Päikeseloojangul
Isegi öösel on kuum
Koperdan suurte kummikutega mudas, ma ei näe midagi, sest vihm on nii tugev, et silmi pilgutades ei jõua pilt isegi mitte selgeks minna ning vaatamata üll tõmmatud keebile olen ligemärg, sest tegu ei ole ainult vihmaga, vaid ka niiske kuumusega, kus keep annab arvestava panuse selleks, et kõik keha-vedelikud naha kaudu väljuksid. Olen Peruu Amazonase vihmametsas ning võin kinnitada, et see on auga oma nime ära teeninud. Peale tunniajast matka, veel enne kui minu vihmast udused silmad fokuseerida jõuavad, olen kähiseva naeru saatel kellegi kosutavas embuses ning saan sõbraliku patsutuse seljale. See keegi tundub olevat mulle vaevu rinnuni, kuid ooo, milline tugev haare...?! Vaevu ühest embusest pääsenuna maandun teise sülisse ning kolmandasse...
Need on Manuela, Lucmilla, Rosa, Maria, Celestine, Olivia ning Miriam – kes saavad minu järgmise kahe nädala „džungli-nõid-vanaemadeks“. Need senjoriitad on ea poolest vahemikus 60-80 aastat ning kuulduste põhjala kõik ülivõimsad šamaanid, kes oma ameti pärinud oma esiisadelt. Kuskilt ilmuvad välja ka kaks meest – Joracio ning Jorge, kes tasakaalustavad oma vaikse ja meheliku olekuga šhamaanitaride kädistamist. Ja seda viimast nõid-vanaemad oskavad – nii päeval kui ööl kostab nende onnist kriiskavat naeru, itsitamist, kilkamist ja uhhuutamist. Nimelt, kui kedagi neist hõigata, siis kostab vastuseks alati huikav: „Uhuuu“.
Kõik vanaemad on justkui ühe stilisti juurest läbi käinud. Kõigil peas süsimust juuksepahmak – nimelt sõltumata sellest kui vanad shipibo rahvusest naised on, püsivad nende juuksed süsimustad ning need on lõigatud ühe šablooni järgi – tukk ning alt sirged pikad juuksed. Vanaemad kannavad rahvusrõivaid – atlasest neoonvärvilisi lüheldase võitu pluuse (mõnel senjoriital on suurem kõht, mistõttu pluusist on saanud välja piiluva nabaga nabapluus) ning käsitööna tikitud ning ümber keha keritud kangas-seelik, millel ilutseb ayuhaska visioonide standardmuster ehk „ayuhaska tee“ (alloleval fotol). Viimase on iga viimane kui üks vanaema ise oma seeliku peale tikkinud. Ja tikkimist nad armastavad! Näiteks Manuela, kellel üks silm ei näe hästi ning teine puhta pime on, nokitseb pooled päevad oma udupeente tikandite kallal ning vaatamata kehvale nägemisele valmivad tema näppude vahel imetlusväärsed kunstiteosed. Vanaemade näpud käivad igal vabal hetkel usinalt niidi ja nõelaga.
Käsitöö ei ole aga šhamaanitaride ainuke anne. Kui vanaemadega metsa lähen, siis peatuvad nad pea et iga taime ning põõsa juures ning teavad rääkida, mis võlutrikke ühe või teise looduse anniga teha annab. Nad ei tea ravimeid ainult kõhu-, kurgu- ning sapihädade vastu, vaid nad saavad džungliga nii hästi läbi, et see on neile avaldanud saladused ka sellisteks puhkudeks, kui sa tahad, et su naine ei valetaks enam või et äritehing hästi läheks, või et mees armukese juurest koju tagasi tuleks ning armastus su ellu saabuks... Hommikuti, harilikult juba kell kuus hakkab nõia-vanaemade onni poolt kostuma kõva konkimine – nimelt nad taovad ning uhmerdavad selle päeva ravimiteks vaja minevaid taimi.
