Esmaspäev, 26. mai 2008

Asi muutub konkreetsemaks

Kadriorus Vilmsi tänaval
Päikeseline, +14ºC

Pärast pikki arutelusid ja dilemmatamist, et kus ja miks esimesena maanduda, ostsime täna ära oma esimese otsa pileti.

See on ikka päris hea tunne, sest

- Eestist lahkumise kuupäev ja isegi kellaaeg on paigas - 15. september 2008 kell 14:10,

- Pilet on ühel suunal - kusjuures nüüd hetkel sellele mõeldes on minu jaoks isegi olulisem pileti olemasolu kui sihtpunkt (kuigi viimase teema üle sai ikka arutatud). Aga info mõttes kirjutan siia ka, et kuhu läheme - nimelt Istanbuli,

- hea mõelda, et nüüd on protsess pöördumatu (kuigi pilet on suht odav, on see ilma muutmisvõimaluseta).

Kirjutan natuke argisemal teemal ka.

Meie reis on lisaks piletiostule korralduslikus mõttes veelgi konkreetsemaks läinud. Nimelt oleme Tomiga võrrelnud check-liste, et mis on oma elus vaja veel enne äraminekut ära korraldada. Lihtsalt tulevastele reisijatele mainiks ära, et oleme asju ajanud:

- bürokraatidega topeltpasside saamiseks,

- vaktsineerijatega moskiitode ja sarside vastu võitlemiseks,

- notaritega (nii uskumatu kui see ka ei ole, siis andnud allkirja, et keegi teine võib kogu minu elu üle otsustada!!!?),

- automüüjatega,

- maakleritega korteri rentimiseks,

- pankuritega raha kantimiseks,

- arstidega endale viimase lihvi andmiseks ja remondi tegemiseks,

- matkapoodnikega rääkinud ilmast ja sokkidest,

- kolleegidega, et valmistada kõik ette hetkeks, kui meid enam jalus ei ole (mina 1. september enam tööle ei lähe),

- kindlustajatega, et aru saada, et kas ikka oma seif peab hotellis kaasas olema,

- ja ilmselt tuleb asju ajada iti meestega, et kuidas ikka vanaemale saaks odavamalt sealt teisepoolt maakera helistada

Ma ei hakkaks siia täpsemat ja pikemat nimekirja tegema, sest kui aus olla, siis oma check-listi aluseks võtsin ühest teisest väga asjalikust blogist saadud check-listi. Blogi omanik on Triin, kelle ma avastasin sisuliselt minu tundmatu naabrinaise olevat Vilmsi tänavalt. Triin, kui sa seda blogi juhtud kunagi lugema ning kui me kunagi tagasi oleme oma rännakult, siis ilmselt oleks tark üksteist naabritena tuvastada ja muljeid vahetada.

Ehk tahtsin kogu selle jutuga öelda, et me ei heieta koguaeg, vaid näete! - piletid juba olemas ja niipalju asju toimetatud. Tore on muidugi, et seda toimetamist jätkub ilmselt kuni 15. septembri lõunani üksjagu.

Minu arvates on see reisi ettevalmistus sama elevile ajav tegevus kui see reis ise

sissekantud Marika poolt

Pühapäev, 18. mai 2008

DILEMMA

Tallinn, Sitsi mägi
Sajab, +11ºC

Kas pole mitte keeruline maailmakaarti vaadates jõuda otsusele, missugused on need konkreetsed riigid, mida oma aastasel reisil külastada? Või vaatamata sellele, et üldine pilt on olemas, siis jõuda otsusele, mis järjekorras ja millal mingisse riiki minna?

Ehk siis meie reisi töökoosolekul sel nädalal kerkis üles tõsine dilemma, missugust teed pidi jõuda Iraani. See, et Iraan on kindel osa meie marsruudist, sai selgeks päris kiiresti Lähis-Ida piirkonna riikide kohta reisikirjeldusi lugedes. Aga kas suunduda Iraani läbi Türgi või teha seda läbi Kaukaasia: läbi Gruusia ja Armeenia või läbi Aserbaidžaani, selles osas jäigi selgusele jõudmata. Või sõita hoopiski alustuseks Süüriasse, ja läbides Liibanoni ja Jordaania lennata Teherani? Siin võiks veidi eeltööd teha ja võimalike hinnapakkumistega kurssi end viia, kuna see versioon tundub kõige kulukam. Ja pealegi ei tahaks me kogu aeg riigist riiki kihutada, vaid pigem ühe riigi sees pikemalt peatuda ja ringi vaadata.

Türgi kasuks räägib üldiselt hea ühendus lähi-lennujaamade ja Istanbuli vahel. Ja Istanbulist läheb Teherani rong: läbib Ankarat ja sõit kokku kestab kuulu järgi 66 tundi! Ja rongiga ju näeb ja kogeb ilmselgelt enam kui lennujaamast lennujaama tuisates. Samas on Türgil justkui massiturismimaa maine ja massidega ei tahaks seda reisi läbi teha (kuigi ses osas tuleb reisil ilmselt järeleandmisi teha, kuna arvatavasti kohtame massides meiesarnaseid massi-turisti sihtkohtade vältijaid) Ja tõsi ta on, et Aserbaidžaan ja Armeenia on kindlasti midagi palju eksootilisemat. Siinkohal jäävad aga teadmised napiks missugune on üldse piiriületamise ja transpordivahendite valiku võimalus neist riikidest Iraani pääseda. Kõlab nagu seiklus, eks!?

Mul endal on siinkohal mingi alalhoiu instinkt endast märku andmas, mis ütleb, et ehk võiks pöördumine sellise vanderselli elustiili juurde veidi sujuvamalt kulgeda: ehk siis seiklust saab selle rännuaastaga nii kui nii piisavalt ja Türgi tundub mulle alustuseks paras paik nö aklimatiseeruda. Ja Istanbul ise tundub minu jaoks huvitav algus, kuna sellel linnal on väga värvikas ajalugu.

Ehk siis lubasime Marikaga mõlemad erinevaid marsruute oma peas ja arvutis (st interneti reisibüroodes ja reisikirjeldustes) läbi lasta ja mai lõpuks ära osta meie esimese sihtkoha lennupileti. Muuseas, nii poolnaljana jooksis läbi ka mõte, et ega me üldse ei pea kohe lendama hakkama. Et alustuseks bussiga Riiga ja siis sealt kuidagi edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja tõsi ta on, et lusti võiks jaguda piisavalt ka aasta pärast end alles Poolast leides või üldse kodumetsast naaberjärveni jõudes, aga see on juba mingi muu reis. Meie soov on avastada Aasiat, mistõttu reis võiks alata mõnest Aasia riigist või siis vähemalt Aasia lähistelt.

Nii et dilemma lahendamiseks jäänud mõni nädal. Seega alustagem väikest kodutööd!

Tegelikult toovad sellised dilemmad mulle üksnes mõnusaid naeratusi näole: mõtle, millised "mured" lahendada:) Reisil saavad sellised dilemmad igapäevaste otsuste pärisosaks: valida järgmist riiki, viibimise aega ja kohta, jooksvaid tegemisi. Nii et harju ära!

Tom