Neljapäev, 30. juuli 2009

Natuke armastust ehk Balil pulmas

Oma kolmandas Bali kodus, aknast paistva kose vulina saatel

+25 ºC

„See on tavaliste (öeldud rõhutatult) Bali inimeste pulm. Pühapäeval on väike tseremoonia, siis tähistatakse pruudi kolimist mehe majja. Kolmapäeval on pulmade teine osa, siis on kõik palju värvilisem ning on suurem tseremoonia”, selgitab Wayan mulle telefonis ees ootavate pulmade korralduslikku külge. Nimelt kui mainisin oma kohalikule sõbrale Wayanile, et sooviksin Bali pulmad ka ära näha, siis oli ta lahkesti mind oma tuttavate ehk tema küla tüdruku ning oma sõbra venna pulma kaasa võtma. Ajan aga kabajja ja sarongi selga ning minek.

Peigmehe maja hoovi jõudes, on tavapäraselt kogu küla kokku tulnud – traditsiooniks on, et igast küla perest peab vähemalt üks liige tulema oma austust näitama. Vaatamata pidulikult päevale minu suureks üllatuseks ei hoovis olevad inimesed ega ka majapidamine erilisest pidulikkusest ei õhku... Harilikus Bali majade kompleksis vedeleb seina ääres prügi, hoov on mudane ning räpane, meestel on sarongi peale visatud suvalised T-särgid (minu sõbral Wayanil on sarongi peal piilupart Donaldiga suvesärk) ning naistel on kabajja esistel näha hommikuste asjatoimetuste jälgi ning nii vööd, juuksed kui korsetid on lohakamalt sätitud kui templitseremooniatel näha võib.

Võtame teiste külaliste eeskujul maja trepil istet, kuhu meile serveeritakse imelikku maitsega ülimagus tee ning banaani lehe sisse mässitud kohalikud head-paremad aurutatud riisi suupisted... Wayan selgitab mulle, et kohe asume rongkäiguna teele 100 meetri kaugusele neiu perekonna majja, et ta siis sealt paari tunni pärast peigmehe majja tagasi tuua. Wayan ütleb, et siinsel juhul on tegu nö kiirpulmaga, kuna pruut-ja peigmees nii lähestikku elavad. Tavaliselt kui vahemaa suurem, siis võib see tseremoonia aset leida päevi. Nii kõnnin uhkelt oma blondi parukaga eristudes kohalike pulmakülaliste hulgas ning meist mööda sõitvad turistibussid peatuvad ning millegipärast tundub neile kohalikke rõivaid kandev valge juuksepuhmaga naine huvitavam fotoobjekt, kui kogu pulmarongkäik. Tee ääres olevate majade ustel olevad kohalikud saadavad mulle aga heakskiitvaid pilke.

Pruudi ehk Ni Wayan Murtini kodus istuvad kõik külalised jälle majakeste treppidele ning lihtsalt ajavad juttu ning teevad ei-midagit. Ega külalistel ei tundu üldse asja olevat tseremoonia endaga, nad on lihtsalt kohal austusest, et veidi maiusi manustada ning sõpradega juttu ajada. Olen vist ainuke, kes huviga jälgib, mis hoovis toimub. Nii muuseas ilmub kuskilt välja pruut, kes on ilus kui roosinupuke, kuid kellele peaaegu mitte keegi mingit tähelepanu ei pööra. Ühe majakese trepil istub umbes 10 meest – nende hulgas on külavanem ning pruutpaari sugulased. Pruutpaar läheb istub alandlikult nende ette ning järgmised 20 minutit iga mees loeb uue liidu liikmetele epistlit. Kuigi ma midagi aru ei saa, siis Wayani sõnul on tegu juhtnööridega, kuidas oma kaasat hoida ning kuidas perekonda luua, hoida ja üksteisega käituda jne. Kui kõik justkui selge on, kirjutavad mõlemad päeva kangelased paberile alla ning abielu ongi registreeritud.

Pruut on istunud terve selle aja peigmehe poole seljaga. Ma ei ole kordagi näinud, et nad oleks üksteisele silma vaadanud või üksteist puudutanud. Uuri Wayanilt, et kas see ei olegi armastuse abielu? Wayan selgitab mulle, et see on „a little bit of love” ehk natuke armastust. Nimelt nad teavad üksteist juba ammu ning nüüd otsustasid lihtsalt oma perekondade survel abielluda, kuid armastama õpivad nad üksteist hiljem. Nimelt tüdruk on juba 25 aastane, mis on viimane aeg sobilikus eas abiellumiseks. Kuna ta käib Türgis ühes spas tööl ja plaanib raha teenimise eesmärgil järgmised 5 aastat jätkata, siis oleks ta 30nd kui ta koju jõuaks ning see on Bali naise puhul juba ilmselge vanatüdruku iga. Ja kui keegi on vanatüdruk, siis on kindel, et kõik külanaised kogunedes ojakestesse end pesema, räägivad temast taga. Minu kõrval treppidel istuvad kohalikud uurivad läbi Wayani minu kohta ning ma vastan täiesti ausalt oma vallalisuse ning lastetuse kohta. Kohalikud noogutavad mõtlikult ja kaastundlikult, sest olen ju ilmselge vanatüdrukJJ. Peigmees, I Nyoman Landika on 32 aastane, Bali pealinnas Denpasaris töötav elektroonika müügimees. Meeste puhul on abiellumiseks sobilik iga 30 ning kriitiline iga 35. Kuna tüdruku peres on ainult tüdrukud ning ühtegi poega nö vanemate ja maja eest hoolitsema jäämas ei ole, siis leiti, et neiule on parim oma kodu lähedale mehele minna, et ta saaks oma vanemate eest hoolitseda. Minu vaatluste tulemusena tundus neiu pere kaugelt jõukam kui mehe pere, siis eks vast mehe poolt ka oma huvid mängus olid.

Uurin Wayanilt, et mis siis saab, kui mõni endale sobivat partnerit ei leia? Wayan ütleb, et see on kehva, sest tõenäoliselt terve küla hakkab tema kohta sosistama. Abiellumist loetakse siin austuse näitamiseks oma vanemate suhtes. Uurin hästi ettevaatlikult, et mis siis saab, kui võsuke ei taha abielluda, sest ta on näiteks homoseksuaal. Wayan kihistab vaikselt naerda ning ütleb, et Balil ei ole homoseksuaalsus aktsepteeritud, et seda üldjuhul välja ei näidata ning abielluda tuleb ikka. Balil on ka arvamus, et osad inimesed sünnivad homoseksuaalidena, sest see inimene on eelmises elus oma abikaasat peksnud või muidu halb abikaasa olnud. Pööritan silmi ning tunnen siinsetele mitte-heterodele salamahti kaasa.

Olles mõnda aega hoovis toimuvat jälginud, ning tuvastanud apaatsuse mitte ainult külaliste seas, vaid ka pruutpaari enda ilmetel ning kehakeeles, siis tekib paratamatult mu huulile küsimus, et kas siis pulmad ei olegi nende noorte elus kõige olulisem sündmus. Wayan annab vastuseks üllatunud ja pika: „Eiiiiiiiii”. Ta vastab: „Kremeerimine on kõige olulisem sündmus Bali inimeste elus, seejärel tulevad hammaste viilimine, laste sünnid ja muud templi tseremooniad. Pulmad on seal kusagil lõpus”.

Preester viib läbi tavalise tseremoonia, mis ei erine kuidagimoodi teistest tseremooniatest, mida ma siinmail näinud olen. Pruudi ema viib pruudi kodus pruudiga läbi mõned rituaalid –varvaste vahele ja sõrmede peale asetatakse lõng ning tossutatakse viirukitega ümber pruudi. Pruudi ees lõõmab lõke ning kanamunadega tehakse ringe ümber tema näo. See olevat selleks, et tüdruk ilusti kodust ära läheks, kuid ikka vanemaid au sees hoiaks.

Paari tunni pärast oleme taaskord peigmehe kodus, kus toimub järjekordne preestri poolt läbiviidav tseremoonia ja palvus ning pruutpaar peab nüüd koos mingeid riitusi läbima. See näeb välja veidi nagu eesti pulmades, kui pruutpaar enne pulmamajja sisenemist peab puid lõhkuma või titte mähkima. Peigmees võtab selga riisiharimise tööriistad ning kõnnib nendega ümber hoovi mitu tiiru, näidates, et ta on potentsiaalselt hea põlluharija. Neiu peab nööre kokku sõlmima ja lahti lõikama ning kõige lõpuks pruutpaar söödab üksteist riisiga. Külalised endiselt eriti ei huvitu pruutpaariga toimuvast ning nende päeva tipphetkeks jääb ilmselt peale piduliku osa lõppu pakutav rikkalik söömaaeg.

Kolmapäeval ehk tseremoonia teisel päeval sajab nagu oavarrest. Jõuan pulma imeilusana – nimelt tunniajalise sõiduga paduvihmas sain imelise sasi-pusa-wet-look-kiivri-soengu ning ligemärja sarongi. Aga sellest ei ole midagi, sest kogu pulma tseremoonia hoov on justkui bassein – külalised sumpavad läbi pahkluuni ulatuva mudase vee ning keegi ei näe niigi pidulik välja kui pühapäeval. Hoovi on proovitud veidi pidulikumaks muuta väga määrdunud plastmasstoolidega ning bambusest tehtud nikerdustega. Hoovis aga hiilgab pruutpaar, kes on seekord eriti uhkelt ehitud – kulla ja karraga - ning isegi peigmehe nägu on valgendava kreemiga üle võõbatud.

Wayan oli mulle varem selgitanud, et kolmapäeval ehk täna on tegu peoga. Minu kui juhmi turisti jaoks aga kordub suure üllatusena sisuliselt täpselt sama stsenaarium, mis pühapäevalgi, kui välja arvata ametlik abielu registreerimine. Ehk algatuseks tuuakse magus tee ja koogid, siis liigutakse peigmehe majast pruudi majja, kus viiakse läbi palvus ja tseremoonia. Taaskord külalistest pole kellelgi asja, mida pruutpaar teeb ning pruutpaaril ei ole ka üksteisega asja. Mina sätin end teismeliste tüdrukute kõrvale ning räägime kõik oma emakeeles ja kehakeeles üksteisele pikki lugusid... vanaemadest, õmblemisest ja joogast. Peo kulminatsioon on külaliste jaoks taaskord söök – seekord siis pruudi majas. Isegi menüü on sama – ikka riis ja pikad oad kookospiimas ja kana – ja oo - seekord ka sealiha. Magustoiduks võib endale arbuusiviilu pätsata. Kõik külalised istuvad majakeste treppidel ning kohalike kommete kohaselt süüakse käega. Wayan selgitab mulle, et 400 külalise jaoks tapeti ära neli saja kilost siga, tosin kana ja naispere on hullumiseni varahommikust saadik vaaritanud. Müts maha!!!

Taaskord mehe koju jõudnuna ning keset „vihmavee basseini” maha istunud, algab taaskord suur sadu. Tunni aja jooksul lahkuvad kohalikes rahvusrõivastes külaelanikud ning hoovi hakkavad imbuma teksapükstes ning justkui ööklubi peoks sätitud noored. Need olevat peigmehe koolikaaslased pealinnast. Ootan, et äkki hakkab nüüd lõpuks suurem tants ja trall. Uurin Wayanilt, te noh, millal siis laulu ja tantsuga pidu ka hakkab. Wayan selgitab mulle, et see ongi pidu – bali pulmas ei laulda, tantsita, ei jooda ei laaberdata, vaid istutakse ja aetakse juttu. Taaskord pakutakse süüa - riisi ja mune ja kana, arbuusi ja vett....

Siinmail pulmade puhul kinke üldjuhul ei tehta – vahel mõni viib veidi kohvi ja suhkrut, peamiselt aga käiakse abiks ohverdusi tegemas ning vahetatakse toitu. Just, vahetatakse – nimelt külalised tulevad kodust oma toiduga ning kui nad ära lähevad, siis antakse neile kohalikku toitu asemele, mida koju viia. Mina annan kohalike sõprade soovituste kohaselt pruudi kätte ümbriku väikese toetusega.

Peagi tunnen, et ma ei sulandu kuigi hästi moodsa ööklubi riietusega inimmassi ega ka kohalikus keeles peetavatesse vestlustesse, siis lahkun umbes kella kümne ajal, jättes kohalikud noored jutustama. Läbi lausvihma rolleriga kodupoole sõudes mõlgutan mõtet, et tõepoolest, üks teine tseremoonia kus viibisin, mis viidi läbi minu külas ühe uue maja valmimise puhul, oli ikka kordades uhkem kui need pulmad. Seal olid vähemalt kohalikud tantsijad ning kohalik tilu-lilu bänd, rääkimata külaliste ning majapidamise ehtimise uhkusest.. Kuigi abielu on siinse perekonnamudeli püha alus, siis ilmselt on see nii loomulik osa, et selle tähistamist ei võeta kuigi tõsiselt. Selgub, et ka pulmaaastapäevi ei tähistata. Pulmadele kulutatakse küll palju raha, aga see kulub preestrile tseremoonia läbiviimiseks.

Pruutpaari mesinädalad seisnevad selles, et nad ei pea 3 päeva mitte midagi tegema ning võivad mesinädalate pesas ehk nende oma magamistoas olla. Selle pulma pruut lendab aga 3ndal augustil aastaks Türki ja ei näe oma mees enne järgmist aastat. Loodan, et nende armastus aastatega kasvab.

Marika (pühendusega Monikale, kellel olid laupäeval pulmad. Palju õnne ja armastust!!)

p.s Kes on Balile tulemas ning soovib veidi lähemalt kohalikku eluga tutvust teha, siis soovitan Wayaniga ühendust võtta (+6285238880050 või wayantagel@hotmail.com). Wayan pakub giidi teenuseid, õhtusööki Bali kodus, räägib head inglise keelt ning oskab kohalikke asju selgitada lääne inimesele arusaadavas keeles.

Teisipäev, 28. juuli 2009

Pekingi päevik

Khatgali külas Dolzodmaa juures köögis
Päike paistab, hommikuselt karge +15 ºC





(algus 20. juuli 2009 sissekandes)

Laupäev, 11. juuli 2009

Minu ägedas hotellis hommikusööki hinna sees ei ole. Ilmselt tuli rahast puudu. Pole probleemi – midagi paremat kui eelmisel päeval ostetud leib ja tomat teega ei oskagi ma praegu tahta.

Kogu hommikupooliku veedan oma toas internetiavarustes seigeldes ja telerit vaadates. Väljun hotellist alles mõned minutid enne kella 12, sest minu hotellielu on selleks korraks läbi. Aeg on ränduri hinnaskaalaga hostelisse ümber kolida.

Minu uus kodu asub Dongchengi linnaosas. See on veidi kaugemal kesklinnas ja sõidan sinna metrooga. Mul on internetist välja kirjutatud juhised, kuidas see hostel üles leida, aga koheselt kui olen metroopeatusest maa peale jõudnud, avastan end ekslemast tundmatutel tänavatel. Selgub, et sellel jaamal on kaks C-väljapääsu, kuid kumbki neist ei vii õigele tänavanurgale, kust peaks juba abistavad viidad mind hostelisse juhatama. Püüan möödakäijate abiga end kaardi peal positsioneeerida, kuid mul ei vea – mitte keegi neist ei oska inglise keelt sellisel tasemel, et aru saada, mida ma neist tahan või ei oska nad inglisekeelset kaarti lugeda...

P. Loft Youth Hostel asub hutongis. Hutongid on Pekingi ajaloolised kvartalid, mis oma väikeste sik-sakiliste tänavate ja madalate majadega mõjuvad nagu labürindid. Praegu elavad siin enamasti lihtsad inimesed. Majad on sageli suvalistest materjalidest kokku klopsitud ja meenutavad rohkem putkaderivi. Tänava äärde ehitatud üldkasutatavad dushiruumid ja WC-d näevad välja kõige uuemad majad kogu kvartalis. Olgugi, et esmapilgul võib hutongielu kõlada nagu elu slummis, pole see kaugeltki nii – pigem on tegu Kalamajadega, mis pole veel korda tehtud ja kus sellele vaatamata valitseb mõnus tagahoovi atmosfäär. Olgugi, et hutongid asuvad kesklinnas, on siinne elu eemal suurte magistraalide mürast ja pealinnale omasest kiirest elutempost. Asukoht kesklinnas on ka põhjuseks, miks paljud neist on jäänud jalgu kaasaegsetele arendusprojektidele ja osaliselt või täielikult lammutatud. Nii ei maksa Pekingis ringi jalutades imestada, kui kõrgete kontorimajade rivi tagant leiab taoliseid “teisi” maailmu.

Hosteli ühikasse olen telefoni teel koha kinni pannud juba päev varem. Ütlen vastuvõtulauas oma nime ja kurdan, et hostelit polnudki nii kerge üles leida. Tüdrukud naeratavad viisakalt ja paluvad mul esitada pass. Ohoo! – meenub mulle – Hiina viisaga passi mul ju praegu polegi, sest olin selle eelmisel päeval Mongoolia saatkonda andnud. Teatan tüdrukutele, et olen ühe passiga parajasti viisat taotlemas ja kui neil on vaja minu isikut tuvastada, siis mul on olemas teine pass. See tekitab tüdrukutes segadust ja pean selgitama, et kuna ma reisin palju, siis taotlesin endale Eestis lisapassi, selleks et saaksin vabalt ringi liikuda kui üks pass on saatkonnas viisa järel või korraga erinevatest saatkondadest viisat taotlen.

Tüdrukute naeratused nägudelt on kadunud ja nad ütlevad mulle, et neil on vaja seda passi, kus on sees Hiina viisa. Selgitavad mulle, et Hiinas kehtib kõigile majutusasutustele kord, mille kohaselt peavad külastajad registreerimiseks esitama passi Hiina viisaga ja politsei käib neid pidevalt kontrollimas, kas kõik vajalikud andmed on dokumenteeritud.

Hiina viisaga passi pole mul aga võimalik neile anda, sest see on Mongoolia saatkonnas... Olen kerges hämmingus ja selgitan neile uuesti, et saage aru, viisa taotlemisel juhtub igas riigis, et pass võetakse saatkonna poolt ära, et seda passi ei saa ma Mongoolia saatkonnast tagasi enne teisipäeva, kuna praegu on nädalavahetus ja esmaspäeval on Mongoolia saatkond riigipüha tõttu suletud. Näitan tüdrukutele hiinakeelset kviitungit, mille ma Mongoolia saatkonnast passi vastu sain, et oma sõnu millegagi kinnitada.

Tüdrukute näod on tõsised nagu Põhja-Korea piirivalvuritel ja nad kordavad, et ilma passita, milles on Hiina viisa, ma selles hostelis ööbida ei saa. Selline on kord ja neil pole võimalik seda muuta. Kuna näen, et meie jutus mingit edasiminekut ei ole, küsin, mida ma siis nüüd tegema peaksin. Tüdrukud soovitavad mul Mongoolia saatkonda pöörduda ja pass tagasi küsida. Ehk siis olen oma jutuga alguses tagasi...

Kuna olen seal juba emotsionaalseks muutunud ja pole ilmutanud ühtki märki hosteli vastuvõtulaua tagant lahkuda, helistab üks tüdrukutest managerile, et üle küsida, kas mind on võimalik hostelis majutada või mitte (võimalik, et lihtsalt uurib, mida minusuguse hulluga peale hakata…). Kui kõne on lõppenud, ütleb tüdruk, et ka manageri sõnul ei saa mind ilma passita sisse registreerida... Püüan oma veenmisega otsast peale alustada ja küsin tüdrukutelt, et kas nad ei usu mind, et mu pass on Mongoolia saatkonnas. Tüdrukud noogutavad ja kinnitavad, et usuvad. Selle peale pakun neile välja, et ma võin kirjutada peast oma passi andmed ja nad registreerigu mind hostelisse päev varem – siis oli mul pass olemas – ja kui teisipäeval saatkonnast passi tagasi saan, siis toon selle neile näidata ja kõik on rahul. See plaan aga ei meeldi tüdrukutele, sest praegu on lisaks neile ka manager situatsiooonist teadlik ja viimane keelas ära mind hostelisse vastu võtta…

Püüan tütarlaste südamatunnistustele rõhuda ja küsin neilt hingestatult, et kas ma tõesti peaksin nende meelest kolm ööd pargis ööbima? Tüdrukud kehitavad selle peale õlgu ja soovitavad mul oma probleemiga Eesti saatkonda pöörduda. Kordavad uuesti, et nemad mind aidata ei saa.

Lahkun, sest mu veenmisoskus on end ammendanud ja näen, et tüdrukud on kaljukindlad, et ma ei saa nende juurde jääda. Otsustan, et tark on aeg maha võtta, lõunat süüa ja siis edasi mõelda, mida teha.

Toitu oodates teen paar kõnet erinevatesse hostelitesse. Kirjeldan oma olukorda ja saan sealt sarnase vastuse – kui mul pole ette näidata passi koos Hiina viisaga, siis mind vastu ei võeta. Küsin ka neilt, mida peaksin edasi tegema. Ühest kohast soovitatakse mul tagasi kolida hotelli, kus seni ööbisin ja teine hostel lõpetab lihtsalt kõne ära.

Kõht täis olen välja mõelnud kolm edasist tegevusplaani. Alustuseks kammisin mõttes läbi kõik oma võimalikud kontaktid Pekingis. Tulemuseks oli üks number telefonis, mis kuulub Andyle, siinsele matkakorraldajale, kellele olin eelmisel päeval helistanud seoses matkaga Hiina müürile.

Andy on parajasti Hiina müüril matkamas, kui talle helistan. Tutvustan, kes ma olen ja tunnistan, et sedakorda helistan talle hoopis teistsuguse murega. Kirjeldan, millisesse olukorda olen sattunud ja küsin, kas ta saaks mind kuidagi aidata. Andy kuulab mu kenasti ära, mitmed asjad tunduvad talle minu jutus segased ja ta laseb mul mitu korda üle rääkida, kus mu pass siis ikkagi on ja lõpuks lubab minuga ühendust võtta, kui on õhtul tagasi linna jõudnud. 50:50, mõtlen kõne lõppedes, kas ma temast kunagi enam kuulen…

Kahe teise lahendusena näen couchsurfingut ja Eesti saatkonda Pekingis. Mõlemad plaanid eeldavad internetiühendust, mistõttu leian end uuesti P. Loft hosteli ukse tagant. Üheks põhjuseks, miks ma just selle hosteli kasuks otsustasin, oli fakt, et siin ööbimisel lubati tasuta traadivaba internetiühendust. Võltsnaeratus näol ütlen tüdrukutele uuesti tere ja kinnitan neile, et saan neist aru, et neil pole võimalik mind oma hostelisse registreerida (mille peale üks tüdrukutest teeb mürgise märkuse öeldes, et tore, et lõpuks ometi ka mina sellest aru sain). Küsin neilt luba kasutada hosteli üldruume, kuhu saaksin oma asjad maha panna ja internetti kasutada, et enne ööd oma murele mingi lahendus leida. Mul lubatakse mõneks tunniks nende juurde jääda.

Esimese asjana internetis registreerin end couchsurfingu süsteemis Pekingi grupi liikmeks, mis hõlmab üle 600 liikme. Kirjutan abipalve kogu grupile, kus kirjeldan oma ootamatut olukorda, vabandan oma olematu etteteatamise aja eest ja palun sohvat järgmiseks kolmeks ööks. Jätan üleskutsesse oma kohaliku mobiiltelefoninumbri ja varasemale kogemusele tuginedes olen kindel, et keegi varsti võtab minuga ühendust.

Kuna keskööni on aega vähem kui üheksa tundi, siis ei julge ainult ühe kaardi peale mängida. Panen klapid pähe ja Skype kasutades helistan oma Eesti Välisministeeriumis töötavale sõbrale. Kui sõber on ära tundud mu hääle, küsib sedamaid, kas ma olen mingisse jamasse sattunud:))). Kirjeldan talle minu ees terendavat kodutu tulevikku Pekingis ja uurin, kas minu murega on mõtet Pekingi Eesti saatkonna inimeste poole pöörduda. Saan kinnitust, et saatkonnas töötavad toredad inimesed ja kindlasti saavad nad minu probleemi lahendamisel abiks olla. Kuna on nädalavahetus, siis ei ole ka Eesti saatkond avatud. Meeldivaks üllatuseks on aga siinne suursaadik oma kohaliku mobiiltelefoninumbri saatkonna kodulehele üles riputanud. Jätan sõbraga hüvasti lubadusega suursaadikule helistada.

Asja veidi seedides tundub aga saatkonda pöördumine kuidagi mage mõte. Mis sa ronid rändama, kui nii abitu oled! Saatkond tegelegu ikka tõsisemate küsimustega. Pigem olen pargis… Igaks juhuks kirjutan suursaadiku numbri ikkagi üles.

Ennekõike ootan vastust couchsurfingust. Panen telefonigi enda kõrvale laua peale ja püüan mõttejõudu kasutades seda helisema sundida.

Kell on juba viie kandis õhtul. Seis on sama – couchsurfing vaikib ja mingit muud ime pole ka vahepeal juhtunud. Ma muidugi ei usu ikka, et ma tänavale jään, kuid samas on mingi närv sisse tulnud. Nii ei suuda ma keskenduda muudele asjadele nagu “lihtsalt” emailide vastamine või blogi kirjutamine. Selle asemel ootan.

Helistan suursaadikule. Kuuldavasti ikkagi toredad inimesed ja loodan, et nad mind seal haletsema ei hakka. Selle asemel leian endale ehk toredad kaaslased kogu nädalavahetuseks ja kuulen lähemalt siinsete diplomaatide elust, mis oleks väga huvitav. Kahtlustan, et kui võtan saatkonnaga ühendust kell üheksa õhtul, on neil vähem variante midagi minuga peale hakata. Püüan alguses mingeid sissejuhatavaid lauseid välja mõelda: “Tere! Mina olen eestlane, kes on praegu Pekingis ja keda ükski hostel ilma passita sisse ei registreeri. Kas Te saate mind aidata?” Või: “Tere! Ma väga vabandan, et helistan Teile laupäevasel õhtul, kuid olen sattunud olukorda, mida ise lahendada ei oska ja äkki saate Teie mind aidata?” Kõik sissejuhatused tunduvad nii nõmedad, et ühel hetkel lihtsalt vajutan kõne alustamise nupule ja loodan, et suudan töö käigus mõistlikke täislauseid moodustada.

Teisel pool toru on esmalt vaikus enne kui kuulen malbet naishäält hiina keeles rääkimas. Tegu on automaatvastajaga ja kohalikku keelt mõistmata võib aru saada, et telefon pole levis või on välja lülitatud. Järgneva tunni aja jooksul proovin samale numbrile veel mitu korda helistada, aga tuttav naishääl torus jääb oma lause juurde kindlaks. Mis teha, ka suursaadik ole inimene ja peab nädalavahetusel tööst puhkama. Tunnen ka väikest kergendust, et see kummaline kõne ära jäi...

Kus siis nüüd Pekingi pehmed sohvad on, ma ei mõista!? Kuna Pekingi grupi foorumis on vahepeal juba igasugu teisi teemasid arutluse alla võetud (nagu “Kes täna õhtul ja kuhu välja läheb?”, “Kuidas Hiinas keelatud Facebooki koodi lahti muukida?”, “Millistesse Pekingi restoranidesse sööma minna?” jne), siis hakkan vaikselt kahtlema, kas minu dramaatiline küsimus üldse kellelegi korda läheb... Eks taoline foorumisse saadetud üleskutse on alati ka anonüümne - kõigile ja mitte kellelegi. Asun jälgima, kas keegi Pekingis elavatest liikmetest on parajasti online’s ja läkitan neile konkreetselt oma palve. Natuke naljakas on ka sedasi internetis inimestele jahti pidada:), aga elu sunnib ja mingiks valehäbiks pole siin enam aega.

Ootan. Olen juba otsustanud, et kui enne pimedat midagi ei juhtu, lähen politseisse. Olen veendunud, et Hiina politsei välismaalast tänavale ei jäta.

Korraga heliseb telefon. Lõpuks ometi! See on Andy, kes on vahepeal matkalt tagasi linna jõudnud. Andy uurib, mis minust saanud on ja kuuldes, et ma olen jätkuvalt kodutu, lubab mu hostelisse ise kohale tulla.

Andy osutub puhastverd hiinlaseks. Üles kasvanud Gansu provintsis ja viimased neli aastat Pekingis elanud ja töötanud. Seletan kogu loo Andyle uuesti algusest lõpuni. Andy küsib rida küsimusi ja mina vastan. Olukorraga end paremini kurssi viinud räägib Andy hiina keeles hosteli tüdrukutega. Need väidetavalt helistavad politseisse, et uurida, mida minuga teha. Tulemust pole - ütlevad, et neil pole lubatud mind ilma passita hostelisse vastu võtta.

Ei oska muud välja pakkuda kui küsida, kus on lähim politseijaoskond ja ise kohale minna. See on kusagil lähipiirkonnas. Andy tuleb kaasa. Teel ajame juttu, räägime maast ja ilmast. Andy on tore sell.

Andy ütleb, et tuba, mida ta Pekingis ise rendib, on väga väike. Muidu saaksin ehk ka tema juures need kolm ööd ära olla. Mõtlen, et olen valmis ka põrandal magama, aga ei hakka Andyle peale käima enne kui olen ära kuulanud, mida politsei ütleb.

Politseis istuvad tõsised mehed. Umbes 5-6 tükki, kannavad mundrit ja teevad jaoskonna suures tühjas saalis suitsu. Andy asub politseinikele hiina keeles seletama, mina seisan juures ja teen kurba nägu. Politseinikud kuulavad Andy jutu ära ja vastuseks hakkavad läbisegi kommenteerima. Üks politseinik haarab arutelu lõppedes lauatelefoni, helistab kuhugi ja annab korraldusi. Selgub, et politseinik rääkis hosteliga ja nüüd peaksid asjad korras olema.

Läheme tagasi hostelisse. Vastuvõtulauas istub selleks ajaks juba uus tüdruk, kellele Andy lühidalt midagi hiina keeles räägib. Tüdruk rebib kaustikust ruudulise paberi, palub mul oma passiandmed sellele üles kirjutada ja registreerib mind lõpuks hostelisse. Kell on kaheksa õhtul.

Läheme koos Andyga õhtust sööma. Selle käigus tänan teda kordavalt, et ta mind nirust olukorrast välja aitas. Kokkuvõttes oli vaja lihtsalt kohalikku keelt rääkivat inimest ja veidike hoolimist, et Hiina bürokraatiamasinast läbi närida. On tegelikult uskumatu, et abi tuli sisuliselt juhuslikult inimeselt. Andy ei tee mu tänuavaldustest suuremat numbrit. Ütleb, et tal on hea meel, et sai mind aidata ja et küll mina aitan kunagi jälle teisi. Jalutame veel mööda laupäevaõhtuselt rahvarohkeid tänavaid ja jätame hüvasti. Tean, et soovin Andyt tema abi eest tänada sellega, et lähen kindlasti tema poolt korraldatud Hiina müüri matkale. Luban temaga järgmine päev ühendust võtta ja teada anda, mis päeval ja mitmekesi tulen.

Hilisõhtu käigus selgub, et ka couchsurfingu õlekõrs oleks enne ööd tööle hakanud. Nimelt saan kusagil 21.45 ajal telefonile sõnumi, kus üks Pekingi võõrustaja uurib, mis minust saanud on. Kell 22.30 heliseb aga telefon ja toru teises otsas on Pekingis elav belglasest ekspät, kes tutvustab end kui suurt Eesti fänni ja on valmis mulle ulualust pakkuma vaatamata hilisele ajale ja faktile, et teised rändurid juba tema juures peatuvad. Tänan viisakalt mõlemat ja annan teada, et sain peale pikka võitlemist endale lõpuks koha hostelis. Muuseas, mõlemad CS liikmed, kes ühendust võtsid, olid just need kaks, kellele isikliku sõnumi saatsin.

Enne kui magama lähen istun veel mõnda aega hämaras hosteli “elutoas” arvuti taga. Raporteerin kõigile kaasaelajatele, keda olin oma ebatavalisest olukorrast alarmeerida jõudnud, et minuga on kõik hästi. Taaskord on leidnud kinnitust, et segaste situatsioonide puhul ei ole mõtet liigselt muretseda – alati on olemas mingi lahendus ja küll see endast ühel hetkel ka märku annab.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Olgugi, et ma algselt mõtlesin oma Pekingi üheksa päeva emotsioonid kõik ka blogisse kirja panna, siis praegu tundub, et jään sedasi liiga pikaks ajaks Pekingisse:). Seega lõpetan siinkohal Pekingi päevikuga ja järgmised sissekanded juba uutest kohtadest.

(Lõpp).

Tom

Laupäev, 25. juuli 2009

Pekingi päevik

Mongoolias Ulaanbaataris hosteli naril
+18ºC



(algus 20. juuli 2009 sissekandes)

Reede, 10. juuli 2009

Hotelli ei valinud ma mitte päris juhuslikult. Tähtis oli, et see asuks kusagil saatkondade rajooni lähedal. Olin juba varakult teinud plaani, et 10. juuli varahommikul torman esimese asjana Mongoolia saatkonda. Lugesin Lonely Planetist, et viisa taotlejatest võib seal tekkida pikk järjekord ja konsulaarosakond suletakse igal päeval täpselt kell 11. Minul oli aga Hiina viisa peagi lõppemas, mistõttu polnud mul võimalik Mongoolia viisa saamisega pikalt venitada. Pealegi oli just samal nädalavahetusel ja esmaspäeval Mongoolias riigi suurim püha – Naadami festival. Selle tähtsa sündmuse puhul oli ka Mongoolia saatkond ühe päeva võrra kauem suletud.

Tegelikult juhtub aga see, et väljun oma hotellist alles üheksa kandis ehk samal ajal kui konsulaarosakond avatakse. Nimelt tekkis mul viimastel päevadel Lõuna-Hiinas kahtlus, et minu Mongoolia viisa saamine on üldse küsimärgi all. Info põhjal, mis mul viisanõuete kohta internetist hankida õnnestus, tuleb minul kui Eesti passi omanikul esitada Mongoolia viisa taotlemiseks küllakutse. Selleks olin varasemalt elektronposti teel ühendust võtnud mitme Mongoolia hosteli ja reisibürooga, kuid mitte keegi neist ei olnud mulle vastanud. Seega otsustan minna lihtsalt saatkonna ümber luurama, mida mulle sealt öeldakse ja mida teised viisataotlejad teavad rääkida.

Tee hotellist saatkonda osutub oluliselt pikemaks kui minu kaardilugeja-silm hinnata oskas. On alles hommik, aga linn on juba mingi täiesti arusaamatu olluse sees. Kõrgematest hoonetest on võimalik eristada ainult kontuure. Meenus lõik Lonely Planetist, et maailma 30 kõige enam saastatud õhuga linna asuvad Hiinas. Olgugi, et ma ei tahtnud seda juba lugedes uskuda, olen praegu valmis kihla vedama, et Peking on sellises edetabelis kõrgel kohal. Igatahes järgmise pooleteisttunnise jalutuskäigu jooksul joon ära rohkem vett kui varasema nädala jooksul Lõuna-Hiinas kokku.

Mongoolia konsulaarosakonda püüan erinevate saatkondade seast üles leida “tohutu” järjekorra poolest. Juba korra arvan selle järgi õiges kohas olevat, aga lähemal uurimisel osutub see hoopiski Singapuri saatkonnaks.

Kõik siinsed tänavad on turvatud sõjaväelaste poolt ja erinevatele tänavatele rivistunud noorsandid on treenitud iga sekundi järel vaatama paremale ja siis vasakule poole teed. Püüan mööda tänavat kõndides sarnase sageduse ja kraadi all pead pöörata ja tunnen, kuidas mu pea hakkab kergelt ringi käima... Rõõmustan, et ma olen praegu rändur, mitte sõdur.

Mongoolia konsulaarosakond on üks väike luuk tänavale. Järjekorda pole ollagi. Mingile käsipuule toetudes asun viisa taotlemise ankeeti täitma. See on meeldivalt lühike. Ainuke asi, mille täitmise juures takerdun, on minu aadress Mongoolias. Astun ligi prantsuse keelt rääkivale seltskonnale ja uurin, mis nad sinna panid. Mulle ulatatakse Golden Gobi hosteli visiitkaart Ulaanbaataris ja ka see probleem leiab kiire lahenduse.

