Boliivia

Kui Paraguai oli minu jaoks sel reisil riik, millest varem kõige vähem teadsin, siis Boliivast ootasin kõige eksootilisemat riiki, kuhu satun ja seda ta ka oli. Eksootika seisnes ennekõike just selles, et Boliivia on riik, kus põlisrahvad domineerivad ja see andis siin rändamisele ägedama jume. Tegelikult oli juba Põhja-Argentiina minu jaoks rohkem Boliivia kui Argentiina ja seda ütlesid ka argentiinlased, keda seal kohtasin, et nende jaoks on Salta ja Jujuy provintsides reisimine nagu mõne muu riigi avastamine.

Boliivia on põnev, aga kohtasin väga vastakaid muljeid teiste rändurite suust nii siin olles, või nii enne kui pärast siia jõudmist – seda riiki kas armastati või vihati. Osad rändurid olid valmis millekski ebatavaliselt ebasõbralikuks, teised kartsid suuremat kriminaalsust (tõsi, ka Lonely Planet hoiatab Boliivia osas oluliselt krõbedamate sõnade ja näidetega), mida nad aga siin ei kohanud - need enamasti olid positiivselt üllatunud. Teised olid ehk jälle liiga sinisilmsed või olid ära hellitatud Kolumbia ja Brasiilia sugustes riikides kohatud üldise sõbralikkuse ja külalislahkusega ja need said paraja šoki – mis mõttes müüja saadabki su pikalt, kui sa midagi ei osta!? Mis mõttes inimesed tänaval reeglina ei naerata ja hispaania keelt mitte osates võidakse sind hostelis kuu peale saata? Nagu ma juba Põhja-Argentiina osas kirjutasin, nimetaks ma ise neid kultuurilisteks erinevusteks ja Boliivia on kindlasti riik, mida tulebki veidi teiste kriteeriumide järgi hinnata.

Alustame sellest, et siin on ikka väga odav reisida. Ilmselt kõige odavam Lõuna-Ameerikas. Kui just mitte mingeid kalleid tuure kokku krabada või lasta endale privaat-eskort-turismiteenust pakkuda, siis Boliivias tõesti kulub vähe. Siin on äärmiselt äge käsitöö. Selline puhas Lõuna-Ameerika, mida teame oma tohutute värvidega. Lisaks näeb siin inimesi jätkuvalt kandmas veel rahvarõivaid, kui neid nii võib nimetada. Mõistagi on suur vahe linnastunud noortel ja maal elavate inimeste riietumisstiilis – esimesed on ses osas reeglina ikka täiesti läänestunud, aga viimased on valdavad riietes, mis teeb ränduri jaoks Boliiviast Boliivia. Aga tendents on muidugi rahvariiete kahjuks, nagu kõikjal maailmas.

No ja siis muidugi loodus. Boliivia on üks neist riikidest maailmas, mis asub nö taevas. Ehk siis kogu läänepoolne osa riigist paikneb Andide platool, mis „madalamates kohtades“ (nagu Sucre) on veidi üle 2,000 meetri kõrgune, aga kõrgemad paigad (nagu Potosí) asuvad seal kusagil 4,000 meetri kandis. Kõrgustega harjusin ma ära juba Põhja-Argentiinas, seega Boliivias näisid mulle mäed nii normaalsena, et sellist vaimustust nagu Iruyasse sõites enam uuesti läbi elada ei olnud võimalik. Kui ütlesin, et harjusin kõrgustega juba varem ära, siis arvan, et tegelikult on „ära harjumiseks“ tarvis ikka oluliselt pikemalt siin elada. Ehk siis juba üle 2,000-meetristes kohtades lõõtsutasin nagu hobune, kui oli tarvis mingit kergemat mäkketõusu teha. Tilcaras, Põhja-Argentiinas, käisin ühel hommikul jooksmas. No paganama raske oli! Jooksin vähem kui pool tundi ja hingeldasin peagi nii et oioioi. Tagasi kõndisin. Hapnik sai lihtsalt otsa ja mõtlesin, et minusugune madalikumees saab keset külatänavat äkki veel südari. Alalhoiuinstinktid ennekõike. Sama oli Boliivias. Mu Boliivia kõrgusrekord jäi sinna 5,000 meetri kanti Uyuni ringsõidul, kus ühel varahommikul pistsime nina vulkaani lähistel paiknevatesse geisritesse. Lisaks sellele, et tuul pidi peaaegu lendu viima ja varahommik mägedes oli põrgulikult külm, siis mööda podisevat kuumaastikku kõndides tuli korduvalt ka end koguda ja võtta aega lihtsalt hingamiseks, et mitte pidevalt hingeldada.

Siinjuures ka üks asjakohane vigade parandus minu kokalehtede söömise videosse. Uyuni tuuril olin samas ekipaažis juba „elukogenud kokalehtede tarbijatega“ ja selgus, et mu õppematerjal sisaldas olulisi vigu:). Ehk siis Humahuaca lähistel mägedesse sõites sõin kokalehed ära nagu kaseviha, aga tegelikult tuleb kokalehti lihtsalt suus veidi närida ja siis põske või huule alla hoiule panna, iga natukese aja tagant neid seal nö krõbistada või loputada või veits närida ja kui tundub, et nendest on kogu nö mahl välja imetud, siis tuleks lehemass suust välja sülitada. Vot nii.

Kokalehed on Boliivias mõistagi seaduslikud. Üldiselt sain juba Argentiinas aru, et kokalehed ja kokaiin on Boliivias üldse väga levinud. Näib et ses osas on Boliivia uus Kolumbia (internet teab siinkohal siiski rääkida, et maailma suurim kokaiini tootja on praegu Peruu, kellele järgneb Kolumbia ja Boliivia on auväärsel kolmandal kohal). Keegi narkootikumide vastu siin väga ei võitle ja poliitiline ladvik ja narkokartell olevat sama asutuse erinevad uksed. Sõbralik koostöö:). Pole ka siin väga imestada– praegune Boliivia president, Evo Morales, oli enne presidendiks saamist aastaid Boliivia Kokakasvatajate Ühingu esimees. Sain siin olles aru, et mees sai võimule nö uue tuulena ja oli esimene põlisrahvusest president Boliivias, tegi mitmeid olulisi muudatusi riigis, milles paljud kohalikud elanikud nägid positiivset, kuid tänasel päeval tegeleb mees peamiselt oma võimu põlistamisega ja kui siin just mingit revolutsiooni ei teha, siis võib arvata, et mees on võimul kuni elu lõpuni. Mõistagi ei ole tervel real inimestel midagi selle vastu. Samas need kohalikud, kellega ise jutule sain, olid igatahes tema osas kriitiliselt meelestatud, kuigi omal ajal võisid tema ideede toetajad olla.

Mis mulle siin olles aga üllatusena tuli, oli see, et Boliivia on palju mitmekesisem riik kui ainult mäed. Tõsi, ma ise piirdusin küll vaid mägede piirkonnaga, aga riigist väga suur ala asub subtroopilisel tasandikul, mille kliima ja loodus on väga sarnane sellele, mis on Paraguais või siis Amazonase džungel nagu Brasiilias. See piirkond piirnebki Paraguai ja Brasiiliaga ja on rikas loodusvarade poolest. Santa Cruz – linn, millest mina midagi varem kuulnud ei olnud - on selle piirkonna keskuseks ja on tänaseks kasvanud riigi peamiseks majandus- ja meelelahutuskeskuseks ja see on linn, kus „päriselt“ raha liikuvat. Santa Cruz pole üksnes kasvanud suurimaks linnaks Boliivias, vaid internet väidab, et ta on üks kiiremini kasvavaid linnu maailmas üldse. Jätkuvalt oluline linn Boliivias on ka La Paz, kus asub Boliivia valitsus (kuigi ametlik pealinn on Sucre) ja ajalooliselt riigi tähtsaim keskus, aga paljud uued ja huvitavad asjad on kolinud Santa Cruzi. Mõni järgmine reis tuleks see ise järele vaadata.

Minu Boliivia ringsõit piirnes aladega, mis jäid Argentiina piiride lähedusse: Potosí ja Sucre linnad pluss ringreis Uyuni soolatasandikul. Okei, Sucre, praegune Boliivia pealinn, asub küll suhteliselt juba riigi keskel, aga kuna kuulsin teistelt ränduritelt selle linna kohta üksnes head ja Potosíst oli sinna väga lihtne minna, siis võtsin selle väikse põike ette. Paljud muud põnevad paigad Boliivias lihtsalt ei mahtunud ajagraafikusse ära ja need tuleb ette võtta mõni järgmine kord. Pealegi on mul reisimisel välja kujunenud selline 3-öö reegel: kui tegu pole just mõne väga väikse külaga, mida võiks kogeda ka päevase väljasõiduna (aga katsun alati ise siiski ööseks või kaheks jääda!), siis üritan paigal olla vähemalt 3 ööd, vähemaga ei taha leppida ja pigem jätan siis üldse minemata ja olen kusagil kauem. Okei, spontaansus reisimisel meeldib tegelikult mulle ka – otsustada midagi ootamatult ringi ja teha asju hetkeemotsiooni pinnalt. Pikk reis pakub selleks pidevalt ka materjali.

Oks, tuleme nüüd Boliiviasse tagasi.

Seega: kaks linna - Potosí ja Sucre – nagu must ja valge koer. Must koer on Potosí ja valge koer Sucre. Täiesti erinevad linnad, täiesti erinevad maailmad, kuid samas teineteisega nii lähedalt seotud. Potosí oli 16. sajandi lõpus üks suuremaid linnu maailmas üldse. Põhjus selle taga on imelihtne – Hispaania kolonisaatorid leidsid sellest linnast tõelise rahamäe. Ja seda sõna otseses mõttes – linn tekkis ümber Cerra Rica ehk Rikka künka (mis küll üle 4,800 meetri kõrgune, kuid kohalikus kontekstis polnud see piisav, et saada väärikas mäe nimetus:P), mis põhimõtteliselt koosnes hõbedast. Niisiis tühjendati seda mäge läbi läbi mitme sajandi, selleks orjastati kohalikke põlisrahvaid ja toodi orje mujaltki siia tööle ja siinsamas vermiti kogutud hõbedast münte kogu suure Hispaania impeeriumi tarbeks. Selliseid mündikodasid oli Lõuna-Ameerikas veel teisigi (Mehhikos, Panamas, Kolumbias, Peruus), kuid Potosí oma oli üks olulisemaid. Kui 19. sajandil kõik Hispaania kolooniad hakkasid järjest iseseisvuma (Boliivia oli nende hulgas üks viimaseid), siis vähenes järk-järgult ka Potosí tähtsus. Tänaseks on Potosí jätkuvalt kaevurite linn, Rikka künka seest ei kaevandata niivõrd hõbedat, kui muid olulisi maavarasid. Linn on valdavalt põliselanike pärusmaa ja kolonisaatorite või muude euroopa immigrantide järeltulijad linnapildis kuigivõrd tooni ei anna. Potosí oli minu jaoks väga „päris“ Boliivia.

Oma kõrgest asukohast tulenevalt kõigub temperatuur siin päeva jooksul oluliselt: päeval võib valitseda 30ndates kraadides kuumus, aga nii kui päike ära läheb, kukub temperatuur nagu paugust kusagile sinna alla 10 kraadi kanti. Seega tuli siin ringi liikudes pidevalt mitme aastaaja riideid käepärast hoida.

Endist kaevanduslikku kuulsust pakendatakse siin nüüd turistide jaoks kenasti vastavatesse tuuridesse – ehk siis on siin võimalus minna nö kaevurielu mäe sisse ise järele kaema. Mulle on taolised karnevalid või inimloomaaiad alati vastumeelt olnud ja jätsin ka seekord vaatamata, kuidas väga rasketes tingimustes töötamine (või siis turistide jaoks selle imiteerimine) mäe sees käib. Uudistamiseks olgu ikka tavaelu, no kindlasti mitte ekskursioon.

Potosíle nagu vastandiks on Sucre. Ehk siis umbes 1,200 meetrit madalamal asuv linn, kus kliima on oluliselt leebem – kunagi pole liiga palav või liiga külm, loodus oluliselt lopsakam, maa viljakam. Sucre linn tekkiski kui nö puhkuseresidents Potosí linnast mitte väga kaugele (tänasel päeval 3-tunnine bussisõit), kus elasid kolonisaatorite ja kaevanduskubjaste pered. Sucre on minu jaoks kõige euroopalikum linn, mida seni Lõuna-Ameerikas külastanud olen ja selliseks kujunes ta juba ajaloos. Tänaseks on linn hästi renoveeritud, suurem osa südalinnast on valgeid koloniaalaja maju täis, siin on Ameerika üks vanimatest ülikoolidest (asutatud, muide, mõni aasta enne Tartu ülikooli, 1624), linn ei ole kunagi liiga suureks paisunud ja ka elanike poolest domineerivad siin tänasel päevalgi kolonisaatorite ja Euroopa immigrantide järeltulijad. Sucre südalinn on muuhulgas UNESCO maailmapärandi nimekirjas kui terviklikult säilinud koloniaallinn (muuseas, samas nimekirjas on ka Potosí oma industriaalajaloolise tähtsuse poolest).

Kui asusin internetis Sucre hostelite kohta infot hankima, sain teada, et Sucre on tuntud ka selle poolest, et siia tullakse hispaania keelt õppima. Paljud hostelid pakuvad välja, et kui võtad nende hosteli juures keelekursuse (enamasti eraõpetajaga või on väga väiksed grupid), siis on ööbimine selles hostelis tasuta. Ja selliseid rändureid kohtas siin omajagu. Sucrest ongi kujunenud justkui baaslaager seljakotirändurite hulgas, kuhu jäädakse pikemaks, kas keelt õppima või võetakse oma pikema rännaku jooksul siin nädal või kaks „puhkust“ rändamisest (jah, ka see on võimalik ja vajalik pika rännu jooksul:P). Ühtpidi on siin odav peatuda ja keelt õppida, teiseks on siin mõnus end veidi euroopalikuma keskkonnaga „hellitada“.

Boliivia üllatustega jätkates, tuli mulle täiesti ootamatult, et Boliivias tehakse ka veini. Ja muuseas, päris head. Siinne peamine veinipiirkond, Tarija, jäi küll minu poolt lähemalt läbi uurimata, aga asub see suhteliselt Argentiina piiri ääres. Küll aga uurisin nende toodangut ja nende punased ei jäänud oma maitseomadustelt alla sarnase hinnaklassiga Argentiina omadele (ma nüüd tõesti loodan,et mu Argentiina sõbrad seda teksti ei loe või google translator tõlgib selle mulle soodsas suunas:P).

No ja mõistagi ei saanud ma minemata jätta Uyuni soolatasandikule, mis on Põhja-Argentiinale nii lähedal. Salar de Uyuni (nagu seda hispaania keeles kutsutakse) laiub veidi üle 10 tuh km2 alal  - ehk siis ¼ Eestist - ja see on suurim soolatasandik maailmas. Soolatasandikke on nii Põhja-Argentiinas kui Tšiilis, aga jätsin sinna targu minemata, kuna teadsin, et Boliivias paiknev Uyuni varjutab need kaugelt. Ja olgu kohe öeldud, et Iguazu jugade kõrval oli Salar de Uyuni järgmine loodusime, mille puhul kummardan ja tänan emakest Maad. Ebamaiselt ilus.

Tõsi, selle külastamine on küll üks järjekordne tohutu turistilõks, kuid annan aru, et sellesse lõksu kukkumine polegi nii valus, sest loodusime ise leevendab kaasnevaid marrastusi. Arvan, et vähemalt 90% inimestest, kes külastavad Salar de Uyuni, teevad seda korraldatud tuuri käigus. Ehk siis iseseivalt on selle külastamine küll võimalik, aga üpriski keeruline. Osati seetõttu, et puudub kohalik transport sinna minekuks (ilmselge tuurikorraldajate maffia!), osati seetõttu, et tavalise rendiautoga pole võimalik paljudesse paikadesse ligi pääseda (tuuridel kõik autod nelikveoga, enamasti Toyotad). Lisaks puuduvad sildid, teed, jne ja osati meenutas mööda soolatasandikku või mägiplatood sõit mulle reisimist Mongoolias, kus valdavas osas riigis puudus samuti teedevõrk ja autojuhid navigeerisid ilmakaarte, tähtede, mägede ja jumal teab, mille järgi.

Klassikaline Uyuni tuur on kolmepäevane. See ei sisalda endas üksnes Salar de Uyuni külastust, vaid selle käigus sõidetakse ka mööda Boliivia kõrgplatood (üle 4 tuh meetri kõrgusel), möödutakse erinevatest laguunidest, mis on seal asuvate taimede või mineraalide tõttu ja tuule kaasmõjul väga erinevat värvi, külastatakse geisreid ja kuumaveeallikaid, nähakse erinevaid kivistunud laava formatsioone, eriilmelistest mägedest ja vulkaanidest rääkimata, antakse võimalus teha miljon fotot flamingodest, kes peatuvad laguunides (see sõltub küll aastaajast), samuti kohatakse kindlasti laamasid (ka mina nõudsin korduvalt meie reisi jooksul peatust laama-selfieks!), vikunjasid, andi rebast, nandusid. Laama on siin koduloom, seega nagu igal meie karjamaal rohtu krõmpsutaval lehmal on kusagil peremees, käib see ka laama kohta. Küll aga on vikunjad kodustama loomad ja nemad rändavad seal, kus hing ihkab. Mägedes elavat ka puumad, aga puuma-selfie jäi mul saamata, kuna need suured kassid on nii kartlikud (ja neid pole ka väga palju alles), et selleks tuleb olla kas pöörase õnnega koos või väga pikka aega mägedes redutada.

(kaart internetist)

Uyuni tuuri saab alustada ja lõpetada kolmes erinevas kohas: Tupizas (suhteliselt Argentiina-Boliivia piiri lähedal), Uyunis (Potosíst 4 tundi sõitu läände) või San Pedro de Atacamas, mis on juba Tšiilis. Siiski näis, et enamik hittvaatamisväärsustest jäid sirgele, mis asusid Uyuni ja Boliivia-Tšiili piiripunkti vahel, kust juba edasi Tšiili kõrbekülla San Pedro de Atacamasse saab. Seega asju õigete nimedega nimetades on tegu pigem 2-öö tuuriga, mitte 3-päeva tuuriga, sest vähemalt Uyunist oma tuuri alustades ja lõpetades tähendab viimane päev vähem avastamist ja ennekõike Boliivia-Tšiili piiripunkti juurest teist teed mööda Uyunisse tagasisõitu.

Erinevatest punktidest alustades ollakse küll erinevas järjekorras ja erineval ajal hittkohtade juures, seega mõnevõrra tähendab igast punktist alustades täiesti erinevat reisi, sest on suur vahe, kas olla Salar de Uyunis päiketõusul ja geisrite juures päikeseloojangul või vastupidi. Mina alustasin tuuri Uyunist ja lõpetasin Boliivia-Tšiili piiripunktil, kust jätkasin oma reisi Tšiilisse San Pedro de Atacama külla.

Minu Uyuni trip algab tegelikult juba bussis teel Potosíst Uyunisse. Saan seal tuttavaks seltskonnaga, kelle osas ma ei saa algselt üldse aru, kuidas nad üksteist tunnevad. Üks sell Argentiinast ja kaks tüdrukut, neist üks Saksamaalt, teine Hongkongist. Jutu käigus selgub, et Hongkongi tüdruk couchsurfas Argentiina selli juures, neil on tekkinud veits lähedasemad suhted ja nüüd reisivad nad koos mööda Argentiinat ja tulid ka Boliiviasse. Saksa tüdruk juhtus nendega Põhja-Argentiinas kokku ja kolmekesi ollakse juba mitu nädalat rännatud. Kõik nad on vähemalt 10 aastat minust nooremad, loomulikult.

Mul on Potosist kaasas 1 liiter pudel rummi (Bacardi, maksis alla 10 euro!) ja kotitäis laime, ja kui oleme ühiselt välja valinud endale 100 erineva tuurikorraldaja hulgast selle, kellega 3-päevasele reisile läheme, siis räägin selle välja. Asi tipneb sellega, et meie väikese Uyuni tuuri eelsoojenduse tagajärg on tühi rummipudel ja kaotatud hotellitoa võti...

Järgmisel hommikul peame selle pisiasja end hotellist välja registreerimisel üles tunnistama ja õnneks meid „karistatakse“ vaid võtmest koopia tegemise tasuga. Küll aga on Argentiina sell eelmisel õhtul ilmselgelt liiga uljalt rummi ja koolaga ringi käinud ja tema veedab esimese sõidupäeva valdavalt autos magades... Tunnen end veits süüdi.

