Karri ja naani maal
Öö imelises palmisalus möödus rahulikult, kui välja arvata mõned imelikud loomad meie auto ümber, hämaruses lihtsalt ilmuvad ja kaduvad külamehed, sääsed ning hirmkõva autopagaasnik. Koidikul lülitasime taaskord 4 ratta veo sisse ja alustasime projekti „Terje ja Berit tagasi tsivilisatsiooni”. Lühikeste „oi-kui-ilus-foto” vahepeatustega kulus projekti elluviimiseks enam-vähem 4 tundi võnklevatel ning üles-alla looklevatel mägiteedel. Sõitsime kilomeetreid mitmesaja meetri kõrguse kanjoni vahel jõeorus, möödusime „keset-mitte-midagit” paiknenud majakestest, „ei-tea-millest-nad-elavad” peredest ning põõsaste otsas turnivatest kitsedest kuni lõpuks hakkasid mäed kahanema ning jõeorg laienema ning paistis suur maantee. Jätsime oma sõbrannad väikese kõhetustundega randa, kus neid igast ilmakaarest ümbritsesid kohalikud tumedad mehed ning alustasime kahekesi projektiga „tsivilisatsioonist välja 2”, sihtmärgiks Wahiba kõrb.
Omal käel kõrbesse mineku eest hoiatasid meid nii kohalikud elanikud kui ka meie tark reisiraamat. Meil oli aga kõrbe himu nii suur, et otsisime ühe vähem ohtliku sissepääsu ning otsustasime, et sõidame niikaua kuni veel ohutu tundub. Tegime kõik vajalikud ettevalmistused – hankisime vett ja süüa, lasime oma džiibi kummid pooltühjaks, uurisime välja politsei telefoninumbri, Tom luges läbi peatüki „kuidas sõita kõrbes” ja mina lugesin autole sõnu peale, et ta ikka tubli oleks ja vastu peaks. Kui eemalt hakkasid paistma mäekõrgused liivadüünid, siis tekkis küll korraks allaandmise tunne, kuid meie valitud kõrbe-sissepääs osutus õnneks suhteliselt laugeks ning hakkasime mööda eesolevaid autojälgi kõrbe südamesse sõitma. Kuna esialgu tundus see lõputu liiva maantee veidi kõhe, siis alustasin igaks-juhuks sõitmist u 30 km/h, kuid Tom andis kohe instruktsioonid, et tuleb sõita madala käiguga ja hästi kiiresti. Ma ei ole kunagi varem liival sõitnud ning kui kiirus oli umbes 70 km/h, siis tundus nagu liugleks kaatriga lainetel. Tunne oli nii võimas, et kerisime autoaknad alla, tuul vihises kõrvus, lisasin veelgi kiirust ning ees laiuv tühjus ja lõputus pani lihtsalt õnnetundest valjusti kiljuma.... jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee
Umbes 40 kilomeetri pärast, endiselt jälgides meie ees olevaid autojälgi (loomulikult mitte neid, mis sõitsid otse kõrge düüni otsa või sealt alla), otsustasime omale kodu leida. Valik oli lihtne – kuna kõik oli ühesugune ehk kollase ja punase liiva segu ja ikka üks düün teise taga, siis jätsime lihtsalt auto seisma ja otsustasime, et meie magame täna siin. Ronisime päikeseloojanguks meie kõrval oleva kõrge düüni otsa (mõnisada meetrit liivas sumpamist ülesmäge), millel oli terav ülemine äär. Selline otsatu liivakast tekitab isegi igas täiskasvanus vaimustuse. Nii ma ei suutnud vastu panna võimaluse end kõrgelt düüni otsast lihtsalt alla rullida (vt fotode alt fotoseeriat, kiiresti pilte edasi klikates saab sellest mõnust aimu) ning lihtsalt tagumiku peal düüni otsast alla lasta. Üleskutse kõigile lume- ja purjelauduritele vahelduseks veidi ka liivasurfi teha!! See on lahe!!!
Olles hullamisega ühel pool ning istudes kaksiratsi kõrgel düüniharjal, silm seletamas ainult liiva ja liiva ja liiva, algas imeline päikeseshow värvide ja varjudega. Meie silmaulatuses ei olnud kedagi ega mitte midagi ja vaikus oli nii võimas, et võttis kõrvades undama. Mõne aja pärast kui seda vaatepilti hakkas lisaks ilmestama romantiline täiskuu valgus ning ümberringi oli endiselt otsatus ja lõputu vaikus, siis kuulsin end vaikselt ohkamas ja avastasin end mõttelt, et nagu rohkem midagi ei oska kohe tahtagi....kõik on lihtsalt nii imeline.
Isiklikud ihuhädad sundisid taevast maapale tulema ning ühtäkki avastasin end kükitamas umbes 60 meetri kaugusel meie autost, poolemeetrise kuivanud kaheharulise põõsa tagant ja pahvatasin valjusti laginal naerma. Vägisi tuli meelde anekdoot koerast, kes ei saanud kõrbes pissida, sest ei olnud mille najale oma jalga tõsta. Mul on naljakas ja piinlik ühekorraga, sest olen nagu anekdoodi koer, kes on harjumuste ohver – vaatamata ümberringi laiuvale tühjusele ja tasandikule olin ikkagi vantsinud harjumuspäraselt autost veidi eemale, leidnud midagi, mille taha varjuda ning andmata endale aru, et nagunii on 100 meetri raadiuses kõik perfektselt näha ning kaks kuivanud oksa ei varja mitte kui midagi:).
Hommikul ärkasime harjumuspäraselt enne päikesetõusu – ronisime kohe düüni otsa, et nautida värvidemängu ja mahedat valgust. See on lihtsalt võrratu, kuidas kõik ümberringi muutub kuldseks ning seejärel ärkab. Tegelikult tõuseb ja loojub päike iga päev ja kodu Eestis ka, aga hommikuse une ning päevase sagina tõttu on vaevu mahti seda jälgida. Iga kord kui oleme reisi jooksul päiksetõusu vaadanud, luban endale seda tihedamini teha, aga... hommikune uni on tihtipeale magusam.
Eelmise päeva sõitmisest julgust kogunud, otsustasime liikuda veel veidi sügavamale kõrbesse. Teel oli palju väikeseid kaltsu-hütikesi, mille ümber kari kaameleid ning ühe sellise juures jäimegi pidama. Seal elas 28 aastane Nowad Pakistanist, kes oli jätnud oma naise ja 5 last koju ning tulnud aastaks Omaani kaamelikarjusena elatist teenima. Nowadi kodu kõrbes oli askeetlik – telk väikese gaasipliidi ja natukese toidukraamiga, telgi seintel kilekotid isikliku varandusega, lahtine katusealune vaiba ja patareiraadioga, lageda taeva all laud madratsiga ehk voodi ning laua kõrval isemeisterdatud tõstekang ja kõik. Veidi eemal mälusid heina 50 kaamelit ja mõned kitsed, kelle eest ta aasta aega hoolitsema pidi. Nowad sõidutas mind kaameliga ning jagas meiega oma piskut – keetis meile hirmmagusat kondenspiimakohvi ja pakkus datleid. Meie omaltpoolt olime talle ilmselt väikeseks vahelduseks igapäevarutiinis ning vaatamata asjaolule, et Nowad ei rääkinud ühtegi meile mõistetavat keelt, olime talle ilmselt üle pika aja (lisaks kaamelitele loomulikult) tänuväärsed vestluspartnerid, sest vaikides ja noogutades kuulasime hoolega ära kirgliku võõrkeelse monoloogi, mis kestis pea 10 minutit.
Jätsime kerge kahjutundega südames Nowadi üksinda kõrbesse, keerasime džiibi nina tagasiteele ning kihutasime liiva tuisates mööda beduiinide külakestest ja karavanina liikuvatest kaamelitest, suurest mobiilimastist (kõrbes oli levi!!!) ja düünide otsas üles-alla ukerdavatest džiipidest. Kuna meie kõik kehaosad, rääkimata juustest ja kõrvade sisemusest, olid liiva täis, otsustasime võtta suuna mereäärde, lootuses end taaskord veidikenegi kasida.
