Inimkatsed vol 15 ehk kui unistuste vannitoas sajab

Aitasin just peremehel tema võitluskukke vannitada

Mitte vihmaperioodil neljas paduvihma päev järjest

Vahest on väga selge pilt, kuidas asjad ja olukorrad (rääkimata teistest inimestest) peaks olema. Kui reaalsus mõne teistsuguse pildi ette mängib, siis tundub, et reaalsus on unenägu ning unistatud pilt on hetkeks kaduma läinud reaalsus. Nii minugagi! Ma ju teadsin kaks aastat tagasi, mis minust reisi-aastaga saab. Teadsin ju väga selgelt, et löön kaks kärbest ühe hoobiga ehk lisaks „silmaringi-laiendamise-maailma-avastamise-projektile“ tegelen ka projektiga „mina“ ning sätin end mõningastest elu räsimistest kähku „korda“. Just nimelt kähku, sest olin ma ju niigi juba õnnelik ja rõõmus inimene. Selleks, et viimane projekt õnnestuks, olin eriti agar tunde mediteerima, päevi vaikima ning nädalaid erinevaid puhastuskuure läbima ja valimatult ahmima endasse kõike, mis lubas midagi keha-vaimu-hinge tasandil paremaks teha. Meenutades täna seda sisemise- ja välimise rännaku karuselli, naeran valju häälega enda naiivsuse üle. Mis üldse tähendab „korda“?! Millest ma siin blogis kirjutanud ei ole on see, et kui eelmise aasta augustis "täiesti korras" oleksin pidanud olema ehk kui oli täitumas pea aasta reisil olemisest, juhtus minuga midagi, mis pani plahvatama kogu minu väärtushinnangute süsteemi, paiskas mind mürtsuga vastu maad, ajas kolmeks nädalaks totaalsesse segadusse, tegi mõneks päevaks haigeks, kuid siiski aitas lõpuks mind uuesti hellalt jalule ning istutas minu sisse uue tarkuse ning maailmanägemise viisi. Uskusin tookord, et see ilmselt oligi enda „korda“ tegemise kulminatsioon ning järelejäänud reisiaasta saan järelikult täies hiilguses särada ning lihtsalt elukulgu nautida. Tundub, et saatus itsitas siis juba vaikselt pihku ning valmistus aga uusi pomme minu teele heitma. Kui sel aastal juuli lõpus Balile jõuan, siis olen rohkem räsitud ning segaduses kui varem. Olen vait, sest kellele sellest rääkida?! Oleme ju harjunud läänemaailmas sellistest asjadest vaikima, sest mõelda vaid, kui keegi arvab, et ma olen mõistuse kaotanud?! Mõelda vaid, kui keegi arvab, et ma olen nõrk või et minu pealtnäha ideaalses elus on ka madalseise!! Nii istub see lugu mitmeid nädalaid arvutisahtlis, kuni ma otsustan loo siia blogisse panna, sest äkki minu läbielamised ja avastused aitavad kedagi teist, sest isegi kuigi me neist asjadest ei räägi, siis kogeme neid ometigi kõik, olgu pealtnäha kuidas tahes – oma nõrkuse näitamine on siiski teatud mõttes hoopiski sisemine tugevus.

Nisiis juuli lõpus Balile jõudes on mul kadunud usk kõigesse – imedesse, energiatesse, hingedesse, inimestesse ning osaliselt iseendassegi... Kõhklen kõiges ja kõigis ning eriti kogu selles spirituaalses jamas, mis mind järjepidevalt jahib või siis mida mina jahin. Peatun ning küsin ehmunult järjest tihedamini: „Kas ei ole minu ees lillade liibukatega „ommmi“ mõmisev palja ülakehaga guru lihtsalt üks järjekordne mõistuse kaotanud hipi?! Kas ei ole kõrgemast väest jahuv valgustunud mees lihtsalt üks järjekordne omale riisi-küpsise raha teeniv suvaline „jope“? Kust ma tean, et šamaanid mind oma lauludega ära ei nõiu?! Kas ei ole mulle kohvikus oma uskumatult imelist „söö-palveta-armasta“ stiilis lugu pajatav kottpükse kandev naine lihtsalt järjekordne põgenenud meeleheitel koduperenaine? Kas kõik väikesed imed, mis minuga igapäev juhtuvad, ei ole lihtsalt minu oma elava kujutlusvõime vili?“ Istun järjekordses joogatunnis ülitopakas joogapoosis - silmad taevasse suunatud, keel suust välja rippumas ning „nõelu“ täis jalad ning käed nii risti, et tekib tunne, et need kuuluvad kellelegi teisele. Joogaõpetaja selgitab, et see on püha lõvi assana ning see toob kehasse ja tšakratesse ideaalse tasakaalu. Apiiiii, no mis!? Kes see üldse oli, kes tuli sellele ideele, et tšakrad olemas on!? Ma ei ole neid ju näinud! Kus ma tean, et keegi, kes mõtles maailma tobedaima joogapoosi välja ei olnud mingi hallutsinogeense aine mõju all olev narkar?! Kust kõik võtavad selle tarkuse ja julguse, et väita, et meile mitte nähtavas maailmas on asjad nii ja mitte naa.... Mis sellest, et sõltumatud inimesed räägivad neist asjadest samal viisil, mis sest ma ise kogen aeg-ajalt imelikult „ebamaiseid“ olukordi ning puudutan imesid. Siiski, näidake mulle seda kohta, kus on kirjalikult tõestatud (originaalallikat palun, mitte neid raamatupoodide riiuleid koormavaid tonne spirituaalset jura), et maailmas asjad nii käivad!?! See spirituaalne maailm tundub üks totaalselt veider koht olevat, kuid kuhu minna, sest tavaline läänemaailm ju on veelgi veidram!! Ja justkui tellitult virutab elu mulle kogu selle kõhkluse tordi otsa ühe kirsikese teise järel – nimelt justkui tõestuseks saan Balil ühe ebamaiselt veidra kogemuse teise otsa ning upun üha sügavamale iseendas tundmatutesse sfääridesse ning enda müstilistesse saladustesse!

Kas ma hakkan hulluks minema?! Mis see on?! Plaani kohaselt ma pidin ju aastaga õnnest tulvil olema, kuid nüüd on pea hoopis mingeid segaseid mõtteid täis ning korraga ei ole minu õnnest pakatavast olekust enam haisugi. Mis mõte siis üldse kogu sellel rännakul oli, kui maandun veel hullemas ja segasemas kohas, kui alustasin?! Lisaks sellele on olnud piisavalt aega, et enda sisemaailma välimistest kihtidest läbi närida ning korralik puhastustöö läbi teha. Üllatusena aga ei tule aga saastase väliskihi alt välja kaunilt läikiv sisekosmos, vaid järjest kerkivad esile ammu unustustehõlma vajunud vanad probleemid ja teemad või siis üllatusena iseloomu omadused, mida olin pidanud enese omadeks, kuid nüüd selgub, et need on hoopis kunagi lapsepõlves läbitud kogemuste tulemusena muundunud isiksuse osad... Kas tõesti on see kõik minus olemas, millest mul 34 aastal jooksul aimugi ei olnud?! Ei tea, kas peaks kõik sinnapaika jätma ning lihtsalt koju „normaalsesse“ ellu minema?! Ei tea, kas peaks uue ringi meditatsiooni, vaikimist ning ravitsemist tegema? Kellele ma sellest rääkida saan?!

Õnneks ei ole Bali tulvil vaid igasugu imelikest ravitsejainimestest, vaid ka inimestest, keda minu kõhutunne lubab usaldada. Minu lihtsa ja targa Bali sõbra meresinised silmad vaatavad minust läbi nagu röntgen-aparaadiga nii, et mul ei ole vajagi seletada või selgitada. Ta patsutab mulle õlale ning ütleb, et minuga toimub imeilus kasvamise protsess... „Imeilus?!“ ei jõua ma sõbra kasutatud omadussõna ning pandud „diagnoosi“ ära imestada... Ta selgitab, et kui meie eludes toimuvad intensiivsed spirituaalsed läbielamised (mida ma vabatahtlikult viimase kahe aasta jooksul külluslikult ise hankinud olen), siis juhtub tihtipeale uue sündmuse/avastusega see, et meie vanad elust arusaamised ja struktuurid purunevad ning mõistus läheb lihtsalt üle paanikarežiimile, sest enam ei ole ju, millest kinni hoida. Tühjus on. Ainus, mis sel puhul teha, on mitte midagi teha. Tuleb rahulikult lihtsalt oodata kuni uued struktuurid kasvavad, paika saavad ning meie aju uue arusaamaga seosed loob. Tore uudis, aga võtan veel igaks juhuks ühe sõltumatu hinnangu. Nimelt räägin oma viimase poole aasta sündmustest ühele targemaile naisele, keda kohanud olen. Ta vaikib mõnda aega, nokitseb kohvikulaua nurka muiates ning ütleb lõpuks ootamatult: „Palju õnne!“ Olen taaskord segaduses, sest oodatud kaastunde asemel saan ootamatu reaktsiooni!? See tark naine, nagu minu siniste silmadega sõbergi, selgitab, et see ongi enda sisse järjest sügavamale mineku protsess, see ongi enese avastamine, see ongi areng, see ongi evolutsioon. Elu testib meie usku, ajades meid kõhklusesse, segadusse, musta auku.. Kui sellest läbi saame, siis jõuame uuele tasemele (nagu arvutimängus), aga ikka selleks, et uued väljakutsed vastu võtta, need lahendada ning ikka aina edasi järgmistele tasemetele hüpata... Meie kohtumise lõppedes vaatab ta mulle oma suurte selgete silmadega otsa ning ütleb: „Pole hullu, nüüdsest läheb see segadus ning tühjus iga korraga hullemaks.. aga see toob vaid uut kasvamist ja küpsemist.“ Kui samamoodi reageerib ka veel kolmas „igavesti teel olnud“ sõber, siis unustan oma segaduse ning tühjuse ning kogu minu „kriisi“ perspektiiv muutub.

Kui on tunne, et olen taaskord vastu maad surutud, siis hoopis naeratan ja tänan ning minu ehmunud ning löödud olek asendub ühtäkki elevusega, sest ma ju ometigi kasvan. Tõepoolest, kui me ühel hetkel „valmis saaksime“, siis ei oleks ju enam elamisel mõtet!! Elu mõte on ometigi ju kasvamine, pidev arenemine, paranemine. Kui see ära ununeb ehk kui me oma ellu ise väljakutseid ei kutsu, siis on elu nii helde, et tuleb ja otsib meid üles ning paiskab olukorda, mis mitu korda hullem, mille me iseendale kasvamise ülesandeks valinud oleksime. Olen oma piinavas „kriisis“ ülirahulolev, sest vaatamata sellele, et raske on, ei loobuks ma ei millegi nimel rohkem iseendaks ning küpsemaks ning targemaks saamisest... Elu seaduspärasused panevad mind muigama – kas ei ole mitte imeline, et ei ole vahet kas elada pealtnäha muretut rändurielu või stressirohket tööinimese elu, elu käib ikka oma kindla rütmi järgi! Ei ole mitte kuhugi põgeneda – rütm järgib meid kõikjal - ikka üles ning seejärel alla ning kui oleme all, siis ei saa me mujale suunda võtta kui üles – ikka selleks, et me mugavaks ei muutuks, et kõik paremaks muutuks.

Maailmas ei ole vist ühtegi asja, mis oleks alati ja stabiilselt 100% positiivne, kõigel on alati ka oma varjukülg. Nimelt istun oma Bali kodu vannitoas, mis on justkui minu unistusest, ideaalne - avatud õue, ilma katuseta, elus taimedega, sisse ulatuvad palmid ning igal hetkel on näha taevas, sõltuvalt kellaajast päike või kuu – selline nagu ma alati unistanud olen. Aga neil päevil sajab Balil lõputult, nii ka minu unistuste vannitoas, muutes selle vettinud mudaseks reaalsuseks :)

Marika, uuesti jonksus, kuid loodetavast igavesti „rännakule“ ning „kasvama“ jäädes

Inimkatsed vol 14 ehk 2 aastat reisil

Balil

mõnusas soojas vihmas

Avan harjumusest kodulehekülje http://www.marikatom.blogspot.com/ ning jään minutiks paariks ehmunult viimast sissekande kuupäeva jõllitama – oiiii, kas tõesti kuu aega tagasi?! Ei ühtegi sissekannet!?! Kuskil kukla taga ju tuksus koguaeg mõte, et oih, blogi pole ammu kirjutanud, aga et juba kuu!!! Kas see on laiskus?! Kas see on väsimine!? Kas see on see, et midagi ei ole öelda või see et kõik on niigi ju öeldud?!

Täna on täpselt kaks aastat sellest hetkest, kui minu jalad Eestimaa kohalt taevasse tõusid ning ma üheks aastaks oma rohkem kui kahe aastasele reisile tulin. Selle ajaga on paju muutunud ning ometi mitte midagi muutunud... Kõik on endiselt äge ning nauditav, aga ägeduse ning nauditavuse definitsioonid on vast muutunud... Mina olen pealtmööda ikka samasugune, aga ometi on minu sees midagi väga suurt muutunud... Ja asjad minu ümber on samad, aga muutunud - nii on minuga endiselt minu arvuti, kuid tema on ka väliselt muutunud, joostes päevas 3 korda kokku ning olles kaotanud pooled oma klahvid.. Minu fotokas on minuga, kuid ta ole nõus enam tihtipeale pildistama, mnuga on endiselt minu reisikott, kuid tal on augud sees ning värv kulunud.. Sama seis on ka blogiga - ta on olemas, kuid temagi tundub olevat väsinud... Või olgu, tunnistan, et pigem on lugu selles, et rändur on veidi väsinud. Väsinud, sest ränduriga on viimastel kuudel päris palju huvitavad ja raskeid inimkatseid toimunud. Seetõttu vahest ehk mõistate, et ränduri elus võib ju kahe aasta jooksul esineda periood, kus isegi vaatamata Bali imelisusele ning maagiale ei teki inspiratsiooni kirjutamiseks, sest nii palju muud on toimumas (ikka ja jälle seespidiselt)... Aga nendest lugudest mõne aja pärast.

Kallid blogi fännid, tänan teid, kes te kaks aastat vastu pidanud olete! Tänan teid, kes te lugude ootuses truult siia leheküljele ikka ja jälle piilute. Ma tänan teid juba ette kannatuse ja usalduse eest, et oodata, et siia leheküljele kohe varsti jälle midagi ilmuma hakkab. Luban, et ilmub!

Marika

igavikuline rändur

Inimkatsed vol 13 ehk usaldus, teadmatus ja vabadus

Peale eileöist šamaanirituaali

Õues lõhnab kevade järgi

Neil päevil täitus mus just 18 kuud ehk poolteist aastat rännakul olemisest ning seoses sellega avastasin, et ma ei ole ammu enam blogi veergudel rääkinud endaga toimuvatest inimkatsetest. Võib-olla on põhjus selles, et avastusi enda kohta jääb ajapikku vast vähemaks või olen ma siin Cuscos lihtsalt kirjutamise mõttes veidi laisemaks jäänud. Sel nädalal sain aga kaks kirja sõpradelt-tuttavatelt, mis meenutasid märkama enda elus olemasolevat ning arutlesid teema üle, kas kindlustunne või südame vabadus. Inspireerituna nendest kirjadest, otsustasin siia kirja panna minu oma peas viimasel ajal samadel teemadel keerelnud mõtted ning tehtud avastused.

Usaldus. Nagu mõnele oma tuttavale olen selgitanud, siis tulin Peruusse sooviga leida omale šamaanist õpetaja, kes aitaks mul siinse iidse põlisrahva elukunsti saladustele jälile saada ning veel paremini või pigem mõne teise nurga alt õpetada iseenda ning loodusega kontaktis olemist. Kohtasin üht ning teist šamaani/õpetajat, kes mulle niivõrd sümpatiseerisid, et oleksin end nende kätte hea meelega võinud usaldada. Aga alati läks miskit valesti – küll kuupäevad ei klappinud, siis jälle kadus üks šamaan kuhugi ära ning teine ei vastanud e-mailidele. Olin suhteliselt nõutu tükk aega ning leppisin asjaoluga, et ju siinne tarkus ei ole siis minu jaoks, kuni.... Ühel päeval avastasin, et tegelikult olen ma täiesti pime olnud! Minu ellu olid ju juba ammu siin Lõuna-Ameerikas need õpetajad saabunud ning osad juba lahkunudki, keda olin soovinud. Tõsi, mitte küll trummi põristavate šamaanide näol, vaid tavaliste inimeste-sõprade näol, tänu kellele ma terve siin oleku aja olen kõvasti targemaks saanud. Olid ju erinevad tuttavad õpetanud mulle taimede saladusi, julgustanud alustama tegevustega, millega ma ei olnud senini julenud, rääkinud tervisliku toitumise põhimõtetest ning universumi seadustest. Ühtelt õppisin söögi tegemist, teiselt müstilist eluvaadet ning kolmandalt uusi mediteerimise võtteid. Sain soovitusi tarvilike raamatute ning filmide kohta. Ehk see ongi ju kõik see, mis puudutab iseendaga kontaktis olemist. Selle äratundmise asemel olin ma aga pikisilmi oodanud õpetajat, kes näeks välja nagu õpetaja või kes laotaks oma õppetükid minu ette täies hiilguses laiali. Kuid ei, nii must-valgelt need asjad ju ei käi. Mõistsin, et tarkus on märgata õpetajaid või õppetunde, mis on sissepõimitud igasse päeva või elusituatsiooni – need nö maskeeritud õpetajad tuleb vaid osata lihtsalt ära tunda.

Nagu elu on näidanud, siis ei ole ma vaatamata oma usinale otsimisele täna veel ikkagi ühegi šamaani õpilane, kuid see ei tähenda, et ma ei ole targemaks saanud selles osas, milles soovisin. Minu õppetund sellest loost on, et koos sooviga targemaks saada peab tekkima ka usaldus elu vastu, et ta annab sulle seda, mida parasjagu vajad. Usalda!

Teadmatus. Kui aus olla, siis kuigi ajaarvamiseni „elu pärast reisi“ on loodetavasti oma 8 kuud aega, on viimasel ajal minu pea järjest tihedamini selleteemalisi mõtteid mõlgutamas. Võin nüüd üles tunnistada, et varem ajasid mind selle uue eesootava eluperioodi mõtted kergelt närviliseks – mida? kuidas? kas? kui palju? Suur mure oli, et kuidas kõike rännakul õpitut oma igapäeva ellu rakendada nii, et siin reisil minu hinge tulnud suur rahu ning tasakaal alles jääks. Teine mure oli, et jeever, nii pikk aeg on möödas ning ma ikka veel ei tea, mida tarka oma „peale reisi eluga“ peale hakata. Muret tegi, et head ning universaalset kõike aspekte arvestavat ideaalset lahendust ei paistnud kuskil olevat. Avastasin end kaalumas töövariante, mis oleks mulle taganud rahuliku materiaalse ja mentaalse maandumise igapäevaellu – ehk teada-tuntud töö ning kindel sissetulek. Tundus kuidagi hea ja kindel sisseelamise variant.

Siis aga ärkasin ma nagu unest – mõistsin, et käitun juba hetkel ainuüksi mõtete tasandil kui argpüks, kuigi ometi üks suurematest tarkustest mis ma siin reisil õppinud olen, on see, et see mis meid edasi viib, on julgus ehk tegutsemine hirmust hoolimata. Ja mida mina teen – mõtlen sellele, kuidas turvalisemalt maanduda ning juba eos väldin ebamugavustunnet ning väikest pingutust?! Oii...kogu selle reisi üks mõtetest on ju ka see, et oma elu muuta... kuid vanale lennuväljale tagasi maandudes algaks ju kõik nagu varem?!?

Õnneks on nüüdseks Lõuna-Ameerika energia mulle nii mõjunud, et olen mõistma hakanud, et tegelikult ma ju oskan lennata... See kahjuks ei ole veel kuidagi minu füüsilistes oskustes avaldunud, kuid mentaalses plaanis tähendab julgelt selle tegemist, mis süda ütleb, mitte seda, mis mugavam on. Lendamine on julgus mitte minna lihtsamat teed! Keegi on kunagi öelnud, et kui ise oma ellu väljakutseid ei kutsu, siis tulevad otsivad nad su ise üles ning annavad sulle üldiselt mitu korda raskema ülesande võrreldes sellega, kui oleksid ise väljakutse oma ellu kutsunud. Peale selle elutarkuse tõdemist juhtus ime – minu meeltesse saabus varasema kerge paanikatunde asemel sügav rahu. Minu süda rõkkab hetkel rõõmust ning hinges on kindlustunne, et proovides oma eluga midagi uut peale hakata, saan kindlasti end ees ootavate katsumustega ning kogu selle ebakindla tulevikuga imehästi hakkama. Ja mis kõige imelisem, hirm asendus põnevustundega. Kui varem ma lausa vajasin, et tulevik oleks mulle hirmus selge ning ma tahtsin kindlalt teada, mis juhtuma hakkab, siis nüüdseks olen ma nautima hakanud teadmatust. Nagu siin reisil olles on hirmus põnev see, et tegelikult ma ei tea, mis homme või järgmisel kuul juhtuma hakkab, siis samamoodi teadmatus igapäevaelus annab põnevustunde ja seikluse maitse kõigele. Lisaks annab teadmatus võimaluse, et kõike võib juhtuda ehk seega kõik on võimalik! See ajabki heas mõttes ärevile – võimalik on iseenda elu jälgida kui põnevat seiklusfilmi.

Vabadus. Vaatamata teadmatusele on samal ajal kasvanud minu kindlustunne. See kasvab tundest (millest ka siin blogi loos kirjutanud olen), et maailm on üks kodune paik, kuna sõbrad on ees ootamas igas maailmapaigas. See on teadmine, et kui Eestis kuidagi ei saa, siis on tegelikult terve maailm oma võimalustega avatud. Töötama ei pea tingimata Eestis kui see kuidagi välja ei kuku – tööd ja äri võib teha Peruus, Vietnamis, Singapuris, Austraalias, Balil jne. Ehk varianti, et kuidagi ei saa, ei ole olemas. Ja see tunne annab vabaduse - vabaduse minna mööda rada, kuhu poole süda kisub.

Marika

Jõulumõtted... jõulusoovid

Jõulumeeleolutus Ecuadori pealinnas

Hinges on soe

Sobran minevikus - vaatan selle reisi jooksul tehtud fotosid ja loen aasta tagasi blogisse kirjutatud jutukesi. Kohati tundub, et see kõik oli nii ammu, sest mõned olnud hetked on juba ununenud ja mõned mõtted ning käitumislükked on tagantjärgi üllatavad. Miks ma nii mõtlesin? Miks ma nii ütlesin? Täit tõde või kõiki detaile mäletatavat mineviku mosaiiki ei ole võimalik enam kokku panna. Aga kas üldse on mõtet pead vaevata selle üle, mis minevikus oli? Kas üldse on mõtet ennustada, mis tulevik toob, sest kõik läheb nagunii omasoodu? No, kes oleks osanud arvata, et ma ühed jõulud veel kodust eemal veedan? Kes oleks osanud arvata, et Tom enne koju jõuab kui mina? Kes oleks osanud arvata, et Bali mind oma nõiaringi nii kauaks ajaks võlub? Kes oleks osanud arvata, et Lõuna-Ameerikasse satun? Ja kes teab, kus ma järgmise aasta aprillis näiteks olen?

Tahan Teiega jagada seda hindamatut kingitust, mille see reisiaasta mulle tegi ning tänu millele minu jaoks kõik lihtsamasse võtmesse asetus. Nimelt jõudsin arusaamisele ja äratundmisele, et ei maksa heietada selle üle, mis oli, sest nagunii on see möödunud aja poolt moonutatud. Ei ole oluline pead vaevata, mis homme ehk tulevikus juhtub, sest nagunii ei ole võimalik seda ette ennustada. Kõige olulisem ning kõik õnneks vajalik juhtub just siin ja praegu - elu imelisus on päikesetõusus, kortsulise vanamemme mõtlikus pilgus, lääpa tallatud tennistes, ootamatus kohtumises, kose laulus, lahendamatus probleemis, lapse naerukilkes, vahuses vannivees, kallistuses, parksuvas kaminatules, turri ajavates arusaamatustes, sõbralt saadud armsas e-mailis, uusi ideid pakkuvas raamatus, ootamatus telefonikõnes, talumatus olukorras, tundmatu inimese naeratuses, uues projektis, lambaid meenutavates pilvetupsudes, kurbuses, enda varbaid silmitsedes, väsinult värskete linade vahel uinudes, sügiseses halluses, välja purskunud vihahoos, kaasaviivas muusikas, tähistaevasse uppudes, vaarikamoosiga pannkookides, paljajalu merevees ja lihtsalt olles. Jah, just praegu ja just nüüd, selles hetkes on ime ja imelisus. Ei ole oluline, kas olla koduselt lumisel Eestimaal või mööda maailmaradu rändamas, töötamas või puhkamas, nukrutsemas või naermas.

Elu asetub teise valgusesse, kui aktsepteerida asju/olukordi/inimesi lihtsalt nii, nagu need parasjagu on. Ei ole halba ilma heata ja head ilma halvata ehk kõiges, mis tundub esmapilgul positiivne, on killuke negatiivsust ning pealtnäha negatiivsetes hetkedes, on oma positiivne külg. Kõik on millekski hea - kõik toimuv on elu poolt kingitud hindamatu õppetund. Tuleviku määramatuse üle muretsemise lõpetamine ning pigem ärevusega ootamine ja vaatamine, mis elul seekord varuks on, teeb elu põnevalt elamisväärseks ning ärevaks!

Kallid blogi sõbrad, soovin teile ilusat jõuluaega, koos rõõmu tundmisega selle üle, mis või kuidas või kus parasjagu on (sest see on millekski hea), praeguses hetkes elu imelisuse märkamist ning tuleviku teadmatuse nautimist!

Marika

p.s Aga unistusi tasub ikkagi varuks hoida, sest need ju täituvad!

Inimkatsed vol 12 ehk gringost latiinoks muundumine

Quitos kohvikus

Isegi päeval on jahe

Inimkatse 1 ehk meil siin on teistsugused nimed!

Enne Ecuadori jõudmist saan e-maili Pablolt, et ta tuleb mulle lennujaama minu nimesildiga vastu. Kohale jõudes ei näe ma aga MARIKA nimelist silti mitte kusagil!? Ühtäkki lehvitab mulle aga mingi mees ning kuna ta sarnaneb 75% mehega, kes oli couchsurfingu koduleheküljel, siis otsustan temaga kaasa minna. Pablo alustab autos vestlust: „Ma nüüd ei taha küll sind kuidagi solvata, aga kas sa tead, mis sinu nimi hispaania keeles tähendab?” Oih, mulle meenub jah kusagilt, et see vist tähendas lesbit ning itsitan Pablo segaduse peale. Pablo noogutab kohmetult ja ütleb, et jah, et marika (küll c-ga) tähendab gey’d. Hakkan laginal naerma, sest nüüd mõistan, miks Pablo lennujaamaas minu nimega silti hoolikalt oma taskus hoidis. Täielik džentelmen – ta oleks mind ju kõigi nende mitmesaja inimese eest päris piinlikku olukorda pannud, kui oleks mind oodanud sildiga - lesbi. Niisiis selgub tõsiasi, et ma pean kohe nüüd oma nime ära muutma. Algatuseks pakun välja, et ma võin loobuda k-tähest oma nimes. Ja nii olengi esimestel päevadel „lihtsalt Maria”. Siis aga avastan – vauuuu – kui mu oma nimi ei kõlba ning ma pean nagunii nime vahetama, siis ma võin ju ükskõik kes olla – alustan uuringuid toredate latiino nimede osas... Pablo kirjutab mulle terve lehekülje täie – Dana, Ana, Uma, Estrella, Macarena, Sofia, Augustina, Isabela, Martha, Maigali, Aitana, Naomi, Sabrina, Lucia, Luna jne – nii et ma olen lõpuks täiesti segaduses ja kerges identiteedikriisis. Avastan, et tegelikult võin ma ju pärast igakordset asukoha muutmist jälle omale uue nimi võtta... Milline vabadus – tõeline incognito!

Kuna ma aga ei ole ammu blogi fännidele postkaarte saatnud, siis kuulutan nüüd avatuks oma uue nime konkursi. Niisiis, kes pakub mulle kõige sobivama latiino nime välja ehk mis mulle kohe raksaki meeldib, see saab imeliselt ilusa Ecuadori postkaardi omanikuks!

Inimkatse 2 ehk meil siin räägitakse ainult hispaania keelt!

Pablo maja ees puurivad mind kuus silma, mis kuuluvad Pablo sõpradele ning kes kõik ootavad mult vastust küsimusele, mis kõlas täiesti arusaamatult umbes nii: „kesa-mesa-tren-ken-seinte-michodon-kingkong?!” Jeever, minu peas olev hispaania keele sahtel on justkui kinni kiilunud, mitte ühtegi tuttavat sõna ei olnud ju selles küsimuses?! Kas nad ikka räägivad siin hispaania keelt?! Vaatan abi otsivalt Pablo otsa, kuid ta vaid naeratab. Okei, otsustan justkui bingo lotot mängida ning pakun huupi vastuseks: „Estonia”. Noormehed noogutavad mõtlikult - eeldan, et vist läks täppi! Saan julgust juurde, improviseerin ning proovin oma viie meelde tulnud sõnaga lauseid kombineerida. Noormehed on vastuste osas kannatlikud ning küsimuste osas järjekindlad.

Pärast rumm-koola drinki juhtub minuga ime - hispaania keelsed laused hakkavad lausa voogama mu suust, otsekui universum isiklikult oleks hakanud neid minu kaudu vahendama.... või on see hoopis äkki salsa mõju... või hoopis need tumedad ja kuumaverelised mehed?!

Inimkatse 3 ehk meil siin suudeldakse!

Pablo sõpradega kohtudes ulatan nagu kombekas neiu kunagi tervituseks oma käe. Osad noormehed on segaduses, teised tikuvad eestlase intiimtsooni jaoks liigi ligidale ning kolmandad haaravad mind lihtsalt oma embusesse. „Ecuadori naised ei tee kunagi nii!!” sosistab Pablo ühtäkki mu kõrva. „Mida?!”, ei saa ma aru, mis ma valesti tegin. Selgub, et siinmail naised ja mehed kohtudes ei anna üksteisele kätt, vaid otse loomulikult... suudlevad üksteist, isegi esimest korda kohtudes, põsele. Mmm.. mulle see Ecuador meeldib!

Inimkatse 4 ehk meil siin tantsu ajal puusad liiguvad!

Lennukilt tulles ei lasta mul vaatamata kolm päeva magamata olemisele pikali heita, vaid kuna Quito linna sünnipäeva pidustused on täies hoos, siis leian end üks tund pärast lennuki maandumist Pablo ning tema kahe sõbraga salsa klubist ehk salsatekast. Vaatan Salsateka tantsupõrandal olevate meeste sujuvalt ja seksikalt liikuvaid puusi ja kehasid, mis panevad mind tundma hetkeks justkui oleks mul puusaprotees ning ümber keha lahas – no võrreldes kohalikega ikka täielik mööbel. Ei, ega sellest ei ole asja, kui selgitan, et ma ei oska veel salsat tantsida - juba on Pablo mind keset tantsupõrandat venitanud ning ma keerlen ja pöörlen täiesti arusaamatul viisil ja suunas. Vahepeal koperdan oma päevinäinud tennistega Pablo uhkete viskitud kingade otsa ning annan küünarnuki hoobi minu kõrval tantsivale graatsilisele mehele. Muusika vaikides loodan hinge tõmmata, kuid ei... samal hetkel haarab minu vabast käest Pablo sõber ning mingite imekeerutuste saatel olen Pablo haardest sattunud Sebastiani tugevate käte vahele ning hetk hiljem olen juba painutatud tagurpidi ning ripun pea alaspidi tema põlvel. Ma jätkan ühega ja siis teisega ning siis kolmandaga ja neljandaga..., sest tundub, et salsa meeste püha kohus on gringo neiudest latiinod teha. Andun. Õrnalt lükates, tõmmates, keerutades ja kehaga suheldes panevad mu tantsupartnerid mind salsat tantsima. Pärast kolme tundi järgemööda salsatamist on imaginaarne lahas mu ümbert purunenud ning puusad toimetavad suurte kaartega omasoodu. Õhtu lõpetuseks saan Pablolt ja ta sõpradelt „bravo” hüüdeid ehk nad ütlevad, et ilmselt olin eelmises elus latiino naine.

Inimkatse 5 ehk meil siin on naised naiselikud!

Latiino naised on justkui Jennifer Lopezid. Enamus on oma kurvikad tagumikud kitsastesse teksadesse surunud ning liibuvad topid ei jäta dekoltees imesid varju. Oma pikki ja tumedaid juukseid lehvitades tipivad nad saapakontsade klõbinal tänavatel ning ööklubides nii, et vaatan neile suu ammuli järgi. Tunnen end oma päevinäinud ja veidi tolmustes tennistes justkui kogemata linna sattunud maatüdruk. Kuskil sisimas tärkab minus naiselik edevus/kadedus ning leian end järgmisel päeval poest pika säärega nahksaapaid ostmas (siin on öösiti väga külm, umbes +5-+8 kraadi). Kui aus olla, siis sekundi murdosa jooksul jõuab mu peast läbi käia mõte, et huvitav kuidas ma neid edaspidi transpordin... Kohe aga raputan oma pead, et mõte tagasi ei tuleks, sest hetkel on kõige olulisemaks end salsatekade jaoks niiviisi varustada, et kohalike naistega võrreldes ma end täieliku tuhkatriinuna ei tunneks. Õhtul tantsima minnes, olen sunnitud oma ebaratsionaalse otsuse üle korduvalt muigama, kuid mitte miski ei varjuta minu rahulolu saabastega salsat tantsides. Vähemalt niipalju mõistust on mul veel peas, et tikk-kontsadega saapaid ei ostnud :).

Inimkatse 6 – meil siin ei ole blonde!

„Ole oma blondide juustega ettevaatlik!” ütleb Pablo. „No ega siin nii ohtlik ei ole, aga sinu blondid juuksed tõmbavad kohe tähelepanu!”, lisab Pablo sõber Marcello. „Kas sa end tumedaks ei taha värvida, nii on ohutum, sest latiino mehed on blondide järgi hullud”, küsib Felix. Ma saan aru küll, et vahetult enne Vietnamis lahkumist juuksuriskäigu ajal keerasid kaks ilusat meesjuuksurit, kes kaks tundi kahekesi korraga minu juustega mässasid ning üritasid mind vesinikuga blondeeritud odavaks lipakaks muuta, ise selle üle silmnähtavalt rahul olles, keerasid mulle Lõuna-Ameerika jaoks paraja käki kokku. Kui nad käteräti minu vast värvitud ning pestud juustelt ära võtsid – karjatasin! Ma ei ole elus nii blond olnud, kui Ecuadori jõudes ning ilmselgelt kriiskab mu valge pea üle tänava juba kaugele eemale.

Esialgu olen veendunud, et mis seal ikka – kui blond, siis blond. Järgmisel päeval üksi linnas kõndides kõnnib kahtlaselt kaua mu järgi mees-tume-kui-öö ning järgmise nurga taga puurivad mind järgmised tõmmud mehepojad ning ning ülejärgmisel nurgal üritavad vestlust alustada järgmised. Kõhe on. Lähen selle peale poodi ja ostan tumeda(ma) juuksevärvi.

Nüüd, vaevu nädal hiljem, seisan Pablo vannitoas, helepruun juuksevärv käes ning katan Vietnami meeste poolt hellalt blondeeritud kiharad tumeda möksiga, et vähekenegi keskkonda sulanduda. Olen tulemusega ise üllatavalt rahul. Kui Pablo koju jõuab, siis ta isegi mitte esialgu ei märka, et ma olen juukseid värvinud. Hiljem Pablo lisab, et latiinode arvates olen ma endiselt blond... Mhm.. eks siis äkki järgmine nädal jälle nõks tumedamaks.

Lihtsalt Maria ehk peaaegu latiino

Inimkatsed vol 11 ehk kodutuna koduselt

Quito kesklinnas ühes hubases kodus

Öösiti on +10 kraadi

Möödunud nädalaga jõudsin Vietnami põhja osast lõunasse ning Aasia kontinendilt Lõuna-Ameerikasse. Mäletan ise, kuidas Eestist vaadates tundub selline liikumine ühe paraja ettevõtmisena ning tõsise rännakuna. Mulle aga endalegi üllatusena oli Saigonis veedetud aeg sarnane Tallinna elule ning 3 päevane reis Lõuna-Ameerikasse oleks justkui Tallinnast-Saaremaale sõit, mille jooksul tuttavaid kohata. See ei ole mingi ränduri poolne laiamine, vaid järjekordne tõdemine, millise erinevuse või pigem koduse olemise reisimisse toob see, kui kohtad toredaid inimesi ning kui sind ootavad erinevates sihtpunktides ees lahedad tuttavad ja armsad sõbrad.

Neljapäev.

Vietnami keskosast lõunasse sõitvas pilgeni täis bussis kostab ühtäkki: „Üks, kaks kolm...” Kuigi olen parasjagu nagu silk karbis ehk jagan viie teise seljakotiränduriga bussi tagumise pingi asemel olevat „lamamisaset” ning olen litsutud akna ja suure Texase poisi vahele, olen siiski veendunud, et mu kõrvad ei petnud mind... Ei, see ei olnud üksi-kaksi-kolmi. Ma ei suuda oma head meelt varjata ning kilkan: „Kas ma tõesti kuulsin eesti keelt!?!” Minu ees olevad neiud pööravad pead, teevad hetkeks üllatunud nägu ning kohe ei suuda keegi meist enam elevust varjata. Jah, täiesti suvalises Vietnami ööbussis kohtun Katsi, Tiiu ja Kadriga, kes kondavad ka mööda ilma ringi (nende seiklustest saab lugeda: www.nurgataga.blogspot.com). Ajame rändurite lobajuttu nagu vanad tuttavad. Äkki pöörab minu poole end Kadri ning küsib: „Kuule, issand, kas sa oled äkki see marika-ja-tomi-blogi Maaaaariiiika?!” Nojah...see kõlab nagu Baari-Paavo või midagi sellist (uuemaid telekangelasi ma lihtsalt ei tea) - väga kodune igatahes.

Reede. Hommikul saan telefonikõne (ka siit blogist tuttavalt) itaallaselt Filippolt, kes uurib, et kas ma olen nö kodus ehk Saigonis. Tal on nimelt terviserike ning et ta tuleb Saigoni arsti juurde ning möödaminnes on ju tore vanu sõpru näha. Oiiii, mul on hea meel Filippot uuesti näha ning on tunne, nagu mõni vana Saaremaa tuttav tuleks Tallinnasse, kellega kohvi juures kiire „mis-su-elus-uudist” infovahetus teha.

Laupäev. Saigoni tänaval kõndides kuulen äkki väga selgelt meeshäält hüüdmas: „Mariiiiika?!” Pööran end igaks juhuks ümber, kuigi kahtlen, sest vaevu, et sellest 7 miljoni inimesega linnas mul mõni tuttav on. Ja tõepoolest, minu poole tõttab pikkade sammudega saksa kirurg Thomas, kellega Phu Quoci saarel trehvasime ning kes end Saigoni sisse seadnud on. Mulle hakkab isegi see suur ja kõle Saigon kodusemana tunduma, kui juba tänaval juhututtavad on.

Pühapäev.