Pistan luugist sisse ankeedi, passi ja oma foto ja vastu saan maksekorralduse, millega pean kohalikku panka minema ülekannet tegema. Teisipäeva pärastlõunal palutakse viisale järele tulla. Nii lihtsalt kõik lähebki! Tundub, et kõik läänlased saavad sama väikse vaevaga siin oma viisa tehtud.

Istun prantsuse kohvikus ja söön hommikust. Õigemini tähistame Mongoolia viisa probleemivaba taotlemist. Koos minuga on kohvikus sama paar, kelle käest sain viisa jaoks aadressi Mongooliasse. Tegu on shveitslastega, Marc’i ja Ruma’ga, kes on oma pikemal rännakul. Nad on teel olnud juba 15 kuud, millest kuus kuud rännanud Indias. Mongooliasse sõidavad nad selle reisi käigus aga juba teist korda. Ühtpidi sundis Hiina viisa lõppemine niikuinii Hiinast lahkuma, teisalt olid nad aga Mongooliast sedavõrd vaimustuses, et otsustasid uusi radasid sellel maal avastama sõita.

Marc’i ja Ruma rännak on umbes poole peal. Ega nad oma reisi lõppu paika polegi pannud, aga ilmselt rändavad nad veel ühe aasta. “Eelmises elus” oli Marc fotograaf ja Ruma õpetaja. Marc on ka reisil palju pilte teinud ja Ruma õpetas vabatahtlikuna kuu aega Nepaalis lapsi. Nende reisile saab kaasa elada läbi prantsuskeelse blogi http://www.miragesphoto.com/blog/Tour_dhorizons/Intro.html ja sealt pääseb ka ligi Marc’i ülisheffidele fotodele.

Jagame oma seniseid reisimuljeid, couchsurfimise kogemusi ja kütame üksteise reisikirge üles. Tunnen, et me saame rändamisest sarnaselt aru ja selliste inimestega kohtumine teeb alati rõõmu. Kuna ka nemad on alles äsja Pekingisse saabunud, siis teeme ühiselt plaane võimalikeks väljasõitudeks. Jätame hüvasti lubadusega üksteist võimalike ettevõtmistega kursis hoida.

Kulgen mööda Pekingi tänavaid. Millegipärast olen võtnud pähe välja selgitada ka Kasahstani saatkonna asukoht, nii et uitan mööda suuri magistraale ja väiksemaid teid. Tööliste staadioni kandis leian korraga ultramoodsa arhitektuuri, kvartali nimega Sanlitun Village. Moodsa kesta seest leiab samaväärse sisu – Versace, Gucci, Apple jne poed, minimalistlikus stiilis lounge’d ja restoranid. Kvartalit ümbritseb tavapärane Pekingi majademass, mistõttu tekitab kogu Village kompleks mulje kui siia ei-tea-kust maandunud kosmoselaevast.

Metroo on Pekingis lihtne ja odav viis pikemate vahemaade läbimiseks. Samas on see aga püsivalt ülerahvastatud. Nii ei ole mul ka sel korral lootustki peale pikka jalutuskäiku rongis istet saada. Pigem pean uksele lähenema tormijooksuga, et üldse rongile või rongist välja saada.


Väljun Tiananmeni väljaku idapoolses metroopeatuses. Kui maa peale jõuan, laiub minu ees halli õhumassi mattunud tohutu plats ja magistraal. Kummaline, aga väljakule jalutama ei pääsegi. See on turvatud sõjaväelaste poolt ja ümber väljaku on võimalik lihtsalt palverännakut teha. Seda siia tulnud inimhordid teevadki. Keelatud linna väravate ees on rahvast nii paksult, et mul hakkab siin ebamugav olla. Põgenen pikki punaseid müüre kulgevasse kõrvaltänavasse.

Olen tagasi hotellis ja asun veidi oma tulevikku organiseerima. Selle käigus meenub mulle Drew, keda kohtasin Lõuna-Hiinas. Drew on 25-aastane ameeriklane, kes õppis Kansase ülikoolis infotehnoloogiat, aga sai juba õpingute käigus aru, et see pole tema ala. Lõpetas ülikooli ära ja tuli Hiina Kapa-Kohilasse vabrikusse tööle. Tegeles seal logistikaga. Vabrikutöö osutus ka peagi liiga rutiinseks ja Drew otsustas selles 300,000 elanikuga Hiina väikelinnas avada kohviku, kuna ühtki sarnase kontseptsiooniga söögi- ja ajaveetmiskohta selles linnas seni polnud. Alguses olnud ikka kõvasti tegemist, et leida õiged ruumid ja inimesed ja läbi närida kohalikust bürokraatiast. Tänaseks on kohvik tegutsenud peaaegu aasta ja Drew sõnul läheb tal hästi: raha sees ei upu, aga tuleb ots-otsaga kokku ja jääb veidi ülegi. Drew on lihtne prillide ja teksapükstega poiss. Ma usun teda ja hindan kõrgelt tema uljust midagi sellist ette võtta.

Drew andis mulle Andy telefoninumbri. Andy on sell, kes korraldab matku Hiina müürile. Helistan Andyle. Andy räägib hästi inglise keelt ja tema nimest ja aktsendist arvan, et tegu on mõne Hiina kolinud välismaalasega. Uurin Andy käest, millises müüri piirkonnas ta matku korraldab, millega sinna sõidaksime ja kaua sõit aega võtab, kaua matk kestab ja kui palju see kõik maksma läheb. Andy jagab teemat ja vajutab õigetele nuppudele: tegu olevat vähekülastatava osaga müürist, grupid väiksed ja müür ise lagunenud-metsik, aga täiesti audente. Lubab hinna osas teha 20% allahindlust, kui saan kokku kuus inimest, kellega koos matkale minna. Arvestades, et ka tema algne hinnapakkumine on odavam nendest, mida reisikorraldajad ja hostelid pakuvad, tundub Andyga tuurile minek igati hea mõte. Luban Andyle, et räägin sõpradega ja helistan tagasi, kui kavatseme temaga tulla.

Sel õhtul otsustan kõrvaltänavasse mitte sööma minna, vaid sealt süüa osta. Juba eile vaatasin vesise suuga sealsamas küptsetatud leibu, milliseid sai palju söödud Lähis-Idas - selliseid suuri lavashi sarnaseid pannkooke. Lisaks ostan mingi omletisarnase valmisroa ja kotitäie tomateid. Töötan põhjalikult läbi ka puuviljalette, aga kokkuvõttes ostan hoopis ühe kohaliku 125 ml-se alkoholipudeli ja coca-cola. Alternatiivkaup, eksole.

Hotelli restoranist möödudes küsin sealt taldrikut. Maani kummarduv ja naeratav restorani kohanäitaja ei osutu inglise keele rääkijaks, kuid ta “annab mu üle” ühele ettekandjale. Minu soovist kuuldes teatab ettekandja, et taldriku eest pean ma neile deposiidi jätma. Ei püüagi oma imestust varjata ja ütlen, et ööbin selles hotellis ja registreerimisel juba maksin ligi 350-kroonise deposiidi. Ettekandja jääb aga endale kindlaks ja taldrikut mulle niisama ei anna, kuna restoran ja hotell ajavat kumbki oma äri. Taldriku saan kokkuvõttes ühest hotelli baarist lubaduse vastu, et selle ise hommikul tagasi toon...

Tomat lavashiga maitseb oivaliselt. Kaevasin kotist välja ka soola ja pipra ja vaatan neid heldimusega, kuna mõlemad maitseainetopsid on minuga kaasa rännanud alates Uus-Meremaast. Üle hulga aja saavad nad jälle kasulikud olla!

Segan arusaamatust Hiina napsust endale kokteili. Tulemus maitseb nagu lapsepõlve köharohi. Isegi coca-cola, mis tavaliselt sõidab üle kõigist teistest maitsetest, peab sellele tundmatute piltkirjadega pudelile alla vanduma. Nimetan kummalise segu tervisejoogiks ja sukeldun internetiavarustesse.

Helistan Skype kasutades Marikale ja uurin, kuidas väliseestlasest sõbranna elu paradiisisaarel veereb. Tunnen Marikaga rääkides, et oleme nagu ühest ja samast salajasest vabamüürlaste kogukonnast ja see tähendab väga palju. Jagame kiidusõnu Universumile ja lõbustame end erinevate märkide tõlgendamisega. Kõne lõppeb mingi hetk ära, sest liinid võimaldavad samaaegselt ainult kas kuulata või rääkida. Teeme veidi aega vaheldumisi nö raadio ülekandeid ja paneme selle tehnilise rikke Hiina salaluure süüks.

(jätkub…)

Tom

Neljapäev, 23. juuli 2009

Wayani lugu ehk Bali matused

Internetikohvikus, järjekordne kohalik tseremoonia- rongkäik minust möödumas

pilves

Bangkiam Sidami külla tulid oma paarkümmend aastat tagasi poisid Java saarelt. Noorukesele Wayanile heitis üks neist silma. Peale seda, kui poisid mõne aja pärast koju tagasi pöördusid, oli Wayan Marka kõhus uus bali-java beebi kasvamas. Wayani valdasid hirm ja šokk . Kellegile ta sellest rääkida ei julgenud ning ainuke plaan, mille ta suutis välja mõelda, oli 9 kuud oma kõhtu peaaegu kõigi eest varjata. Sündinud beebit ning ta kisa enam aga põlle alla peita ei õnnestunud... Wayan Marka perekonna liikmete seas tõusis viha. Siinses kultuuris on lubamatu, et vallaline naine saab lapse, rääkimata sellest, et lapsel isa ei ole. Wayanile otsiti külast mees, kes oli küll abielus, kuid kes oli nõus Wayaniga fiktiivselt abielluma, et lapsel oleks ametlik isa. Wayani noorem vend elas aastaid oma perekonna häbi Wayani peal füüsiliselt välja. Wayan pidi aastaid kuulma ja taluma nii oma perekonna kui ka kogu küla sõimu ning häbistamist. Wayan jäi elu lõpuni üksikuks.

Sündinud poiss on tänaseks umbes 25 aastane - ilus ja tugev täismees. Ta on abielus ning tal on omal poeg. Wayan Marka oli aga oma kurvast elus, perekonna vägivallast ning emotsionaalsest kurnatusest terve ülejäänud elu haige ja põdur. Viimased viis aastat ta peaaegu ei söönud midagi ja muutus peaaegu läbipaistvalt väikeseks.

Wayan Marka suri üleeile ära, täna on ta matused. Mul ei õnnestunud kunagi elusat Wayani näha, aga kõigi juhuste tahtel olen ma täna tema matustel. Ma elan praegu Wayani kodukülas ning siin on kombeks, et kõik küla elanikud tulevad sind viimsele teekonnale saatma. Wayani ning tema poja kodu tagasihoidlikku hoovi on kogunenud kõik samad inimesed, kes mulle varem juba teistelt tseremooniatelt tuttavad. Naljakalt kodune tunne on. Ilmselt tuleneb see juba tuttavaks saanud külaelanikest ning minu perenaise Made poolt mulle räägitud Wayani loost, mis tekitab tunde, justkui ma oleks ise ka teda tundnud.

Tavaliselt maetakse Balil inimesed järgmisel päeval, kuid kuna Wayani surma järgsel päeval oli täiskuu, mis on Jumalate püha (nagu ka must kuu), mil inimesi ei maeta. Matuse värv on üldiselt must, kuid terve hoov on täis sama kirevaid kabajjasid ning saronge nagu igal teisel tseremoonial. Hoovis valitsev meeleolu ei ole tasane ja vaikne ja nukker, vaid täis igapäevast elu – kanad siblivad, lapsed hullavad ringi, naised lobisevad maast ja ilmast, keegi naerab... Nii nagu ka teiste tseremooniate puhul, nii ka matustel, enne preestri tulekut ei juhtu midagi. Ootame. Seekord saabub veidi madala astme preester kui hambaviilimise tseremoonial. Minu perenaine Made selgitab, et matustel käib tavaliselt noorem preester, kes on üldjuhul vanema preestri poeg.

Kogu matusetseremoonia leiab aset hoovis, kuhu külaliste silme all ehitatakse bambusest lavats, millele asetatakse Wayani surnukeha. Surnukeha on matuseid oodanud mitte oma toas voodis (Bali kommete vastu on hoida surnukehi toas), vaid õues tseremoonia paviljonis. Ümber lavatsi sätib end niipalju külaelanikke – minu üllatuseks peamiselt mehi, kui parasjagu mahub. Wayan riietatakse täiesti lahti (lavatsi ümber seisvad üksikud naised katavad kätega tema kõige intiimsema kehaosa) ning lavatsi ümber seisvad inimesed viivad läbi pesemisrituaali. Minu sõbranna/pereanaine Made laulab matuse laule. Preester peseb ja kammib juuksed, inimesed pesevad Wayani keha ning lõpuks teevad viimse võidmise. Õblukesele Wayanile pannakse peale, mitte selga kabajja ja ümber puusade sarong. Poeg võtab oma sõrmest sõrmuse ning paneb selle talle sõrme. Wayan mähitakse erinevatesse kangastesse. Kuna ta on vaene, siis kirstu ei ole, vaid kirstu asemel on punutud bambusematid ning banaanilehed, mille sisse Wayan mässitakse ja nööriga ümber seotakse. Kui Wayan on oma viimsele teekonnale ette valmistatud, siis viib preester veel läbi mitmed palved ja rituaalid.

Koduhoovist liigub surnuaia poole rongkäik, kõige ees bambuse kanderaamil oleva Wayaniga. Kui aus olla, siis olles iga päev sellest võsastunud „heinamaast” mööda sõitnud, ei ole ma selle pealegi tulnud, et see võinuks surnuaed olla. Külatee-surnuaia ristteel teevad mehed surnukehaga kanderaamil mitu tiiru ümber enda. Made selgitab, et see on komme, mis lubab surnul valida, et kuhu poole minna.

Surnuaias on vaid 7 hauda. Balil ei ole suuri surnuaedu vaja, sest kõik surnud kaevatakse 3-5 aasta pärast üles ning kremeeritakse. Kremeerimine saab olema olulisem sündmus kui matused, seda loetakse isegi Bali inimese elus kõige olulisemaks sündmuseks. Wayani (nii nagu ka iga teist tavalist Bali elanikku) ei ole võimalik kohe kremeerida, sest see on kallis ja selleks tuleb raha koguma. Tihtipeale kremeeritakse kõik surnud külaelanikud korraga, sest nii on odavam.

Wayani jaoks on surnuaias ette valmistatud haud (nii nagu meil euroopaski kombeks). Hauakivi asemel on lühike bambuse tüvi ja külaelanike poolt pandud ohtralt nikerdatud ohverdusi. Wayani matmise ajaks on külaelanikud sulanud, võsa alla päikese eest varjule istnunud ning ümber haua Wayani matmas on vaid üksikud inimesed. Naerdakse valjusti, räägitakse telefoniga ning huviorbiiti olen tõusnud mina kui ainuke mitte tumeda peaga külaline. Tundub, et Wayan on unustatud ning inimesed püsivad surnuaias veel seetõttu, et enne koju minekut on hea preestrilt puhastav õnnistus saada..

Mitte keegi, isegi mitte Wayani poeg ei nuta ega ole kurb. Made ütleb, et Wayani pärast on nutud juba ammu nutetud. Surm on elu loomulik osa ning elu läheb edasi.

Marika, pühendusega Wayanile

Teisipäev, 21. juuli 2009

Esimene lumi

Otseülekanne Mongooliast
Alles oli +25 ºC ja nüüd korraga ehk +10 ºC

Oma reisiga seoses sai mul sel aastal talvest üle hüpatud. Mitte ainult et lumi jäi nägemata - suurema osa ajast olen ringi kepsutanud lühikestes pükstes ja T-särgis. Ja see on olnud mõnus!

NÜÜD siis aga, 21. juulil Ulaanbaataris sattusin korraga lumetormi kätte!!! Olukorra tegi eriti koomiliseks asjaolu, et see juhtus ajal, mil mina olin läinud teise linna otsa bussijaama pileteid ostma ja jalutanud sinna plätud jalas ja päikeseprillid peas...

Kui ma aga autobussijaamast väljusin ootas mind ees järgmine vaatepilt:





Nii et kulla kodumaised sõbrad, patt oleks Teil seal kurta Eestimaise suve üle. Niru suusailma võib suvel PÄRISELT kohata hoopis Mongoolias!

Tom

Esmaspäev, 20. juuli 2009

Pekingi päevik

Magamisbussis teel Pekingist Erenhoti (Hiina piirilinn)
Bussitemperatuur, väljas sajab vihma




Neljapäev, 9. juuli 2009

Pekingis on palav. Olin jõudnud juba Yunnani provintsi jaheda õhuga ära harjuda, mis meenutas Eesti jahedat suve. Soojusesse saabumine on mõnus vaheldus.

Lenuujaamast võtan ekrpressrongi linna. See on uus ja moodne nagu lennujaamgi. Mõistan esimestest hetkedest Pekingis,et möödunudaastastel olümpiamängudel on olnud linnale suur (positiivne) mõju.

Taksojuht ei räägi inglise keelt. Olen selleks vaimus valmis ja kui ühe käega asju autosse loobin, valin teise käega oma hotelli telefoninumbrit. Saades vastuseks: “Jah, ma räägin inglise keelt,” vuristan kiirelt torusse, kus ma olen ja et soovin nende hotelli tulla ja palun taksojuhile hiina keeles ära seletada, kuidas sinna sõita.

Rajoonid, mis jäävad laia avenüü äärde muutuvad järjest kummalisemaks. Tean, et minu hotell peab asuma praktiliselt Keelatud linna müüridel, aga autoaknast paistavad kohalikud Mustamäed. Ma isegi ei proovi alustada vestlust taksojuhiga, et väljendada oma kõhklusi. Istun, ootan ja vaatan, mis hakkab saama.

Taksojuht peab ühe maja juures kinni, mis meenutab Dzhingli hotelli Tallinnas. Vaatan ringi ja ütlen taksojuhile, et maja küljes ei ole selle hotelli nime, mida otsin. Helistan uuesti hotelli telefonile ja peale iga “Tere! Kas Te räägite inglise keelt?” ühendatakse mind läbi kolme hotellitöötaja lõpuks inimeseni, kellega saan vestlust alustada.

Telefon on juba taksojuhi käes ja ilma keelt mõistmata kuulen sealt kohutavat sõimu. Oletan, et taksojuht sai alustuseks valed juhtnöörid hotellist. Kõne lõppeb ja mõlemad taksojuhiga vangutame päid ja teeme nägusid. Taksojuht paneb taksomeetri nulli ja lülitab selle kvartaleid eemal uuesti sisse. Taksojuht on mu sõber!

Lõpuks olen hotellis. Red Wall Forbidden City hiilgeajad olid kindlasti mõnikümmend aastat tagasi, aga sellegipoolest on mul kõigi mugavuste tuba, millesarnast luksust viimati vist Balil nautisin. Põhjus, miks ühtäkki hotelli elama asusin, on see, et Deloitte’lt saadud kinkekaardi järelejäänud osa vajas realiseerimist, sest ma pole kindel, kas HRG Eesti, kes neid majutusasju ajas, omab koostööpartnereid Mongoolias, Kõrgõstanis ja Kasahstanis... Olgu siis Pekingis paar päeva teistsugust elu.

Õhtupoolik kuulubki hotellimugavuste nautimisele. Telerist leian kohalikust kanalimerest ühe ingliskeelse programmi ja see on mu taustamuusikaks kogu õhtuks. Peamised kohalikud uudised keerlevad Xinjiangi provintsis toimunud rahutuste ümber. Tasuta internet tuleb ka kaabli kaudu tuppa. Laen fotosid internetti ja vastan e-mailidele.

Mingi hetk tunnen, et lennukilõuna on mu kõhust jäljetult kadunud ja pean end oma kindlusest välja ajama, et toitu hankida.

Hotelli restorani administraator kummardab peaaegu maani kui ma temast möödun. Tema lahkele naeratusele vaatamata pole mul mõttes lehvidega kaunistatud laudade taha end sisse seada. Minu koht ei ole siin, vaid kõrvaltänavas. Taksoga tulles nägin kvartalisisesel tänaval rivis kohalikke toidukohti. Ühte astun sisse ja mingil moel saan praetud riisi kanaga tellitud. Koht on väike nagu soolikas ja rahvast täis. Mõni külastajatest unustab ära, et oli siia sööma tulnud ja jääb mind järgmiseks pooleks tunniks vaatama.

Puuviljaletid tänava ääres on niiiii ahvatlevad. Palju kohalikke sagib nende ümber ja on näha, et kaup on värske. Hindu pole väljas ja käin mitu letivahet läbi, enne kui võtan end kokku ja asun uurima, kui palju üks või teine vili maksab. Nagu ikka, öeldakse siin kaalukauba hinnad poole kilo kohta. Kummaline, aga pole jõudnud ka kusagilt järele uurida, mis lugu seal taga on. Hinnad on ootamatult kallid. Arutan, et kui ma oleksin hetkeks hiinlane, millise hinna nad mulle siis ütleksid. Kindlasti vähem, sest hiinlased ümberringi ostavad ja mulle öeldud hinnad ei tundu olevat selle hutongi rahvale kättesaadavad.

Lõpuks leian müüja, kes on valmis mulle pool arbuusi müüma veidi mõistlikuma hinnaga. Hotellitoas kaevan oma kotist välja lusika ja asun arbuusi kallale. Telerist kuulen juba kolmandat korda intervjuud Kasahstanist pärit ärinaisega, kes vene keeles räägib, et ta väga loodab, et rahutused Xinjiangis on läbi ja inimesed elavad sõbralikult edasi.

Skype on ikka üks vinge leiutis. Vahel harva reisil olen kerge uhkustundega rääkinud, et eestlased mõtlesid selle välja. Üks leedukas isegi teadis seda – 10 punkti Leedule! Helistan selle tehnoloogilise ime abil nüüd Eestisse. Tore on üle hulga aja kuulda Sulle lähedaste inimeste hääli ja näha neid Sulle arvutiekraanil vastu vaatamas. Saan kinnitust, et Eesti ja selle elu on sama koha peal nagu ikka. Selle teadmisega lõpetan arbuusi ja lähen magama.

(jätkub…)

Tom

Reede, 17. juuli 2009

Hiina imed, vol. 1

Pekingis, hosteli “elutoa” diivanil.
+33 ºC


Tänaseks olen Hiinas veetnud aega üle kolme nädala ja püüan selle sissekandega kokku võtta mõned oma tähelepanekud Hiina osas. Kui asjalood lähevad selliselt nagu mul praegu mõttes on, siis peaksin peale kuuajalist rändamist Mongoolias Hiinasse tagasi tulema ja siin veel mitu nädalat ringi vaatama. Seetõttu on ka sissekande nimes volüüm 1, sest mine sa tea, mis muljetega ma pärast teist Hiinas käiku siit lahkun.

Enne kui asun asja kallale, tahan öelda, et minu mõte põhjalikumalt hiinlastega kontakti saada läks esimesel katsel luhta – plaanitud couchsurfimine Pekingis jäi ära, sest vaatamata tehtud katsetele ei leidnud ma ühtki kohalikku oma siinseks võõrustajaks ja teejuhiks. Paistis, et Pekingi sohvad on praegusel kõrghooajal väga kuum kaup! Seetõttu on minu pilt Hiinast ja hiinlastest kindlasti pealiskaudsem, kuna see põhineb minu isiklikel juhuslikel kokkupuudetel kohalike elanikega, minu tõlgendustel sellest, mida nägin ja lugudel, mida kuulsin siinelavatelt välismaalastelt ja teistelt ränduritelt.

Nagu ühes oma varasemas sissekandeski püüdsin edasi anda, siis reisimine hiina kirjamärkide keskkonnas oli üks mu esimestest ehedatest emotsioonidest. Selles pole midagi uut, et ma reisides kohalikku keelt rääkida ei oska, aga et ma ka ühestki märgist aru ei saa, võttis veidi kohanemisaega. Hiinas jääb ka inglise keelega tihti hätta, sest kohalikud räägivad seda oluliselt vähem kui paljudes teistes riikides. Siiski, kui sihtmärgiks võtta linnastunud noored, siis on tõenäosus suurem, et nende hulgast leida mõni, kes saab aru, mis on mureks ja oskab vähemasti osutada, kuhu suunas edasi minna. Muidugi leidub ka Hiinas kohalikke elanikke, kelle inglise keel on hea, aga kohtades, mis pole suuremad turismikeskused, on nende leidmine nagu pimedas märgi tabamine. Esimest korda sellel reisi jooksul oli Hiinas mul kaasas ka seletav sõnaraamat (Lonely Planeti taskuformaadis väljaanne). Kuigi alustasin hurraaga elementaarsete hiinakeelsete sõnade ja väljendite õppimist, siis tänaseks pole mulle ikkagi rohkem kui kümmekond sõna külge jäänud... Ajumaht on sellel reisil ikka nii kokku kuivanud….

Siiski, tänu huvile hiina keele vastu olen saanud teada nii mõndagi, mis mind tõsiselt üllatas ja pani küsima, kas eestikeelsel ütlusel – raske nagu hiina keel – on ikka alust!? Näiteks pole hiina keeles olemas mitmust (kõik sõnad on ainsuses!), puudub tegusõnade pööramine ja nimisõnade käänamine, tegusõnad ei muutu olenevalt sellest, kas tegevused leiavad aset minevikus, olevikus või tulevikus (ajamäärsõnad osutavad toimumise ajale), pole olemas artikleid (nagu inglise keeles a/the). Samuti on hiina keel väga loogiline: nädalapäevad ja kuud on vastavalt esimene, teine, kolmas, …., “Ei” on “Jah-i" eitus, palju kohtab liitsõnu, mis on loogilised tuletused teistest sõnadest, jne.

Hiina keele “trikiks” on aga toonid ja kirjamärgid. Kasutusel on neli tooni ja sama sõna erinevates toonides võib tähendada täiesti erinevaid asju. Kirjamärke võib sõnastikest leida rohkem kui 40,000 tükki… Lohutavana kõlab, et ajalehe lugemiseks piisab umbes 3,000 enamkasutatavama kirjamärgi tundmisest. Et asi veel keerulisem oleks, siis hiina kirjas sõnapiire ei märgita ehk siis kirjamärkide vaheline kaugus on kogu aeg ühesugune ja ise ole meister nuputama, millal üks sõna lõpeb ja teine algab.

Hiinas kohtasin üllatavalt palju läänlastest noori, kes olid siin keelt õppimas - enamasti ülikoolides või siis lihtsalt huvist läbimas pikemaid keelekursuseid. Nendelt kuulsin, et aastase intensiivse õppimisega oskavad nad elementaarsetes situatsioonides end väljendada ja lihtsamates vestlustes osaleda. Viis aastat Hiinas elanud ja keelt õppinud britist tüdruku ja noormehe sõnul saavad nad Hiinas rääkimisega kenasti hakkama, aga kirjutamise korralikult selgeks õppimisega läheb veel aega ja viimaseks väljakutseks jäävad toonide äraõppimine (kui rääkida suhteliselt monotoonselt, siis konteksti järgi saavad hiinlased ka ilma õige toonita sinust aru). Neile, kel tekkis selle jutu peale huvi hiina keelt õppida, tuleks lõpetuseks lisada, et Hiina on väga suur riik, mis tähendab, et selle erinevates piirkondades räägitakse erinevaid dialekte ja riikliku hiina keelega pole neil kohati väga palju ühist. Arvestades Hiina järjest kasvavat mõju maailmas on kogu see vaev aga kindlasti pingutust väärt!

Majandusarengu poolest osutus Hiina minu jaoks oluliselt edumeelsemaks kui ma arvasin. Kujutasin ette mingit Venemaale sarnast riiki, kus metropolide fassaadid on küll särama löödud, aga muu osa maast ägab viletsuses (andku Venemaa mulle andeks, kui selline paralleel enam paika ei pea!). Sõites rongiga Hong Kongist Guangzhousse (Guangdongi provintsi pealinn) mingit järsku üleminekut aga ei toimunudki. Hiina majandus sai hoo sisse 1980ndate alguses ja kasvu alustaladeks olid põllumajandusreform ja välisinvesteeringute lubamine riiki. Tänaseks päevaks on Hiina maailmas esimesel kohal siia tehtud välisinvesteeringute poolest. See põhjendab ka hästi, miks ülejäänud maailm ametlikul tasandil Hiina piiratud sõnavabadusse, vähemusrahvaste enesemääramisõiguse mahasurumisse ja võimuvastaste karmi kohtlemisse nii leebelt suhtub. Tänavatel ringi liikudes tunduvad igasugused poliitilised probleemid aga väga kauged, sest seal hakkavad silma hästiriietatud inimesed, uued teed, kaasaegsed ehitised.

Hiina viimaste aastakümnete majandusedu on tekitanud riigis tõelise ehitusbuumi. Hiina suuremate linnade keskused on kõik nagu joonlauaga tõmmatud – pikad ja laiad avenüüd, mille äärde on püstitatud 8-10-korruselised büroohooned, hotellid, korterelamud. Taoline linnapilt on saavutatud vanade kvartalite (sh ajalooliste) buldooseriga laialilükkamise abil. Tulemuseks on modernsed, aga minu meelest anonüümsed linnakeskkonnad. Hing on kõigis sellistes kvartalites puudu! Siiski, mitmete sirgete majaderivide tagant on võimalik leida madalhoonestusega elurajoonid (Pekingis nimetatakse neid hutongideks), mis on kohati parajad urkad, aga kus elu võngub hoopis teises rütmis ja kus on huvitav ringi luusida.

Hiina kaasaegsus võib kergesti pimestada ja panna unustama fakti, et tegu pole kaugeltki mitte demokraatliku ühiskonnaga ja sõnavabadusega on Hiinas jätkuvalt halvad lood. Meedia on tänaseni tugevalt riigi poolt kontrollitud ja koolis õpetatakse hoopis teistsugust lähiajalugu kui seda, mida lääne ühiskond Hiinast teab. Sellest, et rida interneti lehekülgi on Hiinas ära keelatud, sain teada siis, kui oma esimest blogilugu asusin Hiinas üles laadima. Igasuguse blogimise - mis tähendab oma arvamuse avaldamist avalikus ruumis - on Hiina riik ohtlikuks tegevuseks lugenud… Siiski pean tegema siinkohal vigade paranduse ja ütlema, et wikipedia.org töötab täiesti ka Hiinas. Just testisin, kas Taiwani kohta sealt infot leiab – ja näe, leidis!

Mulle tuli üllatusena, et suure juhi Mao kultus on Hiinas jätkuvalt piisavalt suur. Eriti arvestades, et praegusel ajal on inimestel Hiinas huvi ja soovi korral ligipääs erinevatele infoallikatele, võimalus reisida ja maailma näha. Selle tulemusel eeldaksin, et inimesed panevad küsimärgi alla nii koolis õpitu kui “ametliku seisukoha”. Mul endal ei õnnestunud osaleda vestlusringides kohalikega teemal Mao, aga kuulsin korduvalt teistelt ränduritelt, et nende hiinlastest vestluspartnerid Mao juhtimisstiili ja tegusid halvaks ei lugenud. Kohata võib küll käsitlust, et see, mida Mao tegi, sellest 70% oli hea ja 30% halb, aga see 70% oli möödapääsmatu ja seetõttu olid Mao otsused ja teod õiged. Nii leitakse õigustust nii kultuurirevolutsioonile kui muudele kampaaniatele, mille käigus miljonid hiinlased kas surid nälga, tapeti või sunniti vaikima. Tänasel päeval võib mööda maad ringi liikudes jätkuvalt kohata suuri Mao kujusid linnaväljakutel ja pilte Maost maja seintel. Siiski, Mao kultus avalikus ruumis pole võrreldav mitmete Lähis-Ida riikidega, kus kohalike riigijuhtide fotod olid üleval igal tänavanurgal või iga äri uksel.

Ühelapsepoliitikast Hiinas olin kuulnud juba varem, aga arvasin, et see oli osa nende kommunistlikust minevikust. Seetõttu tuli mulle üllatusena, et ka tänasel päeval on pereplaneerimine Hiinas riiklikult reguleeritud. Ühelapsepoliitika jõustus 1979. aastal (ehk siis peale Mao Zedongi surma; arvasin ise, et taoline reegel oli kindlasti ka üks Mao “leiutisi”) ja selle eesmärgiks oli pidurdada Hiina elanikkonna liiga kiiret kasvu. Ühelapsepoliitika pälvis algusaastatel ägedat vastupanu Hiina maaelanike poolt, kuna see oluliselt vähendas töökäte arvu traditsioonilises Hiina suurperes. Peatselt lubati maaelanikel saada kaks last juhul, kui esimene laps oli tüdruk. Terve rida vabastusi karmist perepoliitikast kehtisid ka paljude Hiinas elavate vähemusrahvuste osas, kelle proportsionaalne osakaal võrreldes han hiinlastega on aga väike (umbes 8%). Viimastel aastatel on ühelapsepoliitikasse tehtud täiendavaid pehmendusi, mille tulemusel võivad saada kaks last ka need linnades elavad pered, kus nii isa kui ema on pärit üksiklapseperedest. Lapsevanemad, kes on otsustanud saada rohkem lapsi kui kvoot ette näeb, saavad iga täiendava lapse eest rahalist trahvi. Tänasel päeval on see maal elavatele perekondadele alates 33,000 kroonist kuni 330,000 kroonini linnades elavatele lapsevanematele. Lisaks pole sellistele “kvoodivälistele” lastele riigi poolt tagatud tasuta kooliharidust. Seoses majanduse kiire arenguga ja inimeste rikastumisega Hiinas on aga muutunud järjest tavalisemaks, et jõukamad perekonnad muretsevad endale rohkem kui ühe lapse, sest tasumisele kuuluvad trahvid ja hilisemad kulud haridusele ei ole nende jaoks nii suured. Et sellise käitumise vastu võidelda, püütakse riiklikul tasandil takistada taolistel lapsevanematel kuulumast ühiskondlikesse organisatsioonidesse; või pole avaliku elu tegelastel võimalik jätkata oma teleshow’ga või muutub ärimeestel võimatuks saada riiklike tellimusi, rääkimata igasugustest riiklikest tunnustustest sellistele lapsevanematele.

Järgnevalt mõnedest kultuurilistest erinevustest. Olgugi et ma ise pole suitsetaja, pole mind suitsetavad inimesed minu ümber eriti häirinud. Nii arvasin ma kuni Hiinani. Siin, esimesel päeval Guangzhou raudteejaamas modernses kohalikus kiirtoidurestoranis süües, avastasin korraga, et praktiliselt igas laudkonnas keegi suitsetab. Õnneks oli sealne ventilatsioonisüsteem piisavalt hea, et toidu maitse sellest halvemaks ei läinud, aga avastus oli kuidagi ootamatu. Hullemast olukorrast avastasin end, kui sõitsin bussiga Dalist Lijiangi Lõuna-Hiinas. Umbes 20-kohalises väikebussis istus mu kõrvale 20ndates noormees, kes alustuseks minuga püüdlikult inglise keelt purssis, mingil hetkel aga suitsu taskust võttis ja selle põlema süütas. Umbses bussis tundsin küll, et sedasorti suitsetamine on ikka liig mis liig. Aga mu kõrvalistuja polnud ainuke suitsetaja bussis – sigari süütas neljatunnise bussisõidu veel üks ja teine bussireisija. Vähe sellest, pealtnäha korralik sell mu kõrval hakkas mingil hetkel peale suitsetamist röhitsema ja sülitas oma kehast kogutud röga otse oma jalge ette!

Sülitamine ja Hiina on midagi, millest paljud ilmselt Hiinas käimatagi kuulnud on. Mäletan lugu meediast, et enne Pekingi olümpiamänge olevat Hiinas olnud kampaania, mis halvustas sülitamist avalikus kohas, et hiinlasi sellest harjumusest võõrutada. Taolist “puhastust” võib lugeda kindlasti üheks kultuuriliseks erinevuseks. Kõige vastikum on röhitsemise juures asjaolu, et sageli kogutakse röga ei tea kui sügavalt sisemusest ja häälitsetakse ikka pikalt enne kui kogu protseduuriga lõpuni jõutakse. Muidugi ei sülita ja ei rögasta kaugeltki mitte kõik hiinlased ja ka paljudele hiinlastele olevat see täiesti vastukarva. Samas ei saa salata, et taoline käitumine hakkab Hiinas sagedamini silma/kõrva kui muudes riikides, kus ma seni käinud olen.

