Kolmapäev, 26. november 2008

Hipilinnas Pushkaris peidus „liigapaljukõike” India eest

Maal, öösiti vist +14


Olen varem üksjagu reisinud ning enda arvates maailma ühed hullemad kohad ära näinud – ehk mis võiks veel peale Aafrika räpasuse, Tiibeti vaesuse ning Mehhiko rahvariiete kirevuse üllatada? Vastus on: India.

Ühesõnaga erinevalt Tomist, kes oli India puhul valmis kõige hullemaks, saabusin mina Indiat mütsiga lööma. Enesekindlust lisas asjaolu, et olin alles 2 aastat tagasi ära näinud Nepaali elu-olu, mis minu ettekujutustes ei saanud naaberriigist Indiast väga erineda. Vastavalt meie kummagi erinevale eelhäälestusele tervitas India ka meid kumbagi täiesti erinevalt. Nagu Tom juba varem kirjutas, oli ta valmis kõige hullemaks, kuid tegelikkuses oli olukord täiesti tavaline. Mina olin valmis kogema juba varem kogetut, kuid üllatusena tervitas India mind šokeerivalt. Nimelt nii vähe kui esimesel India nädalal Delhi ja Jaipuri tänavatel liikusime, olin endale imestuseks koguaeg kerges stressis. Põhjus oli selles, et ilmselt eelnev nädal suhteliselt inimtühjas Omaani looduses oli piisavalt zen meeleolu tekitanud ning kontrastiks pakkus India kohe algatuseks kõike liiga palju - autosid ja mootorrattaid, müra, lõhnu, värve, inimesi, prügi, lehmi ja sigu ning tähelepanu. Vaieldamatult ju täiesti hiilgav kompott, mida lihtsalt ahmides pildistada, aga mind tegi see vastupidiselt täiesti foto- ja ka teovõimetuks. Selles kirevuses ja saginas tahtsin algatuseks lihtsalt kuhugi nurka maha istuda ja eemalt suu lahti „kõik-ära-vaadata-ja seedida”, aga paraku ei olnud see võimalik, sest India tõmbas mind kohe halastamatult enda sisse ära. Nimelt India suurlinnades puudub mõiste „sõbralik elukeskkond”, mis tähendab, et parke, pinke ja tänavakohvikuid lihtsalt ei eksisteeri ning kõndimiseks on ülerahvastatud ja räpane sõidukitest tulvil tänav, kuhu ei ole võimalik istuda ega eemalt vaatlemiseks eemalduda. Kõndimise ajal tuleb pidevalt jälgida, et sa ei jääks rikšade vahele või mootorratta alla, et keegi ei tõmbaks möödasõites su kotti kaasa, või et sa ei astuks oma plätuga lehmasita või tohutu prügi või solgi sisse ja et sa ei jookseks pea-ees mõne eriti räpase inimese otsa või ei jääks seisma meeste avaliku urinaariumi ette ja sealt väljavoolava asja sisse.... Selle asemel, et nautida india naiste saride värve ning tänavarestoranist õhkuvaid vürtse, tegelesin lihtsa ellujäämisega.

Vajasin ilmselgelt aklimatiseerumisprotsessi, et kõige sellega vähehaaval kohanduda ning selleks sobis imehästi viibimine Delhi „turvakodus”, hiljem Jaipuri hotellis ning majast lahkumine ainult väljas lõunal käimiseks. Igatahes ellu ma jäin ja mõned koledad fotod sain ka ning tänaseks olen piisavalt aklimatiseerunud. Nüüdseks oleme liikunud rahulikematesse linnadesse – algatuseks käisime Pushkaris ja hetkel oleme peidus maal Kekris.

Pushkar on 14 000 elanikuga linnake, mis India mõistes on ülitilluke. Pushkari elu keerleb ümber järve, millesse suur jumal Shiva end legendi põhjal kunagi olevat tahtnud ära uputada ning peale seda kasutavad hindud seda järve palverännaku kohana. Ümber järve on ehitatud ligi 50 ghatit (trepid otse järve), piimjaid templeid ning kohalikud käivad end järvevees püha veega pesemas ja pühitsemas. Vahva on jälgida, kuidas iga ghati juures keeb erinev elu – näiteks ühe ghati juurde saabuvad umbes 20 kriiskav-oranžides turbanites ja kõrvarõngastes kortsulise näo, kuid ülisitke kehaga vanapapit, kes kerivad 8 meetrit turbanit oma peast lahti, kunagi valget värvi olnud pika lina puusade ümbert (mis täidab siin pükste rolli) ning astuvad mööda treppe sogasesse järvevette. Esmalt kastavad nad iseend märjaks ning siis lohistavad läbi vee kõik oma riideesemed. Veest väljudes riputavad nad kangad puude otsa või laotavad laiali treppidele või kutsuvad sõbra appi, kellega nad kumbki kanga erinevatest otstest haaravad ning seda kuivatamise otstarbel lehvitavad. Nii on järve teiselt kaldalt vaadates mööda treppe looklemas palju oranze triipe või lehvimas oranže laineid. Teise ghati juures toimetab palverännakule saabunud perekond, kes kogu kambaga end vette veavad ning kohaliku preestri ehk brahmani abiga viivad läbi keerulisi usurituaale. Kolmandal trepimademel ajab preester noaga umbes 2 aastast poisikest kiilaks ning neljandal ghatil hoiab vana naine rätikut, mille taga noorem naine enda ülakeha alasti võtab ning end püha veega pühitseb. Viiendal ghatil palub üks vanaema, et üks väike poisike tema kanistri püha veega täidaks ning kuuendal ghati juures mediteerib üksik mees jnejne.


Kohe esimesel õhtul, kui linna jõuame ning mööda treppe järve äärde maabume, jookseb kolm kohalikku preestrit minu peale tormi, et anda endast parim minu hinge päästmiseks ning pereliikmete pühitsemiseks. Annan lihtsalt alla, sest olen juba püha järve lummuses ja hea meelega alustan kõiksugu rituaale, mis lubavad midagi paremaks muuta... Alguses pannakse minu peopessa roosilehti ning mind juhatatakse mööda treppe alla. Istume vee äärde ning pean pühitsuseks vett sopsutama pähe ja otsaette ja südame peale. Roosiõielehti täis peopesad avali, pean preestri järgi kordama hindi keelseid sõnu ja jumalate nimesid, seejärel sõeluma vett ühest peopesast teise ning kordama oma lähedaste ja kallite inimeste nimesid, et nad kõik õnnistatud saaksid. Preester sipsutab roosilehtede peale ka veel punast tikka pulbrit, riisi, vett ning lõpuks palub mul kogu peotäis vette visata ja oma soov soovida. Lõpetuseks viskan veidi vett ka seljataha, et kõik mured kaoksid. Preester teeb mulle punase tikka pulbriga ja riisiga täpi otsaette, seob punase paela ümber randme ning rituaal ongi läbi. Nüüd pean kõigi hea tervise nimel seda paela kandma niikaua, kui see loomulikul teel maha kulub!!! Loomulikult tuli teha ka brahmanile annetus, mille tarvis preestrid olid ära õppinud kavala väljapressimise tehnika. Nimelt öeldes summa, palju ma annan, kordas preester pidevalt, et kas sa tõesti oma lähedastest nii vähe hoolid, et rohkem ei või annetada. See trikk ei läinud tal aga läbi ning kõigi minu lähedaste julgustuseks võin öelda, et andsin piisavalt, et hindu jumalad nüüd teie kõigi eest hoolitseksid. Rituaali ajal nägin Tomi ülevalt ghatilt omaette muhelemas, et näe, nõrk naine, lasi end kohe preestrite poolt ära rääkida ja andis raha ka veel. Aga juba järgmisel hommikul ei suuda ka Tom panna vastu ahvatlusele end ja oma lähedasi hea õnne ja tervisega pühitseda ning Tom läbib samasuguse lilleõie-vee rituaali ja saab ka punase läraka otsaette.

Pushkari linnas kehtivad karmid käitumisreeglid – ei tohi süüa mitte mingisugust liha (sh kana ega kala), muna, avalikus kohas ei tohi miilustada ning alkoholi ei tohi juua. Linnas ringi liikudes selgub aga, et kohalikud lubavad endale nii mõndagi - internetikohviku peremehelt näiteks saab kanepit osta, restorani menüüs on kirjas kanaliha (mida sellel päeval küll ei ole kahjuks), tänaval tikub mulle ligi purupurjus teismeline jnejne. Ka Ghatidel käitumiseks on väga ranged reeglid – kingad tuleb juba üleval treppidel ära võtta ning pildistad ei tohi. Reeglid on aga inimestele ning nii jalutavad kõike eirates mööda treppe üles-alla pühad lehmad, kes ei hooli millestki ning jätavad endast suured ja auravad lehmakoogid maha, mille vahel inimesed siis paljajalu kepslevad. Lehmadel on ka tänaval õigus, nimelt kui jään ühele kohale liiga kauaks seisma ja satun kogemata ühe püha vasika liikumise trajektoorile, kes kohe kasutab oma pühaduse privileegi ning lihtsalt puksib mind oma sarvekühmudega eest. Kuuldavasti tuleb lehmade pühadus lihtsast asjaolust, et jumal Shiva olevat lehma kasutanud oma sõiduvahendina. Ja arusaadavalt ei saagi Jumala sõiduvahed midagi muud olla kui püha. Lehmad on isegi nii pühad, et neil lastakse omasoodu toimetada ning nende eest väga ei hoolitseta. Keegi ei vii neid kunagi rohumaale - lehmad lihtsalt tammuvad linnatänavatel ning söövad prügihunnikutest ning kõike muud mis teepeale satub. Väidetavalt on india lehmad täiesti vabalt võimelised prügist piima tootma, aga üldiselt on nende surmade arv kõrge ja seda linna tänavatel vedeleva armutu ning seedimatu plastmassi tõttu.

Peale närvilist Delhit ja Jaipuri me lausa mõnuleme Pushkari linna kulgevas ja pealtnäha rahulikus atmosfääris. Kogu mõnusa linna ainukeseks puuduseks on asjaolu, et kahjuks on selle koha avastanud enamus Lonely Planetiga Indiasse reisinutest ning nii leiame tänavatelt eest veel mitusada turisti, kellest enamus on endale jalga ajanud kohalikud kottpüksid ning näevad väga hipid välja. Teine süüdlane rahu rikkumise osas on astroloogia ehk soodsad kuupäevad abiellumiseks. Nimelt Erinevalt Eestist ei abielluta Indias kolmapäeviti, reedeti ja laupäeviti, vaid siis kui on astroloogiliselt soodus päev. Nii olidki neil päevil kätte jõudnud astroloogiliselt soodsad kuupäevad abiellumiseks ja terve linn kihas pulmamelus. Õhtu saabudes hakkas linnatänavatel kostma kohutav mürgel, mida tekitas rongkäik, mis saatis peigmeest tema kodust pruudi koju. Tavapärane pilt nägi välja nii: kõige ees liikus ratastel moodustis, mille peale oli maalitud silt „brassband” ning mille külge kinnitatud suurtest valjuhäälditest kostis niinimetatud muusika, mis oli aga kangesti müra moodi ning mida tekitasid erinevad, mitte ühes rütmis kõlavad muusikainstrumendid. Kõige lõpus oli suur ratastel mürisev generaator ning nende kahe vahel kõndisid kahes reas noored poisid, kes igaüks hoidis oma süles suurt laternat, mis said elektrit generaatorilt. Brassbandi ja generaatorite vahel kõndisid peigmehe sõbrad ning nende taga hobusel peigmees. Aeg-ajalt rongkäik peatus ning siis hakkasid peigmehe sõbrad ennastunustavalt tantsima, aga peigmees hobuse seljas istus sirge seljaga edasi. Kui aus olla, siis olime õnnelikud, kui järjekordne rongkäik meist eemalduma hakkas, sest kakofooniline müra oli suhteliselt talumatu.... Aga meie kodumajutuse ümber oli mitu pulmaplatsi ning nii saime pulmadest osa hommikuni.

Ei tea kas hipimeeleolust või millestki muust, aga hakkasime Pushkaris ühtäkki imelikult käituma - Indial kohe on minigi imelik mõju meile. Nimelt kui varem olime loobunud igasugusest ostlemisest ettekäändega, et meil ei ole asju kuhugi panna ning me ei taha, et meie reis mõttetult raisatud raha pärast lühemaks jääb, siis Pushkaris leidsime end justkui vaikiva kokkuleppe tulemusena sisenemas ja väljumas pea kõigist järjestikku asuvatest poodidest. Ette jäid nii ehte-, viiruki- raamatu- kui juveelipoed ning õhtul kogu ostetut voodi peale laiali laotades olime ühtpidi hämmeldunud oma hulluse üle ning teisalt ei suutnud naeru pidada oma spontaanse käitumise üle. Aga ilma vähimagi süütundeta panime õhtul oma 25 kroonises peremajutuses viiruki põlema, riputasin kõik ostetud ehted endale külge, lasime India meditatsioonimuusikal kõlada ning tundsime end taaskord jumalikult...

Marika

Pühapäev, 23. november 2008

Kuhu kadusid aluspüksid, rumm ja aeg?

Kehatemperatuur stabiilselt +37,2 ºC


Hetkel on Jaipuris veedetud päeva neljas õhtu, me ei ole Jaipuris pea et mitte midagi näinud ning meil on jätkuvalt veel vastamata kolm olulist küsimust:

1. Kuhu kadusid Tomi aluspüksid?

2. Kuhu kadus rumm?

3. Kuhu kadus aeg?

Kõige pealt alukad. Ehk siis andsime teise päeva hommikul siinsesse pesumajja pesta suure koti oma musta pesuga. Õhtul rõõmustasime lõhnavate riidetükkide pärast, aga järgmisel hommikul avastas Tom, et tema Calvin Klein’i aluspüksid on puudu. Esimene kahtlusalune oli Marika, kelle pesu hulgas Tom arvas oma vara olevat – kuid Marika asjade hulgast meestepesu ei tuvastatud. Kutsusime oma külalistemaja juhtkonna kohale, rivistasime üles ja pärisime pükste kohta. Kuulsime, kuidas helistati kõigile hotellis viibivatelt külalistele, aga tulemust ei olnud. Tänaseni pole pükse välja ilmunud ega pole ka ühtki niidiotsa juhtumi lahendamiseks. Meie enda detektiivitöö tulemusena jõudsime järgmiste võimalike stsenaariumiteni:

1. Mõni püha lehm sõi pesumaja hoovis kuivanud püksid ära.

2. Pesumaja pesupesija soovis üllatada oma naist uue pesuga ning vürtsitada nende ööelu.

3. Tomi alukad läksid hotellitöötaja eksituse tõttu meie naabriks olnud meeste aluspesu fetišiga Briti meeleheitel koduperenaisele, kes keeldus neid tagastamast.

4. Aluspüksid väsisid igavast seltskonnast, kes viis päeva ühe linna ühes ja samas hotellitoas istusid ja õhtuti kokteile trimpasid ning otsustasid iseseisvalt edasi rännata.


5. Muu lahendus.


Järgmiseks rumm. Ostsime kahel õhtul järjest kohalikust putkast „päris” Bacardit ning Coca-Colat, aga kummalgi õhtul käitus rumm täiesti isemoodi. Või kuidas teie seletaksite asjaolu, et ühel õhtul saab 0,375 ml Bacardi pudelist kumbki 3,5 koksi ning järgmisel õhtul täpselt sama suurest pudelist kumbki 7 koksi? Esimesel õhtul alustas kokside tegemist Tom ning peale esimest ringi võttis üle Marika. Tom loomulikult kahtlustas teisel päeval Marikat, et see tegi endale kokside tegemise ajal veel kiired shotsid. Marika aga vandus püha lehma nimel, et ta ei ole salaja rummi puutunud. Teisel õhtul tegi kokse ainult Tom ning Marika heitis talle ette, et tegu oli äärmiselt lahjade jookidega (olgugi et meeleolu oli sama ülev mõlemal õhtul) ning seepärast kulus vähem rummi. Tegu oli siiski mingi müsteeriumiga, ning variandid, mille peale suutsime iseseisvalt tulla, on järgmised:

1. Meie lukus oleva tagaukse või vannitoa akna kaudu käisid meie uuteks naabriteks tekkinud ärajoonud nägudega taanlased meie tagant näppamas.

2. Juba tehases oli esimese õhtu pudelisse vähem alkoholi pandud.

3. Tegu on India maagide nipiga.

4. Oma intensiivse rännutempoga suudame raskematel hetkedel ainult kolmeni lugeda.

5. Midagi muud.

Kolmandaks aeg. Jaipuri kohta ei ole meil Teile suurt midagi rääkida. Nimelt sulgesime end peale Omaani ja Delhi peadpööritavaid seiklusi lihtsalt vaikselt Jaipuri hotellituppa ja selle armsale rõdukesele, kirjutasime blogi lugusid, sättisime fotosid ning tutvusime lõpuks veidi ka India Lonely Planetiga, et aru saada, mis riiki me jõudnud oleme ning mida siin veel teha võiks. Ühesõnaga, ehmatusega avastasime, et oleme siin viibinud viis päeva, ise aru saamata, mida me kõik see aeg tegime või kuhu aeg kadus. Siinkohal olime täiesti nõutud ja suutsime välja käia ainult ühe lahenduse:

1. Ahvid varastasid aja ära.

2. Muud lahendused.


Kui Teie oskate meid meie olulistes küsimustes veel mõne elujõulise lahendusega aidata, siis oleksime väga tänulikud! Vastuseid ootame meie blogi kommentaaridesse.. ja nutikatele lahendustele vastutasuks jätkuvalt meie kirglikud postkaardid.

Marika ja Tom

Reede, 21. november 2008

Sametine maandumine Indias

Jaipuri baaslaagris, Karni Niwas külalistemajas. All tänaval sead, lehmad, koerad, vöötorav, pärastlõunane reid ahvikarja poolt ...

Väljas päevaselt soe, õhtuselt veidi vilu


Blogi sündmuse asukoht: Bahreini lennujaam.

Põhjus: ostsime läbi interneti odavad lennupiletid Gulf Airiga Muscatist Delhisse ja osa kaubast oli siis see, et meil tuli läbida veel üks Pärsia lahe imeriik, Bahrein.

Meeleolu: ootusärev, ikkagi ju tegemist sõiduga Indiasse! India osas olen enamasti kuulnud reisimuljeid, et asi oli ikka palju „jubedam” kui seda ette kujutati. Olen aru saanud, et sõna „jube” all mõeldi seda inimmassi, mis sind igal pool ümbritseb, seda räpasust, loomakarjasid läbisegi inimestega, kaootilist liiklust ja loomulikult ka seda lehka, mille sees liigud.

Vürtsi lisab veel asjaolu, et me ei tea, mis meist Delhis edasi saab. Nimelt saatsime paarile couchsurfingu (CS) võõrustajale Delhis kirjad oma tulekust, aga siis kadusime viieks päevaks Omaani looduse rüppe. Tagasi Muscatisse jõudnud saime teada, et meie poolt väljavalitud inimesed kas olid juba hõivatud või linnast ära ja seega pole meil oma kohalikku Delhis. Kuna mul oli väga selge ettekujutus, et parim algus Indiaks on maabuda mõne kohaliku perekonna juures, siis sooritasin eelmisel päeval Muscati internetikohvikust meeleheitliku küberrünnaku Delhi CS võõrustajatele. Ehk siis saatsin kuuele põneva profiiliga liikmele välja SOS-kirja, et tuleme homme Delhisse ja kui Teil on nädalavahetuseks plaane, kuhu Teil õnnestuks ka meid lülitada, siis saatke sõnum minu mobiiltelefonile. Nii väike etteteatamise tähtaeg ei andnud alust liigseks optimismiks, mistõttu arvestasime plaaniga B, et sõidame Delhi lennujaamast mõnda Lonely Planetis välja pakutud hostelisse.

Sündmus: meie värav avaneb ja reisijaid hakatakse kutsuma lennukile, kui mulle saabub SMS. Kahe lennu vahel on mõistlik paus 1,5 tundi ja nii ma olen selleks ajaks oma mobiiltelefoni sisse lülitanud. Haaran telefoni järele ja näen, et sõnum pole tulnud mitte kohalikult telefonioperaatorilt (Welcome to ....) ega EMT-lt (Tere tulemast...! Tasuta roaminghinnainfo leiate ....), vaid tundmatult numbrilt. Ekraanilt leian sõnumi: „Hi tom sure u can stay with us for the weekend. Give me a call as soon as you land in delhi and then u can come to our place” (Tere Tom! Muidugi saate tulla nädalavahetuseks meie juurde. Helista nii pea, kui olete maandunud Delhis ja tulge kohale).

Mul on lotomiljonäri naeratus näol:)

Delhisse maandudes helistasin tundmatule SMS-i saatjale. Kogu olukord oli tegelikult väga naljakas: mul oli telefonis sõnum tundmatult numbrilt, mis kutsus mind enda poole elama ja mul polnud vähematki aimu, kes see nendest kuuest CS võõrustajast olla võiks. Kirusin ennast mõttes, et ma eelmisel päeval internetikohvikus mingeid märkmeid ei teinud. Telefonikõne võeti vastu ja muidugi ei suutnud ma kinni püüda ka indiapärast nime, kes mulle vastas. Meie uus sõber jagas mulle kiirelt instruktsioonid, kuidas lennujaamast nende juurde jõuda ja kõik järgnev sujus ladusalt (olgugi, et ma olin kuulmise järgi linnosa GK2 asemel kirja saanud Tiketu:) Võtsime ettemakstud takso Lõuna-Delhisse, meie uude koju.

Meie võõrustajateks ja headeks sõpradeks Delhis said D.K. koos oma kauni abikaasa Aaps’iga (nimed meie jaoks lihtsustatud!). Neil oli 1,5 aastane pisipoeg, keda Aaps kutsus Tweeney’ks. Tüüpilise india perekonnaga elas selles majas mitu põlvkonda koos. Maja kuulus D.K. vanematele. Nädalavahetusel, kui meie seal olime, olid perekonnale külla sõitnud veel Aapsi vend, ema õde, vanaema õde ja ühel õhtul astus läbi D.K. õde koos oma abikaasaga. Lisaks ümbritses perekonda ka terve plejaad abilisi: lapsehoidja, majapidajanna, majapidaja, valvur. Kõik teenijad koos perekondadega elasid sama maja teises tiivas.

Ja siis veel muidugi meie! Selgus, et D.K. oli just äsja CS võrgustikuga ühinenud ja meil oli au olla tema esimesed külalised. Majas endas käis parajasti suur kolimine ja remont, mille käigus noor perekond seadis end sisse maja teisel korrusel (ja vanem generatsioon kolis esimesele korrusele). Meie kasutusse anti suur tuba keldrikorrusel.



D.K. ja Aaps olid mõlemad „meie vanusegrupist” ja mis veelgi toredam - ka „meie veregrupist”. Nad mõlemad töötavad rahvusvahelistes ettevõtetes, D.K. telekommunikatsiooni-süsteemide müügi peal ja Aaps panga siseaudiitorina, ja nädala sees kipuvad nende tööpäevad kohati pikaks venima. Seevastu nädalavahetusel käivad nad palju väljas pidutsemas või kinos või lihtsalt sõprade juures külas. Nii siis juhtuski, et leidsime esimesel õhtul Delhisse jõudnuna end üks hetk Lõuna-Delhi peenest ööklubist (mis muuseas asus piirkonna eksklusiivse kaubanduskeskuse kõige kõrgemal korrusel). Meid ümbritsesid kohalikud hästiriietatud noored ja kaasaaegne tantsumuusika ja palusime Marikaga end üksteisel näpistada, et saada aru, et see ikka on India, kuhu me jõudnud oleme!

