mida kohalikud koos beetli massiga ja sinepitaimega mäluvad ning see tuhk tekitabki reaktsiooni, mille tulemusena kogu mass suus punaseks muutub. Elusate ja tervetena olemegi „juba” 7 tunni pärast Madangis, mis sest, et sõidu ajaks pakuti 4-6 tundi.

Madangis on kõik hotellid täis – justkui ei olekski tegu vaese ning väikese turistide arvuga Paapua Uus-Guineaga. Peagi aga selgub, et linnas toimub korraga mitu konverentsi ning kõik konverentsil osalejad on hotellid hõivanud. Nii ei jäägi meil muud üle, kui endale võtta ainuke vaba tuba viietärni puhkekeskuses ja rentida omale meie reisi rekordhinnaga tuba – 1750 eeku öö eest. Tuleb mainida, et see on meie reisi üks halvemaid diile oma hinna-kvaliteedi suhtelt, sest selle raha eest saame tavalise lihtsa toakese, mis Eestis kvalifitseeruks ilmselt kusagil kahe tärni hotelliks. Hinna sees ei ole seepi, kahepeale eraldatakse üks käterätt, kuid selle raha eest on meie toas tervelt töötav telekas ja tasuta lahustuv kohvi ja tee! Kuna me olime viimased mitu päeva elanud ilma pesemisvõimaluseta hütis, kus laest pidevalt pudenes midagi, kogu külateede tolm ja kuumusest nõretav higi on meie kehade külge kleepunud ning mul oli tunne, et olin külast päranduseks ka mõned täid saanud, siis oleme lihtsalt pööraselt õnnelikud meie toas oleva sooja duši üle. Kui õhtul lisandub miljonivaatega restoranis kohalik halb vein ning paapua uus-guinealaste poolt tehtud itaalia kokakunst, siis tunnen end lausa õnnejoovastuses olevat – see on kõik, mida reisil olles õnneks vaja on :).

Madangi loetakse Paapua Uus-Guinea turismimagnetiks, sest tegu on Paapua Uus-Guinea kontekstis enneolematult :) ilusa linnaga – otse mere ääres, linnas on tiigid ja rohealad ning rannikul on mitmeid ilusaid saari. Muidu on aga linn pigem nagu veidi väsinud külakeskus – lagunenud majad, mida on mitu korda mitme erineva värviga ülevõõbatud, tee on auklik, tänavad ja maja ääred on täis punaseid beetlilärakaid ning lihtsalt kükitavaid inimesi, puude all müüvad naised beetli pähkleid, keegi läheb kanaga kuhugi ning kai-kaid ehk toidubaarid on rahvast täis. Enamust elust käib turul, ostes-müües-vahetades, aega surnuks lüües või lõunaks süüa hankides. Madangi peetakse ka Paapua Uus-Guinea üheks ohutumaks linnaks. Tõepoolest, linnas on näha rohkem valgeid kui kusagil mujal (kokku umbes kümmekond:), kuid millegipärast tulevad nad kõik alati luksusliku Madang Resorti poolt või on siis teel Madang Resorti, ühesõnaga paketituristid. Nende jaoks pakub puhkekeskus sisuliselt turvakodu – seal sees saab süüa-juua, snorgeldada ning omale ette kujutada, et oled Paapua Uus-Guineas.

Üks esimestest muljetest, mille Madangis aga saame, on taevas lendlev ja puude kohal kriiskav linnuparv. Kui oleme mõnda aega jälginud, mis ometi toimub, tuvastame, et need ei olegi linnud, vaid hoopis nahkhiired. Need lind-loomad teevad hullu häält. Meile suureks üllatuseks ei otsi need nahkhiired omale päevaseks magamisasemeks pimedat peidikut või koobast, vaid võtavad kohad sisse ilma lehtedeta okste küljes puu ladvas. Huvitav, kas nemad ei kardagi päikesepaistet? Veidi hiljem kohalikud täpsustavad, et need ei ole miskid nahkhiired, vaid hoopis lendrebased. Kuna meil ei ole ammu olnud blogi küsimust ja kuna siin on internet nii aeglane, et meil endal võtaks terve sajandi, et välja uurida, mis on nahkhiirte ja lendrebaste vahe. See ongi uus blogi küsimus ning kõige ägedama vastuse eest paneme teele mitte vähem ägedama postkaardi!

Pärast oma glämmi 5 tärni puhkekeskuse kogemust kolime alguses veidi vastu tahtmist odavamasse külalistemajja. Kuigi aus olles, on sealne atmosfäär palju kodusem ning hubasem ning vaatamata meie varasematele tihedatele seiklusplaanidele ankurdame end järgmiseks 7 päevaks sinna paigale. Päevad on küll üpris rutiinsed, aga see-eest mõnusalt rahulikud. Nimelt saadame kohalikega samas tempos päevi õhtusse - loeme, kirjutame, teeme lõunauinakuid ja üldse mitte midagi. Eredamateks hetkedeks on aga internetis käimine. Nimelt see on siin täiesti eraldi ettevõtmine - internet on nii aeglane, et minu mailbox ei avane isegi peale tundi aega ootamist. Õnneks ainuke lehekülg, mis vähegi liigub, on meie blogi. Hea seegi. Ja kõige selle eest küsitakse 100 krooni tund. Eraldi tegevuseks kujuneb ka igapäevane turul ja poes käimine. Poest saab siin nuudleid ja konserve ja saia ning lahustuvat kohvi. Turg on aga see-eest täis „elus” kaupa ning nii on meil turul välja kujunenud juba oma kohad, kust osta tomatit ja kurki, kus käia pomelo järgi ning kust saab kõige ilusamaid sibulaid. Uskumatu aga tõsi – siin olles teeme iga päev vähemalt korra päevas ise süüa – oma tavapärast koduhõngulist tomati-sibula-kurgi salatit kartuliga, omletti ja kaerahelbe putru. Kokkamise põhjuseks on ka see, et linnas on ainult üks koht (v.a puhkekeskustes olevad restoranid), kus söömas käia. Kaua sa ikka magushaput kala sööd?! Seal tasub aga käia juba seetõttu, et sellist teenindust nagu seal, ei ole enam ammu näinud. Tööl olevad kohalikud neiud ei ole kordagi esimese korraga saanud tellimusest aru, mis sest et küsime viiendat päeva järjest juba sama toitu, mitu korda tuleb juua küsida ning kui paluda selgitada, mis on ühe või teise toidu sees, siis vaatavad nad väga mõistmatu näoga sulle otsa ning vastavad: „Aaakustmatean?”

Kaheks päevaks suudame end ka vahepeal turistidena kokku võtta ning läheme avastama 15 minutilise paadisõidu kaugusel olevat Krangketi saart. Saare tipus on väikese kaljunuki peal justkui maailmalõpus asuv hütt ehk külalistemaja, kuhu end sisse seame. Elame justkui üksiku saare elu need kaks päeva - magame sisuliselt meres ehk meie ja mere vahel on vaid moskiitovõrk ning 5 meetrit. Meri kohiseb 24 h võimsalt ning öösel ei ole võimalik magada, sööme otse kaljul, vaatega vulkaanisaarele, elame tunde soojas merevees, hommikuti panen juustesse lilled ning õhtuti imetleme oma kaljunukilt tule-tuule-vee showd. Õhtuti hakkab välku lööma, müristama, tõuseb tuul ning lained löövad jõuliselt vastu kallast – see on nii imeline, et unustan end tundideks seda jälgima. Saar on muu Paapua Uus-Guineaga võrreldes justkui teine maailm – inimesed on väga sõbralikud ja avatud, saarel ei ole kõrgeid aedu kaitsmaks ja varjamaks kohalike eraelu, kuulduste järgi ei ole saarel vargaid ning on muidu ka hästi rahulik elu.

Singsing on peamine põhjus, miks turistid sageli Paapua Uus-Guineasse tulevad. Nimelt singsingon tavaliselt septembris toimuv kohalik festival, mida peetakse riigi igas külakeses ning sel ajal kohalikud riietavad end traditsioonilisel viisil ning laulavad ja tantsivad. Rikastele turistidele korraldatakse suure raha eest singsinge ka muul ajal aastas, aga meil õnnestub kogemata näha tükikest singsingi täiesti tasuta ja hooaja väliselt. Nimelt rahvusvahelise puuetega inimeste päeva puhul on naaberküla lapsed-naised-mehed end traditsioonilisse pidurüüsse pannud ning teevad tunniajalise tantsushow linnaväljakul. Kõik tantsijad ja lauljad on punase beetlipähkli massiga kokku võõbatud, palja ülakeha (nii mehed kui naised) ning rohuseelikutega, kandes kaelas seahammastest, teokarpidest ja muudest looduslikest materjalidest ehteid ning peas kas linnusulgi või rohumütse. Lähen lapsi lähemalt uudistama ning ühel hetkel olen ma tihedalt lastest sisse piiratud ning nemad uudistavad mind sama palju kui mina neid, teisel hetkel hakkab kostma trummipõrin ning mind ümbritsevate laste mass hõreneb veidi, kolmandal hetkel olen ma keset tantsuplatsi, ümberpiiratuna kogu klanni tantsijatest ning neljandal hetkel pusivad naised minu puusade ümber rohuseelikut ning annavad kätte rohutuustid ning viiendal hetkel tammuvad minu jalad laulu ja trummihelide saatel, matkides teiste tantsijate jalgu. Tantsuplatsil õhk seisab ning seniidis olev päike ei anna mitte sekundikski armu. Olen mõne minutiga läbimärg. Kuna tantsin ümbert kinni paaris kohaliku naisega (meestega füüsiline kontakt avalikus kohas on siinmaal tabu), siis olen mõne minutiga ka punase beetlimassiga koos. Tore on, aga pärast kahte tantsu loobun viisakalt, et mitte öelda, et põgenen kuumarabanduse eest. Kohalikele ei tundu aga päike liiga tegevat ning nii lasevad nad aina edasi. Kui aus olla, siis minu kõrv ei erista erinevate tantsude taustaks kõlavaid laule – kõik tundub olevat üks ja sama rütm ning sõnad. Tantsud erinevad üksteisest – küll on aga muster sama – mehed trummidega keskel ning naised ringis ümber. Meeste liigutused on hästi plastilised, veidi hiilivad, salapärased ning nauditavalt nõtkuva jalgadetööga. Naiste liigutused on veidi monotoonsemad – ehk tammumine ühelt jalalt teisele ning ümber oma telje pöörlemine. Ilmselt ei oleks kuigi keeruline mõne klanni tantsud ja laulud omale selgeks teha.

Marika