esmaspäev, 31. mai 2010

Seitse džungli vanaema ehk shipibo šhamaanitarid

Päikeseloojangul

Isegi öösel on kuum

Koperdan suurte kummikutega mudas, ma ei näe midagi, sest vihm on nii tugev, et silmi pilgutades ei jõua pilt isegi mitte selgeks minna ning vaatamata üll tõmmatud keebile olen ligemärg, sest tegu ei ole ainult vihmaga, vaid ka niiske kuumusega, kus keep annab arvestava panuse selleks, et kõik keha-vedelikud naha kaudu väljuksid. Olen Peruu Amazonase vihmametsas ning võin kinnitada, et see on auga oma nime ära teeninud. Peale tunniajast matka, veel enne kui minu vihmast udused silmad fokuseerida jõuavad, olen kähiseva naeru saatel kellegi kosutavas embuses ning saan sõbraliku patsutuse seljale. See keegi tundub olevat mulle vaevu rinnuni, kuid ooo, milline tugev haare...?! Vaevu ühest embusest pääsenuna maandun teise sülisse ning kolmandasse...

Need on Manuela, Lucmilla, Rosa, Maria, Celestine, Olivia ning Miriam – kes saavad minu järgmise kahe nädala „džungli-nõid-vanaemadeks“. Need senjoriitad on ea poolest vahemikus 60-80 aastat ning kuulduste põhjala kõik ülivõimsad šamaanid, kes oma ameti pärinud oma esiisadelt. Kuskilt ilmuvad välja ka kaks meest – Joracio ning Jorge, kes tasakaalustavad oma vaikse ja meheliku olekuga šhamaanitaride kädistamist. Ja seda viimast nõid-vanaemad oskavad – nii päeval kui ööl kostab nende onnist kriiskavat naeru, itsitamist, kilkamist ja uhhuutamist. Nimelt, kui kedagi neist hõigata, siis kostab vastuseks alati huikav: „Uhuuu“.

Kõik vanaemad on justkui ühe stilisti juurest läbi käinud. Kõigil peas süsimust juuksepahmak – nimelt sõltumata sellest kui vanad shipibo rahvusest naised on, püsivad nende juuksed süsimustad ning need on lõigatud ühe šablooni järgi – tukk ning alt sirged pikad juuksed. Vanaemad kannavad rahvusrõivaid – atlasest neoonvärvilisi lüheldase võitu pluuse (mõnel senjoriital on suurem kõht, mistõttu pluusist on saanud välja piiluva nabaga nabapluus) ning käsitööna tikitud ning ümber keha keritud kangas-seelik, millel ilutseb ayuhaska visioonide standardmuster ehk „ayuhaska tee“ (alloleval fotol). Viimase on iga viimane kui üks vanaema ise oma seeliku peale tikkinud. Ja tikkimist nad armastavad! Näiteks Manuela, kellel üks silm ei näe hästi ning teine puhta pime on, nokitseb pooled päevad oma udupeente tikandite kallal ning vaatamata kehvale nägemisele valmivad tema näppude vahel imetlusväärsed kunstiteosed. Vanaemade näpud käivad igal vabal hetkel usinalt niidi ja nõelaga.


Käsitöö ei ole aga šhamaanitaride ainuke anne. Kui vanaemadega metsa lähen, siis peatuvad nad pea et iga taime ning põõsa juures ning teavad rääkida, mis võlutrikke ühe või teise looduse anniga teha annab. Nad ei tea ravimeid ainult kõhu-, kurgu- ning sapihädade vastu, vaid nad saavad džungliga nii hästi läbi, et see on neile avaldanud saladused ka sellisteks puhkudeks, kui sa tahad, et su naine ei valetaks enam või et äritehing hästi läheks, või et mees armukese juurest koju tagasi tuleks ning armastus su ellu saabuks... Hommikuti, harilikult juba kell kuus hakkab nõia-vanaemade onni poolt kostuma kõva konkimine – nimelt nad taovad ning uhmerdavad selle päeva ravimiteks vaja minevaid taimi.


Meie väike grupp, kes kaks nädalat vanaemade hoole all on, koguneb iga päev kaks korda päevas šhamaanitaride onni, et neilt hoole ja armastusega kokkukeeratud, kuid kehvasti maitsevaid taime-ravimeid saada. Esimesel hommikul reastavad vanaemad meie väikese grupi oma onni ette üles ning joodavad meile kõigile sisse imelikku hapukat taimeleotist, mis on selleks, et me kõik korraga oksendaksime?! Just nimelt – niiviisi reas ja korraga, sest targad šamaaninaised näevad meie energiavälja ning väidetavalt on kõigi lääne inimeste kehad ja hinged väääääga räpased. Kooris-oksendamine aitab vähemalt kehad kiiremini puhtaks teha - hinge puhastamise jätavad vanaemad öösse ning ayuhaska mureks... Ei tea, kas seepärast, või mõnel muul romantilisel põhjusel, aga vanaemad nõuavad, et me ka igal keskpäeval laseksime end neil pesta. Nii nad ootavad meid iga päev naeru kihistades kahe suure vanniga, mis on täis erinevaid taimi, lilli, lõhnaaineid ning õlisid. Lillevann nagu nad seda kutsuvad lõhnab lausa jumalikult. Vanaemad äigavad kordamööda igale ühele meist nii oma 10 kopsikutäit hästi lõhnavat vett pähe ning ülekeha ning kui vaja, siis püksi või rinnahoidjate vahele ning hõõruvad meid „räpakaid“ oma kätega puhtamaks. Lisaks igapäevasele pesemistseremooniale on vanaemade päevinäinud kateldes podisemas ravimid ka seespidiseks puhastuseks – nimelt leidub nende potsikutes leotisi nii energeetiliste blokkide eemaldamiseks, selleks, et peast pahna ja halbu mõtteid vähemaks saada, selleks, et seedimine tööle hakkaks, selleks, et vaimude maailmaga ühendust saada ja nii edasi. Osad inimesed saavad füüsiliste blokkide vastu massaaže, mis on kaugel nö naudingut pakkuvast protseduurist. Vanaemad teavad täpselt, kuhu kehaõnarusse oma näpud toppida ja kuhu suruda, nii et mul valust minestus peale tahab tulla... Lisaks on Manuela ning Olivia – kaks vanemat šhamaanitari – imelised imejad. Just – imejad! Nimelt kui su kehas on kusagil valu, siis ei ole nende käes mitte mingi kunst oma huuled valu tegevasse kohta suruda ning vampiiri kombel luristades imeda kõik halb energia sisse. Tihtipeale peale sellist imemisprotseduuri on šamaaninaised ise täitsa läbi – läkastavad ning sülitavad nagu oleks midagi väga halba alla neelanud. Uskuge või mitte – kahe nädalase mudimise ning imemise ning leotiste joomise tulemusena kaob mind ammust aega vaevanud kaelavalu sootuks!

Kust šamaanivanaemad teavad, mida kellelegi vaja on?! Kui uskuda inimesi, kes senjoriitasid kauem tunnevad, siis nende naiste eest ei jää miski saladuseks. Nad võivad sulle otsa vaadates öelda, mis sind vaevab, või mis su elus valesti on. Kui just tegu ei ole mõne väga ekstreemse juhtumiga, siis nad üldiselt oma tarkust ise peale suruma ei tule, vaid hoiavad oma teada. Selle asemel on meil igaühel aga võimalus minna nendega oma elu dilemmade üle nõu pidama. Ühel pärastlõunal sisenengi lihtsasse onni, kus suure suitsupilve sees istuvad kogu oma müstilisuses 7 väikest tarka naist ning 2 tarka meest. Osad neist tukuvad, osad tegelevad justkui omaenda mõtetega või nokivad sigarette, kuid nad on seal, et igaühele isiklikku nõu anda. Kahest šamaanist vaid 2 räägib hispaania keelt, teised shipibo keelt. Seetõttu käib vestlus nendega järgmist rada – mina räägin inglise keeles jutu tõlgile – tõlk räägib jutu hispaania keeles edasi ühele šamaanile ning see šamaani tõlgib kogu jutu edasi shipibo keelde teistele šamaanidele. Kui kogu lugu edasi antud, ärkavad kõik vanaemad justkui unest ning algab äge vaidlus, mida ühe või teise küsimuse puhul ette võtta. Mustad tukad vaidlevad, tõstavad ajutiselt häält, vaatavad üksteisel pikalt silma, vehivad kätega ning tõmbavad veegi intensiivsemalt sigarette!! Joracio ning Jorge popsivad piipu ning lisavad harva mõne sõna vahele (sest väidetavalt on shipibo kultuuris matriarhaat). Peale nii 5 minutit ägedaid sõnavõtte saabub justkui vaikus pärast tormi – vanemad šhamaanitarid jäävad taaskord justkui letargiasse, keegi hakkab oma küüsi nokkima ning keegi vahib aknast välja – ehk justkui ei oleks midagi toimunudki. Seejärel võtab üks šamaanitaridest sõna ning tõlgib kogu jutu hispaania keelde ning tõlk tõlgib mulle šamaanide „kohtuotsuse“ inglise keelde. Jälgin huviga seda lääneinimese mõistes väga lihtsat, kuid aukartustäratava maailmaga kodus olevate tegelaste kampa ning tunnen kuidas vägisi tuleb muie suunurka. Kas ei ole see mitte eriline, et need 9 väikest sigareti suitsu seest vaevu väljapaistvat šamaani arutavad nii tõsisel ja kirglikul ilmel minu isiklikke küsimusi, küsimusi, mis aitaksid minu elu paremaks muuta?! Kui saan ettekirjutuseks tantirao-kaneeli seespidise taimeleotise, kaelamassaaži, igapäevased armuvannid ning öised spetsiaalsed ikarosed (ayuhaska laulud), siis muutub muie laiaks ning tänulikuks naerupahvakuks!! Kas ei ole elu mitte imeliselt lihtne – joo aga leotisi ning saa vanne ning kõik muutub selgeks kui vesi!!!

Olles kaks nädalat jälginud nende väledate naiste elu – hommikul ei tea mis kell üles, päev läbi toimetused taimedega, meiega, möödaminnes tugevad kallistused ja itsitamine ja huilgamine, igal vabal hetkel käsitöö ning igal ööl ayuhaska tseremooniad koos 5-6 tunniste laulmistega... Millal nad magavad?! Kust nad oma energia saavad?! Proovin Lucmillalt nendele küsimustele vastuseid saada ning selgub veelgi jahmatavam tõde. „Me magame 1,5-2 tundi ööpäevas. Rohkem ei ole vaja, sest me kõik oleme eluaeg teinud erinevate taimede dieete, mis muudavad keha ning hinge vastupidavaks ning vastuvõtlikuks ning samamoodi oleme eluaeg töötanud ayuhaskaga. Kõik see tagab selle, et meile tuleb niipalju energiat teistest dimensioonidest, et und ei olegi suurt vaja...“ ütleb väike vanaema ning samal ajal kui ma suu lahti end koguda püüan, sibab ta oma veidi kõveratel jalgadel suur taimenutsak kaenlas oma onni poole..

Kui vanaemadest viimasel päeval ning ka varem pilte klõpsisime, siis palusid nad oodata, vudisid ruttu juukseid kammima ning itsitasid ning sädistasid ning nõudsid hiljem fotosid näha. See neile meeldis – naised on ikka naised!!!

Ja see ei ole veel kõik. Peale seda, kui nad meid kaks nädalat on proovinud puhastada, turgutada ning kõik ööd meile mitu tundi järjest laulnud ning ravinud, siis viimasel päeval suudavad nad mind veel korralikult üllatada. Nimelt viimase päeva hommikul on vanaemad välja kuulutanud Shipibo-turu, kus nad oma näputööd meile müüa soovivad. Šamaanitarid on oma träniga varakult platsis ning müügioskused ning trikid, mida need džungli-senjoriitad ilmutavad on lausa uskumatu! Ehk nende nõidusliku müügitehnika tulemusena, ei suuda enamus meist lahkuda ilma, et oleks igalt vanaemalt vähemalt ühe nänni kaasa ostnud ning kogu oma kaasavõetud raha ära kulutanud!!

Ja ka see ei ole veel kõik! Viimasel õhtul ilmub meie džungli vaikusesse kohalik bänd, kes teeb tantsumuusikat. Ayuhaska tseremooniate maloca (lehekatusega onn) muutub tantsupõrandaks. Ja oh imet – saali ilmuvad šamaanivanaemad-vanaisad, kes on end imetlusväärselt üles löönud. Manuelal on läbi torgatud lõua suur sõlg, Lucmillal on suur ninarõngas ning kõristitega seelik, kõik on omale kaela kuhjanud ligikaudu 50 kaelakeed ning enamusel on peas meeleolukad pärlitikanditega mütsikesed!! Esialgu kepsutame kogu kambaga üheskoos, kuid šamaanitarid kõige hoogsamalt. Kui meie gringode kamp hakkab ükshaaval vaikselt väsimusest ning higist leemendavatena mattidele vajuma ning tantsupõrandal on vaid riismed, siis ei näita vanaemad veel mitte ühtegi väsimusemärki. Nad on justkui 16 aastased diskol – kui lugu algab, siis kõnnivad nad pika ning enesekindla sammuga gringo-poiste suunas ning rabavad nad tantsima! Iga loo lõpus lähevad nad nagu koolitüdrukud oma matile tagasi, kuid kohe kui lugu taaskord algab, tulevad nad jälle gringo-poisse rabama. Poisid on läbi kui Läti rahad ning aeg-ajalt jõuavad vaid šamaanitaride lähenedes ägada: „Oh my god!!!“ Aga 60-80 aastased vanaemad on oma kosmiliste energiaallikate toel järjekindlad, väsimatud ning imetlusväärselt vitaalsed!


Marika

neljapäev, 27. mai 2010

Multikulutuurne-kulinaarne-häppening ehk veelkord couchsurfingust

„Oii, ma arvasin, et sa oled kolumbialane!“ hüüdis mulle täna üks naine. Päike kütab siin Kariibi ääres meeldivalt


Olen end sisse seadunud ühte suvalisse Lima kesklinna korterisse ning ühel reede õhtul kell kaheksa ja üheksa vahel hakkavad äkitsi selle korteri uksest sisse voorima inimesed, kellest ma mitte kedagi ei tunne ning kes ka üksteist ei tunne ning kellest vaid osad selle korteri peremeest tunnevad. Võhivõõrad inimesed või täpsemini couchsurfarid tulevad ning panevad püsti peo – „Ühinenud rahvad“.


Siin blogis on palju juttu olnud couchsurfingu imelisusest – kuidas ta aitab sõpru leida, ühendab, integreerib, süvendab, julgustab, lõbustab, tutvustab jne. Minu viimane couchsurfingu kogemus Limas oli aga niivõrd äge, et tahaks kohe seda imelist ideed ning süsteemi veelkord ülistada. Kes blogi varasemaid sissekandeid ei ole lugenud ning kes kuuleb sõna couchsufing ehk sohvasurfamine esimest korda, siis neile selgituseks, et see on website (www.couchsurfing.com) või pigem ülemaailme trehvamiskoht internetis, kus tutvuvad rändurid ning kohalikud inimesed, kes on huvitatud ränduritega tuttavaks saama, neid oma juures majutama või lihtsalt oma kodukohta tutvustama. Just täpselt, nii lihtne see ongi, valid leheküljelt kellegi võhivõõra inimese välja, kirjutad talle ning küsid, et kas võin sinu juures mõned ööd veeta ning kui vastus on positiivne, siis lihtsalt sajad selle võhivõõra inimese juurde koju sisse, tutvud, sõbruned, ööbid (tasuta) ning lustid koos ringi ja tõenäoliselt saad selles maailmajaos omale uue toreda sõbra. Miks see tore on?! Kui lähed mõnda riiki või linna esimest korda, kus sa mitte kedagi ei tunne, kuid on tohutu kihk mitte ainult mööda vaatamisväärsusi käia, vaid hoopis väga kiiresti ning sügavale selle võõrapärase kultuuri sügavustesse vajuda, siis on uus sõber hindamatu väärtus või pigem kiirtee selle saavutamiseks.

Tutvusin Jorgega, kes on vabakutseline ajakirjanik Limast ning teeb kaastööd reisijuht-raamatutele, Cuscos iganädalasel Couchsurfarite kokkusaamisel. Avastasime koos Jorgega Cusco kulinaarseid saladusi nagu vanad kamraadid kunagi ning Limasse minnes oli Jorge lahkesti mulle oma elutoa sohvat nõus pakkuma ning palus mind kaaskorraldajaks reede õhtusele peole nimega „Ühinenud rahvad“. Nimelt kutsus Jorge läbi interneti oma poole peole 25 couchsurfarit, kellest ta ¾ ei olnud kunagi näinud. Peole olid kutsutud rändurid, kes olid lihtsalt Limas läbisõidul või siis seal mõnda aega peatumas. Kogu see kamp esindas kokku 15 rahvust – sakslanna, soomlanna, austraallanna, ameeriklane, iisraellane, prantslane, brasiillane, kolumbialane, inglased, itaallane, liibanonlane, india neiu, mehhiklane, mina ning veel terve posu peruu inimesi. Võib tekkida küsimus, et kas see Jorge on hull, et ta niiviisi võhivõõrad inimesed oma koju peole kutsub?! Kummaline ongi see, et inimesed, kes on couchsurfingu süsteemis, need ei ole võõrad, isegi siis kui nad varem üksteist näinud ei ole – see süsteem muudab need inimesed vaikimisi usaldusväärseteks sõpradeks. Ja nii oligi, sest pidu võttis kohe esimestest minutitest hoo sisse...

Jorge eesmärk ei olnud lihtsalt suurt massi inimesi oma koju pidutsema kutsuda, vaid korraldada üks multikulturaalne-kulinaarne-häppening. Nimelt oli kõigi kutsutute koduülesandeks valmistada mõnda oma rahvusrooga ning seda siis kõigi teiste rahvuste esindajatele tutvustada. Ma küll hoiatasin Jorget, et see saab palju süüa olema, aga kuna ta on absoluutne toidu ja kokkamise fänn, siis arvas ta, et ei ole mõtet muretseda. No eks ikka oli küll... Kui reede õhtul Jorge korteri uksest hakkasid sisenema tabuled, lasanjad, šoti meremehe pirukas, täidetud munad, curry, täidetud viinamarjalehed, nachod, tortillad, kanahautis jne, siis tekkis ka Jorgel kerge nõutus. Nimelt oli ta sunnitud osasid inimesi paluma, et need jätaks oma plaanitud toidud valmistamata. Ja see ei olnud veel kõik, sest lisaks tohutule hunnikule soolasele toidule ilmus lauale ka veel 4 imeliselt hõrku kooki.


Kuna ma olen kokanduses sisuliselt võhik, siis tekitasin ma paar päeva enne pidu suure facebooki paanika-küsitluse, et millise eestimaise roaga siis teisi rahvuseid üllatada. Sain kõiksugu imeliste hõrgutiste retsepte, kuid otsustasin siiski teada-tuntud kartulisalati kasuks. Põhjus oli lihtne – nimelt olin ma varem oma elus näinud kuidas seda tehakse ning isegi emal mõned korrad selle lõikumisel abiks olnud :) Leidsin vajalikud proviandid, hirmkalli ja mingi imeliku hapukoore ning kõik tundus paigas olevat. Ja oligi – oli nii paigas, et oma värskelt valminud kartulisalatit nähes ning maitstes, suutsin ma vaevu oma näppe selle kausi küljest eemal hoida, sest mul tekkis täiesti enneolematu igatsus eesti toidu järele. See va kartulisalat muudkui rääkis minuga vaiksel meelitaval häälel ning pean tunnistama, et eestlased, küll me oleme ühe hea toidu välja mõelnud...


Kartulisalat kartulisalatiks, aga tegelikkuses oli tegu tõelise kultuurisündmusega. Peruupärase ajii de Gallina suutäite ajal kuulasin kuidas ajutiselt Taanis elav mehhiklanna käib ja aitab Peruu prügikorjamise peredel oma elu järjepeale seada, Šoti merepiruka ampsamise vahel saan teada, kuidas Liibanoni naised tänapäeval elavad, minu suus maitseb hõrgult lasanje ning kuulen kuidas üks inglise mees Indias lapsi õpetas/kasvatas, india toiduga koos kuulen india neiu ning lõuna-ameeriklase armastuseloost ning koos täidetud viinamarjalehtedega saan teada vabatahtliku tööst Peruus ning magustoitu hea maitstes tutvun Lima kuulsa kunstnikuga. Kas saab olla midagi ägedamat, kui et kokku tulevad pealtnäha justkui võõrad inimesed, kes suudavad ühte ruumi kokku tuua (reisi)lugusid kogu maailmast ning mõne tunni vältel tutvustada nii oma maa kööki kui kultuuri ning tagatipuks sõlmida hulgaliselt uusi tutvusi ning leida sõpru. See on ju imeline!! See on couchsurfing...

Järgmine kord lubas Jorge korralda rahvusjookide ürituse... see kõlab ohtlikult!! Teile aga soovitan hakata couchsurfariks - kui te parasjagu ei reisi, siis kutsuge reisijate näol maailm endale koju!! Maailmas on palju toredaid inimesi/rahvusi, kellega „ühenduda“!


Marika

esmaspäev, 24. mai 2010

Sügisesest Eestist teistmoodi Balile?!

Hetkel Kariibi mere ääres
Sama mõnus ilm, mis Balil

Nonii, vaevu on aasta sellest möödas, kui ma end Bali nõiaringist lahti suutsin murda, kui taaskord siin blogis Balist juttu tuleb. Mis seal salata, need, kes seda blogi mõnda aega külastanud on, teavad ilmselt väga hästi, et Bali on see koht, kuhu ma oma südame kaotasin (just, saarele, mitte mõnele mehele) ning mida ma lausa oma teiseks koduks hakkasin pidama. Ilmselt on olnud võimalik siit ka välja lugeda, et ma plaanin Augustis Balil tagasi olla, sest sellest sõltuvusest on ilmselt võimatu kunagi lahti saada.

Mis mind ära võlus?! See jumalate saar on segu väga omapärasest kultuurist, värvikirevast ning ühiskonna alustalaks olevast hinduismi-budismi usust, imelisest lopsakast troopilisest loodusest, ilumeeli köitvatest riisiterrassidest, lõputust veevulinast, randadest, lillepuu lilledest naiste juustes, vägevatest vulkaanidest, eksootilisest kohalikest, kes on tulemas või minemas arvukatele templitseremooniatele, omapärastest tantsudest ning kosmilisest muusikast, Bali nõidarstide trikkidest, kohalike lõputust uudishimust, hea ja halva energia tasakaalustamisest, naeratustest, joogast-meditatsioonist, maitsemeeli erutavatest toitudest ning uskumatust filigraansest käsitööst, kukevõitlusest, teeäärsetes kraavides pesu pesevates paljaste rindadega naistest, sadadest tuulelohedest, valgesse riietunud preestritest, kunstist, mootorrollerite virr-varrist, päikesetõusudest ning –loojangutest ning mõnusast soojast ilmast! Minu Balil elatud 5 kuu jooksul, ei saanud ma kunagi piisavalt ära imetletud kohalike elustiili ning oma elukeskkonda, kus tundus, et kõik on kunst või siis parasjagu muundumas kunstiks... sealhulgas minu oma elu.

Enamus turiste teab Balit kui „paketireisi“ sihtkohta koos ülerahvastatud ning peomeeleolukate randade järgi, kuid see ei ole Bali. Või siis see on pigem üks tuhandik selle saare võludest. Ma sooviksin väikesele grupile inimestele just näidata seda imelist ja omaanäolist Balit – seda jumalate saart koos selle imelise kultuuri ning inimestega. 9.-22. oktoobrini toimuva reisi ajal on soovin paotada ukse ühe hariliku Bali pere igapäevaellu, kus saab tutvust teha nende elufilosoofiaga ning nende alati õnnelik-olemise saladusega. Soovin reisile tulijatele näidata ehedat templitseremooniat (ilma turistide massideta) ning tutvustada Bali nõidarsti. Osaks Bali usutraditsioonidest on tuua igapäevaseid ohverdusi jumalatele ning suhelda ka mustade jõududega – me õpime läbi ohverduste meisterdamise suhtlema jumalate keeli ning saame aimu heade ja halbade jõudude tasakaalustamise vajadusest. Piilume Bali külakeste igapäevaelu, saame aimu ööpimeduses läbi viidavatest Bali tantsudest. Upume troopika ilusse, ujume värvikirevate kalade maailmas, ronime vulkaani otsa ning kondame tuulelohedest tapilise taeva all avarate riisipõldude vahel. Lisaks sellele on pali enda hellitamise koht – lisaks meie puhkekohtadeks valitud loodusega ühtesulanduvatele hotellidele, on Balil lõputult võimalusi end lasta mudida, kreemitada, puhastada ja uuendada.... See on see Bali, mis mind ära nõidus. Ning usutavasti nõiub teidki, kui sinna satute...


Marika, kelle maailmaränduri staatus hakkab vaikselt ametiks muutuma :)

reede, 21. mai 2010

Jälle vanglasse ehk San Pedro La Pazis

Viimaseid tunde Peruu pinnal

Just sadas vihmametsa vihma

Boliivias, La Pazi linnas olles kuulen siit ja sealt linnalegende, et siinse linna hästihoitud saladus on San Pedro vangla. See on üks hullumeelne koht, sest seal ei ole vangivalvureid, vangikongide võtmed on vangide enda käes ning sisuliselt on see linn linnas ehk omaette kogukond koos kõige eluks vajalikuga - pagariäride, kingseppade, kooli ning lihunikuga. Kuigi mõistan, et selline vanglasüsteem ei ole Lõuna-Ameerikas mitte midagi uut ning erilist, tundub see siiski piisavalt hullumeelsena, et otsustan selle oma silmaga üle vaadata.

Tundub, et seekord ei piisa sissepääsemiseks lihtsalt asjaolu, et äkki seal on mõni eestlane, kuid ma tean, et küll ma midagi välja mõtlen. Alustan juba päev varem turuuuringu tegemist ning küsin ühelt kohvikupidajalt, et kuidas ma vanglasse pääseksin. Elukogenud näoga mees raputab aga minu küsimuse peale kategooriliselt pead ning ütleb, et kunagi lasti sisse, kuid nüüd on võimatu. Küsin ühelt taksojuhilt, ajalehemüüjalt ning turismiinfo omanikult et kas nad teavad mõnda nime, kes vanglas on ning kellele ma võiksin külla minna. Kõik annavad mulle sama signaali: „Võimatu!“

Olen juba mõtet matmas ning plaanin vangla asemel mingeid järjekordseid varemeid vaatama minna, kui ühel päeval ühes väikeses kohvikus oma lõunamahla luristades prantsatab minu lauda justkui ilmutus – poiss Hollandist – kes hakkab rääkima, et ta tahab täna pärastlõunal seda vanglat külastama minna! Vaatan teda esmapilgul kui marslast ning pakun end kaaslaseks. Ta keeldub viisakalt, sest ta oli end juba ise kellegi kaaslakseks pressinud ning ilmselt ta kaaslasele ei meeldiks, kui terve turismigrupp kaasa läheks. Selge. Kuid olen lootust täis, sest järelikult on see kõik võimalik.

Räägin oma Kolumbia-Hollandi sõbranna Natasha endaga kaasa ning leiamegi end suure valge maja eest! Ukse taga on pikk rodu puhvis seelikute ning kübaratega Boliivia mammisid, kes kõik oma poegi/mehi/armukesi vaatama lähevad. Enne kui Natasha jõuab takso arve makstud ning taksost end välja upitada, on mul juba sissepääsemise skeem valmis ning isegi pea et teoks tehtud. Nimelt haarasin meie lähedalseisvalt kahelt neiult kaenla alt ning uurisin: „Senjoriitad, ega te ometi vanglasse ei lähe?!“ Ehee – no loomulikult, kuhu siis veel?! Ühe neiu 19 aastane vend istub seal väidetavalt „mitte millegi eest“ ning ootab oma kohtuotsust. Uurin senjoriitade nimesid ning venna nime ning küsin, et kas ta vennal oleks hea meel, kui kaks grinot ka teda vaatama läheksid ning natuke külakosti viiksid. Tüdrukud lähevad silmnähtavalt elevile, itsitavad häbelikult ning on rõõmsad, et keegi veel vennakesele „lisakosti“ viia tahab ning tõenäoliselt oleks see hea põhjus hiljem teiste vangide eest gringodest külalistega uhkeldamiseks. Kuhjame kilekoti täis värvilisi mullijooke, šokolaadi ning chipse ning sätime end kõrvetava päikese kätte pikka-pikka naiste järjekorda, kust me vaevu kohalike mammide kilekottide vahelt välja paistame.

Ei lähe kaua aega, kui põllede ning viltkübaratega naised meie vastu sügavat huvi üles näitama hakkavad ning hirmsasti teada tahavad, et kas meil ka „mehed või peikad“ sees kinni istumas või et kuhu ja kellele me külla läheme. Üks pidulike kuldhammaste ning sääristega tädi jääb üksisilmi Natashale otsa vaatama ning kui ta kuuleb, et me läheme lihtsalt ühe kohaliku neiu vennale külla, siis küsib ta tõsimeelel vaiksel häälel, et ega Natasha ta vangis olevale pojale mehele ei taha minna?! Natasha punastab ning ütleb, et tal kahjuks on juba peigmees. Sellepeale naine ohkab südamest ning lisab: „Oehhh, aga ma vähemalt soovin, et sa oleksid minu tütar!“ Tekitame omale järjekorras tõelised sõbrannad – hoiame ühe neiu last, veame kotte edasi, kuulame, lohutame ja uurime.

Järjekorras saab selgeks, et tegelikult on vangide perekonna liikmetel ehk naistel ja lastel lubatud koos oma vangist meestega vanglas elada ning soovi korral isegi oma koduloomad kaasa tuua. Aga ukse taga olevad naised kirtsutavad nägu selle peale ning ütlevad, et elu väljaspool on ikka parem, kuigi kui nad vanglas elaksid, siis oleks neil võimalik vabalt sisse ja välja käia. Aga vanglalinnak pidavat tõepoolest olema nagu väike omaette linnake, kus kõik eluks vajalik olemas ning vangidel prii voli teha mida parasjagu soovivad – ainult välja ei tohi minna. Vangla-linnas on olemas nii kirikud, restoranid, turud, kästiöö müügikohad, piljard, gümnaasium, jalgpalliväljak jne Vangidel on õigus teha, mida iganes nad soovivad, näiteks tegeleda mõne äriga – hakata kingsepaks või hasartmänguriks või kasvõi ülikoolis käia. Üldiselt kõik mehed töötavad ning kõige suurem ja tulusam äri vanglas on loomulikult narkootikumid ning irooniana enamus mehi istubki kinni narkootikumide pärast. San Pedro vanglat kutsutakse isegi narkovabrikuks.

Kõik mehed, kes vanglas elavad, peavad ise oma toidu ning elamise eest maksma. Elamistingimused on vangidel vastavalt sellele, kui palju raha neil on tubade eest maksta. Pidavat olema rikaste kongid, kus on vaibadki maas, kuid ka nö „vaesemehe“ kongid, kus väikesel räpasel pinnal elavad koos 5 meest. Kehvem tuba maksab 400 krooni kuus ning toidule kulub nii 25 krooni päevas. Juhid valitakse vangide seast põhimõtteliselt demokraatlikul alusel, kuid hierarhia tekib selle alusel, kellel on kõige rohkem raha. Naised järjekorras väidavad, et vanglas on turvaline ning igasugune kuritegevus puudub.

Pärast tund aega higistamist ning vangide naistelt huvitavate lugude kuulmist on järjekord niipalju liikunud, et oleme värava ning kontrollpunkti juures (nimelt sisseminemisel on valvurid täitsa olemas). Meie „sõbranna“ vend on juba end ilusti peasissekäigu trellide taha ootele seadnud ning meie „sõbranna“ seletab talle eemalt viipekeeles: „Need kaks gringot tulevad ka sulle külla“. Noormees läheb ärevile ning lehvitame üksteisele nagu ammused tuttavad. Natasha on vahepeal selgeks õppinud juba kogu noormehe suguvõsa liikmete nimed ning ajaloo – kõik selleks, et vangivalvureid ära veenda, et me ei ole turistid, vaid meie sõber on seal sees!!! Näib, et oleme võitnud vangivalvurite poolehoiu ning ulatame neile juba oma passid kontrollimiseks ja kohe-kohe värava läbimiseks.

Korraga ilmuvad aga ei ea kust välja kaks gringo noormeest, kes mind varrukast sikutavad ning küsivad, et kuidas me sisse saame?! Ma olen juba enda nägemuses nii kindlalt vangis sees, et seletan neile lahkelt kogu oma skeemi. Aga – see on saatuslik viga!!!! Üks vangivalvuritest märkab ilmselt minu žeste ning ühtäkki meile ulatatakse järsku meie passid tagasi teatega: „Teile on sissepääs ilma välisministeeriumi loata keelatud!“ Mida?! Palume, lunime! Lehvitame veelkord oma uuele sõbrale, kes meist vaevalt 10 meetri kaugusel on. Ma ei tea, kas nutta või naerda või vanduda – me olime ju niiiiiiii lähedal ning kõik toimis ideaalselt! Lohutan end sellega, et eks see oli millekski hea, et me sisse ei saanud, sest need gringo noormehed ilmusid justkui liiga õigel hetkel selleks, et lihtsalt kogu asi kihva keerata. Just – ilmselt oli mingi väääga oluline põhjus, miks meil ei olnud vaja sinna sisse saada.

Löntsime Natashaga kurvalt lähedalolevasse parki ning me ei suuda ikka veel leppida ning piisavalt imestada selle üle, et nii napilt meil kogu see värk ebaõnnestus!!! Meiega tuleb juttu rääkima üks kohalik naine, kes selgitab, et kuu aega tagasi oli San Pedro vangla oluliselt oma turvameetmeid tõstnud ning totaalselt keelati ära gringodel sisenemine. Põhjus on lihtne – nimelt liiga paljud ajakirjanikud hakkasid välispressis ilmutama artikleid San Pedro vanglast kui narkovabrikust. Ilmselgelt Boliivia valitsusele selline „reklaam“ oma riigi kohta ei meeldinud.

Marika

kolmapäev, 19. mai 2010

Üks harilik kartulivõtu päev

Pärast elu maailma magusaima ananassi söömist
Kuuuuum on


Mööda Peruud ringi sõites on üsna tavaline vaatepilt, et teeäärsetel põldudel mingid inimesed kambakesi niisama koos istuvad või siis mingit saaki koristavad ning ringi toimetavad. Ühel päeval õnnestub mul olla üks nendest – üks kohalikest talumeestest ühel tavalisel põllul. Nimelt ühel minu viimasel Cusco päeval ütleb Cusco-õde Nancy mulle: „Tule meie perega piknikule! Me teeme ühte rahvusrooga!“ Sellist kutset ei lase ma endale loomulikult kahte korda korrata ning olen kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas linnast väljas. Esialgu ei oska ma midagi paha aimata, aga kui Nancyga suurelt maanteelt kartulipõldude vahele keerame ning hobuste ja eeslite vahelt leiame Nancy isa suure tolmukaare all kartuleid kookumas, siis hakkab mulle koitma, et olen end lasknud vabatahtlikult otse kartulivõtu päevale meelitada. Noh... eks ma pean üles tunnistama, et vanasti, kui vanaema juures kartuleid sai võtmas käidud, siis olin ma alati vabatahtlik lapsi hoidma või köögis toimetama, peaasi, et ei peaks minema sinna vagude vahele mulla sisse tuhnima. No see lihtsalt ei tundunud minu tüüpi tegevus üldse olevat. Nüüd siis, olles Eesti kartulipõldude eest põgenenud tuhandete kilomeetrite kaugusele teisepoole maakera, jälitavad need kartulid mind ka siinolles!!! Apppii...
Nancy isa küsib, et ega teil ju seal Eestis kartuleid ei kasvatata. Räägin talle pika loo kuidas ikka pea, et kõigil Eesti vanaemadel oma kartulipõld kunagi vähemalt oli ja et ma olen isegi oma elus kartuleid võtnud. No jaa, peale sellist sõnavõttu pean muidugi tõestama, et ma ei näe kartulivagusid ning kooku elus esimest korda.. Nii haaran Nancy väikevenna Justini käest koogu (peab vist täpsustama, et siinmail võetakse kartuleid pigem kirkat meenutava tööriistaga, mis on kordi raskem ning suurem kui eesti koogud) ning asun mulda taguma. Nimelt maa on nii kõva, et sõna otses mõttes tuleb mulda raiuda. Nancy kommenteerib, et kuna sel aastal olid nii suured üleujutused, siis on kartuli saak kohe ääääärmiselt kehva! No tõepoolest, kui aus olla, siis ega sellel tohutul kaevamisel suurt mõtet ei ole, sest iga kartulitaime all on vaevalt kaks tibatillukest mugulat, mida minu vanaema oleks liigitanud „seakartulite“ kategooriasse ehk mitte söödav ning mitte-kõlbulik järgmise aasta seemneks. Nancy väikevend vaatab mind kõrvalt ning ega ta minu tööstiiliga vist 100% rahul ei ole, sest ta kipub mind ikka õpetaja ja juhendama kuidas õigem oleks mulda „läbi töötada“. 
Kuna kartul on siinmail üks põhiline toiduaine, mida kohalikud söövad sisuliselt iga päev (aga tuleks mainida, et koos riisiga – igal söögikorral serveeritakse mõlemat alati korraga), siis olen omaette vaikselt hämmingus, et mida Nancy pere küll nüüd terve talv läbi sööb?! Aga Nancy alati rõõmsameelne isa ei näi väga murelik olevat. Tundub aga, et nii väikevend kui ka isa on oma kartulipõllu üle väga uhked. Nimelt veavad nad minu ette erinevaid kartulisorte, mis kasvavad sellel põllul kõik läbisegi ning tutvustavad mulle nende nimesid ning maitseomadusi. Väike lilla, mida kutsutakse sea-sitaks, suur roosa-kollasekirju „peruukas“ ning kollane jne. Justnagu meie „Jõgeva kollane“ või siis „Andu“...
Kuna Nancy näeb, et mul on 20 meetri mullas tuhnimise peale juba villid peos ja higi otsaees, ning esialgne entusiasm hakkab raugema, siis teeb ta ettepaneku minna ja kokkamisega alustada. Ilmselt ei tule minu näolt mitu korda rõõmu märke otsida. Nimelt on meie eriliseks toidukorraks tuhas küpsetatud kartulid koos juustuga. Siinmail ei küpsetata aga tuhakartuleid nii nagu näiteks Saaremaal – et korjatakse aga kõik kartulipealsed kokku ning tehakse lõke ning visatakse hiljem kartulid tuha sisse. Siinsed talupojad tunduvad olevat veidi suurema insenertehnilise taibuga. Nimelt ehitatakse mullakängardest väike ümmargune ahi – seal tehakse tuld niikaua, kuni muld seestpoolt oranžiks muutub. Alles siis visatakse kartulid ahju ning lastakse „ahi“ neile peale variseda. Igatahes on kartulid umbes 30 minuti pärast valmis ning istume nagu iidsed Peruu talupojad kunagi põlluveerele maha ning laseme tuha-ahju kartulitel ning kodujuustul hea maitsta. Mm....Kui toit valmis, ilmuvad ei tea kust veel Nancy onunaine ja onupoeg ning ümberkaudsed talupojad. Siin on komme, et kui tuttav mööda läheb, siis tuleb ta kindlasti sööma kutsuda. Ja kutsutud külalisel tekib automaatselt kohustus oma küpsekartulitest teinekord osa siis vastutasuks tuua.
Vestluse käigus julgen poetada, et kartulid on ju Tsiilist pärit. Nancy peaaegu, et minestab ning kiljatab, sest kartulid on JU OTSE LOOMULIKULT PERUUST!! Jeever, seda saatuslikku viga ei tohiks keegi Peruus teha, et ta solvab kohalikke inimesi sellega, et arvab, et kartul mujalt pärit on. Millegipärat meenub mulle, et kunagi Tsiilis reisides väitsid sealsed elanikud täpselt sama asja! Uurin kartulite hingeelu ning ajalugu veidi wikipediast ning selgub, et tõepoolest, kartuli päritolumaaks peetakse lõuna-Peruud, kus seda hakati kasvatama nii 3000-2000 aastat enne Kristust. Aga kartuli liik, mida maailmas kõige laialdasemalt kasvatatakse (Solanum tuberosum ssp. Tuberosum), arvatakse pärit olevat Tsiili põlisrahvastelt, mida nad kasvatasid juba 10 000 aastat tagasi. Aga sellest loomulikult Peruus vaikitakse.
Vaata videot siit.