Päev läbi kulgesime mööda väikeseid kalurikülakesi, kus autost välja astudes olime piiratud kohe paarikümnest koolilapsest, kes kõik nõudsid! endast fotot. Käisime rannal, kus kilpkonnad munevad (aga me ei näinud ühtegi, sest olime valel kellaajal seal) ning sõitsime mööda teid, millest lõigud olid tulvavete poolt ära uhutud. Plaan oli jõuda idarannikul asuvasse Tiwi randa, kuid õnneks me sõitsime sellest kogemata mööda ning sattusime ühele imelisele rannale, kus oli liivariba, kaljud ning kuhu paljud kohalikud olid saabunud nädalavahetuseks telkima. Tagurdasime oma auto otse väikesele kaljunukile, ning meie all laius kahe väikese kalju vahel meie oma erarandJ. Sel ööl oli lõpuks päris täiskuu ning kuul oli sel ööl üpris kirglik suhe merega – tundide möödudes muutus meri aina rahutumaks ja rahutumaks ning laine pritsis järjest suurema jõuga vastu kaljuservi ning lõpuks oli mere jõud nii suur, et tundus, et meie auto jääb laine alla. See oli võimas.... Mina olin päeval saanud raskekujulise päikesepiste, nii et ma seadsin end südamerahuga pagaasnikusse magamiskotile ning kuupaituses magasin 12 h järjest. Tom leidis meie naabruses telkivate Muscati meeste näol omale sõbrad ning kadus põnevasse meesteseltskonda.... Hiljem kostus, et tegu on asiste Muscati meestega – ärimehed ja Sultani heaks töötavad tähtsad ninad, kes korra kuus täiskuu ajal viskavad oma dishdashid nurka ning tõmbavad selga läänepärase dressipluusi, võtavad kaasa kanepi ja toidumoona ning telgivad terve pika nädalavahetuse mõnes looduskaunis kohas.
Igatahes hommikuks oli meri rahunenud, mina end väljapuhanud, Tom eelmise õhtu huvitavatest vestlusest veel elevil ning suundusime taaskord oma naabritele külla. Üks meestest, Khalid keeras omale hommikul algatuseks kohe kanepi pläru ning tänu avanenud meeltele valgustas meid naeru kihistades Omaani meeste eraelu üksikasjadest. Nii selgus, et Omaani mehed ei kanna dishdashi all aluspükse, vaid ümber puusade seotud rätikut. Rätikul on mitmeid eeliseid - laseb kuuma ilmaga piisavalt õhku strateegilistesse kohtadesse, WC-s saab oma asjatoimetused kiiresti aetud ning kiireks seksiks ei ole vaja ka üleliia palju riietega pusida. Ainuke häda on, et dishdashi all olev rätt kipub aeg-ajalt tänaval kõndides alla vajuma...
Khalid selgitas mulle lahkelt lahti ka Omaani meeste loogika mitmenaise pidamise osas (Omaanis on ametlikult lubatud kuni 4 naist). Nimelt alguses abiellub mees ühe naisega, armastab teda ja saab lapsi. Aja möödudes ei jaksa naine tänu majapidamistöödele ja suurele lastekarjale enam mehe seksuaalhimudele vastata. Selle asemel, et naine ja lapsed maha jätta ning majanduslikult hätta jätta või hoopis teda mõne teise naisega petta, käitub Omaani mees nagu aumees. Ta abiellub ametlikult uue seksuaalselt võimekama naisega, kuid hoolitseb samal ajal hea meelega majanduslikult oma naise ja laste eest edasi ning isegi magab temaga nii tihti kui naine jaksab. Khalid põhjendas, et tema tahab kuni kõrge eani seksuaalelu nautida, kuid naised väsivad tavaliselt 50selt ära, seetõttu peab ta ikka ja jälle mõne aja tagant endale uue naise võtma, kes teda õnnelikuks teeb. Kõlab ju loogiliselt, või mis? Loomulikult kohalikele naistele ei meeldi see mitte üks põrm ning meie uued sõbrad pihtisidki, et ka nende naiste suureks hirmuks on, et nad võtavad omale veel teise või kolmanda naise... Mitmenaisepidamist saavad endale lubada üldjuhul ainult rikkad või vaesed, sest kõigile naistele tuleb tagada võrdne kohtlemine – kui ühele ostetakse Ferrari, tuleb kõigile ülejäänutele ka Ferrari osta. Vaesel mehel ei ole vaja muud teha kui neli telki osta, sest muud ta ei jaksa endale lubada. Keeruline on keskklassi meestel, kelle rahakott lubab midagi Ferrari ja telgi vahepealset, kuid seda tihtipeale mitte rohkem kui ühele naisele.
Peale matkamaist järjekordses wadis ning mägedes jõudsime õhtuks Muscati hotelli. Kas teate kui jumalik on seista kuuma duši all peale seda, kui sa ei ole end 5 päeva pesnud ning keha on kattunud meresoola, kõrbeliiva ja maanteetolmuga?
Kokkuvõttes võib öelda, et Omaan on imeline maa, mis paraku reisisihtkohana on teenimatult vähe kajastamist leidnud. Inimesed on väga toredad ja abivalmid ning loodus pakub palju emotsioone, adrenaliini ning eksootilisi vaatepilte. Teisalt on aga just hea, et Omaanis palju ei käida, sest kas pole tore tänaval teiste turistide otsa mitte komistada, üksikul rannal ujuda ning olla kõrbes kilomeetrite raadiuses ainuke inimolend.
Marika
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar