Kuvatud on postitused sildiga Türgi. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Türgi. Kuva kõik postitused

pühapäev, 21. september 2008

Noppeid meie esimesest reisinädalast

Ikka Istanbul, (sajab ja nagu oleks Eesti sügis),
+18 ºC

Lugu „Nuga”. Nalja hakkas saama juba Tallinna lennujaamas, kui turvakontrolli töötaja ja Marika vahel oli järgmine dialoog:
Turvatöötaja: „Teie kotis on nuga.”
Marika: „Ei, mul ei ole nuga!”
Turvatöötaja surfab Marika kotis ja korrutab järjekindlalt: „Teie kotis on nuga”.
Marika raiub edasi: „Ei, minu kotis ei saa nuga olla, mis te räägite, mmmm....” ja samal hetkel tõmbab turvatöötaja Marika kotist välja noa...
Marika oli igatahes äärmiselt pettunud, et ta juba Tallinnas paljastati... Ja lennuki kaaperdamine Uus-Meremaale lükkus teadmata kaugusse edasi...

Lugu „Dušš”. Esimesel hommikul dušši alla minnes selgus, et türklased on imelised akrobaadid. Nimelt vee äravooluks oli põrandapinnast u 1 cm kõrgusel 7 cm läbimõõduga toru, mis tähendas, et end oleks vaja olnud pesta selle toru kohal või vastasel juhul oleks vannitoast saanud bassein. Hmm, .. meie saime igatahes hakkama, aga ärge küsige kuidas:)

Lugu „Kuulus laulja”. Üks mees peatas meid tänaval ja peale tavapärast sissejuhatavat küsimust, et „Wheeraarjuufrom?” jäi Marikale otsa vaatama ja ütles, et ta näeb välja nagu üks kuulus Türgi laulja. Marika juba jõudis elevile minna ja suurest liigutusest sammus mehega koos muudkui edasi... aga kohe selgus, nagu ikka, et mees tahab meid oma poodi viia. Nii me lõpetasimegi mingis põiktänava nurgataguse maja teise korruse koridori paremat kätt teises toas nahkjopede vahel...

Lugu „Vaibapood”. Istanbulis on lõputult vaiba-, keraamika- ja lambipoode. Mingil päeval astusime ühte sellisesse sisse, kuna otse akna all kudus tütarlaps imelist siidivaipa. Muster oli sellel nagu Türgi muinasjutus! Veidi tüdruku tegemisi jälgides küsisime, kas saame aidata? ... No tõsiselt rääkides küsisime siiski midagi üldist vaibakudumise kohta. Tüdruk aga inglise keelt ei rääkinud ja vestlusesse sekkus koheselt lipsustatud mees, kes meile mõne hetkega andis kiirülevaate Türgi vaibakultuurist ja märkamatult olime juhatatud poe vaibaosakonda, kust juba naerusuine peremees meid üle võttis, meile ei-tea-kust õunatee toodi ja meid nagu tooteesitlusel diivanile istuma pandi. Saime teada, et erinevalt mitmetest teistest Aasia vaibakudumise traditsioonidest on Türgi vaibad kahepoolse mustriga, et igal värvil ja kujundil vaibas on konkreetne tähendus ja ühe 1,2 meetri pikkuse ja 80 cm laiuse siidvaiba kudumiseks kulub umbes 3,5 aastat. Niisamuti saime teada, et vaibapoed Türgis on peamiselt perekonnaärid ja meiegi ümber toimetasid kaks venda ja nende onu. Naiste tööks oli vaibakudumine. Kuigi kogu asi meie ümber oli võtnud juba väga konkreetse müügitöö kuju („kui palju Te oleksite selle vaiba eest maksma?”), püüdsime jääda rahulikuks ja pommitasime peremeest järjest uute-ja-uute vaibakudumise saladusi puudutavate küsimustega. Peremees aga jällegi viis jutu tagasi vaibamüügile. Üksteise järel lendasid vindiga õhku siidvaibad, näidates kuidas need erineva nurga alt visates põrandal värve vahetavad. Vaatasime meie silme all sündivaid imesid suud ammuli ja saime teada, et peremees on valmis ühe sellise meile 300,000 krooni eest ära müüma. Kuna meie esialgne uudishimu oli rahuldatud, samas aga jätkus agressiivne müügitöö, siis ütlesime peremehele juba selgelt välja, et me ei ole siin poes vaipa ostmas (ja me ju ei näe ostjad välja!?), vaid meid huvitab vaibakudumise traditsioon Türgis üldiselt ja me oleme väga tänulikud, et peremees on meiega oma teadmisi jaganud. Peremees jätkas ja palus meil öelda hind, millega me ise vaiba ära ostaksime. Tom rääkis uuesti üle, et me ei ole ostjad ja meil pole raha millegi sellise ostmiseks ja ütles, et 4,000 krooni oleks maksimum, mis ta sellise asja eest välja käiks. Nad millegipärast ei tahtnud seda uskuda ja ei tahtnud meid ära lasta. Marikale üks vaip nii hullult meeldis, et tundus, et see vaip võikski olla elu õnn... ja ta kaalus juba peas varianti osta oma reisiraha eest hoopis vaip ning kohe koju tagasi pöörduda...:) Lõpuks pääsesime poest tulema vaid tänu sellele, et tegime peremehe vennast foto (paistis, et nagu muinasjutus, sellest rumalamast:) ning lubasime talle saata oma mõne vallalise Eesti sõbranna naiseks. Nii Eesti naised, foto on siin, kes hakkab Istanbuli poole liikuma? Kaasavaraks vaibad! Nobedad näpud (vaibakudumiseks) tulevad kasuks.


Lugu „Hamam”. Igal pool jäid meil näppu bukletid, mis ütlesid, et üks 1000st kohast, mida enne surma tuleb külastada asub just Istanbulis. Nimelt, et see on Türgi saun – hamam. Lasime end nö „ära rääkida” ja külastasime suure raha eest seda 1400. aastast pärit ilmaimet. Sisuliselt sai selle raha eest järgmist:
- voodikesega kambri, kus end paljaks koorida
- suures kõledas kiviruumis endale veidi kopsikuga vett kaela valada
- protseduuri, mida nimetati massaažiks ehk vastavalt naiste- või meestesaunale seebitasid suured türgi naised või mehed meid sisse, libistasid umbes 10 minutit mööda selga ja jalgu ja viskasid veega üle.
- Marikat kammiti, Tom sai lihtsalt märja pai:)
- kingiks anti kaasa venivast materjalist vastavalt püksikud või bokserid.
Meile tundus, et need türklased ei ole korralikku Eesti sauna saanud, sellepärast nad sellist nalja seal teevadki. Igatahes kui muud erilist ei olnud, siis sai kaasa rõõsa jume, mida väljapääsu juures olnud ameeriklased lausa kadestasid.

Viktoriini küsimus: et siin iseend veidi lõbustada, siis kuulutame välja ka väikese konkursi: Istanbuli vaatega postkaardi paneme teele inimesele, kes arvab esimesena ära, mida tähendab türgi keeles Özürlü Asansörü?! Vastused ootame blogi kommentaaridesse!

Järgmises seerias: Istanbul on selleks korraks läbi töötatud ning meie teekond viib meid täna pühapäeval bussiga Süüriasse. Ehk siis meid peaks üks väike 22-tunnine sõit ees ootama! Seda muidugi juhul, kui meid ikka üldse Süüriasse lastakse, sest viisa loodame alles piirilt saada. Ja Iraani riigiga oleme ka pidevas kirja- ja pangaülekannete-vahetuses, et tagasi Türki jõudes võiksime Iraani saatkonnas Ankaras sealsed viisad passi saada.

Marika ja Tom

neljapäev, 18. september 2008

Viimaks Aasias

Istanbul, Moonlight Pension
Ligi +30 kraadi (aga olgu öeldud, et täna sadas ka veidi vihma!)