Marika

esmaspäev, 3. mai 2010

Blogi suvepuhkus

Niiskes dzunglilnnas
bikiiniilm

(ayuhaska teemaline joonistus internetist)

Minu hotellitoas kostab tuttav vaikne põrisev hääl. See on küll kõigest ventilaator, kuid see hääl ajab mind nostalgiast elevile. Ei ole ma ju viis kuud tunda saanud seda, et palav on. Olen elevil ka seetõttu, et minu pulksirged juuksed läksid iseenesest kergel lokki, et sain igapäevase tarbeeseme mütsi välja vahetada bikiinide vastu ning Ecuadorist lahkumisest saadik minu truuks kaaslaseks olnud saapad välja vahetada plätude vastu. Ooo.. ma lausa jumaldan seda kuumust.

Just – armsalt rahulik Cusco elu sai otsa. Kallistasin oma suure uue „suguvõsa“ liikmed kõik ükshaaval läbi, jätsin hüvasti oma lemmikkohtadega ning lahkusin lubadustega ükspäev tagasi tulla. Käisin tervitasin korraks Limas ookeani ning suundusin Peruu põhjaossa - linna, kuhu ei too ükski tee (kasutada tuleb õhku või jõge). Iquitoses linnast läbi voolava Amazonase päikeseloojangulise jõe sumedus ning džunglihääled olid parim tervituskontsert, mida minu hing peale pikka aga külmas redutamist kuulda soovis...

Kuuldavasti on ka Eestimaal hetkel sama seis.. ehk suure talve asemel on imeline kevad Eesti õuedele saabunud. Aga mis toimub, kui külmad on läbi ning õues suur kevad?! Loomulikult tuleb siis puhkus! Nii ka minuga – kuna siinne kliimaavööde jättis kevade vahele, siis saabus minu õuele talve asemele otsekohe suvi. Seoses sellega läheb Blogi väljateenitud suvepuhkusele ning mina 2 nädalaks tsivilisatsioonist välja – ilma elektri ning internetita džunglisse. Veedan järgmised nädalat koos Shipibo hõimu naisšamaanidega, kes tutvustavad mulle Ayuhaska maailma saladusi ning kes aitavad teha rännakuid ise enda sisse... Saab ilmselt väga huvitav olema, aga eks sellest pikemalt kui tagasi olen.

Head kevadet kõigile!!!

Marika