Meie neljase seltskonnaga liitub tuurikorraldaja ukse ees väljasõitu oodates veel kaks hongkonglast, sest nagu selgub, et on meie tuurikorraldaja ennekõike tuntud just Ida-Aasia klientide hulgas. Suured seljakotid pakitakse autokatusele presendi alla ja sõit võib alata. Kuidagi loogiliselt kukub välja, et saan end sisse seada autojuhi kõrval esiistmel ja järgmisel kaks päeva olen oma primitiivse hispaania keele sõnavaraga peamine meie teejuhi, Enrique, lõbustaja ja küsimuste esitaja.

Uyuni soolatasandik on üks sürrealistlik kogemus. Soolavalge on nii valge, et seda ilma päikeseprillideta vaadata on veits valus. Kuna tasandik on nii suur, siis nii kaugele, kuhu silm ulatub nägema, näed vaid valget välja. Põhja-eurooplasele meenutab see kõige rohkem üht suurt lumist jäävälja, samas aga on väljas üle 30 kraadi sooja. Väike video siia juurde autosõidust soolatasandikul:

Soolatasandik pakub lõputult ägedaid fotolahendusi. Sel täiesti valgel pinnal perspektiiv muutub ja Enrique juhtimisel teeme erinevaid fotovõtteid, küll sauruse, küll hüpete, kokapudeli, mütsi pistetud kaaslastega jne. Hiljem teiste rändurite võtted vaadates on üks loovam kui teine ja tulemus on selline, nagu fotosid oleks hiljem töödeldud, kuigi teame, et selle erilise perspektiivi pakub loodus ise.

Keset Salar de Uyunit asub aga üks suur saar: ketšua keeles Inka Wasi, mis eesti keeles tähendab Kala saart. Saar on maast laeni täis kaktuseid. Kuuleme Enrique käest, et need kaktused kasvavad 1 cm aastas, mis tähendab, et kohates ca 5 meetrist taime, tähendab, et see taim on siin kasvanud ligi 500 aastat! Pöörane jällegi.

Ööseks sõidame soolatasandikult välja, külla, kus meid ootab ees väike hostel, mis on ehitatud soolast. Jah, sellest soolast saab teha samasuguseid telliseid, nagu meie teame; samuti on soolast lauad, toolid, voodid, millele on küll peale pandud kes-teab-mis materjalist madratsid. Suhteliselt spartalik olemine, aga samas eriline. Meiega samas hostelis peatub veel seitse ekipaaži. Õhtul ühe sakslase ja rootslasega elust ja reisimisest rääkima jäädes läbime mingi hetk selle kohustusliku osa „aga kust sina pärit oled, aktsendist ei saa aru...“ küsimused-vastused, ja mõni hetk hiljem astub mulle ligi üks sell lausega: „Näe, siin veel eestlaseid!“. Jah, pole just kuigi tavaline nii kaugel kodust teisi eestlastest rändureid kohata, aga eks see omakorda näitab, et Uyuni ringsõit on paljude rändurite menüüs.

Väljasõidu teine päev möödub peamiselt laguunide ja flamingode seltsis. Täiesti ausalt, flamingodest pole võimalik liiga palju fotosid teha. Arvan, et tegin neid üle 300. No ja hiljem siis kustutasin suurema osa neist ära, kuna mis sa ikka nii paljudega teed. Aga need graatsilised linnud sobisid siia maastikku nagu valatult. Roosa värv koos pruunikaspunaste ja hallide mägedega, roheliste tuustakute (peamine taim siin platool, jätan nime targu järele uurimata)  ja erivärviliste laguunipeegelduste taustal. Puhas ilu.

Viimase päeva hommikut alustasime äratusega juba kell 4. See pakkus võimaluse ka varahommikust tähistaevast vaatama minna. Väljas oli siis veel kottpime ja taevas lausa kubises tähtedest. Meile tuttavaid kujundeid lõunapoolkera taevas näha ei ole võimalik, aga kõrvalise abiga juhatati mindki Lõunaristini (mida on siis jällegi ainult siinpool võimalik näha).

Varahommik jätkus päikesetõusuga geisrite juures. Geisrid asuvad siinsel kõrgplatool ligi 5,000 meetri kõrgusel ja sellega sai löödud mu senine kõrgusrekord Põhja-Argentiinas.

Kahjuks saatis ka seda väljasõitu tehniline vingerpuss, mis tähendas, et meie auto keeldus geisrite juurest lahkumast. Meie tore teejuht Enrique proovis küll koos teiste ekipaaži juhtidega igat vigurit autot uuesti käivitada, aga tehnika osutus inimesest põikpäisemaks ja asi tipnes sellega, et meie grupp jagati kolmeks: kuna kella 9-ks pidid neli meist olema Boliivia-Tšiili piiril Tšiilisse suunduvas bussis, siis meie saime endale uued grupid, kes lähenesid Tšiilile ja kaks meist, kes tahtsid oma reisi lõpetada Uyunis, jäid meist geisrite juurde maha. Kaasnenud äpardus ja sellest tekkinud ajahäda nullis ära ka meie võimaluse hüpata mägede vahel asunud looduslikesse kuumaveeallikatesse ja meie viimaseks loodusimeks sel väljasõidul jäi Roheline laguun otse Boliivia-Tšiili piiril.

Edasi sõitsin ma Tšiilisse San Pedro de Atacama külasse, kuna selline marsruut oli lihtsalt mu edasisi reisiplaane arvestades kõige loogilisem. Tähendas see järgmise 20 km jooksul laskumist ligi 5,000 meetri kõrguselt 2,400 meetri peale ja see oli järjekordne äge kogemus. Ei saa öelda, et me buss oleks otseselt püstloodis mäest alla hüpanud, aga tee tõesti kulges väga selges joones allamäge. All ootas mind ees aga juba täiesti teine maailm, hippie-turistiliku külakese, oluliselt arenenuma Tšiili ja Atacama kõrbega. Aga sellest ehk juba mõne hilisema Tšiili loo raames.

Olge muhedad,

Tom

Jälle vanglasse ehk San Pedro La Pazis

Viimaseid tunde Peruu pinnal

Just sadas vihmametsa vihma

Boliivias, La Pazi linnas olles kuulen siit ja sealt linnalegende, et siinse linna hästihoitud saladus on San Pedro vangla. See on üks hullumeelne koht, sest seal ei ole vangivalvureid, vangikongide võtmed on vangide enda käes ning sisuliselt on see linn linnas ehk omaette kogukond koos kõige eluks vajalikuga - pagariäride, kingseppade, kooli ning lihunikuga. Kuigi mõistan, et selline vanglasüsteem ei ole Lõuna-Ameerikas mitte midagi uut ning erilist, tundub see siiski piisavalt hullumeelsena, et otsustan selle oma silmaga üle vaadata.

Tundub, et seekord ei piisa sissepääsemiseks lihtsalt asjaolu, et äkki seal on mõni eestlane, kuid ma tean, et küll ma midagi välja mõtlen. Alustan juba päev varem turuuuringu tegemist ning küsin ühelt kohvikupidajalt, et kuidas ma vanglasse pääseksin. Elukogenud näoga mees raputab aga minu küsimuse peale kategooriliselt pead ning ütleb, et kunagi lasti sisse, kuid nüüd on võimatu. Küsin ühelt taksojuhilt, ajalehemüüjalt ning turismiinfo omanikult et kas nad teavad mõnda nime, kes vanglas on ning kellele ma võiksin külla minna. Kõik annavad mulle sama signaali: „Võimatu!“

Olen juba mõtet matmas ning plaanin vangla asemel mingeid järjekordseid varemeid vaatama minna, kui ühel päeval ühes väikeses kohvikus oma lõunamahla luristades prantsatab minu lauda justkui ilmutus – poiss Hollandist – kes hakkab rääkima, et ta tahab täna pärastlõunal seda vanglat külastama minna! Vaatan teda esmapilgul kui marslast ning pakun end kaaslaseks. Ta keeldub viisakalt, sest ta oli end juba ise kellegi kaaslakseks pressinud ning ilmselt ta kaaslasele ei meeldiks, kui terve turismigrupp kaasa läheks. Selge. Kuid olen lootust täis, sest järelikult on see kõik võimalik.

Räägin oma Kolumbia-Hollandi sõbranna Natasha endaga kaasa ning leiamegi end suure valge maja eest! Ukse taga on pikk rodu puhvis seelikute ning kübaratega Boliivia mammisid, kes kõik oma poegi/mehi/armukesi vaatama lähevad. Enne kui Natasha jõuab takso arve makstud ning taksost end välja upitada, on mul juba sissepääsemise skeem valmis ning isegi pea et teoks tehtud. Nimelt haarasin meie lähedalseisvalt kahelt neiult kaenla alt ning uurisin: „Senjoriitad, ega te ometi vanglasse ei lähe?!“ Ehee – no loomulikult, kuhu siis veel?! Ühe neiu 19 aastane vend istub seal väidetavalt „mitte millegi eest“ ning ootab oma kohtuotsust. Uurin senjoriitade nimesid ning venna nime ning küsin, et kas ta vennal oleks hea meel, kui kaks grinot ka teda vaatama läheksid ning natuke külakosti viiksid. Tüdrukud lähevad silmnähtavalt elevile, itsitavad häbelikult ning on rõõmsad, et keegi veel vennakesele „lisakosti“ viia tahab ning tõenäoliselt oleks see hea põhjus hiljem teiste vangide eest gringodest külalistega uhkeldamiseks. Kuhjame kilekoti täis värvilisi mullijooke, šokolaadi ning chipse ning sätime end kõrvetava päikese kätte pikka-pikka naiste järjekorda, kust me vaevu kohalike mammide kilekottide vahelt välja paistame.

Ei lähe kaua aega, kui põllede ning viltkübaratega naised meie vastu sügavat huvi üles näitama hakkavad ning hirmsasti teada tahavad, et kas meil ka „mehed või peikad“ sees kinni istumas või et kuhu ja kellele me külla läheme. Üks pidulike kuldhammaste ning sääristega tädi jääb üksisilmi Natashale otsa vaatama ning kui ta kuuleb, et me läheme lihtsalt ühe kohaliku neiu vennale külla, siis küsib ta tõsimeelel vaiksel häälel, et ega Natasha ta vangis olevale pojale mehele ei taha minna?! Natasha punastab ning ütleb, et tal kahjuks on juba peigmees. Sellepeale naine ohkab südamest ning lisab: „Oehhh, aga ma vähemalt soovin, et sa oleksid minu tütar!“ Tekitame omale järjekorras tõelised sõbrannad – hoiame ühe neiu last, veame kotte edasi, kuulame, lohutame ja uurime.

Järjekorras saab selgeks, et tegelikult on vangide perekonna liikmetel ehk naistel ja lastel lubatud koos oma vangist meestega vanglas elada ning soovi korral isegi oma koduloomad kaasa tuua. Aga ukse taga olevad naised kirtsutavad nägu selle peale ning ütlevad, et elu väljaspool on ikka parem, kuigi kui nad vanglas elaksid, siis oleks neil võimalik vabalt sisse ja välja käia. Aga vanglalinnak pidavat tõepoolest olema nagu väike omaette linnake, kus kõik eluks vajalik olemas ning vangidel prii voli teha mida parasjagu soovivad – ainult välja ei tohi minna. Vangla-linnas on olemas nii kirikud, restoranid, turud, kästiöö müügikohad, piljard, gümnaasium, jalgpalliväljak jne Vangidel on õigus teha, mida iganes nad soovivad, näiteks tegeleda mõne äriga – hakata kingsepaks või hasartmänguriks või kasvõi ülikoolis käia. Üldiselt kõik mehed töötavad ning kõige suurem ja tulusam äri vanglas on loomulikult narkootikumid ning irooniana enamus mehi istubki kinni narkootikumide pärast. San Pedro vanglat kutsutakse isegi narkovabrikuks.

Kõik mehed, kes vanglas elavad, peavad ise oma toidu ning elamise eest maksma. Elamistingimused on vangidel vastavalt sellele, kui palju raha neil on tubade eest maksta. Pidavat olema rikaste kongid, kus on vaibadki maas, kuid ka nö „vaesemehe“ kongid, kus väikesel räpasel pinnal elavad koos 5 meest. Kehvem tuba maksab 400 krooni kuus ning toidule kulub nii 25 krooni päevas. Juhid valitakse vangide seast põhimõtteliselt demokraatlikul alusel, kuid hierarhia tekib selle alusel, kellel on kõige rohkem raha. Naised järjekorras väidavad, et vanglas on turvaline ning igasugune kuritegevus puudub.

Pärast tund aega higistamist ning vangide naistelt huvitavate lugude kuulmist on järjekord niipalju liikunud, et oleme värava ning kontrollpunkti juures (nimelt sisseminemisel on valvurid täitsa olemas). Meie „sõbranna“ vend on juba end ilusti peasissekäigu trellide taha ootele seadnud ning meie „sõbranna“ seletab talle eemalt viipekeeles: „Need kaks gringot tulevad ka sulle külla“. Noormees läheb ärevile ning lehvitame üksteisele nagu ammused tuttavad. Natasha on vahepeal selgeks õppinud juba kogu noormehe suguvõsa liikmete nimed ning ajaloo – kõik selleks, et vangivalvureid ära veenda, et me ei ole turistid, vaid meie sõber on seal sees!!! Näib, et oleme võitnud vangivalvurite poolehoiu ning ulatame neile juba oma passid kontrollimiseks ja kohe-kohe värava läbimiseks.

Korraga ilmuvad aga ei ea kust välja kaks gringo noormeest, kes mind varrukast sikutavad ning küsivad, et kuidas me sisse saame?! Ma olen juba enda nägemuses nii kindlalt vangis sees, et seletan neile lahkelt kogu oma skeemi. Aga – see on saatuslik viga!!!! Üks vangivalvuritest märkab ilmselt minu žeste ning ühtäkki meile ulatatakse järsku meie passid tagasi teatega: „Teile on sissepääs ilma välisministeeriumi loata keelatud!“ Mida?! Palume, lunime! Lehvitame veelkord oma uuele sõbrale, kes meist vaevalt 10 meetri kaugusel on. Ma ei tea, kas nutta või naerda või vanduda – me olime ju niiiiiiii lähedal ning kõik toimis ideaalselt! Lohutan end sellega, et eks see oli millekski hea, et me sisse ei saanud, sest need gringo noormehed ilmusid justkui liiga õigel hetkel selleks, et lihtsalt kogu asi kihva keerata. Just – ilmselt oli mingi väääga oluline põhjus, miks meil ei olnud vaja sinna sisse saada.

Löntsime Natashaga kurvalt lähedalolevasse parki ning me ei suuda ikka veel leppida ning piisavalt imestada selle üle, et nii napilt meil kogu see värk ebaõnnestus!!! Meiega tuleb juttu rääkima üks kohalik naine, kes selgitab, et kuu aega tagasi oli San Pedro vangla oluliselt oma turvameetmeid tõstnud ning totaalselt keelati ära gringodel sisenemine. Põhjus on lihtne – nimelt liiga paljud ajakirjanikud hakkasid välispressis ilmutama artikleid San Pedro vanglast kui narkovabrikust. Ilmselgelt Boliivia valitsusele selline „reklaam“ oma riigi kohta ei meeldinud.

Marika

Mudapidu Indiaanlase Silmas

Pärast kunstiannust La Pazis

Nõiaturul on õhk kirbe

„Ei, sinna ärge küll minge!“ hoiatab kohalik hotelli perenaine mind ning minu ajutist reisikaaslast Kolumbia-Hollandi verd Natashat. „Indiaanlase Silma on inimesed müstiliselt ära kadunud ning ka uppunud“, loeb naine meile emalikult sõnu peale. Mida rohkem meid hoiatatakse, seda enam meil salapärase koha vastu huvi tekib. „No olgu, kui lähete, ärge siis vähemalt ujuma minge!“ annab ta lõpuks järele.

Kuna ohtlik võrdub huvitav, siis leiame end Natashaga peagi Potosi bussijaamast bussijuhile instruktsioone andmas, et ta meile kindlasti märku annaks, kui on Ojo del Inca ehk Indiaanlase Silma teeotsa jõuame. Ojo del Inca on perfektse ringi kujuline vana vulkaani kraater, mille sisu on tänaseks täitunud veega. See väidetavalt põhjatu väike järv ei ole aga mingi suvaline mudaauk, vaid 30 kraadise veega ning ohtralt mineraalidega rikastatud tervendamise allikas. Vanasti olevad inkad ka end selles pühas vees end ravimas käinud.

Koha valvur väidab kindlameelselt: „Ei-ei, see küll ei ole mingi ohtlik koht! Loomulikult inimesed, kes ei ole Potosi 4000 meetrise kõrgusega harjunud ning ei oska ujuda, ikka võivad ära uppuda!“ Mm.... Otsustame Natashaga esialgu võtta vaatleja rolli. Järve keskel keeb ja mulksub. Järvekeses elavad haned millegipärast hoiavad kraatri äärde ning ei uju otse üle. Mõne aja pärast lükkab üks hullumeelne kübaraga naisterahvas end kaldast lahti ning ujub kindlameelselt mullikeste poole?! Hoiame hinge kinni – kuid ei midagi – tädi pöörab otsa ringi ning ujub elusa ja tervena kalda poole tagasi. Järgmiseks üritavad Taani uljad noormehed kraatri keskosa ületada. Natasha haarab potentsiaalse ajaloolise hetke jäädvustamiseks kaamera... Kuid ei midagi – noormehed läbivad keeva katlasuu elusa ja tervena.

Otsustatud – läheme ka! Kui olen end kraatri vette heitnud, siis ei välju ma sealt enam järgmise 2 tunni jooksul kordagi. Nimelt on pärast 3 kuud Andide külmas veedetud aega 30 kraadine ning mineraalidega rikastatud vesi nagu parim päev spas. Ujun ja ujun ja ujun ning unustan kõik hotellitädi räägitud hirmulood. Kohe löövad meiega kampa ka kohaliku ülikooli tudengitest noortekamp. Mulistame vees ning räägime maast ning ilmast. Noormehed ei ole siinsetest imevetes aga esimest korda ning järve saladused on neil ammu avastatud. Nii toovad nad mõne aja pärast järve põhjast kamaluga musta muda ning hakkavad end sellega sisse määrima. Geoloogist noormees kiidab mineraalirikka muda ravi omadusi ning pakuvad meilegi lahkesti seda tasuta ime iluprotseduuri.

Kogu meie kamp kilkab peagi nagu mudilaste parv ning itsitab üksteise veidrate välimuste üle. Meie läheduses peesitavad uljad taani noormehed saavad ka meist inspiratsiooni ning peagi on kogu meie poolne kaldapealne mustad ning mudased nagu mudakoll Shreki lähisugulased. Kohalikud punupatsides ning värvilistes seelikutes memmed itsitavad meie fotosessiooni vaadates häbelikult pihku, veidi moodsamad kohalikud noorukid proovivad meie mudakambast oma mobiiltelefoniga pilte teha ning veidi julgemad paluvad otse ka nende kaamerasse poseerida.

Ainuke häda on selles, et muda ei kipu eriti kehalt ning üldse mitte riietelt enam maha tulema. Päeva lõpus, küll beebipehme nahaga, kuid veidi mudastena ning haisvatena istume Natashaga põlledega memmede vahele bussi ning naeratame mõlemad totakat naeratust.

Marika - mudakoll

Rikka mäe sees Kuradil külas

Pärast petturist taksojuhi üle võidu saamist

Poliitilised tuuled

Vasilio on 19 aastane Boliivia poiss. Poiss nagu poiss ikka – teksadega ning nokamütsiga ning läbi huule on torgatud popp rõngas. Vasilio räägib loomulikult hispaania keelt, Boliivia lõunaosa teist rahvuskeelt ketšuat ning juba kaks kuud ka mõned laused inglise keelt. Vasilio viskab turistidega nalja, proovib hoolikalt kõigi poole hoolikalt pähe õpitud nimepidi pöörduda ning laseb oma telefonist uusimaid hitte. Alles kolm kuud tagasi möödus selle noormehe elu aga suures osas sõna otseses mõttes pimeduses – mäe sees mürgiseid aure hingates ning kuradiga kokkuleppeid sõlmides.

Olen väikeses Boliivia linnas Potosis, üle mille kõrgub 4200 meetri kõrgune Cierro Rico ehk tõlkes Rikas Mägi. See mägi on Potosi linna õnn ja õnnetus üheaegselt. Nimelt peetakse vaesusest õhkuvast Potosid üheks maailma kõige rikkamaks linnaks, sest see suur mäemürakas peidab endas tohutuid mineraalide varusid. Nii on selle mäe seest kulda, hõbedat, tsinki ja teisi väärismetalle kaevandatud juba alates 1550ndatest aastatest. Vanasti olevat Potosi koguni nii rikas olnud, et tänavad olevat olnud hõbedaga kaetud. Täna linnas ringikõndides annavad endistest hiilgeaegadest võib-olla õrna aimu vaid koloniaalstiilis majad, kuid mitte kohalikud inimesed ning nende elustiil. Rikast mäge võib aga õnnetuseks pidada seetõttu, et töö mäe sees olevates kaevandustes on ränkraske ning eluohtlik. Enamusel linna tööealisest elanikkonnast, kes kaevandustes tööl käib, on kaevanduste õhk kinkinud silikoosi (kopsuhaigus mürgistest õhust) ning garanteerib ka üldjuhul varase surma. Õnnetus seisneb ka veel selles, et üldise vaesuse tõttu, on ka teismelised poisid sunnitud kooli hülgama ning oma kopsud mürgitama ning noore elu pimedusse matma. See on aga asja kergem külg, sest tegelikkus on see, et lisaks haigustele sureb kaevanduses igal aastal tuhandeid mehi ka õnnetuste tagajärjel.

(fotol mehed ühiselt koka lehti järamas enne kaevandusse sisenemist)

Veel kolm kuud tagasi võis öelda, et Vasilo lugu on sarnane teiste siinkandi noorukite lugudele. Nimelt Vasilio alustas kaevanduses töötamist, kui ta oli 10 aastane ehk tänaseks on ta maasügavuses on tervist rikkunud 9 aastat. Vasilio isa suri kaevanduses. Vasilio emale kui lesele makstakse küll 14,50 USDi pensioni kuus, kuid sellest ei piisa äraelamiseks. Nii töötab ka Vasilio ema täna kaevanduse prügi sorteerides ning väikest lisa teenides. Vasilio 12 aastane õde müüb kaevanduse sissekäikude ees turistidele väärismetallide näol suveniire. Vasilio pere elu möödubki kaevanduses, sest nende väike mudablokkidest ning ilm akendeta hütt asub otse kaevanduse sissekäikude ääres. Vasilio käsitleb dünamiiti nagu mänguautot. Küsin, et kui vana ta oli, kui ta oma esimese dünamiidiplahvatuse tegi. „Kümme“, vastab Vasilio. 3 kuud tagasi, kui üks südikas Boliivia naine tegi oma uue turismifirma, aga muutus Vasilio elu tundmatuseni. Nimelt päästis too naine Vasilio kaevanduse pimedusest, võttes ta vaatamata turismi hariduse puudumisele tööle kaevanduse giidina. Vasilio väidab, et on nii õnnelik, et kaevandusest pääses. See oli raske töö. Ta enda sõnul on ta tervis täna enam-vähem korras. Ka ta käekiri on täiesti loetav, mis enamuse kaevanduse töötajate puhul on võimatu, sest raske töö purustab käe närvid ning liikuvuse. Vasilio räägib, et nüüd, giidina pääseb ta linna. Varem ta ema teda linna ei lubanud ning kogu tema elu oligi muserdav kaevandus.... Nüüd teeb Vasilio hommikuti turistidele tuure, pärastlõunal proovib koolis järele jõuda ning õhtuti käib inglise keelt õppimas. Täna julgeb Vasilio unistada juba ka helgemast tulevikust ning karjäärist turisminduses..

Sel päeval, kui kaevandust külastan, väidab Vasilio, et suure mäe kõhus on umbes 8000 meest. Koopa suudmete poole liigub või nende eest kükitab koka lehti närides nii vanamehi kui ka teismelisi poisikesi. Kaevuri elu on raske – nimelt on vahetused üldjuhul 24 tunnised. Kuna õhk on kaevanduses mürgine, siis selle aja jooksul kaevurid üldjuhul ei söö. Näritakse vaid koka-lehti. Nagu siin blogis ka varem juttu on olnud, siis koka-lehed annavad super-vastupidavuse. Lehtede närimisel kaob nälja-, janu-, väsimustunne. Nii topib üks kaevur korraga suhu kuni 500 lehte ning pea iga kivi toksiva mehe põsk on kokalehtedest punnis. Kaevanduse ees põlvitavad tolmu sees vanad pealtnäha põdurad naised, kuid kes minu suureks üllatuseks suudavad suure haamriga kive toksida – need on, on kaevurite lesed. Naised üldjuhul kaevanduse sees töötada ei tohi, kuid kaevurite leskedele tehakse erand ning nad võivad nö kaevanduse prügi sorteerida ning sellest õnne korral väärismetalle leida.

Kaevanduste omanikeks on väikesed kooperatiivid. Igas kooperatiivis on kolme tüüpi töötajad - partnerid või omanikud, esimese klassi kaevurid ning assistendid. Partneri või osaniku sissetulek sõltub suuresti õnnest – kas satud kaevanduses väärismetalli soone peale või mitte. Vahest on paremad ajad ning siis jälle kehvemad ajad. Kõik töötajad peavad kogu varustuse ise ostma – alates riietest kuni lõhkamiseks vajaliku dünamiidini välja. Keskmiselt on partneri teenistus järgmine. Leitud metalli müügi pealt teenitakse 1200 Bol nädalas (EEki saamiseks korruta 1, 7-ga), kulutatakse 700 Bol ning puhastulu on 500 Bol. Esimese astme kaevur teenib umbes 50% sellest, mis partner. Ehk ta peab oma leitud metalli tulust 50% partnerile andma. Assistent teenib umbes 50-70 Boli nädalas. Assistent saab oma palga igaljuhul, isegi kui metalli ei leita, nimelt siis on partneri kohustuseks assistendile omast taskust maksta. Teenimine sõltub loomulikult metalli hinnast turul. 90ndatel oli aeg, mil metalli hind väga kõrge ning paljud poisid ostsid omale peale kuu aega kaevanduses töötamist autod... (Võrdluseks boliivia miinimumpalk on 1400 boli kuus).

Naisi ei lubata aga kaevandustesse mitte aga soolise võrdõiguslikkuse või võrdsusetuse tõttu, vaid palju müstilisemal põhjusel. Nimelt usub iga Potosi elanik, et mäe valitsejaks on Kurat ehk Tio (hisp. keeles Onu). Tiol on Pacha Mamaga ehk Emakese maaga väidetavalt armusuhe ning nende armuviljadeks ongi kaevandatavad mineraalid. Kui aga kaevandusse tuleb teine naine, siis Pacha Mama võib kergesti armukadedaks muutuda ning enam mitte mäge mineraalidega varustada. (alates 70ndatest lubatakse kaevandusse nais-turiste, sest kaevurid otsustasid, et 1-2 tunniga ei jõua Tio armumänge veel naisturistidega mängima hakata).