Istun Saigoni hotellitoas ja mul on imelik tunne. Minu kõrval istub Merle. Jah, see Bali lugudest tuttav Eesti Merle. Kummaline, täiesti juhuslikult klappisid meie sõltumatud toimetamised niiviisi, et meil on 60 tundi ühist aega Saigonis, enne kui kumbki oma teed jätkab. Oii, Merlega koos saabub imeline Bali hõng ning olemine muutub nii koduseks, justkui Bali aegadel, kui üksteist aeg-ajalt surnuks üritasime rääkida, sest imestust universumi trikkide ja üllatuste üle ikka jätkub ja jätkub. Kohtume justkui möödaminnes, mõlemad oma „uue elu” ootuses. Merle on oma spirituaalse Bali imedemaa elu vahetamas Vietnami ranna tšiki ning surfari oma vastu. Mina ootan, et Aasia virrvarri universumist lõpuks lahkuda ning minna metsikumasse ning ürgsemasse lõuna-ameerika universumisse. Kodune ja armas on.

Esmaspäev. Sõidame keset tundmatut Saigoni külla My’le, kes elab Saigoni äärelinnas – justkui selline tunne on, et läheme vanale kooliõele Mustamäele külla – nii loomulik on kõik. Sain My’ga tuttavaks Balilt tulles Kula Lumpuri lennujaamas ööd veetes, kuid nüüd on tunne, et justkui tunneksime üksteist juba aastaid, lihtsalt ei ole ammu näinud. My kodu on väga moodne ja euroopapärane ning ema vaaritatud Vietnami kodutoit viib lausa keele alla... Kodune on.

Teisipäev.

Meie hotellituppa ilmub Tom, paraku küll arvutiekraani vahendusel. Istume Merlega teine teisele poole arvutit ning ninad vastu arvutiekraani kuulame põnevil lugusid Eesti ja Tomi elust ning saame julgustust Tomi oskusest peale reisi oma elu tõeliselt rahulikult elada.

Õhtul suvalises India restoranis õhtust süües, ilmub sinna puhastverd Eesti surfar Jorma, kes on Merle tuttava tuttav. Selgub, et see on seesama Jorma, kellest ka eelpoolmainitud Kats-Tiiu-Kadri bussis rääkisid ning kellega nad Muy Nes kokku plaanivad saada. (vt ülevaltoodud Katsi ja Tiiu blogi, kus kogu kamp koos on, sealhulgas ka Merle – eh väike maailm). Äsja Eestist saabunud Jormaga saabub Vietnamisse ka värsket Eestimaist õhku ja koduseid uudiseid...

Kolmapäev. Merle saadab mind kallistustega Ecuadori poole teele. Käin möödaminnes Jaapanis vetsus (niikaua kui lennuk tangib), kus peale Aasia „auk-maas-stiiliga” hakkama saamist silmitsen poti küljes olevaid vee hääle tugevuse reguleerimise nuppe justkui maailmaimet ja maandun Ameerikas Los Angeleses. Mul on lennujaamas vastas Chris, kellega Phu Quoci saarel tuttavaks saime. Mul on enne järgmist lendu 10 tundi aega ning selle aja sees, justkui muuseas Los Angeleses olles, jõuan käia Chrisi sõbra koeraga jalutamas, Chrisil külas ning tema naabri pool veini joomas. Käime mööda galeriisid, kus Chris mingeid tööasju ajab, teeme paar tundi rattasporti (mille jooksul möödume rannast, kus filmitud kuulus „Rannavalve” seriaal ning peldikust, kus Georg Michael arreteeriti) ja käime turul ja toidupoes Chrisi toiduainete varu täiendamas (mul kauba külluse üle imestades suu kuidagi kinni ei taha jääda). Päev nagu kodus.

Neljapäev.

Hommikul maandun Miamis, ammuse tuttava Pauli ja tema kaaslanna Tiiu imeilusas ookeani äärses hubases kodus. Nad on nii armsalt külalislahked ning neil on imeline oskus mind esimesest hetkes kui kodus tundma panna. Sööme kaunilt kaetud laua taga väga head hommikusööki ja lõunaks Tiiu tehtud imehead lambapraadi, käime ookeani ääres ning basseinis ujumas, räägime maast ja ilmast ja Eestist ja ühistest tuttavatest. Vahepeal tuleb külla veel üks eestlane Alvar ja 5 tundi möödub nagu niuhti. Kodune on. Hiljem tuleb minu mailboxi Tiiult e-mail, kus on ilmselt Pauli kirjeldus kellelegi minu kohta – meil siin käis huvitav inimene – ainult ühe pakiga ja esimene inimene, kes ei soovinud poodi minna :).

Hilisõhtuks jõuan Ecuadori, Quitosse. Mul on lennujaamas vastas Pablo, kes on minu Ecuadori couchsurfarist sõber, kuigi teda lennujaamas alles esimest korda kohtan. Uinun lõpuks peale 3 päevast reisi Pablo hubases kodus pehmes voodis koheva teki all...

Marika, olles väga tänulik oma armsatele sõpradele, kes te aitate mul end kodutuna maailmas rännates koduselt tunda!

Inimkatsed vol 10 – reisilt kojujõudmisest ja ümbermaailma reisist

Lainemühas

Õnneks on pilved, muidu sulaksin kuumuse kätte

Kojuminemisest/-jõudmisest.

Tom läks koju?! Tom jõudis koju?! Tom on Eestis?! Ma ei oleks osanud arvatagi, et see teadmine minus nii palju tugevaid emotsioone tekitab. Oleme Tomiga peale koos reisimise lõpetamist e-maile vahetanud ning telefonis üksteist oma tegemiste osas valgustanud ning vaatama sellele, et me ei ole üksteist aprillist saadik näinud, on minu jaoks siiski miski tohutu vandeseltslaslik side meie vahel täiesti olema. Lisaks sellele, et meid Tomiga ühendab suur ports ühiseid mälestusi koos reisi planeerimisest ja ühisest reisimisest, on meil minu arvates varuks eraldi reisimise ajast suhteliselt sarnased emotsioonid. Loodan, et psühholoogiliselt ja füsioloogiliselt on vabandatav ja arusaadav, et ka mina siit distantsilt Tomi kojujõudmist nö omal nahal läbi elan ja selles osas sõna võtan!

Ma ei jõudnudki veel loogiliselt selle teema üle juurdlema hakata, kui kuulsin oma alateadvuses dialoogi ning selles dialoogis valitsevatest meeleoludest tulenevalt tekkisid minu kehas emotsioonid – arusaamatus, elevus, nukrus, õhin, tühjus, rõõm, segadus, õnn ja kõik muu seletamatu kokku. Kuidas see võimalik on, et samasugune „muinasjutu tegelane” (küll mõnda aega juba ühest teisest muinasjutust) nagu mina isegi, otsustab ühtäkki muinasjutu-elust lahkuda. Mitte, et ma ei oleks teadnud, et see ükspäev temaga juhtub ning endale aru andes, et ilmselt isegi minuga peab see ükspäev juhtuma..., aga hämmeldust tekitab asjaolu, et see „elude vahetamine” justkui nii lihtne on – istud lennukile ja siis oledki piraki „päris elus” tagasi?!

Järgmisel päeval peale Tomi naasmist on minu e-maili kastis armsalt sõbrannalt Marikailt postitus – videoklipile on üles võetud värskelt lennukilt saabunud Tom, kes lounge „Kaheksas” Tallinnas laseb oma ammu tagaigatsetud apple-martinil hea maitsta. Marikai on terve selle aasta jooksul saatnud mulle klipikesi meie (st minu ja Tomi) ühiste sõprade üritustest ehk hetki Eesti elust. Ehhh.. kuid see videopilt raputab mind täiesti isemoodi – varasematest videotest võis jälgida oma sõprade uusi soenguid või uusi lapsi, kuid nüüd oli justkui väljalõigatult või photoshoppitult nende vahele (veidi ebareaalsena) paigutatud ka Tom!?! Proovin oma ajus uusi neuronite sidemeid tekitada ehk lepitada oma aju harjuma uue olukorraga, et meie koos alustatud suure unistuse elluviimine, on Tomi poolt lõpule viidud. Eks vist kõigega harjub. (Eks koju jõudes ilmselt ka ilmaga – illustratsiooniks Tomi poolt mulle saadetud foto Tartu-Tallinn bussist!!! )

Eelmainitud videoklipis läkitab Tom mulle sõnumi, kus ta jutlustab, et tal on tunne, et justnagu poleks ära käinudki, sest kõik jätkub sama kohapealt uuesti. Ma loodan, et Tom jõuab oma vana-uue elu kõrvalt ise ka siia blogisse veel midagi oma kojujõudmise emotsioonide osas kirja panna, seetõttu ei tahaks ta teisi emotsioone siinkohal pikemalt lahata, vaid keskenduksin eelkõige enda omadele. Tõepoolest, mitte et ma kardaks koju minna/tulla (loe vastavalt oma geograafilisest asukohast lähtuvalt), vaid pigem vist kardangi seda tunnet, et kõik jätkub sama koha pealt. (Kui aus olla, siis eks ma seda reisi lõpetamise mõtet ikka pelgan ning ega ma tegelikult ikkagi veel päris valmis oma praegust elu lõpetama ja koju tulema ka ei ole :). Oma naiivse olekuga olin ma ju salamahti plaaninud selle reisi jooksul kasvada ning ka oma elu-olusse uuendusi sisse viia. Nüüdseks on terve aasta vaeva nähtud ning isegi tunne on, et asjad on teisiti, aga kui koju jõudes on ikka tunne, et justkui ei oleks ära olnudki..... siis siit eemalt vaadates on hetkel tunne, et justkui aeg oleks tühja läinud. Tean, tean... tegelikult see ilmselt ei ole nii, elan siin lihtsalt oma esimesi alateadvuslikke mõtteid välja. Usun, et ka Tom on tänaseks ehk peale nädalat aega kodus viibimist tegelikult avastanud, et kuigi maailm tema ümber on sama, siis tegelikult tema ise ja tema arusaamad ja perspektiivid on siiski muutnud. Paraku aga ei julge ma lootagi, et reaalsus minuga kuidagi hellemalt tulevikus ümber käiks..

Tom edastab mulle oma videoläkituses ka ühe olulise sõnumi: „Reisil olles tundub, et see on pikk aeg, aga tegelikult koju jõudes tundub, et see oli nii lühike. Marika, naudi iga hetke, mis järele on jäänud...” Tom, ma luban sulle ja eelkõige iseendale, et võtan kõigest viimast!!!!

Minu uutest reisiplaanidest ehk päris ümbermaailma reisist.

Pealtnäha vastukäiguna Tomi kojujõudmisele on mul teatada hoopis uudised oma reisi laiendamisest ja pikendamisest, kuigi tegelikkuses arenesid need juba enne Tomi koju tulekut välja. Nimelt täiesti planeerimatult või siis pigem unistuste kohaselt sõidan ma 2. detsembril Lõuna-Ameerikasse!! (hüüumärgid tulenevad sellest, et ma olen selle üle väga elevil ning ei suuda ise ka veel oma õnne uskuda) Maandun Equadori, kust on mõne aja pärast plaanis edasi kulgeda läbi Peruu, Boliivia ja Argentiina ning äkki jäävad ka Paraguay ja Uruguay teele.

Plaani muutus ei tulene mitte asjaolust, et ma põgeneksin nüüd peale Tomi koju tulemist hirmsasti Eesti reaalsuse eest, vaid kogu loo algus, nagu ka enamuse heade asjade algused minu elus, on pärit ammusest unistusest. Lõuna-Ameerikasse pikaajaliselt reisima minekust olin unistanud juba ka selle reisi kontekstis, kuid endale kaine mõistusega aru andes, tõdesin, et kuna sealne elu on võrreldes Aasiaga kallim, siis minu oma reisi eelarve ei oleks mind lõpuni välja vedanud. Unistus jäi aga ikka - järgmiseks korraks. Naljakombes sattus Balil olles Peruu teema aga ikka ja jälle minu teele ning nii siit-kui sealtpoolt erinevate inimeste suude läbi ja ma teadsin, et mul on millegipärast sinna väga-väga vaja minna. Nii see unistus muudkui rippus minu kukla taga, ilma et ma oleks otseselt selle täitumiseks midagi ette võtnud. Ükspäev, justkui välk või paduvihm selgest taevast, sadas mulle täiesti ootamatult sülle ressurss selle unistuse täitumiseks. Ma ei tea kas see on universumi külgetõmbe seadus või Balil õpitud nõiakunst enda juurde soovitu meelitamiseks või hoopis sellest, et minu elu on õnnistatud nii ägedate inimestega... Asjaosaline, Sa oled suur ja hea hing, suur-suur aitäh Sulle ning tea, et kõik heateod saavad kord tasutud...

Imekombel, äkitsi ja ootamatult on minu unistus Lõuna-Ameerikast täitumas ning sellest reisist, mida enamus juba kutsuski ümbermaailmareisiks, on saamas sõna otseses mõttes ehk geograafiliselt ümber maailma reis!!!! Siinkohal ei tasu vist mainidagi, et kui ma sinna mandrile juba kord lähen, et ega seal paari kuuga midagi ära ei tee (kui kõhkled, vaata maailma kaarti) ehk ilmselt ma enne järgmise aasta sügist ma kohe kuidagi koju tagasi ei jõua... (infoks, vanemad on nüüdseks juba olukorraga leppinud). Usun, et kõik mõistavad, kui lausun, et nüüdsest usun imedesse või pigem ise enda mõtete väesse veelgi rohkem!

Marika, kes hoolikalt Tomi soovitust järgib ja soovitab seda kodustelgi igapäevaselt teha!

p.s Avantürist Beritile - See on sulle miskit - kas ei ole see mitte huvitav inimkatse teemal: kas peale aastat koju naasnu emotsioonid saavad erinema võrreldes kaks aastat reisil olnu omadega. Aga sellest lähemalt juba järgmise aasta sügisel, vast ehk Avantüristide uue raamatu sepitsemise ajaks. Reisihullud – jälgige laheda raamatu ilmumist novembris!!!

Inimkatsed vol 9 ehk harjutused rändurina

Siem Reapi hotelli lobbis karaoke DVD taustal

Talutav temperatuur

Viis kuud Balil – oma kodu; asjad on mööda maja laiali, mitte kotis; oma sõbrad; oma kohad kus söömas käia; oma igapäevatoimetused ja tohutu kodutunne Ubudi vastu. Nojah, millalgi pidigi see ju otsa saama. Ega ma vist seda ise vabatahtlikult ei oleks lõpetanudki, aga minu viisat ei oldud nõus enam pikendama, ilma et ma riigist lahkuksJ Eks ma siis mõtlesin, et kui selline juhus juba kätte langeb, et ma Balilt ära saan, et siis võiks ju vahelduseks proovida uuesti ränduri elu mekkida. Nii pakin oma elu kokku, jätan sõpradega hüvasti (lootuses neid veel näha), käin oma armsates kohvikutes viimase ringi, jätan joogaõpetajaga jumalaga, lehvitan riisipõldudele ja oma nõiamaja ümbritsevale džunglile ning lihtsalt lähen...

Takistus ränduri teel...

„Teie pagasil on 4 ülekilo ja see maksab 25 dollarit!!” teatab mulle entusiastlikul pilgul sõstrasilmadega Air Asia check-ini töötaja peale seda, kui ma olen end kokku võtnud ning üle viie kuu suure jõupingutusena lennujaama jõudnud.

Otsustan kohe ära, et maksta ma küll ei kavatse. Arutan endamisi, et huvitav kas see tekitaks temas kaastunde, kui talle kogu loo otsast peale ette vuristaksin?!

