laupäev, 31. jaanuar 2009

Pole asja, mida bambusest teha ei saaks

Hong Kongis, kus on „külm”ja magada tuleb ikka paksu paksu teki all


Meie külalississekanded jätkuvad (mitte et see oleks märk meie enda laiskusest:) oodake, peagi võtame ka ise jälle sõna!). Sedakorda on oma tootedisaineri pilguga (http://www.minudisain.ee/) mööda Kagu-Aasiat ringi käinud meie armas Siki.

Põhja-Tai ja Laose reisi ajal sai kinnitust minu ammune teadmine, et pole asja, mida bambusest teha ei saaks. Linnas ei saa sellest ehk nii palju arugi, aga olles veetnud päevi erinevates külades ja džunglis, tundus, et loodaval jadal ei tulegi lõppu.

Kõige tavapärasem on ilmselt mööbel, söögipulgad (shopsticks), hambatikud, pildiraamid, koti käepidemed, aknakatted, enamasti kohalike põllumeeste poolt kantavad koonusekujulised peakatted... jne.
Ühed suuremad asjad, mida bambusest saab teha on aga:
• ehitustellingud näiteks 50-korruselisele majale, ühendusdetailideks vaid mingist rohust nöörid
• sild üle Nam Khami jõe (Luang Prabangis), mille ületamiseks oli vaja ühelt vanaproualt, kelle peenral kasvas meie võhiklike pilkude järgi kanep:), pilet osta. Õnneks oli see kahe otsa pilet:)
• kanajalgadel elumajad ja riisisalved. Neid nägime kogu tee, mil me sõitsime Laose piirilinnast Vieng Phoukhasse (meie matkakeskus), lisaks igas järgnevas külas, kuhu me enne Luang Prabangi jõudmist sattusime.

Bambusel on ka kohalikus meelelehutuses oluline osa:
• bambusest olid tehtud võrkpallist pisut väiksemad punutud pallid, mida kasutati jalg-peapalli mängimiseks üle võrgu (meie mõistes võrkpalliväljakul)
• Maankham tegi meie matka käigus jooksmise ja puude otsa ronimise kõrvalt (tal lihtsalt oli seda energiat kõige rohkem!) ühe muusikalise instrumendi, mille nime ma isegi ei ürita meenutada, aga mis tuletas meelde heliharki, ainult et nägi välja kordades suurem. Käega selle pihta lüües sai pinisevat heli teha matka ajal; samuti pakkus see pill konkurentsi õhtul khmude külas sticky rice trummipulkade helile.
• bambustoru kasutasid ka Põhja-Tai reisi ajal palju mainitud ja peaaegu sõimusõnaks saanud „long-neckide” (ehk „pikkkaelade”) külas kohalikud mitte nii pika kaelaga memmed meile esitatud laulu-tantsunumbri ilmestamiseks. Nendega koos esinenud meesterahval oli aga bambusest miski piibu ja paani flöödi ristsugutise taoline muusikariist.
• parved, millega kiirevoolulistel jõgedel lõbutsesid nii kohalikud kui falangid (ehk siis valged), aga samas sai nendega ka riisi transportida
• ma pole päris kindel, kas see käib meelelahutuse alla, aga ühel hetkel oli meie matkarada muutunud täielikuks bambuse segaduseks, mida mina kutsuks „bamboo accident“:). Rigadi-rägadi-risti-rästi, ümber ja pikali oli kümneid babmusekeppe, mille vahelt pidi leidma kodutee. Pikematele inimestele osutus see mõistagi raskemaks, kui lühikestele:)



Aga see ei ole veel kõik! Lisaks tõestas bambus oma vajalikkust veel näiteks jalutuskepina, mille kasulikkusest teavad rääkida rohkem Andrus ja Eva, kelle energiakulu vähenes poole võrra samal ajal, kui liikumiskiirus kasvas kolmandiku:)

Loomulikult olid džungli lõunasöökide ajal bambusest tehtud nii „kastrul“ pardisupi tegemiseks kui liuad hiljem selle serveerimiseks. Nagu õhtul khmude külas nägime, siis pole me loomadest teab mis erinevad - vähemalt sööginõud olid meil väga sarnased - loomulikult poolikust bambuselülist.

Ka Luang Prabangi linnas näitas bambus ennast ühe söögikunsti lahutamatu osana, kus bambusest tehtud sticky rice koogikeste ja kookose-seesami kookide kuivatamise alused moodustasid tänaval imelise mustri ning pakkusid interaktiivset näitust, kus vastavalt päikese liikumisele muutus ka aluste suund, luues tänavale uued mustrid.

Meie matkajuhi Maankhami teadmiste salvest saime meiegi nii palju targemaks, et Laose metsades pidavat leiduma 5-6 erinevat liiki bambust. Algselt tekkis suur küsimärk, et kuidas on võimalik bambusel ja bambusel vahet teha - need on ju kõik „same same“! Mõne aja pärast aga võisime oma silmaga tuvastada vähemalt kolme liiki - ühed olid pikad ja jämedad ning said alguse suht ühest punktist; teised olid samuti pikad, aga peenikesed üksikult taeva poole sirguvad pulgad ja kolmandaks liigiks oli „bamboo accident“:). Ülejäänud jäävad tulevikus avastamiseks.

Ma nüüd siinkohal lõpetan, et jätta blogi lugejatele endile ka veidi avastamisrõõmu bambuse imelises maailmas:) Lõpetuseks olgu aga mainitud, et bambuse puhul pole tegemist isegi mitte puu, vaid kõrrelisega!

Sigrid ehk Siki

neljapäev, 29. jaanuar 2009

Bussisõit Laose moodi ja veelkord kirpudest

Oma kodus Tallinnas

Väljas on lumi ja ca 1 kraad külma

Kuigi pealkirjast võiks arvata, et me oleme vahepeal ootamatult koju tagasi pöördunud – siis vara veel! – tegelikult on taas aeg külalississekandeks. Sedakorda vürtsitab meie blogi meie ühine Suur Sõber Mann, kellega koos avastasime Taid ja Laost.

Kõigepealt peaksin ütlema, et oli erakordselt tore Marika ja Tomiga + kogu meie ülejäänud reisiseltskonnaga koos reisida. Kõik sujus suurepäraselt hoolimata suhteliselt suurest gruupast ja erinevast hulgast soovidest.

Keda huvitab:) - Marika ja Tom on ikka needsamad, kes siit mõni aeg tagasi lahkusid, aint Tomil on vahel habe pikem kui tavaliselt.

Kui Marika oma viimases postituses vol up-up-up 2 kirjutas, kuidas me trekkingult õnnelikult tagasi Vieng Phoukha külla jõudsime ja soojast dušist ja heast toidust unistasime, läks meie elu endalegi üllatuseks tohutu tohutu tempoga edasi. Nüüd asjadest nende järjekorras...

Esimese hooga tundus Vieng Phoukha oma ühe turu ja nuudlisupi-söögikohaga nagu päris linn ja tsivilisatsioon. Olukord nägi välja selline: Mann tormas turule mandariine ostma, Marika jäi „3 in 1” Nescafe kohvi nautima, Tom täitis „tagasiside lehti“, Siki shoppas rahvariideid, Andrus määris endale järjekordset kihti Tiigri balsamit (Eestis rohkem tuntud kui Vietnami salv), sest kirbud polnud endiselt kadunud, vaid näksisid üha enam ja enam. Vahemärkusena tuleb öelda, et olenemata pikast matkast ja külmast ilmast hoidsid kirbud kõvasti Andrusest kinni ja kuristikku ei kukkunud (vastupidiselt kaloritele). Kirburadasid tekkis nii sõrmedele, varvastele, kõhule, seljale, kaelale, näole jne. Imelik seejuures oli, et putukaid endid polnud Andrus näinud - vaid Marika ja Tom teadsid väita, et jälgede tihedus ja „raja pikkus“ viitavad kirpudele.


Plaan oli võimalikult kiirelt Vieng Phoukhast edasi liikuda, et ometi sooja vett ja sooja saada. Tahtsime jõuda linna nimega Luang Prabang, kuhu plaanisime mõneks päevaks peatuma jääda. Uurisime ja puurisime Timmi käest ka bussigraafikut, aga „universum“ tõi meile äkitselt turuserva minibussi, kuhu me oma 8-liikmelise matkaseltskonna, 2 kohaliku rahvariidemüüjat (Sikiga tegime neile nädala teenistuse ja nad said ka rahulikult koju sõita) ja veel mõned kohalikud peale pressisime ning kotid katusel teele asusime. Kell oli siis ca 12 päeval.

Peab märkima, et maantee alates Tai-Laos piiripunktist oli väga korralik - uus sile asfalt, aeg-ajalt küll olid vihmaperioodi tulvaveed mägedest osa teest ära uhtunud ning siinseal tuli ca 50-meetriseid kruusaauke ette. Meie reisijuht Maankham ütles uhkusetooniga hääles, et see tee on „kmpani“ tehtud (kompanii). Nimelt kõik, mis seostus eraettevõtlusega tema jaoks, oli üks nähtus nimega „kmpani“, olgu see siis kummipuid kasvatav Hiina ettevõte või teedeehitaja.

Vahelepõikena meenub, et Marika kirjeldatud täiskuu tseremoonial küsis üks kohalik külamees minu käest, kus ma töötan....Einoh kui aus olla, siis ma kohe jäin mõttesse, et kuidas ma talle siis nüüd seda konsultatsioonivärki seletama hakkan – linnas, kus oli 2 h päevas elekter, puudus kraanivesi ja inimesed elasid kanajalgadega majades koos „loomadega elutoas“. Õnneks hõikas kõrvalt Marika abistavalt: „kompjuuters“ ja näitas sõrmedega klaviatuuri liigutusi, päästes mu sellega pikemast ametikirjeldusest. Sellest vastusest piisas täiesti. (Kui sama küsimus mulle paar päeva hiljem oleks esitatud, oleks ilmselt minu kohene vastus olnud „kmpani“. (!!! Reisinipp siis Laosesse reisijatele!)

Sõit järgmisse peatusesse, ehk linna nimega Luang Nam Tha kestis vägagi mõnusalt ca 2 tundi - vitsutasime magusaid mandariine, salaküpsiseid ja pähkleid ning meeleolu oli üleval - tsivilisatsioon tundus tõelise ahvatlusena. Ja mis seal salata, buss oli ikka väga mõnus liikumisvahend võrreldes upupdowndown kõndimisele - aknad olid ees, oli soe, akendest avanesid kaunid loodusvaated koos loendamatute kanajalgadel küladega.

Luang Nam Tha jäi meie jaoks vaid läbisõidukohaks - panime maha reisikaaslased hollandlase Anna ning britid Carli ja Christie, kes plaanisid edasi ida poole minna ning lasime end bussijaama sõidutada. Eesmärk saada bussile, mis viiks meid otse Luang Prabangi või siis äärmisel juhul järgmisesse suuremasse linna Oudomxaisse. Tuli välja, et meie lootus otse Luang Prabangi põrutada jäigi lootuseks, kuna kõik piletikassiirid väitsid et otsebussi enne järgmist hommikut sinna ei suundu, kuigi meie üritasime oma luureandmete põhjal neile midagi muud väita.

Lõime käega ja ostsime piletid järgmisse linna - buss oli ees ja bussijuht pakkis kohvreid katustele, sinna rändasid ka meie seljakotid, ise sisenesime rõõmsal näol bussi (enne loomulikult ostsime kohalikult turult lisa oma mandariinivarudele). Kahjuks ei käi need asjad sealmaal ikka nii, nagu me kodueestis harjunud oleme. Kui piletile on kirjutatud istekoha number, siis ei tähenda see sisuliselt mitte midagi. Kuna oli oht, et me ei mahugi bussi 23 toolile ära, olenemata sellest, et kohanumbrid olid piletitel, tabasin endalegi üllatuseks end inimesi ümber istutamas, viipe-inglise segakeeles. Tohutu jõupingutuse tulemusena suutsin ära viibelda enda kõrval koha Tomile ja Sikile, samal ajal kui Andrus ja Marika lihtsalt suvalistele kohtadele maandusid. Nad ilmselt tabasid kohe, et kui nüüd kohti ei hõiva, siis peavad nad järgmised 3,5 h püsti seisma. Tomile loovutas koha üks kohalik noormees - tal ilmselt oli ka mingi pilet, aga ei saanudki aru, kas ta ei tahtnud sinna kohale istuda või mis see häda nüüd täpselt oli. Läks ja istus bussijuhi selja taha põrandale, seljaga sõidusuunas ja järgmised ligi 4 tundi nägime teda meid kurja pilguga põrnitsemas (eks mul oli kahju ka natuke, et ta pidi nüüd sedasi kusagil suvalise ääre peal istuma, aga veel rohkem kahju oleks olnud kui see oleks Tom olnud). Selgus ka, et Marika koha peal istus kaks last - üks neljaliikmeline pere oli ostnud 2 piletit, emale ja isale, lastele jätsid nad igaks juhuks ostmata ja istutasid nad Marikale mõeldud kohale. Loogiline ju:).

Vaatamata sellele, et meie piletid olid viimased, mis bussi peale müüdi, sest rohkem kohti lihtsalt ei olnud, tuli inimesi aga juurde ja juurde... Vaata ja imesta! Aga kogu see ülerahvastatus lahendati vägagi lõbusalt. Bussijuht võlus kusagilt punaseid plastmasstoole - selliseid seljatoega suvetoole nagu kunagi 10 aastat tagasi meie suvekohvikutes näha võis ja ilma kohata inimesed sättisid need kenasti vabale pinnale. Olidki lisakohad olemas. Arvan, et neid plastmasstoole jagus bussi eesosas pinkide ja bussijuhi vahelisele ukseavale ca 3 tükki. Mõni tegelane jäi püsti seisma ja bussi ust avama. Selleks, et seda avada tuli tõmmata ukse kohal olevat nööri, et sellega riiv vabastada, kinnipanemiseks tuli suruda lõõtsadele ja uks jõuga kinni lükata.

Ja sõit läks lahti... Bussijuht pani mussi käima- loomulikult kõrvulukustavalt. Sealjuures oli tähelepanuväärne stereosüsteem ise - nimelt oli vanade elektrijuhtmetega kinnitatud Marika ja Andruse peade kohale pakirestile suur kõlar. No niisama suur kui meil vanasti Estonia kõlar, mille peale oli kleebitud istmenumbrid „17“ ja “18“. See andis lootust, et kõlar on seal pikalt olnud ja suurima tõenäosusega Marikale ja Andrusele pähe ei kuku (endalegi märkamatult tabasin end korduvalt teravat kõlarinurka hirmunult jälgimas). Ja nii ta seal siis mürtsus, Tom üritas vahepeal iPodi kuulata, aga see osutus võimatuks, kuna bussijuhi muusikavalik ruulis üle kõikidest helidest, mis seest ja väljastpoolt tulid. Tundus, et muusika oli lindistatud kusagilt raadiost, sest vahepeal keegi rääkis midagi ja seejärel muusika jätkus (alguse arvasime Tomiga, et bussijuht on lisaks juhtimisele ka DJ, aga peegelpildist nähes bussijuhi suu siiski ei liikunud).

Lisaks lõppes äkitselt ka „kmpani“ tee ning sõit jätkus meeletu rappumise saatel. Esiti arvasime, et ehk see ongi mingi külavahetee ja kohe jõuame tagasi maanteele, aga lootuseks see jäigi,... järgmisteks pikkadeks tundideks ... Vahepeal tuli peatus ja inimesed läksid maha või tulid peale. „Punaste plastmasstoolide seltskond“ tõstis toolid peakohale ja lasi soovijad välja, võttis jälle kohad sisse ja sõit jätkus.

Vahemärkusena tuleb öelda, et seltskond bussis oli ikka kirju mis kirju - Tomi kõrval oli Tomist umbes kaks korda lühem umbes samaealine kohalik noormees, kes temaga vestlust arendas ja mingeid salapäraseid telefoninumbreid näitas. Aegajalt imbus ninna Tiigri balsami lõhna, sest Andrus ei olnud võitluses kirpudega alla andnud. Andruse kõrval oli kohalik räppar (väljanägemise põhjal - tohutu viltune nokamüts, karvase kapuutsikraega jope ), kes talle aegajalt kummaliselt külje alla või siis lausa peale vajus, lisaks juba mainitud põrnitsev noormees bussijuhi seljatagant, ülikonna ja kohvriga külamees, pead magades vastu akent peksev meesterahvas, jne, jne, jne. Mul oli igatahes väga lõbus kogu seda situatsiooni jälgida.

Kohati oli tunne, et kohe bussil jõud lõppeb, aga mingi tahtejõuga ta mägedest ikkagi üles sõitis. Teeolud olid karmid - aukudel polnud ei algust ega lõppu, tee ise oli väga kitsas, nii et Hiina ja Laose vahelisel peamisel kaubateel (!!!!!!) liiklevate kaubikute möödalaskmiseks pidi buss seisma jääma. On vaid lootus, et „kmpani“ sinna ka varsti läheb ja teed uueks teeb.

Oudomxaisse jõudsime peale 3,5 tunnist rappumist, tegime kiired söögid (loe: sticky rice ja nescafe) ja istusime järgmisele bussile, mille lõpppeatus oli kauaoodatud Luang Prabang. Rappumine jätkus järgmised 5 tundi - kohati oli tunne, et pea käis vastu lage ja hambad plaksusid. Seadsime oma laagri seekord mugava bussi tagaistmetele koos kommide, küpsiste ja mandariinidega. Ja sõitsime ja sõitsime ja sõitsime... kuni kell 12 öösel kohale jõudsime. Esimene koht kus olid „päris majad“. Paljutõotav...

Epiloog: öösel kella 1 ajal külalistemajas tuppa jõudes sai Andrusel lõpuks ka kirpudest küll - kratsimise ja Tiigri balsami mõju oli olematu, rajad kehal olid muutunud pikemaks ning täpid valgunud punasteks laikudeks. Algas hävitustöö: Tomi retsepti kohaselt paigutas ta oma riideid hermeetilisse kilekotti, et need hommikul kogu täiega pesusse anda. Lootes tabada mõnd elus kurjamit, tegi ta ühe pluusiga ka eksperimenti kraanikausis - kauss vett täis, kork ette, pluus vee alla. Mis te arvate, kas kirp jäi pinnale või mitte:)? Loomulikult mitte. Äkki see siis polnudki kirp vaid miskit muud...

Marikai ehk Mann

esmaspäev, 26. jaanuar 2009

Sticky rice/kleepuv riis ehk laose köök

Mööda Taimaad tuuritades, eesmärgiga leida uks Birmasse

Mõnus ilm


Siin rännakul olles olen jõudnud järeldusele, et üks erinevustest lühikese ja pika reisi vahel on suhtumine kohalikku toitu. Nimelt paarinädalaste reiside ajal olen tavaliselt hästi avatud kõigele uuele ning valmis eksperimenteerima eksootilisi maitseid, et aimu saada kohalikust elu-olust. Pika rännaku jooksul on aga raske nädalate ja kuude kaupa millegi uuega eksperimenteerida ilma, et vahepeal mingi koduse või äratuntava toiduga enda maitsemeeli „taastada” saaks. Nii pean kahetsustundega deklareerima, et alates Indiast ei ole ma suutnud vaimustuda kohalikust köögist ning enamus kordi proovin kombineerida omale midagi sobivat menüü erinevate toitude vahel ja see „midagi” on tavaliselt olnud euroopa toidu maitsega. Seega, nagu sissejuhatuse põhjal aimata võite, siis siin rännakul olles ei ole ma eriliste kulinaarsete elamuste osaliseks saanud, aga nälja üle ei ole pidanud ka kaeblema :). Keeruliseks on osutunud aga olukorrad, kus valikuvõimalusi ei ole ehk tuleb süüa seda, mis on. Nii juhtus kord Indias meie coachsurfingu peremehe pool ning nüüd ka meie kolmepäevasel džunglimatkal Laoses, kus toiduks oli see, mis matkajuhtide kotist tuli ja mida külameestelt sai. Tagantjärele mõeldes oli see üks naljakas eksperiment ning paras katsumus.

Algatuseks mainiksin ära aga Laose köögikultuuri mõned reeglid. Laoses on kombeks toitu jagada ning seda loetakse isegi ebaviisakaks, kui sa näiteks mingi taldriku või toidu ainult enda ette kahmad. Teiseks tuleb täpsustada, et Laose kodudes sööb pere põrandal (tegelikult on põrandal söömine olnud kombeks eranditult kõigis riikides alates meie reisi algusest ehk Türgist). Džunglis meisterdasid meie matkajuhid meile välkkiirelt alati banaanilehtedest piknikulaua ja istumisealused ja supi jaoks isegi lusikad. Kolmanda asjaoluna tuleb mainida, et hõimurahvas sööb toitu parema käega. Linnas ja suuremates asulates olid söögikohtades selleks otstarbeks ette nähtud lusikad (parema käe jaoks) ja kahvlid (vasaku käe jaoks), kusjuures kahvliga aidati toitu ainult lusikale ja seda suhu ei pandud. Nuge lauale ei toodud, kuid hiina toitude (sh nuudlisuppide jaoks) pakuti pulkasid. Džunglis meie matkajuhte jälgides selgus, et vist on ka veel neljas reegel, nimelt kindlasti tuleb matsutada - mida maitsvam toit, seda valjemini. Eriti hästi oskas seda meie matkajuht Maankham ja kolmanda matkapäeva lõpuks tuli see juba ka osadel meie seltskonna liikmetel välja.

Oma esimese päris Laose toiduelamuse saime aga kohe piirilinnas Huay Xais, kus Mann ja Andrus otsustasid testida kohalikku grilli. Nimelt toodi neile keset lauda suur kauss sütega, sinna peale alumiiniumpann ning sinna juurde terve mägi liha, rohelist ja nuudleid. Mann ja Andrus asusid osavalt kohe liha ja juurikaid pannile panema, lisasid asjatundlikult puljongit, mispeale mattusid ise sinise tossu sisse, kruttisid osavalt pulkadega proviante, lisasid asjaliku näoga tshillipipart ja soola, mekkisid ja noogutasid heakskiitvalt. Kui aga suur tseremoonia läbi oli, siis tunnistasid, et ega see kõik suuremat asi söök ei olnud – et ei ole vaja ise Laosesse kokkama tulla.

Vieng Phoukha linnakeses testisime ühte tänavasöögikohta, mis ainukesena lahti oli, sest suurem osa linnarahvast oli läinud sel päeval teise linna laadale. Sealt sai tellida ühte toitu, mis oli kuulus laose nuudlisupp. Söögikohaks osutus keset platsi püsti pandud bambusest väike kergehitis, kuhu mahtus perenaise magamistuba ehk lavats, riidekapp ja suhteliselt räpane kööginurk. Seal meie silme all valmis meie nuudlisupp. Kuna blogi kommentaaride põhjal olen aru saanud, et meie lugejate hulgas on ka kokanduse fänne, siis toon siinkohal ära ka lõbusa retsepti katsetamiseks (kirja pandud vaatluse järgi!)

Lõbus Laose nuudlisupp:

  • Tee jahutainas, lõika vaba käega lindid, keeda mitme päeva ports ette ära ja pane potti seisma.
  • Tapa kana või kalkun, tükelda kogu lind, sh pea ja sisikond, ja keeda. Puljong pane termosesse, liha pane eraldi kaussi kuivama.
  • Pane valmiskeedetud kleepuvad nuudlid sõela sisse, pese külma veega üle ning täida nendega pool supikaussi. Lisa kaussi kolm imeväikest tomatitükki, näpuotsaga peterselli, maitse järgi tshillipipart (nii, et hiljem suu õhetaks) ja lisa maitse andmiseks kanalihakausist mõned kananahad ja rupskid. Lõpuks vala termosest peale leiget puljongit. Serveeri suure lusika ja pulkadega (nuudlite jaoks) ning kõrvale soovitav serveerida haisvat kalakastet ning rohkelt rohelist.

Tõelise ja originaalse lao köögiga õnnestus meil tutvust teha aga oma matka ajal, mil meie matkajuhid Maankham ja Som Dy meile kokkasid ilmselt oma emade ja vanaemade retseptide järgi.

Toiduainetest sai kogu meie matka ajaks põhiliseks sõbraks selline riisi sort nagu khao niaw või sticky rice või glutinous rice rice ehk eesti keeles kleepuv riis (ongi tavaline maitseta riis, mis on niiviisi valmistatud, et see kleepub känkrana kokku). Kohalike laode jaoks tähendab sõna „sööma” sisuliselt „kleepuvat riisi sööma” ja nad on väga uhked oma tohutute koguste kleepuva riisi tarbimise üle (171 kg inimese kohta aastas). Kui aus olla, siis oli see üks vähestest toitudest, mille maitse ja väljanägemine oli tuttav ja mis näljahetkedel mulle sisse läks. Paljude kohalike jaoks on kleepuv riis aga tõepoolest igapäevane toit, mida süüakse lausa kolm korda päevas. Toon siinkohal ära ka retsepti, kuidas saate ise endale kleepuvat riisi teha:

Kleepuv riis: Loputa riisi 2-3 korda, kuni vesi muutub selgeks. Pane pestud riis kaussi ja täida külma veega nii, et see oleks 5 cm üle riisi. Jäta see ööseks seisma. Hommikul nõreta riis, pane bambuskorvi ning aseta see korv riisiga keeva veepoti peale. Ole kindel, et auruti ehk korvi põhi ei puutuks vett. Auruta umbes 1 tund või kuni riis on pehme. Peale keetmist sega riisi käte või puukulbiga 5-8 minutit ning pane bambuskorvi, et terve pere saaks seda päev läbi süüa

Toon ära ka ühe Laose magustoidu retsepti, mida saab kleepuva riisiga teha:

  • 2 tassi kleepuvat riisi
  • ½ tassi kookospiima
  • 2 spl pruuni suhkrut
  • ½ tl vanilje pulbrit
  • ½ tl soola

Prae kõiki aineid pannil umbes 5 minutit. Serveeri mango lõikudega või muude puuviljadega.

Esimese džunglipäeva lõunaks tulid Maankhami kotist lisaks tohutule kogusele kleepuvale riisile välja veel muna-türgioa roog, banaanipontšikud, ülivürtsikas kalahakkliha roog, keedetud bambusevõrsed ja kanaliha. Magustoiduks banaan näkku. Muna-türgioa roog oli kõige kodusema ehk äratuntavama maitsega, rupskisegust kanaliha ma eriti maitsma ei kippunud ning keedetud bambusevõrsed täitsid küll kõhtu, kuid maitseelamust sealt igatahes ei saanud. Vürtsikas kalahakkliha-ja-ei-tea-mille-segu oli küll „huvitav”, aga peale maitsmist rohkem võtta ei olnud vaja. Kohalikud ise söövad kleepuvat riisi nii, et rullivad sellest parema käega kleepuvast riisist omale pallikesi ning võtavad riisi peale natuke erinevaid roogi.

Esimese päeva õhtul akha külas Maankhami ja Som Dy poolt valmistatud õhtusöök oli kohalike mõistes tõeline pidupäeva söök ehk lausa pulmatoit. Nimelt osteti külaelanikelt kaks ilusat parti. Ühe elu lõppes samal õhtul ning meile serveeriti banaanilehtedel kleepuva riisi kõrvale 5 erinevat pardirooga. Mida kõike ühest pardist ei saa!?

Olgu mainitud ning Eesti perenaistele väikese kööginipina öeldud, et siin looma tappes ei visata ära sisikonda, pead ja muid Eesti mõistes kasutuid kehaosasid, vaid toidu sisse tükeldatakse kogu loom. Niisiis serveeriti meile: mage kapsasupp pardi kehaosadega, otse banaanilehele serveeriti kahe gurmee ampsuna kaks pardi jalalaba (millest ühe Carl rõõmsa näoga ära krõmpsutas!), vürtsikas pardikehaosadehautis, sooja pardivere ja mingi taime segu, eraldi pardiliha lõigud. Minul hakkas selle vaatepildi peale kõhus keerama, kuid õnneks oli meiega koos matkav Christie taimetoitlane ning tema lauaotsast hankisin endale soolast sooja sõnajalasalatit ning juba tuttavat muna-türgioa rooga ja loomulikult.... kleepuvat riisi.

Teiseks hommikusöögiks serveeriti meile igaühele hiigelkausitäis Eestist tuttavaid Mitchi kiirkeedu kuivnuudleid omas leemes (leem oli tehtud siis nuudlipakiga kaasasolevast väikesest maitseainepakikesest). Laual ilutses loomulikult täies uhkuses samuti ka kleepuv riis. Olgu mainitud, et kohalikud söövadki tihtipeale hommikuks suppi. Magustoiduks saime eelmisest päevast üle jäänud veidi kuivanud olemisega banaanipontšikuid. Õnneks olime taibanud varem kaasa osta „salavaruküpsiseid” ning neid koos lahustuva kohviga juues sain näljast jagu :).

Teise päeva lõunasöök oli aga väga eksootiline – vähemalt valmistamisprotsessina. Nimelt olid meie matkajuhid juba hommikul vara üles tõusnud, hüvasti jätnud teise pardiga ning taaskord kogu pardi ilusti tükkideks lõiganud ning koos luudega kilekotis matkarajale kaasa võtnud. Sellest pidi saama pardisupp - aga kuidas?!?!! Laode käes on kõik lihtne – Maankham langetas ühe bambuse, lõikas sellest välja pika toru (mis on osade kaupa looduslikult seest tühi ning iga 50 cm järel on nö vaherõngas ehk põhi). Sellest sai keedupott. Maankham ja Som Dy panid pardiliha bambusetorusse, valasid vett peale, sipsutasid veidi soola, riivisid sisse meile tundmatu puu juurt, veidi tshillit ja asetasid bambuse lõkkesse. Kuna bambuses on palju vett, siis ta ise põlema ei läinud, aga vesi ehk supp selle sees kees küll mühinaga ja isegi pardiliha kees küpseks. Supi serveerimiseks kasutati taaskord bambust nimelt lõigati bambus pikkupidi pooleks ning oligi kaks piklikku kaussi. Suppi sõime lehtedest tehtud lusikatega ning sinna kõrvale oli loomulikult kleepuv riis, mida Maankhami kilekottides näis lõputult jätkuvat. Supivedelik oli maitsev, aga.... liha pidid küll Maankham ja Som Dy ise ära sööma (heameelega kusjuures, sest liha ei ole neile igapäevane toit). Minu päästis taaskord muna-türgioa roog:) ja salaküpsis. Aga eksootiline toidu valmistamisviis oli elamus omaette.

Õhtuks jõudsime khmude külla ning meie hütt asus külavanema hoovi peal. Seekord me ei pääsenud lihtsalt õhtusöögiga, vaid õhtusöögile eelnes meie auks terve rituaal koos mitme ringi kohaliku riisipuskari lao-laoga. Sogane ja imeliku maitsega see märjuke oli, aga vähemalt sooja tegi sisse. Kui lao-lao joodud ning meile heade soovide saatel õnnepaelad ümber randme seotud, serveeriti meile, külavanema perele ja sõpradele banaanilehtede peale õhtusöök. Haruldaste külaliste ehk meie auks oli ots peale tehtud ühele ilusale kanale. Kanast oli saanud tagasihoidliku maitsega kana-kapsasupp – taaskord tuttav konsistents – kana nahk ja rupskid koos suurte kapsalehtedega. Üllatussöögina serveeriti meile eksootilist banaaniõie hautist tundmatu lisandiga, mis kõik kokku maitses nagu soe kanahautis. Ja loomulikult ei puudunud kleepuv riis, mida külavanem pani oma kämblaga igaühe ette loomulikult suure hunniku. Nagu juba ühes eelmises sissekandes kirjutatud sai, siis kleepuvast hiljem ka trummipulkade otsad!

Viimasel hommikul oli taaskord Som Dy vaikides juba kell 5 köögis ning suutis meid üllatada täiesti uute retseptidega. Nimelt - hautatud ja marineeritud kõrvits, türgioad sojakastmes, ja loomulikult meie kõigi sõber - kleepuv riis. Mõtlesin, et jään nälga, aga üllatusena võlus Maankham välja elus maitsvad õunad ja Siki kotist tuli appi taaskord salaküpsis!!!

Kõige uskumatum, mis aga juhtus oli see, et kunagise tõelise kohvifännina (viimasel ajal ei ole seda eriti palju küll enam tarbinud) armusin ära lahustuvasse kohvisse – ei ole midagi paremat kui Nescafe kolm ühes pakis ehk kus on ühes paberpakis koos kohvi, suhkur ja koor... mmm – mingi lapsepõlvemaitse. Hiljem tsivilisatsioonis ei maitsenud kusjuures päris masinast lastud capuccino sugugi nii hästi.

Matkalt naasnuna Vieng Phoukhas Timmi kontoris pugisime end mandariine ja rasvast tilkuvaid kookoshelbe pontšikuid täis - matkal kaotatud kalorid tuli ju tagasi hankida. Kuigi Laose originaalköök ning meie jaoks tehtud pidupäevatoit olid väga eksootilised, igatses hing siiski millegi euroopalikuma ja tuttavama maitsetega elamuse järgi. Lahkusin linnast ootusega kusagil tsivilisatsioonis hea toiduga restorani minna.

Marika

laupäev, 24. jaanuar 2009

Laose džunglis ja hõimude juures ehk up-up-up vol. 2

Teist päeva Mekongi jõel aeglases paadis - teel Pak Bengist Houay Xaisse

Mina magamiskotis, kohalikud põngerjad paljajalu

Teise matkapäeva hommikul ärkan kuke kiremise peale. Selline tunne on, et küla kukkedel on oma firma OÜ Äratus, mille missiooniks on: „Meiega unetult”. Nimelt meie hüti all istuv kukk alustab „kikerikiiga” või nagu meie briti sõbrad meile selgeks teevad „doodelegogooga”, poole kiremise pealt võtab tema laulujärje üle järgmine kukk, kellest omakorda saab innustust kolmas kukk ning keda kiidab takka neljas kukk ning nii edasi ja edasi kuni ringiga jõuab järg jälle meie jalgadega maja all istuva kuke kätte. Sigadele kõlab see kõik ühe rõõmsa soovisaatena, millele kaasa elada, sest meie hütti kostab põrsaste jalgademüdin ning rõõmsad ruiged. Kuna õhk meie onnis on väga külm, siis vaatamata justkui valjuhääldist tulevale kisale suudame end siiski tekikoorma all edasi-tagasi keerutada ning seitsmeni und teeselda. Meie kolm sõpra ehk Christie, Carl ja Anne saabuvad aga nö „kodumajutusest” ehk päris akha pere majast ööbimast juba ammu enne seitset, sest neile antud ühe määrdunud ja viledaks kulunud vatiteki all külmas ei andnud kuidagi end kella seitsmeni soojas hoida.

Kell seitse verandale ilmudes selgub tõsiasi, et oleme kogu külas viimased, kes üles said. Väikesed lapsed juba kilkavad ja jooksevad väga külma ilmaga paljajalu kanade järgi. Bambushüttide mustaks tõmbunud õlekatustelt imbub juba jälle lõkkesuitsu ning vintsked pereemad veavad hiigelsuuri riisikotte, söödavad sigasid või tambivad riisi, väikesed lapsed veavad alt jõe äärest suurte peakorvide sees joogivett – ainult mehed on kadunud. Arutame omavahel, et huvitav, miks lapsed kooli ei lähe, aga jõuame järeldusele, et ilmselt algab kool siis, kui hommikuste toimetuste aeg on läbi – kõik käib kohalikku elurütmi ja toimetusi arvestades.

Teise päeva hommikupoolik on matkamise mõistes kõige raskem – ronime umbes tund aega järsust kuivanud punase mullaga tolmust ja olematut rada üles – higi voolab. Minu mõtted keerlevad vaid ainult ühe igavikulise küsimuse ümber – mis mõte on trekingul? Mis mõte on trekingul? Minu sooviks oli näha kohalikke, kuid eilsesse akha külasse oleks saanud ka autoga. Trekingul oleks mõte siis, kui vahepeal saab nautida ilusat loodust ja vaateid, aga meie turnime kolm päeva mööda pimedat metsa, kus ei ole võimalik ümbritsevat nautida, sest nii kui silmad jalgadelt tõstad võid ninali komistada. Tundub, et ma ei ole ainuke, kes trekkimise põhiolemuse üle juurdleb... Õnneks on mul sellel raskel hetkel kaasas sõber iPod ning aeg lendab, kui kuulan ikka mäest üles ja alla rühkides Ingrid Peegi Reisipalaviku raadiosaateid. (Aitäh Mannile, kes need kaasa tõi ning teistele soovituseks – laadige Raadio 2 kodukalt alla, väga huvitavad ja harivad saated!!).

Õnneks on meie reisijuhiks Maankham, kes suudab meid ka veel teisel päeval motiveerida - tal on energiat puude otsa ronimiseks ja ahvi mängimiseks ning nalja tegemiseks. Iga kord kui küsisime, et kaua me peame veel kõndima, vastab ta: „Natuke üles-üles-üles ja siis jälle alla-alla-alla ja siis jälle veidi üles ja siis jälle alla ja siis olemegi kohal!” – isegi kui see tähendab umbes 4 tundi matkamist. Ja sealsamas võtab ta taaskord lauluotsa lahti ja kohe seejärel kilkab ta mäest üles joostes one-two-three-one-two-three... up-up is finished (tõus on lõppenud). Aeg-ajalt jõuab ta tähtsa näoga seisma jääda ning kommenteerida loodusnähtuseid – „sis is biiig böööd” (see on suur lind) või siis „nau smoool böööd” (nüüd väike lind). Ühel hetkel jääb ta aga äkki seisma, paneb näpu suule ning seejärel vaatab meile tähendusrikka ja salapärase näoga otsa ning ütleb inglise keeles lao aktsendiga:„Sikirel!!!” Meie kedagi ei näe ja nii jääb meile tükiks ajaks mõistatuseks, et kes või mis see nüüd oli. Hiljem kui Maankhami sama hüüatuse ilmub välja üks väike loom (kes elab muide ka Eestis), siis saame tema lao aktsendist aru küll, mis looma ta ennem mõtles. Kuna meil ei ole ammu olnud enam viktoriini küsimust, siis siinkohal viskakski kinda välja ning ootame blogi kommentaaridesse vastust, et mis loomaga tegu. Kõige kiiremat õigesti vastajat ootab loomulikult postkaart!!!! Dešifreerimiseks võin anda võtme. Nimelt kui sõitsime ringi Põhja-Tais, siis bussijuht ütles, et ta viib meid sellisesse kohta nagu "hai makett". Meie mõtlesime ja mõtlesime ja arvasime siis, et jutt käib Tai maketist, mida iganes see siis ka ei tähendanud ehk kujutasime ette, et Taimaast on tehtud makett kogu oma mägede ja orgudega. Hiljem siiski selgus, et bussijuht mõtles ööturgu ehk night marketit, aga hääldus oli taipärane:)

Teise päeva õhtuks jõuame khmude külla, mis asub kõrgemal mägedes ja sinna saab tõepoolest ainult mööda džungli metsaradasid. Küla oli püsti pandud 3 aastat tagasi ning seal on täna 12 majapidamist. Kolimise põhjuseks oli see, et nende eelmises külas surid mingil põhjusel sead ja kanad hästi tihti ning seepärast kolisid nad kõrgemale mägedesse. Imelik on mõelda, et veel 3 aastat tagasi oli selle küla asemel tavaline küngas või džungel. Mille järgi need inimesed küll oma uue kodu valisid? Ilmselt on palju loodustarkust, mida jälgida – kas vett on, kuidas päike käib ning kust tuuled puhuvad. Vesi on sellesse külla juhitud mägedest bambustorude abil. Meilgi ei jää muud üle kui päevane higi bambustorust tuleva allika vee all maha uhtuda. Seal veenire all saavad ka kohalikel kõik asjatoimetused aetud – pestud iseend, juuksed, pesu, nõud ning majja veel ka joogivesi kogutud.

Meie suureks üllatuseks ei ole külas näha ühtegi vanainimest ega last – Maankhami lahke tõlke abil selgub, et vanainimesed jäid nö originaalkülla maha ning lapsed on esmaspäevast reedeni Vieng Phoukhas koolis ning kooli-koju saamiseks on vaja käia 3 tundi jala. Aga kogu see khmu küla on puhtam ning kuidagi paremini organiseeritud kui eelmise õhtu akha küla – inimeste riided on puhtamad, silmavaade selgem ning vaatamata suurele sigade ja kanade arvule on ka külateed puhtamad.

Siin khmude külas tunduvad asjad paremini korras ja organiseeritud olevat, sest isegi mehed toimetavad ringi. Kuuleme oma matkajuhilt, et khmud on kõrgelt hinnatud ehitusmehed, nad käivat isegi akha külades maju ehitamas. Siin külas ringi kõndides jääb mulje, et naistel peamiseks rolliks on riisipeksmine. Nii nagu ka teistes külades, siis on iga maja all riisipeksmise atribuut (pika varre otsas kiikuv nui, mille otsa peale astudes kukub nui koortega riisikaussi ning peksab koore riisi ümbert lahti) ning pea iga maja all tallab naine riisi, samal ajal ise kududes.

Külavanem ja meie matkajuhid korraldavad meie saabumise auks Baci tseremoonia. See on üks Laose tavalisematest tseremooniatest, mida viiakse läbi erinevate oluliste sündmuste puhul nagu abielu, sünd, äri avamine või tähtsate külaliste saabumine. Oma olemuselt pärineb see traditsioon animismist. Tseremoonia põhineb üldisel uskumusel, et inimene koosneb 32-st organist, millest igaüht kaitseb hing. Tseremoonia kutsub neid hingi tagasi kehasse ning tavaliselt viiakse läbi tseremoonia munga või mõne vanema inimese poolt.


Kuna meie külas ei olne ei munkasid ega vanemaid inimesi, siis viib tseremoonia läbi külavanem koos oma abiväega. Tseremoonia keskmeks on tavaliselt banaanilehtedest ja lilledest meisterdatud „puu”, mille külge riputatakse mune, riisi ja raha. Meie tseremoonial on puu asemel pesukausi sisse pandud banaanilehed, lilled, munad ja raha (kuhu ka meie oma osa hiljem lisame). Peale palvet pannakse meile (ehk neile, keda austatakse) kõigi kohalviibivate külaelanike poolt ümber mõlema randme valged paelad, mida tuleb randme ümber hoida vähemalt järgmised kolm päeva. Nii nagu igasugune tseremoonia, nii ka see ei saanud läbi ilma lao-laota. Sellega rikkusime juba teist korda Timmile antud lubadust kohalike külaelanikega mitte juua või kohalikke elanikke alkoholi-pisikuga nakatada.

Peale tseremooniat ja õhtusööki läheb meie hütis peoks. Nimelt alustame khmude versus falangide laululahingut. Maankham mängib isetehtud bambusepilli ning üks moodsa olemisega kohalik poiss lööb trummi, trummipulkadeks saavad puupulgad, mille otsa ta rullib kleepuvat riisi, keegi peksab kahte tühja plastpudelit kokku ning ülejäänud kamp plaksutab. Trummide ja plaksutamise rütm on kogu aeg üks ja sama ja nii vali, et laulusõnad ja tegelik viis eriti ei kosta. Võistluses saavad esikoha muidugi khmud, sest lisaks Maankhami lõpututele lauludele oli neil omast käest võtta üks tenori häälega noormees, kelle lõõritamisele ükski valge ligilähedalegi ei küüni. Pealegi saavad meie eesti-hollandi-inglise segakoori ühiselt tuntud laulud üsna pea otsa - proovime küll Beatleseid ja My Bonnie Is Over The Ocean’it ning Old McDonaldi Farmi, kuid peale hädiselt ja viisist mööda lauldud refrääni meil eriti midagi muud välja ei vea. Meie eestlased teeme lisapalana koos liigutustega ära ka „Põdral Maja” ja „Kui Sul Tuju Hea” ning kaanonina „Sepapoisid”, aga khmud suudavad meid sama viisi, kuid erinevate sõnadega laulude väljavõlumisel ikka üllatada ja üllatada...

Kella seitsme ajal vajub Maankham aina rohkem ja rohkem madratsihunniku sisse. Lõpetame kontserti, külarahvas läheb laiali oma kodudesse ning mida muud meilgi ilma elektrita külmas bambushütis teha on, kui end magama sättida. Nii juhtubki, et kella 8-st oleme kõik voodis ja naudime peale päev otsa kestnud füüsilist liikumist väljateenitud magusat und.

Hommik tervitab meid tavapärase kukkede-sigade-koerte-kanade-partide ühendkoori, imeilusa päikesetõusuga ning toreda uudisega Maankhamilt, et tänane matkarada on lihtne. Lihtne matkarada tähendab, et peamiselt läheme ainult alla-alla-alla. Nii me kerge tõusu saatel;) teele asumegi ning enda motiveerimisega üldse raskuseid ei ole, sest lõpp on ju lähedal. Peale paari tundi üles (Maankham põhjendas, et 1 minut üles ronimist ei ole ju kellegi tõus!) ja alla looklemist väljume ühtäkki pimedast džunglist ning eemalt paistab.... jeeeeeee, meile vastu tulnud auto.

Kummaline, aga kogu higi ja raskused on äkki ununenud ning tundub, et isegi kahju on, et see matk otsa sai. Meie tungival nõudmisel võtab Maankham auto kastis korra üles veel meie kõigi vaieldamatu lemmikulaulu „Luang Prabang” (laulda ninahäälega: luaaaaannggggg praaaabaaaannngggg) ja nii me jõuamegi tagasi tsivilisatsiooni unistusega saada sooja duši alla.

Marika

reede, 23. jaanuar 2009

Laose džunglis ja hõimude juures ehk up-up-up vol. 1

Mekongi jõel aeglases paadis teel Luang Prabangist Pak Bengi
Tutimütsi ja bikiini ilm vaheldumisi

Kössitame isetehtud traktori kastis. Peale meie, viie külmakartlikku eestlase on kaasas veel kaks uljalt suviselt riietunud britti Christie ja Carl, viimasel hetkel „rongi peale” jõudnud hollandlanna Anne ning meie kaks reisijuhti, khmu hõimust Maankham ja Som Dy ning nööri otsas väike must seapõrsas. Hommikune õhk on nii külm, et oleme tuulekaitseks end traktorikasti sisuliselt kõhuli lasknud. Kõige ennem saab külmast küll seapõrsal, kes läheb maha paari kilomeetri pärast ühes külas – lehvitame ja soovime talle pikka iga.

Traktor paneb meid maha meie kolmepäevase matkaraja algusesse, ühes Põhja-Laose külas (nimi teadmata), kus elavad khmu hõimu esindajad. Vieng Phoukha külake oli mind suutnud oma elu-oluga üllatada, kuid nüüd selles mitte Vieng Phoukhast kaugel asuvas khmu külas ringi käies, unub minu suu ikka mitmeid kordi kohe täitsa lahti ning imetlen neid väikeseid mehi-naisi nende vapruse eest. Kuigi on ju teada, kuidas meie vanavanavanemad omal ajal rasket talutööd tegid ning rasket elu elasid, siis siin Laoses on seda reaalsuses ikkagi üllatav näha. Tänapäeva arenenud ühiskonnas on kuidagi kummaline ja ootamatu, et kellelgi läheb kogu elu aur pelgalt eluspüsimise peale. Nimelt nendes külades ei käi keegi kusagil „end arendava” koha peal tööl, vaid inimesed (mmm, peamiselt küll naised) rassivad varahommikust hilisõhtuni selleks, et elus püsida – et saada süüa ning et oleks katusealune elamiseks ja riided seljas. Ja mis seal salata, tundub, et päris palju energiat läheb ka soo jätkamise peale, sest pered on suured.

Põhiliselt hoitakse end elus põllumajanduse ja loomakasvatusega - kasvatatakse ja süüakse riisi, kanu, sigu ja juuakse isetehtud riisipuskarit. Põhja-Laoses (nii nagu ka Põhja-Tais) on aga läbi aegade üks tulutoovamaid põllukultuure olnud oopium, kuid selle kasvatamine on tänaseks illegaalne ja meiesugused nirude eelteadmistega turistid ühegi oopiumipõllu otsa ei sattunud. Meeste põhiline „aur” läheb eluaseme probleemidega tegelemisele - kuna siin on vihmaperioodid ja pliidi asemel on bambuse- ja palmilehemajas elus tuli, siis tuleb veest ligunenud ja lõkkesuitsust läbi imbunud katust vahetada iga kahe aasta tagant. Majad ja eriti väikesed riisihoidlad tuleb kindlustada rottide eest (khmudel on selleks nutikas viis - maja kanajalgade ümber pannakse libedad bambustorud).

Kohalikud on oma külaplaneerimisel veelgi nutikust üles näidanud - nimelt väikesed kanajalgadel riisihoidlad ehitatakse alati põhikülast veidi eemale, sest kui majas tehtavast lõkkest tulekahju peaks tekkima, siis jääb vähemalt põhitoidu varu puutumata. Kohalikud elanikud näevad huvitavad välja – nimelt on nende kuulsad khmu rahvariided osavalt miksitud nn second hand lääne riietega. Nii on tavapärane vaatepilt, kus naistel on seljas näiteks ilusate tikanditega rahvarõiva seelik, mille ülemist otsa aga ilustab Miki-hiirtega neoonvärvides dressipluus. Kõrvaltvaatajana tundub mulle, et naistel kuluvad pikad-pikad õhtud ja ööd näputöö peale, sest pea igal ühel oli seljas vähemalt mingi riideese, mis esindab kohalikke rahvarõivaid – kõik käsitsi tikitud ja kootud ja värvitud.

Linnas ehk Vieng Phoukhas on elekterit vaid kaks tundi päevas ehk õhtul kuuest kaheksani. Enamuses Põhja-Laose külades elektrit ei ole, mistõttu ei leia sealt ka telereid, internetti ega pesumasinaid. Pesu pestakse jões või mägedest mööda bambustoru veetud „kraani” all. Nii ongi tavapärane pilt, et beebid on külma ilmaga lihtsalt mütsi, kampsuni ja palja tagumikuga, sest kes neid mähkmeid ikka jõuab pesta. (ühes kohas oli mähkme probleemile lähenetud loovalt – nimelt pükste hargivahe oli jäetud lihtsalt kokku õmblemata). Võrreldes Vieng Phoukha „linnalastega” näevad siinsed lapsed rohkem „kriimud ja murjamid” välja - väiksemate laste pusad on läbi käinud sopast ja tolmust ning seda kõike illustreerib nädala(te?) menüü. Mudilastel on veel üks ühine tunnusjoon –pea eranditult kõigi laste ninaalused on tatised, kuid vaatamata sellele, on nad aga kõik hirmus õnneliku ja rõõmsa olemisega.

Selles külas ei ole aga meie ainukesed, kes suu ammuli toimuvat jälgivad. Kohalike jaoks osutume meie samuti üheks huvitavaks ning jälgimist väärivaks „loomaaiaks” – kuigi küla asub suhteliselt Vieng Phouka lähedal ja ilmselt kõik kohalikud on korduvalt alevis käinud, siis ega neile kuigi tihti külla ei satu ju „olendid”, kellel on imelikku värvi nahk, imelikud riided ja imelik viis rääkimiseks. Eriti suur elevust tekitasid aga meie igatsugu sorti vidinaid ehk fotoaparaadid ja videokaamerad, kust pärast plõksu käimist võis iseennast ja oma sõpru pildi pealt näha.

Peale esimese küla uudistamist algas aga matkamine ise. Nagu eespool mainitud, siis on meiega kaasas kaks matkajuhti. Juht Maankham, 40ndate alguses mees, kel energiat nagu poisikesel: hüppab, kargab ja mängib trummi. Maankhami energiahugast võis aimu saada ka tema laste arvu põhjal, mis ei olnud rohkem või vähem kui - kõige vanem 21-aastane ja kõige noorem 6-aastane. Maankham alustas matkajuhi karjääri 4 aastat tagasi (enne seda oli ta tavaline põllumees, kuid nüüd teenib ta 3 kolmepäevase matkaga sama palju kui varem terve kuu põllul rügades). Maankham on lihtsalt super matkajuht – ta oli omandanud suhtlustasandil inglise keele, kuid lao aktsent (põhiline erisus, et r tähte on neil raske hääldada ja sageli ütlevad nad r-i asemel l ja sõna rõhud on täiesti ootamatute kohtade peal) tagas selle, et meile jätkuks mõistatamist, et mis ta nüüd küll ütles. Maankham oli läbi teinud paarikuuse matkajuhtide kursuse ning minu hinnangul oli ta kõige paremini omandanud tõelise juhi oskused – ta suudab terve matka jooksul hoida meeleolu, optimismi ning salamisi motiveerides ja naerdes suudab ta meid panema üles rühkima pikkadest tõusudest ning laskuma järskudest langustest. Samal ajal laulab ta meile, võlub olematutest vahenditest välja õhtusöögi, meisterdab lehtedest lusikad ning bambusest keedupoti, voolib muusikariistu, ja selgitab mis taim on mis haiguse vastu jne.

Teiseks matkajuhiks on 3 kuud tagasi alustanud Som Dy, kes ajab lihtsalt ja vaikselt oma asja - ootamatult kaob metsa, on tükk aega kadunud ning sama ootamatult ilmub meie gruppi uuesti tagasi laadungi banaanilehtedega või siis lihtsalt mingeid tundmatuid puuvilju vitsutades. Aga ikka ja jälle sõbralikul ilmel vaikides – sest ta ei oska inglise keelt.

Esimene päev me matkame korralikult. Maankham lippab kõige ees ning tõstab meeleolu lausetega „now a little bit up-up-up and then down-down-down” tähenduses, et nüüd ronime veidi üles-üles-üles ja siis läheme alla-alla-alla. Matkaraja alguses avaneb vaade lõpututele riisipõldudele, neid ümbritsevatele mägedele, palmisaludele ning kardemoni põõsastele (me Tomiga näitame kohe oma teadmisi, osutades teistele juba Indiast, Munnarist tuttavatele põõsastele ja õhkame kooris onu Josephi aktsendiga: „Kardemon, kardemon, kardemon!”). Maankham näitab meile põõsaid, mis on kõhu- ja seljavalu vastu, põõsaid mida söövad rasedad naised hea vere saamiseks ning kõiksugu muud kasulikku kraami. Meie hommikul hoolikalt sissepakitud kehad soojenevad juba esimesel tõusul üles ning nii mõnigi vahetab oma tennised sandaalide vastu ja pusa lühikeste varrukatega pluusi vastu ja kõigele vaatamata on selg ikka märg. Sisuliselt käime terve esimese päeva ikka mäest üles ja mäest alla, enamus aja lihtsalt tihedas võsas ning vahepeal ka põõsaste vahelt ilusat Laose maastikku imetledes. Loodus on tõesti ilus – mägine ning mägesid katab roheline ja lokkav taimestik. Peale sööki saame veel neli tundi mäest üles ja alla võsa vahel kõndida, nii et viimasena kõndiv Andrus räägib õhtul, kuidas ta tee ääres meie kõigi kaloreid maas nägi:).

Kella viie ajal ehk peale 6 tundi kõndimist jõuame akha hõimu külla, kus on umbes 20 majapidamist ja küla ise on umbes 3 aastat vana. Nimelt selle elanikud olid oma kaugel ja kõrgel mägedes asuvast külast lahku löönud ning madalamale ning ehitatava maantee äärde kolinud – põhjendusega, et siin on lastel võimalik kooli minna, sest õpetajatel on siia ligipääs. Samavõrd tähtis olevat olnud küla asukoha valikul see, et siin saavad kokku kaks jõge, mis kindlustavad vee kohalikele elanikele nii toidu valmistamiseks kui pesemiseks. Jõudes mäeveerele, kust paistab bambushüttidest küla, kostab juba kaugelt laste kilkeid ning põrsaste ruigeid. Ühtäkki meid märgatakse ning armas lapsehääl kilkab: „Sabaidii, sabaidii!!!!” (tereee, tereee!).

Timmi ökoküla projekt oli mõnda aega tagasi külla falangide ehk meie tarbeks ehitanud ühe bambushüti ning sinna me elama asumegi. Ihuhädade tarbeks on eraldi majakeses bambusseinte vahel auk ning pesemiseks naturaalne külma veega jõgi. Päikeseloojangul teeme külas tiiru. Kui eelmine küla oli suu lahti uudistamist väärt olnud, siis siinne elu-olu võtab kohe vaikima ning nõuab seedimist.

Küla majad näevad välja suhteliselt sarnased. Majad on ehitatud umbes meetri kõrguste vaiade otsa. Ehitusmaterjalina kasutatakse bambust, mille tüvi oli peenikeste liistudena lahti lõigatud ning siis tasaseks paneeliks painutatud. Aknaid majadel ei ole, kuid ehitusmaterjal on piisavalt hõre, et pilude vahelt valgus läbi paistaks. Põrand on samast õrnst materjalist ning kõndides väga ebakindel (pidevalt oli tunne, et kukud läbi). Katus on tavaliselt tehtud mingitest kõrrelistest või siis palmi okstest ning lõkkesuits oli need muutnud mustaks. Tavalistes akha majades on vaid üks suur ruum, mille esimene pool on kohandatud köögiks, kus on elav tuli ning selle toa tagumises pooles on magamisasemed. Niipalju kui on võimalik kohalike kodudesse piiluda, siis mööblit neil ei ole, sest ilmselt neil on piisavalt vähe asju, mis mahuvad mõnda korvi ning ilmselt habras bambuspõrand ei pea ühte riidekappi vastu või ei hoia püsti. Üldjuhul elab ühes majas mitu generatsiooni ning magamise ruum on jaotatud kaheks pooleks – meeste pooleks ja naiste pooleks. Kusagil maja seinal ripub kindlasti majahing või majavaim (isemeisterdatud asjade pusa – korvid ja paelad jne). Kanalisatsioon toimib nii, et köögipõranda vahelt valatakse lihtsalt solk maja alla, kust seal elavad sead ja kanad selle ilusasti taasringlusesse võtavad.. Territooriumil, kuhu küla on end sisse seadnud, on igasugune rohelus ja muru ära kolinud ehk ei ühtegi taime, vaid pinnaseks on tolmune sea- ja kanasitane muld.

Meid kutsutakse algatuseks kohe külavanema majja – see on äsja valminud küla uhkeim maja, mitte bambusest, vaid puulaudadest ning suur köök asub justkui eraldi toas – see on kohalikku konteksti arvestades täielik innovatsioon. Külavanem pakub meile lao-laod ehk riisipuskarit. Siinse kombe kohaselt tuleb ära juua vähemalt kaks pitsi – kummagi jala jaoks üks pits (meie meessoost grupi liikmed joovad kõik millegipärast kolm pitsi?!). Kuna maja on äsja valmis saanud ning eelmine päev oli peetud selle sisseõnnistamise pidu, siis on külavanema maja väike ruum täis purjus inimesi, ning perenaine on suurtest pidustustest või lao-laost nii ära väsinud, et magab sealsamas väikese beebiga. Toa sisustuseks on hunnik määrdunud madratseid, mõned korvid ning peremehe käest selgub, et seda tuba jagavad kokku 9 elanikku.

Küla inimesed on tõsiste nägudega. Kui neist pilti teha, siis ajavad nad selja sirgu, õlad taha ning vaatavad kõige tõsisemal ilmel otse kaamerasse (ilmselt kui nad võib-olla linnas fotograafi juures käinud on, siis seal kästi nii teha). Eranditult kõigil naistel on peas akha peakatted (kulinatega värvilised mütsikesed) ning seljas isetehtud ehk kootud ja tikitud riided. Lapsed on samasugused nagu eelmises külas - väiksemad paljaste tagumikega, küllalt räpased, kuid õnneliku olemisega oma asju ajamas. Sead ja kanad, pardid, koerad ja muud koduloomad on omavahel sõbrad. Aga mehed oleks justkui teisest muinasjutust – päris mitmed mehed on moodsate kaasaegsete riietega ning puhtad, justkui hakkaks reede õhtul välja minema. Maankham teab rääkida, et põhiliselt töötavad naised, mehed hoolitsevad maja eest ning lao-lao ehk puskari ajamise eest.

Peale õhtusööki täitub meie väike hütt kohalike tütarlastega, kes on tulnud meile massaaži tegema. Nii viskasimegi end viiekesi ritta pikali ning väikesed akha naisehakatised (kellest siiski enamus on abielus või emad, sest siin saavad naised abieluküpseks 15 aastaselt) turnivad meil seljas ning väänavad käsi ja jalgu. Ägisen ja oigan kontidest väljuva rammestuse käes.

Üldiselt jääb meie suhtlus külaelanikega „tere” ja kehakeele tasandile, kuna me ei mõista nende keelt ja nemad ei räägi inglise keelt. Osad akha küla elanikud ei räägi aga ka lao ega khmude keelt, mistõttu ei saa isegi meie matkajuhid kõigi jutust aru. Ehk siis mingit otsekontakti meil külaelanikega ei õnnestunud saada. Aga massaaži neiud on nii agarad, et alustavad meile oma keele õpetamist – tutvustades, kuidas üks või teine kehaosa nende keeles on. Ega muud meelde ei jäänud, kui et sõna, mis kõlas nagu „naba” tähendas nende keeles nina.

Istun õhtul meie hüti verandal, külma tõttu üleni magamiskotti mähitult ning kuulan veidi eemalt küla hääli. Külas ei ole elektrit aga kuna on täiskuu, siis on kuu justkui üks suur prožektor küla kohal ja annab aimu, mis pimedusevarjus toimub. Igas hütis paistab olevat lõke – tehakse õhtusööki. Kusagilt on kosta sigade ruigeid ja kolkse, mis tähendab, et loomad saavad oma õhtusööki. Siit-sealt kostab lapse nuttu. Aga muidu on vaikne – ja kell on seitse. Kummaline, kui elektrit ei ole, siis loksub elu paika päikese järgi – ärgatakse koos päikesega ning magama minnakse koos päikesega.

Olen pikali moskiitovõrgu, magamiskoti ja koheva vatiteki all, kõik mu riided on mul seljas, müts peas ning peas ajavad üksteist taga mõtted – kas need inimesed siin, kes elavad elu oma kõige loomulikumal moel, kuid väga-väga rasketes ehk elus-püsimise-võitluse tingimustes ning ilma igasugu abivahenditeta, on õnnelikumad kui meie oma ärahellitatud ning mugavas lääne ühiskonnas?

Marika

neljapäev, 22. jaanuar 2009

Ettevalmistused akhade ja khmude juurde minekuks

Luang Prabangis, üks ja sama fliis 24 h seljas

Piisas mul vaid üheks päevaks hotelli kõhubakteriga võitlema jääda, kui meie reisigäng oli hullumeelsuse hoos kokku leppinud 3-päevase trekkingu ehk võsas heitlemise ja olematutel radadel rühkimise. Justkui nad oleks ära unustanud, kui piinarikas oli olnud mõned päevad tagasi Tais Chiang Mai lähistel tehtud 1-päevane džungli matk?! Tookord oli meie matkajuhil hull tempo taga ning kogu meie kaheksane grupp ähkis ja puhkis tema järel mäest üles ja mäest alla, üks jalaväänamine teise otsa, okkad käes ja näos, kraapsud peas ja jalgadel... Kõige tipuks oli kokkuvõte, et ega me suurt midagi peale lõputute bambusesalude ja pimedate


metsaaluste ei näinudki. Ja nüüd uue hooga?! Mis siis, et seekord lubatakse mägihõimude külastamist – kogu eelmise matkamise mõte oli ka mägihõimude külastamine, aga nägime vaid ühte väikest tavalist küla, ühte meest ning selgus, et sinna külla oleks saanud sõita ka autoga. Hullud mis hullud, ja kes veel see Timm on? Aga olin oma kõhuhädadest liiga nõrk, et neljaga võitlema hakata ja otsustasin lihtsalt kaasa voolata. Kui ma aga ise aeglasevõitu, kuid usaldusväärse olemisega Timmi olin lõpuks ära näinud ja ta väitis, et mõnes neist küladest on kohalikud valget inimest varem vaid paaril korral näinud, siis hakkas mullegi tunduma, et väga äge oleks tõelise maadeavastajana Laose „pärismaalasi” vaatama minna.

