Pühapäev, 28. september 2008

Muljed Süüriast

Damaskus, Al-Rabie hosteli erinevates paikades ja erinevates asendites
+30ºC, päike


Nüüd kui oleme taas pakkimas asju, püüaks lühidalt kokku võtta ka oma muljeid Süüriast. Õigem oleks küll öelda vist Damaskusest, kuna muud osa riigist sai nähtud ennekõike läbi bussiakna.

Ilmselt on paljud rändurid kogenud sarnast tunnet, et Türki jõudes tundub see väga Aasiana ja rännates edasi muudesse Aasia riikidesse, tundub Türgi väga Euroopa. Minu meeleolu on just selline. Võrdluses Türgiga on Süüria selgelt vaesem. Samuti on siin oluliselt kuivem ja/või palavam, sest suur osa riigist oli nagu üks suur tühi looduseta liivakivine maastik, kusagil taustal kõrgumas liivakivised mäed. See, et siin on väga räpane ja palju prügi kõikjal vedelemas, oli ka juba juttu, kuid sellest ei saa üle ega ümber üldmulje kirjeldamisel.

Damaskus on suur linn. Siin on ligi 5 miljonit elanikku, mis moodustab ühe neljandiku kogu Süüria rahvastikust. Samas iseloomustab Süüriat üldisemalt see, et enamik inimesi elab linnades, mistõttu on siin veel mitmeid teisi väga suuri linnu. Ja linnade vahelisel alal viliseb tuul ja asuvad tühjad väljad.

Meie jalutuskäigud Damaskuses kulgesid ennekõike mööda kesk- ja vanalinna. Siiski linna sisse ja linnast välja sõites jätsid tee äärde jäävad kortermajad trööstitu ja halli mulje. Võimalik, et kuiva perioodi lõpp on see, mis Damaskuse oluliselt värvitumaks muudab, sest kuulu järgi pidi juba kuu aja pärast siin pidevalt vihma sadama ja detsembris võib siin isegi lund näha (loodan, et see polnud mitte meie hosteli IT-poisi halb nali või halb inglise keel, kuid nii ta ütles; praegu siin olles tundub see küll uskumatu, et siinsed tänavaid võiks valge vaip katta...).

Linnapilt on ilmselt suhteliselt tüüpiline paljudele teistele Aasia linnadele: tänavad on täis autosid, palju ummikuid, õhk on palav ja kergelt tolmune, inimesed siblivad autode vahelt üle tee ja roolikeeraja jaoks on signaal gaasi ja piduri kõrval samavõrd aktiivses kasutuses. Muuhulgas kostub palju signaalitamist ka seetõttu, et niiviisi annavad taksod (mis moodustavad suure osa kogu linna autopargist) teada, et nad on vabad ja võiks Sind edasi viia. Ja ilmselgelt on jalutav eurooplane (kes mõistagi on rikas!) nende jaoks midagi kummalist. Enamus taksosid on paljude mõlkide tõttu kaotanud oma ümaramad vormid, kuigi samas endal ei õnnestunud selles suhteliselt segases tänavapildis ühegi kokkupõrke tunnistajaks olla.

Kindlasti on siinse viibimise üheks märksõnaks araabia tähestik - alles sellistes olukordades hakkad taipama, milline vägi on kirjaoskusel! Rändurina ringi liikudes oli siin iga kohatud ladinatähestikulise sõna üle siiras heameel. Enamikud kirjad linnaruumis jäävad kahjuks aga müstiliseks saladuseks. See piiras teatud määral tegutsemisvabadust ning tihti tuli kuulata oma sisemist häält või intuitsiooni erinevate märkide tõlgendusel või vaistu orienteerumisel. Aeg-ajalt sai pöördutud ka „kirjaoskajate” poole abipalvega, kuid kohalike kesine keeleoskus seadis siin omad piirid. Ega me ju ka Türgis kohalikust keelest aru ei saanud, kuid vähemasti suutsime me võõrad kohanimed välja lugeda ja pärast teatud harjutamist selle ka välja hääldada näiteks teed küsides.

Siin Süüriast tunneb ka rohkem puudust oma süürlasest. Türgis oli ilma oma türklaseta nagu kergem läbi ajada. Vaatamata sellele, et turiste pole Damaskuses üldse palju ja need, kes linna peal ringi liiguvad saavad nädalaga Sulle praktiliselt teretuttavateks, siis neilt vähestelt, kes siia satuvad, püüavad kohalikud kaubitsejad ja teenindajad järjekindlalt mitu nahka koorida. Turistide pideva lollitamise varjupoolena kaob usaldus ka nende kohalike osas, kes tõesti tahavad Sulle midagi rääkida või näidata, ilma et midagi selle eest vastu tahaksid. Mõned korrad nädala jooksul olime olukorras, kus hiljem tõdesime, et see mees (nädala jooksul oli meil vaid paar suhtlust kohalike naistega) lihtsalt tahtis meile oma teadmisi jagada ilma igasugu omakasupüüdlikkuseta. Samas olen veendunud, et „väike Süüria kool” on meile tulevikus reisides ainult kasuks, sest külastame kindlasti veel riike, kus turisti koorimises ollakse veel osavamad. Süüria puhul on hea see, et üldiselt on siin elu väga odav, mistõttu isegi turistihinda makstes ei tee see Sind vaeseks. Aga nagu arutasime oma hispaania sõpradega (p.s. toredatest inimestest, keda oma teel kohanud oleme, tuleb peagi eraldi sissekanne!) – küsimus on siin põhimõttes!

Rääkides turistidest oleks oluline ka tunnistada, et aasia riikide rahvaste määramisel oleme veel täiesti algajad. Ehk siis ei suuda me tegelikult vahet teha kohalikel ja neil, kes on muudest aasia riikidest (ennekõike teistest araabia riikidest) pärit, kes siin samuti turistid on.

Siiski pole Süüria pelgalt üks tolmune ja räpane riik Lähis-Idas, kus kohalikud on liigkasuvõtjad. Me kohtasime oma teel ka toredaid ja abivalmeid damaskuslasi, kes aitasid meil teed leida, internetti arvutisse saada või rääkisid meile oma käsitöökunsti saladustest ja -poe pikast ajaloost. Mitmed lapsed astusid vanalinna kitsastel tänavatel ligi ja tahtsid meiega mõnd selgeksõpitud inglisekeelset lauset harjutada ja olid sellest võimalusest silmatorkavalt elevil. Ja valge turist peab muidugi arvestama kõrgendatud tähelepanuga, mis teda pidevalt saadab tänavatel ringi liikudes. Tere asemel ütlevad kohalikud tänaval sageli Welcome to Syria (ehk siis teretulemast Süüriasse)!

Süüria reisi pärliks kujunes kindlasti Umayyadi mošee külastus. Raske isegi kirja panna, mis selles nii erilist oli; sest arhitektuuriliselt ei olnud see juba 705. aastal ehitatud pühakoda midagi enneolematut ja uhkuselt jäi kindlasti alla Istanbulis nähtud mošeedele. Lisaks oli ka tema siselahendus täiesti erinev sellest, mida mina Türgi mošeede põhjal arvasin mošeed olevat. Aga seal õhus oli midagi väga erilist! Alustades imelisest ja avarast sisehoovist, mida kattis peegelsile põrandaplaat ja minarettidest, mis kõrgusid tornidena mošee müüri seest (mitte ei seisnud eraldi peahoonest nagu Istanbuli suuremate mošeede puhul). Ennekõike tegid selle olemise aga huvitavaks inimesed, kes olid sinna mošeesse kokku tulnud ja kelle käitumist, olekut ja väljanägemist oli äärmiselt põnev jälgida. Tundus, et paljud moslemid olid seda külastama sõitnud kaugematest paikadest ja muuhulgas teistest riikidest. Ja selleks oldi ennast tavapärasest rohkem „ehitud”. Samas kohtas ka vaatepilti, et mõned mehed lihtsalt sisehoovi varjulises seinaorvades magasid. Lisaks tuli mulle üllatusena, et kogu see mošees olemine tundus siin kuidagi vabam kui Türgis kogetu (ma ise eeldasin vastupidist). Näiteks külastasime mošees ruume, kus asusid pühad (haua?)kambrid (kurb tõsiasi, et ei saanudki teada, mis või kes seal täpselt oli), ja kus moslemid käisid puutumas kindlaid seinu, esemeid jms ning mille juures valitses paras tunglemine (kuna ruumid olid väiksed) ja kus moslemi naised kõvahäälselt nutsid. Sellist püha riitust pealt nähes poleks ma küll söandanud videokaamerat kotist välja võtta ja toimuvat filmida. Aga kuna paljudel moslemitel olid sealsamas väljas nii video- kui fotokaamerad (sh naistel), siis filmisin seal minagi. Sama meeleolu valitses ka mošees endas: kohale tulnud moslemid tegid pilti nii endast kui ümbritsevast. Türgis nägin ma mošees palvust filmimas vaid üht televisioonigruppi (ilmselgelt kooskõlastatud lubadega) ja üht turisti, kel oli selline taskuformaadis fotoaparaat, mille siis sai „unustada” vaibale filmimisrežiimile.

Päris põhjalikult töötasime siinveedetud aja jooksul läbi Damaskuse vanalinna. Vanalinna iseloomustamisel valitsevad vastuolulised tunded: ehk siis materjali on siin kõvasti, kuid paljud majad on räämas ja ripakil. Samas nägi siinseal ka hiljuti tehtud või tegemisel renoveerimistöid. Põnevaks teevad vanalinna selle kitsad tänavad, mis kohati meenutavad labürinti (seda juhul, kui peamistest tänavatest kõrvalisematesse põigata) ja mida mööda kõndides kunagi ei teagi, kas tänav lõppeb ummikuga või viib ka kuhugi välja. Nähtavust piiravad pidevalt ka majade seinad, mis on nagu müürid või siis erinevad võlvid ja tulemuseks on see, et vaatamata lauspäikesele, vanalinnas päikese käes Sa praktiliselt kõndima ei pea. Müüride taga on aga enamasti kodud. Mõnest tänavale avatud lahtisest uksest sisse vaadates sai aimu, et müüri taga oli tihtipeale avar sisehoov; kohati andis majaelanike staatusest aimu halli määrdunud seinaauku ehitud uhke uks.

Inimesi on kõikjal palju. Et vanalinna üldse pääseda, tuleb mitmest suunast sisenedes kõigepealt läbida rahvarohked turukaubandustänavad. Kõige rahulikum aeg oli vanalinnas (ja linnas tervikuna) ringi liikuda pärast päikeseloojangut, sest siis oli linn pooltühi, kuna seoses ramadaaniga istusid kohalikud moslemid kodudes või söögikohtades lookas laudade taga. Samas täitusid tänavad kümne paiku uuesti, mil tuldi perekondade kaupa tänavatele jalutama, ennast näitama ja teisi vaatama, samuti sisseoste tegema. Ärid vanalinnas tegelesid aktiivselt kauplemisega ka veel südaööl.

Paari lausega püüaks ka kirjeldada, kuidas kohalikud riides käivad, kuigi pilt on väga kirju. Süüria ei ole pelgalt moslemiriik, siin on esindatud ka rida teisi religioone. Riietusest rääkides on oluline vahe sellel, kuidas näeb välja mees ja kuidas naine. Nagu Türgiski (ja kuuldavasti kogu islami kultuuriruumis) kannavad mehed reeglina pikki pükse. On need siis teksad või mingist muust materjalist. Ehk siis vaatamata palavusele paneb lühikesed püksid siin jalga vaid turist, aga kuna turistid on niikuinii üks kummaline rahvas, siis ei tee keegi sellest suuremat numbrit. Samas olen ise püüdnud siin siiski kohalikku konteksti sisse elada ja nii mu põlvedeni ulatuvad püksipaarid leiavad kasutust vaid ennekõike hosteli sisehoovis aega veetes või kui pikad püksid pessu olen andnud. Seljas on meestel tavaliselt mingi pluus või T-särk. Selliseid pikkades hõlstides või eriliste peakatetega mehi siin Damaskuses küll on, kuid mitte palju ja need võivad vabalt ka turistid teistest araabia riikidest olla. Naistega on lood keerulisemad. Nimelt võivad naised välja näha nii, et ainult silmad paistavad musta burka alt välja (kuigi nägi ka selliseid naisi, kes olid täiesti musta burka all, nii et ka silmad välja ei paistnud ja mustad kindadki käes), järgmine tase on lihtsalt rätikandjad, kel seljas nt mantel või mingi muu pikem hõlst, siis rätikandjad, kes muus osas riietavad end suhteliselt vabalt ja lõpuks täiesti euroopalikult riietuvad naised. Usun, et Süürias jäid domineerima rätikandjate erinevad variatsioonid.

Mida veel Süüriast rääkides ei saaks mainimata jätta, on tohutu presidendi kultus. Praegune president, Bashar al-Assad, on olnud võimul alates 2001. aastast. Enne teda valitses riiki tema isa Hafez al-Assad, ja tegi seda juba 1970. aastast peale. Seega on linnapildis palju nii poja kui isa suuri pilte. Ja tavaline on ka vaatepilt, et väike juuksurisalong või kullaäri on oma tillukesele uksele kinnitanud suure pildi presidendist. Midagi sarnast torkas ka Türgis silma, kuid seal on kangelane mitte tänane riigipea, vaid Mustafa Kemal Atatürk, kes oli Türgi Vabariigi esimene riigipea ja kes viis 1920-ndatel Türgis läbi palju põhjalikke reforme, mis oluliselt moderniseerisid senist ühiskonnakorraldust. Arvestades kui palju fotosid Atatürgist avalikes kohtades välja oli riputatud, paistab ta olevat väga au sees tänini.

Kokkuvõttes oli meil igati põnev vahepõige Süüriasse. Paljud rändurid jätkavad siit oma teekonda Jordaaniasse, meie sedakorda eristume neist ja vaatame tagasi Türki ning võtame suuna Kapadookia piirkonda Kesk-Türgis. Pole vist mõtet lisadagi, et loodame ikka kunagi ka Iraani viisad passi saada, kuigi sellel rindel hetkel uudiseid pole – raha ilmselt liigub ühest pangast teise!



Toomas

3 kommentaari:

karin ütles ...

Eriline nauding on teie reisimuljeid lugeda. Need haaravad nii kaasa, et hetkeks saab unustatud, kus ma asun ja kas ma äkki ise mitte ei reisi :-)
On teil olemas ka koht, kuhu avalikult reisipilte üles riputate?
Rõemu!

karin ütles ...

Ma va pimekana, leidsin fotod! ;-)
Järgmisi reisimuljeid ootates!

ap ütles ...

pikkadest pükstest... minuteada ei ole neil tegelt kaugeltki suva, mis sul seljas on. eriti riigis kus valgeid turiste vähe on. riietuse järgi kujundavad nad lihtsalt oma arvamue sinust. arvan et pikkade pükstega on võimalik peaaegu inimese mainet omada seal. mõtle ise, kui Tallinna tänaval astuks uhkelt vastu palja tillga neeger, otse aafrikast.
Isamimaades on hierarhia (Jaano kunagi sõnastas) midagi sellist: Kõige tipp on moslemi mees. Järgnevad õilsamad loomad näiteks hobune. Siis kusagil on valge mees, kes võiks olla ka hierarhias hobusega samal tasemel kui tal pikad püksid oleks. järgnevad muud loomad nagu kanad ja kassid, moslemi naine. Siis rotid ja nälkjad ja nendega samal pulgal valge naine. peamine põhjus miks valgeid islamimaades jalaga ei lööda, on nende rahakott.