Hamba-pidu

Bali öös

Viirukitossu sees

Kell on 4 hommikul ning kõik minu hambad valutavad. Ei, ma ei lama oma Bali kodu voodis hambavalu sall ümber pea, vaid istun kottpimedas öös hämaralt valgustatud suvalise Bali pere väli-elutoa trepil ning proovin oma traditsioonilises Bali naise kostüümis pidulik ja balilik välja näha. Mind ümbritsevad mõned kohalikud mehed, kellel ilmselt hambad ei valuta, kes on oma pidurüü peale visanud nahkjoped või muud hõlstid, sest nende jaoks on Bali öö külm.

Selles peres, keda ma ei tunne, aga kelle külas ma juhtun elama, toimub täna pidulik hambaviilimise tseremoonia. Paljalt sellest mõttest saingi omale psüühilise hambavalu... Eelmisel päeval laekus info, et tseremoonia toimub kell 11 hommikul. Enne päikeseloojangut tuli perenaine mulle ütlema, et tseremoonia olevat ikka kell 5 hommikul, sest kuna 2. juuni on hea päev kõigeks, siis preester peab vara alustama, sest tal on palju tseremooniaid ees. Mõtlen, et äh, Bali aeg.. küll piisab kui kella kuueks kohale lähen. Enne ööd tuleb perenaine mulle veel teatama, et kui ma tahan seda hambaviilimise rituaali näha, siis ma pean täpselt kell 4 hommikul (täpsemini öösel) kohal olema. Mõtlen endamisi, et ju see siis on läänepärast ajaarvestamist harrastav preester, kes nii täpselt kohal olla lubab. Minuga on varem lubanud kaasa tulla ka kaks tuttavat, aga siiski loobuvad une kasuks. Rullin end kell 3:40 voodist üles ning keerutan unise peaga sarongi ümber oma keha ning tõmban korseti ümber oma piha. Kihutan oma barbie roosa rolleriga (mille sarvedevahel ilutseb muide supermani kleepekas) läbi oma külatänava, kus valitseb uskumatu vaikus... isegi ükski kukk ei võta heaks kireda ning koerad on oma valvuriameti selleks pühaks tunniks maha pannud. Mul on tunne, et see ei saa võimalik olla, et miski tseremoonia sel pühal tunnil võiks toimuda...

Selle suvalise maja sisehoovi kõndides ei ole ma ükski raas imestunud, kui leian eest vaid mõned mehed, mis tähendab, et loomulikult oli kell 4.00 öeldud Bali ajaaarvamise järgi. Magan silmad lahti, sest mitte miskit tseremoonia laadset ei toimu. Kell 4.15 paotan müra peale ühte silma ja näen, et hoovi peal oleva majakese uks läheb lahti ning sealt komberdab välja paljaste rindadega vanaema, kes suundub eneseteadlikult vetsu poole. Kell 4.25 tuleb ta uuesti oma toast välja, seekord rinnahoidjate väel ning proovib kõnni pealt Bali naise läbipaistvat pluusi sättida. Uuesti vaikus.

Kell 4.30 ilmuvad kusagilt välja paar ilusat naist, kes kohal olevatele üksikutele unistele külalistele ülimagusat kohvi ja teed ning vahtkummi meenutavaid roosasid-rohelisi-siniseid kooke jaotavad.

Keegi mind ei tunne. Mina kedagi ei tunne. Keegi mind ümbritsevatest inimestest ei oska inglise keelt. Mina ei räägi bali keelt.

Kell 4.45 äratab minu tähelepanu uuesti vanaema, kes on kusagilt välja võtnud suure korvi, kus sees on ilmselt eelmisel päeval valmis meisterdatud ohverdused – ligi 30 väikest bambuse – lille nikerdust. Vanaema tuiskab mööda hoovi ning viib läbi ohverdustseremooniad kõikvõimalike hoovi nurkade juures ning maja sissekäikude juures. Kui ta on juba oma viiendal ringil, siis ei pane ta enam ise ka tähele, kuidas ta varem teerajale pandud ohvriannile peale astub ning selle kogemata oma jalgadega 4 ilmakaare poole laiali ajab. Ilmselt on ohverduse juures protsess olulisem kui ohvriandide säilimine.

4:57 läheb lahti ühe teise maja uks ning sealt vudivad tibusammudega välja kaks valge-kollaste-kuldsete sarongidega (ega sarongiga ei olegi võimalik teha tibusammudest suuremaid väljaasteid) naist, kellel on ümber valged korsetid ning kaovad teise majja. Selgub, et need on hambatseremoonia „ohvrid”.

Kell 5.18 saabub mingi tähtis mees (preestri valges kostüümis), sest ühtäkki tuleb kuskilt nurgatagusest välja ka terve ports mehi, kes tähtsa mehe lähedale istuvad. Tähtsale mehele tuuakse kohvi ja kaks kooki. Mulle meeldib Bali inimeste loomulikkus oma tseremooniate läbiviimisel. Nad teevad neid igapäev, ükskõik mitu turisti nende toimetamisi pealt vaatab. Nii ka siin. Mina, võõras naine istun nende hoovis ning kedagi isegi mitte ei huvita, et miks ma seal olen – hetkel on kõik keskendunud tseremooniale ning ma ei kuule ühtegi „kust sa pärit oled?” või „kaua sa Balil olnud oled” küsimust.

Kell 5.32 on hoovis oma 20 inimest ning kõik suunduvad perekonna templi poole. Lähen ka vaatama, mis toimub. Päris- või siis peapreester on kohale saabunud. Teen järelduse, et vaatamata preestri tihedale graafikule, on ta siiski nii tähtis mees, et võib poolteist tundi siia-tänna inimestel oodata lasta. Kollase-valge-kuldse rüüga inimesi ehk kellele hambaviilimist tehakse, on templi hoovis nüüdseks 4 – isa, ema ja nende kaks teismelist last. Templi hoovi on kogunenud ka umbes 20 kohalikku naist, kes hoolimata preestri poolt läbiviidavast tseremooniast häirimatult oma varahommikust padjaklubi kohvi ja roosade muffinitega edasi peavad. Eks siin Balil ongi nii nende tseremooniatega, et kõik käituvad templis suhteliselt vabalt – nii võtan minagi oma pilditoru välja ning proovin preestri naeratuse blogi lugejate jaoks fotole jäädvustada.

Kell 6.00 hakkab koitma ning majapidamise hoov täitub umbes 50 inimesega. Hmm??!. Kuidas kõik nemad teadsid, et kell 4 tähendab kell 6? Ma ei ole ilmselt piisavalt balilaseks veel muutunud. Hoov sumiseb ootusärevusest, kuid preestril tundub aega olevat terve maailm igasugu väikeste asjatoimetustega tegelemiseks.

Kell 6.15 suunduvad preestrid (esimesele on veel 2 lisaks tulnud) selle majapidamise tseremooniamajja (avatud katusealune), kuhu on üles seatud ilusa voodipesuga suur lavats. Ja lõpuks peale rohkem kui kaht tundi ootamist tseremoonia algab. Kaks tugevat meest lähevad magamise majja ning toovad kahe vahel pereisa tseremooniamajja, sest kombe kohaselt ei tohi tema jalad maa puudutada. Tseremooniamajja on kogunenud kamp naisi ning üks sõbralik mees teeb mulle liigutuse, mis tähendab, et mine ka sinna lähemalt vaatama (loe: ninapidi asjakallale). Seda ma ei lase endale kaks korda öelda ning peagi leian end teiste sugulaste seltsis voodi peatsist, pereisa hambumust imetlemast. Kõigepealt viib preester „hamba-ohvriga” (see väljend on minu tõlgendus pühitsetava rollist) koos läbi palvuse. Seejärel teeb preester oma sõrmusega „hamba-ohvri” otsaesisel, hammastel ning rinnal „om” märgi. Kui palvused peetud, siis heidab ohver pikali ning oma 5 minutit võtab aega, et talle peale panna kuldne kangas, punane kangas, väike kuldne kangajupp – kõik peavad olema õige nurga all ning õiges proportsioonis üksteisega. Vanaema võtab „ohvril” käest kinni ja siis see algab!!!

Ohver avab suu, preester paneb talle midagi hammaste vahele. Preester võtab väikese haamri ning terava servaga metallpulga ning koputab haamri ja pulgaga igale esimesele hambale, justkui tahtes tükki välja lüüa. Mul tõuseb külm higi otsaette. Kohe ilmub preestri sõrmede vahele peenike metallist viil, millega viilitakse mitmeid kordi igat nelja esihammast ning minu suureks ehmatuseks ei paki preester oma asju kokku peale väikese viiliga toimetamist, vaid... Tema kätte ilmub suur kobakas metallist viil, mäletan sellist asjandust olevat näinud oma isa tööriista kastis, millega ilmselt metalli viiliti või midagi sellist. Mul on tunne, et kui ma peaks seal lamama, siis ma vist minestaks. Aga pereisa teeb vaid koledat nägu ning laseb preestril suure viiliga umbes 10 korda üle iga oma hamba käia. Vahepeal annab preester ohvrile peegli, et see vaataks, et kuidas ka on. Tavaliselt ohver noogutab ning preester võtab järgmised metallist tööriistad ning toimetab veel midagi. Lõpus pannaks hammastele peale mingeid taimi ning mee taolist möksi. „Ohver” võib ise ära kõndida, kuid voodist maha astudes tuleb astuda mingi taimedest tehtud puntra peale.. Hiljem korratakse sama rituaali kõigiga. Ka hügieeni protseduurid on lihtsad - nimelt ei ole preestril käes ei kummkindaid ning viilid ja muud tööriistad käivad läbi lihtsalt ühest veekausikesest. Huvitav. Kui pereisa oli veel mehine, siis järgmiseks tulevad pereema ning tütar lahkuvad küll silmad kergeis pisarais.

Kell 7.00 on päike taevas ning hambaviilimise tseremoonia läbi. Kui sellest majast kell 14.00 uuesti mööda sõidan, siis seest kostva muusika ja sumina põhjal võib öelda, et külarahvas on endiselt seal ning tseremoonia või siis pidutsemine on alles täies hoos.

Küsin pärast oma kodustelt veel igaks juhuks üle, et miks seda hamba viilimist tehakse ning saan vastuseks, et selline on lihtsalt traditsioon. Sama vastuse sain eelmisel päeval, kui ühel teisel tseremoonial preestri kõrval oleval lõikelaual üks tibu oma pea kaotas ning ühe templi jalamil lamas koerapoeg, kes oli jumalatele ohvriks toodud. Ces't La Vie!

Marika