kolmapäev, 21. aprill 2010

Mudapidu Indiaanlase Silmas

Pärast kunstiannust La Pazis

Nõiaturul on õhk kirbe

„Ei, sinna ärge küll minge!“ hoiatab kohalik hotelli perenaine mind ning minu ajutist reisikaaslast Kolumbia-Hollandi verd Natashat. „Indiaanlase Silma on inimesed müstiliselt ära kadunud ning ka uppunud“, loeb naine meile emalikult sõnu peale. Mida rohkem meid hoiatatakse, seda enam meil salapärase koha vastu huvi tekib. „No olgu, kui lähete, ärge siis vähemalt ujuma minge!“ annab ta lõpuks järele.

Kuna ohtlik võrdub huvitav, siis leiame end Natashaga peagi Potosi bussijaamast bussijuhile instruktsioone andmas, et ta meile kindlasti märku annaks, kui on Ojo del Inca ehk Indiaanlase Silma teeotsa jõuame. Ojo del Inca on perfektse ringi kujuline vana vulkaani kraater, mille sisu on tänaseks täitunud veega. See väidetavalt põhjatu väike järv ei ole aga mingi suvaline mudaauk, vaid 30 kraadise veega ning ohtralt mineraalidega rikastatud tervendamise allikas. Vanasti olevad inkad ka end selles pühas vees end ravimas käinud.

Koha valvur väidab kindlameelselt: „Ei-ei, see küll ei ole mingi ohtlik koht! Loomulikult inimesed, kes ei ole Potosi 4000 meetrise kõrgusega harjunud ning ei oska ujuda, ikka võivad ära uppuda!“ Mm.... Otsustame Natashaga esialgu võtta vaatleja rolli. Järve keskel keeb ja mulksub. Järvekeses elavad haned millegipärast hoiavad kraatri äärde ning ei uju otse üle. Mõne aja pärast lükkab üks hullumeelne kübaraga naisterahvas end kaldast lahti ning ujub kindlameelselt mullikeste poole?! Hoiame hinge kinni – kuid ei midagi – tädi pöörab otsa ringi ning ujub elusa ja tervena kalda poole tagasi. Järgmiseks üritavad Taani uljad noormehed kraatri keskosa ületada. Natasha haarab potentsiaalse ajaloolise hetke jäädvustamiseks kaamera... Kuid ei midagi – noormehed läbivad keeva katlasuu elusa ja tervena.


Otsustatud – läheme ka! Kui olen end kraatri vette heitnud, siis ei välju ma sealt enam järgmise 2 tunni jooksul kordagi. Nimelt on pärast 3 kuud Andide külmas veedetud aega 30 kraadine ning mineraalidega rikastatud vesi nagu parim päev spas. Ujun ja ujun ja ujun ning unustan kõik hotellitädi räägitud hirmulood. Kohe löövad meiega kampa ka kohaliku ülikooli tudengitest noortekamp. Mulistame vees ning räägime maast ning ilmast. Noormehed ei ole siinsetest imevetes aga esimest korda ning järve saladused on neil ammu avastatud. Nii toovad nad mõne aja pärast järve põhjast kamaluga musta muda ning hakkavad end sellega sisse määrima. Geoloogist noormees kiidab mineraalirikka muda ravi omadusi ning pakuvad meilegi lahkesti seda tasuta ime iluprotseduuri.


Kogu meie kamp kilkab peagi nagu mudilaste parv ning itsitab üksteise veidrate välimuste üle. Meie läheduses peesitavad uljad taani noormehed saavad ka meist inspiratsiooni ning peagi on kogu meie poolne kaldapealne mustad ning mudased nagu mudakoll Shreki lähisugulased. Kohalikud punupatsides ning värvilistes seelikutes memmed itsitavad meie fotosessiooni vaadates häbelikult pihku, veidi moodsamad kohalikud noorukid proovivad meie mudakambast oma mobiiltelefoniga pilte teha ning veidi julgemad paluvad otse ka nende kaamerasse poseerida.


Ainuke häda on selles, et muda ei kipu eriti kehalt ning üldse mitte riietelt enam maha tulema. Päeva lõpus, küll beebipehme nahaga, kuid veidi mudastena ning haisvatena istume Natashaga põlledega memmede vahele bussi ning naeratame mõlemad totakat naeratust.

Marika - mudakoll

1 kommentaar:

hiievana ütles ...

Lahe! Muda on mõnus ja kasulik.