Oma reisi kolmandal päeval jõudsin mina ka lõpuks esimest korda elus Aasiasse: nimelt ületasime laevaga Bosporuse väina suudme ja maabusime Istanbuli sellises linnaosas, mis geograafiliselt juba Aasias asub. Senini olime Istanbuli Euroopa-poolses osas aega veetnud. Või kui veelgi täpsem olla, siis ega me vanast Istanbulist ehk siis Sultanahmeti piirkonnast kaugemale pole veel läinudki.

Istanbul on olnud tore algus reisiks. Tõeline lahmakas linn, mis siis erinevates maailmaosades asub ning kuhu ühtekokku ligi 12 miljonit elanikku ära peaks mahtuma. Kuigi üle pole lugenud, siis tore on see, et isegi turistide poolt nõnda ekspluateeritud piirkond nagu Sultanahmet koos oma Hagia Sophiaga ja Sinise mošeega kubiseb õhtuti kohalikest türklastest, kes on tulnud siia pärast päikeseloojangut palvetama/sööma/pidutsema/aega veetma – kes mis põhjusel. Ja peaaegu Sinise mošee kõrval vabaõhulaval on igal õhtul üles astunud erinevad kohalikud artistid. Nimetaksin neid esinejaid seal linnosavalitsuse liikmeteks. Ei mitte sellepärast, et nad nii halvasti laulaksid, aga kõik artistidest vanemapoolsed mehed on seal kandud musta ülikonda valge särgi ja lipsuga, teinud ebalevaid samme muusikataktis ja lava taustal on ilutsenud mingi tohutu pilt ühest lipsustatud vanamehest koos tundmatu tähendusega loosunglausega. Nii et jään oma tõlgenduse juurde peatsetest kohalikest valimistest!

Aga tulles tagasi jutu algusse, siis meie tänase Aasia põike põhjuseks oli, et otsustasime rünnata siinset Iraani konsulaati ja paari osava liigutusega lahkuda passides ilutseva viisaga. Kuna trip.ee foorumist pärines meil teadmine, et keegi eestlane oli Ankarast saanud Iraani viisa 24 tunniga, siis lootsime sama edukalt siin Istanbulis skoorida. Kuid siinsel viisaametnikul oli teine nägemus asjast: uuris kaustikuid ja vihikuid ja küsis lisaks sellele, kust me oleme ka, mis tööd me teeme ja saades vastuseks et tuleme Eestist ja oleme konsultandid (ehk siis kõik need naljahambad, kes Eestis soovitasid meil öelda, et oleme tuumafüüsikud või aatompommiinsenerid, peate meis kahjuks veidi pettuma:), teatas ta meile, et meie passid peavad Iraanis ära käima ja viisa saamine võtab 15 päeva aega... Alternatiivselt võiksime taotleda viisat läbi interneti ja siis võtaks protsess aega 10 päeva. Peale väikest nõupidamist jäime internetiviisa juurde pidama. See ei võtnud kaua aega – pidime veidi luuletama oma peatumispaikade osas (õnneks aitab Lonely Planet sellisest kimbatusest jagu saada), manusena lisama oma passikoopiad – ja homme peaks meie emailidesse potsatama kiri, et viisataotlused on võetud töösse.

Vaatamata sellele, et Istanbul on olnud väga tore ja huvitav linn ja erinevaid tegemisi leiaks siin ka küllaga, siis pole meil siiski praegustes plaanides siin end nii pikalt sisse seada. Ja nagu varrukast oli meil võtta plaan B: mindagu seniks kuni ootame Iraani viisat Türgist Süüriasse! Ei saa mitte alahinnata Marika panust selle idee taga, kes on viimasel ajal mitmeid raamatuid Süüria ja islami teemadel (eriti naiste elust islamiriikides) läbi töötanud ja kes Lonely Planet’is oli ka juba mitmeid rasvaseid ringe erinevatele Süüria lehekülgedele joonistanud. Süüria viisa osas saime vastuse Süüria x ametiasutuse kodulehelt (mida viidati EV Välisministeeriumi viisainfo veebilehelt), mis lubas, et riikide kodanikud, kus puudub Süüria saatkond, saavad viisa piirilt. Sama infot on kinnitanud erinevad reisisellid ka trip.ee foorumis ja loodame, et seekord ka meil õnnestub sarnast mustrit järgida. No ja siis järgmisena tuli välja selgitada, kuidas Istanbulist Süüriasse pääseb. Lennata on võimalik, kuid selle mõtte leidsin ma pigem viimaseks valikuks jätta, kuna lisaks kallimale hinnale näeks nõnda kõige vähem seda, mis teele jääks. Väga hea variant tundus rong – internetist leitud sait lubas lausa luksuslikke magamisvaguneid jne ja sõiduajad tundusid ka mõistlikud. Nii me siis asusimegi Istanbuli Aasia osasse, kus suursugune raudteejaam, millest vastav rong väljuma pidi. Kohapeal aga selgus, et nimetatud rong on mitmeks kuuks liinilt maha võetud... Kuna inglise keele oskusega on kummalisel kombel juba Türgis siin-seal kohalikel tõsiseid raskusi, siis seiklesime veel veidi sama linnaosa bussijaamades (kuhu meid raudteejaamast juhatati) ja saime viimaks telefoninumbri, mis juhtis meid Istanbuli rahvusvahelise bussiterminali infonumbrini (terminal kui selline asub hoopis teises linnaosas) ja kust Marikat kolme mitte-inglise-keelt-rääkiva-töötaja poolt lõpuks mingile numbrile suunati ja kus ta küsimusele: „Kas Te räägite inglise keelt?” sai kiire vastuse: „Ei. Head aega!”. Nii et selleks korraks meie ind rauges ja bussivariant jäi meil välja selgitamata. Ehk siis uurime asja homme edasi.

Vaatamata väikesele jebimisele on hea teada, et pole vaja siin sahmida – aega on meil ju küll veel käes:).Ehk siis kulgeme siin edasi ja hoiame vaimu valmis jooksvalt oma plaane üle vaatama. Nii et plaanid C ja D on väljatöötamisel! Tore on see, et meie hostel on meile saanud mõnusaks koduks ja küll me saame oma siinset viibimist pikendada kui vaja (algsest kahest ööst on juba saanud neli ööd!).





Toomas

Ninahääl minaretist ja sajad sokipaarid

Istanbul, Yeni ja Sinine mošee
+25 C◦, aga ikkagi eelistaks olla varjus






On õhtu, olen veidi haige ja istun ilma Tomita hotellitoas. Akna taga hakkas just üle linna kaikuma mitmetest minarettidest kakofooniana hüüe palvele „Shallelaaaoooooooeeeeeeeeeeeashiejdoieoseijgölsooooaaaaeeeeeeeeullezeereeooooallahh” (proovi laulda hästi üles-alla käiva häälega), kusjuures igal hüüdjal on erinev hääl ja erinev kutse/laul. Islamiusulised palvetavad üldjuhul 3-5 korda päevas (kellaajad erinevad igapäevaselt olenevalt kuu liikumisest ning on spetsiaalsetes kalendrites ära toodud) ning erinevatel päevadel viiakse läbi ka täpselt niipalju palvuseid mošeedes.

Esimene palve on hommikul enne päikesetõusu ehk praegusel ajal nii veerand kuus. See oli meie esimese Istanbuli hommiku tõeline üllatus, sest see 5-10 minutiline kutse lihtsalt ei jää voodis kuulmata ning enne tuleb ikka tublisti vaeva näha kui uni uuesti peale tuleb. See-eest päevased ja õhtused kutsed loovad linnale pigem veidi müstilise aura ümber ja linn on justkui salapärane ja võimas samal ajal.

Kui ma vaid mõtlesin sellele, kui palju on islamiusulisi maailmas, kes kõik samal ajal oma pea Meka poole pööravad ja palvetavad, siis tulevad lausa külmavärinad peale kui suur (positiivne?) energia sellest tekib. Huvitav, kas universum seda vabanevat energiat kuidagi targalt ära ka kasutab? Kui kõik islamiusulised korraga ühel päeval ja kellaajal palvetaks näiteks globaalse soojenemise peatumise eest, siis peaks see ju energia ju kuidagi mõjuma? Äkki saame Tomiga selle asja siin ära ajada ning mõnele imaamile (islami usus nagu preester) idee pähe panna.

Türgi elanikkonnast on Lonely Planeti andmetel 98% islamiusulised, kuid tänu Türgi eelnevate juhtide modernsele meelele on islami tavasid siin tublisti lõdvemaks lastud. Kui koraan nõuab naistelt kombekust, siis Istanbuli tänavatel on igatahes kaugelt üle pooled kohalikud naised ilma pearättideta ning kannavad liibuvaid riided, on meigitud ja vaatavad meestele sügavalt silma. Paljud kohalikud võtavad ka koraani käske palvetamise kohta lõdvemalt (näiteks meie oma hotelli administraator) ja nad ei käi mošees ja ei palveta.

Otsustasime siiski ka mošeedega lähemat tutvust teha. Käisime eile kahes mošees - Yeni mošee ja imeline Sinine mošee.

Esimene reegel on, et nii naised kui mehed peavad enne mošeesse minekut väljas seinaääres olevate kraanide all ära pesema oma näo ja kaela ja käed ja jalad. Jälgisime kuidas nooremad ja vanemad, nii hõlstides kui ka ülikondades mehed tulid, kingad ja sokid jalast krabasid ning end hoolega pesid.

Mošee põrandat katab ilus lilleline vaipkate. Teine reegel on, et mošeesse sisenedes tuleb kingad ära võtta (kõik võtavad omale kilekoti, panevad papud sisse ja viivad sisse spetsiaalsetesse riiulitesse). Lisaks peavad naistel olema juuksed ja keha kaetud. Arutasime omavahel, et kuna enamikule meestest on ilmselt kingad ostnud naine, siis ega nad ei mäleta, et millised need täpselt olid ning kindlasti läheb aastas mitu paari neid ringlusesse.

Niisamuti kõigil on ja peavad olema ka puhtad sokid, sest sinu taga olevad inimesed kummardavad palvuse ajal oma pea eesolija jalgade juurde. Saime sealt kohe uue äriidee: hakkame järgnevatel päevadel mošee ees sokke müüma, sest nende järgi peaks ju nõudlus suur olema.

Kolmas reegel on, et mošee etteossa pääsevad vaid mehed. Naistele on mošee tagaotsas ja rõdudel tehtud pooleldi varjatud ala, kus nemad palvuse rituaalid kaasa teevad. Turistid lasti hea meelega sisse ja tundub, et loeti kohalikest naistest ülemaks, sest istumise järjestus oli järgmine – mehed, turistid ja siis alles naised. Tegime oma tõlgenduse, et kõige tähtsamad on islami kultuuris mehed, siis külalised ja lõpuks naised.

Rituaal ise on järgmine – kõigepealt on kihutuskõne (kuna me midagi aru ei saanud, siis ei tea, mille eest eile noomiti). Siis ronib (sõna otseses mõttes!) imaam kõnepuldist alla ja alustab 30 minutilist kuni 1 h palvust. Meie kahe jälgimise järeldus oli see, et ühte ja sama umbes 10 minutilist rituaali tehakse kordi ja kordi uuesti. Imaam laulab/näitab rituaali ette – palvetatakse kord käsi kõrvade juurde tõstes, siis püsti, siis kummargil, siis pea vastu maad ja tagumik upakil, siis põlvedel istudes. N.ö tagareast avaneb vaade, kui sinu ette ilmuvad korraga sajad sokipaarid ja püksitagumikud ja seljad ja ikka ja jälle ühes rütmis. Leidsime, et selline füüsiliste liigutustega palvetamise vorm on ka piisavalt hea füüsiline treening – 30 minutit-1 tund püsti-pikali-põlvili, vaade paremale-vasakule, mis hoiab palvetajaid vormis. Ei olnud näha, et kellelgi oleks selg või põlved haiged olnud.