Et noh, vaadaku nüüd, et see on minu poolt isegi hea saavutus, sest minu eelmises rändurielus oli mul sootuks kaks kotti kogukaalus umbes 20+10 kilo ja mind lasti lennukile vaid tänu sellele, et Tom oli nõus osad asjad oma kotti panema. Aga palun saagu aru, et ma niigi äsja loobusin umbes 8 kilost, mille ma just koju saatsin (ma vist jätaks mainimata põhjuse –nimelt kui ma oma 24 kilose ja 8 kilose koti korraga selga võtsin, siis kukkusin ükskord tasakaalutuse tõttu lihtsalt pikali). .. ja pealegi, ma pean nüüd üksi hakkama saama, sest enam ei ole ka Tomi abiks sikutamas ja upitamas (loe:kandmas). Ma ei saa ju sinna midagi parata, et ma olen siiski naine ning aasta jooksul korra võib ju garderoobi uuendada (loe: täiendada), isegi kui sa oled pikaajalisel reisil. Lisaks juhtus veel kogemata nii, et Ubudis neid häid raamatuid kohe ringles ja ringles, millest umbes kahekümne ringis pidin ka endale lugemiseks kaasa haarama, sest oma spirituaalse kõhukinnisuse tõttu ma neid kohapeal lugeda ju ei saanud. Ilmselt kõige suuremaid küsimärke tekitaks minu kosmeetikakott, aga ma võin kinnitada, et selle sisust ei ole suutnud ka kõige karmima „asjade-ära-viskamise-käega” mees mitte midagi eemaldada, sest minu põhjendused, miks mul neid asju vaja on, on olnud lihtsalt liiga iseenesest mõistetavad. Kokkuvõtteks, ma tegin enne Balilt lahkumist umbes 3 proovipakkimist, iga kord iga eset hoolikalt kaaludes, et kas ma suudaksin ilma ühe või teise elemendita elada. Ainukesed asjad, mille suutsin lõpuks ohverdada, olid moskiitovõrk, katkised kingad ning Air Asia tekk. Ja peale seda kui kõik hoolikalt läbi analüüsitud esemed kotti panin, siis suutsin niigi higipiiskadega laubal kotipandlad lõpuks kinni saada. Et isegi hästi ju või mis?

Aga ei, ma ei hakka talle seda kõike rääkima, vaid korraldan oma kotid nii ringi, et lihtsalt 4 ülekilost raamatutest saab teine käsipagas ja ületan oma uue rändurielu esimese takistuse – mind lubatakse lennukile. Aga mis ulmeloogika neil lennufirmadel küll on?! Võtan ju täpselt sama kilode arvu lennukile, tohutu vahe, millises kotis need on. Mõtlen, et tahaks kohe avalduste ja ettepanekute raamatut, et sinna kirjutada soovitus ka reisijaid kaaluma hakata enne pardale minekut ja ülekilode eest raha võtma hakata J

Tuttavad elemendid ränduri elust

Balil ehk Denpasari lennujaamas mul suuri emotsioone ei ole, aga peale maandumist Kuala Lumpuris ning kõndides läbi öise sumeda lennuvälja, tuleb mu hinge elevus... selline vabaduse tunne...et võiksin kasvõi ise lennukikombel õhku tõusta ja lennata sinna kuhu hing ihkab. Mmm... see tunne on mul selle reisi jooksul olnud mul ka varem tihti – kui elus ei ole ühtegi kohustust, lubadust – ja see on super tunne, kuid sa võid ja saad parasjagu ükskõik mida teha - ükskõik kuhu minna!

Teen parasjagu ettevalmistusi selleks, et veeta rändurile kohaselt öö lennujaamas, kui kohe saadetakse mulle sõnumitooja, et ega see rändamine ainult lust ja lillepidu ka ei ole. Nimelt tuleb minu juurde nutetud silmadega vietnamlanna, kellelt on ära varastatud rahakott kogu tema säästudega (ka nendega, mida isa tal lubas vaid väga erakorralisel juhul puutuda). Ja see ei olnud veel õnnetuste lõpp, nimelt politseiga asju ajades jäi neiu ka oma lennukist maha. Kuigi tuttavad ostsid talle uue pileti ja kõik on enam-vähem hästi, väriseb ta ikka veel üleelamistest ning pihib mulle, et ta ei saa kogu sellest loost oma vanematele piiksatadagi, sest need ei laseks teda enam kunagi reisile. Võtan neiu enda kõrvale pingile (et seltsis on segasem), tõmban oma käekoti kõrvalpinglit igaks juhuks omale ihu vastu ning asun My’d lohutama. Mm... tõepoolest, ka minu käekotis on kogu minu elu!! Tuleb ettevaatlikum olla, sest see ei ole Ubud, kus elukorraldus ja turvalisus kui Vanajumala seljataga.

Vastutasuks aga seltsi pakkumise eest, saan vietnamlanna näol sõbranna, kes nõuab, et ma tuleksin Vietnamisse tema poole – ta emal oleks nii hea meel mulle süüa teha ja tema sõpradega oleks tore koos karaoket laulma minna jne. See tore sõprus meenutab mulle reisimise helget poolt – nii tore, et sellised uued juhuslikud tuttavad hakkavadki nüüdsest mu ellu saabuma!!!

Kus on ränduri kodu?

Järgmisel hommikul olen õnnelikult Kambodžias ning kõnnin mööda Siem Reapi linnatänavaid. Kuumus tapab, minu indoneesia keelsed tervituse ja tänusõnad ei toimi siin, kõik on teistmoodi – millist kohvikut valida? kus on postkontor? miks keegi mulle SIM kaarti ei müü? Kuigi see linn mulle meeldib, valdab mind ühtäkki tohutu üksinduse ning kodutuse tunne. Mul on tunne, et mind oleks justkui veidi vägisi kodust või Ubudi-muinasjutust välja aetud ja nüüd hulgun mööda tänavaid lootuses leida midagi tuttavat. Ainuke turvaline koht tundub olevat internet, kus on terve rida sõpru – nad ei ole kuhugi kadunud ja ei kao ka. Istun oma 5 tundi skypes ning räägin ja chattan nii kuis jaksan eesti keelsete häältega kusagilt teisest reaalsusest niikaua kuni tekib südamesse soe tunne (aitäh teile!) Kuna kokteilibaarist ehk olemasolevast reaalsusest ei õnnestu ühtegi mitte-interneti sõpra esimesel õhtul hankida, siis lähen veidi ehmununa ja reisimise mõnusid küsimuse alla seades magama, sest hommikud on ju õhtutest targemad.

Hommikul sean sammud uuesti linna peale – ja nii uskumatu kui see ka ei ole, ööga on muutus toimunud – kõik on justkui uues valguses. See linn on täiesi kodune!!! Ja ma tunnen end ülimalt hästi – vabana, sõltumatuna ja „omana” läbi nende punase mullaga tänavate kõndides ja kohalikega naeratusi vahetades. Naudin järgnevate päevade ja kuude määramatust, olukorra uudsust ja keskkonna vahetust. Naeratan, sest mulle meenub see tunne, et maailm on ju sisuliselt väike kodune küla – kõik on omad ja kõik on lähedal.

Teistmoodi rändur ehk inetu pardipoeg....

Olen Siem Reapis ja oma hotellis olnud 4 päeva. Jooksen kokku samas hotellis viibivate Jaapani turistidega, kes uurivad peale minu pikka Siem Reapis viibimise aega kuuldes, et kuidas Angkor Wat (templid, mille pärast kõik siia linna tulevad) ka oli? Ma vastan ilma paha aimamata, et ma ei ole sinna veel jõudnud. Jaapani turistid jäävad seepeale üllatusest vait, sest neil oli plaanis kogu Siam Reapi linn ja templid ära vaadata 2 päevaga ning siis edasi kihutada. Nüüd on keegi, kes ei ole 5 päevaga isegi mitte Angkor Wati lähedalegi jõudnud ning isegi mitte ei tea, millal ta sinna jõuab?! Lähedal seisev hotelli peremees pööritab minu nägemise peale vaid silmi, sest arvab ta juba mõnda aega, et eks ma üks veidrik ole... Nimelt on ta mult juba saabumise päevast saadik nõudnud, et millal ta mulle mootorratturi organiseerib, et ma saaks Angkor Wati vaatama minna. Minu veidi aeglase oleku ning ebamäärase õlakehituse peale on ta ammu lootuse minu pealt rolleri raha teenida kaotanud ja veendunud, et eks ma paras ohmu ole.

Aga mul on ükskõik, mul on hea meel ja ma olen õnnelik, sest ma ei ole turist, ma olen rändur ning kogu maailma aeg on minu!

Marika – ränduriks transformeerumise protsessis