Meie väike grupp, kes kaks nädalat vanaemade hoole all on, koguneb iga päev kaks korda päevas šhamaanitaride onni, et neilt hoole ja armastusega kokkukeeratud, kuid kehvasti maitsevaid taime-ravimeid saada. Esimesel hommikul reastavad vanaemad meie väikese grupi oma onni ette üles ning joodavad meile kõigile sisse imelikku hapukat taimeleotist, mis on selleks, et me kõik korraga oksendaksime?! Just nimelt – niiviisi reas ja korraga, sest targad šamaaninaised näevad meie energiavälja ning väidetavalt on kõigi lääne inimeste kehad ja hinged väääääga räpased. Kooris-oksendamine aitab vähemalt kehad kiiremini puhtaks teha - hinge puhastamise jätavad vanaemad öösse ning ayuhaska mureks... Ei tea, kas seepärast, või mõnel muul romantilisel põhjusel, aga vanaemad nõuavad, et me ka igal keskpäeval laseksime end neil pesta. Nii nad ootavad meid iga päev naeru kihistades kahe suure vanniga, mis on täis erinevaid taimi, lilli, lõhnaaineid ning õlisid. Lillevann nagu nad seda kutsuvad lõhnab lausa jumalikult. Vanaemad äigavad kordamööda igale ühele meist nii oma 10 kopsikutäit hästi lõhnavat vett pähe ning ülekeha ning kui vaja, siis püksi või rinnahoidjate vahele ning hõõruvad meid „räpakaid“ oma kätega puhtamaks. Lisaks igapäevasele pesemistseremooniale on vanaemade päevinäinud kateldes podisemas ravimid ka seespidiseks puhastuseks – nimelt leidub nende potsikutes leotisi nii energeetiliste blokkide eemaldamiseks, selleks, et peast pahna ja halbu mõtteid vähemaks saada, selleks, et seedimine tööle hakkaks, selleks, et vaimude maailmaga ühendust saada ja nii edasi. Osad inimesed saavad füüsiliste blokkide vastu massaaže, mis on kaugel nö naudingut pakkuvast protseduurist. Vanaemad teavad täpselt, kuhu kehaõnarusse oma näpud toppida ja kuhu suruda, nii et mul valust minestus peale tahab tulla... Lisaks on Manuela ning Olivia – kaks vanemat šhamaanitari – imelised imejad. Just – imejad! Nimelt kui su kehas on kusagil valu, siis ei ole nende käes mitte mingi kunst oma huuled valu tegevasse kohta suruda ning vampiiri kombel luristades imeda kõik halb energia sisse. Tihtipeale peale sellist imemisprotseduuri on šamaaninaised ise täitsa läbi – läkastavad ning sülitavad nagu oleks midagi väga halba alla neelanud. Uskuge või mitte – kahe nädalase mudimise ning imemise ning leotiste joomise tulemusena kaob mind ammust aega vaevanud kaelavalu sootuks!
Kust šamaanivanaemad teavad, mida kellelegi vaja on?! Kui uskuda inimesi, kes senjoriitasid kauem tunnevad, siis nende naiste eest ei jää miski saladuseks. Nad võivad sulle otsa vaadates öelda, mis sind vaevab, või mis su elus valesti on. Kui just tegu ei ole mõne väga ekstreemse juhtumiga, siis nad üldiselt oma tarkust ise peale suruma ei tule, vaid hoiavad oma teada. Selle asemel on meil igaühel aga võimalus minna nendega oma elu dilemmade üle nõu pidama. Ühel pärastlõunal sisenengi lihtsasse onni, kus suure suitsupilve sees istuvad kogu oma müstilisuses 7 väikest tarka naist ning 2 tarka meest. Osad neist tukuvad, osad tegelevad justkui omaenda mõtetega või nokivad sigarette, kuid nad on seal, et igaühele isiklikku nõu anda. Kahest šamaanist vaid 2 räägib hispaania keelt, teised shipibo keelt. Seetõttu käib vestlus nendega järgmist rada – mina räägin inglise keeles jutu tõlgile – tõlk räägib jutu hispaania keeles edasi ühele šamaanile ning see šamaani tõlgib kogu jutu edasi shipibo keelde teistele šamaanidele. Kui kogu lugu edasi antud, ärkavad kõik vanaemad justkui unest ning algab äge vaidlus, mida ühe või teise küsimuse puhul ette võtta. Mustad tukad vaidlevad, tõstavad ajutiselt häält, vaatavad üksteisel pikalt silma, vehivad kätega ning tõmbavad veegi intensiivsemalt sigarette!! Joracio ning Jorge popsivad piipu ning lisavad harva mõne sõna vahele (sest väidetavalt on shipibo kultuuris matriarhaat). Peale nii 5 minutit ägedaid sõnavõtte saabub justkui vaikus pärast tormi – vanemad šhamaanitarid jäävad taaskord justkui letargiasse, keegi hakkab oma küüsi nokkima ning keegi vahib aknast välja – ehk justkui ei oleks midagi toimunudki. Seejärel võtab üks šamaanitaridest sõna ning tõlgib kogu jutu hispaania keelde ning tõlk tõlgib mulle šamaanide „kohtuotsuse“ inglise keelde. Jälgin huviga seda lääneinimese mõistes väga lihtsat, kuid aukartustäratava maailmaga kodus olevate tegelaste kampa ning tunnen kuidas vägisi tuleb muie suunurka. Kas ei ole see mitte eriline, et need 9 väikest sigareti suitsu seest vaevu väljapaistvat šamaani arutavad nii tõsisel ja kirglikul ilmel minu isiklikke küsimusi, küsimusi, mis aitaksid minu elu paremaks muuta?! Kui saan ettekirjutuseks tantirao-kaneeli seespidise taimeleotise, kaelamassaaži, igapäevased armuvannid ning öised spetsiaalsed ikarosed (ayuhaska laulud), siis muutub muie laiaks ning tänulikuks naerupahvakuks!! Kas ei ole elu mitte imeliselt lihtne – joo aga leotisi ning saa vanne ning kõik muutub selgeks kui vesi!!!
Olles kaks nädalat jälginud nende väledate naiste elu – hommikul ei tea mis kell üles, päev läbi toimetused taimedega, meiega, möödaminnes tugevad kallistused ja itsitamine ja huilgamine, igal vabal hetkel käsitöö ning igal ööl ayuhaska tseremooniad koos 5-6 tunniste laulmistega... Millal nad magavad?! Kust nad oma energia saavad?! Proovin Lucmillalt nendele küsimustele vastuseid saada ning selgub veelgi jahmatavam tõde. „Me magame 1,5-2 tundi ööpäevas. Rohkem ei ole vaja, sest me kõik oleme eluaeg teinud erinevate taimede dieete, mis muudavad keha ning hinge vastupidavaks ning vastuvõtlikuks ning samamoodi oleme eluaeg töötanud ayuhaskaga. Kõik see tagab selle, et meile tuleb niipalju energiat teistest dimensioonidest, et und ei olegi suurt vaja...“ ütleb väike vanaema ning samal ajal kui ma suu lahti end koguda püüan, sibab ta oma veidi kõveratel jalgadel suur taimenutsak kaenlas oma onni poole..
Kui vanaemadest viimasel päeval ning ka varem pilte klõpsisime, siis palusid nad oodata, vudisid ruttu juukseid kammima ning itsitasid ning sädistasid ning nõudsid hiljem fotosid näha. See neile meeldis – naised on ikka naised!!!
Ja see ei ole veel kõik. Peale seda, kui nad meid kaks nädalat on proovinud puhastada, turgutada ning kõik ööd meile mitu tundi järjest laulnud ning ravinud, siis viimasel päeval suudavad nad mind veel korralikult üllatada. Nimelt viimase päeva hommikul on vanaemad välja kuulutanud Shipibo-turu, kus nad oma näputööd meile müüa soovivad. Šamaanitarid on oma träniga varakult platsis ning müügioskused ning trikid, mida need džungli-senjoriitad ilmutavad on lausa uskumatu! Ehk nende nõidusliku müügitehnika tulemusena, ei suuda enamus meist lahkuda ilma, et oleks igalt vanaemalt vähemalt ühe nänni kaasa ostnud ning kogu oma kaasavõetud raha ära kulutanud!!
Ja ka see ei ole veel kõik! Viimasel õhtul ilmub meie džungli vaikusesse kohalik bänd, kes teeb tantsumuusikat. Ayuhaska tseremooniate maloca (lehekatusega onn) muutub tantsupõrandaks. Ja oh imet – saali ilmuvad šamaanivanaemad-vanaisad, kes on end imetlusväärselt üles löönud. Manuelal on läbi torgatud lõua suur sõlg, Lucmillal on suur ninarõngas ning kõristitega seelik, kõik on omale kaela kuhjanud ligikaudu 50 kaelakeed ning enamusel on peas meeleolukad pärlitikanditega mütsikesed!! Esialgu kepsutame kogu kambaga üheskoos, kuid šamaanitarid kõige hoogsamalt. Kui meie gringode kamp hakkab ükshaaval vaikselt väsimusest ning higist leemendavatena mattidele vajuma ning tantsupõrandal on vaid riismed, siis ei näita vanaemad veel mitte ühtegi väsimusemärki. Nad on justkui 16 aastased diskol – kui lugu algab, siis kõnnivad nad pika ning enesekindla sammuga gringo-poiste suunas ning rabavad nad tantsima! Iga loo lõpus lähevad nad nagu koolitüdrukud oma matile tagasi, kuid kohe kui lugu taaskord algab, tulevad nad jälle gringo-poisse rabama. Poisid on läbi kui Läti rahad ning aeg-ajalt jõuavad vaid šamaanitaride lähenedes ägada: „Oh my god!!!“ Aga 60-80 aastased vanaemad on oma kosmiliste energiaallikate toel järjekindlad, väsimatud ning imetlusväärselt vitaalsed!
Marika
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar