Reede, 18. detsember 2015

Üheteistkümnes päev. 4. detsember 2015

Ärkan 6.30 äratuse peale laevaraadiost. Mnjah, neli pool tundi pole just mingi magamise rekord, aga tean, et poole tunni pärast algab hommikusöök ja kaheksast peame juba laevast lahkuma. Ajan end püsti, naudin viimast korda tõeliselt kuuma dušši (mis pole just seljakotiränduri argipäev) ja lähen laevatekile Ushuaiasse randumist vaatama.


Vesi on peegelsile ja Ushuaia linn näeb nii värske ja rohelisena. Olen vaid kampsuni väel ja vaatamata varasele tunnile (kell just sai seitse) pole väljas külm. Hiljem vaatan termomeetri pealt, et oli vaid viis kraadi sooja, aga kuna pole tuulepoegagi, ja ilmselt on Antarktikas ka veidi külmatrenni tehtud:P, siis tõesti tundub mõnus. Tekil on palju inimesi ja vaikides jälgitakse maalilist randumist.

Kaheksa midagi algavad viimased kallistused reisikaaslastega, lubadused kontakti hoida, külla tulla ja nii edasi. Sadamakail ootavad meid teejuhid, keda saame veel viimast korda tänada ja kõnnimegi juba tuttavate väravateni, mis meid sadama-alalt Ushuaia linna lubavad.

Sama kambaga, kellega siia 11 päeva tagasi Antarctica hostelist laevale tulime, vantsime hostelisse tagasi. Mina ja Anil jääme siia veel kaheks ööks, Mark sõidab täna õhtul edasi Buenos Airesesse. Rännakud jätkuvad, igal ühel omal moel. Selline kergelt tühi tunne on, samas ootab mind mõne päeva pärast juba ees sõit Tšiili ja see näib nagu täiesti uue reisina, mis ootamatult on sülle kukkunud. Tore on Ushuaias järjest perele ja sõpradele teada anda, et ekspeditsioon on edukalt lõpule viidud ja jagada oma elevust nendega, kes vahepealsetel päevadel on endast märku andnud. E-mailidest ja whatsapp sõnumitest läbinärimine võtabki kogu mu järgmised kaks päeva, lisaks asun internetti üles laadima oma lühivideosid, mis sõpru lõbustab, ja valikut fotodest, mida tõesti on palju. Ja blogipostitused, mida olen osati juba ekspeditsiooni käigus päevikuvormis kirjutanud, ootavad ülelugemist ja lihvimist.

Kuigi kaalusin võimalust, et olles tagasi Ushuaias, oleks tore ka mõnes siinses rahvuspargis ringi vaadata, jõuan päeva jooksul selgusele, et Antarktika reisi kokkuvõtmine ja oma järgneva elu korraldamine võtab mul need paar päeva siin rahulikult nii ära, et rahvuspargid jäävad järgmiseks korraks. Ei ole vaja kuhugi kiirustada, ei ole vaja karta, et ma millestki ilma jään – see teadmine teeb reisimise mõnusaks.

Antarktiliste kallistustega,

Tom

Kommentaare ei ole: