Oma kolmandas Bali kodus, aknast paistva kose vulina saatel
+25 ºC
„See on tavaliste (öeldud rõhutatult) Bali inimeste pulm. Pühapäeval on väike tseremoonia, siis tähistatakse pruudi kolimist mehe majja. Kolmapäeval on pulmade teine osa, siis on kõik palju värvilisem ning on suurem tseremoonia”, selgitab Wayan mulle telefonis ees ootavate pulmade korralduslikku külge. Nimelt kui mainisin oma kohalikule sõbrale Wayanile, et sooviksin Bali pulmad ka ära näha, siis oli ta lahkesti mind oma tuttavate ehk tema küla tüdruku ning oma sõbra venna pulma kaasa võtma. Ajan aga kabajja ja sarongi selga ning minek.
Peigmehe maja hoovi jõudes, on tavapäraselt kogu küla kokku tulnud – traditsiooniks on, et igast küla perest peab vähemalt üks liige tulema oma austust näitama. Vaatamata pidulikult päevale minu suureks üllatuseks ei hoovis olevad inimesed ega ka majapidamine erilisest pidulikkusest ei õhku... Harilikus Bali majade kompleksis vedeleb seina ääres prügi, hoov on mudane ning räpane, meestel on sarongi peale visatud suvalised T-särgid (minu sõbral Wayanil on sarongi peal piilupart Donaldiga suvesärk) ning naistel on kabajja esistel näha hommikuste asjatoimetuste jälgi ning nii vööd, juuksed kui korsetid on lohakamalt sätitud kui templitseremooniatel näha võib.
Võtame teiste külaliste eeskujul maja trepil istet, kuhu meile serveeritakse imelikku maitsega ülimagus tee ning banaani lehe sisse mässitud kohalikud head-paremad aurutatud riisi suupisted... Wayan selgitab mulle, et kohe asume rongkäiguna teele 100 meetri kaugusele neiu perekonna majja, et ta siis sealt paari tunni pärast peigmehe majja tagasi tuua. Wayan ütleb, et siinsel juhul on tegu nö kiirpulmaga, kuna pruut-ja peigmees nii lähestikku elavad. Tavaliselt kui vahemaa suurem, siis võib see tseremoonia aset leida päevi. Nii kõnnin uhkelt oma blondi parukaga eristudes kohalike pulmakülaliste hulgas ning meist mööda sõitvad turistibussid peatuvad ning millegipärast tundub neile kohalikke rõivaid kandev valge juuksepuhmaga naine huvitavam fotoobjekt, kui kogu pulmarongkäik. Tee ääres olevate majade ustel olevad kohalikud saadavad mulle aga heakskiitvaid pilke.
Pruudi ehk Ni Wayan Murtini kodus istuvad kõik külalised jälle majakeste treppidele ning lihtsalt ajavad juttu ning teevad ei-midagit. Ega külalistel ei tundu üldse asja olevat tseremoonia endaga, nad on lihtsalt kohal austusest, et veidi maiusi manustada ning sõpradega juttu ajada. Olen vist ainuke, kes huviga jälgib, mis hoovis toimub. Nii muuseas ilmub kuskilt välja pruut, kes on ilus kui roosinupuke, kuid kellele peaaegu mitte keegi mingit tähelepanu ei pööra. Ühe majakese trepil istub umbes 10 meest – nende hulgas on külavanem ning pruutpaari sugulased. Pruutpaar läheb istub alandlikult nende ette ning järgmised 20 minutit iga mees loeb uue liidu liikmetele epistlit. Kuigi ma midagi aru ei saa, siis Wayani sõnul on tegu juhtnööridega, kuidas oma kaasat hoida ning kuidas perekonda luua, hoida ja üksteisega käituda jne. Kui kõik justkui selge on, kirjutavad mõlemad päeva kangelased paberile alla ning abielu ongi registreeritud.
Pruut on istunud terve selle aja peigmehe poole seljaga. Ma ei ole kordagi näinud, et nad oleks üksteisele silma vaadanud või üksteist puudutanud. Uuri Wayanilt, et kas see ei olegi armastuse abielu? Wayan selgitab mulle, et see on „a little bit of love” ehk natuke armastust. Nimelt nad teavad üksteist juba ammu ning nüüd otsustasid lihtsalt oma perekondade survel abielluda, kuid armastama õpivad nad üksteist hiljem. Nimelt tüdruk on juba 25 aastane, mis on viimane aeg sobilikus eas abiellumiseks. Kuna ta käib Türgis ühes spas tööl ja plaanib raha teenimise eesmärgil järgmised 5 aastat jätkata, siis oleks ta 30nd kui ta koju jõuaks ning see on Bali naise puhul juba ilmselge vanatüdruku iga. Ja kui keegi on vanatüdruk, siis on kindel, et kõik külanaised kogunedes ojakestesse end pesema, räägivad temast taga. Minu kõrval treppidel istuvad kohalikud uurivad läbi Wayani minu kohta ning ma vastan täiesti ausalt oma vallalisuse ning lastetuse kohta. Kohalikud noogutavad mõtlikult ja kaastundlikult, sest olen ju ilmselge vanatüdrukJJ. Peigmees, I Nyoman Landika on 32 aastane, Bali pealinnas Denpasaris töötav elektroonika müügimees. Meeste puhul on abiellumiseks sobilik iga 30 ning kriitiline iga 35. Kuna tüdruku peres on ainult tüdrukud ning ühtegi poega nö vanemate ja maja eest hoolitsema jäämas ei ole, siis leiti, et neiule on parim oma kodu lähedale mehele minna, et ta saaks oma vanemate eest hoolitseda. Minu vaatluste tulemusena tundus neiu pere kaugelt jõukam kui mehe pere, siis eks vast mehe poolt ka oma huvid mängus olid.
Uurin Wayanilt, et mis siis saab, kui mõni endale sobivat partnerit ei leia? Wayan ütleb, et see on kehva, sest tõenäoliselt terve küla hakkab tema kohta sosistama. Abiellumist loetakse siin austuse näitamiseks oma vanemate suhtes. Uurin hästi ettevaatlikult, et mis siis saab, kui võsuke ei taha abielluda, sest ta on näiteks homoseksuaal. Wayan kihistab vaikselt naerda ning ütleb, et Balil ei ole homoseksuaalsus aktsepteeritud, et seda üldjuhul välja ei näidata ning abielluda tuleb ikka. Balil on ka arvamus, et osad inimesed sünnivad homoseksuaalidena, sest see inimene on eelmises elus oma abikaasat peksnud või muidu halb abikaasa olnud. Pööritan silmi ning tunnen siinsetele mitte-heterodele salamahti kaasa.
Olles mõnda aega hoovis toimuvat jälginud, ning tuvastanud apaatsuse mitte ainult külaliste seas, vaid ka pruutpaari enda ilmetel ning kehakeeles, siis tekib paratamatult mu huulile küsimus, et kas siis pulmad ei olegi nende noorte elus kõige olulisem sündmus. Wayan annab vastuseks üllatunud ja pika: „Eiiiiiiiii”. Ta vastab: „Kremeerimine on kõige olulisem sündmus Bali inimeste elus, seejärel tulevad hammaste viilimine, laste sünnid ja muud templi tseremooniad. Pulmad on seal kusagil lõpus”.
Preester viib läbi tavalise tseremoonia, mis ei erine kuidagimoodi teistest tseremooniatest, mida ma siinmail näinud olen. Pruudi ema viib pruudi kodus pruudiga läbi mõned rituaalid –varvaste vahele ja sõrmede peale asetatakse lõng ning tossutatakse viirukitega ümber pruudi. Pruudi ees lõõmab lõke ning kanamunadega tehakse ringe ümber tema näo. See olevat selleks, et tüdruk ilusti kodust ära läheks, kuid ikka vanemaid au sees hoiaks.
Paari tunni pärast oleme taaskord peigmehe kodus, kus toimub järjekordne preestri poolt läbiviidav tseremoonia ja palvus ning pruutpaar peab nüüd koos mingeid riitusi läbima. See näeb välja veidi nagu eesti pulmades, kui pruutpaar enne pulmamajja sisenemist peab puid lõhkuma või titte mähkima. Peigmees võtab selga riisiharimise tööriistad ning kõnnib nendega ümber hoovi mitu tiiru, näidates, et ta on potentsiaalselt hea põlluharija. Neiu peab nööre kokku sõlmima ja lahti lõikama ning kõige lõpuks pruutpaar söödab üksteist riisiga. Külalised endiselt eriti ei huvitu pruutpaariga toimuvast ning nende päeva tipphetkeks jääb ilmselt peale piduliku osa lõppu pakutav rikkalik söömaaeg.
Kolmapäeval ehk tseremoonia teisel päeval sajab nagu oavarrest. Jõuan pulma imeilusana – nimelt tunniajalise sõiduga paduvihmas sain imelise sasi-pusa-wet-look-kiivri-soengu ning ligemärja sarongi. Aga sellest ei ole midagi, sest kogu pulma tseremoonia hoov on justkui bassein – külalised sumpavad läbi pahkluuni ulatuva mudase vee ning keegi ei näe niigi pidulik välja kui pühapäeval. Hoovi on proovitud veidi pidulikumaks muuta väga määrdunud plastmasstoolidega ning bambusest tehtud nikerdustega. Hoovis aga hiilgab pruutpaar, kes on seekord eriti uhkelt ehitud – kulla ja karraga - ning isegi peigmehe nägu on valgendava kreemiga üle võõbatud.
Wayan oli mulle varem selgitanud, et kolmapäeval ehk täna on tegu peoga. Minu kui juhmi turisti jaoks aga kordub suure üllatusena sisuliselt täpselt sama stsenaarium, mis pühapäevalgi, kui välja arvata ametlik abielu registreerimine. Ehk algatuseks tuuakse magus tee ja koogid, siis liigutakse peigmehe majast pruudi majja, kus viiakse läbi palvus ja tseremoonia. Taaskord külalistest pole kellelgi asja, mida pruutpaar teeb ning pruutpaaril ei ole ka üksteisega asja. Mina sätin end teismeliste tüdrukute kõrvale ning räägime kõik oma emakeeles ja kehakeeles üksteisele pikki lugusid... vanaemadest, õmblemisest ja joogast. Peo kulminatsioon on külaliste jaoks taaskord söök – seekord siis pruudi majas. Isegi menüü on sama – ikka riis ja pikad oad kookospiimas ja kana – ja oo - seekord ka sealiha. Magustoiduks võib endale arbuusiviilu pätsata. Kõik külalised istuvad majakeste treppidel ning kohalike kommete kohaselt süüakse käega. Wayan selgitab mulle, et 400 külalise jaoks tapeti ära neli saja kilost siga, tosin kana ja naispere on hullumiseni varahommikust saadik vaaritanud. Müts maha!!!
Taaskord mehe koju jõudnuna ning keset „vihmavee basseini” maha istunud, algab taaskord suur sadu. Tunni aja jooksul lahkuvad kohalikes rahvusrõivastes külaelanikud ning hoovi hakkavad imbuma teksapükstes ning justkui ööklubi peoks sätitud noored. Need olevat peigmehe koolikaaslased pealinnast. Ootan, et äkki hakkab nüüd lõpuks suurem tants ja trall. Uurin Wayanilt, te noh, millal siis laulu ja tantsuga pidu ka hakkab. Wayan selgitab mulle, et see ongi pidu – bali pulmas ei laulda, tantsita, ei jooda ei laaberdata, vaid istutakse ja aetakse juttu. Taaskord pakutakse süüa - riisi ja mune ja kana, arbuusi ja vett....
Siinmail pulmade puhul kinke üldjuhul ei tehta – vahel mõni viib veidi kohvi ja suhkrut, peamiselt aga käiakse abiks ohverdusi tegemas ning vahetatakse toitu. Just, vahetatakse – nimelt külalised tulevad kodust oma toiduga ning kui nad ära lähevad, siis antakse neile kohalikku toitu asemele, mida koju viia. Mina annan kohalike sõprade soovituste kohaselt pruudi kätte ümbriku väikese toetusega.
Peagi tunnen, et ma ei sulandu kuigi hästi moodsa ööklubi riietusega inimmassi ega ka kohalikus keeles peetavatesse vestlustesse, siis lahkun umbes kella kümne ajal, jättes kohalikud noored jutustama. Läbi lausvihma rolleriga kodupoole sõudes mõlgutan mõtet, et tõepoolest, üks teine tseremoonia kus viibisin, mis viidi läbi minu külas ühe uue maja valmimise puhul, oli ikka kordades uhkem kui need pulmad. Seal olid vähemalt kohalikud tantsijad ning kohalik tilu-lilu bänd, rääkimata külaliste ning majapidamise ehtimise uhkusest.. Kuigi abielu on siinse perekonnamudeli püha alus, siis ilmselt on see nii loomulik osa, et selle tähistamist ei võeta kuigi tõsiselt. Selgub, et ka pulmaaastapäevi ei tähistata. Pulmadele kulutatakse küll palju raha, aga see kulub preestrile tseremoonia läbiviimiseks.
Pruutpaari mesinädalad seisnevad selles, et nad ei pea 3 päeva mitte midagi tegema ning võivad mesinädalate pesas ehk nende oma magamistoas olla. Selle pulma pruut lendab aga 3ndal augustil aastaks Türki ja ei näe oma mees enne järgmist aastat. Loodan, et nende armastus aastatega kasvab.
Marika (pühendusega Monikale, kellel olid laupäeval pulmad. Palju õnne ja armastust!!)
p.s Kes on Balile tulemas ning soovib veidi lähemalt kohalikku eluga tutvust teha, siis soovitan Wayaniga ühendust võtta (+6285238880050 või wayantagel@hotmail.com). Wayan pakub giidi teenuseid, õhtusööki Bali kodus, räägib head inglise keelt ning oskab kohalikke asju selgitada lääne inimesele arusaadavas keeles.
1 kommentaar:
Tere sõbrad, mu nimi on Hilvar Mennik, ma olen pärit Pärnust, Eestist. Olen siin, et levitada häid uudiseid puudustkannatavatele inimestele. Ma olin masenduses, kui mu naine lahkus mu juurest teise mehe juurde, kuna mul paluti töö lõpetada, kuna mul oli vähk ja ma sain katki. Ta võttis mu ainsa tütre ära, nii et minu ainus võimalus oli surra. Üritasin talle helistada, kuid ta eiras mind, saatsin talle tekstsõnumeid ja äkki vastas ta ning ütles, et ma ei peaks talle enam helistama ega tekstisõnumit saatma, nii et ühel päeval võtan ühendust mu sõber facebookis ja ma seletasin talle sõna otseses mõttes ning ta rääkis mulle ka, et tal olid samad probleemid ka varem ning ta tutvustas mulle doktor osagiede nime kandvat õigekirjapakkujat, saates mulle oma isikliku e-kirja ja ma võtsin temaga ühendust aadressil [doctorosagiede75@gmail.com] ja ta vastas mulle kiiresti, selgitasin talle oma probleeme ja ta käskis mul mitte muretseda, et ta on nii teinud, et nii paljude inimeste jaoks olen mees, kes ei uskunud kunagi loitsu, kuid otsustasin seda proovida, ta kinnitas mulle 24 tundi, et loo õigekirja ja ravib mind ka vähist ning aitab mul paremat tööd saada ja äkki saatis ta mulle oma haiguse ravimeid. Võtsin seda vaid 2 päeva ja olin vaba. Ma ei uskunud oma silmaga järgmisel päeval, koputas keegi mu uksele ja ma ei oodanud sel päeval kedagi, et äkki oli see minu naine Pisarad ja ma ei suutnud seda taluda. Ta palus mind ja palus andestust kohe. Sain kõne oma ettevõttelt, kus olin töötanud aastaid, et mind ülendati USA paragoni ettevõtte juhiks. Palun aidake mul tänada arsti osagiedet ennistamise taastamine, mille olen kaotanud, palun palun abi vajavatel inimestel pöörduda arstiga osagiede poole tema isikliku e-posti aadressil doctorosagiede75@gmail.com või whatsappiga telefonil +2349014523836 tänu, et Jumal õnnistaks neid, kellel on selle tunnistuse lugemiseks aega, et õnne saata
Postita kommentaar