Kuna hiinlasi ON palju, siis tundub loogilisena, et ka hiinlaste isiklik ruum on oluliselt väiksem kui meil. Kogesin seda korduvalt, kui lugesin raamatut või istusin arvuti taga: kohalik uudistaja tuli minu juurde, pani oma pea minu näo ja raamatu või arvuti vahele ning vaatas, mida ma seal loen või teen ja ilma, et oleks midagi öelnud! Jälgisin seda alati kerge kohmetusega pealt ja kuna tavaliselt oli tegu inglise keelt mitterääkivate inimestega, siis sedasorti platooniliseks need kohtumised jäidki.

Omajagu kohtab Hiinas ka taolist käitumist, mida ma sovjeti-aegsetele-inimestele omaseks pean. Ehk siis järjekorras trügitakse jultunult vahele ja avalikus kohas räägitakse väga valju häälega (ma ise ka vaikse häälega ei hiilga, aga hiinlastest jään pika puuga maha!). Järjekorras trügimise puhul on mind kõige enam hämmastanud, et ma pole aru saanud, et teised järjekorras seisjaid märkusi teeks või asuks õiglust jalule seadma. Kuuldes aga inimesi valjusti rääkimas enda ümber, tekib mul Hiinas alati tunne, et käimas on suuremat sorti peretüli või mingi muu jama, kuna hiina keel kõlab kord juba sellise äkilisena oma tohutu toonimänguga. Muuseas, kui hiina keeles lauldakse, siis kõlab see aga jällegi hoopis nagu teise keelena: õrna ja pehmena. Ehk siis kuigi ma tean, et laul peab olema hiina keeles, siis erineb see minu jaoks nagu öö ja päev igapäevaselt räägitavast keelest.

Hiinlased on suurim laulu- ja tantsurahvas maailmas! Kahtlustan, et nii mõnigi laulu- ja tantsupeo uimas eestlane on taolise väite peale valmis heinaharki või labidat haarama, aga midagi pole teha, sellist ennastunustavat laulmist ja tantsimist avalikes kohtades pole ma veel üheski teises riigis näinud peale Hiina. Selleks, et saada osa tavaliste hiinlaste muusikalistest etteastetest, tuleb minna linnaparki. Minu kogemus põhineb Nanningis (Guangxi provintsis), Kunmingis (Yunnani provintsis) ja Pekingis (Jingshan pargis) ja igal korral istusin seal tunde suu lahti toimuvat jälgides. Ehk siis pole vahet, kas tegu on esmaspäeva ennelõunaga või neljapäeva õhtupoolikuga, ALATI on pargis artiste, kes astuvad üles oma laulu- või tantsukavaga. Päevasel ajal moodustavad peamise osa esinejatest ja pealtvaatajatest pensionipõlve pidavad hiinlased, kel on palju aega ja keda toovad kokku sarnased huvid. Õhtuti võib aga pargis tantsu kepsutamas näha või laulukavasid esitamas kuulda ka noori ja keskealisi inimesi.

Oma esimese positiivse shoki taolisest meelelahutusest sain Nanningis, kus linna keskel asuvas pargis keset päeva kümmekond erinevas vanuses paari tantsis transistorimuusika saatel peotantse! Olgugi, et puusad ei liigu tavalisel hiinlasel kaugeltki nii hästi kui keskmisel latiinol, siis aeglase valsi ja fokstroti sammud olid kõigil hästi selgeks õpitud ja nauditi end, tantsu ja esinemist teistele pargikülastajatele ja juhuslikele möödujatele. Õhtul oli sama park aga sõna otseses mõttes umbes erinevatest peotantsijatest, aeroobika harrastajatest, hip-hopi tantsijatest, väiksematest show-gruppidest, lauljatest, pillimängijatest. Oli näha, et tegu oli asjaarmastajatega ja seda ehedam oli kõike seda jälgida. Erinevalt Aasias suurt populaarsust nautivast karaokest laulavad “pargi-staarid” reeglina kas peast või noodist ja sageli saadavad neid pillimehed. Pargikülastuste käigus olen kogunud terve rida videoklippe kuuldust ja nähtust. Üheks mu lemmikuks on videoklipp ooperiaariaid laulvast naisest, mis kõlab kokku nii uskumatult, et kuulan seda alati, kui tunnen, et väike naeruteraapia kulub mulle ära:). Respekt, tõsiselt, hiinlastele taolise julge pealehakkamise eest!

Meelelahutuse lainel ka lõpetaks. Siinne telemaastik üllatab lugematute kohalike sõjateemaliste ja ajalooliste kung fu filmidega. Ehk siis Hiinas teleri sisse lülitades võib kaasa elada vähemalt viiekümnele kohalikule kanalile, millest umbes ühel kolmandikul jookseb parajasti mõni selline film. Kui sõjafilmides klatitakse enamasti suhteid Jaapaniga (peamiseks teemaks II Maailmasõjaaegne Jaapani okupatsioon), siis kung fu filmid ekraniseerivad muistseid Hiina õitseaegu ja võib päris kindel olla, et ühel hetkel saab peategelane “tiivad” ja asub tegema enneolematuid samme mööda majaseinu ja -katuseid:).

Tom

Esmaspäev, 13. juuli 2009

Värvikad, harivad ja veidi hullumeelsed pühaõhtusöömaajad

Oma terrassil, kuhu kostub orus oleva jõe vulin
Juuli ja august ei ole enam nii kuumad kuud Balil

Ubudis on palju värvikaid tegelasi, kellega vestlused tihtipeale kisuvad müstika valdkonda. Olin sellega juba päris ära harjunud, aga nädal oma sünnipäeva (mis oli mayade kalendri järgi minu jaoks magneetiline aasta ehk ligiatõmbamise aasta) muutus olukord eriti intensiivseks. Nimelt tõmbasin ma oma elu kolmekümne teise aasta viimasel nädalal endale ligi terve portsu inimesi, kes isegi pärast rohkem kui kaks kuud Ubudis olemist ning igasuguste veidrikega kokkupuutumist suutsid mind oma elufilosoofia ning maailmanägemusega korralikult üllatada. Kuna see kõik oli veidi hullumeelne, parajalt naljakas, kuid samas maailmapilti avardav, siis usun et see on väärt jagamist... (Allolevate tegelaste nimed on muudetud ja fotod ei ole tegelastega seotud).

Esmaspäev...

Tantsin Finiga Enya saatel paljajalu Balile omasel mustal rannaliival... ja me ei ole mereääres, vaid ainsat külastajad Ubudi ühes vastavatud itaalia restoranis. Fin on Hawailt, ta kireks on tantsimine, tööks filmimine ja sissetulekuallikaks massaaž. Finil on omadus hästi kaua ja hästi sügavalt silma vaadata, nii, et isegi minul kui silmsideme fännil hakkab ebamugav. Fin on vist kõige hingelisem mees, keda näinud olen - nii näen teda nutmas Iraagi sõja ning tuumakatsetuste pärast ning samuti Bali ilu pärst. Ka õhtusöök temaga on eriliselt hingestatud. Ta räägib ta mulle, et tea elu muutus täiesti peale seda, kui ta silmad kinni sööma hakkas ja toitu tunnetama hakkas. Niipea kui meie toit on lauale saabunud, loeb ta lühikese palve. Ta selgitab mulle, et söömine on korda päevas tema meditatsioon (milleks tal muidu aega ei jätku). Nimelt ta tänab selle palve/meditatsiooni käigus emakest maad, päikest ja vihma, kes aitasid toidul kasvada. Ta tänab farmereid ja toidutööstureid, kes toidu tootsid. Ta tänab kokka, kes selle kunstiteose valmistas. Ta õnnistab oma toitu, et see ta kehale head teeks. Enne esimest ampsu vaatab ta endale omaselt mulle pika vaikuse saatel veel pikemalt silma ning ütleb tasa: „Luba ma vaikin, sest ma soovin oma toiduga armatseda!” Fin suleb silmad ning sööb sel viisil umbes 20 minutit hoolikalt mäludes oma lasanjet ning tema näolt võib lugeda igat emotsiooni, mis see toit talle pakub. Me ei räägi sõnagi. Ma olen esialgu parajas hämmingus. Peagi asendub hämming imetlusega – eks me kõik teame, et maol ei ole hambaid ning toit tuleb ilusti läbi mäluda. Minu tutvusringkonnas on mitmeid gurmaane, kuid ma ei ole neist mitte kedagi näinud oma toiduga nii kirglikus suhtes olevat. Kuna mul õhtusöögi vestluspartnerit ei ole, siis otsustan ka ise oma kreeka salatiga flirtida... mm tõepoolest, ma märkan palu rohkem maitsenüansse, toidu tekstuuri ning silmad kinni olek laseb tähele panna, et toitu liiga ruttu alla ei neelaks...

Mina tänan Fini, selle tarkuse eest. Mõtlen oma (töö)lõunate jooksul allakugistatud lõunatele ning alustan järgmisest päevast ka oma toiduga „armatsemist”. (Tervitused siinkohal BDA kiirsööjate gängile! )

Teisipäev..

Satun Kafes (Ubudi peamine kohtumispaik) ühte lauda Kim’iga, keda tean küll juba ammu, aga seekord jutustab ta mulle oma loo. Kim on iirlane, kes aastaid tagasi oli edukas näitleja ning kellele terendas avatud uks Hollywoodi filmidesse. Kõik läks nagu lepase reega, kuni ta võttis väikese puhkuse ning läks Iirimaal ujuma. Selles lahes ujus ta juurde delfiin, kes talle silma vaatas ning muutis tema elu igaveseks. Nimelt kui Kim veest välja tuli, oli ta justkui „nõiutud” ning nii mõnedki asjad hoobilt kristallselged. Ta võttis telefoni, helistas oma managerile ning teatas, et ta lõpetab oma näitlejakarjääri. Manager tembeldas Kimi hulluks, sõimas, palus, nuttis ja karjus, kuid ei miskit. Kimi sees oli selge teadmine, et tema missioon siin ilmas on midagi muud kui Hollywood. Sellest ajast saadik on ta reisinud mööda ilma, uurinud põlisrahvaste elu-olu ning vaalade-delfiinide elu olu. Selle tulemusena valmis ka dokumentaalfilm „Whaledreamers”. Nimelt arvatakse delfiine ja vaalu olevat meie planeedi kõige intelligentsemad ning telepaatiliselt tundlikemad olevused, kes on pärit planeedilt Siirius. Nimelt oskavad nemad ilma elektrooniliste kommunikatsioonivahenditeta distantsilt üksteisega suhelda, telepaatiliselt suhelda ning neil on ligipääs kogu maailma ühisele teadvusele. Põlisrahvad teadsid kunsti kuidas delfiinide ja vaaladega ühendust hoida ning selle läbi ka meie planeeti hoida ja kaitsta. Film räägibki meie planeedi enesehävitusest ning ühe väikese sega-rahvustest põlisrahvaste grupi pingutustest läbi iidse tarkuse vaaladega ühendust saada ning seeläbi planeeti päästa.

Kimi lugu ja missioon on inspireerivad, tema teadmised delfiinide-vaalade maailma kohta on šokeerivalt huvitavad ning film koputab globaalsete teemadega südametunnistusele...

Kolmapäev...

Mac on suurt kasvu Uus-Meremaa mees ning õrnahingeline maalikunstnik, kelle on oma hulka pühitsusega vastu võtnud maoorid ning kes planeerib Richard Bransoni kambaga järgmisel aastal kosmosesse lennata. Tema missiooniks on kosmosest aktiviseerida Abu Dhabis ühes palees toimuv multidimensionaalne universumi show (mille ta on varem valmis disaininud). Mac on ülimalt spirituaalne ning läbi-lõhki geomeetria ja universumi mees – tema maalidel on erinevad kujundid, mis peamiselt kajastavad erinevaid planeete või siis universumi osasid. Oleme väikese seltskonnaga ühel Bali rannal luksust nautimas, kus tähistaeva all õhtust süües ning Maciga rääkides jõuame ikka ja jälle universumini või geomeetriani. Nimelt püha geomeetria (sacred geometry) temaatika on ka varem minuni nii ja naapidi jõudnud (ei mäleta küll, et kooli füüsika või matemaatika tunnis sellest kuulnud oleks, aga võis ka olla et ma lihtsalt huvi puudusest ei pannud tähele), kuid sellele õhtul andis Mac mulle kõige selgema selgituse sellest.

Nimelt maailma iidne tarkus, mida põlisrahvad valdasid, on peidetud märkidesse – geomeetrilistesse vormidesse ning nendest tuletatud struktuuridesse - seda nimetatakse pühaks geomeetriaks. Vastavalt sellele on kogu maailm tekkinud ja arenenud vastavalt teatavatele sarnastele seaduspärasustele, mis on matemaatilised suhted, harmoonilised resonantsid ning arhetüüpsed sümbolid. Need seaduspärasused esinevad kõikjal kogu universumis ja kõiges, mis eksisteerib – nii on püha geomeetria aluseks elule nii mikro- kui makrokosmoses ning seda võib leida kõikidest teadusharudest, kunstist, muusikast, tervendamismeetoditest, jne. Nii on näiteks meie rakud, planeedid ja universum sarnase geomeetrilise ülesehitusega ehk kera. Nii näiteks on puulehe mustrites, teokarbi krussis, päevalille südamiku kujus, DNA ülesehituses, viljapeade ülesehitusel sarnane matemaatiline seaduspärasus. Selleks seaduspärasuseks on „kuldne lõige”, mis on matemaatiliselt konstant 1.618033087... (koolis õppisime seda vist fii nime all). Kuldne lõige tähendab lõigu sellist jaotamist kaheks osaks, et suurem osa oleks kogu lõigu ja selle väiksema osa keskmine võrdeline. Või teiste sõnadega, et kogu lõik (a+b) jagatud suurema osaga (a) võrduks suurem osa (a) jagatud väiksema osaga (b) (Allikas: Tark Investor). Huvitav on tõdeda, et meie jaoks müstilisena tundunud püramiidide ehitus ka tegelikult kasutab sama valemit...

Püha geomeetriat peetakse ka nö ukseks „valgustumise” juurde, sest sellesse on peidetud alateadvuses uinuvate jõudude äratav informatsioon (nimelt väidetavalt meie 3 miljonist DNA keemilisest koostisosast, kasutame vaid ligikaudu 60 000 ehk kõik ülejäänud on uinunud – milline kasutamata potentsiaal!). Püha geomeetria kujundid saadavad signaale, mis on samal sagedusel meie algse ehk mitte-uinunud DNA-ga ja suudavad selle äratada. Selle tulemusena hakkame mõistma ülimat täiuslikkust, mis on alati ja kõikjal meie ümber, ning mis saab nähtavaks siis, kui suudame püsida hetkes ja märgata ilu, korrapära ning harmooniat enese ümber.

Mac räägib, et inimesed tegelikult teavad seda kõike, aga ei mäleta. Püha geomeetria aitab meenutada. Kuna me ei mäleta, siis avame ekslikult ka, et see maailm siin ja praegu on ainus. Tegelikult on nii ajal kui ruumil mitu dimensiooni, kus avatud teadvuse korral on meile ligipääs.

See vestlus jätkus tunde, käis ringiga kadunud kontinendi Atlantise radadel, arutas paralleelseid elusid universumis ning maandus sinna, et mitte midagi tegelikult ei ole. Vahepeal tekitas minu ajus lühise, siis suure avastusliku plahvatuse, siis suure segaduse ning loobumistunde, kuid avas minu jaoks uue perspektiivi maailma avastamisel.

Neljapäev...

Olles avastanud minu näol oma fänni, jätkab Mac neljapäevasel õhtusöögil mulle oma maailmavaate tutvustamist. Nimelt läheneb maakerale peale igat 3600 aastat üks teine planeet, mille elanikeks on sisalikud või roomajad. Need roomajad on huvitatud maakera kullast, sest kullatolmuga on võimalik paljut korda saata. Ammustel aegadel, kui see roomajate planeet meie maakeraga kokku puutus, siis tulid sisalikud meie planeedile ning võtsid inimese kuju. Tänaseks valitsevad nad pangandus sektorit ning kõige suurem sisalike sisalik on loomulikult G. Bush ja tema liitlased. Teised roomajad on need, kes teevad maakeral tuumakatsetusi ning soovivad meie planeeti hävitada. Kurjad ja omakasupüüdlikud, jah, aga roomajad?! Kuigi igaühel on absoluutne õigus oma arvamusele, vaatan siiski vaatan Macile narma turtsatades veidi altkulmu ning tema vaimses tervises kahtlustava pilguga otsa, aga ta vaid noogutab vandeseltslaslikult. Proovin aru saada, et kui tõsiselt ta kõike seda ise võtab ning küsin, et kas see kõik ei meenuta talle kangesti Hollywoodi filme. Ta muutub veelgi tõsisemaks ning ütleb, et need filmid on kõik tehtud ka roomajate poolt ning selleks, et meie, inimesed harjuksime selle mõttega ära. Nohisen vaid üllatusest ja hämmingust. Ja jätan teema sinnapaika.

Naudin õhtul päikeseloojangut, kui minu poole tuleb kahe mangokokteiliga Mac. Räägime päevasündmustest ning Mac teatab, et pangaautomaat sõi ta kaardi päeval ära. Ta vannub hirmsasti ning taaskord enne kontrollides, et keegi meid ei kuule, ütleb mulle, et ta on kindel, et see oli roomajate vandenõu tema vastu – sest ta teab liiga palju. Ma ei suuda oma kulme paigal hoida ning need kerkivad kaartena taeva suunas. Ma hoian end tagasi, et mitte valjusti ja kõveras naerma pursata. Ja see ei ole veel kõik... Mac jääb mõtlikuks ning räägib mulle loo, kuidas ta eelmisel aastal läks panka laenu taotlema. Pangaametnikel ei olnud mingit põhjust talle ära öelda, sest ta sissetulek ja tagatised olid korralikud... Aga kui ta läks kohtumisele laenuametnikuga, siis ametnik ütles talle „Ei” ning Mac vannub, et samal hetkel välgatas laenuametniku silmis roheline piklik helk, mis on omane vaid roomajatele.

Kui hiljem olen oma mitu head tundi selle kõige üle naerda saanud ning kõike seda oma hea Eesti sõbraga arutan, siis arvab ta, et mul on viimane aeg Balilt lahkuda. Aga samas tuletab ta mulle lõbusalt meelde, kuidas ülikoolis olime sõbrannadega pidevalt naerukrampides filosoofia professori kosmose heietuste ja maailma illusoorsuse teooria üle – „et kõik on üks kosmos” ning „tegelikult kõike, mida näeme, ei ole olemas”. Arvasin tookord, et ju see mees on veidi metsapoole, kuid ilmselt täna usun ise juba vähemalt pooltesse tema õpetustesse.:) Et ikkagi tark mees oli. Mac on ka tark ja intelligentne mees ning tema huvitava ja värvika maailmakirjelduse ees müts maha, aga ilmselt „sisaliku-teooria” uskumise juurde jõudmiseks on mul veel pikk tee vaja käia  ja senikaua võtan seda kõike kui head huumorit.

Reede...


Oleme Umi ja Andyga autos teel viimase lahkumispidu-õhtusöögile Jimbarani (väga lahe mereanni restoranide koht) randa, kus saame ülejäänud seltskonnaga kokku. Nagu ikka siin Ubudi ringkondades, teemad kisuvad kohe mõni minut peale autosse istumist veidi ebamaiseks. Justkui tellitult alustab Andy heitusi pühast geomeetriast, sest ta just täna lõpetas selleteemalise raamatu. Ma ohhetan asjade kokkulangemise pärast ning räägin oma kahe eelmise päeva püha geomeetria kogemustest. Umi aga mainib, et midagi ei ole siin ilmas juhuslikku (see, et me siin autos kolmekesi oleme, ei ole ka juhuslik) ning jagab meiega oma selle nädala kahte kogemust töötamisest püha geomeetriaga. Umi on vaimselt ärganute „kõrgem klass”. Nimelt ei tegele ta iseendaga, vaid proovib aidata kogu inimkonda ja planeeti. Kuigi ta mainib, et alati, kui aitame iseend, siis aitame tegelikult kõiki maakera elusolendeid. Umi viib iga kuu ühe korra oma vaimse õpetajaga läbi ühe pika meditatsiooni, kus ta proovib lahendada mingit esilekerkinud probleemi. Igakord on üllatus, mis probleem on ning kuhu ta satub. Täna käis täna kuul. Ta istus Kafe nurgalauas, tegi skype kõne oma õpetajaga ning lihtsalt reisi kuule. Nimelt käis Umi kuu tagumisel küljel, (mis maakera poole kunagi ei paista) ronis läbi ämblikuvõrkude ja muude takistuste ning läks kuu keskmesse, kus asus halva energia kese – suur punane kera - ning proovis seda kogu inimkonna jaoks heaks energiaks transformeerida (kasutades püha geomeetria elemente). Ma olen sel nädalal juba niipalju sürre asju kuulnud, et see ei pane mind enam mitte imestamagi – kui on vaja maakera päästa, siis tuleb päästa – ja avastan end mõtlikult kaasa noogutamast. Teine üritus, kus Umi sel nädalal käis oli inimkonna teadvuse äratamise tseremoonia, kus püha geomeetriat kasutades prooviti meis uinunud tarkust äratada. Jaa.. see on täiesti teine maailm, kuid mul on siiralt hea meel, et keegi selliste teemadega ehk kogu inimkonna heaoluga tegeleb.

Kui Umi on lõpetanud, teeb Andy ettepaneku, et me kolm võiksime proovida ka täna midagi kogu maakera jaoks teha. Ma ei vaidle vastu, sest tunnen justkui isegi väikest kohustust peale oma 100% iseendaga tegelemist midagi ka teiste heaks teha. Nii võtame kätest kinni, saadame üksteisele ja kogu maakera elanikele südamest südamesse armastust. Ehk südamete armastusega täitmisega peaks kogu inimkonna südametesse või teadvusesse veidi rohkem armastust jätkuma ja nii päästame maakera... Loodan, et see toimib 

Laupäev...

Khalile on valvamiseks jäetud ilus villa. Ta korraldab seal peo. Peo käigus müüb ta oma tehtud ehteid. Need ei ole aga niisama ehted, vaid väega ehted... Nimelt Khali chantib igale ehtele või igale pärlile pärlikees erinevate jumalate mõeldud chante ning paneb väe nendesse sisse ning kannab siis vastavalt neid ehteid, mis jõudu tal parasjagu vaja on. Istume koos tema elutoas, eemal verandal toimuvast seltskondlikust mürast, ning ta pakub välja, et me võiks koos chantida ja palveid lugeda. Ta võtab pärlikee, kus on budismist tuntud püha numbri kohaselt 108 (Budha palvete arv) pärli ja me laulame igale pärlile jumalanna Lakshmi palve ja paneme pärlikee sisse vaimse ja materiaalse külluse, armastuse, ilu, puhtuse, lahkuse jõu... Kahjuks jääb minu eelarve väega pärlite hinnale alla ning nii lahkun peolt ilma pärliteta, aga uue kogemusega. Khali ütleb, et tegelikult oleme me kõik ise suutelised igasse oma ehtesse väe sisse panema...

Pühapäev...
Mul on täna sünnipäev. Istun üksi kohvikus nimega „Kärbes”, sest kõik plaanitud plaanid jäid ära. Ma võtan vastu lakkamatult saabuvaid sünnipäevakõnesid ning ei suuda pidada naeruhooge, mida seljataga oleva nädala sündmused ikka veel esile kutsuvad. Olen tänulik nädala jooksul saadud sünnipäeva kingituse üle minu teele sattunud inimeste ja nende maailmavaadete värvikuse näol. Olen õnnelik oma armsate ja „normaalsete” koduste sõpradega suhtlemise (telefoni ja skype’i teel) üle. Pean üksi selles kohvikus „pidu minus eneses” ning olen rõõmus iseendaks olemise üle.

Marika