Oma reisi kolmandal päeval jõudsin mina ka lõpuks esimest korda elus Aasiasse: nimelt ületasime laevaga Bosporuse väina suudme ja maabusime Istanbuli sellises linnaosas, mis geograafiliselt juba Aasias asub. Senini olime Istanbuli Euroopa-poolses osas aega veetnud. Või kui veelgi täpsem olla, siis ega me vanast Istanbulist ehk siis Sultanahmeti piirkonnast kaugemale pole veel läinudki.
Istanbul on olnud tore algus reisiks. Tõeline lahmakas linn, mis siis erinevates maailmaosades asub ning kuhu ühtekokku ligi 12 miljonit elanikku ära peaks mahtuma. Kuigi üle pole lugenud, siis tore on see, et isegi turistide poolt nõnda ekspluateeritud piirkond nagu Sultanahmet koos oma Hagia Sophiaga ja Sinise mošeega kubiseb õhtuti kohalikest türklastest, kes on tulnud siia pärast päikeseloojangut palvetama/sööma/pidutsema/aega veetma – kes mis põhjusel. Ja peaaegu Sinise mošee kõrval vabaõhulaval on igal õhtul üles astunud erinevad kohalikud artistid. Nimetaksin neid esinejaid seal linnosavalitsuse liikmeteks. Ei mitte sellepärast, et nad nii halvasti laulaksid, aga kõik artistidest vanemapoolsed mehed on seal kandud musta ülikonda valge särgi ja lipsuga, teinud ebalevaid samme muusikataktis ja lava taustal on ilutsenud mingi tohutu pilt ühest lipsustatud vanamehest koos tundmatu tähendusega loosunglausega. Nii et jään oma tõlgenduse juurde peatsetest kohalikest valimistest!
Aga tulles tagasi jutu algusse, siis meie tänase Aasia põike põhjuseks oli, et otsustasime rünnata siinset Iraani konsulaati ja paari osava liigutusega lahkuda passides ilutseva viisaga. Kuna trip.ee foorumist pärines meil teadmine, et keegi eestlane oli Ankarast saanud Iraani viisa 24 tunniga, siis lootsime sama edukalt siin Istanbulis skoorida. Kuid siinsel viisaametnikul oli teine nägemus asjast: uuris kaustikuid ja vihikuid ja küsis lisaks sellele, kust me oleme ka, mis tööd me teeme ja saades vastuseks et tuleme Eestist ja oleme konsultandid (ehk siis kõik need naljahambad, kes Eestis soovitasid meil öelda, et oleme tuumafüüsikud või aatompommiinsenerid, peate meis kahjuks veidi pettuma:), teatas ta meile, et meie passid peavad Iraanis ära käima ja viisa saamine võtab 15 päeva aega... Alternatiivselt võiksime taotleda viisat läbi interneti ja siis võtaks protsess aega 10 päeva. Peale väikest nõupidamist jäime internetiviisa juurde pidama. See ei võtnud kaua aega – pidime veidi luuletama oma peatumispaikade osas (õnneks aitab Lonely Planet sellisest kimbatusest jagu saada), manusena lisama oma passikoopiad – ja homme peaks meie emailidesse potsatama kiri, et viisataotlused on võetud töösse.
Vaatamata sellele, et Istanbul on olnud väga tore ja huvitav linn ja erinevaid tegemisi leiaks siin ka küllaga, siis pole meil siiski praegustes plaanides siin end nii pikalt sisse seada. Ja nagu varrukast oli meil võtta plaan B: mindagu seniks kuni ootame Iraani viisat Türgist Süüriasse! Ei saa mitte alahinnata Marika panust selle idee taga, kes on viimasel ajal mitmeid raamatuid Süüria ja islami teemadel (eriti naiste elust islamiriikides) läbi töötanud ja kes Lonely Planet’is oli ka juba mitmeid rasvaseid ringe erinevatele Süüria lehekülgedele joonistanud. Süüria viisa osas saime vastuse Süüria x ametiasutuse kodulehelt (mida viidati EV Välisministeeriumi viisainfo veebilehelt), mis lubas, et riikide kodanikud, kus puudub Süüria saatkond, saavad viisa piirilt. Sama infot on kinnitanud erinevad reisisellid ka trip.ee foorumis ja loodame, et seekord ka meil õnnestub sarnast mustrit järgida. No ja siis järgmisena tuli välja selgitada, kuidas Istanbulist Süüriasse pääseb. Lennata on võimalik, kuid selle mõtte leidsin ma pigem viimaseks valikuks jätta, kuna lisaks kallimale hinnale näeks nõnda kõige vähem seda, mis teele jääks. Väga hea variant tundus rong – internetist leitud sait lubas lausa luksuslikke magamisvaguneid jne ja sõiduajad tundusid ka mõistlikud. Nii me siis asusimegi Istanbuli Aasia osasse, kus suursugune raudteejaam, millest vastav rong väljuma pidi. Kohapeal aga selgus, et nimetatud rong on mitmeks kuuks liinilt maha võetud... Kuna inglise keele oskusega on kummalisel kombel juba Türgis siin-seal kohalikel tõsiseid raskusi, siis seiklesime veel veidi sama linnaosa bussijaamades (kuhu meid raudteejaamast juhatati) ja saime viimaks telefoninumbri, mis juhtis meid Istanbuli rahvusvahelise bussiterminali infonumbrini (terminal kui selline asub hoopis teises linnaosas) ja kust Marikat kolme mitte-inglise-keelt-rääkiva-töötaja poolt lõpuks mingile numbrile suunati ja kus ta küsimusele: „Kas Te räägite inglise keelt?” sai kiire vastuse: „Ei. Head aega!”. Nii et selleks korraks meie ind rauges ja bussivariant jäi meil välja selgitamata. Ehk siis uurime asja homme edasi.
Vaatamata väikesele jebimisele on hea teada, et pole vaja siin sahmida – aega on meil ju küll veel käes:).Ehk siis kulgeme siin edasi ja hoiame vaimu valmis jooksvalt oma plaane üle vaatama. Nii et plaanid C ja D on väljatöötamisel! Tore on see, et meie hostel on meile saanud mõnusaks koduks ja küll me saame oma siinset viibimist pikendada kui vaja (algsest kahest ööst on juba saanud neli ööd!).
Toomas
3 kommentaari:
Hipid tripivad :)
Mina registreerisin ennast Teie blogi truuks kasutajaks, saades vastu lubaduse, et minu meilipostkasti tuleb automaatselt teade, kui uus postitud blogil on ilmet võtnud. No ega ikka ei tule küll. :)
Igatahes järgmisi postitusi oodates,
Marjo
Oi Tom, Sul on juba mingi uus sõrmus sõrmes??:)
Kõigepealt raputavad MarikaTom blogi administraatorid endale tuhka pähe, et oleme mõne oma blogilugeja murekirja nõnda kauaks vastuseta jätnud... Aga mis seal salata, ega siit kaugelt ei oska ka midagi tarka öelda, millise kivi all see probleem peidus on (eriti kui vastajaks low-tech Tom:). Ehk sis Marjo, võta oma rahvusvahelise korporatsiooni IT-juhil nööbist kinni ja küsi aru! Kas kellelgi teisel on õnnestunud see äge funktsionaalsus muidu tööle ka saada?
Tervitused WIFI-t täis koopahotellist
Postita kommentaar