Hõimurahvaste igapäevaellu sissepiilumine oli minu suureks unistuseks olnud juba Põhja-Taist alates. Nimelt kui oma kaheksase matkagrupi soove kaardistasime, siis ei jätnud ma ühtegi olukorda kasutamata võimalust, et meie reisi soovidekaardile lisada oma soov - „rohkem hõime”. Minu soove võeti kuulda, aga kahjuks ma sain aru, et sain täpselt seda mida olin soovinud – kvantiteeti, mitte kvaliteeti. Nimelt ei õnnestunud meil Põhja-Tais näha „originaalkülasid”, kui välja arvata eelmainitud üks väike küla, kus me tegelikkuses ei näinud inimesi nende rahvariietes oma igapäevaseid toimetusi tegemas. Selle asemel aga sain sõna otseses mõttes „rohkem hõime”, kui meie bussijuht minu soovi peale viis meid sisuliselt Tai Rocca al Maresse. Nimelt pani bussijuht meid maha ühe aia taha, kus sissepääsuks tuli maksta 160 eeki ning selle eest sai korraga tutvust teha viie hõimu esindajaga – akha, lahude, hmongide, pikk-kaelade ehk karenitega, mienidega. Häda oli aga selles, et tegu oli turistilõksuga ehk nende inimeste kodudest oli tehtud vabaõhumuuseum, kus kõik elanikud olid end kohusetruult




rahvariietesse rõivastanud ning turistide välja ilmudes asusid tülpinud nägudega justkui sundkorras oma eeskava tegema ja käsitööd müüma. Sisuliselt saime me hõimude kohta teada seda, et peamine erinevus seisneb selles, kuidas ja milliseid rõivaid nad endale tikivad ning kas nad teevad oma kehaosadega (nagu kaelavenitus) trikke või mitte. Meie seltskonnal oli neist kahju, et nad seal end niiviisi väljanäitusele on pidanud panema, kuid lohutasime end sellega, et see on nende töö, sest külad teenisid omale sel viisil sissetuleku ning ilmselt nende alternatiiviks oleks olnud päevad läbi põllul rasket tööd rügada. Pealegi võiks ökoturism (ideaalis) soodustada vanade traditsioonide eluspüsimist. Ehk ehedusest oli asi kaugel ning selle asemel saime justkui Tai hõimude kultuuri McDonaldsi menüü – tunni ajaga viis kultuuri ja asi selge!!!

Kuna mind paeluvad eelkõike inimesed, siis tuleb mainida, et peale Põhja-Tai võltskogemust olin eriti ootusärevil Laose etnilise mitmekülgsuse osas. Vähemalt andis Timmi poolt korraldatav veidi rohkem lootust näha Laoses neid samu kultuure oma loomulikus keskkonnas.

Laos on oma suuruselt veidi väiksem kui Suurbritannia. Laose 5,6 miljonit elanikku jaguneb nelja peamise etno-lingvistilise grupi vahel, mis aga keele, ajaloo, traditsioonide ja uskumuste põhjal jaguneb omakorda rohkem kui sajasse etnilisse gruppi või alamgruppi. Põhja-Laoses moodustavad etnilised vähemusrahvad enamuse elanikkonnast. Sisuliselt on paljude Põhja-Tai ja Põhja-Laose hõimude juured samas kohas, pärinedes Kagu-Hiinast ja Tiibetist, kust nad kunagi migreerusid lõuna poole, et põgeneda sealse riigikorra eest. Tänaseks võib nende hõimude esindajaid leida isegi Euroopast ning Ameerikast. Usunditest viljelevad hõimurahvad peamiselt animismi, mis tähendab asjadele hinge andmist. Allolevalt kaardilt on täpsemalt kõik hõimud näha.

Luang Prabangis olles käisime ühel näitusel, kus tutvustati erinevaid Laose hõime, sealt mõned huvitavamad faktid.

Khmud (kutsutakse ka Khammu, Lao Theung). Khmusid peetakse Laose esmasteks elanikeks ning Khmude rahvaarv Laoses on üle 600 000 inimese. Religioonilt on khmud animistid. Khmudel on ajalooline traditsioon kaubelda riisi, metsasaadustega ja punutistega saades vastu raha, riideid, rauda ja esmatarbekaupu.

Akhad (kutsutakse ka Iko-deks ja Ko-deks). Akhasid on hinnanguliselt 2-3 miljonit, elades lisaks Laosele ka Hiinas, Birmas, Tais ja Vietnamis. Algselt pärinevad nad Tiibetist ja Yunnani provintsist Hiinas ja Laosesse on nad asunud elama viimase 200 aasta jooksul. Akha külasid on lihtne ära tunda nende külaväravate abil. Usutakse, et need väravad kaitsevad küla bandiitide, metsloomade ja haiguste eest ning et see on mütoloogiline eraldatus inimese ja spirituaalse maailma vahel. Külalised ei tohi kunagi neid väravaid puudutada (me ka nägime ühte sellist ning hoidsime näpud eemal).

Näitusel oli välja toodud ühe akha küla (Phiyeri küla, Luang Namtha provintsist) 29-aastase mehe Peo Songi kommentaar tänapäeva elu kohta: „Akhade jaoks on asjad tänapäeval oluliselt muutunud. Lapsed on näinud teisi külasid ja moodsat elu. Kaua aega tagasi, kui inimesed nägid kuue- või seitsmekorruselisi maju, siis nad küsisid, et kas need on ehitatud kurjade vaimude poolt. Praegusel ajal inimesed austavad küll oma jumalaid, kuid samas saavad aru, et ka inimene ise on suuteline tegema väga palju erinevaid asju.” Minu arvates annab see päris armsalt edasi seda, mis radasid hõimurahvaste mõte Laose metsade ja mägede vahel liigub.

Taolisi, meie jaoks ajas ligi sada aastat tagasi elavaid inimesi me uudistama minna soovisimegi. Algatuseks oli vaja Taist Laosesse saada. See oli kõige kummalisem piir üldse, mida näinud olin. Jõe ääres oli väike piiriputka, kus ametniku põhimure oli see, et ta saaks igalt valgelt nende maa mündid oma kollektsiooni. Dokumendid korras, pidime mööda mudast järsku kallast alla vee äärde minema, varbaid märjaks tehes päevinäinud paati istuma – ei mingit infrastruktuuri!! Teisel pool jõge hüppasime veelgi mudasemale kaldale, loopisime kotid takka ning 30 dollari ja ilusa naeratuse eest saime ilma igasuguse probleemita viisad passi ja astusime Laost avastama.

Laose piirilinnast Huay Xaist asusime järgmisel hommikul koos Timmiga tema „kodulinna” ja matka alguspunkti Vieng Phoukha poole teele, kaasas suur hunnik ootusärevust, kaks britti ning Andrusel mitu suur rasvast hotellist kaasavõetud kirpu riiete sees. Timmi organiseeritud mikrobuss oli luksuslikem, mida seni reisil kasutanud olime, kuid sellele vaatamata olime kõik peaaegu hulluks minemas, sest peene bussi juht lasi meile uhkustundega ühe Laose „karaokelaulja” uusimaid hitte, mis oli lihtsalt vali ja kõrgetel nootidel ilma erilise muusiktajuta laulja vali häälitsemine. Algus oli lubav!!!

Põhja-Laose väikelinn või õigemini paarituhande elanikuga külake Vieng Phoukha oli elamus omaette – enamus majad linnakeses olid lao-stiilis ehk kõrgetel postidel asuvad bambusest punutised, maja all jooksid ringi sead ja kanad, naised kandsid kõiksugu imelikke peakatteid, lapsed jooksid külma ilmaga paljajalu ja palja tagumikuga mööda külatänavat ning kogu küla ehk naised lastega ning mehed autodega kogunesid end enne päikeseloojangut pesema jõe äärde. Mööda küla kõndides sai kinnitust kuuldus, et lao mehed on „iluasjad” ning naised hoiavad kogu majapidamisel hinge sees. Nii oligi, et külas kõndides oli tavaline vaatepilt järgmine – kanajalgadel seisvate majade all tampisid naised riisi (selleks on eraldi agregaat, mis võtab riisil nn koore ümbert, sest ega siin ei ole nii nagu meil, et lähed poodi ja ostad koti puhastatud riisi) ning mehed lebotasid maja rõdul ja jõid lao-laod (kohalik puskar).

Kuna parasjagu oli tulemas täiskuuöö, mida budistid/animistid alati mõne suurema tseremooniaga tähistavad, siis oli juba pealelõunast saadik näha ettevalmistusi õhtusteks pidustusteks – mehed soojendasid end lao-laoga ja nikerdasid midagi bambuse torudesse,

naised uhmerdasid mingit ainet hoolega, lapsed jooksid ümber templi ja mõni moeteadjam poiss oli pintsakugi oma kottis dressipükste peale pannud. Nii seadsime meiegi peale pimeduse saabumist sammud templi poole, et täiskuu tseremooniast osa võtta. Meid, kui valgeid pandi aukohale istuma, munkade kõrvale. Kogu tseremoonia seisnes selles, et mungad lugesid palvena ette külavanema poolt kirja pandud külarahva soovid, pühitsesid sisse mitu bambusetoru (hiljem osutusid need koduste vahenditega meisterdatud ilutulestikuks) ja lõid hiigeltrumme. Peale ametlikku osa süütasid kohalikud lao-laod pruukinud mehed üle küla kõrguva mäe otsas templi ees järjest kõik raketid ning kangemad laose vägilased viskasid särgid seljast ning karastasid end raketist pritsiva tulesaju sees. Meie proovisime Laose naistelt tantsusamme õppida ning vastutasuks krapist tuleva disko saatel kaerajaani õpetada.

Peale täiskuu pidustusi Vieng Phoukhas oma umbes +8 kraadises puuluukidega ja valgete laudseintega ilma kütteta ja külma veega toas moskiitovõrgu all jõevulina saatel magama jäädes mõtlesin, et kuidas me küll seal džunglis selle külmaga ellu jääme. Järgmisel varahommikul hammaste plõginal Timmi askeetlikkus „kontoris” (hõredate laudseintega maja muldpõrandaga ruumis oli läikivast riidest roosa linaga laud ja 8 punast plastmasstooli ning teises nurgas laud ja riiul dokumentidega) matka juhtnööre kuulates ja kaarti vaadates tundus hullumeelsena lihtsalt 3 päevaks džunglisse ära kaduda...

Marika