Tegelikult osales kogu suur perekond aktiivselt meie võõrustamises ja elas kaasa meie tegemistele sealviibimise ajal. Olime igal hommikul ja õhtul osalised perekonna söömaaegadel ja mis veelgi meeleolukam, osalesime igaõhtusel dringil, mis eelnes õhtusöögile. Selleks koguneti avarasse ja hästisisustatud elutuppa, kus siis kokteiliklaasi või veinipokaali taga arutati päevaseid tegemisi ja maailma asju ning loomulikult oli meie saabumise puhul läbivaks teemaks lood Eestist ja omakorda lood Indiast. Haaravate jutuajamiste kõrval ei pannud tähelegi, kuidas kokteiliklaasid „iseenesest” tühjenesid ja täitusid ja nii juhtuski, et õhtusöögi ajaks, mida serveeriti alles kusagil kell 11 paiku, leidsime end olevat meeldivalt svipsis. Pereisa õpetussõnade kohaselt hammustasin joogi kõrvale liha või pähkleid, mida meile suupistetena serveeriti, et alkoholi mõju kontrolli all hoida.

Õhtusöök oli kõige olulisem toidukord päevas ja koosnes paljudest erinevatest roogadest (mille kohta pereema jagas meile ka eelnevalt põhjalikke selgitusi, mis regioonist mingi toit pärit on ja millest tehtud on). Palju juttu käis loomulikult ka selle ümber, missugune toit on vähem või rohkem vürtsikas. Meie keelde panduna tähendas see, et vähem vürtsikad toidud olid meie jaoks päris vürtsikad ja peale rohkem vürtsikat toitu ei olnud meil mõtet enam söömist jätkata, kuna kõik meie maitsemeeled olid seepeale kadunud:) Söödi üldiselt parema käega ja „lusikana” kasutati sageli erinevaid kohalikke leibu (rotid, naanid, jne). Vaatamata teatud „ohtudele” vürtsikuse osas, olid toidud väga maitsvad ja me ei jõudnud pereema ja majapidajannat selle eest ära kiita.

Meie Delhi perekond ei elanud muidugi „keskmise” india perekonna elu. Tegemist oli perekonnaga, kus pereisa isa töötas ÜRO heaks ja elas seetõttu koos oma perekonnaga aastaid erinevates maailma riikides (sh erinevates maailmajagudes). Pereisa oli saanud hariduse Jamaikal ja USA-s ja Jamaikal kohtas ka oma naist, meie pereema. Indiasse tagasi kolisid nad 70ndatel, asudes elama Delhis majja, mille nad ehitasid ja kus ka meie külas olime. Uhkusega räägiti ka sellest, et nende perekond on pärit Kashmirist. Piirkonnast, kust tänaseks päevaks paljud hinduistidest elanikud on kolinud Jammusse või Delhisse usuliste konfliktide tõttu hinduistide ja moslemite vahel peale India jagamist Indiaks ja Pakistaniks.

Tegu oli perekonnaga, kes lisaks majanduslikult heale järjele oli maailmavaatelt liberaalne ja elukorralduselt ei paistnud D.K ja Aapsi elu kuigivõrd erinev sellest, mida nendevanune noor pere Eestis elab. Kõik pereliikmed rääkisid head inglise keelt ja nii ei olnud meie vahel ka mingit keelebarjääri. Kuigi omavahel räägiti kodus hindi keelt, siis aeg-ajalt toimusid omavahelised vestlused hindi ja inglise keelt segades. Kõige rohkem tegi seda just Aaps, kes ei olnud Delhist pärit ja kelle emakeel oli üldsegi bengaali keel.

Peres järgiti hinduismi usutraditsioone ja kodus oli eraldi väike koda - nad ise kutsusid seda templiks - jumalate kummardamiseks (lisaks paljudele kaunitele religioossetele kunstiteostele tubade seintel). Kuna hinduismis on jumalaid rohkem kui üks, siis on igal hindul välja valitud oma(d) jumal(ad), keda ta kummardab ja kelle päeval (nädalapäevad jagunevad erinevate jumalate vahel) ta templis käib.

Et mitte kogu pealinnas veedetud aeg „linnupuuris” veeta, siis ühe päeva külastasime omapäi Delhi erinevaid vaatamisväärsuseid. Hommikusöögi käigus toimus „perekonna koosolek”, kus elavalt arutati, kuhu peaksime minema ja mida nägema. Kõik võtsid aktiivselt sõna ja pakkusid välja omi favoriite. Igatahes jõuti kokkuvõttes üksmeelele kaheksapunktilise nimekirja osas, mis meile kaasa anti ja kus seisis kirjas, kuhu minna, mis järjekorras, kuidas ja mis oleks õige hind taksosõidu eest.

Veetsime muljeterohke päeva India suurlinnas ja loomulikult nägime olulisemalt kirevamat elu, kui seda Lõuna-Delhi elamukvartalis näha sai. Ometi ootasin ma senise ettekujutuse põhjal midagi veel šokeerivamat! Ehk siis nägin oluliselt rohkem rohelust, haljasalasid ja vähem prügi, normaalselt kauplemist käsitööturul, nautisin maitsvat toitu tänavakohvikus ja sõitsin korraliku metrooga, ja see kõik ei sobitunud kuidagi kokku minu ettekujutusega Indiast. Ja liiklus – see, milline korrapäratus valitses Delhi tänavatel oli ikka tõeline algajate tase Teheraniga võrreldes! Võimalik, et kui tulla otse Eestist Indiasse või teistsuguste ootustega, siis on tõesti kontrast suur, aga Lähis-Idast kaasavõetud reisipagasiga tundsin ma end India tarbeks päris hästi karastunud olevat.

Siiski, see India, mida mulle kirjeldati, oli Delhis ka täiesti olemas. Selleks tuli jõuda vanasse Delhisse. Väljudes metroojaamast jõudsime tänavatele, mis olid rahvast tulvil, kus kõndides tuli jälgida, mis sõnnik sulle jala alla jääb, kus rikšajuhid pealetükkivalt oma sõidukisse kutsusid ja kus kerjused sulle järele jooksid. Kõige selle juurde veel intensiivne tänavamüra, saastunud õhk ja vänged haisud. Samas oleneb kõik vaataja silmadest: niisamuti võis tunda vürtside lõhnu, näha enda ümber tohututes kogustes huvitavaid inimesi ja tõelist värvide merd alustades värvikirevatest saridest ja lõpetades peiulille vanikutega kõikjal.

Tohutus tänavamelus oli raske leida kohta, kust seda kõike kõrvalt jälgida. Järjekordne rikšamees kõndis mu kõrval ja kauples mind endaga sõitma. Olin näkku mananud India tarbeks loodud „ära-puutu-mind” näo, mille üle ma ise Lähis-Idast tulnuna küll üldse uhke ei ole, aga tundub, et päris ilma selleta siin Indias ka hakkama ei saa. Korraga küsisin rikšamehelt, et mis kaubast käib jutt ja mis hinda ta selle eest küsib. Saanud vastuse 100 ühikut, saatsin ta ignorantselt pikalt. Mees jätkas minu kõrval kaasas käimist ja langetas hinna 80-le, siis 70-le, mille peale ütlesin talle resoluutselt, et tulen sõitma ainult 50-ga. Mees tegi nägusid, ohkis ja puhkis, kauples veel 60-ga ja ütles siis OK. Ooo, leidsin et kauplemises pole ma sugugi lootusetu! Ehk siis täiesti ettekavatsemata olin löönud käed tunniajaseks sõiduks vanalinnas velo-rikšaga. Kutsusin kohalikke inimesi fotoaparaadiga jälitava Marika ligi ja teatasin oma töövõidust. Võtsime kohad sisse kaarikul, mis oli kinnitatud jalgratta külge. Järgnev tund aega oli meie Delhi ringkäigu üks meeleolukamaid. Kuigi jõudsime ka piinlikkust tunda, et umbes 40-50ndates vana mees peab oma jalgade jõuga sõidutama meid kahte „täissöönud turisti”, pani teekond läbi kitsaste turutänavate ja teiste sõiduvahendite vahel meid seda kiiresti unustama. Rikšamees võttis oma tööd väga tõsiselt ja rääkis meile ka juurde, millest kõik mööda sõitsime ja andis märku, kui „tuleb-foto-teha!”. Tüüpilise kaubandustavana sokutas ta meid teekonna lõpus ka ühte käsitöö poodi sisseoste tegema. Tegime seal kiire ringi ja teatasime tervele plejaadile müüjatele, kes kusagilt riiulite vahelt ja alt nagu ime väel välja ilmusid, et me ei ole Indias mitte asju ostmas, vaid inimestega kokku saamas ja lahkusime.

Jõudsime õnnelikena õhtuks tagasi koju ja raporteerisime üksikasjalikult oma muljetest igale pereliikmele:). Asusime plaanima oma ärasõitu järgmisel päeval (teadsime et noor pere läheb esmaspäeval tööle ja me ei tahtnud sinna kuidagi nö jalgu jääda), kuniks pereisa sellest kuulis ja ütles, et temal on meie ärasõidust oma arvamus. Nimelt leidis ta, et meiega koos veedetud aeg jäi tema jaoks liiga lühikeseks ja ta näeks heameelega, et me jääksime veel üheks päevaks. Loomulikult ei olnud meil midagi selle vastu, teades et kiiret pole meil kuhugi – plaanime Indias veeta kokku kuus nädalat – ning sellist sõbralikkust ja külalislahkust ei kohta igal pool.

Nii oligi, et veetsime veel ühe päeva oma Delhi perega, mis muuhulgas sisaldas endas sisukaid jutuajamisi ja õhtuseid kokteile koos pereisaga. Järgmisel hommikul jätsime kõigiga hüvasti ja oli tunne, nagu oleksin neid inimesi tundnud juba pikki aastaid.

Tom

Neljapäev, 20. november 2008

Omaan – lõputu kõrb ja mässav meri

Karri ja naani maal



Öö imelises palmisalus möödus rahulikult, kui välja arvata mõned imelikud loomad meie auto ümber, hämaruses lihtsalt ilmuvad ja kaduvad külamehed, sääsed ning hirmkõva autopagaasnik. Koidikul lülitasime taaskord 4 ratta veo sisse ja alustasime projekti „Terje ja Berit tagasi tsivilisatsiooni”. Lühikeste „oi-kui-ilus-foto” vahepeatustega kulus projekti elluviimiseks enam-vähem 4 tundi võnklevatel ning üles-alla looklevatel mägiteedel. Sõitsime kilomeetreid mitmesaja meetri kõrguse kanjoni vahel jõeorus, möödusime „keset-mitte-midagit” paiknenud majakestest, „ei-tea-millest-nad-elavad” peredest ning põõsaste otsas turnivatest kitsedest kuni lõpuks hakkasid mäed kahanema ning jõeorg laienema ning paistis suur maantee. Jätsime oma sõbrannad väikese kõhetustundega randa, kus neid igast ilmakaarest ümbritsesid kohalikud tumedad mehed ning alustasime kahekesi projektiga „tsivilisatsioonist välja 2”, sihtmärgiks Wahiba kõrb.

Omal käel kõrbesse mineku eest hoiatasid meid nii kohalikud elanikud kui ka meie tark reisiraamat. Meil oli aga kõrbe himu nii suur, et otsisime ühe vähem ohtliku sissepääsu ning otsustasime, et sõidame niikaua kuni veel ohutu tundub. Tegime kõik vajalikud ettevalmistused – hankisime vett ja süüa, lasime oma džiibi kummid pooltühjaks, uurisime välja politsei telefoninumbri, Tom luges läbi peatüki „kuidas sõita kõrbes” ja mina lugesin autole sõnu peale, et ta ikka tubli oleks ja vastu peaks. Kui eemalt hakkasid paistma mäekõrgused liivadüünid, siis tekkis küll korraks allaandmise tunne, kuid meie valitud kõrbe-sissepääs osutus õnneks suhteliselt laugeks ning hakkasime mööda eesolevaid autojälgi kõrbe südamesse sõitma. Kuna esialgu tundus see lõputu liiva maantee veidi kõhe, siis alustasin igaks-juhuks sõitmist u 30 km/h, kuid Tom andis kohe instruktsioonid, et tuleb sõita madala käiguga ja hästi kiiresti. Ma ei ole kunagi varem liival sõitnud ning kui kiirus oli umbes 70 km/h, siis tundus nagu liugleks kaatriga lainetel. Tunne oli nii võimas, et kerisime autoaknad alla, tuul vihises kõrvus, lisasin veelgi kiirust ning ees laiuv tühjus ja lõputus pani lihtsalt õnnetundest valjusti kiljuma.... jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee

Umbes 40 kilomeetri pärast, endiselt jälgides meie ees olevaid autojälgi (loomulikult mitte neid, mis sõitsid otse kõrge düüni otsa või sealt alla), otsustasime omale kodu leida. Valik oli lihtne – kuna kõik oli ühesugune ehk kollase ja punase liiva segu ja ikka üks düün teise taga, siis jätsime lihtsalt auto seisma ja otsustasime, et meie magame täna siin. Ronisime päikeseloojanguks meie kõrval oleva kõrge düüni otsa (mõnisada meetrit liivas sumpamist ülesmäge), millel oli terav ülemine äär. Selline otsatu liivakast tekitab isegi igas täiskasvanus vaimustuse. Nii ma ei suutnud vastu panna võimaluse end kõrgelt düüni otsast lihtsalt alla rullida (vt fotode alt fotoseeriat, kiiresti pilte edasi klikates saab sellest mõnust aimu) ning lihtsalt tagumiku peal düüni otsast alla lasta. Üleskutse kõigile lume- ja purjelauduritele vahelduseks veidi ka liivasurfi teha!! See on lahe!!!

Olles hullamisega ühel pool ning istudes kaksiratsi kõrgel düüniharjal, silm seletamas ainult liiva ja liiva ja liiva, algas imeline päikeseshow värvide ja varjudega. Meie silmaulatuses ei olnud kedagi ega mitte midagi ja vaikus oli nii võimas, et võttis kõrvades undama. Mõne aja pärast kui seda vaatepilti hakkas lisaks ilmestama romantiline täiskuu valgus ning ümberringi oli endiselt otsatus ja lõputu vaikus, siis kuulsin end vaikselt ohkamas ja avastasin end mõttelt, et nagu rohkem midagi ei oska kohe tahtagi....kõik on lihtsalt nii imeline.

Isiklikud ihuhädad sundisid taevast maapale tulema ning ühtäkki avastasin end kükitamas umbes 60 meetri kaugusel meie autost, poolemeetrise kuivanud kaheharulise põõsa tagant ja pahvatasin valjusti laginal naerma. Vägisi tuli meelde anekdoot koerast, kes ei saanud kõrbes pissida, sest ei olnud mille najale oma jalga tõsta. Mul on naljakas ja piinlik ühekorraga, sest olen nagu anekdoodi koer, kes on harjumuste ohver – vaatamata ümberringi laiuvale tühjusele ja tasandikule olin ikkagi vantsinud harjumuspäraselt autost veidi eemale, leidnud midagi, mille taha varjuda ning andmata endale aru, et nagunii on 100 meetri raadiuses kõik perfektselt näha ning kaks kuivanud oksa ei varja mitte kui midagi:).

Hommikul ärkasime harjumuspäraselt enne päikesetõusu – ronisime kohe düüni otsa, et nautida värvidemängu ja mahedat valgust. See on lihtsalt võrratu, kuidas kõik ümberringi muutub kuldseks ning seejärel ärkab. Tegelikult tõuseb ja loojub päike iga päev ja kodu Eestis ka, aga hommikuse une ning päevase sagina tõttu on vaevu mahti seda jälgida. Iga kord kui oleme reisi jooksul päiksetõusu vaadanud, luban endale seda tihedamini teha, aga... hommikune uni on tihtipeale magusam.

Eelmise päeva sõitmisest julgust kogunud, otsustasime liikuda veel veidi sügavamale kõrbesse. Teel oli palju väikeseid kaltsu-hütikesi, mille ümber kari kaameleid ning ühe sellise juures jäimegi pidama. Seal elas 28 aastane Nowad Pakistanist, kes oli jätnud oma naise ja 5 last koju ning tulnud aastaks Omaani kaamelikarjusena elatist teenima. Nowadi kodu kõrbes oli askeetlik – telk väikese gaasipliidi ja natukese toidukraamiga, telgi seintel kilekotid isikliku varandusega, lahtine katusealune vaiba ja patareiraadioga, lageda taeva all laud madratsiga ehk voodi ning laua kõrval isemeisterdatud tõstekang ja kõik. Veidi eemal mälusid heina 50 kaamelit ja mõned kitsed, kelle eest ta aasta aega hoolitsema pidi. Nowad sõidutas mind kaameliga ning jagas meiega oma piskut – keetis meile hirmmagusat kondenspiimakohvi ja pakkus datleid. Meie omaltpoolt olime talle ilmselt väikeseks vahelduseks igapäevarutiinis ning vaatamata asjaolule, et Nowad ei rääkinud ühtegi meile mõistetavat keelt, olime talle ilmselt üle pika aja (lisaks kaamelitele loomulikult) tänuväärsed vestluspartnerid, sest vaikides ja noogutades kuulasime hoolega ära kirgliku võõrkeelse monoloogi, mis kestis pea 10 minutit.


Jätsime kerge kahjutundega südames Nowadi üksinda kõrbesse, keerasime džiibi nina tagasiteele ning kihutasime liiva tuisates mööda beduiinide külakestest ja karavanina liikuvatest kaamelitest, suurest mobiilimastist (kõrbes oli levi!!!) ja düünide otsas üles-alla ukerdavatest džiipidest. Kuna meie kõik kehaosad, rääkimata juustest ja kõrvade sisemusest, olid liiva täis, otsustasime võtta suuna mereäärde, lootuses end taaskord veidikenegi kasida.

Päev läbi kulgesime mööda väikeseid kalurikülakesi, kus autost välja astudes olime piiratud kohe paarikümnest koolilapsest, kes kõik nõudsid! endast fotot. Käisime rannal, kus kilpkonnad munevad (aga me ei näinud ühtegi, sest olime valel kellaajal seal) ning sõitsime mööda teid, millest lõigud olid tulvavete poolt ära uhutud. Plaan oli jõuda idarannikul asuvasse Tiwi randa, kuid õnneks me sõitsime sellest kogemata mööda ning sattusime ühele imelisele rannale, kus oli liivariba, kaljud ning kuhu paljud kohalikud olid saabunud nädalavahetuseks telkima. Tagurdasime oma auto otse väikesele kaljunukile, ning meie all laius kahe väikese kalju vahel meie oma erarandJ. Sel ööl oli lõpuks päris täiskuu ning kuul oli sel ööl üpris kirglik suhe merega – tundide möödudes muutus meri aina rahutumaks ja rahutumaks ning laine pritsis järjest suurema jõuga vastu kaljuservi ning lõpuks oli mere jõud nii suur, et tundus, et meie auto jääb laine alla. See oli võimas.... Mina olin päeval saanud raskekujulise päikesepiste, nii et ma seadsin end südamerahuga pagaasnikusse magamiskotile ning kuupaituses magasin 12 h järjest. Tom leidis meie naabruses telkivate Muscati meeste näol omale sõbrad ning kadus põnevasse meesteseltskonda.... Hiljem kostus, et tegu on asiste Muscati meestega – ärimehed ja Sultani heaks töötavad tähtsad ninad, kes korra kuus täiskuu ajal viskavad oma dishdashid nurka ning tõmbavad selga läänepärase dressipluusi, võtavad kaasa kanepi ja toidumoona ning telgivad terve pika nädalavahetuse mõnes looduskaunis kohas.

Igatahes hommikuks oli meri rahunenud, mina end väljapuhanud, Tom eelmise õhtu huvitavatest vestlusest veel elevil ning suundusime taaskord oma naabritele külla. Üks meestest, Khalid keeras omale hommikul algatuseks kohe kanepi pläru ning tänu avanenud meeltele valgustas meid naeru kihistades Omaani meeste eraelu üksikasjadest. Nii selgus, et Omaani mehed ei kanna dishdashi all aluspükse, vaid ümber puusade seotud rätikut. Rätikul on mitmeid eeliseid - laseb kuuma ilmaga piisavalt õhku strateegilistesse kohtadesse, WC-s saab oma asjatoimetused kiiresti aetud ning kiireks seksiks ei ole vaja ka üleliia palju riietega pusida. Ainuke häda on, et dishdashi all olev rätt kipub aeg-ajalt tänaval kõndides alla vajuma...

Khalid selgitas mulle lahkelt lahti ka Omaani meeste loogika mitmenaise pidamise osas (Omaanis on ametlikult lubatud kuni 4 naist). Nimelt alguses abiellub mees ühe naisega, armastab teda ja saab lapsi. Aja möödudes ei jaksa naine tänu majapidamistöödele ja suurele lastekarjale enam mehe seksuaalhimudele vastata. Selle asemel, et naine ja lapsed maha jätta ning majanduslikult hätta jätta või hoopis teda mõne teise naisega petta, käitub Omaani mees nagu aumees. Ta abiellub ametlikult uue seksuaalselt võimekama naisega, kuid hoolitseb samal ajal hea meelega majanduslikult oma naise ja laste eest edasi ning isegi magab temaga nii tihti kui naine jaksab. Khalid põhjendas, et tema tahab kuni kõrge eani seksuaalelu nautida, kuid naised väsivad tavaliselt 50selt ära, seetõttu peab ta ikka ja jälle mõne aja tagant endale uue naise võtma, kes teda õnnelikuks teeb. Kõlab ju loogiliselt, või mis? Loomulikult kohalikele naistele ei meeldi see mitte üks põrm ning meie uued sõbrad pihtisidki, et ka nende naiste suureks hirmuks on, et nad võtavad omale veel teise või kolmanda naise... Mitmenaisepidamist saavad endale lubada üldjuhul ainult rikkad või vaesed, sest kõigile naistele tuleb tagada võrdne kohtlemine – kui ühele ostetakse Ferrari, tuleb kõigile ülejäänutele ka Ferrari osta. Vaesel mehel ei ole vaja muud teha kui neli telki osta, sest muud ta ei jaksa endale lubada. Keeruline on keskklassi meestel, kelle rahakott lubab midagi Ferrari ja telgi vahepealset, kuid seda tihtipeale mitte rohkem kui ühele naisele.

Peale matkamaist järjekordses wadis ning mägedes jõudsime õhtuks Muscati hotelli. Kas teate kui jumalik on seista kuuma duši all peale seda, kui sa ei ole end 5 päeva pesnud ning keha on kattunud meresoola, kõrbeliiva ja maanteetolmuga?

Kokkuvõttes võib öelda, et Omaan on imeline maa, mis paraku reisisihtkohana on teenimatult vähe kajastamist leidnud. Inimesed on väga toredad ja abivalmid ning loodus pakub palju emotsioone, adrenaliini ning eksootilisi vaatepilte. Teisalt on aga just hea, et Omaanis palju ei käida, sest kas pole tore tänaval teiste turistide otsa mitte komistada, üksikul rannal ujuda ning olla kõrbes kilomeetrite raadiuses ainuke inimolend.

Marika

Kolmapäev, 19. november 2008

Omaan – neljarattalise sõbraga orus ja mäel...

Roosas India linnas, + 25 ºC,

Järjekordselt olime uude riiki saabunud nii ootamatult, et kodutöö oli kõik tegemata. Ega ma muud Omaani kohta suurt ei teadnudki, et seal peaks ilus ja ligipääsetav kõrb olema. Peale Lonely Planeti (LP) Omaani osaga tutvumist oli aga selge, et tavalisel eestlasel (nagu meie) ei ole ikka üldse aimu, milliseid ägedaid kohti see riik endas peidab. Samal ajal muidugi selgus, et enamus lahedatesse kohtadesse kohaliku transpordiga ligi ei pääse ning et tavalise sõiduautoga jääb kohe kindlasti hätta. Nii küpses plaan rentida 4 ratta veoga džiip ning hüljata nädalaks tsivilisatsioon. Kuna džiibi rent oli meie eelarve jaoks veidi kallis, siis otsustasime juba ette hotelli ööbimiste pealt kokku hoida ning nädalajagu looduses ööbida. Kui vee- ja toidukraam oli autosse laetud, siis tundus, et kõik on tehtud-mõeldud... peale lõbusa reisiseltskonna....

