reede, 30. juuli 2010

American Dream ehk USA lühilood vol 1

San Fransisco "kodutute" noortehotellis
Oii kui jahe on!!

Kultuurišokk, kohaandumine, kultuurišokk ning lõpuks omaksvõtt, et see ongi normaalne – see on minu emotsionaalne rännak olnud viimased 1, 5 aastat. Tulles korralikust põhjamaa keskkonnast oli esialgu vaja harjuda Aasia/Lõuna-Ameerika suminaga, kerge lohakuse ning ükskõiksusega, ajast mitte kinnipidamisega, sellega, et homme on asjade ajamiseks sama hea päev kui täna..., sellega, et poes ei ole müügil muud kui ketšup, kiirkeedumakaronid ning küpsised, et inimesed ei käi tööl, vaid müüvad auto varuosasid ja telefoni SIM kaarte oma elutoast või kuurist... Kes oleks osanud aga arvata, et vaatamata sellele, et olen nö „normaalses“ lääne ühiskonnas elanud üle 30 aasta, et siis 1,5 aastaga nii ümber harjun, et „tavalisse“ lääne-keskkonda tagasi minnes saan algatuseks kultuurishoki, seejärel hirmsa peavalu mitmeks päevaks ning lõpetuseks kergemat sorti stressi... Nimelt olen tänaseks USAs olnud veidi rohkem kui kuu aega ning kui aus olla, siis ma ei ole selle „normaalse lääneühiskonnaga“ (nõus, et käisin ka väga ekstreemsetes kohtades) ikka veel harjuda suutnud ning hing ihkab tagasi „turvalisse-kaootilisse“ keskkonda. Otsustasin kirja panna mõned emotsioonid, mis mind šokeerisid ja mitte kirja panna lugusid, mis mind ei-šokeerinud, sellest tulenevalt kõlab allolev lugu võib-olla veidi ülepaisutatult negatiivselt, mis aga kindlasti ei olnud minu ameerika kogemuse peamine toon. Aga positiivsed asjad oleksid liiga igavad, et neist siin heietada.
Millest on tehtud Manhattan?!

New Yorki 25. korruse katuseterrassilt paistab Ameerika sümbol - vabadussammas ning filmidest tuttav vaade – klaasist pilvelõhkujate tuledes aknad lillakas „maagilse tunni“ valguses pärast päikeseloojangut. Mõlgutan mõtet, et kas ei ole see meist inimestest kummaline, et me koguneme väikesele maalapile ning ronime üksteise kukile elama...?!
Tunne, et ruumi ei ole, läheb aga hullemaks järgmisel hommikul, kui 70ndalt korruselt avaneb vaade kogu Manhattanile... Maja, teine, kolmas, sajaseitsmekümnes, tuhandekolmas... Ei, need ei ole majad, need on akna-ruutude-süsteemid – ikka üks hoolikalt teise kõrvale paigutatuna. Jaa, just, Manhattan ongi tehtud akendest?! Mitu akent Manhattanil on?! Vaatan neid aknaid, millest enamus tunduvad olevat kontoriaknad... Ning äkki tunnen kuidas ma vaatamata 70 korruse pilvepiiril olemisest hakkan kahanema... kahanen väikeseks nagu sipelgas...ning Manhattan muutub sipelgapesaks. Jõllitan justkui nõiutult neid aknaid ning piilun osadest neist sisse... Iga selle väikese ruudu taga on kellegi lugu.. kellegi elu.. kellegi karjäär.. Iga selle akna taga on keegi oma unistustega, rõõmude ning probleemidega – püüdes ikka rohkem ja paremini, võib-olla isegi enam mäletamata, et kuhu või miks. Igas üksikus loos on keegi kas kellegi boss või kellegi alluv. Kõik on sarnased inimesed, aga üldjuhul boss on otsustanud, et ta teab-kõigeparemini-kuidas-asjad-käivad ning alluva enesehinnang sõltub bossu väärtushinnagu-süsteemist. Ja nii mõnigi kord mõni alluv muudab oma süsteemi vastavalt sellele, kuidas boss maailma näeb... Selleks, et raha teenida!? Selleks, et karjääri teha!? Kes oskab öelda, mitu lugu siin Manhattanil on?! Kes teab, mitu unistust siin Manhattanil on... Mul jooksevad sipelgad mööda selga... , sest kuna kõik „lood“ on kokku kuhjatud, siis tundub iga üksik lugu kuidagi õõnestavalt vähem tähtis.... Suur sipelgapesa... või siis akna-tsemendi-džungel koos džungliseadustega – nõrgem või aeglasem lihtsalt süüakse ära...
...ja hommikul liftiga sõites ei ütle mitte keegi teisele „tere hommikust“?! Kas sipelgad „terehommikutavad“ teisi?!
Rallikäigul... Aga kuhu?!

New York. Laupäeva õhtu. Manhattani lõunaosa finantsdistrikti tänavad on imelikul kombel tühjenenud hordidest tormavatest lehvivate kalliste lipsudega meestest ning piinlikult stiilsetest kostüümitatud naistest. Wall street on võtnud hingetõmbe pausi – hetkeks on peatunud lõputu võidujooks raha ja edu järgi. Aga kas sellesse maailma kuuluvad inimesed ise taipavad hingetõmbepausi võtta?!
(fotol minu kostitaja Noam oma maja katuseterrassil)
Noam on sõber. Noam töötab rahamaailmas ja elab imekauni vaatega korteris Manhattanil. Seisame ülekülluses vaevleva supermarketi järjekorras, et maksta kiirelt korvi kuhjatud kauba eest. Noam peatab meie vaikse ning mõnusa jutuvadina korraldusega: „Mine sina sinna teise järjekorda seisma, äkki see läheb kiiremini!“ See kõlab minu jaoks nagu: „Seisa veidi aega pea peal!“ Jään teda täiesti arusaamatult silmitsema, ilma et ükski sõna esialgu suust välja pääseb.. Kui olen end kogunud ütlen küsivate ja segaduses silmadega: „Aga... mul on ju siin sinuga juttu ajades väga hea olla?!“ Noam vaatab omakorda mind mõistmatult, kuid peagi hakkab ta naerma... Ei, tõepoolest, kuhu meil kiire on?!
Vaikne mõnus õhtupoolik. Noam ja mina liikuvas metroos, suunaga kodupoole. Noami konstuktiivne meel laseb suu kaudu kuuldavale ettepaneku: „Nii. Läheme järgmises peatuses maha, sealt saame ekspressmetroo peale hüpata!!“ Olen endiselt lõuna-ameerika hajameelses tempos ning küsin naiivselt: „Kas see metroo siis ei lähe sinna, kuhu me minna tahame?“ Vastuseks saan, et läheb küll, aga... ja Noam vaatab mulle pikalt otsa ning hakkab laginal naerma, mõistes ka ise oma kiirkäigul-kihutava-aju-autopiloodi-trikke....
Tõepoolest – meil ju ei ole kiire.. aga elades kiires elutempos muutub kiire vajalikuks osaks elust... ja siis imestame, kuidas elu nii kiiresti möödub...
Petmine, aga ametlikult....

Aasias ja lõuna-Ameerikas rändajad kaeblevad, et kohalikud petavad hindadega!! Et kuskil ei ole kirjas, kui palju midagi maksab...
Ameerikas on igal pool sh kohvikutes ilusti kirjas, palju kõik maksab. Imetlusväärsel kombel töötavad kõigil taksodel taksomeetrid ning hinnad on selged. Kui aga maksmiseks läheb, siis olen mina veel rohkem segaduses kui lõunamaade elukunstnikega kaubeldes, sest mitte kunagi ei ole lõplik hind see, mis kirjas!? Justtäpselt! Vabatahtlik jootraha ei ole vabatahtlik, vaid suisa kohustuslik. Hindadele lisanduvad kõiksugu kummalised maksud. Olukorraga mitte harjunud inimesele on see täpselt sama segane hinnapoliitika kui Aasias või Lõuna-Ameerikas. Siin ei ole justkui aga õigust ärrituda müüjate peale, sest kõik on ju ametlikus kastmes..
(jätkub...)

Marika, tõlkes kaduma läinud...