Tiost rääkides muutuvad aga kaevanduses töötavate meeste näod tõsiseks. Kaks nooremat poissi kinnitavad, et Tio eksisteerib tõepoolest ning et kõik kaevurid kardavad ja austavad teda. Erinevaid lugusid tõestamaks, et Tio tõepoolest mäe sees elab, tuleb poistelt nagu varrukast. Esimene lugu on mehest, kes töötas kaevanduses ülemusena ehk partnerina. Kuulduste järgi sõlminud see mees 90ndatel Tioga oma hinge müümise pakti. Kokkulepe seisnes selles, et mees ohverdab iga nädal kuradile ühe inimhinge ning vastutasuks saadab teda kaevanduses alati õnn ehk ta leiab palju väärismetalle. Teistele kaevurite jaoks tuli asi päevavalgele siis, kui äkki hakkas igal nädalal mõni noor uus poiss kaevanduses surma saama (iga nädal tuli kaevandusse palju uusi õnneotsijaid tööd proovima) - küll õnnetusjuhtum või mõni haigus. Iga kord korraldanud see mees ehk ülemus üllatuslikult noorele lahkunule suured matused ning nutnud peietel nagu oma poja pärast, kuigi ta surma saanud poisse isegi mitte ei tundnud. Kahtlasena tundus teistele kaevuritele ka see, et sellel mehel hakkas äkki tohutult metalliga vedama. Tänaseks on see mees Boliivia üks rikkamaid inimesi. Väidetavalt olevat tal lisaks mitmetele majadele ning tohutule rahale ka hoovi peal üheksa Hummerit!!!

Olen suure mäe sees, kaevurite versiooni kohaselt Kuradi maailmas ning istun kitsukeses koopas, punase, karvase ning sarvedega mehe ees. Selline Tio on igas kaevanduses ning iga sissepääsu juures. Vasilio paneb Tio suhu põlema kolm suitsu ning kallab ta sülle kanget alkoholi. Tio on küll kivist, kuid talle sügavalt silma vaadates, tekib minus kõhedus. Silmad on klaasjad ning punased ning külmad! Prr... See kõle pilk elustab minu jaoks Vasilio poolt räägitavad lood, kes väidab, et on Tio hinge kohalolekut ise tajunud. Nimelt kord läinud ta üksi Tiole ohverdusi viima ning nägi, kuidas kuju seest tõusis üks inimese kujuline vari ning lahkus kaevanduses suunda, kus tavaline inimene läbi ei pääse. Vasilio lisab tasasel häälel, et Tio soovib paljude kaevuritega pakte teha. Need mehed (peamiselt partnerid), kes ei soovi oma hinge Tiole müüa, pidavat aeg-ajalt oma keha Tio kujule pakkuma, kuid sellest valjusti omavahel ei räägita. Vaatan suurt punast ja karvast kivist raiutud Tio kuju, mille üle-elu suurune meheau on millegipärast purunenud.... Kas tõesti?! Kõhedusest pimeda kaevanduse ees ning austusest Tio vastu võtan tema auks ka lonksu 96%list alkoholi. Uhh..

On nende kaevurite sala-lugudega kuidas on, aga igal aastal juuni viimastel nädalatel ning augusti esimesel nädalal toimuvad Rikka Mäe ümber suured ohverdus-pidustused. Kõik kaevurid kogunevad kaevanduste sissepääsude juurde, et Pacha Mamale hea õnne nimel ohver tuua. Selleks puhuks ostavad kaevurid maameestelt parimad laamad ning jalutavad nad kaevandusse. Laamale joodetakse 96%list alkoholi, antakse sigarette suitsetada ning söödetakse koka-lehti. Aga see ei ole veel kõige hullem, sest kohe peale seda lõigatakse vaestel loomadel lihtsalt kõri läbi. Laamade verega pritsitakse üle kaevanduste sissepääsud ning loomad maetakse sinnasamasse kaevanduse sissepääsude juurde. Samal ajal kaevurid pidutsevad ning söövad selle pidupäeva erirooga (valmistatud ka laamast) ning joovad kanget alkoholi. Vahest ei ole aga mäe sees elav Tio ohverdatud laamadega rahul. Ehk aeg-ajalt pidavat juhtuma, et üks pidutsevatest kaevuritest langeb transsi ning tal tekib vastupandamatu kihk kaevandusse siseneda. Kuigi tavaliselt tema sõbrad pidavat teda takistama, siis tihtipeale siiski mõni mees pääseb kaevandusse sisse ning enam kunagi sealt elusalt ei naase. Küsin, et, mis diagnoosi arstid kadunukesele panevad. Vasilio väidab, et ühel tema tuttaval, kellega selline asi juhtus, temal tuvastasid arstid lahkamisel lihtsalt loomuliku surma. Aeg-ajalt juhtuvat ka „õnnetusi“.

Neile, kellel eelolevatelegendide müstilisusest pea huugama hakkas, võib huvi pakkuda alternatiivne selgitus Tio loole. Nimelt 16 sajandil võtsid hispaanlased kogu väärismetalli kaevandamise kohalikelt üle. Lisaks sellele, et nad tõid Aafrika orjad kaevandustesse tööle, kes kõrgusehaiguse ning külma tõttu kuidagi vastu ei pidanud, värbasid nad ka kohalikud tööd tegema. Esialgu meelitasid nad rahaga, et mees, mine tööta 6 kuud kaevanduses, maksame sulle 38 raha ning hoolitseme su perekonna eest. Kui mees 6 kuu pärast tagasi tuli, siis selgus, et hoopis tema võlgneb hispaanlasele 38 raha, sest hispaanlane hoidis tema pere ju terve see 6 kuud üleval! Ega mehel muud üle ei jäänud, kui võla tasumiseks järgmiseks 6 kuuks kaevandusse tagasi minna. Ühel hetkel aga tabasid kohalikud ära, et neid kasutatakse orjadena. Niisiis elasid ning magasid ning sõid nad 6 kuud kaevanduses, kuid tööd ei teinud. Üks mees, kes oli aga pugeja, läks hispaanlastele kituma, et kohalikud sugugi mäe sees tööd ei tee. Hispaanlased kratsisid kukalt ning tulid lagedale ideega... Nimelt, on kohalikud põlisrahvad alati uskunud maa sees olevasse jumalasse. Kuna kohalaikud aga maa sees olevat jumalat kunagi näinud ei olnud, siis ei olnud neil ka õrna aimu, milline see jumal välja võiks näha. Hispaanlaste geniaalne idee seisneski selles, et nad personaliseerisid selle maasisese jumala. Nii nad meisterdanudki kuradi kuju, viinud selle koopasse ning öelnud põlisrahvastele, et kui te tööd ei tee, siis see jumal – kurat, karistab teid. Kohalikud uskunudki, te see ongi see maasisene jumal ning hakkasid teda kartma.

Vasilio aga sellesse loosse ei usu. Ta väidab, et Tio on tegelikult kaevurite sõber ning aitab paljusid. Seepärast teevad kaevurid ka igal teisipäeval ja reedel suure ohverdus-tseremoonia Tio juures, mil nad panevad Tio suhu sigarid tossama, piserdavad ta kange alkoholiga ning puistavad koka-lehtedega üle. On oluline olla Tioga heades suhetes, sest see tagab õnne ja edu metalli leidmisel ning hoiab õnnetuste eest.

Marika

p.s Vasiliost on tehtud ka päris muserdav film „Devils Mine“. Kes Potosisse satub, soovitan võtta Vasilio tehtav tuur kavandusse. Agentuur, kes poisse kaevandusest päästab ning kus ka Vasilio oma uuele ja lihtsamale elule alust paneb on: „Amigos de Boliva“, aadress: Ayachucho 20 või e-mail: amigos-boliviapt@hotmail.com