Nimelt päev varem olime tuttavaks saanud kahe Eesti tüdrukuga – Terje ja Beritiga ehk Avantüristidega, kes on reisihullud ning blogivad oma seiklustest aadressil http://avantyristid.blogspot.com/. Ma olin neist lugenud juba Eestis olles, ning kui avastasime nende blogist, et nad on hetkel Omaanis, võtsime nendega ühendust. Kuna esimese kohtumise põhjal tundusid nad veelgi lahedamad kui Godiscoveri artiklist lugedes, siis otsustasime neile oma džiibiga Nizwa linna järele põrutada ning nad paariks päevaks oma reisiseltskonda lülitada. Peale seda, kui olime Al-Hamras mahajäetud linna 400 aastaste savist majade varisemisohtlikel katustel turninud, meile külalislahkelt pakutud tükikesele halvaale lisaks nahka pistnud kogu potitäie ning haledate nägudega luninud kogu selle lõbustuse eest väiksemat hinda, tundus, et meie reisiseltskond sobib kokku küll.

Omaanis on lugematu arv wadisid ehk jõeorgusid, mis on enamuse aastast kuivanud ning mida enamus turiste kasutab matkamiseks ning telkimiseks. Lonely Planet küll hoiatas, et vahest võib ootamatult sadama hakata ning hommikuks on telk ja turistid maamuna pealt pühitud, aga kuna meie kohal siras täiskuu ning olid vaid üksikud pilvekesed, siis me suuremat ohtu ei näinud. Meie nelikvedu Nissan Pathfinder vedas meid üle kivide ja kändude Wadi Ghuli jõe laia sängi, kus panime oma laagri püsti. Istudes täiskuuvalguses, taevas siramas miljon tähte, suurte üksikute puude varjud ümberringi kummitamas ning kuivanud oksad lõkkes särisemas, kostus kordamööda kõigi suust „ohhäääää, kui äge siin on”. Lõkkejuttudele andis hoogu juurde Beriti-Terje poolt Eestist kaasavõetud pooleliitrine viin, mida kohtlesime kui taevast kingitust ning nii uskumatu kui see ka ei ole, siis seda jätkus meile neljapeale pikkadeks tundideks.


Otsustasime järgmistel päevadel elada loodusega ühes rütmis, mistõttu olime juba enne kella kuut päikesetõusu tervitamas ja enne seitset taaskord teel. Mäed ja orud on hommikuses valguses ja värskuses lihtsalt imelised. Olime endi arvates hirmus varajased, aga teeäärsetes majades käis juba kõva sagin – lapsed läksid kooli, naised tegid süüa ning mehed sügasid end aia najal. Päeva eesmärgiks oli läbi sõita üks Omaani ilusamate vaadetega mägitee. Alustasime Omaanile tavapäraselt perfektse asfaltkattega teelt (alla 130 km/h tundub nagu seisaksid, sest teed on nii siledad) ning lõpetasime kuristikuveerel looklevatel kitsastel tolmustel teedel, kus kiirus oli 20 km/h ning kus vastutuleva auto möödalaskmiseks tuli kuristikuäärele seisma jääda. Tee käis ikka 50 kraadise nurga all mäest üles ja sama nurga all mäest alla. Mäest üles sõites oli tihtipeale teadmatus, kas mäe tippu jõudes oled vastamisi kitse või teise džiibiga. Alla veeredes aga oli näha kurv, kuid kurvis oleva mäe taha ei olnud võimalik näha. Niiviisi ahhetades ja kohati hinge kinni hoides jõudsime umbes 3000 meetrise mäe Jebel Shamsi otsa, kus all oleva kanjoni põhja ei olnud näha. Üks kitsekarjus oli seal maailma lõpus püsti pannud oma väikese turismiäri (mis ei jäänud oma müügitehnikalt kuidagi alla Türgi vaibakaupmeestele!) ning kus ta suguvõsa pakkus meile mäeveerel datleid ja kohvi ning vastutasuks „sundis” meid suveniire ostma. Kitsekarjus/müügimehe suguvõsa käest pääsenuna, istusime võtmehoidjate ja käevõrude laadungiga maailmaveerel, kõlgutasime jalgu all laiuva suure tühjuse kohal, vaatasime lõputusse ning lõbustasime end hõigetega, mis tekitasid kanjonis lõputult võnkleva ja voolava kaja....


Peale järjekordset paaritunnist peadpööritavat autosõitu maandusime kuulujuttude järgi Omaani kõige ilusamas külakeses Bilad Saytis. Küla oli tõesti ilus - mägedest ümbritsetud orus oli väikesel mäekünkal ridamisi majasid ning all laius suur palmisalu. Külla jõudes tabas meid aga üllatus. Nimelt olles sõitnud tunde tsivilisatsioonist välja ning ainus tee külakesse on paaritunnine ja ohtlik mägitee ning peas oli pidevalt keerlemas küsimus, et miks ometi inimesed tulevad pärapõrgusse elama, siis leides eest värskelt plaaditud kõnniteed ning turistidelt raha pommivaid lapsi on šokk ikka päris suur ning koha autentsus paratamatult kadunud. Aga selles ei ole süüdistada mitte kedagi teiste peale ise endi ehk turistide. Meie seltskonnal aga vedas, sest üks 14 aastane poiss kutsus meid omale külla ning väga vana savimaja teisel korrusel pakuti meile siiralt apelsine ja kohvi ning kohalikud noorsandid tutvustasid meile seinal rippuvaid relvi. Otsides vabas looduses piknikukohta, suutis küla meile veel teisegi üllatuse pakkuda: olles leidnud sobiva koha maandumiseks, avastasime, et terve meie ümbrus on täis kitsi, aga mitte elus, vaid surnud ning kivide najale kuivama pandud kitsekorjuseid.



Bilad Saytis saime tuttavaks veel ühe kohaliku noormehega, Zaheriga, kes oli parasjagu jalgpalli mängima minemas. Jalgpalliplatsini tuli kõndida üle paari mäe ning plats ise asus lauges mäeorus, mille keskelt jooksis läbi autotee. Jalgpall on Omaanis väga populaarne ning nii ledsime keset „eikusagil” asuvalt jalgpalliplatsilt eest oma 30 noorukit, kellel kõigil oli seljas jalgpallisärgid ning jalas jalgpallipõlvikud. Zaher tegi meile vastupandamatu pakkumise minna ujuma, mis tundus peale tolmu sees higistamist täieliku luksusena. Läksime tükk aega mööda salarada - kahe kõrge kalju vahelt umbes kahemeetrisest praost sisse, hüpates kivilt kivile ning sumbates läbi veesilmade jõudsime lõpuks vastamisi kaljuseinaga. Noormees peatus ning teatas, et olemegi kohal. Meie imestunud pilkude peale näitas ta kitsasse kiviprakku, kust paistis püstloodis kaljuseinte vahel väike veesilm. Vette sai ainult mööda kitsast ja ohtlikku kaljuäärt, misjärel tuli end mööda 90 kraadise nurga all olevat kiviseina köie abil vette lasta. Tom kalpsas ilma pikemalt mõtlemata vette ning kilkas „kaevu” põhjast, et see on tegelikult päris suur koopajärv ning seal on niiiiiiiiiiii laheeeeeeeee. Mina piilusin kaljupraost sisse ning aimasin, et ma võin vette saada, kuid pärast välja küll mitte ja otsustasin loobuda. Kui Berit oli aga kohaliku poisi abiga vette plärtsatanud, kostis alt taaskord kiljatus: „Jeeee, see on kõige müstilisem koht, kus ma elu sees ujunud olen. Te peaaateee tulemaaa!!!!!!!!!”. Järgmine julge oli Terje, kes peale pikka protseduuri kohaliku poisi abil ettevaatlikult vette sai. Seejärel otsustasin, et ma ei ole ka mingist kehvemast puust ning Zaheri abil sulpsatasin musta sügavikku, teadmata kuidas välja saada. Koopajärv oli tõesti müstiline, seda enam et päike oli loojunud ning vesi ning koopasügavus lihtsalt mustendasid vastu ning jäädes kaljunukile puhkama oli tunda kuidas „keegi” (ilmselt väikesed kalad) varbaid näksisid. Kuna kippus külmaks, siis Tom vinnas end kohe esimesel katsel sügavikust välja. Naistekambaga läks aga veidi kehvemini – kõik me kolm potsatasime esimestel katsetel mustendavasse vette tagasi. Esimesena sai välja Terje. Mina olin oma kolmandal katsel – hoidsin köiest kinni jalad käisid libedal kivil ringiratast nagu multifilmis, kui ühtäkki õnnestus Zaheril mul käest kinni haarata. Otsustasin, et maksku mis maksab, aga sinna auku ma tagasi ei kuku - nii ma seal maa ja taeva vahel tükk aega Zaheri käe otsas rippusingi kuni lõpuks Zaher lihtsalt mind oma toore jõuga üles kaljunukile tiris. Minu elu oli päästetud ning järgmistel päevadel olid käe ja küljelihased nii valusad, et auto käikegi oli raske vahetada ning senini näevad põlved välja nii nagu oleks suuremat sorti tänavakaklusel osalenud. Berit oli aga selleks ajaks nii väsinud ja kaljusein veest nii libe, et tundus võimatu, et ta sealt üldse kunagi välja saab. Tom ja Zaher jäid Beritit päästma ning meie Terjega läksime autost lisa päästevarustust tooma. Me ei jõudnudki oma päästetöödele, sest poisid olid Beriti kaevust õnneks juba kätte saanud. Zaher ilmselt kirus ka end sel õhtul maapõhja, et ta valged naised sinna auku vedanud oli, sest oli ta ju Tomile ometi maininud, et naised seal ujumas ei käi. Aga teisalt ei tundnud me end ka väga halvasti, sest kompensatsiooniks oli ta saanud õhtu jooksul hoida kolme paljast naist oma käte vahel, mis Omaani mehe jaoks (kes enne pulmaööd ei tohiks justkui naist ülevalt poolt pahkluid näha) oli ilmselge paradiis. Õnneks lõppes see seiklusfilm õnnelikult... ning meile jätkus nalja kohe mitmeks päevaks.

Zaher näitas meile kätte ka imelise ööbimiskoha, mis asus kanjoni põhjas imelises palmisalus. Täiskuuvalgel tegime üles lõkke, „sheerisime kama” ehk jagasime 4 peale minu kotist leitud 17 mg pipraviina ning Zaheri poolt külakostiks toodud kohvi ja datleid. Panime kohaliku poisi kohe oma küsimustega turmtule alla: uurisime, et kuidas Omaanis kohtingutega lood on ning kas enne abielu seksitakse jne. Alguses oli noormees veidi kohmetunud, aga mõne aja pärast rääkisid nad juba päris avameelselt, et Omaani mehed käivad enne abielu pealinnas välismaistelt naistelt kogemusi hankimas ning mõnele jääb isegi abielu ajaks Muscatisse „sõbranna”. Abieluvälised kohtingud on ametlikult (ehk siis islami usu kohaselt) keelatud, aga nutikad omaani noored on leidnud viisi kuidas osavalt käskude-keeldude maailmas hakkama saada. Nimelt tuleb minna supermarketisse ning bluetoothiga saata sõnum naisele, kes sulle meeldib (ja kes on samuti aktiveerinud bluetoothi oma mobiiltelefonis) ja kutsuda ta järgmiseks päevaks kohvikusse või restorani. Heade kommetega tüdrukul on kombeks nädal aega mitte reageerida sellele kutsele ja alles seejärel vastata. Ehk siis salaja võivad noored ikka kokku saada, ainuke pahandus, mis sellest sündida võib on see, et keegi kutsub politsei, kes annab noored vanematele üle. Zaher oli 25-aastane ning tahtis ise abiellumisega veel oodata, aga kui juba abielluda, siis vähemalt 5 last võiks küll olla ning esialgu piisab ühest naisest... ju siis hiljem paistab, mitut veel vaja on.



Täiskuuöö tekitatud müstiline valgus ning taevast langevad tähed ei lasknud meil veel mõnda aega magama minna, vaid igaüks leidis laagriplatsil oma nurga ning lasi unistustel oma rada kõndida....

Marika

Teisipäev, 18. november 2008

Sultaniriigi pealinn Muscat

iPodis kostvate india rütmide saatel, + 27 ºC


Dubai-Muscati sõbralik bussijuht oli meid suure LuLu kaubanduskeskuse ees maha pannud ning meie Muscati kodu peremees ei olnud veel meile järele tulnud. Niimoodi aega parajaks tehes istusime kaubanduskeskuses kassade lähedal pingil ning Omaani elanikud tegi meile kassade vahel kohe sissejuhatava demonstratsioonesinemise. Nimelt „lavalt” käisid läbi kohalikud Omaani mehed valgetes või beežides dishdashides (maani ulatuv kohevast kangast hõlst, tutikesega krae küljes), millele andsid aktsenti pilotka moodi tikanditega mütsikesed (enamasti punase-valgega või pruuni valgega), mõnel üksikul ka rätik turbaniks seotud. Meeste kõrval sammusid truult kohalikud Omaani naised imepeenest ja hästi langevast mustast kangast maani kleitidega (mõne seljalt võis lugeda hõbetikandiga kirjas disaineri nime - „Gucci” vms), nägu ja/või pead katmas mustad sallid. Mõtlesin omaette, et kui Omaanis elaksid ainult omaanlased siis oleks tunne, et kõik inimesed kannavad riiklikku vormiriietust, sest kõik mehed on ühtmoodi riides ja kõik naised on ühtmoodi riides. Omaan on aga sarnaselt Araabia Ühendemiraatidele riik, kuhu tullakse raha teenima nii Aasiast kui ka Euroopast ning seetõttu on linnapilt oluliselt kirjum. Kaubanduskeskuse pilti mitmekesistasid erksates kirevates sarides India naised, tuhmunud hallikarva püks/särk kostüümides India ja Bangladeshi mehed ning vürtsiks on näha ka meie joaks tavaliselt riietuvaid euroopa inimesi – pusades ja teksades.


Mõnda aega „moe-demmi” jälginud, hakkas rahva hulgast silma väike sorakil hallide juuste ja habemega mehike, kes kandis sootuks pleekinud ja kortsus T-särki ning rebenenud kottpükse, mida ilmestasid tolmused ultramoodsad kummikalossid ehk Crocsid. See oligi meie peremees Vincent, Lõuna-Aafrikast pärit videokunstnik, õppejõud ning melomaan. Tema korter, mis sai kaheks päevaks ka meie koduks, oli samasugune boheemlaslik nagu ta ise – maast-laeni kõiksugu huvitavat trääni täis ning parajalt räpane. Sinna koerakontide ja paberiprügi vahele me üheinimese madratsile magama maandusimegi, see kõik tundus küll veidi ekstreemne peale Abu Dhabi villas veedetud aega, aga uni oli kõigele vaatamata hea.

Järgmisel hommikul otsustasime eesootava päeva Omaani pealinnale Muscatile pühendada – kaarti vaadates avastasime esimese asjana, et see ei olegi nii lihtne ülesanne, sest linn on peitunud väikeste osadena mägede vahele, umbes 40 kilomeetri laiuselt ehk justkui ühte suurt linna ei olegi, vaid linn koosneb väikestest linnadest. Algatuseks valisime avastamiseks Ruwi linnaosa, mis oli suuresti India ja Bangladeshi inimeste poolt hõivatud. Kohalikud elanikud ehk ida poolt sisserännanud olid selle linnaosa ootamatult prügihunnikuid täis korraldanud ning kõik nägi Omaani kohta natuke liiga lagunenud ja räpane välja. Puude all ja majavarjus lebas palju väikeseid kottpükstes tumedanahalisi mehi, kes oma 100 silmapaariga andsid endast kõik, et valges naises tekitada tunnet nagu ta oleks alasti. Ilmselt seetõttu, et selle linnaosa tänavatel oli üleüldiselt näha vähe naisi ja ning naiste-meeste toimetamised püüti eraldi hoida. Nii oli näiteks restoranidel kaks ust – ühel ilutsemas silt „mehed” ja teisel „naised”. Kui läksime lõunat sööma, siis juhatati meid lauda, mis asus inimtühjal teisel korrusel, kardina taga. Peale žestikuleerimist, et me lahkume, sest me ei taha kardina taga kapis istuda, lubati siiski mind ka esimese korruse meeste sekka kana vintsutama. Eks oma hind oli sellelgi – nimelt ümberkaudu hakkasid meeste taskutest välja ilmuma mobiiltelefonid ning distantsilt prooviti valgest lihast pilti teha. Aga eks ma kasutasin vasturohuna oma suurt fotorelva, jäädvustades nende rasvased näpud, mis valmistasid taldrikul osavalt kana-riisi pätsikesi, et neid hiljem suhu pista...

Vaevu enne päikseloojangut jõudsime ka Muscati vanalinnani - sinna kus elab Omaani sultan Qaboos bin Said, kus majad ja tänavad on ilusad, räpasusest ja prügist pole haisugi. Kohalikud mehed jalutavad või spordivad rannapromenaadil ning mõni naine on ka burka saba üles kergitanud ning teeb kiirkõndi. Hiljem avastasime ka teistes linnaosades, et tegelikult on Muscat ilus ja korras linn, kus kõrgub lõputult uusi ilusaid ehitisi.

Üks mis kindel, kõik kohalikud tunduvad sultanit lausa jumaldavat, sest sultan on toonud 30 aastaga Omaani 3 kooliga (jah, tõesti kogu riigi peale 3 kooli!!!!) vaese arengumaa tasemelt rikka ning kiiresti areneva riigi tasemele. Tegu on pea samasuguse edulooga nagu Eesti, aga vahe on sellest, et sultan alustas võitlust mitte Windowsi kasutamise oskamatusega, vaid kirjaoskamatuse ja harimatusega ning kogu riigisüsteemi üles ehitamisega. Kohalike ekspättide sõnul (ükski omaanlane oma jutus seda meile ei kinnitanud) varjab sultani eraelu aga saladuseloor – nimelt elavat ta üksi ning olevat kuulujuttude põhjal gay.

Meil õnnestus sultanit peaaegu et ka näha – nimelt Mutrahi linnaossa jõudes olid tänavad kinni pandud ja kohalikud sosistasid, et kohe sõidab sultan mööda. Ootasime tükk aega, aga keda ei tulnud, oli sultan. Otsustasime seejärel ette võtta 2 kilomeetrise matka sultani paleeni ning teda koduukse ees üllatada. Taaskord pidime pettuma, sest palee oli tellingutes ning sultanist polnud kippu ega kõppu. Lõpuks kui olime käega löönud ja tagasi linna poole jalutasime, siis hakkasid kõlama sireenid, ööpimeduses sähvisid vilkurid ning meist möödus tumedate klaasidega BMWde eskort, kellele tänavaäärsete majade rõdudel olevad lapsed lehvitasid. Olime surmkindlad, et nüüd nägime küll sultanit kodust väljumas. Olles veel veidi aga edasi jalutanud nägime sama autode eskorti ööhämaruses ühe ilusa maja sisehoovis parkimas. Seda võimalust me loomulikult kasutamata ei jätnud – lähenesime oma kõige naiivsemate nägudega valvurile ja küsisime, et kas võime ka sisse minna? Meie suureks hämmastuseks valvur lubaski meid hoovi, kus tumedate klaasidega BMWd olid end ilusti ritta seadnud. Julge hundi rind on rasvane ning nii tegime hoovis ilusasti riietatud meeste vahel asjalikku nägu ning küsisime ühelt uksevalvurilt, et mis üritus siin ka on. Mehe tumedas näos helkisid silmad salapäraselt kord paremale ja kord vasakule, misjärel kostis ta vastuseks, et tegu on VIPidega. Meie avastamisrõõm ning enesekindlus, et tegu on kindlasti sultaniga, kasvas sekundhaaval. Ma ei jätnud kasutamata võimalust, ning küsisin kiiresti kohe mehe vastuse peale: „Is it sultan?”. Peale pinevat vaikust kostus meie suureks pettumuseks, et ei, tegu ei ole sultaniga vaid mingi India peaministriga. Nii madalad VIPid meid loomulikult ei huvitanud ning lonkisime minema.

Peale nii pinevat ja lootustandvat olukorda oli meie seiklusvaim juba ärevile aetud ning uute seikluste ootuses keerasime sisse ühe Muscati vanalinna kitsasse ja räpasesse tänavasse. Kohe hakkasid meid piirama kohalikud lapsed, kes jooksid ja keksisid meie ümber. Üks arukama pilguga poiss kadus ühe aia väravast sisse ning väljus sealt paari minuti pärast koos oma emaga. Naine oli üks kahest oma politseinikust mehe abikaasast ning kuna tol õhtul kuulus mehe tähelepanu ilmselt teisele naisele, siis kutsus ta valged inimesed endale külla, et vähegi lõbusam oleks. Mariamil oli 5 last, kellest 2 olid juba pesast välja lennanud ning koju oli jäänud 3 poisijõmpsikat vanuses 7-19. Mariami elamine oli väike – kogu kamp mahtus ära umbes 40 ruutmeetrisele elamispinnale, mis jagunesid 2 toaks ja üliväikeseks köögiks ning lisaks umbes 20 ruutmeetriseks sisehooviks. Meid pandi istuma elutoa põrandale, mille sisustus oli traditsiooniline – vaip, padjad seinaääres, mõned mõõgad seintel ning meie imestuseks suur telekas koos muusikakeskusega. Valgetele toodi kohe apelsinimahla ja granaatõunu, mida me siis kerge patukahetsusega sõime, sest ilmselt lastel toitu võtta ei lubatud ning kõige noorem perepoeg jälgis suu vesine peas, kuidas maius lihtsalt meie hammaste taha kadus. Vaatamata sellele, et Mariam ei osanud kuigivõrd inglise keelt ning ka haiglas töötava 19 aastase perepoja keeletase oli tagasihoidlik, jätkus meil juttu kauemaks. Kõigepealt tõi pereema välja oma 20 aastat tagasi tehtud pulmapildi, seejärel riided, mida ta oma pulmas kandnud oli. Alguses ajasime Mariamiga end elevile, sättides pulmariideid lihtsalt enda ette, kui ühtäkki kutsus Mariam mind enda 10 ruudusesse magamistuppa, mis oli täis suurt riidekappi ning käskis mul pulmarüü enda selga ajada. Peale pikka pusimist lukkude ja haakidega said kõik kihid üksteise peale laotud (püksid ja aluskleit ja loor) ning fotograaf Tom alustas fotosessiooni.


Kuna kõik olime juba pulmameeleollu sisse elanud, siis pandi peale ka peretütre pulmavideo. Omaani pulm kestab üldiselt meestele 1 päev ning naistele 3 päeva. Video pealt oli näha kuidas naised olid selga ajanud liibuvad ja figuuri paljastavad värvilised kleidid (mustad burkad olid täiesti unustatud) ning meeste tagumikud dishdashide all õõtsusid hoogsalt kohaliku muusika rütmis ikka paremale ja vasakule... Muusikarütmid kõrvus ning päeva seiklustega rahul olles sõitsime paarkümmend kilomeetrit läbi õhtuse Muscati linna oma boheemlasliku öömaja poole...

Marika

Esmaspäev, 17. november 2008

Mugava elu juures tagasi

Omaanis kõrbes, Bahrein-Delhi lennukis, Lõuna-Delhi eramus, Delhi-Jaipur bussis

Erinevad temperatuurid

„Rääkige, mis Teil on homme plaanis teha?” küsis Signe.

„Ö ä ü e, me mõtlesime, et me homme teeksime sellise „tööpäeva.” Et kirjutaksime oma lugusid blogisse ja ajakirjale, tuuniksime fotosid ja surfaksime internetis,” vastasin.

Meie nädal Araabia Ühendemiraatides (AÜE) kulges totaalselt teises võtmes kui senised üks kuu ja kaks nädalat välja olid näinud. Korraga olime ümbritsetud modernsest kodust, tehnika viimasest sõnast, eesti keelest ning muuhulgas ka punasest veinist ja siidrist:). Seda kõike tänu oma Eestist pärit sõpradele, Jaanusele ja Signele, kes tänasel päeval elavad ja töötavad AÜE pealinnas, Abu Dhabis.

Meie elumuutus oli nõnda suur, et vist lausa kolmel päeval seitsmest ei saanud me majast väljagi! Ehk siis peale hommikusööki „sulgesime” end maja kolmandale korrusele kontorisse, kus meie käsutuses oli juhtmevaba internet ja mitu erinevat arvutit ja väljusime sealt vaid söögikordadeks. Me ei pidanud isegi muretsema selle pärast, kuidas omal kõhtu täis saada, sest filipiinlasest lapsehoidja Rona valmistas meile nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögi nuumates meid erinevate köögiviljatoitudega. Seega oli meie elu Abu Dhabi kodus nagu täispansioniga sanatooriumis. Õhtud veetsime teleri taga või maja terrassil juttu ajades, ja Marika võttis aega ka vannis raamatute lugemiseks.

Siiski, mingi ettekujutuse saime ka riigist (ja vabandagu kõik pärismaalased, kellega meil selles riigis polnud mahti suhelda, mistõttu meie nägemus riigist võib olla veidi kallutatud!).

AÜE on tõeline rahvaste kompott. Tänasel päeval moodustavad kohalikud (AÜE araablased) kogu elanikkonnast umbes 20%. Ülejäänud osa elanikest on sisse rännanud. Lihtsamate tööde peal näeb ennekõike inimesi Filipiinidelt, Pakistanist, Indiast, Iraanist; valgekraed tulevad Euroopast, Ameerikast, taaskord Indiast, teistest Pärsia lahe riikidest.

Põhjus, miks nõnda erinevatest paikadest AÜE-sse elama on tuldud, pole kaunis loodus või hea kliima. 50 aastat tagasi avastatud tohutud naftavarud on AÜE-st teinud tõelise majandusime. Tänaseks pole AÜE enam ainult Lähis-Ida üks olulisemaid finantskeskuseid, vaid üks oluline osapool maailma majanduses tervikuna. Ostavad Abu Dhabi ja Dubai emiraatide riiklikud investeerimisfirmad osalusi kokku nii rahvusvahelistes pankades, suurettevõtetes kui Euroopa jalgpalliklubides. Seega pakuvad kohalikud suurettevõtted ja rahvusvaheliste ettevõtete harukontorid siin head võimalust valgekraedele üle maailma teha huvitavat tööd ja saada selle eest hästi makstud. Lisaks teenindab seda suurt ekspättide armeed siin veel suurem seltskond müüjaid, teenindajaid, majapidajaid, lapsehoidjaid, aednikke, jne. Rääkimata kõigist nendest ehitajatest, kes siia kokku on sõitnud. Kes natukegi riigis ringi sõidab, näeb, et Abu-Dhabi ja Dubai on nagu ühed suured ehitusplatsid!

Sõites Abu Dhabist Dubaisse (vahemaa nagu Tallinnast Tartusse), paistab autoaknast tühi kiviklibune kõrb. Võttes suuna Saudi-Araabia või Omaani poole muutub kiviklibune kõrb kõrgete liivadüünidega kõrbeks, selliseks nagu postkaardil seda ikka kujutatakse. Kliima osas olime AÜE-s suhteliselt mõistlikul ajal: päeval tõusid temperatuurid küll 40 kraadi ligi, kuid hommikud olid mõnusalt värsked ja õhtud mõnusalt sumedad. Suvekuudel valitseb siin aga väljakannatamatu palavus ja seda mitte ainult keskpäeval. Heal järjel elanikule teeb see muidugi vähem muret – konditsioneeritud kodust väljutakse konditsioneeritud autosse, et sõita konditsioneeritud kontorisse või kaubanduskeskusesse. Iseasi, mida see palavus tähendab Pakistanist siia sõitnud ehitaja jaoks...

Vaatamata suurele kuumusele ja ümberringi laiuvale kõrbele on linna haljasalad ja majaesised kriiskavrohelised ning lilled ja põõsad õitsevad nagu filmis. Tule taevas appi, milline vastuolu! Midagi sarnast olen varem kohanud Las Vegases, USA-s, kuhu on samuti keset tühja kõrbe rajatud tohutu rahaveski. Las Vegasega paralleel tekkis ka siinsetes keegi-ei-tea-enam-kui-mitme-tärniga-pärjatud lukshotellides ringi jalutades. Ehk siis need hotellid pole enam kaugeltki kohad, kuhu sa õhtul magama lähed. Sa lähed neid vaatama nagu muuseumeid või vaatamisväärsuseid. Võid muidugi minna sinna ka lustima: näiteks uues Atlantis hotellis Dubais on Sul võimalus ujuda koos delfiinidega ning Emirates Palace hotellis Abu Dhabis võid sattuda Kylie Minogue või Christina Aguilera kontserdile. Loomulikult tuleb selliste lõbude eest ka väärikalt tasuda. Emirates Palace hotell pakub näiteks praegu nädalast paketti 1 miljoni USA dollari eest ja ärge küsige, mida selle eest vastu saab! Ok, uudishimulikud, siin on Teile link: http://www.emiratespalace.com, võite ise järgi uurida, kas ikka lubatud pärlid ja muu kaup sobib kokku Teie viimase kostüümiga. Lihtsalt hea näide, et aastase reisi asemel võiks mõnes sarnases kohas mõne tunniga kogu reisiraha laiaks lüüa!

Abu Dhabi ja Dubai linnad arenevad praegu sellistel pööretel, et linnakaartide valmistajad ei tea enam, mida kaardi peale panna ja mida mitte. Nii oli meie poolt Abu Dhabi golfiklubist (sic! käisime seal siiski mitte golfi mängimas vaid lõunat söömas!) võetud Dubai kaardil terve trobikond kunstsaari piki Dubai rannaäärt. Kohale minnes selgus, et siiski suurem osa neist on alles arendusjärgus ja kõiki kaardile joonistatud arendusimesid veel käega katsuda ei saa.

Arendajatel on aga siin tõepoolest olnud võimalus lasta fantaasial lennata. Dubai kunst-palmisaartest oli juba juttu, lisaks kõrgub üle Dubai linna Burj Dubai (Dubai torn), millest valmides peaks saama oma 818 meetriga maailma kõrgeim ehitis. Abu Dhabi ja Dubai vahelises duellis on Abu Dhabi astunud olulisi samme saamaks piirkonna kunsti- ja kultuurikeskuseks. Nii on koostöös maailma tipparhitektidega (Frank Gehry, Jean Nouvel, jt) Abu Dhabis praegu pooleli suurprojekt, mille kohaselt rajatakse sinna uus linnaosa, mille tõmbenumbriteks kujunevad kunstimuuseumid (sh Abu Dhabi Louvre), kontserdihooned ja muud meelelahutuskeskused. Lisaks valmib Abu Dhabis järgmise aasta novembriks F1 vormelirada.

Samas on AÜE linnad väga autokesksed (veel üks sarnasus USA-ga). Jalakäijana on Sul kohati võimatu Dubais või Abu Dhabis ringi liikuda, kuna sealne liikluskorraldus pole jalakäija peale üldse mõelnud (siinsete rikkuste kontekstis ilmselt tundubki kummaline, et keegi võiks käia jala!). Nii näiteks ei pääsenud me Dubais üle linna läbivast kiirteest (kaheksa sõidurida mõlemas suunas...) ja olukorra lahenduseks pidime takso võtma. Ühistranspordi arendamine teeb AÜE-s alles esimesi samme. Suuremate linnade vahel on normaalsed bussiühendused olemas, aga linna sees võib olla raske ühest kohast teise pääseda kui Sul oma autot ei ole.

Kohalikele perekondadele tähendab kogu see majandusime aga muretut elu. Paljud hüved riigilt on tasuta: ei maksa kohalikud elanikud midagi kommunaalkulude eest, keskharidusele lisaks on kohalikele tasuta kõrgharidus maailma tippülikoolides, riik ehitab noortele perekondadele tasuta majad, jne. Riigi rikkus, mis lisaks naftarahadele pärineb tänasel päeval juba olulisel määral ka investeerimistuludest ja kinnisvaraarendusest (AÜE suurimad kinnisvaraarendusfirmad kuuluvad riigile) teeb võimalikuks ka selle, et näiteks palgatulu ei maksustata tulumaksuga. Kommunism nägi paberi peal vist midagi sarnast välja või mis, seltsimees Lenin!?

Kohalikest elanikest rääkides oli sümpaatne näha, et erinevalt Süüriast või Iraanist, kus naised olid pakitud burkadesse ja mehed kandsid teksapükse ja T-särke, valitses siinses tänavapildis n.ö võrdsus meeste ja naiste riietumise vahel. Kohalikud mehed kannavad siin uhkusega kandurasid, mis on selline pikk hõlst, enamasti valge (räägitakse, et palavuse kadudes pidid ka kandurad tänaval värvilisemaks muutuma!). Seega musta riietatud kohaliku naise kõrval kõndis emiraatides valgesse riietatud mees. Ja olla kohalik selles riigis tähendab auväärset positsiooni ühiskonnas. Niisamuti nagu igas emiraadis (p.s: AÜE on seitsme emiraadi liit) on au sees riigijuhid, šeigid, kelle suured portreed kaunistasid nii tänavapilti kui äride seinu.

Praegu AÜE-s ringi vaadetes tundub uskumatuna, et see riik võiks kunagi „valmis saada”. Aga ütleme, et mingi viie aasta pärast, kui paljud tänased pooleliolevad arendused on lõpetatud, võiks küll uuesti tulla AÜE-sse linnapuhkusele. Lisaks pöörasele arhitektuurile naudiks siin maailma tippkunsti ja –kultuuri, jälgiks mingit spordivõistlust, veedaks õhtuid mõnes stiilses lounge’s või lihtsalt jälgiks, kuidas kogu see kosmopoliitne kompott Sinu ümber pulbitseb.

Olgu öeldud, et eelmisest loost alates on toimunud lahutus meie väikeses kirjanduslikus kollektiivis nimega Marika ja Tom. Asudes omi mõtteid ajakirjanduse tarbeks kirja panema jõudsime järeldusele, et ühise nime all tehtud lood pärsivad meie individuaalseid kirjanduslikke mõttelende ja tulemuseks on kompromisstekst, mis meid ennast ei rahulda. Seega peame mõnda aega pausi ühiste sissekannete osas, et siis mõne aja pärast ehk midagi uuesti koostööna kirja panna!

Wanna-be rändurkirjanike nimel:),

Tom

Neljapäev, 6. november 2008

Sebastien - Amelie päris isa

Peale harjumatut 8 tunnist „tööpäeva”, Signe ja Jaanuse kodukontoris arvuti taga


“Mida sa tavaliselt nende välismaalastega peale hakkad?” küsis murelik iraanlanna Farima telefoni teel meie Teherani hostilt Mehrdadilt. Ilma pikema jututa pakkis pikaajalise välismaalaste kantseldamise kogemusega Mehrdad meid autosse ning suundusime päästetöödele Farima korterisse. Suure diivani nurgast suure suitsupilve seest leidsime oma „objekti”. Lähemal vaatlemisel tuvastasime väikese ja kõhna 40ndates eluaastates poisiliku olemisega Sebastieni. Sebastien on Itaalias sündinud, Prantsusmaal kasvanud hullu hipi poeg. Kohe selguski, et Sebastieniga ei olnudki midagi nii väga vaja peale hakata, sest ta oli ise väga huvitav inimene, rääkis palju ning eriti kirglikult filmikunstist, mispeale kohe ka selgus, et Sebastien on ametilt filmi stsenarist. Kuna tegu oli meie jaoks huvitava ja tundmatu valdkonnaga, siis jätkus meil jutuainet hiliste õhtutundideni.

Sebastien ei olnud tavaline turist, vaid Iraanis lühiajalisel uurimistööl ühe uue filmi stsenaariumi tarvis. Nimelt tulevase filmi režisöör on iraanlane (Farima sugulane), kes lahkus kodumaalt lapsepõlves, ei ole sellest ajast tagasi Iraani läinud ning ei taha ka (kuuldavasti ei tahtvat ta isegi oma New Yorki korterist väljuda, rääkimata Iraani sõitmisest). Filmi lugu räägib sellest, kuidas lapsepõlves Iraanist lahkunud noormees tuleb tagasi oma kodumaad avastama. Režisöör saatis stsenarist Sebastieni uurima, milline on tänapäeva Iraan. Sebastien käis ja filmis oma käsikaameraga nii kuis jaksas ning igal õhtul raporteeris New Yorkile pooletunnise telefonikõne jooksul, mida ta oli näinud ja kogenud.

