Teekond Istanbulist Damaskusesse

Damaskus, Al-Rabie hostel

+30ºC, lauspäikene

Ohhoo, olemegi jõudnud oma reisi esimese boonus-trackini, ehk siis ootamatu lisalooni, nagu Süüria seda on. Sõit Süüriasse sai siis võimalikuks tänu Iraani saatkonna mitteoperatiivsele tegevusele meie riiki laskmisel ja olgu öeldud, et oleme jätkuvalt nende kirjasõbrad ja meie taotlused pole vist veel ikka töösse võetud, kuna algselt sai neile veidi vähem Türgi pangas raha makstud, siis tuli aga juba nädalavahetus peale (ja pangad Türgis pandi kinni), siis sõitsime juba Türgist ära ja siis puudusid meil rahvusvaheliseks maksekorralduseks kõik vajalikud andmed. Seega Iraani viisa teema on meil jätkuvalt kuum:)

Ühes eelmistes sissekannetes sai juba räägitud eksirännakutest mööda Istanbuli selleks, et leida moodus Süüriasse sõitmiseks. Nii siis läksimegi oma muret kurtma meie Istanbuli kodu administraatorile, Uğurile (türgi keeles hääldatakse U’ur). Uğur oli lahke sell ja tema igapäevaseks tegevuste hulka kuulus muuhulgas ka oma hosteli külastajatele kuldaväärt info jagamine, kuidas midagi teha või kuhu minna, mis kell ja palju selle eest õige maksta oleks. Uğuri soovituse kohaselt ei läinudki me siis järgmisel päeval mitte rahvusvahelist bussijaama otsima (mis asus kesklinnast tükk maad eemal), vaid jalutasime Sultanahmetist Laleli piirkonda, kus marssisime sisse reisbüroosse ja ostsime bussipiletid Süüriasse. Maksime küll veidi juurde, kuid säästsime aega ja saime inglise keeles oma jutud räägitud.

Ja meie rännak Süüriasse algas pühapäeval kell 13.00 just selle reisibüroo eest, kust piletid ostsime. Sealt noppis tellitud mikrobuss meid peale ja toimetas rahvusvahelisse bussijaama. Viimane nägi küll seesugune välja, et iseseisvalt oleks olnud päris keeruline õigesse nurgatagusesse jõuda, kust meie buss väljus. Et me ikka õige bussi peale jõuaks pandi meile reisibüroo poolt kaasa „sherpa”, kes siis aitas meil kotte tassida ja jälgis, et meie dokumendid saaksid õigetele meestele, et me ootaksime õiges kohas bussi ja et meie ja meie kandam ikka õige bussi peale jõuaks. Kõike seda emaliku jälgiva pilgu saatel, kuna inglise keelt mees ei rääkinud.

Buss, millega sõitsime, nägi välja nagu keskmine Eesti kaugsõidubuss. Vaatamata 22-tunnisele sõiduajale polnud bussis tualetti, kuid selleks tehti teel ca iga viie tunni tagant mingi pikem peatus, kus siis muuhulgas oleks jõudnud nii tualetis käia kui oleks saanud keha kinnitada. Bussis lõi korda bussisaatja, kes kiivalt kontrollis, et kõik reisijad istuksid neile määratud kohtadel (ehk siis ta ei lubanud mul istuda tagumisele vabale istekohale!) ja serveeris peale igat pikemat peatust kuuma teed või kohvi ja jälgis, et buss oleks korras (nii rabas ta ära meie poolikud veepudelid mingi hetk! aga ok, peatselt selgus, et jõudsime piirilinna ja vahetasime bussi). Põnev oli see, et näiliselt täiesti juhuslikest kohtadest nopiti peale veel täiendavaid reisijaid. Nii näiteks sisenes kusagilt Istanbuli lähistelt silla alt bussi üks pintsaklipslane, ei-tea-kust-bensiinijaamast lisandusid meie taga olevasse pinki kaks noort ja sama müstilistes kohades toimusid hiljem paljude inimeste väljumised. Vaatamata müstilistele sisenemistele-väljumistele, olid saabujatel-lahkujatel reeglina keegi saatmas-vastas, seega mingi meile tabamata süsteem seal ses osas valitses.

Kogu bussisõidu vältel olime bussis ainsad eurooplased. Enamasti paistsid reisijad olevat türklased, kes ühest riigi otsast teise sõitsid. Juba Istanbuli bussijaamast tekkis meil tutvus Iraagist pärit kurdiga, kes sõitis Lähis-Idasse puhkama ja muuhulgas plaanis külastada ka oma sugulasi Iraagis. Nii et meie rännak on ikka õige leebe marsruudiga:) Temast sai ka meie „turvamees” kogu järgnevaks sõiduks, kes siis jagas ka meiega infot, kui kaua kuskil peatus on ja mis edasi saama hakkab. Bussijuhid ja reisisaatja inglise keelt ei rääkinud. Lisaks oli bussis veel mitu inimest, kes meile aeg-ajalt julgustavaid naeratusi jagasid, sest põhjalikumaks suhtluseks puudus keel, mida mõlemad pooled mõistnud oleksid.

Sõit ise kulges Istanbulist Ankarasse ja sealt Türgi piirilinna Antakya suunas. Kusagil õhtul kella 22-ks jõudsime Ankarasse (mis vaadates kaarti tundub küll uskumatult hilja, aga palju ootamist ja erinevate bussijaamade külastust jäi juba Istanbuli; rääkimata sellest, et Istanbul on ikka selline lahmakas linnastu, et läks kõvasti aega enne kui mõlemal pool teed majad otsa said) ja järgimise päeva hommikul 7-8 kandis jõudsime Antakyasse. Bussisõidu saatjaks olid must-valged Türgi seiklusfilmid, kus igast ühest jooksis läbi mingi väga paha mafiooso, kes häid nottis. Mis neist pahadest lõpuks sai, ei teagi, sest minu tähelepanekute kohaselt ükski film päris lõpuni ei jõudnudki – kusagil veidi varem „katkesid ära”... või siis läksid kusagilt keskelt uuesti kordusele vms. Aga arvestades filmide üldist tonaalsust, siis eks nad ikka oma karistuse said! Mis nüüd magamisse puutub, siis Marika stiil oli a’la Okasroosikese õnnis uni: pakkis oma magamist soodustavad atribuudid lahti (kaelatugi ja soe magamiskott), pani pimeduse saabudes iPodi kõrva ja ärkas hommikuses Türgi piirilinnas. Mina midagi sarnast kõrvale ei suutnud pakkuda: paariks tunniks sõba silmale öises Türgis ja väsimus murdis mind alles läbi Süüria sõites järgmisel päeval.

Antakyas tuli meil esimene buss maha jätta ja teise ümber kolida. Meid, gringosid, anti pidulikult üle uue bussifirma töötajale. Buss Antakyast Süüria poole asus teele alles paari tunni pärast. Uus bussijuht (sain aru, et ka türklane, kuigi mul on siin nende rahvuste ja keelte eristamisega veel tõsiseid raskusi) oli tõeline showmees: kuna olime ainsad reisijad, kel Süüria viisat polnud passis, siis korraldas ta meile piiril tõelise paraadkäigu Süüria piirivalvesse (tema tormas ees ja me lehvisime tal lihtsalt järgi), siis valuutavahetusse ja siis tagasi piirivalvurite juurde. Suhtlus käis kohalikus keeles, millele pikkis vahele mõned ingliskeelsed sõnad ja vürtsitas kõike seda väljendusrikka žestikuleerimisega. Igatahes lõppes see tseremoonia meile võidukalt: 12 dollari eest ilutses meie passides araabiakeelne tempel, mis meid riiki lubas!

Süüria paistis läbi bussiakna vaesem, kui seda on Türgi. Samuti kuluks siin igati ära Eesti kevadine „Teeme ära” kampaania, kuna paljud teeääred on mattunud prügi alla. Rohelus ja oliivisalud vähenesid iga kilomeetriga, mida põhjast lõunasse sõitsime. Lõuna-Süüriat iseloomustavad juba liivased mäed ja tühi kivine-liivane maastik.

Damaskusesse jõudsime õhtul kell neli. Ehk siis 27 tundi pärast seda, mil olime teele asunud. Samas oli sellest puhast sõiduaega vast kusagil 18 tundi. Kõlab ikka päris kurnavalt, aga jooksvad muljed ja uued kohad/inimesed muutsid selle aja tegelikust palju lühemaks.

Süüria tundub olevat juba tõsisem islamiriik, sest pärast bussis nälgimist oli meil kange soov midagi süüa saada, aga.. hmmm kuna on Ramadan, siis loomulikult olid kõik söögikohad kuni õhtul kella kaheksani suletud. Õnneks müüdi poes proviante ning me tegime luksusliku eine oma askeetlikus hotellitoas – lavash, soolane juust ja kurk + viinamarjad.

Seiklusi lisab ka asjaolu, et siin maal räägitakse araabia keelt, mis tähendab, et kõik sildid ja numbrid on arusaamatutes konksudes. Olgu aga öeldud, et õppisime ära juba numbrid ühest kümneni:).

Täna läheme Damaskuse vanalinna avastama, in sha’ Allah. Ehk siin riigis käib kõigele juurde repliik „kui Jumal soovib”. Et siis järgmises sissekandes juba sellest, mis plaanid kõige kõrgemal meiega olid.

Marika ja Tom