Piisavalt omavahelist kõneainet pakkus asjaolu, et palvusele tormasid ka ülikondades ja lipsudes mehed otse töölt. Kui arvestada, et korralik muslim peaks palvetama 3-5 korda päevas keskmiselt 30 minutit, siis on see keskmiselt 2 tundi. Pannes oma (endise) töö islamiusu konteksti, siis oleks küll keeruline päevas mitu korda tunniks ära kaduda ja pärast jälle uuesti järjepeale saada.

Kui võtta seda aga teise nurga alt, et tegu on „vaba-aja” sisustamisega, siis sellel on mitmeid positiivseid aspekte. Inimeste selline „hõivatus” jätab vähem aega millegi halvaga tegeleda – näiteks väheneb kindlasti kuritegevust linnas.

Kui aga tehnilistele rituaalidele mitte tähelepanu pöörata ning proovida kokku võtta meeleolu mošees, siis oli see võimas, just oma lihtsuselt ja ühtsuselt. Kõigepealt hooned ise on oma triljonite kaunistuste ja nikerdustega, ilusa punase vaibaga suur ja võimas. Kui kõik need sajad inimesed ühes rütmis joikuva palve saatel kummardavad ja põlvitavad, siis on vägevalt jõuline tunne. Aga kui iga rituaali lõpus kõik ühe salmi kaasa laulavad, siis tulevad sellest mürinast lausa külmavärinad ihule.







Marika

teisipäev, 16. september 2008

Teel Türki

Stockholmi lennujaam
+9ºC, sombune


Hej alla pojkar och flickor!

Maandudes Rootsi ja kirjutades neid ridu Stockholmi lennujaamast võib küll pühalikult raporteerida, et oleme pühkinud Eestimaa tolmu oma jalgade alt. Lõpuks ometi oleme ka päriselt reisil:) Kuigi mõtted on veel osaliselt koduses Eestis ja kõigil neil armsatel inimestel, kes meid nõnda soojade ja ilusate sõnadega teele saatsid.

Kuna meie erilises huviorbiidis on ka meie teeloleku ajal see, mis meiega psühholoogiliselt reisil toimub, siis lõpupidude ja hüvastijättudega on juba paar tähelepanekut tehtud.

Esiteks: Kui üldjuhul eestlased hakkavad üksteise kohta ilusaid asju ütlema üldjuhul alles siis, kui inimest enam meie hulgas ei ole, siis pikale reisile mineku puhul on võimalus juba oma eluajal kuulda, kuidas su lähedased sinust tegelikult hoolivad ja mida sinust arvavad ja mida eriti hindavad. Ehk kõik, kes ihkavad väikest „egobuusti” või kes ei mõista, mis nendest kasu on, siis soovitaks soojalt pikale reisile minna – siis te alles kuulete kui toredad te olete. Igatahes meie mõlema jaoks oli see väga imeline kogemus. Omaltpoolt aga suur tänu kõigile neile ilusate sõnade ütlejatele.

Teiseks: Reisile ehk „ära minek” avaldab ka isiklikule psüühikale piisavalt mõju. Kui nö tavaelus on aega reageerida ja pead murda igasugu tühja-tähja pärast, siis „ära minek” annab hoopis sellise signaali, et „ära ärritu, sa lähed nagunii ära ja sellel kõigel ei ole mõtet”. Nii juhtubki, et kõik inimesed tunduvad paremad ja maailm ilusam, sest pisiasjadel ei ole enam tähtsust.

Istudes aga siin Stockholmi lennujaamas, siis võib öelda, et pärast klaasikest veini hakkab mõnus reisimelu maad võtma: näiteks raalisime siin välja, kus me täna öösel Istanbulis ööbime:) Ja kuidas Atatürki lennujaamast sinna pääseb – tsiteerides peast - light metro’ga lõpppeatusesse ja siis üle mingi väljaku ja trammi peale ja sealt edasi Sultanahmeti väljakule (mis kubiseb hostelitest ja muudest majutuskohtadest). Ja väike seiklus õhtuses Istanbulis ja olemegi kohal!

Uued muljed juba järgmisest riigist.

Marika ja Tom