Meie teed ristusid Sebastieniga veel mitmeid kordi – ikka nii, et meie jõudsime ühte linna ning päeva-paari pärast Sebastien kohe järgi. Mingi imelik side meievahel igatahes tekkis, sest uues linnas võttis Sebastien meiega ise kontakti. Esfahanis kolis ta isegi meie tuppa enne, kui olime ise jõudnud välja kolida. Selleks, et teda enda lähedal hoida, broneerisime Yazdis talle oma hotellis toa juba aegsasti ära. Nii juhtuski, et veetsime suure osa uue filmi materjali kogumise protsessist koos Sebastieniga ning igatahes ootame huviga, milline see uus film saab kinoekraanil olema.

Sebastienist ei kirjuta me aga mitte selleparast, et ta on lahe inimene, temaga saab nalja, ta mängib hästi kitarri ja temalt on üks tore iraani film tulemas, vaid pigem sellepärast, et ühe tema varasema loominguga on üks huvitav lugu seotud. Nimelt 90 aastate alguses kirjutas ja tootis Sebastien lühifilmi nimega “Lucielle ja fotoautomaat”. Filmi ennast saab naha selle lingi alt

http://www.dailymotion.com/bookmarks/SNpoulain/video/xx5qi_lucille-et-le-photomaton-film-de-19_creation

Olgu ka mainitud, et lõpukaadrites ilmuv fotomontöör ongi meie sõber Sebastien.

Kui seda filmi vaatate, siis ilmselt tuleb midagi tuttavat ette – justkui varem oleks seda lugu kuskilt kuulnud-näinud ning mõne aja pärast tundub, et ka jutustavas stiilis ning peategelase karakteris on üht-teist tuttavat.

Nimelt 2 aastat tagasi oli kohtuprotesss Lucielle versus Amelie ning kohtuprotsess lõppes 0:1 Amelie kasuks. Protsessi sisu oli selles, Sebastieni sõnul varastas Amelie autor Jean-Pierre Jeunet tema Lucielle loo idee. Filmi vaadates tuleb tõdeda, et Lucielle film jääb Ameliele alla nii sisu, muusika kui ka näitlejatöö poolest, ning Amelie on üks ütlemata armas film, on filmi lugu ja stiil ja ka peategelase kuju ikkagi suhteliselt sarnased. Sebastien arvab samuti, et Amelie on suurepärane film, kuid tema nördimus seisneb selles, et temaga oleks võidud koostööd teha, mitte lugu varastada.

Sebastieni poolt kirjeldatu põhjal õigustas kohtunik protsessi lõpus oma otsust järgmiselt - tegu on kahtlemata väga sarnase materjaliga, aga siiski on ilmselge kahe filmi kontseptsiooniline erinevus, mis seisneb selles, et Lucielle filmis piirdub Lucielle ning fotomontööri suhe lihtsa sõprusega aga Amelie filmis noored armuvad ning isegi seksivad. Mida kosta – maailm on ebaõiglane?!

Igatahes on Sebastien tänaseks saatuse löökidest üle saanud ning pusib uute filmide kallal. Meie saime aga taaskord ühe toreda äriidee - nimelt Iraanis toodetakse aastas väga palju uusi filme, millest suurem enamus ei jõua kunagi riigist välja. Meie idee seisneski selles, et istuda paar päeva kinos, varastada stsenaariumid, kirjutada need väikeste muudatustega ringi ning müüa Hollywoodile.

Marika

(pühendusega Amelie andunud fännile Silverile)

Esmaspäev, 3. november 2008

Takistused teel - AÜE viisa

Abu Dhabi villas (mida siinsete standardite järgi küll ridaelamuks loetakse)

Väljas +35 ºC, kuid konditsioneeritud kodudes, autodes, restoranides ja kaubanduskeskustes +24 ºC


Olime Eestis olles planeerinud läbida Iraan põhjast lõunasse, ületada laevaga Pärsia laht ning jätkata oma teekonda Araabia Ühendemiraatides (AÜE), kus elavad meie eesti soost sõbrad (pole vist vale öelda väliseestlased:) Signe ja Jaanus. Jõudnud Iraani, asusime selle plaani realiseerimisega tõsisemalt tegelema ja seadsime sammud Teheranis asuvasse AÜE saatkonda sooviga hankida sealt viisa AÜE-sse sisenemiseks. Siin tabas meid aga tõsine tagasilöök: AÜE konsulaarosakond, mis kujutas endast luuki tänavale, ütles meile, et nemad viisat Eesti passiga kodanikele väljastada ei saa, kuid mingu me mõnda reisibüroosse või Emirates lennufirmasse, nemad teevad meile viisa. Ehk siis erinevalt paljude teiste riikide viisaprotseduuridest on AÜE viisa saamiseks vajalik nö sponsori olemasolu. Tavaliselt on sponsoriteks AÜE reisikorraldajad, hotellid või lennufirmad. Otse saatkonnast võtsime ette käigu erinevatesse Teherani reisibüroodesse, kuid keegi ei osanud meid meie eksootiliste Eesti passide tõttu aidata. Öeldi, et kui oleksime Iraani või Türgi passiga, siis poleks neil probleem meile AÜE viisa teha.

Seis oli niru ja asusime e-kirjavahetusse oma AÜE sõpradega lootuses, et äkki saavad nemad kuidagi omalt poolt kaasa aidata. AÜE saatkond rääkis meile midagi ka küllakutsest, mis oleks piiril viisa eest. Sõbrad lubasid asja omalt poolt uurida.

Kui esmalt arvasime, et oleme Teheranis seni, kuni meie AÜE viisaprobleem laheneb, siis peagi leidsime, et ei viitsi Teherani ikka niimoodi aega surnuks lööma jääda ja kulgeme uute sihtkohtade suunas edasi - küll aeg ise näitab, mis saab! Nii jätkasime oma rännakut lõunasse, Esfahani linna. Esfahanis saime sõpradelt teada, et küllakutse meile saavad teha ainult AÜE kodanikud. Meie eesti sõbrad elasid AÜE-s töölubadega ja nii langes ka see võimalus ära... Mustad pilved kogunesid meie plaani kohale jätkata reisi AÜE-s...

Kogu selle reisi jooksul (ja reisi planeerimisel) oleme teineteisele korrutanud, et me ei tohi liiga ära armuda ühessegi ideesse külastada mingeid riike/kohti, seega asusime otsustavalt oma plaane muutma. Alustuseks uurisime võimalust jätkata reisi Omaanis ja võimalusel sealtkaudu AÜE-sse siseneda. Siiski selgus, et Iraanist ei liigu ühtki reisilaeva Omaani (kuigi Omaan on sama lähedal Iraani lõunarannikule kui AÜE). Võtta lennuk Omaani ja olla valmis selleks, et ka läbi Omaani me AÜE-sse ei saa, tundus liiga ebamäärane alternatiiv. Pealegi, lendamiseks oleks me pidanud sõitma tagasi Teherani ja ainult Omaani pärast sõita tagasi lääne suunas ei olnud hea mõte. Pealegi, Omaan on kallis riik niigi ja sinna liiga kauaks me poleks niikuinii jäänud. Ehk siis jõudsime järeldusele, et kui lennata, siis lendame Iraanist otse Indiasse. India on suur ja lahmakas riik ja viibida seal mõni nädal rohkem vaid leevendab seda janu kogu selle eksootika järele, mida sealt eest ootasime. Täiendavalt on India oluliselt odavam sihtkoht võrreldes Pärsia lahe riikidega. Nii valisimegi juba välja lennufirmasid, kellega Iraanist Indiasse sõita saab ning uurisime hinnapakkumisi lennupiletitele.

Samal ajal elas meie blogi oma mõnusat vaikelu. See täienes aeg-ajalt mõne sissekandega ja leidis lugemist siin-seal. Oma Teherani sissekandesse olime lisanud mööda minnes „ah-näeb-mis-saab-AÜE-saatkonnas-ida-euroopa-passiga,-kas-antakse-viisa-või-mitte”. Kuid see väike lause oli tõukeks järgnevatele reisi käiku mõjutavatele sündmustele. Nimelt võttis meie blogi lugeja Marjo vaevaks lisada sellele sissekandele oma kommentaar, kuidas ta ise koos sõbrannaga suhteliselt süüdimatult AÜE-sse saabus, nii et viisa alles piirilt sai. Ja andis ka mõned nõuanded, kuidas käituda, et piirilt tagasi ei saadetaks:). Võtsime Marjoga ühendust ja uurisime täpsemalt, mis neil olemas oli ja kuidas käitusid jne ning saime Marjolt tema tookordse reisikorraldaja kontaktid, kelleks oli Silvia Wrisist. Kirjeldasime Silviale oma olukorda: et kuna meil on sõbrad AÜE-s ees, siis me ei soovi majutust, pealegi saabume riiki laevaga ja tagasisõidupileteid meil ka ei ole, kuna plaanime AÜE-st lahkuda bussiga Omaani. Ehk siis praktiliselt said välistatud kõik klassikalised sponsorid viisa saamiseks. Silvia reageeris väga operatiivselt ja lubas oma AÜE poolsetelt kontaktidelt meie „erijuhtumi” osas järgi pärida. Saatsime Silviale skänneritud koopiad oma passidest ja passipiltidest ning mõni tund hiljem asusime juba bussi, et sõita edasi Yazdi.

Need, kes meie Yazdi sissekandeid on lugenud, teavad, millise hooga meie elu Yazdis käivitus. Ehk siis meil oli esimestest hetkedest seal selline programm, et hoia alt! Muuhulgas tähendas see, et meil polnud võimalust külastada internetikohvikut, et teada saada, kas on olnud mingeid edasiminekuid meie AÜE viisadega. Nii juhtuski, et kui me Yazdi teise päeva õhtul lõpuks internetti pääsesime, ootasid meid seal ees AÜE viisad! Silvia oli meilt vahepeal jõudnud ka rida täpsustavaid küsimusi küsida, aga õnneks olid need ise lahenenud, nii et meie mureks jäi veel ainult arve ära maksta.

Nii siis juhtuski, et programmeerisime oma ajud ja emotsioonid India lainelt tagasi AÜE ja Omaani lainetele ja sai selgeks, et Yazdist jätkame oma teekonda mitte tagasi Teherani, vaid lõunarannikule, Bandar Abbasi. Peale mõnepäevast tutvust selle linnaga asusime laevale, mis viis meid AÜE linna nimega Sharjah (asub Dubai külje all). Hommikul väljuv katamaraan saabus Sharjahi kuue tunniga. Piiripunktis püüdsime olla igati vaoshoitud ja kombekad, sest tundus ikkagi veel kuidagi kahtlane, kas sellest ühest väljatrükitud paberilehest piisab, et meid ikka riiki lastakse või äkki satume mingi küsimustetulva alla, mille tulemusel otsustatakse meid siiski riiki mitte lasta. Valgetesse kanduradesse riietatud piirivalvurid küsisid aga meilt hoopis, et miks me oleme viisa teinud, me oleme ju Euroopa Liidust!? See kirjeldab päris hästi AÜE-d kui ametnikeriiki, kus erinevad ametnikud rakendavad jooksvalt omi reegleid. Seega kellelgi viisat tegemata siiski kohale ei soovitaks tulla, kuigi hea õnne korral pole välistatud riiki pääsemine:) Meie silma võrkkestast tehti pilt, passi vajutati tempel ja nii me õnnelikult ja mõnes mõttes eneselegi ootamatult lõpuks AÜE-sse jõudsime.

Kui varasemalt oleme oma sissekandeid iga riigi kohta vürtsitanud mõne viktoriini küsimusega, siis sedakorda peitsime oma küsimuse nö ridade vahele: kuidas saada Iraanist AÜE viisa. Õige vastus oli, et selleks tuleb võtta ühendust Silvia Pihlamäega Wris reisibüroost (email: silvia@wris.ee). Ja suured tänud Marjole, kes meid meie plaanitud marsruudile tagasi aitas! Postkaart Emiraatide imedega on Sinu poole teel.

Marika ja Tom